Nadine Gordimer "July's people"

 Ja taas kord tänu Hollandi postituvidele ja armsale Raamatukupjale!

"July's people" on lugu apartheidi lõpust Lõuna-Aafrikas, küll aga on see kirjaniku täielik fantaasia, kuna Gordimer kirjutas raamatu enne apartheidi tegelikku lõppu. Tema loos hakkavad mustad valgete vastu mässama, võtavad Johannesburgi üle ja see paneb alguse kodusõjale. 

Raamatu peategelased, valge perekond eesotsas pereisa Bami ja ema Maureeniga, on sunnitud Johannesburgist põgenema ning andma end omaenda teenri July armu alla - July viib nad oma kodukülla varjule. 

Võib juba arvata, et ei ole kerge Aafrika savihütikeses hakkama saada, kui oled harjunud elama suures majas ja sul on olnud teenrid. Aga Maureen ja Bam annavad oma parima - Maureen käib naistega söödavaid taimi korjamas, Bam meestega jahil. Nende kolm last kohanevad kiiresti ja saavad kohalike lastega sõpradeks, nii nagu see päriseluski lastega ikka on. 

Kogu see asi on nagu üks segane ümberpööratud reaalsus, kus viimsed saavad esimeseks ja esimesed viimseiks ning endised peremehed sõltuvad täiesti oma endise alluva heast tahtest. Pealegi kardavad valged pidevalt oma elu pärast ning nad ei julge jõest kaugemale minnagi. 

Omaette sümboliks saab perekonna pikap, mille July pere suureks meelehärmiks "üle võtab". See on küll ainus loogiline samm, kuna valged ei saa ju nagunii turule või poodi minna, kuid mina nägin selles küll järjekordset võimuvahetust - kellel pikap, sellel võim, sest rattad annavad ju vabaduse minna ja tulla. Kõige eelneva tõttu ei ole ma absoluutselt nõus raamatu tagakaanel oleva lausega, nagu kirjeldaks Gordimer seda, kuidas Smaleside perel Julyga võrdselt elades läheb. Kohe kindlasti mitte pole nad võrdsed - võõras kontekstis elades pole kohalikega võrdne keegi, seda olen ma Senegalis omal nahal tunda saanud. Isegi see ei loe, kellel on rohkem raha. Kohalik on alati võrdsem. Tagatipuks varastatakse ära ka Bami püss, nii et temal pole enam nagu mitte midagi. 

Raamat lõpeb sellega, et üle jõe maandub helikopter ning Maureen kahlab jooksujalu läbi jõe helikopteri poole. Üksi, ilma oma perekonnata. Teadmata, kas helikopteris on päästjad või vaenlased. 

Gordimer on selle kirja pannud stiilis, mida ühel õpetajal kooliaasta alguse segaduses üldse kerge lugeda pole. Tekst jookseb ühes joas, dialooge eristab muust tekstist vaid mõttekriips ja kohati oli keeruline aru saada, kes isegi räägib. Ma olen üsna kindel, et kui ma oleksin raamatu pealkirja kuulda võtnud ja näiteks juulikuus seda lugenud, poleks see nii keeruline ülesanne olnud. See on järjest lugemise raamat, mitte selline, mida loed mõne lehekülje kaupa, sest aega lihtsalt rohkem pole. Ehk siis - soovitan, kuid lugege siis, kui teil tõesti aega on. 

Trevor Noah "Born a Crime"

Trevor Noah on üks mu lemmikkoomikuid. Ta on lihtsalt nii ülicool ja tabab alati naelapea pihta. Oleme mingite teemade juures teda ka gümnasistidega tunnis vaadanud ja need ka naeravad alati laua peal kõhuli. Eriti head on tema pajatused Briti kolonisaatoritest ja erinevatest aktsentidest. :)

Teadsin juba enne, et ta on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist ning et ta sündis apartheidi ajal mustanahalise ema ja valge mehe (isa on tal šveitslane) lapsena, mis loomulikult oli täiesti lubamatu, millest ka raamatu pealkiri. Trevori lapsepõlvest ja noorusajast LAV-is raamat räägibki.

Loomulikult, kuna ta on koomik, on ka selles loos kõvasti naljakaid seiku, mida Trevor Noah väga mahlakalt jutustab. Kuid siiski on see eelkõige raamat väikesest poisist, kellel oli keeruline ükskõik millise grupiga samastuda, kuni ta leidis, et tal on võimalus olla kameeleon ja samastuda täpselt selle grupiga, kellega parasjagu vaja on. Trevor oli juba väiksena polüglott, mis oli seal nii haruldane, et andis talle unikaalse võimaluse olla erinevatele rahvuskildudele kasulik.

Ema abiellus lõpuks mustanahalise Abeliga, kes osutus joodikuks ja läks ajaga ka vägivaldseks. Trevor arutleb sellegi üle, miks naised selliste meeste juurde jäävad - jäävad ju Eestiski, aga seal, kus naisel ei ole endal näiteks sissetulekut (kuigi Trevori emal oli ja siis ta ka ära läks ühel hetkel) ning politsei ei tee koduvägivalla avalduse peale teist nägugi ning ütleb, et see on siseasi ja pilgutab mehele silma, et teame-teame, naised on vahel keerulised, siis ongi sellest ringist väga raske välja saada.

Kui Patricia on Abeli juurest juba ära läinud ja uue mehega elab, otsib Abel ta üles ning tulistab teda tagumikku, jalga ja lõpuks pähe. Imekombel läheb kuul mööda kõigest, mis momentaalselt tapaks, ning väljub põse kaudu. Kui Trevor ema voodi kõrval nutta lahistab, ütleb ema, et vaadaku poiss asja helgemat poolt - ta on nüüd ametlikult kõige ilusam inimene peres.

Ehk siis pole ime, et Trevor selline naljamees on. Ema ongi see, kes Trevori isiksust enim voolis ning miks poisist kasvas selline mees, nagu ta just on.

Oli ka üsna raske ette kujutada, et see kena sile poiss oli lapsena üks paras trööpar ja valmistas oma perele palju peavalu (näiteks pani ühe valge perekonna maja põlema :D). Ettevõtlikkust oli tal ka omajagu ning ta suutis endale isegi sellistes elamistingimustes korraliku varanduse kokku kühveldada.

Väga meeldis. Ei imesta, et "Born a Crime" on tituleeritud üheks 2017. aasta parimaks raamatuks. Apartheidi-aegsest LAV-ist annab see parema ülevaate kui ükskõik mis muu raamat, mida ma lugenud olen.