Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu "Kirjad"

See on raamat, mille blogimiseks tuli natukene hoogu võtta. 

Kaplinski "Isale" oli minu jaoks üks eelmise aasta kolleegiväljakutse mõjuvamaid raamatuid. Kes vähegi mu blogi jälginud on, teab ka minu nõrkust Õnnepalu vastu, nii et kui see raamat poodidesse ilmus, siis teadsin ma kohe, et seda tahan ma mitte ainult lugeda, vaid endale päriseks oma koduriiulisse. Ja ma ei pettunud. 

Raamatust ei saanudki päris hästi aru, kas kirjavahetus algas enne ja mingil ajal tekkis neil mõte need raamatuks kokku panna, või siis oli see neil algusest peale plaanis. Aga aeg-ajalt raamatuideed ikka mainitakse, nii et ei ole siinkohal tegemist lihtsalt isikliku kirjavahetusega, mille Õnnepalu lihtsalt omatahtsi avalikuks oleks teinud. Eks nad võib-olla kirjutasidki "kogu kollektiivile", arvestades, et sellel võiks ju siis olla kirjandusväärtus, kuigi sama hästi oleks see ka puhtalt isikliku korrespondentsina võinud olla täpselt selline, nagu ta on. Kaplinski ja Õnnepalu on ikkagi esseistliku kirjanduse suurkujud, julgeksin öelda. Ise on nad neid kirju nimetanud "intelligentseks lobaks", mis ongi ehk kõige parem määratlus. 

Ega kummalegi ei ole saladus, et Kaplinski on juba kirjavahetuse alguses oma elu päris lõppu jõudnud. Võib-olla see silmitsiolek paratamatuga teeb ka inimese julgemaks, sest mis siin enam ikka karta. Kaplinski näiteks arutab täiesti asjalikul toonil, kuidas siitilmast näiteks KCN kapsliga ise ja omadel tingimustel lahkuda annaks. Samuti jätkub tema raamatust "Isale" tuntud skeptilisus modernse maailma ja sellega kaasas käiva ülereguleerimise ja "ilusaks tegemisega", milles on täiesti kadunud omasoodu arenenud ja seetõttu võluv "arhitektideta arhitektuur" (igaüks ehitas oma köksi sinna, kuhu parasjagu sai). Õnnepalu küll pigem ütleb, et temale meeldib "päris" arhitektuur rohkem kui mingi slummide eklektilisus, aga sellega on mõlemad nõus, et suure üleniitmise ja "ilusa" muru nimel oleme me loonud nn rohelised kõrbed, kus tegelikult enam miski peale murulible ei ela ja kuhu putukatel ja üldse elutegevusel mingit asja pole. Samuti arutletakse, kuidas kodud ei ole enam kindlused, vaid kohad, mis on mõeldud näitamiseks, ning koeradki pole enam valvurid, vaid nipsasjad, millega käiakse jalutamas. 

Kaplinski toriseb ka soomeugriluse teemadel, sest tema meelest pole õiget soomeugrilast nagunii olemas, et see on kunstlik kontseptsioon ja tegelikult oleme me pärit hoopis kaugematest rahvastest. Ja kui juba küüniline olla, siis võib poriseda ka euroteemadel. Samuti ei meeldi talle, kuidas toimetaja tahab toimetada tema keelelisi erisusi, mis on tema jaoks nii tähtsad, sest nii "ei tehta". See meenutas mulle, kuidas ma kunagi muusikakoolis harmooniatunnis käisin ja sain pidevalt mööda päid ja jalgu, et harmoonias "ei tohi" kvindid järgnevuses olla ja mis kõik veel ei tohi - mis mõttes "ei tohi”? Aga kui ma tahan ja mulle tundub ilus? Kes ütleb, et ei tohi? Ja kui Kaplinski tahab kirjutada "pää" ja "hää", siis miks ta ei tohiks? 

