Édouard Louis "Ühe naise võitlused ja metamorfoosid"

Seda pilti vaadates tundsin, kuidas keel minust kaob. Nähes teda vabana, kogu kehaga tuleviku poole pööratuna, naasid mu mällu need aastad, mis ta oli isaga jaganud, alandused, mis isa lasi talle osaks saada, vaesus, need ta elu kakskümmend maskuliinsest vägivallast ja viletsusest rikutud, peaaegu hävitatud aastat tema kahekümne viienda ja neljakümne viienda eluaasta vahel, vanuses, mil teised õpivad elu tundma, kogevad vabadust, reisivad, kohtuvad iseendaga. 

Alustan taas tänuga Varrakule, kes mulle selle raamatu saatis. Aitäh! 

Eddie Belleguelle oli omal ajal väga katkine poiss väga katkisest perest. See sai selgeks juba esimeses raamatus, mida ma tema loomingust lugesin, "Muutuda: meetod". Ma saan aru, et ka kõik ülejäänud raamatud, mille ta kirjutanud on, räägivad tema enda elust. Vägisi tundub, et Louis kirjutab autoteraapilist kirjandust, mis võib-olla pole veel kirjanduslik termin, aga peaks olema. Tõsi see ju on, et Louis kirjutab kogu enda ja oma pere minevikku selleks, et sellega rahu teha – aga teha rahu ka oma vanematega, keda ta lapsena kunagi ei mõistnud ja kelle pärast tal pidevalt piinlik oli. Õnneks on ta ka veel piisavalt noor inimene ja elu omajagu ees, nii et kui see aitab tal oma deemonitest jagu saada ja elada painajateta õnnelikku elu, siis minu poolest kirjutagu mitu riiulit neid raamatuid täis. 

Kasu pole ju sellest ühekülgne. Louis kirjutab hästi, midagi ilustamata, aga ka dramatiseerimata, ja läbi tema tööde on küll näha, et oma kunagist probleemidele (ja probleemsest pereliikmetele) silma vaatamine on suureks abiks. Kindlasti on tema lugejaskonnas inimesi, kes sellest julgust võiks saada ja eeskuju võtta. 

"Muutuda: meetod" rääkis autori piinlikkusest oma lapsepõlve ja perekonna pärast ja muutumisest haritud linnaelanikuks, kes ringleb elitaarses seltskonnas. "Kes tappis mu isa?" võtab halastamatult ette süsteemi, mis tema invaliidistunud isa ilmselt ka päriselt liiga vara hauda saatis. Ma millegipärast poleks imestunud, kui lapsepõlve-Eddie oleks suurest rõõmust isa üle heisanud väiksemat sorti riigilipu, aga tänane Édouard mõistab, miks inimesed on sellised, nagu nad on, ja et sageli ei ole nendel lihtsalt enda olude suhtes eriti valikut ja sõnaõigust. Ja nüüd siis on ta luubi alla võtnud oma ema elu. 

Kahekümneselt oli tal kaks last, ei mingit haridust ja abikaasa, keda ta juba vihkas, vaid mõne kooseluaasta järel. 

Kuidas küll juhtub, et mõnel veab kohe algusest peale valesti? Ja kui ta teeb vigade paranduse ja sellest hukule määratud suhtest lahkub, satub ta kohe järgmisesse, mis ei ole grammigi parem? Dr Phil ilmselt ütleks, et tegemist on madala enesehinnanguga, nii et inimene ei arvagi end paremat väärt olevat. Alles palju hiljem suudab Monique oma identiteedi tagasi võtta.

Ma alustasin seda raamatut, tahtes jutustada ühe naise lugu, aga nüüd ma saan aru, et sinu lugu on inimese lugu, kes võitles õiguse eest eksistentsile naisena, selle mitte-eksistentsi vastu, millesse sundisid sind elu ja elu mu isaga. 

Monique ikkagi lõpuks selle sammu teha suudab, nagu me Édouardiga mõlemad juba tegelikult öelnud oleme. Ta kolib linna ja nagu Eddie puhul, on esimene reaktsioon ka tema puhul oma taustast täiesti lahti ütlemine ja oma mineviku suhtes piinlikkuse tundmine. Aga Édouardil on olnud ka rohkem aega kõike seedida ja perspektiivi panna. 

Ma ikkagi väga soovitan seda lugeda. See on hea meie empaatiavõimele, pealegi kirjutab Louis ju tõesti hästi. Väike sajaleheküljeline raamatuke on hingelt väga suur ja meie kõigi õnneks läheb Monique'il ka paremini kui tema teisel mehel ja see on üks suur potentsiaalne lootuskiir paljudele oma elus lõksus olevatele naistele, aga miks mitte ka meestele. 

Tänaseks on mul Louisi suhtes ikkagi täiesti soft spot kuskil lugejahinges. Veidral kombel on mulle juba mitu inimest teinud etteheite, et ma teda originaalis ei loe. Niisiis võtan ma selle visatud väljakutsekinda vastu ja tõotan pühalikult, et järgmine kord proovin. 

Honoré de Balzac "Šagräännahk"

Teeme sellega siis taas algust. Goodreadsis märkisin sel aastal eesmärgiks 50 raamatut, täpselt minu 2025 aasta loetud raamatute arv, eks siis näha ole. 

Tegelikult olin ma "Šagräännahka" juba üks kord lugema hakanud, aga üsna alguses jäi see ka pooleli, sest ilmselt tuli mingi põnevam raamat peale. Balzac on muidugi täieliku meistriklassi esindaja, kui asi kirjutamisoskusesse puutub, ja Paul Viirese tõlge ei jäänud ka millegagi võlgu, aga kindlasti ei ole Balzaci stiil diletantidele mõeldud. See on ikkagi raamat edasijõudnud lugejale ja kohati tundus isegi minule, kes ma teksti kvaliteeti väga naudin, lugemine pigem nagu töö. Aga sellest hoolimata toob iga tööga hakkama saamine suurt rahuldust. 

Seda võiks mõnes mõttes isegi nimetada gooti romaani sugemetega teoseks, sest siin on saatust ja sellest sõltuvat müstikat. Balzaci puhul pole vist spoilerid liiga suureks teemaks, niisiis võin vabalt välja öelda, et noor ja vaesunud Raphael soovib väljavaadete puudumise tõttu ennast Seine'i heita, aga läheb veel antikkaupmehe aardeid imetlema ja saab tema käest tüki šagräännahka. Raamatus selgitatakse hiljem, et tegemist on metseesel onageri nahaga, millel on mingid müstilised araabia tähed ja sõnum, millest võib aimata, et selles on maagiline vägi, millel on võime täita omaniku ükskõik millised soovid – aga mitte täiesti ilma tasuta. Iga soov vähendab tüki suurust, nii et iga soovi täitumine lühendab ka omaniku elu. 

Eks see on omamoodi segu ristteel kolme tilga vere müümisest ja Dorian Gray portreest, aga omal moel. Rikkus tuleb majja, aga samamoodi ka hirm oma elu pärast ja eraklikkus. Raphaeli ainus rõõm on, et hoolimata tema elu järsust lühenemisest saab ta ikkagi tunda tõelist armuleeki ammuse südamedaamiga ajast, mil nad veel mõlemad puruvaesed olid. Aga lõpp tuleb vääramatu jõuga. 

Šagräännahk on Sõnaveebi sõnul "reljeefse joonmustriga pehme taimpargitud ja värvitud kitse-, eesli- vm nahk (nt jalatsipealseteks, raamatuköideteks)". Aga prantsuskeelses originaalis tekib pealkirjaga veel kena väike sõnamänguke, sest chagrin tähendab ka südamevalu või -piina või leina. Ehk siis sõna otseses mõttes südamevalu ja piina tekitav nahk, mida see ka oli. Eriti kurb, et selline tõlkimatu sõnamäng istub lausa raamatu pealkirjas. Täpselt sama probleem on ka Oscar Wilde'i näidendiga "The Importance of Being Earnest". Kuid mis parata, midagi läheb tõlkes ju ikka kaduma. 

Ma ei tea, kas see nüüd kuidagi ennustab minu lugemisaastat ka ette, et ma alustasin sellise tutske klassikaga, mille tsitaate hea kursavend Indreku sõnul vaesed Prantsusmaa elu õied gümnaasiumi küpsuseksamiks tükki sada kakskümmend pähe õppima peavad (mul oli selle peale hea meel, et mina ei pea). Ma väga loodan, et need tsitaadid ei ole tervete lõikude pikkuses, sest Balzaci jaoks on tavaline kirjutada kolm või neli lehekülge pikki lõike. Eesti gümnasistid vist küll Balzaci enam ei loe – hea, kui nad Tammsaarestki aru saavad... Kuid kõigile edasijõudnud lugejaile soovitan ma seda loomulikult. 

Simone de Beauvoir "Väga kerge surm"

"Väga kerge surm" pakub hea võimaluse nüüd ise Simone de Beauvoiri taasavastada. Ja Beauvoir, kes täna meie ette astub, on kahtlemata mitmetahulisem ja keerukam kui 1965. aastal. Ta on oluliselt värskem autor, kui üldsus veel XX sajandi lõpul arvas, ning suudab kindlasti kõnetada ka neid, kes ennast enamasti filosoofiaalasest kirjandusest eemale hoiavad. (Raili Marlingu saatesõna) 

Juunikuusse mahtus veel üks väike amps ja siit see nüüd tuleb. Koolilõpukink #1/5. 

Colette ja Simone de Beauvoir on minu jaoks sellised Prantsuse kirjanduse naistähed, kellega oleks patt mitte tutvust teha. Colette'i raamatuid lugesin juba eelmisel suvel ja kui tuli välja 2025. aasta Loomingu Raamatukogu kuldsarja valik, siis oli "Väga kerge surm" asi, mis mulle sealt kohe silma jäi ja ma teadsin, et ühel või teisel moel see minuni jõuab. Jõudis siis nüüd, minu suure Rahva Raamatu haul'iga (kuna mul lõpetas klass, siis kinkisid nii kool kui klass mulle arvestatava summa väärtuses kinkekaarte). 

