Tõnu Õnnepalu "Tööpäev"

Aga ei, taoliste romantilis-eleegiliste meeleolude genereerimisel pole mingit mõtet. Kui asi puudutab Tööd, Tööpäeva ja eriti veel Tööpäeva Hõbekuuse puukoolis. Iial ei tea sa, milline neist jääb viimaseks, kas hooaja viimaseks või üleüldse. 

Mingist vanast harjumusest me vist eeldame, et inimesed on siiski valdavalt normaalsed,  väikeste omapärade, kõrvalekalletega, aga üldiselt siiski... Kuid võib-olla pole see üldse nii? Inimesed ongi hullud? Kõigepealt hullud ja alles siis, erandkorras, heades tingimustes, haruldases rahulolekus ka natuke normaalsed? 

Vaatasin täna hommikul ära kaks pikemat intervjuud Tõnu Õnnepaluga. Üks neist oli ERRi varasalvest "Õnnepalu aeg" ja teine oli "Tööpäeva" esitlus Viru keskuse Rahva Raamatus. Mõlemad intervjuud viis läbi Joonas Hellerma, mis võib olla põhjuseks, miks ma need pikad jutuajamised ilma hetkegi igavust või rahutust tundmata ära vaatasin ja kuulasin. Ja leidsin selle kõige tulemusel (mitte küll esimest korda), et Õnnepalu ei ole kindlasti mitte linnainimene. Tema rahu ja stabiilsus on metsas, külas, mere ääres ning (isegi hoolimata füüsilisest pingutusest ja mitte nii väga soodsatest ilmastikutingimustest) puukoolis. Samas on üks tema suurtest paradoksidest see, et sama kodus tunneb ta ennast Pariisis, mis on metsast ja merest nii kaugel, kui üldse olla saab. Aga natuke ma seda ikka selgitada vähemalt enda jaoks suudan. 

Tundub, et Õnnepalu on inimene, kelle süda vajab vabadust ja ruumi, et olla võimeline hingama. Pariis on juba ammu olnud vabaduse ja vabameelsuse sümbol kõigile neile, kelle hing hüüab kunsti või kultuuri järele või tahab astuda välja mingitest kastidest või piiridest. Ja me ju räägime üheksakümnendatest, kui ta sinna esimest korda sattus – ei ole raske mõista, mida võis nõukogude taustaga, aga sinna tausta kindlasti mitte sobituva intelligendi jaoks tähendada just sel hetkel kolm kuud Pariisis, kus ka ühiskondlikud piirangud olid kui mitte täiesti puudu, siis kindlasti hägusemad ja paindlikumad kui üheksakümnendate Eestis. 

Kuid mingem siis ikkagi "Tööpäeva" juurde, mida autor ise nimetab alapealkirjas "argikomöödiaks". Ka Hellerma küsis, et no kus see nali siis oli. 😏 Kindlasti ei tasu "Tööpäeva" lugema hakata selle eeldusega, et Õnnepalu ongi nüüd naljaraamatu kirjutanud. Aga karakterid on seal kindlasti vürtsikad ja nagu ta ise ütleb, nali ongi ju igaühes sees. Ja möönab, et see ilmselt oligi kohapeal koomilisem kui raamatus, aga paras annus irooniat on "Tööpäevas" kindlasti. Mehaanik, Peremees, Helmut, Kristjan-Jaak ja minategelane Tema liiguvad mingis karedas, kuid siiski toimivas sümbioosis, kus üksteist aeg-ajalt kritiseeritakse (sest keda ei kritiseeritaks, kellega kogu aeg ninapidi koos oled?), aga lõpuks siiski leitakse, et pole ju häda midagi ja kõik on ikkagi pigem hästi, isegi Peremees on pigem väga okei.  