Õnnepalu muidugi kirjutab palju oma igapäevastest tuterdamistest nagu ikka, seekord Luual ja Tartus Roosi tänaval. Esimeses ta töötab (puukoolis) ja teises loob endale järjekordset kodu. Ma ausalt öeldes ei saagi päris hästi aru, mis mind (ja ilmselt ka kõiki teisi tema austajaid) tema raamatuid niisuguse järjekindluse ja naudinguga lugema paneb. Nendes ei juhtu ju tegelikult midagi erilist, pole õiget süžeed, ainult tema oma igapäevased ja väga tavalised tegemised. Aga ta kirjutab nendest lihtsalt nii hästi ja ilusasti, kirjutab, nagu kuulutaks bettialverlikult kõik sekundid imeks, ja selle kaudu tundub isegi loodus lähedasem ja elu mõistetavam. 

Kaplinski võtab ka ette "semiootilise inflatsiooni" teema – mida enam me (tänu arvutitele) erinevate märkidega kokku puutume, kas siis raamatute, maalide, muuseumide, sümfooniate või mille iganes kaudu, seda vähem neist igaüks meile tähendab. Seda, et info üliküllus on põhjustanud seda, et inimesed enam asjadesse süveneda ei suuda, teame me juba ammu. Ja koolis töötades on see eriti teravalt näha. 

Omaette tore on ka see, kuidas nad kahekesi vastastikku üksteisele komplimente teevad – ah mis nüüd mina, vat sina alles kirjutad... Tegelikult on neid mõlemaid niivõrd nauditav lugeda, et 389 lehekülge jäi tegelikult veel vähekski. Aga läbi ta pidi saama, sest Kaplinski elutee saigi otsa ja Õnnepalu jäi raamatut üksinda lõpetama. Lõppes see veel täiesti ootamatu pöördega, sest jalgrattaga kukkumisest tingituna oli temagi sunnitud surmale korraks liigagi sügavalt silma vaatama, selleni välja, et ta tiriti välismaal olles teadvusetult dušikabiinist välja ja pandi lennukile, kust ta põhimõtteliselt otse Tallinnasse peaoperatsioonile sõidutati. 

Mida siis kokkuvõtteks öelda. See on üsna põhjalik sissevaade kahe erudeeritud ja elukogenud mehe mõttemaailma, millest nagu ei saagi kunagi küll. Loed teadmisega, et raamatu lõpuni Kaplinskit ei jagu, mis annab kõigele mingi täiesti uue dimensiooni. Ta ise ju teadis suurepäraselt, et see on tema viimane tekst, mille ta inimestele pärandab. Õnnepalu peab teda oma õpetajaks, teejuhiks ja suunajaks, ning see, et nad tegelikult päriselt mitte kunagi ei kohtunud, jätab tekstidele veel oma natuke nostalgilise jälje. Ei tea, kas nad ise sellest päriselt aru said, aga nad on kahe peale kokku pannud ühe äärmiselt kaaluka teose, mis ei ole ilmselt igaühele. Kuid kes jahib head teksti sama januselt nagu mina, leiab siit vaimutoitu, mille seedimine võtab aega, aga samas toidab hinge pikaks ajaks. 

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

Kolleegiväljakutse raamat. 

"Sel pikal ajal" on osa Hogarth Shakespeare'i sarjast, kuhu kuulub ka Margaret Atwoodi "Nõiasigidik", millest mul on SIIN ka juba artikkel täiesti olemas. Tegemist sarjaga, milles tuntud tänapäevased autorid on ette võtnud Shakespeare'i veel tuntumaid teoseid tänapäevaseks kirjutada. Väga raske on sama hästi kirjutada nagu Atwood, just tema süžeeliinide tiheda arenduse ja topelt- või kolmekordsete allegooriate meisterliku kasutuse koha pealt. Aga ikkagi oli Wintersoni raamat täiesti roogitav räim. 