Raamatus on Raili Marlingu põhjalik saatesõna, kust saab muuhulgas lugeda, et Simone de Beauvoir on ühel või teisel põhjusel pigem tuntud kui filosoof, kuigi ta ise pigem arvas, et ilukirjandus on see, mis lubab tal paremini oma filosoofilisi põhimõtteid tutvustada. Samuti on tal mõned autobiograafilised teosed, mille alla käib ka "Väga kerge surm". 71 lehekülge teksti, aga kui tihe ja kõike täis see raamat oli! Kõigepealt juba see, et ta lahkab oma ema surmaeelseid nädalaid väga detailselt, tekitab lugejas kindlasti mingeid emotsioone, sest lähedase lahkumine ei ole meist kellelegi võõras, olgu see siis ema või keegi teine. Kindlasti tuleb aga siin arvesse võtta ka seda, et nende ema-tütre suhe ei ole olnud sugugi roosiline. Sügavalt religioossest perest pärit Simone on ju usu täielikult hüljanud ja elab ilma abiellumata kokku Jean-Paul Sartre'iga. (Vahemärkusena olgu öeldud, et Beauvoir ja Sartre käisid ka Eestis ning pealtnägijad muljetasid hiljem, et Beauvoir muudkui sekeldas ja kamandas ja Sartre tegi, mida naine ütles, kuigi Lennart Meri poolt soovitatud ja Eesti külapoodidest ostetud vein läks talle küll hästi peale.) Isegi raamatus mainitakse üht onupoega, kes ütleb, et Simone on perekonna häbiplekk. Ema suhtumist Simone'i raamatutesse väljendab ta nii: "Minu raamatute sisu šokeeris teda sageli, kuid nende menu meelitas teda." Kuid ema jääb ikkagi emaks ja surivoodi pole koht, kus arveid klaarida. Nii ütlebki Beauvoir: "Mitte et ma oleksin ema tingimata enne surma näha tahtnud. Aga mõte, et tema ei näe enam mind, oli talumatu." 

Ema ise pole vähem vastuoluline tegelane. Noorena oli ta ilus ja värske kui lilleõis, aga abielus läks teisiti. "Ema oli sunnitud paljud oma unistused maha matma: isa tahtmine jäi alati peale. Ema võõrdus oma sõbrataridest, kelle mehi isa tohmaniteks pidas. (---) Isa hoidis kirjutuslaua laekas oma viimase armukese pilti – see oli ilus ja sädelev naine ning käis mõnikord oma mehega meil." Pisut hiljem selgitab Beauvoir: "Ta ei saanud oma raskustest rääkida, isegi mitte iseendale. Teda polnud õpetatud ennast analüüsima ega ka oma isikliku arvamuse järgi talitama. Alati oli tal vaja autoriteetidele toetuda; kuid need autoriteedid, keda ta hindas, et klappinud omavahel: isa ja kloostrikooli direktrissi vaatekohad ei langenud üheski punktis kokku." 

Kuigi ema satub haiglasse murtud reieluuga, avastatakse haiglas, et tal on vähi lõppstaadium ja õige pea tuleb talle teha erakorraline elupäästev operatsioon. Nagu tol ajal ka Eestis kombeks oli, ei öelda talle tema vähidiagnoosist sõnagi. Mis pidi küll tema peas toimuma ja kuidas ta ise endale ära põhjendas, miks "peritoniit" talle selliseid operatsioonijärgseid vaevusi tekitas, ei tea. Aga kõik, mis operatsioonile järgneb, on ainult allamäge minek, ja kiire minek. Beavoir kirjeldab pisiasjadeni kõike, mis emaga toimub, nii et tulgu siit see hoiatus ära, et kerge lugemine see kindlasti ei ole. Siit ka raamatu suurim kontrast: kogu piina ja kuhtumise lõpuks teatavad õed, et see oli "väga kerge surm". Ma tahaksin tõesti loota, et tänapäeva meditsiin ei lase inimesi niimoodi vaevelda ja et vähemalt valude ja paranevate haavadega saadakse paremini hakkama. Võib-olla isegi valusamaks teeb kõike ema meeleheitlik klammerdumine elu külge, sest maha magatud päeva kohta ütleb ta isegi: "Tänane päev jäi mul elamata," mida Beauvoir kommenteerib: "Suremine on raske töö, kui nii väga armastatakse elu." 

Ma ei tea, kas see oli Beauvoiril taotluslik, aga kogu raamat on nagu teatud sorti lunastus- ja leppimiskroonika. Kõik erimeelsused nii ema ja ta tütarde kui ka tütarde enda vahel, kui teravad nad iganes võisid ka olla, on äkki tähtsusetud. Ja surma ees on kõik ühtmoodi armetult võrdsed. 

Ema armastas elu, nii nagu mina seda armastan, ja surm oli talle niisama tülgastav, kui see minule on. Ema surmavõitluse ajal sain palju kirju, kus kommenteeriti minu viimast raamatut: "Kui te poleks kaotanud usku, ei hirmutaks surm teid nii," kirjutasid vagatsejad mulle sapise kaastundega. Heatahtlikud lugejad julgustasid mind: "Olematusse kaduda ei tähenda midagi: teie töö jääb alles." Südames vastasin ma neile kõigile, et nad eksivad. Religioon aitas ema niisama vähe kui mind lootus postuumsele kuulsusele. Olgu surematus taevane või maine, seda, kes elu küljes ripub, see surmas ei lohuta.

Èdouard Louis "Kes tappis mu isa"

Varraku kuuraamat, ei mäleta, millise kuu. :) Aga suur aitäh! 

Ma olin äärmiselt üllatunud, kui avastasin, et "Kes tappis mu isa" on varasem raamat kui "Muutuda: meetod".  "Muutuda: meetod" on väga tugev lugu igatsusest millegi muu järele, kuna noor Eddy polnud rahul ei oma kodu, linna ega vanematega. Oma isa näitab Louis seal üsna negatiivses valguses kuni raamatu lõpuni välja, sest alles kodust kaua ära olnuna hakkab ta oma vanemaid mõistma ja selle kaudu on võimalik nendele andestada. 

"Kes tappis mu isa" on aga tervenisti nagu indulgents isale. Raamat on küll pisike, aga äärmiselt tuumakas. Louis otsib ja ka leiab oma lapsepõlvest hetki, mis kas isa olemust selgitavad või mis olid nende ühised toredad momendid. Nii koorub aegapidi lahti lugu isast, kelle äraolek on enamasti Eddyle rõõmuks ja kes igasugust naiselikku riietust meeste juures jälestab, aga kes paar korda pojale vahele jääb – kas siis sellega, et ooperit vaadates pisara pühib või sellega, et tal on sahtlipõhjas noorusest jäänud pilt, kus ta on riietunud cheerleader'iks ja näeb selle juures õnnelik välja. See on mees, kelle lapsepõlve juurde kuulus vägivaldne isa, kes lõpuks pere ka maha jättis. See on mees, kes on püüdnud hoolimata elus tõmmatud halbade kaartide siiski peret ära toita. Ja nii on Eddie sunnitud ütlema: "Mulle tundub tihti, et ma armastan sind." 

Ma proovin midagi sõnastada. Kui ma sellele täna mõtlen, on mul tunne, et su elu on olnud sinu tahte vastu – ja tõepoolest üleni sinu enda vastu – teatavat sorti negatiivne eksistents. Sul ei olnud raha, sa ei saanud õppida, sa ei saanud reisida, sa ei saanud oma unistusi ellu viia. Sinu elu saab keeles kirjeldada ainult läbi eituse. 

Raamat on jaotatud kolme ossa, nii pisuke kui see ka on. Esimene koosnebki mälupiltidest, mis Eddyl oma lapsepõlvest isaga seonduvad. Teine osa võtab juba vaikselt ette raamatu pealkirja, alustades sellest, kuidas Eddy poolvend oma kasuisa kallale läheb. Aga kolmandas osas läheb Louis juba väga konkreetseks, lugedes ette kõik suured poliitikud, kelle võimuloleku ajal võeti vastu seadused, mis tema tööõnnetuse tagajärjel invaliidiks muutunud isast tegi riigi silmis lihtsalt loodri, puhtalt sellepärast, et ta ei töötanud. See, miks ta töötada ei saanud, ei omanud poliitikute jaoks mingit tähtsust. Nii jõuabki ta järeldusele, et neli järjestikust presidenti on paras vastus raamatu pealkirjas esitatud küsimusele. Väikese inimese suur mure ja omaenda elu lõksu sattumine ei huvita lihtsalt mitte kui kedagi. 

Ma sain sellest aru, kui ma Pariisi elama läksin, kaugele sinust: domineerijate klass võib kritiseerida vasakpoolset valitsust, nad võivad kritiseerida parempoolset valitsust, aga ükski valitsus ei põhjusta neil mitte kunagi seedeprobleeme, ükski valitsus ei murra kunagi nende selga, ükski valitsus ei vii neid kunagi mere äärde. Poliitika ei muuda nende elu, või kui, siis väga vähe. See on samuti kummaline, nemad on need, kes teevad poliitikat, aga poliitikal pole nende elule peaaegu mingisugust mõju. Domineerijate klassi jaoks on poliitika enamasti esteetiline probleem: mõtlemise viis, maailmanägemise viis, oma isiku konstrueerimise viis. Meie jaoks oli see elu ja surma küsimus. 

Nii ongi vast kohane jätta raamatu žanr lihtsalt määratlemata. Algab see memuaarina, aga lõpeb väga terava ühiskonnakriitilise esseega, mille lugemine teeb korraga nii kurvaks kui kurjaks. Küll aga tahan kindlasti öelda, et kuigi "Kes tappis mu isa" tõlkija ei ole Tõnu Õnnepalu (nagu "Muutuda: meetodil"), siis Heli Allik ei jää küll kuidagi alla. Huvitav ongi, et kuigi stiililt on kaks raamatut tuntavalt erinevad, ei oska ma isegi arvata, kas tegemist on tõlkijate erineva käekirjaga – pigem ma arvan, et ka originaalis on need stiili poolest erinevad, kuna sisu on lihtsalt hoopis teine. Eks kirjanik valib vahendid vastavalt eesmärgile. 

Andreï Makine "Ühe elu muusika"

"Andreï Makine on öelnud, et esimestest romaanidest saadik kannustab teda kirjutama soov võidelda mõistuse poolt kehtestatud enesestmõistetavuste vastu, mis vangistavad meid ühiskonna poolt etteantud määratlustesse. Pärit ortodokssest kultuurist, mis on tema sõnul poeetiline ja vastandub prantsuse mõistusekultusele, leiab ta, et kõige parem romaan on tegelikult see, millest pole võimalik rääkida, seda lugedes tuleb lasta end sellel kaasa viia, viibida seal kontempleerides ja väljudes leida, et oled muutunud." (Triinu Tamm, järelsõna "Ühe elu muusikale")

Minu teine Makine, esimest saab meenutada siit. Lingi alt saab ka infot Makine'i kohta. Panen lõppu tema pildi ka ja no ta on juba välimuselt ikka selgelt venelane, mitte prantslane. Kui keegi veel kahtlekski. :) 

Olen väga nõus tõlkija Triinu Tamme järelsõnas öelduga, et Makine ei olegi nagu ei prantsuse ega vene kirjanik, sest ta on pigem kuskil seal kahe vahel. Tamm ütleb ka, et kui tavaliselt prantsuse kirjandus vaatab rohkem autori naba, siis Makine võtab ette  väga laiad ja suured teemad ja et tema tegelased on sageli skemaatilised, pigem ajastuoluliste märksõnade ja teemade kandjad. Võib-olla on see skemaatilisus taotluslik, sest kui näiteks Perrini raamatus oli tähtis just nimelt tegelane oma inimlikkuses, siis Makine ei kirjuta niivõrd inimesest kui tervest ajastust ja rahvast. Enamikus (võib-olla ka kõigis, ma päris lõpuni kursis ei ole) tema raamatutes on see 20. sajandi Venemaa, mida ta isiklikust kogemusest tunneb, mida ta mäletab ja mille ahelatest ta Prantsusmaale "ära kargas". 

