Ütlen kohe ära ka selle, et üks minu lemmikosa selles raamatus oli lõpp, mis andis kindla vihje, et ega see nüüd viimane osa selles sarjas küll ei olnud. Ja miks peakski Hargla pistma potti hane, mis ilmselgelt kuldmune haub?
Ma teen siinkohal suure kummarduse autorile ka selle eest, et nagu ma ikka ütlen, ega tavainimene ajalugu ei hooma, kui ta sellest juturaamatust ei loe. Me oleme ju kõik koolis keskaega õppinud, oleme ka rääkinud keskaegsest Tallinnast ja talupoegade elust ja linnainimeste elust tol ajal, aga üks asi on kuiv fakt, sootuks teine terve raamat, mis põimib nii palju erinevaid detaile kokku, alates kõneviisist ja lõpetades toiduga.
Sisust väga kirjutada ei tahagi, krimka ikkagi. Küll aga võib vist rahulikult öelda, et noore Melchiori lugu läheb edasi ja seekord saab ta (ja saab lugeja ka lõpuks) teada, kuidas see nn Wakenstede needus alguse sai. Siiski on see pigem marginaalne temaatika, põhiaur läheb Tallinnas lahti rulluvale krimiloole.
Järjest enam hakkab mulle tunduma, et kuigi tegevus ja temaatika on teised, kirjutab Hargla sama klassikalist krimi nagu näiteks Christie. Kõik tunnusjooned on olemas: tegelasi ei ole liiga palju. Ilmne kahtlusalune ei olegi kurjam. Kirjanik jätab siia-sinna mingeid vihjeid, millele mõtled peale lahenduse selgumist, et näed, oleks ju võinud ise ka aru saada. Lõpplahendus selgub, nagu Poirot' lugudes, kui kahtlusalused kokku kogutakse ja Melchior loo ära jutustab. Ja jälle on lugeja läinud haneks ja üldse mitte õiget inimest kahtlustanud. Ühesõnaga, klassika!
Tahan ka selle raamatu puhul kiita kaanekujundust, mille autor on Pavel Kardis. Väga äge pilt!
Harglale nobedat sulge. Rahvas ju ikkagi ootab!
Sattusin siia juhuslikult ja rõõmustasin, et teisedki peale minu järge ootavad. Kuid nüüd märkan, et juba 3 aastat möödas, kuid pole järjest rohkem juttu kuskil olnud. Nii väga ootan, jah, läksin nende Melchiori lugudega kaasa ning ei pääse enam vabaks. Millal siis ometi?
VastaKustuta