Ma pean taas tunnistama tõika, et ma ei ole liiga suur Shakespeare'i loomingu austaja. Jah, sonetid on imeilusad ja pole isegi mõtet võtta üles tema keeleuuenduslikkuse teemat ja kui palju me tema loodud väljendeid praegu kasutame. Klassika on klassika põhjusega. Aga tema näidendites on lihtsalt nii palju tegelasi ja keerdkäike, et raske on järge pidada, kes on kus ja kellega ja miks, ja tal on neid keerulise sisuga näidendeid ju miljon. Ilmselt sellepärast oli minus ka nii palju äratundmist, kui käisin vaatamas Kuressaare teatri suurepärast ja ülikoomilist lavatükki "Shakespeare'i kogutud teosed" – tundub, et ma ei ole ainus, kellel see kõik pea ringi käima paneb. 

"Sel pikal ajal" kirjutab ümber Shakespeare'i "Talvemuinasjutu", mida ma loomulikult lugenud ise ei ole, kuid tegin juba targu väikese sisukokkuvõttespikerduse Google'i abiga. Raamatu alguses selgus, et asjata – Winterson oli minusugustele ise kohe alustuseks sellesama kokkuvõtte ära teinud. Nagu Shakespeare'i puhul ikka, on tegemist ühe suure segapuntraga, kus oma arust (aga päriselt mitte) petetud pereisa suures vihas oma lapse minema saadab, tema arust "õigele" isale, aga läheb hoopis teisiti ja lapse kasvatab üles karjus, kuid ikkagi saabub päev, kus kõik on kadunud ja siis on äkki kõik leitud ja deus ex machina ja happy end. Winterson on selle põhimõtteliselt üksühele moodsaks kirjutanud. Kuigi on autod ja ärid ja džässiklubid ja kergelt muudetud nimed, siis ega väga kaugele pole kirjanik ühegi aspektiga läinud. 

Seda peab küll ütlema, et tänapäevane versioon oli tunduvalt usutavam kui Shakespeare'i oma. Winterson oli ka leidnud omajagu vahvaid nüansse ja ausalt öeldes oli võib-olla kõige lustilisem ja ehk isegi nauditavam oli Autolycuse tegelaskuju. Nagu igas Disney multifilmis on üks täiesti nõdrameelne kuju, mõjus ka Autolycus väga värskendavalt. Eriti naljakas oli tema ümberjutustus Oidipusest – kui kellelgi on vaja väga modernsetele inimestele tänapäeva eluga haakuvat "Kuningas Oidipuse" lühikokkuvõtet teha, siis siit saab. Väga nutikas oli ka Xenost arvutimängu autor teha, sest nii sai raamatusse sisse kirjutada ka Shakespeare'i muidu ehk liiga müstilised knihvid. 

Winterson ise ütleb, et "Talvemuinasjutt" oli tema jaoks loomulik valik, kuna see puudutab teda üsna isiklikult. Ka tema on "leidlaps", adopteeritud, nii et ta oli "Talvemuinasjuttu" endas kandnud juba ammu enne, kui talle tehti ettepanek Hogarthi sarjas osaleda. 

Hogarth Shakespeare'i sarjas  on kokku seitse raamatut, mida saab näha SIIN. Ausalt öeldes ei oleks sugugi paha need kõik läbi lugeda, sest need moodsad versioonid tunduvad kergemini seeditavad kui originaalid (andku kõik mu armsad kursusekaaslased ja ka kõik ülejäänud pühendunud inglise fillid mulle andeks). 

Aitäh soovitajale! 

Nicolas d'Estienne d'Orves "Eiffel. Monument armastusele"

Nüüd on siis prantslased ka hakanud ollivuudi tegema. 