"Ühe ajastu muusika" räägib loo mehest, paljutõotavast noorest pianistist, kes "dissidentide" pojana valib vangilaagri asemel valeidentiteedi ja sõjaväe teise maailmasõja ajal. Suurem osa sellest väga lühikesest (82 lk) romaanist kirjeldab sõda sellisena nagu see on, isegi stilistiliselt jõhkralt, brutaalselt. Tundub, et pärast identiteedivahetust ja vanemate ära viimist on Alekseil täiesti suva. Pommid kukuvad vasakule ja paremale, no mis siis. Sain näkku haavata, on nagu on. Ei mingit draamat, ei mingit sügavat psüholoogilist traumat. Kui ellu jään, on hästi. Kui ei jää, mis seal ikka...

Raamatukaantel öeldakse, et Aleksei Bergi lugu on ühtlasi Venemaa ajalugu aastatel 1930–1950 ja täpselt nii see on, sest rahvavaenlasteks kuulutamine, Siberisse viimine, teine maailmasõda ja veel pärast sõdagi silmitsi seismine "eelmise elu" ja selle tagajärgedega – selles kõiges on nii palju rohkem kui üheainsa inimese elusaatus. Aleksei on ajastu portree, just nagu eelpool öeldud, sest Makine võtab nii-öelda laiemalt. 

Makine on ilmselgelt kriitiline selle vastu, kuidas Venemaal asjad käivad. Ta lausa defineerib homo soveticust: "Kui ma nad üles ärataksin ja küsiksin nende elu kohta, vastaksid nad kõhklematult, et nende kodumaa on lausa paradiis, ehk mõned hilinevad rongid välja arvata. Ja kui valjuhääldi kuulutaks korraga metalsel häälel sõja puhkemist, läheks kogu see mass liikvele, valmis läbi elama sõda nagu midagi täiesti enesestmõistetavat, valmis kannatama, ennast ohverdama, olles täiesti loomulikult nõus taluma nälga, surma või elu siin jaamahoone poris, liiprite taga laiuvate tasandike pakases." Ta kirjutab ka: ""Teatrientsüklopeedia", mille tema isa kolmekümnendate alguses avaldas, on kõrvaldatud kõigist raamatukogudest. Mõned nimed, kellest ta kirjutas, peavad kaduma, sest kadunud on need, kes neid kandsid." 

Ja ikkagi mainib veebilehel Franceinfo temaga tehtud intervjuu Makine'i "tingimusteta armastust Venemaa vastu", mis kandub (küll ühe teise romaani) "igale leheküljele". Kodu on kodu. 

Valérie Perrin "Lilledele värsket vett"

Miks tõmbab meid raamatute poole nagu inimestegi poole? Miks ahvatlevad meid kaaned samamoodi nagu kellegi pilk, hääl, mis tundub tuttav, mida oleksime nagu juba kuulnud, hääl, mis juhatab meid teelt kõrvale, sunnib meid pilku tõstma, köidab meie tähelepanu ja võib muuta meie elu kulgu?

Armastus on see, kui kohtutakse kellegagi, kes jagab teile uudiseid teie enda kohta.

Ma ei unusta kunagi neid väikelinnu, millest said kohe pealinnad, niipea kui sina nendel tänavatel kõndisid.

Kolleegiväljakutse 2025 #1 (emakeeleõpetaja soovitus). Tõlkija Pille Kruus.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, siis kõigepealt panin ma selle raamatu kirja oma 2025. aasta lugemisnimekirja. Edasi juhtus see, et mahutasin ta ära Facebookis oleva Lugemise väljakutse grupi suure 53-raamatulise väljakutse ühte teemasse (üldiselt ma ei osale selles afääris, aga sel aastal on nii head ja laiad teemad, et võib ju proovida). Samal päeval tuli esimene iga-aastase kolleegiväljakutse soovitus sama raamatuga. Ja järgmisel päeval sain paki sõbrannalt, kus sees oli kaks tema enda poolt juba läbi loetud raamatut, üks neist Valérie Perrini "Lilledele värsket vett". Kui üks raamat sind niimoodi taga ajab, siis tuleb ta lihtsalt ära lugeda. 

Soovitav emakeeleõpetaja oli raamatut nimetanud "konkurentsitult parimaks lugemiselamuseks", sõbranna supiks, praeks ja magustoiduks ühes (nagu "Kessus", mäletate supramag-i?). 2. jaanuaril ei julge ma veel küll midagi oma selle aasta konkurentsitult parimaks lugemiselamuseks nimetada, aga kindlasti oli selles raamatus kõiki maitsenüansse. Oli prantslaslikult lihtsat, kuid sügavat elufilosoofiat, oli palju tsiteerimisväärilist teksti, oli eluliselt keerukaid karaktereid, kes avanevad aeglaselt kogu selle 498 lehekülje jooksul (sest kas inimene polegi väärt seda, et teda terve eluaeg aina edasi avastada) ja mingist hetkest selgus täiesti ootamatult, et on ka terve liin põnevikku. 

Raamatu peategelane Violette Toussaint on naine, kes oma siiski veel lühikese elu jooksul on jõudnud ära elada nii palju elusid, mida enamik meist (õnneks) ei ole pidanud nägema. Ta on kalmistuvaht, kelle hoole all on nii surnud (kelle nimesid, eluaastaid ja asupaiku ta tunneb peast) oma hauaplatsidega kui ka kalmistule sattuvad elus inimesed oma leina, lugude ja pihivajadusega. Ta on oma elus jõudnud lõpuks ometi paika, kus ta saab öelda: "Mu olevik on taevalik. Ütlen seda igal hommikul, kui silmad avan." Nagu Betti Alver, kes algava päeva sekundid kõik imeks kuulutab ja keeldub seda argipäevaks kutsumast. Kõigist läbielamistest hoolimata ütleb Violette: "Kuna õnnetu olek pole mulle kunagi istunud, siis otsustasin, et see ei jää kestma." 

Jah, õnn on otsus. Isegi kui sul on mees, kes "laiskuse koha pealt on nagu lotovõit" või kelle ilus nimi Philippe Toussaint (prantsuskeelne nimi Toussaint tähendab kõigi pühakute päeva) "ei takista tal tõbras olemast". Mees, kes on ja jääb Violette'i jaoks Philippe Toussaintiks ja kellest mitte kunagi ei saa Philippe'i. Muide, Violette ütleb välja ka mõtte, mida ma ühe oma kolleegiga olen korduvalt arutanud: "Kui inimene teeks üksnes seda, mis kuulub tema tööülesannete hulka, oleks elu kurb." 

Minu meelest võtavad lausa tegelaste mõõtmed Perrini raamatus läbi käivad lauljad ja poeedid, keda on terve plejaad ja keda Perrin järelsõnas ka kõiki eraldi tänab: Johnny Hallyday, Elvis Presley, Charles Trenet, Jacques Brel, Georges Brassens, Jacques Prèvert jne jne jne. Pean tunnistama, et kuulasin vastavate peatükkide lugemise kõrvale mainitud laule, esiteks dimensiooni lisamiseks ja mõistmiseks, aga teiseks sellepärast, et mulle lihtsalt meeldivad need ajatud prantsuse šansoonid. 

"Lilledele värsket vett" on nagu üks hea prantsuse romaan ikka – pealtnäha lihtsate sõnadega, kuid ülimalt tundlik, õrn ja vaat et loendamatute kihtidega. Ja eelkõige mõistev, sest kõige ja kõigiga on võimalik rahu teha, eriti kui saad aru, et kõigel võib olla põhjus, mida me ei pruugi teada. "Lilledele värsket vett" on suur ja valus, aga siiski soe elupolüfoonia.

  

Andreï Makine "Sõber armeenlane"

Hulk aastaid hiljem sain teada, et jutt oli pooleteisest miljonist hävitatud inimesest. Ja kui Vardan ka oleks seda sünget arvu oma jutus esile toonud, oleks see ikkagi ära kadunud teiste arvude, teiste hukkunute hulka: ligi nelikümmend miljonit surnut Venemaal revolutsiooni ajal ja pärast Stalini tapatalgutes, miljonid anonüümsed või mitte, kes hävitati natsilaagrites... Kui loendatakse miljonites, siis igasugune meeleliigutuse võime nüristub, siiraimgi soov kaasa tunda nõrgeneb. Ja ajaloolise uurimise tulemuseks saab tahes või tahtmatult analüüs, faktide kaalumine ja mõistuslik näitlikustamine, mis libiseb ohtlikult lähedale piirile, kust algab õigustamine. 

Varraku novembriraamat. 

 

Andreï Makine'i nimetamine Prantsuse kirjanikuks on tegelikult mõneti tinglik. Ka teda tutvustav artikkel Vikipeedias alustab tema nimetamisega Andreï Sergueïevitch Makine'iks, nii et ei raamatu pealkiri ega tegevuspaik (Siber) ei peaks lugejale suur üllatus olema. Makine sündis Krasnojarskis, aga kuna ta vanaema oli Prantsusmaal sündinud, õppis väike Andreï (kes siis oli veel ilmselgelt lihtsalt Andrei) temalt juba lapsena nii prantsuse keelt kui sai üht-teist teada ka Prantsusmaast endast. Kui 1987. aastal avanes Makine'ile võimalus õpetajate vahetusprogrammi raames Prantsusmaale minna, siis tagasi ta enam ei tulnudki, vaid palus asüüli ja see palve ka rahuldati. 

 

"Sõber armeenlane" jutustab loo 1970. aastate Siberist, kus kohalik lastekodupoiss sõbruneb põdura armeenlase Vardaniga, kes võlub teda oma erilisusega juba esimesest kohtumisest peale. Vardan viib ta enda poole koju, piirkonda, mida kutsutakse "Armeenia kuningriigiks". Inimesed, kes seal elavad, ootavad kiviviske kaugusel vanglas olevatele inimestele määratavat kohtuotsust.  