Üsna veidral kombel on see üks selline raamat, mis nagu räägib 250 lehekülge puukooli tegemistest, aga liiga palju me sellest ikkagi teada ei saa, mis puukoolis tegelikult süstemaatiliselt toimub. Mingil määral muidugi, kuidas siis ilma, paljasjuursus versus mullapall saab selgeks igal juhul. Aga pigem on see nagu Õnnepalu raamatud ikka, filosoofiline sissevaade Töösse kui nähtusesse ja ei saa mainimata jätta, et raamatu sissejuhatav lause teatab: "Töö on sõda." Ja kuskil mainib ta veel, et "Tööl ei ole tulevikku. On alati praegu." Puukooli "praegu" pole ka teab mis kindlustunnet sisendav, sest läbi käivad sõnad "saneerimine, optimeerimine, kaasajastamine" ja koos nende sõnadega on töölistele jõudnud kohale, et see võib ka puukooli jaoks olla viimane aasta. No pärast tuleb välja, et ei ole, aga kuna tööl tulevikku pole ja on alati praegu, siis selles praegu-hetkes ei ole tõesti midagi liiga helget oodata. Õnnepalule see muidugi selles mõttes sobib, et ta on nagunii loomult pigem melanhoolne. Annab kütet, nagu öelda. 

Eraldi tahan ma välja tuua ühe mõtiskluse, mis minus üsnagi suure helinaga resoneerus. Helmut ja Mehaanik nimelt on ühel meelel, et "vanasti oli parem". Vanasti ehk kolhoosi ajal. Ja siinkohal ütleb Õnnepalu välja selle, mida ma pole ise osanud nii selgelt sõnastada: nad ei taha ju Vene aega täies tükis tagasi. "Aga võib-olla oli tollal igal pool parem. Tähendab, igal pool maailmas, ja Vene aeg oli lihtsalt erijuhtum, mida meil kanda tuli, paremad ajad maailmas sattusid meile Vene aja kujul." See oli aeg, kui inimesed rääkisid üksteisega silmast silma, mitte Messengeri ekraanil, ja kui inimesed suutsid veel süveneda, sest nad lugesid ja arutlesid, mitte ei skrollinud lõputult. Ja kus tehti katkised asjad korda ja ebavajalikud saadeti teisele ringile, mitte ei visatud ära ja ei ostetud arutul hulgal uusi. Aga see selleks. 

Nii et lõppkokkuvõtteks võib öelda, et see on Õnnepalu nagu Õnnepalu ikka, seekord lihtsalt natuke rohkemate karakteritega. Ta kirjutab meisterlikult nagu alati, oskusega tõmmata lugeja hetke ja kohta ja seal püsida, natuke kauem kui meie tähelepanupuudulikkusega tänapäeva inimene seal tavaliselt püsida viitsiks või vajalikuks peaks. Ta paneb meid mõtlema iseenesestmõistetavale ja seda küsitavaks või eriliseks kuulutama. Nagu ainult tema seda teha oskab. 

Aasta toimik suletakse ka kohe. Elu toimik suletakse ükskord. Aga mitte ju veel? Võib-olla on nad kevadel seal jälle koos, tammuvad poris, aga mitte enam sügiseses ja lootusetus, vaid kevadises ja lootusrikkas. Kõik algab uuesti. 

Mati Laur "Talurahva seksuaalkäitumine 18. sajandi Liivimaal"

Ajasin selle raamatu ära õpetajate toas ajalooõpetaja käest. Faktis, et see oli ajalooõpetajal, peaks juba väljenduma ka see, et tegemist ei ole mingi "sellise" raamatu, vaid tõelise ja tõsise ajaloolise uurimusega, mis kobrutab viidetest ajalooürikutele. Nagu ka autor ise ütleb, ega me ei tea ju 18. sajandi talupoegadest Eestis palju midagi. Teame ainult üldist, kuidas nad pärisorjuses ägasid, oleme näinud pilte ja talumuuseume sellest, millised olid eluolud, aga inimesi see meile palju lähemale ei too. Selles uurimuses aga kasutatakse palju kohtumaterjale, mis on nimelised ja isiklikud ja räägivad päris inimeste päris elujuhtumitest. 

Kui teha üldine kokkuvõte raamatu sisust, siis saame alustuseks ja taustaks ülevaate kiriku tollasele vaatele abielule ja suhetele, siis räägitakse suhete algusest (eestlastel tundus vaatamata kiriku seisukohale ametlikust abielust suhteliselt ükskõik olevat, kui juba oldi kord end üksteisele ära lubatud), rasedusest ja sünnitamisest, vallasemadest ja kahjuks ka sellega seonduvatest lapsetappudest, abielust üldiselt, intsestist, abielurikkumisest, bigaamiast, prostitutsioonist, seksuaalvägivallast ja loomuvastastest ühendustest. 

