Viivi Luik "Kuldne kroon"

Igatahes võin ma kinnitada, et raamatud on minust teinud inimese. Kirjaniku niikuinii. Need ei pruugi olla jumal-teab-kui-head raamatud, kuid neist igaühes on midagi, mis mind on toetanud ja julgustanud. Midagi, mille läbi ma olen õppinud iseennast tundma. Mõnikord on need olnud ainult mõned read. 

Soome valge ja jahe suvepäev veeres mööda, aga mina lugesin. Kuid koos tekstiga lugesin ma ka seda suvepäeva.  

Ja õhtud muudkui nõrgusid üle taeva ääre nii, et maas oli punane loik. 

Kolleegiväljakutse raamat #2 (ajalooõpetaja soovitus). 

"Kuldset krooni" nautisin ma autorit teades juba ette. Viivi Luigel ei ole mitte ainult alati midagi öelda, vaid ta oskab selle kõik ka oivaliselt selliseks tekstiks pakendada, et tsiteerimisväärseid lauseid pritsib lehekülgedelt nagu ilutulestikku iseseisvuspäeval, nii et minu minijärjehoidjate populatsioon vähenes ähvardava kiirusega. 

Raamatu tagakaanel ütleb Luik ise, et žanri poolest on tegemist maagilise realismiga ja no küll ma mõtlesin terve lugemise aja, mida ta selle all mõtleb, sest pealtnäha oli siin lihtsalt 22 lugu inimestest, kes on küll tema eluteele mingi jälje jätnud ja ilmselgelt olulised. Aga ta ise on seda intervjuus ERR-ile selgitanud: "Need inimesed, kes mul raamatus välja valitud on, on inimesed, kellega mul on olnud mingisugune iseäralik maagiline kogemus argielus" ja lisab, et kuigi lood on kõik tõestisündinud, on neis midagi, mis ei ole sõnadega seletatav. Nende inimeste hulka jagub nii tuntumaid (näiteks Juhan Viiding, Mati Unt, Lennart Meri, Artur Alliksaar, Uku Masing, Marju Lepajõe) kui ka laiale üldsusele vähemtuntuid (Anne Fried, Hans Kitsing, Hilda Luik). 

Muidugi, kui uskuda Luike ennast, siis poleks ma seda tausta üldse pidanud uurima, sest ta väidab, et kirjaniku eluloo ja tausta teadmine pigem segab tema teoste mõistmist. Sest teos räägib ise enda eest. 

Päris mitmes kohas arutleb Luik selle üle, kas ja kui palju on kirjaniku elul ja taustal pistmist tema loominguga – kas ilusad värsid rikub ära see, et nende autor Becher oli kommunist? Või kui selguks, et Tammsaare suitsetas oopiumi, kas peaksime kogu Tammsaare loomingu sellepärast tühistama? Ma ise sattusin just hiljuti sotsiaalmeedias mitte küll otseselt vaidlusesse, aga kirglikku vastasseisu inimesega, kelle arvates ei peaks Coco Chaneli nime üldse suu sissegi võtma, sest ta oli natside sõber. Vahet pole, kui revolutsiooniline ta moeloomingus oli. 

Ja niisama mainin, et minu lemmik oli kindlasti lugu sellest, kuidas nooruke Viivi ja tema sõbranna kohtusid kaks korda Georg Meri ja tema pojaga. Selles oli lihtsalt kõike, huumorit, erudeeritud vestlust ja õige natuke müstikat. 

Vahel olen mõelnud, et mõni ikka liigub täitsa teistmoodi seltskonnas. Tema võib küll südamerahus öelda, et "tavaliselt ümbritsevad mind hoopis teistsugused inimesed: näitlejad, kunstnikud, luuletajad..." 😏 Neid vestlusi lugedes tundub tõesti üpris maagiline, et inimesed räägivad lihtsalt suvalises igapäevavestluses nagu parimad ilukirjanduslikud raamatud. 

"Kuldsest kroonist" võiks kirjutada pikalt, aga lõppeks tuleb seda ikka kõigil ise lugeda, sest üks asi on lugu kui selline, aga hoopis teine asi see, kuidas Viivi Luik selle sõnastanud on. See on kullaprooviga raamat.

Viivi Luik "Varjuteater"

Ja saigi mu viimane kooli raamatukogust võetud "Luige-triloogia" raamat läbi.

Selle raamatu puhul peab muidugi köitest alustama. Ei taha raamatut käest panna juba nende sametiste kaante tõttu...

Kui "Ajaloo ilu" oli vahepeal justkui kogu mingi ühiskonna lugu, siis "Varjuteater" jätkab Luige isiklikumat lugu, mis "Seitsmendas rahukevades" alguse sai. Päris nn jätk ta pole, kuna kirjeldab vaid üht perioodi tema elus - aega Roomas oma diplomaadist mehe töö tõttu. Kõrvalepõikeid on muidugi nii Eestisse, Soome kui Saksamaale, kuid põhikaal on siiski just Roomal, kuhu - nagu ta ise ütleb - oli ta olnud teel juba 49 aastat.