Vähehaaval hakkab peategelasele, kelle nime me kunagi teada ei saagi (kuigi kuna Makine ka ise suure osa oma lapsepõlvest lastekodus viibis, võib aimata mõnetist autobiograafilisust), avanema uus dimensioon – on olemas inimesi, kes ei olegi üks suur nõukogude rahvus, vaid rahvas, kellel on pikk ja võimas ajalugu, aga sellest võimsusest ei ole enam järel mitte midagi. Vastupidi, saatuse vingerpussina on sellest võimsast rahvast saanud peaaegu äraneetud rahvas, kellelt on kõik võetud ja kes on langenud jõhkra genotsiidi ohvriks. 

 

Huvitav, et juba teine raamat minu selleaastases lugemisvaras räägib Armeenia genotsiidist. Nii Piret Jaaks oma "Taeva tütardega" kui Makine selle raamatuga küll kirjeldavad mõlemad mingil määral ka tegelikke sündmusi, küll aga on nende fookus mõlemal millelgi muul. Piret Jaaks näitab naise emalõvilikku meelekindlust, kui on ka eriti ränkades oludes vaja laste eest seista. Makine räägib pigem läbi rahvusliku mälu, ja ka raamatu enda tegelastega juhtuvat ei "näita" ta otse, vaid ainult läbi tagajärgede. Hämmastaval kombel on see ehk veelgi liigutavam. 

 

Vardan on kindlasti küpsem kui enamik temaealisi. Aga nõnda juhtub, kui sinu elu varjutavad krooniline haigus, mure vangistatud pereliikmete pärast ja rahvusliku ajaloo paine. Vardan põeb "armeenia haigust", mille ametlik nimi on pärilik vahemere palavik. Peale palaviku kuuluvad selle sümptomite alla veel põletik rindkeres, liigestes ja alakõhus ja kuigi tänapäeval on see hõlpsasti kontrolli all hoitav seisund, siis tol ajal paranemisvõimalus (ja sageli ka väljavaade normaalse pikkusega elu elada) puudus. 

 

The Guardian ütleb, et Makine kirjutab kahekultuuriliselt, ühendades oma Venemaa juured (kirjutab ta ju enamasti Venemaast) ja prantslasliku kirjutamisstiili. Ma olen täitsa nõus, et Makine kirjutab nagu prantslane. Kui ma just eile kirjutasin hispaaniakeelse kirjanduse fluidumist, siis prantslased kirjutavad ikka pigem väga klaarilt, aga natuke filosoofiselt, samas otsekohesusest hoolimata alati hea maitse piirides. Seega, täiesti erinev raamat "Armumistest", mahuliselt isegi veel lühem, aga suudab ikka puudutada.  

 

Raamatu on eesti keelde tõlkinud Malle Talvet. Ma ei suuda hoiduda natuke kroonikalikust killust, et Malle Talveti abikaasa on Andres Mustonen ja vend üks minu enda lemmikõppejõude Jüri Talvet. Siiani on meeles, kuidas Jüri Talvet loengus meile iseenda tõlkes Quevedo luulet luges ja ma mõtlesin, et huh, hästi tõlgib (ma ei mäleta muidugi, mis luuletus see oli, aga ta oli ridadesse nii kõlaliselt kui rütmiliselt terve karja hobuste kabjaplagina panna suutnud). Ju see on siis nendel perekonna viga. :)  

 

Guy de Maupassant "Preili Fifi"

Minu esimene Maupassant. Ja jälle pean tunnistama, et midagi on minus niimoodi loodud, et Prantsusmaa ja prantslastega olen ma väga ühel lainepikkusel. Isegi hoolimata minu kergest eelarvamusest novelli kui žanri kohta – nimelt leian ma enamasti, et novellil pole karakterite ja tegevusliinide välja arendamiseks lihtsalt piisavalt mahtu – tuleb tunnistada, et kui novelle hästi kirjutada, on need tõesti nagu väikesed pärlid. 

Europeia sarja eesmärk (nagu on öeldud raamatu eessõnas) oli vahendada eestlastele Euroopa kultuuri mõjutanud kirjandusteoseid. Lood on tõlkinud erinevad meistrid, kusjuures leidsin raamatu lõpus sisukorrast ka ühe hea peretuttava Ott Ojamaa nime, kes raamatusse tõlkis loo pealkirjaga "Ristsed". Aga ka kõik teised novellid on tõesti ülihästi tõlgitud, sest prantsuse keel on  õnneks pääsenud sellest katastroofist, et iga gümnaasiumilõpetaja arvaks nagu inglise keele puhul, et "ma ju keelt oskan, miks ma siis tõlkida ei võiks proovida?" Prantsuse keele sellisel määral oskajaid oli (ja on jätkuvalt) siiski marginaalselt, mis on tema trump. Ehku peale ei hakata tegema. 

Maupassant on tõeline kirjelduste meister. Vahest kõige rohkem ma nautisingi tema mitte küll väga pikki, aga äärmiselt detailseid ja värvikaid kirjeldusi. Jagasin üht tsitaati juba lugemise ajal ka oma Facebooki-seinal: "Mingil pummelungiööl oli ta ilma erilise põhjuseta kahest hambast ilma jäänud, nii et nüüd sülitas ta välja sõnalärtse, millest oli raske aru saada." Kindlasti ei ole meres lihtsalt vahused laineharjad, ei – meri "sülitab vahtu välja". Ja mehed lähevad merele, mis"neelab neid nagu tablette".  

Sisu poolest ei räägi Maupassant tegelikult mitte millestki nii väga erilisest. Jutt käib kas reisist või meenutatakse mõnd armulugu või muidu huvitavat seika, kuigi mõned neist on ka traagilise lõpuga, nagu näiteks lugu pealkirjaga "Rasvarull", kus Maupassant küll midagi ütlemata mõistab hukka aadlike silmakirjalikkuse, ja seda väga reljeefselt. Kuid millest iganes ta kirjutab, teeb ta seda ülihästi ja vähemalt minu pani ta küll oma tegelasi läbi täpselt nendesamade silmade vaatama, millega ta ise neid nägi. 

Muide, Maupassant oli Zola enda kirjanduslik protežee. Tema loomeperiood kestis küll vaid kümme aastat, aga tundub, et sellega jõudis ta palju. Henno Rajandi ütleb: "Kunstilise tiheduse poolest ei jää Maupassant Flaubert'ist siiski palju maha. Tema eeskujulikult puänteeritud novellide tase on prantsuse kirjanduses tänapäevani ületamata." Kahjuks tabas teda elu lõpus vaimuhaigus ja nii ta hääbuski. Küll aga on kindel, et ennast kümne aastaga klassikuks kirjutada suudavad ainult ülimalt talendikad inimesed. Maupassant suutis. 

Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud. Preili Fifi on üldsegi mees. 😏

Charles Baudelaire "Väikesed poeemid proosas"

Minu kokkupuude Charles Baudelaire'iga on olnud põgus ja jääb lausa nii kaugele kui mu  gümnaasiumipäevad. Ega ma peale "Kurja lillede" palju midagi peast nimetada olekski osanud. Aga "Väikesed poeemid proosas" on mind truult raamaturiiulis oodanud juba pea kolm aastat, alates sellest ajast, kui eelmise kooli suurremonti mineku eel raamatukogust manti võtta sai. 

Klaarime alustuseks ära Baudelaire'i nime häälduse. Päris õiget häälikut meil selle kohta eesti keeles polegi, aga kindlasti ei ole õige Baudleaire'i nime hääldada /bodläär/, ikka /bodleer/, avatud ja ümara e-ga. Ja kuigi eesti keeles võib kirjutada ja öelda nii "ekleer" kui "ekläär", siis minu jaoks eksisteerivad ainult ekleerid. 

"Väikesed poeemid proosas" on kogumik 50 lühikesest loost, mõni isegi nii lühike, et novelliks oleks tõesti juba mahult teda palju nimetada. Originaalis kutsutakse teda eelkõige nimega "Le spleen de Paris" ehk "Pariisi spliin", mis lubab mõndagi aimata, aga ma ei ütleks, et see kõik nüüd nii hirmus raskemeelne oleks. 

Ma lugesin ja kuulasin nii mõnegi loo ka originaalis üle ja pean ütlema, et prantsuse keeles on neis proosapoeemides kindlasti rohkem rütmi ja kohati isegi riimi kui Marie Underi tõlkes. Ma ei pane seda otseselt Underile süüks, sest luulegeenius on ta iseenese tarkusest nagunii, aga ikkagi tekkis paralleel tema ja Johannes Aaviku vahel. Käisin nimelt hiljuti ühel prantsuse keelest eesti keelde tulnud sõnade vestlusõhtul Johannes Aaviku mahlas (sest tema on suuresti nendes laenudes "süüdi") ja seal esitas Madis Jürviste meile Victor Hugo luuletuse "Džinnid" nii originaalis kui Aaviku tõlkes. Aavik oli sellega sisu poolest natuke vabamalt ümber käinud, aga luuletuse kõla ja rütm olid täiesti geniaalselt tabatud. (Mainin siinkohal, et ka ekleerijuttu ajasime just sel üritusel.) Baudelaire'i tekst oli küll eesti keeles kena, aga seda rütmi ma ei tabanud, mis originaalis kohati nii tuntav oli. Aga võib-olla see polnud ka Underil omaette eesmärgiks. Muidu on Aavikut ka Underi tõlkes kõvasti tunda, nagu väljendeis "laiul puusil" või "kaugeil rannul", ajul (aegadel) ja mail, või siis kui keegi tahtis kõnniskella.  

Mis puutub sisusse, siis laenan jupikese Marie Underi enda poolt kirjutatud saatesõnast: "Siin esineb pilte ja tähelepanekuid ta armsast Pariisist; soovunelmaid, kontraste tõelisuse ja kujutelmade vahel; ta alalist painavat igavusehirmu; müstifikatsioonitujusid ja iroonilisi vallatlusi; viha-armastust naise vastu; kuid siin on ka ta silm pöördunud erilise soojusega vaeste, viletsate ja hüljatute poole; ta suur iha kooskõla ja täiuslikkuse järele juhib ta pilgu just neile, kel see puudub, ja ta haarab oma kaastundesse kõik kannatajad, vigased ja sõgedad – isegi hulkuvad, näljased ja kärnased penid leiavad ulualuse ta valutavas südames". 

Mõnes loos toob Baudelaire sisse ka teisi kuulsusi, näiteks pühendab ta ühe loo Lisztile ja teise Édouard Manet'le, kuigi Manet' lugu räägib tegelikult kunstniku abilisest, 15-aastasest Alexandre'ist, kes ateljees ennast üles poos. Mõne loo puhul, näiteks selles, kus minategelane klaasikaupmehe kallihinnalisele kandamile lillepoti ülalt otsa kukutab, arvati, et see on Baudelaire'i enda elust võetud (ei olnud). 