Mõned väljapaistvamad nopped. Tollal oli arusaam, et rasestumiseks on orgasm vältimatult vajalik. See võib natuke naljakas ju tunduda, aga kui korraks mõelda, saame aru, et see pole nii naljakas ja lihtne. Näiteks kui naine jäi vägistamisest rasedaks, siis kuidas sa kohtule tõendad, et vägistamine toimus – kui jäid rasedaks, järelikult nautisid, muidu sa poleks ju orgasmini jõudnud... Samamoodi ei tulnud isegi kõne alla, et vahekorda oleks klassifitseeritud vägivaldsena, kui seda pani toime abikaasa (naist peeti mehe omandiks ja omand ei saa nõudmisi esitada) või kui ohver oli vallaline. Samuti oli eriti veider põhimõte, et kui vägivallatseja oli üksi, siis ei peetud seda mingil juhul vägistamiseks, sest ühe ründajaga oleks naine ju kindlasti hakkama saanud ja ilmselgelt ei rakendanud ta selle ärahoidmiseks piisavalt jõudu. 

Eestlastest talurahva arusaam neitsilikkusest oli ka pisut teine – nimelt peeti neitsiteks kõiki naisi, kel veel lapsi polnud, oldagu siis abielus või lihtsalt teadaolevalt kellegagi kokku elamas. Aga samas, kui abielueelseid intiimsuhteid salliti, siis abielurikkumisele ei vaadanud kindlasti mitte läbi sõrmede ei kirik ega ka muud võimud, see oli juba väga tõsine asi. Ainus pisut vabandav asjaolu oli nn abielurikkumine eksituse tõttu – elati ju pead-jalad segamini ja vahel võis pimedas eksitusi juhtuda. Huvitav oli ka karistuste määr, mis läks surmanuhtluseni välja, aga enamasti seda täide ei viidud, vaid vähendati karistust korralikule vitstega nüpeldamisele või rahatrahvile (kellel raha muidugi oli). 

Mõni fakt oli lihtsalt huvitav, näiteks see, et lõbumajades töötavad prostituudid pidid kandma erkkollast värvi riideid, samas kui näiteks Saksamaal pidid vallalised ja neitsid kandma punast, abielus naised sinist või rohelist ja lesed halli või musta riietust. Samuti oli tore meelde tuletada, et selle mõistmisel, kuidas lapsi üldse saadakse, on suur roll meie oma Karl Ernst von Baeril, kes munaraku avastas ja seda esimesena ka kirjeldas. 

Peab kindlasti ka mainima, et kuigi tegelikult on tegemist põhjaliku ja teadusliku uuringuga, siis kuivaks seda küll nimetada ei saa, sest kohtumaterjalid ju ikkagi tsiteerivad inimesi. Näiteks võib lugeda 1733. aasta Tartu maakohtu materjalidest, kuidas Uderna mõisateenija Made käest küsiti, miks ta juba kolmandat korda hooramise pärast kohtu ees seisab, ja vastuseks oli: "No juhtus sedamoodi." Ja kuna kohtumaterjalid üldiselt on suhteliselt põhjalikud (eriti Saaremaa omad!!!), siis saab talurahva elust suhteliselt värvika ülevaate. Kes soovib neid lähemalt uurida, loeb siis juba ise raamatut. 

Veel paar fakti. Esiteks, tegemist on 2023. parima ajalooraamatuga. Ja ei, esimese öö õigus on folkloor. Olgu siis see ka selge. 

 

Marina Laikjõe "Prantsuse stiiliikoonid"

Marinaga kohtusime me aprillis 2019, kui Jumalaema kirik oli nädal aega tagasi põlenud ja meie tütar Saskiaga esimest korda elus Pariisis olime. Selle reisi järgselt oli mulle selge, et kui ma Pariisi tagasi lähen (ja kindlasti lähen), siis ma tahan Marinat jälle endale giidiks. See läks korda ka, aga lisaks sündis sellest veel kaks imelist asja – meie kirjanduslik koostöö (mul oli au toimetada Marina esimene raamat "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis") ja pikaajaline sõprus. Marina on lugude giid ja need lood ei lõpe õnneks iial. Nüüd on sellest sündinud juba tema teine raamat, "Prantsuse stiiliikoonid". 