Iga inimene ilmselt leiab (kui veab) kunagi üles selle koha, mis on tema oma - hoolimata viletsatest elamistingimustest ja rahapuudusestki.

"Kui ringi vaatasid, polnudki nagu midagi. Tuvi nokitses, vanaeit kerjas, tüdrukuke sõi jäätist, signored ja signorad flaneerisid oma pankadesse ja büroodesse, taskuvargad valisid ohvreid välja. Umbes sama võib näha ju igas linnas.
Selle vahega, et ükski teine linn pole Rooma."

See on linn, kus on ka "edevad meessoosst tüdrukud", kes omavahel "tuvitavad", kus "moodsa kunsti all mõeldi (---) kunsti, mis oli pärit põhiliselt 18. ja 19. sajandist" ja kus on ekssõjaväelastest hambaarstid, kes patsiendile kingivad enda vormitud Veenuse vahust tõusva kuju, mille modelliks patsient ise oli.

Vihjeid jätkub kirjandusgeeniusest Luigel nii Alliksaarele, Viidingule kui Ristikivile ja kellele-millele kõigele veel (need lihtsalt tundsin mina ära).

Ja kuidagimoodi on tekstis tunda Saksamaal kohatud kirjanduskriitiku sõnade mõju: "Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et te midagi ei häbene. Ärge valetage."

Viivi Luik "Ajaloo ilu"

"Vastu õhtut kerkib taevas kõrgemale ja võtab oma tõelise kuju. Saab kupliks ja võlviks. Katab sõjakomissariaate, miilitsajaoskondi ning passilaudu imeliku ja ähvardava iseenesestmõistetavusega. Kes selle võlvi all viibib, sellel ei ole siit pääsu."

"Midagi toimub. Kaableid mööda liigub läbi õhu, vee ja maa salajasi käske. Paber kardab valgust."

"See, kuidas ta ennast kulunud hommikumantli all kerra tõmbab ja käed kurgu alla sooja paneb, võiks olla liigutav, kui seda ei oleks ootajate juures nii palju nähtud. Tema suu liikumise järgi võib olla kindel, et ta kordab vana tuttavat palvet, mille viisipärane ja klassikaline algus: "Armas jumal, tee nii, et ..." lõpeb eklektiliselt, halli kroonukantseliidiga: "...et nad kirjutaksid "tegevteenistuseks kõlbmatu"."

Ma pean ütlema, et hiljuti loetud Eesti autorite raamatud on toonud mind äratundmiseni, et inimene kirjutab väga nauditavat proosat, kui ta on enne olnud luuletaja. Mathura, Maarja Kangro ja Viivi Luige ühine nimetaja on just nimelt see, et ka proosasse suundununa ei ole nad sõna väärtusel devalveeruda lasknud. Kõik on paigas. Midagi ei taha ära võtta.

Ja nagu Mathura oma "Jäämineku" kohta on tunnistanud, siis teksti poole pealt on "Ajaloo ilu" täpselt samamoodi loetav pikale veninud luuletusena, mitte niivõrd jutustuse või romaanina või mis ta nüüd ongi. Kuigi see luuletus pole kaugeltki nii lüüriline kui "Jääminek". On jupp maad sõjakam.

"Ajaloo ilu" tohivad lugeda need, kes raamatust otsivad veel midagi peale süžee. Parem, kui see "midagi muud" oleks isegi tähtsam.

Imeline.

Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"

"Minu pea kohal seisis kindla ja kaitsva katusena lapsepõlv, see varjas mind kättejõudnud keerulise aastakümne eest, mis ümberringi undas ja mürises, õhus tolmu keerutas ja lahtisi lehti igasse ilmakaarde pillutas." 

Minu jaoks oli just see lause "Seitsmenda rahukevade" essentsiks. Ümberringi undab ja müriseb, mitte ainult kuuldavalt, vaid ka kusagil ridade vahel. Kõik, mis on kusagiltpidi lahti, keerutab ja pillutab ringi. Aga selle kõige keskel on üks väike talu, kus on vanaema, ema ja üks täiesti eriline laps, ja nemad on kahe jalaga maa peal ja neid ei anna mitte kuhugi pillutada. Nemad jäävad. 

"Seitsmes rahukevad" on kontraste ja kõverpeeglit täis. Murdekeel, raadiost tulev agiteeriv kantseliit ja külalolli jõrin segunevad kokku lapsepõlveks, mille keskel olev laps ise ei saa - ilmselt tema enese õnneks - aru, mis on tema poolt mällu talletatud luuleridade ja hüüdlausete sisu. Tema elab oma maailmas ja ta kasutab neid värsse ja lauseid omaenese hirmude peletamiseks - neid on palju, kuid need on hoopis teised hirmud kui ta ema ja vanaema omad. 

Ja kuigi pea kõik objektiivne, mida laps oma subjektiivsuses hoopis teisiti mõistab, kuid siiski välja lugeda saab, on kõike muud kui positiivne, siis ometi sümboliseerib laps ise sageli just seda, et ka kõige hullemat saab võtta elujaatavalt. 

Kevad tuleb ka. 

Ja sellega seoses sobib siia just see lehekülg (värsid Juhan Viidingult):