Muuseas, Baudelaire ise ütles, et "Väikesed poeemid proosas" on "Kurja lillede" uus väljaanne, suurema vabaduse, rohkemate detailide ja suurema satiiriga. 

Panen siia ka kõige esimese loo pealkirjaga "Võõras", seda nii eesti keeles kui Youtube'is ette loetuna (seal on nähtav ka originaali tekst). Nautige! 

"Keda armastad sa kõige enam, mõistatuslik mees, ütle? Oma isa, oma ema, oma õde või venda?"
"Mul pole ei isa ega ema, ei õde ega venda."
"Oma sõpru?"
"Sa tarvitad siin sõna, mille mõte on jäänud mulle tundmatuks kuni tänase päevani."
"Oma isamaad?"
"Ma ei tea, millise taevakaare all see asub." 
"Ilu?"
"Meeleldi armastaksin, kui oleks surematu see jumalanna."
"Kulda?" 
"Vihkan seda, nagu sina jumalat."
"Kuid mida armastad sa siis, kummaline võõras?"
"Armastan pilvi..., pilvi, mis mööduvad... seal kaugel..., imeväärseid pilvi!" 

Ja video:

L' ÉTRANGER

Édouard Louis "Muutuda: meetod"

"Kas kirjandus suudab tänapäeval muuta inimese elu? Noor prantsuse kirjanik Édouard Louis on tõestuseks, et see on veel võimalik,» märgib kultuuriajaloolane Marek Tamm. «Autobiograafiline jutustus «Muutuda: meetod» on kriipiv lugu lapsepõlve ahistavast maailmast, kust autoril õnnestus pääseda tänu kirjandusele, tänu raamatutele. See teos on ühtaegu nii sügavalt isiklik tunnistus kui ka terav sotsiaalne kriitika, ent samuti kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda." (Postimees, 19.02.2024)

Varraku veebruariraamat. 

Ma tahtsin seda kohe, kui veebruaris ilmuvate raamatute nimekirja nägin. Puhtalt sellepärast, et selle on prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu, kelle nimi on mulle nagu porgand eeslile. (*Viskab pilgu raamaturiiuli ülemisele korrusele, kus kõik mu Õnnepalud kenasti üles rivistatud on.) 

Édouard Louis on kirjaniku poolt endale ise võetud nimi. Sündides oli ta Eddy Bellegeule, aga kuna terve raamat (ja tegelikult mitu raamatut veel enne seda) räägib sellest, kuidas ta oma lapsepõlvest ja sünnikodust lahti üritab murda, siis pole midagi imestada, et protsessi käigus ka nimi muutub. Kogu see protsess ongi täpselt nii metoodiline nagu pealkiri ütleb. Samm-sammult, päev-päevalt töötab noor Eddy selle poole, et mitte ainult elus edasi liikuda, vaid öelda täiesti lahti oma elust vaeses ja räpakas kodus, räuskava ema ja joodikust isa seltsis ja saada vaat et sõna otseses mõttes täiesti uueks inimeseks. Juba linna gümnaasiumi saamine on väga suur asi, aga iga samm edasi näitab Eddyle, kuhu kõik veel liikuda on – puhtamaks, siledamaks, targemaks, ilusamaks, haritumaks. Elu on Eddy vastu küll piisavalt armuline, viies teda kokku inimestega, kes teda vajaliku know-how'ga (ja ka materiaalsete vahenditega) varustavad, aga ka uuest elust Amiensis ei piisa. Sest on ju veel ka Pariis ja École Normale Supérieure, Prantsusmaa üks ihaldatumaid ja prestiižsemaid koole. Pariisis omakorda on rikkad härrased, sponsorid, kes jagavad Eddy sättumust, nii et tegelikult ei teagi lõpuks, kes seal keda ära kasutab, aga lõpuks võib küll öelda, et Eddy liigub ihaldatud seltskonnas, ihaldatud rõivis ja räägib sundimatult täiesti ennekuulmatult intelligentset juttu. Metamorfoos on täielik. 

Ja kuigi nüüdseks juba ammu Édouardi nime kandev Eddy on jõudnud täpselt sinna, kuhu ta on soovinud jõuda, märkab ta peagi, et see seltskond ei rahulda tema vajadusi absoluutselt ja kuigi ta ei taha küll iial elada sama elu, mis ta lapsepõlves elama oli sunnitud, vaatab ta möödanikku läbi hoopis uue elukogenud spektri. 

Édouard Louis on ühes intervjuus Medium portaalile ise öelnud, et tema raamatuid võib nimetada paradoksaalseteks – ta kirjutab töölisklassist (oma pere puhul nimetab ta seda "töötuklassiks", sest kellelgi tema peres polnud püsivat töökohta) ja töölisklassile, nende elu parandamiseks, aga ilmselt ei loe mitte ükski neist inimestest tema raamatuid kunagi. Tõsi ta ilmselt on, kuid samas ta loodab, et kuidagimoodi suudavad ta raamatud siiski nende inimeste elu parandada, just nagu Simone de Beauvoiri raamatud muutsid elu naiste jaoks (isegi nende jaoks, kes Beauvoiri ei lugenud). Huvitava faktina märgib ta ka seda, et suurem jagu prantslastest literaate on kodanlased, kes tegelikult ei mõista töölisklassi elu. Vähe sellest, ka Louis’ enda esimene käsikiri, kus ta oma lapsepõlvest kirjutab, lükati mitme kirjastuse poolt tagasi, sest "mitte keegi Prantsusmaal ei usu" tema poolt kirjeldatud igapäevaelu. Nii vaeseid Prantsusmaal ju ei ole! 

Kuigi kõik Louis’ teosed on autobiograafilised, kutsub ta neid ise romaanideks. Seda põhjusel, et tema nägemuses tähendab romaan struktureeritust ja konstruktsiooni ning mitte iga struktureeritud ja konstrueeritud raamat ei ole tingimata puhas ilukirjandus. 

Ja kas me palun võime korraks veel peatuda tõlkel? See on otsekui hõrk gurmee, Louis à la Õnnepalu, kus koostisaineid on koheldud tõelise respektiga ja roog on lugejale filigraanselt serveeritud. Iga suutäis on tõeliselt dekadentne nauding. Selle raamatu sisu ja vorm on nii kvaliteetsed, et peaaegu tekib kahetsus, et raamat juba ongi läbi ja kellelgi teisel on see imeline kogemus veel ees. 

Jean-Paul Sartre "Iiveldus"

Aastal 1964 väisas Eestit vabas suhtes elav Prantsuse filosoofide paar, Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir (kes on samuti minu selle aasta soovinimekirjas). Kui uskuda Vikipeediat, napsutas Sartre suurima heameelega Eesti külapoodidest ostetud veinidega, mida talle soovitas "reisisaatja" Lennart Meri. Isegi ühe armuloo jõudis Sartre oma tõlgiga Eestis maha pidada. 

Sartre'ist teatakse sageli seda, et ta oli filosoof (täpsemalt eksistentsialist) ja et ta lükkas "personaalsetel ja veel enam objektiivsetel põhjustel" tagasi Nobeli kirjanduspreemia isegi enne, kui see ametlikult talle määrata jõuti. Samuti osales küll II maailmasõjas, kuid Vietnami sõja mõistis näiteks täielikult hukka. 

"Iiveldus" on Antoine Roquetini päevaraamat. Ta on tulnud Bouville'i linna, et seal rahulikult kirjutada ajaloolist isiku-uurimust, kuid teda tabab ootamatult iiveldushoog. Hood hakkavad korduma ja nagu  arvata võib, lähevad need ka aina intensiivsemaks. Sartre kirjeldab neid väga oskuslikult, nii et mulle tulid meelde kõik need korrad, kui mul endal oli süda nii halb, et kogu ümbritsev maailm muutus häguseks paralleelmaailmaks, kus ühtki piirjoont enam teravustada ei anna ja enam ei saa aru, kus lõpeb taevas ja algab maa või vastupidi. Mida edasi, seda tugevamalt on omavahel seotud Roquetini järjest teravnev eksistentsitaju ja aina ägenevad iiveldushood. Lõpuks jõuab ta tõdemusele, et iiveldus pole temast küll lahkunud, kuid ta ei vaevle enam selle käes, sest see pole mingi mööduv hoog, vaid see on hoopiski tema ise. Selle teadmisega saabub vabadus ja Roquetin mõistab: "Ma olen vaba. Mul pole enam ainsatki põhjust elada."

Üldse on Sartre väga detailitundlik ja on lausa fenomenaalne, et tõlkes on ta kohtunud Tanel Lepsooga, sest iga rida raamatus on meistriteos. Tõelise eksistentsialistina laseb Sartre teadvuse voo valla, tõlkija võtab väljakutse  vastu ja tuleb sellest auga välja. 

Toetan käe istmele, kuid tõmban selle kähku ära – see eksisteerib. Asi, millel ma istun, millele ma oma käe toetasin, selle nimi on iste. Nad tegid ta kindla kavatsusega, et tema peal võiks istuda. Nad võtsid nahka, vedrusid ja riiet ning hakkasid tööle, mõttega, et teevad ühe istme. Ja kui nad lõpetasid, olid nad teinud selle.Nad tõid selle siia vagunisse ning vagun veereb ja rappub akende värinal ning kannab oma sisemuses seda punast asja. (---) Asi jääb selliseks,  nagu ta on, punane plüüs, tuhat punast jalakest, mis on õhus püsti, kanged ja elutud. See määratu, kõikuv ja veritsev, taeva poole pööratud tursunud kõht, kõigi oma elutute jalakestega, see vagunis hõljuv kõht ei ole iste. (---) Tõukan ta eemale ja hüppan trammist välja. Ma ei suutnud enam. Ma ei suutnud enam välja kannatada seda, et asjad on nii lähedased. Lükkan väravat, sisenen, kerged eksistentsid hüppavad õhku ja istuvad okstele. Tunnen ära koha, kus ma olen – see on linnapark. Ma langen pingile kahe musta puutüve vahel, kahe pahkliku ja musta käe vahel, mis sirutuvad taevasse. Puu kratsib minu jalge all maad oma musta küünega. Ma tahaksin väga kõigel minna lasta, unustada, magada. Kuid ma ei suuda, ma lämbun. Eksistents tungib kõikjalt minusse, silmade, nina, suu kaudu... 

Tahan tõlkijat natuke veel kiita. Millal ma viimati sattusin nägema sõna "lornjett"? Või kes oleks mind sundinud sõnaraamatut avama, et järele vaadata, misasi on malnidus või kes on norn. Ja kindlasti oli see üks üliväheseid raamatuid minu elus, kus saterkuue asemel on otsus langetatud redingoti kasuks. Või kasvõi see, et "noored vestlevad tasahääli". Imeilus! 