See, et Coco Chanel või Brigitte Bardot selles raamatus oma koha leiavad, ei kahelnud ma juba alguses, kui jutt võimalikust teisest raamatust üldse pihta hakkas, sest ma küll ei tea, kes võiks selles vallas veel suuremad ikoonid olla. Lisaks on oma peatükid veel Catherine Deneuve'il ja Brigitte Macronil. 

Marina tööeetika on kadestamisväärne. Uurimistöö, mis tema lugude sisse läheb, olgu see siis raamatu või lihtsalt linnaekskursiooni heaks, on kolossaalne. Isegi kui ta on miljoon korda (nagu ta ise ütleb) mingit tuuri teinud, siis ei lähe ta pea kunagi "vana rasva pealt" asju ülejala tegema. Seda eeltööd on kõvasti tunda ka mõlemas raamatus.  

Autori enda sõnul on tema teine raamat "austusavaldus väärikalt vananevatele ägedatele naistele", pluss Coco Chanelile, ilma kelleta lihtsalt ju ei saa, kuna prantslannade stiil on siiani mingis mõttes kummardus Chanelile ja tema revolutsioonilistele uuendustele naiste moes. Võib-olla ongi tema elu kõige rohkem avalikkusele tuntud, aga kindlasti mitte detailideni. Juba tema "Chanel No 5" saamislugu on põnev, aga kogu ta elu on märkimisväärne. Kindlasti on ta eeskujuks kõigile naistele, kes tahavad mingitest raamidest välja murda, sest tal oli küll täiesti kama, mis temast arvati, ja ta tegi, mida ise heaks arvas. Ka oma moodi lõi ta eelkõige endale, sest mis tundub hea ja mugav talle, tundub kindlasti hea ja mugav kõigile teistele. Õnnelikuks oleks teda küll vist liialdus nimetada, sest traagikat ja draamat oli omajagu, aga rahul võis ta kindlasti oma elu ja saavutustega olla. 

Brigitte Bardot'st oli ka ETV-s hiljuti sari, tänu millele ma temast üht-teist ikkagi teadsin (enne tõesti mitte midagi). Juba 70ndatel lõpetas ta filmides näitlemise ära ja keskendus loomadele ja ausalt pole seal ka midagi imestada. Temal läks küll juba lapsepõlvest saadik kõik vasakule ära ja ma ei imesta absoluutselt, et tal ei olegi lähisuhete loomine kuidagi õnnestunud. Aga kinolinalt ta muidugi vallutas kogu maailma ja eriti meeste südamed. Ja kuigi võibolla kinokunst tema loobumisega paljugi kaotas, siis minul on küll hea meel, et ta selle juhtme seinast välja tõmbas ja oma rahusadama leidis. 

Kuna ma ise suur kinoskäija ei ole (aasta understatement), siis ma tegelikult ei ole ise ka eriti Catherine Deneuve'i loominguga kursis, eraeluga veel vähem. Seetõttu oli mulle tema puhul kõik üllatuseks – nii see, et ta oli Yves Saint Laurenti lemmikmodell või et ta elu armastus oli Marcello Mastroianni, kellega tal on ka ühine tütar, et ta laulab taksos sõites või tossab sigarette nagu korsten. Aga ma olen kindel, et teadlikum rahvas on vähemalt "Cherbourgi vihmavarje" oma silmaga näinud. Mina tean sellest ainult seda ühte laulu. :) 