Raamat on kirjutatud Martin Bourbouloni samanimelise filmi järgi ja ma olen ikka olnud sellelaadsete toodete suhtes pisut skeptiline. Kuid kuna tegemist oli ikkagi Eiffeliga, siis mõtlesin, et proovin ikkagi. Ja peangi tunnistama, et lugemiskogemus ei olnud üldsegi halb, kui võtta arvesse teatud agasid. 

Mis tõesti meeldis, oli kõik, mis rääkis Eiffelist ja tema töödest. Ka arvustused ütlevad, et mis sellesse ossa puutub, siis on filmis/raamatus kõik vähemalt väga suuresti autentne – nii see, mis puudutab inseneeriat kui ka Eiffeli kirg oma töö vastu. Samamoodi võlusid mind Picasso-raamatus kõik need kirjeldused, mis rääkisid kunstniku tööprotsessist. 

Raamat isegi algab mulle juba teada oleva juhtumiga, mis näitas vist üsna hästi, mis masti mees Eiffel ise oli – endaprojekteeritud silla ehitusel hüppas ta kõhklemata jõkke, päästma kogemata kukkunud ja uppuvat töömeest. Oma töölisi hoidis ta ka torni ehitusel sama hästi, olles pidevalt nendega ja mitte püüdes tähtsat ülemust mängida. Samas ei olnud tal ikkagi puudu auahnusest, mida näitab seegi, et tänapäeval ei tea praktiliselt mitte keegi, kes on Koechlin ja Nouguier, kuigi torni päris algse projekti mõtlesid välja just nemad. Loomulikult kujundas Eiffel seda ümber ja tegi selle õhuliseks, kaarduvaks ja romantiliseks, mida oleks silmale ilus vaadata. Aga au ta jagada ei tahtnud, väites, et Koechlin ja Nouguier juba said oma tasu rahatähtede näol kätte. 

Tõsi on ka see, et kui ta üle Garonne'i jõe sedasama silda ehitas, mis peaaegu ühe töölise elu nõudis, oli tal ka armulugu Adrienne Bourgèsiga. Aga vot nüüd edasi ei tea enam, mis on tõde ja mis on fiktsioon, sest ka filmi algustiitrid väidavad, et on "freely inspired by a true story" ja see on vist koht, kus true story lõpeb ja freely inspired osa algab. Filmi/raamatu väitel tegid Adrianne'i isa ja Eiffeli otsene ülemus kokkuleppe, et isa nagu lubaks tütrel ja Gustave'il kihluda, aga kui sild valmis, siis oli ka kihladega kõik. Ja kui torniehituseks läks, ujus Adrianne jälle välja ning toimus kirglik ja romantiline taasühinemine, kuni järjekordne pealesurutud kokkulepe taas kõik lörri ajas. Samuti on raamatu väitel torni kuju Adrianne'i ja ühtlasi tema eesnime esitähe kuju. Aga ega me seda kõike ei tea, pealegi seda teistkordset ülessoojendatud armulugu vist pigem siiski ikka üldse polnud. 

Ühesõnaga, ilmselt tuleb raamatut võtta nii nagu ta on – romantikaliini kui fiktsiooni, aga kõike muud pigem kui ajaloolist jutustust. Sel kujul on see ka üleni loetav raamat. Ma ei läheks küll nii kaugele nagu Apollo, et seda kuu raamatuks nimetaksin, aga pean tunnistama, et lugeda oli siiski niivõrd huvitav, et kaasa see haaras ja mõne tunniga ta loetud sai. 

Igaks juhuks ja harimise mõttes lisan juurde ka fakti, et Hiiumaal Ristnas asetseva tuletorni autor on nüüdseks tõestatult Gustave Eiffel. Kui mõni veel ei teadnud. 