Sartre'i tekst on muidugi selline, et üks sentents ajab teist taga. Toon siin veel mõned näited: 

Arstid, preestrid, kohtunikud ja ohvitserid tunnevad inimest, otsekui nad ise oleksid ta loonud. 

Ta ei pidanud kunagi tagasi vaatama, ta oli ülemus. 

Tähed, mis ma olin paberile vedanud, ei olnud veel kuivanud, kuid enam ei kuulunud minule. 

Ta on silmini hinge täis, selles pole kahtlust, ent hingest üksi on vähe. 

Kõike eelpoolmainitut arvesse võttes on täiesti traagiline, et oma viimase aastakümne veetis vaimuhiiglane Jean-Paul Sartre vanadusnõtruse ja kontaktivõimetuse üksildases maailmas, lõpuks veel ka füüsiliselt pimedana. Kopsuhaigus vabastas ta sellest lõplikult. "Ma olen vaba. Mul pole enam ainsatki põhjust elada..." 

Taas kord tuleb mitte just liiga suure üllatusena tõdeda, et Sartre ei kuulu kohe kindlasti mitte ajaviitekirjanike suure kilometraažiga rivvi. Söakamad aga, kes ei heitu kolmeleheküljeliste lõikude ees, mis on täis eksistentsialistlikku mõtisklust, ja oskavad hinnata ka meisterlikku tõlkekunsti, leiavad siit kindlasti vaimutoitu. Kunagi räägiti uuringust, kus inimesed kuulasid Mozarti muusikat ja nende intellektitase tõusis märgatavalt. Kahjuks oli see mõju lühiajaline. Sartre'it lugedes tekkis minulgi tunne, et ma olen praegu korraks natuke erudeeritum kui üleeile. Homme on kõik ilmselt tagasi normis, kuid vähemalt praegu on mul võimalus selles intellektiudus hõljuda, olgu või natukesekski. 

 

Hervé Le Tellier "Anomaalia"

Alustame siis aastat anomaalselt, Raamatukupja pärandusega. 

Väikene SPOILER ALERT ka, sest päris ilma ma hakkama ei saa. Püüan siiski nii vähe kui võimalik.  

See oli üks ütlemata kummaline raamat. Algas nagu "Dexter" ja ma jõudsin juba mõelda, et see pole küll raamat, mida ma hirmus hea meelega lugeda tahaksin, aga üsna kohe sai selgeks, et lugejale lihtsalt tutvustatakse erinevaid tegelasi ja mingil moel on nad kõik omavahel kuidagi seotud. Veel veidi hiljem hakkas punase niidina kogu aeg jalgu jääma mingi Pariis – New York kole tormine lennureis ja see lubas mõista, et nad saavad seal kõik kokku. Aga ka oma kõige metsikumates fantaasiates ei oleks ma arvanud, et sellest tuleb selline täiesti omamoodi ulme- või paralleelreaalsuse raamat. 

Äkitselt selgub, et tormis on toimunud mingi anomaalia ja kolm kuud pärast originaalreisi soovib järsku maanduda teine, täiesti identne reis, samade reisijatega. Mitte et nad tuleksid teist korda New Yorki, need on täpselt samad inimesed, kuigi juba kolm kuud varem on nad New Yorgis maandunud ja oma eludega rahulikult edasi läinud. Loomulikult alarmeeritakse kõik julgeolekuorganid ja hakatakse asja uurima, kuid ka välja nuputama, mis nüüd siis edasi saab. Inimesi on ju topelt. 

Selline probleemiasetus loob kirjanikule karakterite arendamiseks äärmiselt tänuväärse pinnase. Mida sina teeksid, kui sa saaksid teada, et kusagil on olemas teine sina, täpselt samade mälestuste ja tunnetega, välimusest rääkimata? Kuidas eluga edasi minna: kes saab korteri, kes abikaasa, kes lapsed? Tegevuslikult on minu meelest raamatus ikkagi lüngad sees ja me ei saa teada, kuidas näiteks võimud jõudsid järeldusele, et senimaani väga salastatud juhtum tuleb Stephen Colberti saatesse välja tuua, ehk siis ikkagi avalikustada. Nii et tegevusliku külje pealt oleks kindlasti mõned selgitused tervitatavad olnud, aga siiski just see karakterite sisse vaatamine oli piisavalt hästi välja kirjutatud ja pigem ka usutav, kui juba kord nende lähteandmetega leppida, mis raamat välja pakkus. 

Omaette põnev on viimane lehekülg, mis on kirjutatud kalligrammi vormis, kus iga järgnev rida annab järjest vähem tähti. Le Tellier ise on öelnud, et seal puuduvate tähtede all on kindlasti tekst, aga ta keeldub lugejatele ütlemast, mis see oli, nii et see on anyone's guess. Tõlkija elu see muidugi kergemaks ei ole teinud ja see on ilmselt üks neid kohti, kus tal tuli mingi otsus vastu võtta ja sellega lihtsalt elada...  

Ma seda poliitilist sopsutamist siinkohal isegi ei tahaks puutuda, mis rahvusvahelises kriisis loomulikult tekkis. Ütlen vaid niipalju, et asjasse on segatud nii USA, Prantsusmaa kui Hiina presidendid kõigi oma nõunikega. Ja seda ka võib öelda, et projekti haaratud teadlased pakuvad toimunud anomaalsele sündmusele omalt poolt välja kolm erinevat selgitust, millest kõige tugevamana jääb sõelale kloonimise või programmeerimise idee. Muidu oleks ju võinud seda isegi natuke düstoopiliseks romaaniks pidada, aga siinkohal jõudis see minu jaoks ikkagi sellesse punkti, kus lõpeb koos asfaldiga viimanegi realistlikkuse kübe ja kus meid kõiki ootab puhas fantaasia. 

Mis ma siis oskan öelda. Ei olnud kindlasti halb raamat. Kindlasti meeldib neile, kes on minust suuremad ulme- või fantaasiafännid. Aga karakterite valikud ja areng olid kirjutatud tõesti hästi. Kiita tasub ka Sirje Keevalliku tõlget, sest lugeda oli seda hea ja temaatika ja autoriga tundus kõik hästi sobivat. 

Maryse Condé "Mangroovi ületamine"

Kuna eelmises postituses unustasin seda mainida, siis nii "Buddha pööningul" kui "Mangroovi ületamine" on Varraku poolt mulle saadetud raamatud, kuigi see pikem paus on mul ajaarvamise sassi löönud ja ma enam ei mäleta, mis kuu väljaanded need olid. Aga kindlasti on need mõlemad ikka veel väga uued raamatud. Suur tänu Varrakule, kes jätkuvalt minu riiulit heas ja kvaliteetses konditsioonis hoiab!

Kui viimased kaks raamatut olid stiililt kas dokumentaalsed (Ferrante) või võimalikult napid (Otsuka), siis Maryse Condé stiil on lopsakas nagu seesama Guadeloupe'i loodus, mida ta raamatus nii sagedasti kirjeldab. Inimesed, puud ja muud taimed elustuvad vaimusilma ees kergesti ja sõnakuulelikult ja vahelduseks oli see värskendav. 

"Mangroovi ületamine" algab kahtlase võõramaalase Francis Sancheri surnukeha avastamisega kusagilt metsa vahelt mudast. Pea kogu raamat keskendub kohaliku traditsiooni järgi peetud surnuvalvele – kuigi enamik kohalikke teda kas võõrastas või vihkas (ise teda tegelikult tundmata), on traditsioonid vanemad kui ükskõik kes ja kohale tuli minna. Iga peatükk on pühendatud ühele elanikule, vaadates sügavamale tema hingesoppidesse, proovides teda mõista. Rivière au Seli küla, kus tegevus toimub, on üks suur segapundar erinevatest rahvustest ja nende segudest, erinevatest usutunnistustest, nahavärvidest ja ühiskonnakihtidest – seal on Aafrika orjade, India immigrantide ja Haiti mustatööliste järeltulijaid. Kuid hoolimata kogu sellest segapudrust on just Francis Sancher "võõras" ja temale ei andestata seda, et ta "logeleb" ja tööd ei rüga, aga hoopiski mitte ei andestata seda, et ta kaks kohalikku kaunitari "ära narrib". 

Pealkiri "Mangroovi ületamine" on sümbolistlik. Mäletan ise hästi Senegali mangroove ja nende risti-rästi põimunud juuri. Tõlkija Ulla Kihva selgitab järelsõnas, et mangroovid on võrdkujuks põlvkondlike, rassiliste, sooliste ja seisuslike probleemide rägastikule, ja surnuvalve lõpuks (kui kõigile on antud võimalus oma elu sisse sügavam pilk heita) jõuavad kõik otsusele, et sellest rägast tuleb välja murda ja elada oma elu nii, nagu see just endale õigem tundub. Eriliselt tõusevad esile naiskarakterid, kellel Guadeloup'i patriarhaalses ühiskonnas liiga palju vabadust ja sõnaõigust ei ole.

Silma jäi ka see, kuidas Condé erinevate jutustajate puhul sõnavalikuid muudab. Kohalik taime- ja muidu tark Sonson näiteks räägib, kuidas pärast osalist pimedaks jäämist on tema "vasakus silmas maad võtnud öö" või kuidas külaelanikud "vihkasid Mirad nii, nagu sool vihkab vett". Kuid ühiskonnakriitilisem õpetaja ütleb, et tema õpilaste "nahk oli must nagu nende vanemate viletsus" ja oma kadunud noorust ei võrdle ta millegi nii lihtsaga nagu sool, vaid kirjeldab, kuidas see "oli sulanud nagu püha Neitsi altari küünal" ja sellest jäi alles "vaid leige loiguke lahtunud unistusi". 

Jäin mõtlema ka selle üle, kui kaua lubatakse Eesti raamatutes veel kasutada seda n-tähega algavat sõna mustanahaliste kohta, mida ma igaks juhuks blogis avalikult välja kirjutada ei julge, sest ilmselt tabaks mind pahameelelaviin. Samas on mõlema raamatu puhul see absoluutselt vajalik, sest mina ei ole ka nõus sellega, et me viisakusest lausa ajalugu ümber kirjutama hakkame. Raamatud kirjeldavad aega ja kohta, kui kõnealune sõna oligi ainus, mida kasutada oli. Oleks maitselagedalt kunstlik ja kindlasti ajalooliselt ebatäpne panna kõik inimesed kasutama sõna "mustanahaline". 

Viimaseks väikeseks huvitavaks vinjetiks jäägu siia Ulla Kihva märkus järelsõnas, et tänu Eesti Loodusuurijate Seltsi botaanika terminoloogia komisjonile sai tuttuue eestikeelse nime üle kahekümne Guadeloupe'il kasvava ja raamatus mainitud taime. Kirjandus rikastab ka teadust! 