Aga no Brigitte Macronist me teame ju kõik üht-teist. Ja kõige põletavama 😏 küsimuse või teooria lükkab raamat nüüd ikkagi ümber: ei, ei olnud Brigitte oma tulevase abikaasa kirjandusõpetaja. Kokku sattusid nad hoopis näiteringis, mida Brigitte juhendas. Võib-olla see on sellest hoolimata väga ebatavaline algus suhtele, võib-olla on maailmas ilusamaid naisi, võib-olla on see vanusevahe tõesti suur – aga mis see meie asi on? Nagu näha, siis see suhe on juba pikalt vastu pidanud ja peab ilmselt edaspidi ka, hoolimata kõrvakiilust või kohtuasjast, kus Brigitte Macron kaebas kohtusse ajakirjaniku, kes väitis, et proua Macron on hoopiski mees. Selliste sündmuste valguses minnakse kas lahku, sest seda kõike on liiga palju, või siis suhe sellest kõigest hoopis tugevneb. Ei näe, et siin kuskil lahku minema hakatakse. Mina olen alati selle poolt, et las inimesed olla õnnelikud täpselt nii, nagu ja kellega nad tahavad olla. 

Mina väga soovitan raamatut kõigile, kellele Prantsuse graatsilised ja stiilsed naised korda lähevad, sest nagu ka raamat rõhutab, on neis kõigis midagi, mida tasub nii kadestada kui jäljendada. Neis on see miski, x-faktor või nagu prantsuse keeles öeldakse, je ne sais quoi, mis paneb neid imetlema ja neile järele vaatama. Eelkõige on see enesekindlus, hoolimata kõigist elu poolt kodaratesse loobitud kaigastest. Ja kes meist seda ei tahaks. 

Brigitta Davidjants "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte"

Kerge kummardusnõks Hollandi poole sõber Raamatukupjale selle pärandraamatu eest! 

Brigitta Davidjants on üks laia ampluaaga naisterahvas. Akadeemiliselt haritud muusikuna töötab ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias teaduri ja õppekava koordinaatorina. Samal ajal kirjutab ta muusika- ja muud kriitikat. Ja kuna tal ilmselt nende tööde ja oma kolme lapse kõrvalt muud teha pole, on ta nüüd hambad löönud ka belletristikasse. "Plahvatus nätsuputkas" on tema esimene avaldatud raamat. 

Ikka öeldakse, et kirjanik kirjutagu valdkonnast, mida ta tunneb. Davidjants kirjutabki ainult enda elust, mis on olnud üsna kirju. Juba tema perekond on eesti-läti-armeenia segu, ta ise on enamasti küll elanud Eestis, aga Jerevanis muusikaakadeemias käinud. Kui Davidjants alles laps oli, algasid suur ja verine Karabahhi konflikt ja elu läheb kibedaks nii Bakuu armeenlastel kui Jerevani aserbaidžaanlastel.  

Nätsuputka oli päriselt olemas. Sealt käis Brigitta koos sõbrannaga nätsu ostmas. Kuni see plahvatas. Lugege ise. 

Minuvanustele on see üks nostalgiline raamat. Nii palju äratundmist kaheksakümnendatest ja üheksakümnendatest! See väike kogumik on kui mosaiik väikestest killukestest – ennekuulmatust leiutisest nimega mobiiltelefon (mis oli Armeenia ärikatel), ajast, mil "kõrvalmajas rööviti Hansapanka ja kodumajas tegutses bordell", lapse pidev näljatunne, pruunid tapeedid jne. Sinna mahuvad ka tükikesed Davidjantsi täiskasvanuelust, tema meestest ja lastest ning sellest, kuidas ta nüüd emana suvevaheaegu kardab, kuidas ta ufoloogi õudselt kavalalt ninapidi vedas ja mis karma sellest arvas. 

Äärmiselt huvitav on neid nõuka-aastatest kirjutatud raamatuid lugedes jälgida, kuidas kirjanik omaaegse atmosfääri taastab. Mõni paraku eriti edukalt ei taastagi, aga teistel on rohkem edu olnud. Vadil on see kuidagi sujuva joonega tõmmatud. Aga kuna Davidjants pendeldab oleviku ja mineviku vahel ja raamat on väike ka, siis seda enam on tema kaheksakümnendate-stseenid täpselt visandatud. Transportis mind ilusti tagasi sellesse keskmisesse kaheksakümnendate koju. 