Allikas: Getty Images

Allikas: earthlymission.com

Ristna tuletorn. Allikas: Pinterest

Peedu Saar "Loomad"

Mu kallis Kubjas pärandas mulle koos Kruusa Kaljuga ka Saare Peedu. 😆 

Ühe kirjanikuga jälle tutvust tehtud, kellest varem midagi polnud isegi kuulnud. Vikipeedia on tema suhtes väga napisõnaline, aga ega mind eriti ei hämmastanudki väike faktoid, et peale selle, et ta kirjutab, on Peedu Saar veel bioloog. Kes ikka oskaks nii detailselt loomi kirjeldada. 

Samas, kogu raamat kõikus fantaasia ja absurdi piiril, nii et ilmselt ei olnud bioloogia-alased teadmised ka mingisugune primaarne nõue. Paralleelselt jookseb kaks lugu, mis näiliselt üksteisega üldse seotud pole: pahur paarisuhe ja loomade lõppematu inkarnatsioon. Raamatu algusest peale nuputasin ma lugedes, kuskohas ja kuidas need kaks lugu ükskord kokku saavad, sest kuidagi peab see ju toimuma. Tegelikult ju toimuski, ring sai raamatu lõpuks täis, aga päris lõpuni ma ei saanudki aru, mida need personifikatsioonid või allegooriad täpselt kandsid. Kindlasti oleks mõni targem kirjandusprofessor siinkohal võimeline kirjutama pika essee sellest, milliseid inimtüüpe ja nende sisemisi paineid iga loom, lind, putukas või üksildane kastehein täpselt kannab. Kinnitust sai tõik, et mina ei ole mõni targem kirjandusprofessor. Ma kirjutaks selle essee ilmselt valmis, sest filoloog ikka kirjutab ära, kui vaja on, aga tegelikult ma ikka üldse ei tea, mida Peedu Saar sellega mõtles. (Võib-olla peab ta peenikest naeru nagu Mati Unt kunagi, kui ta vaatas, kuidas arvustajad tema ridade vahelt midagi üüratult sügavat leidsid, aga temal oli lihtsalt ühest kohast lappama läinud ja siis ta kirjutaski puhtalt lusti pärast mingi täieliku jama kokku...) 

Lugemine iseenesest oli tegelikult nauding, sest Peedu Saar oskab kahtlemata sõnu seada. Kirjeldused olid detailsed ja loomade põnevad karakterid reljeefsed ja nauditavad, nii et see minu igavene hämming luhtunud püüdlustest asjale pihta saada polnudki ehk primaarne. Ma vist loeks telefoniraamatu ka läbi, kui keegi suudaks selle ilusasti ära sõnastada. 

Kui ma natuke guugeldasin ja tausta uurisin, siis leidsin, et kaasblogijatel on nii mitmelgi tulnud tõdeda, et nad ka ikka päriselt pihta ei saanud, mida autori enda päris mõte "Loomadega" oli. Kui ma peaks kuuli ähvarduselt midagi välja pakkuma, siis ilmselt ma jõuaksin siiski selleni välja, et ju need loomad ikka erinevad inimkarakterid olid. Loomad olid pidevas reinkarnatsiooniringis, aga ma ei ütleks, et need üleminekud alati mingist väga loogilisest ilmingust kantud olid. See on nagu põgus pilguheit nende inimeste/loomade eludesse, kuid õnnis hetk ei viibi veel ja juba kolm lehekülge hiljem lõpeb looma lugu, enamasti ilma kulminatsioonita vaid lihtsalt, niisama. Ja siis on seal kõrval need pärisinimesed ka, kes oma eluga samamoodi pusserdavad ja sugugi ei näita, et nad kuidagimoodi paremini või õnnelikumalt elada oskaksid. No kuidagi sedamoodi ma kirjutaksin selle essee ja loodaksin, et Peedu Saar seda kas mitte kuidagi ei näeks või oleks vähemasti patroneerivalt heatahtlik.