Nicolas d'Estienne d'Orves "Eiffel. Monument armastusele"

Nüüd on siis prantslased ka hakanud ollivuudi tegema. 

Raamat on kirjutatud Martin Bourbouloni samanimelise filmi järgi ja ma olen ikka olnud sellelaadsete toodete suhtes pisut skeptiline. Kuid kuna tegemist oli ikkagi Eiffeliga, siis mõtlesin, et proovin ikkagi. Ja peangi tunnistama, et lugemiskogemus ei olnud üldsegi halb, kui võtta arvesse teatud agasid. 

Mis tõesti meeldis, oli kõik, mis rääkis Eiffelist ja tema töödest. Ka arvustused ütlevad, et mis sellesse ossa puutub, siis on filmis/raamatus kõik vähemalt väga suuresti autentne – nii see, mis puudutab inseneeriat kui ka Eiffeli kirg oma töö vastu. Samamoodi võlusid mind Picasso-raamatus kõik need kirjeldused, mis rääkisid kunstniku tööprotsessist. 

Raamat isegi algab mulle juba teada oleva juhtumiga, mis näitas vist üsna hästi, mis masti mees Eiffel ise oli – endaprojekteeritud silla ehitusel hüppas ta kõhklemata jõkke, päästma kogemata kukkunud ja uppuvat töömeest. Oma töölisi hoidis ta ka torni ehitusel sama hästi, olles pidevalt nendega ja mitte püüdes tähtsat ülemust mängida. Samas ei olnud tal ikkagi puudu auahnusest, mida näitab seegi, et tänapäeval ei tea praktiliselt mitte keegi, kes on Koechlin ja Nouguier, kuigi torni päris algse projekti mõtlesid välja just nemad. Loomulikult kujundas Eiffel seda ümber ja tegi selle õhuliseks, kaarduvaks ja romantiliseks, mida oleks silmale ilus vaadata. Aga au ta jagada ei tahtnud, väites, et Koechlin ja Nouguier juba said oma tasu rahatähtede näol kätte. 

Tõsi on ka see, et kui ta üle Garonne'i jõe sedasama silda ehitas, mis peaaegu ühe töölise elu nõudis, oli tal ka armulugu Adrienne Bourgèsiga. Aga vot nüüd edasi ei tea enam, mis on tõde ja mis on fiktsioon, sest ka filmi algustiitrid väidavad, et on "freely inspired by a true story" ja see on vist koht, kus true story lõpeb ja freely inspired osa algab. Filmi/raamatu väitel tegid Adrianne'i isa ja Eiffeli otsene ülemus kokkuleppe, et isa nagu lubaks tütrel ja Gustave'il kihluda, aga kui sild valmis, siis oli ka kihladega kõik. Ja kui torniehituseks läks, ujus Adrianne jälle välja ning toimus kirglik ja romantiline taasühinemine, kuni järjekordne pealesurutud kokkulepe taas kõik lörri ajas. Samuti on raamatu väitel torni kuju Adrianne'i ja ühtlasi tema eesnime esitähe kuju. Aga ega me seda kõike ei tea, pealegi seda teistkordset ülessoojendatud armulugu vist pigem siiski ikka üldse polnud. 

Ühesõnaga, ilmselt tuleb raamatut võtta nii nagu ta on – romantikaliini kui fiktsiooni, aga kõike muud pigem kui ajaloolist jutustust. Sel kujul on see ka üleni loetav raamat. Ma ei läheks küll nii kaugele nagu Apollo, et seda kuu raamatuks nimetaksin, aga pean tunnistama, et lugeda oli siiski niivõrd huvitav, et kaasa see haaras ja mõne tunniga ta loetud sai. 

Igaks juhuks ja harimise mõttes lisan juurde ka fakti, et Hiiumaal Ristnas asetseva tuletorni autor on nüüdseks tõestatult Gustave Eiffel. Kui mõni veel ei teadnud. 

Allikas: Getty Images

Allikas: earthlymission.com

Ristna tuletorn. Allikas: Pinterest

Françoise Gilot, Carlton Lake "Elu Picassoga. Kümme aastat armastust"

Picassost ma olen natuke juba siin blogis kirjutanud, siin ja siin ka, ja eks igaüks teab Picassost natuke ikka. Nagu olen esimese lingi all öelnud, oli Picasso tõeline naistelemb, kes jõudis elu jooksul ära pidada seitse naist, aga ainult üks neist, Françoise Gilot, jalutas tema juurest ühel hetkel ise minema, kui mõõt täiesti täis sai. Ja mis hullem veel, kirjutas sellest kooselust raamatu, mille ilmumist (nagu tagakaanelt lugeda) Picasso isegi kohtu kaudu keelata üritas. See märkus loomulikult intrigeeris – mida sellist saab seal siis olla, et Picasso sugugi ei taha päevavalgele lasta? 

Tegelikult midagi sellist polnudki. Loomulikult oli Picasso ekstsentrik, aga ma ei arva üldse, et ta seda oleks inimeste eest varjata tahtnud. Pigem jäi mulle temast mulje kui inimesest, kes oma seda külge pigem heameelega demonstreeris ja käitus justkui nimme nõnda, et ta inimestele oma erilisusega meelde jääks. Veel väga noore (21a) Françoise'i jaoks oli Picasso (61a) tähelepanu ilmselgelt ülisuur meelitus ja alguses oligi nende suhe pigem intellektuaalne. Françoise oli ka ise lootustandev kunstnik ja minule kergeks üllatuseks ei teinudki Picasso neiu töid maha, vaid pigem hoidus kommentaaridest. Kas ta tahtis lasta Françoise'il ise oma kunsti arendada, kuhu süda viis, või kartis ta tüdrukuga tülli minna (sest tal oli ju ometigi tekkinud neiu vastu huvi) – kes seda teab. 

Kindel on aga see, et nagu juhtus Dora Maariga, kes oma tegelikku annet fotograafiakunsti Picassoga elades enam arendada põhimõtteliselt ei saanud (Picasso nimelt teatas, et see pole mingi kunst, ja kuidas sa sellise kaliibriga kunstnikule vastu vaidledki, eks) ja hakkas Pablole meeldimiseks maalima, siis väga palju paremini ei käinud ka Gilot’ käsi. Picasso jaoks oli nimelt rohkem kui endastmõistetav, et Françoise on tema isiklik assistent ja sekretär ja peab ajama ära kõik asjad, mis tal ajada oli, sest ise ta seda ometi ei teinud. Temal oli vaja pool päeva maha magada ja siis oma kunstiga tegeleda. Eks see ühel ilusal päeval Françoise'il otsustada aitaski. Juba kahe lapse emana pidi ta tõusma vara, et Picasso päevaks kõik ette valmistada, samas hoolitsema üksi laste ja kõige muu eest. Talle ei jäänud praktiliselt mingit isiklikku elu, kuigi tuleb tunnistada, et suurema osa sellest kümnest aastat ta selle üle eriti ei kurtnud. Picasso ikkagi, noh. Küll aga kirjeldab ta seda, kui hirmus kurnatud ta juba pikka aega oli, nii et ta täiesti otsa lõppes ja Picassolt sugeda sai, et ta oma naiselikud vormid kaotanud on. Kummalisel kombel on ka Picasso ainus pärija Marina Ruiz-Picasso vanaisast rääkides suhteliselt pire ja mainib, et tema vanaisa kunst "nõudis inimohvreid". Marina isa oli Picasso vanim poeg Paulo, abielust baleriin Olga Hohlovaga. Ja oma intervjuus New York Times Style Magazine'ile ütleb ka Gilot ise, et Picasso arvas, et ta on sada korda andekam kui teised, ning seetõttu oli ta ka sada korda isekam. 

Väga detailselt kirjeldab Gilot raamatus seda, kuidas Picasso kas maalis või skulptuure lõi. Seda oli tõesti väga huvitav jälgida, sest Picasso skulptuurid ei ole enamasti tavalised, lihtsalt voolitud kujud. Ta kohe pidi midagi teistsugust katsetama ja ühe võttena näiteks korjas ta koju kokku igasugust suvalist kila-kola, millest ta siis keeras kokku linnunokki ja kitse udaraid ja mida kõike veel. Kui temalt küsiti, mis hea pärast ta nii teeb, voolida saaks ju ka, siis tema vastas, et kuju konstruktsioon on niimoodi hoopis huvitavam. Kui neid skulptuure vaadata, siis kindlasti on need intrigeerivamad kui klassikalised kreeka kujud. Ning ka see, kuidas ta ise oma maalidest räägib, aitab neid lugejal paremini mõista.

Gilot on praeguseks 101-aastane. Tema ja Picasso ühised lapsed Claude ja Paloma on samuti läinud kunstirada pidi. Claude on foto- ja filmikunstnik ning Palomast sai moelooja. Gilot on öelnud ühes väga rien-de-rien stiilis intervjuus New York Times Style Magazine'ile, et kunst ei pea alati jutustama mingit lugu. Kunstis on oluline värv ja vorm ja eneseväljendus, ning ta võrdleb maale luuletuste, kindlasti mitte ajalooliste romaanidega. Intervjuust tuleb ka välja, et tema raamatu suurim kriitik John Richardson sai hiljem Gilot'ga tuttavaks ja neist said head sõbrad. Gilot mainib, et paljud, kes tema raamatu kohta halvustavalt rääkisid, tahtsid sellega lihtsalt Picasso soosingut säilitada, aga kui nad nägid, et Picassol on sellest kõigest täiesti kama, siis lõppes ka kriitika. 

Kindlasti tasub see raamat lugemist, kel vähegi kunstihuvi on. Gilot'st endast sealt väga põhjalikku ülevaadet ei saa, sest nagu ta ise väidab, oli tema ainult silm ja ta kirjeldab seda, mida see silm nägi, ehk siis Picassot ja tema elu. Kui teid aga huvitab pigem Gilot ise, siis seesama NYT intervjuu väärib tõesti lugemist.

Allikas: New York Times Style Magazine

Allikas: New York Times

Frédérique Molay "Seitsmes naine"

Päris lahe ikka, kui võtad mingi raamatu kätte ühel eesmärgil, aga lõppkokkuvõttes hakkab see sulle meeldima hoopis millegi muu pärast. 

"Seitsmes naine" sattus minu lugemislauale tänu Facebooki lugemise väljakutse grupile, kus üks selleaastane teema on ükskõik milline Mirabilia-sarja raamat. Tegin Raamatuvahetuses täiesti suvalise  valiku, absoluutselt mitte midagi raamatust või selle autorist teadmata. Nii punktitäiteks. 