Muide, mul tekkis just eile küsimus, mida ma pole siiani jõudnud veel välja uurida: kas enne telekapultide võidukäiku vahetasime me kanaleid ümmargust nuppu keerates või mingeid klahve vajutades või misasja me üldse tegime? 

Soovitan, muidugi soovitan. 

Olavi Antons "Minu Saaremaa. Kompassiga sisepagulane"

Aitäh Petrone Prindile, kes mind ahjusooja raamatuga rõõmustas! 

Olavi Antonsi nimi on ehk nii mõnelegi blogilugejale tuntud "Minu Tenerife" teise versiooni kirjutajana. Mina seda lugenud ei olnud, seega lähenesin talle täiesti puhtalt lehelt. Aga noh, Saaremaast kirjutatud raamatut ei saa ju ometi lugemata jätta. (Seda, et Olavi Antons mulle tegelikult juba lapsepõlves tuntud oli, seda Aleksander Aleksandrov nooremana õudust ja õõva külvanud telelavastusest "Kollane mask", sain ma alles esitlusel teada.) 

Ma tõesti ei mäleta, mis oli see raamat, mida ma viimati nii suure lustiga lugesin. Naersin valju häälega lugematu arv kordi, seda kahel põhjusel. Esiteks algab Olavi Antonsi Saaremaa juba sellest ajast, kui see oli piiritsoon ja noore ehitusmalevlasena seal asju juhtub, nagu malevates ikka (need seiklused on vahepeal võrdselt uskumatud ja koomilised). Huvitav oleks kuulda, mida sellest kõigest arvavad tänapäeva noored ja kui palju see neid üldse kõnetab, aga minu jaoks oli see kõik homeeriliselt naljakas. Näiteks kasvõi see, kuidas nad ennast kiilaks ajasid ja juba Tallinnas tulid nende käest võhivõõrad vene patsaanid küsima, millal nad välja said ja kas nad Serõid teavad ja kas Goga on veel Patareis või läks juba tsooni. See, et nad lossi restaureerisid ja kuskile gooti stiilis välikemmergu ehitasid, on puhas boonus. 

Teiseks, nagu juba natuke võis ka aimata, on Antons väga mõnus kirjamees. Jutt tal kohe jookseb ja ta oskab naljaka asja väga naljakaks kirjutada. Ja isegi kui pole naljakas, siis lugeda on ikka hea, sest raamat on tõesti hoogne. On ka, millest kirjutada, sest mõni inimene kohe satub oma teel väga huvitavate persoonidega kokku (kui paljud meist ikka on täiesti kogemata kohvikus ühise tuttava kaudu ühe suvalise Pauliga juttu rääkinud ja siis saanud teada, et see on Paul Saagpakk). Samuti teeb ta paljuski oma Saaremaale ostetud maja korda ise, oma kätega, ja ka seda kõike on hea jälgida. 

Veel üks väga suur pluss on see, et "Minu Saaremaa" on küll Olavi Antonsi lugu, aga ta on väga oskuslikult ja parajal määral suutnud sisse kirjutada ka Saaremaad ja selle ajalugu. Isegi kohalikul on siit üht-teist õppida. Näiteks mina küll ei teadnud, et Martin Körber korjas aastaid Saaremaal töö-, pulma- ja matuselaule, aga ei saanud neid välja anda, kuna kirjastajad keeldusid – laulud olid kõik liiga roppude sõnadega. :) 

Aeg-ajalt on ka lihtsalt häid tähelepanekuid. Näiteks kohalikust ajakirjandusest: "Kirjutada iga päev leht täis sellest, et eile ei juhtunud meie saarel mitte midagi märkimisväärset, ning sealjuures teha seda konkurendist köitvamalt – see on ajakirjanduslik kangelastegu."

Muide, seda kuulsin ma ka esimest korda, et need, kes Saaremaal elavad, on püsikud, ja suvitajad suvikud. 