Kruusa Kalju "Üleelamiste vanake"

Mitte et ma seda oleks meelega teinud, aga siit tuleb järgmine kursavend, Kruusa Kalju, oma värske kogumikuga "Üleelamiste vanake". Minu isikliku Raamatukupja pärandus. 💓

Mina vana luulevõhikuna olen ennast luulekogudest üsna teadlikult eemale hoidnud, sest ma tavaliselt eriti mingist uuemast ja abstraktsemast või sümbolistlikumast luulest ei kipu väga hästi aru saama. Mulle palun sirgelt ja silmade vahele. Aga Kruusa Kalju on mulle erinevates vestlustes viimasel ajal väga palju "jalgu jäänud" ja oli ainult aus proovida tema värsse vähemalt korraks piiluda. 

Võhik võib ju olla, aga samas peaks otse pime olema, et mitte aru saada autori püüetest eksperimenteerida mitte ainult sõnade ja mõtete, vaid ka grammatika ja isegi tähekujudega. Kui tahaksin neid luuletusi tsiteerida, peaksin kuskilt ka need imetabased kriksadullid välja guugeldama, sest klaviatuuril neid ei ole. Illustreerin allpool fotojäädvustusega, on lihtsam. 

Küll aga ei ole probleemi niisama eksperimentide kuvamisega. Näiteks nagu: 

       MA OLEN TÖLPA,
kes balletitöntsija elegöntsiga
märki tabab töpsusega, rabab könstiköpsusega.

Nii mõnigi luuletus pälvis ära pisikese itsituse. Näiteks nagu:

KIRJUTAMISEL on mul näpud vahel saanud kõrvetadagi - 
     olles segi ajanud
     läpaka ja vahvlirauad.

Mõne puhul päriselt ei teadnudki, kas minu itsitamine on äkki kohatu. Näiteks nagu: 

KUI OLEMINE talumatult raske on, 

käin ma ujulas, et ennast veidikegi

      vee peal hoida, vähemalt. 

Aga noh, ma ütlen oma pereliikmetele ja õpilastele ka aeg-ajalt, et kui te tahate, et ma teile kaasa tunneksin, siis ei tasu niimoodi rääkida, et ma selle peale naerma hakkan. 

Umbes pool või isegi enam sellest luulekogust on vist mõeldud oma pealkirja välja teenima. Kui ainult sellest kogust lähtuda, võib autori pereelu tunduda tõepoolest üks üleelamine üleelamise otsa. Naine ja laps ei lase rahus mõtiskleda ja luuletada ja tütar on vabše nutisõltlane, kes ei lase end isa distsiplineerimisest kõigutada. Vähemalt on piinatud poeedil terve Eesti rahvas, kellele kaevelda. 😉  Lisan nendest kaeblustest oma lemmiku.

HOMMIKUEINEKS tütar süüa suvatseb

klaasikese vett, "Sipsiku" kohukese

      ja vanemate närvid. 

Et mis siis kokkuvõtteks. Jaa, ma usun, et kui Kruusa Kalju minu tee peale jälle satub, siis ma teda jälle ka loen, sest mingi laengu ja äratundmise need luuletused mulle andsid, samuti on omamoodi huvitav jälgida tema mõttemaailma ja uue otsinguid. No nagu Picasso paar artiklit tagasi – ikka peab ju proovima ja katsetama. 

Lõpetan paari fotoga "kriksadullidega" luuletustest. Esimeses nendest tundsin äratundmisrõõmu, sest selles olukorras olen isegi end leidnud korduvalt. 

Ja viimane oli lihtsalt tore: 

Tadhg Mac Dhonnagáin "Proua Lazare"

Varraku veebruariraamat. Pean tunnistama, et Varraku igakuises nimekirjas oli seekord mitu head raamatut, mille peale ma tegelikult hammast ihusin. Lõpuks tuli otsustamisel mängu isiklik mõõde, sest tõlkija Indrek Õis on minu kursusevend ja tema armastus iiri keele ja kultuuri vastu oli ilmne juba ülikooliajal. Kuigi Indrek on juba aastaid töötanud eurotõlkijana, tunnistab ta ise, et "Madame Lazare" on tema esimene ilukirjanduslik tõlge. Samuti tuleb kindlasti ära märkida, et see on esimene otse iiri keelest eesti keelde tõlgitud raamat üldse.