Selgus, et raamat on hästi kirjutatud, tiheda ja huvitava krimilooga (olge te ikkagi hoiatatud, et see raamat pole neile, kes loevad pehmemaid, nn cozy crime krimkasid), aga täiesti kogemata toimub tegevus Pariisis, mille vastu mul on täieline nõrkus. Ja mitte ainult ei toimu see tegevus Pariisis, vaid kuna pahateod toimuvad selle eri osades ja Molay kirjeldab neid linnaosi üsna põhjalikult, sai minu süda sulada iga kuulsama ehitise mainimisega, millest ma olen kas ise mööda käinud, sinna sisse astunud või millega kokku puutunud raamatu "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" toimetamisel. Pildid jooksid silme ees ja see andis kogu jutule mingi hoopis teise dimensiooni. 

Kuna Pariis on tore ja lugu oli tõesti huvitav, siis oli see kaheks õhtuks nuusata ja tehtud oligi. Selline väike vaheldus jälle tõsiste ja informatiivsete raamatute vahele, sest ajaviitekirjandus – eriti kui ta on kvaliteetne – on väga suurepärane väljamõeldis. Peategelane oli usutav ja professionaalne, tegevusliinid olid hästi jälgitavad ja lõpplahendus ootamatu, kuna Molay pani suhteliselt edukalt ka eksitavaid palukesi siia-sinna teksti sisse. Ei oskagi muud ühest krimiromaanist tahta.

Frédérique Molay (kes muuseas on naine, meeste puhul on nimekuju Frédéric või Frédérick) alustas poliitikaharidusega administratiivtööl, aga õnneks ta ikka otsustas kirjutama hakata ja kuna tema esimene raamat "Seitsmes naine" kohe hitiks sai, siis tegi ta kirjutamisest oma põhitöö. Oma esikteosest on Molay praeguseks välja arendanud kolme raamatuga Pariisi-sarja (mõni sarjaväline raamat on tänaseks ka) ja pärast seda esimest kogemust on mul kange tahtmine ka need teised üle vaadata.  

Panin Goodreadsist ka autori pildi pihta. :) 

Colette "Claudine in Paris"

 Claudine'i-raamatute teine osa. Kuna neid eesti keeles pole, siis kirjutan ka sisust natuke julgemalt.

Claudine on lõpetanud kooli ja isa otsustab, et oma uurimistöö pärast peab ta Pariisi elama minema. Claudine'i jaoks on see väga halb uudis, sest ta armastab oma koduküla Montignyd ja Pariisis elamine ei kutsu teda karvavõrdki. Ka pärast kolimist on tal väga keeruline suure linnaga harjuda. Pariis koliseb, inimesi on palju, majad on koledad (oijah, kuidas ma tahaksin temaga vaielda, minu meelest on Pariisi "ühetaolised" majad imeilusad), ja lisaks "I find that 'fresh eggs' in Paris have a peculiar taste of printed paper." 

Ja ega tal pole ka ju Pariisis kedagi peale armastatud kass Fanchette'i, teenijatüdruku ja armastava, aga hajameelse ja mõtetes kogu aeg kuskil mujal (nälkjate juures) oleva isa. Vaikselt hakkavad nad läbi käima isa õega ja tuleb välja, et tema tütar on küll surnud, aga lesk ja poeg on täiesti olemas. Vähehaaval saab Claudine nendega sõbraks ja kuigi noor Marcel haugub küll nii-öelda vale puu all, siis neljakümneaastane lesk Renaud on täiesti roogitav räim, ja Claudine teatab, et "I have seen that man exactly five times; I have known him all my life."  

Nagu ka sarja esimeses osas, ega väga palju muud ei juhtugi. Suurem osa raamatust on Claudine'i meeleseisundi ja mõtete kirjeldus. Elevust toob korraks raamatusse küll kohtumine koolisõber Luce'iga, kes on kodust vehkat teinud ja laseb end vanaldasel kaugemal sugulasel ülal pidada, loomulikult teatavate teenuste eest. Aga kuna Claudine otsustab, et Luce on seega täiesti põhja langenud, siis sellisega tema enam läbi käia ei taha. 

"Claudine Pariisis" on natuke sirgjoonelisem arenguromaan kui esimene osa. See ei ole nii hüplik juhtumiste kirjeldus, kus peaaegu mitte midagi mitte kuhugi ei edenenud, välja arvatud see, et tüdrukutel sai lõpueksam tehtud. Siin võib ikkagi märgata, kuidas Claudine muutub maatüdrukust nooreks suurlinnadaamiks. Ja kuna tal pole ka karja tüdrukuid ümber, keda kiusata, siis pole tal muud võimalust kui keskenduda sõpruse arendamisele noore Marceliga ja avastada, et hea sõber on suur and. Samuti ei saa mööda vaadata väikestest detailidest, näiteks kirjutab Colette möödaminnes, kuidas mehed tänaval üksi kõndiva Claudine'i ahtrit näpistavad, aga Claudine nendele kohe vihmavarjuga mööda pead mõõdab. Kombekad naiskirjanikud selliseid üksikasju kindlasti raamatusse sel ajal ei raiunud, aga Colette'ile a) käib selline käitumine närvidele ja b) ei karda ta sellele tähelepanu juhtida, et see ei ole okei. Eks realism ja jätkuvalt oma ajas üllatuslik avameelsus Colette'ist nii olulise kirjaniku tegidki. Ja ma pean tunnistama, et kuigi siin jätkuvalt mingit kirjanduslikku tulevärki otseselt pole, siis ometi tahan ma juba kolmanda raamatuga algust teha, et vaadata, mis nüüd siis edasi saab ja kui palju see Colette'i enda eluga haagib. 

Colette "Claudine at school"

Sidonie-Gabrielle Colette on kindlasti paremini tuntud ainult Colette'i nime all. Tema eluaastad (1873–1954) on väga olulised, et tema teoseid paremini mõista, sest tänasel päeval ta raamatuid lugedes ei ole nendes võib-olla isegi midagi nii väga erilist, aga kui nad paigutada oma aega, siis on need isegi Prantsusmaa kohta ilmselt ootamatult julged ja avameelsed. 

Colette abiellus 20-aastaselt Henri Gauthier-Villars'iga, kes oli niivõrd-kuivõrd-kirjanik ja kirjastaja ja avaldas teiste kirjutatud raamatuid oma nime (Willy) all. Colette'i ta alguses õhutas, aga pärast sundis kirjutama (pani naise luku taha ja teatas, et nüüd kirjutad), tegi käsikirjadesse parandusi (nagu Colette ise selgitas, tahtis mees ta lugudesse vürtsi ja skandaali lisada), ja andis needki Willy nime all välja. Hoolimata sellisest kaaperdamisest ja sunnist on Colette ise tunnistanud, et ilma Willyta temast kirjanikku saanud poleks. 

Kui nende abielu 1910. aastal lõppes (lahus elasid nad juba varem), ei olnud Colette'il muidugi lootustki mingit olulist honorari saada, kuna kõik õigused olid ju mehe käes. Colette teenis raha hoopis teatrilaval, aga ka ajakirjaniku ja fotograafina. 1920ndatel aga võttis kirjanikukarjäär jälle tuule tiibadesse ja tulid raamatud, mis on tegelikult kuulsamadki kui Claudine'i seeria, näiteks "Gigi". Juba oma eluajal peeti teda üheks mõjukamaks Prantsuse kirjanikuks. Ta jõudis veel kaks korda abielluda ja teisest abielust ka lapse saada ning eluõhtu veetis ta imelises Palais-Royalis, kahjuks peaaegu liikumatu artriidihaigena. 

Kui vaadata Colette'i pilte ja haruldasi filmikaadreid temast, siis ei saaks küll öelda, et ta oleks eriti ilus olnud, aga prantslannade sarm ei olegi sageli klassikalises ilus, vaadake kasvõi Coco Chaneli. Kindlasti oli ta aga liberaal ja mingitesse naistele mõeldud kastidesse ta kohe kindlasti ei mahtunud. 

Claudine'i seeria kohta räägitakse, et need on paljuski autobiograafilised, kuigi mitte täiesti (näiteks kasvab Claudine ema ja õdede-vendadeta, aga Colette mitte jne). Claudine on aga kindlasti Colette'ile sarnaselt mässumeelne. "Claudine koolis" on päevikuvormis ülestähenduste kogumik, milles tegelikult mingit erilist süžeed otseselt nagu polegi, ja kindlasti ei saaks ka öelda, et see on mingi tohutu kirjanduslik šedööver. Teksti kui sellist ei anna Hugo või teiste raskekahurväelastega üldse võrrelda. Aga "Claudine'i" tähtsus polegi selles. Claudine on selle raamatu tegevuse ajal 15-17-aastane ja Colette kirjutab minu meelest just selle nii-öelda teismelise portree väga hästi välja. Ühel õhtul hüppavad tüdrukud keksu, teine päev on nad kõrvuni armunud, ette tuleb suudlemisi ja ootamatuid armumisi. See segane teismeliseiga – laps sa enam ei ole, täiskasvanu ka veel mitte, aga täiskasvanute maailmas on nii palju, mida on vaja kohe avastada. Hormoonid ja tujud möllavad ja ausalt, ega seal päris täiskasvanud rollieeskujud ka mingid eeskujud pole. Aga see läheb juba sinna emantsipeerunud naiskirjaniku ritta, kes kirjutab lakooniliselt suhetest, mis isegi vabameelsel Prantsusmaal ilmselt üllatavaks avameelsuseks võis osutuda, nagu ma juba alguses mainisin. 

Kindlasti on Claudine'i eksperimenteerimisvabadusel oma osa tema isal, kes küll Claudine'i väga armastab, aga on täishajameelne professor, kes suudab mõelda ainult nälkjatest, mis on juhuslikult tema uurimisteema. Kuna ema ja õdesid-vendi Claudine'il pole, siis peab ta oma kõige siiramad ja hingestatumad jutuajamised maha mitte isa või sõbrannade, vaid hoopis oma kassiga (Colette oli ka ise suur kassisõber). Oma sõbrannade suhtes on ta kena täpselt siis, kui tal selleks tuju on. Väga sageli on ta pigem kiuslik või osavõtmatu. 

Niisiis, "Claudine koolis" (mida mina lugesin ingliskeelses tõlkes) on tekstina pigem kergekaaluline, aga siiski nauditav, kuna on väga aus (ausam kui paljud samalaadsed raamatud) portree ühest ilmselt segaduses teismelisest, kellel ei ole ei kodus ega koolis ankrusarnaseid eeskujusid ja nõuandjaid, keda tal väga vaja oleks olnud. Selles raamatus on palju suhteid ja suhtedraamasid, mingisuguse pildi saab ka tolleaegsest koolielust. Ma olen ka juba alustanud järgmist osa (Claudine'i-seerias on neli raamatut) ja ootan huviga, kas lugu kui selline muutub lineaarsemalt arenevaks või mida Colette on sellega otsustanud teha.