Ma jääksingi siin neid erinevaid toredaid leide kirjeldama, aga ausalt, lugege ise, sest "Minu Saaremaa" on üks mõnus, värvikas ja mahlakas raamat, mis vähemalt minu põlvkonnale väga palju äratundmisrõõmu pakub. Ja Olavi Antons tundub olevat inimene, kelle tuttavad võivad olla õnnelikud, et ta nende tuttav on, sest igav tema seltskond ei tundu olevat. :) 

Eia Uus "Kirjad Buenos Airesest"

Aastate viisi Tallinnas elades on võimalik unustada, kui hea su elu tegelikult on, kui enesestmõistetav sulle tundub, et sul on süüa ja kõik tuttavad mehed ei ole sõjas ja su vanaema on elus ja sa pole tegelikult pidanud elus tegema peaaegu mitte midagi, mida sa pole tahtnud. Kuidas on võimalik, et me argipäeval sellise õnne unustame?

Koolilõpukink #5/5

Inimesega võib vahel juhtuda nii, et kõik on justkui hästi, aga ühel hetkel leiad, et kui sa nüüd kohe õhuvahetust ei saa, siis sa plahvatad või katkeb midagi sinus lõplikult. Nagu autor ütleb: "Ma hakkasin kaotama tunnet, et maailm on imede ime." Kui selg on vastu seina, tuleb leida väljapääs. Sinna, kus on õhku. Eia Uus teadis täpselt, endalegi suureks üllatuseks, et see koht on Buenos Aires. See pani ta südame plõhkama (plahvamata ja õhkama samaaegselt). 

Eks me ju kujutame kõik ette, et füüsiline õhk seal küll suurem asi ei ole. Nagu selgub, on Argentina iluoperatsioonide arvult esirinnas, ilmselt sellepärast, et saastatud õhk mängib oma rolli inimeste välimuse kiires vananemises. Samuti oleme kursis sellega, et Ladina-Ameerika pole vist kuskil mingi turvalisuse kants (Eia Uus oma sõnul "õnneks ei teadnud, kui ohtlik riik see on"). Kohale jõudes ongi kõik täiesti võõras, keelest ei saa aru, pole aimugi, kus raha vahetada ja kraanist tuleb mingit pruunikat vett. Aga üks ankur peab inimesel olema ja mis võiks üldse paremini ankurdada kui üks hea, mõnus, aurav tass üdini tuttavat kohvi! Kui see ankur on leitud, ükskõik kui veider ta sellepärast kohalikele mate-sõpradele ka ei tunduks, võib elu avatud silmadega vaadata. 

Loomingulise inimesena on Eia jaoks kõik pisiasjad väärt märkamist. Kui ta sööb värvikat kohalikku salatit, tunneb ta "kõigi nende värvide maitset". Talle meeldib kohalik äärmiselt eklektiline arhitektuur. Ta hakkab kohalikul kirjandusfestivalil suhtlema literaatidega, kellest paar tükki saavad tema headeks sõpradeks ja kes teda veavad kohalikes kirjanike ja nende teostega seotud kohtades ringi ja õpetavad talle palju rohkem, kui ta muidu oleks avastada jõudnud. Nad küsivad küsimusi, mida keegi pole temalt varem küsinud (Miks sa oma meest armastad, kuidas sa kirjutad, kui kokaiini ei tarvita, mis su halvim mälestus on või mida sa kardad?) Ta saab teada, et tänaval otse pudelist veini juua mitte ainult ei tohi, vaid lausa peab. Ta näeb, kuidas metroos või poes annavad kõik muusikutele raha või ostavad nende käest pastakaid, mida nendel ilmselt vaja ei ole, kuna finantskriisis on paljud inimesed kõik kaotanud ja nüüd löövad kõik, kel vähegi võimalik, kaasa, et inimesi raskest ajast üle aidata. Ja kõigele lisaks on Buenos Aires koht, kus on maailmas kõige rohkem raamatupoode elanike kohta maailmas. Kuhu veel oleks üks kirjanik pidanud pagema? 