Kuulasin ka Vaba Akadeemia ülekannet, kus Indrek rääkis raamatu tõlkimisprotsessist. Nuputamist oli olnud omajagu – millised iirikeelsed kohanimed jätta iirikeelseteks, milliste puhul kasutada ingliskeelset nimevormi, kuna seda kasutades saavad inimesed vähemalt aru, millest räägitakse. Näiteks kui paljud meist reageeriksid äratundvalt, kui tegevus käiks kohas nimega Cathair na Gaillimhe? Ilmselgelt vähem kui need, kes on kuulnud Galwayst, mis on sama linna inglisepärane nimi. Kui mul õigesti meeles on, siis see oligi vist ainus kohanimi, mis raamatus ingliskeelse nime sai, sest ülejäänud paigad pole nagunii väga tuntud ja siis on juba targem kohalik koloriit säilitada. 

Samuti oli põnev kuulata väikeseid noppeid selle kohta, et raamatu peategelane näib olevat sündinud Tartus, Eesti juudi kogukonna osana, ja teatud põhjustel haaratakse tegevusse Brüsselis töötav eestikeelne eurotõlk Irja Põld (siinkohal kiitis Indrek autorit, kes leidis tõesti mitte liiga tavalise, aga ikkagi väga eestipärase nime). Samuti oli tore teada, et autor olla eestikeelse väljaande kaanekujundusest väga sisse võetud. Ühesõnaga, see oli üks äärmiselt huvitav veebiloeng ja ka Indrekut oli ülitore üle nii paljude aastate näha, aga jõudkem nüüd siiski raamatu enda juurde ka. 

Kuigi tõlkija märkis, et "Madame Lazare'i" võiks määratleda isegi ajaviiteromaaniks, siis mina ütleksin, et kindlasti on siin palju enamat kui ajaviiteromaan. Selles on põnevust, sest peategelase elu on varjutatud suure ja paksu saladustelooriga ja algusest peale tahaks nagu jubedalt teada, mis värk temaga ikkagi on, sest uued välja ilmuvad infokillud ei klapi olemasoleva pildiga ikka absoluutselt. Samas on see üks äärmiselt soe ja empaatiline raamat, mis näitab järjest enam dementsusesse kalduva inimese siseelu, võitlusi ja murdumisi ja kuidas see kõik tema perekonda mõjutab. Sama suur kaal on ka tema eelnevate aastate salatsemisel, mis teeb tema mõistmise äärmiselt keeruliseks. Õnneks saab lõpuks pilt enam-vähem kokku (saladuskatte all võin öelda, et lugeja saab rohkem teada kui lapselaps Levana). 

Mulle tohutult meeldivad raamatud, kus igast reast õhkub autori mõistmist oma tegelaste vastu. Ma võrdleksin "Madame Lazare'i" sellest vaatevinklist kõigi Backmani raamatutega. Igal inimesel on oma ajalugu, igal reaktsioonil on põhjus. Mõista tuleb ka pereliikmeid, kes peavad Hana/Muraedi keerulise karakteriga päev-päevalt toime tulema. Ja kui sa saad teada, et oled kogu oma elu uskunud midagi, mis ei vasta tõele, siis on võimalik sellega rahu teha – ja võib-olla isegi sellest ehitada üles midagi täiesti uut. 

Lõpetuseks – ma käin suhteliselt harva kinos, aga kui keegi sellest loost filmi teeks, siis mina oleksin kohe kinos. Neid raamatuid pole olnud palju, mida lugedes hakkab kui iseenesest film peas ilmet võtma, aga see oli küll selline lugu, mis näeks suurel ekraanil lihtsalt suurepärane välja.