Kuude möödudes jõuab Eia punkti, kuhu ta tahtiski jõuda. Tal on nüüd oma Buenos Aires, mis ei koosne mitte külastatud vaatamisväärsustest, vaid hetkedest. Ta teab, et tema Buenos Aires ei ole kõigi oma. Sellele kõigele lisab omamoodi võlu teadmine, et ta ei tule enam kunagi siia tagasi. Aga ta on õppinud, et "kui praegune tundub halb, ei tähenda see, et hiljem praegusele tagasi vaadates see ikka halb paistab". Ja lõppude lõpuks võiksime me kõik nõustuda tsitaadiga, mille ta oma eneseotsingute ajal lugedes raamatust leidis: 

Sa oled raamatud, mida loed, filmid, mida vaatad, muusika, mida kuulad, inimesed, keda kohtad, ja unistused, mida unistad, ning vestlused, milles osaled. Sa oled see, mille nendest kaasa võtad. Sa oled ookeani hääl, sõõm värsket õhku, kõige heledam valgus ja kõige tumedam nurk. Sa oled kogum igast kogemusest, mis su elus on olnud. Sa oled iga päeva iga sekund.

Hanna-Maria Laanet "Minu Prantsusmaa. Bordoopunase varjundid"

Koos Vally Ojavere laulusõnade raamatuga sain ma endale valida veel midagi. Kuna Hanna-Maria Laaneti raamatut on kiidetud, siis julgesin seda paluda. Ei pettunud. Aitäh, Petrone Print!

Just hiljuti lugesin üht Minu-sarja raamatututvustust, kus lugeja kurtis, et ei saanud selle maa kohta eriti midagi teada. Vahel on jälle vastupidi, maad on proportsionaalselt palju ja minu-osa napilt. Tahan kohe alustuseks öelda, et siin oli nüüd küll täpselt paras ports mõlemat, kui isegi mitte kõiki kolme, sest Hanna-Maria ja tema elukaaslane lähevadki Prantsusmaale veinitootmist ja -majandust õppima. 

Minu suurimad plusspunktid lähevad autorile selle eest, et ta on kuidagi eriti hästi ära tabanud prantslaste olemuse ja suudab seda ilma igasuguse ülevoolava sõnavoota ka täpselt edasi anda, näiteks motoga "doucement le matin, pas trop vite le soir" (hommikul rahulikult, õhtul mitte liiga kiiresti). Samuti räägib ta sellest, kuidas auto ei ole prantslaste jaoks staatusesümbol ja riietus ei ole samuti nii silmapaistavalt bränditoodetel põhinev, kuigi käekott peab olema kallis ja kvaliteetne. 

Ka on mulle igati südamelähedane see, kuidas Laanet kirjeldab kõike prantsuse toiduga seotut. Toidukunstil on raamatus suhteliselt kandev roll – juustud, antrekoot, charcuterie (lihavalik) ja choucroute (hapukapsas) saavad kõik õiglaselt auväärse koha. Ära saab mainitud ka fleur de sel, käsitsi korjatud kore sool, mida iga endast lugupidav prantslane toiduvalmistamise juures kasutab (mina nägin seda esimest korda oma Prantsusmaa giidist sõbranna ja tema gurmaankokast mehe köögilaual). 

Pearollis on aga loomulikult vein ja veinikool. Müts maha autori ees, sest kui üks asi raamatus selgeks saab, siis see, et prantsuse keel ei ole tema jaoks lihtne olnud. Minagi väristan praegu saba augustis ees ootava kolmenädalasele Belgias toimuvale prantsuse keele õpetajate kursusele mõeldes, kuigi ma realistlikult saan aru, et küll ma hakkama saan. Aga minnagi B1 keeletasemega otse Prantsusmaale alguses kutse- ja pärast ülikooli, chapeau! Küllap GAG-ist saadud õpiharjumus oli abiks, sest see, kuidas nad mõlemad õppisid näiteks ülikooli sisseastumiskatseks ja mis tulemusega nad sellest väljusid, tegi minu õpetajasüdame soojaks. Pealegi on raamatu taga Hanna-Maria märkmetega veinipiirkondade kaart, mis võiks sama hästi olla näitlik õppevahend, põhjalik ja korralik. Sama selge ja klaar on raamatu lõpus olev ülevaade erinevatest veinidest ja kuidas neid toidu kõrvale valida. 

Prantslaste olemust ja eneseteadlikkust näitab see, et kogu veinimaailm, mida koolides peensusteni õpitakse, ei lähe kriipsugi võrra Prantsusmaast väljapoole. Muid veine polekski nagu maailmas olemas. Veel ühe huvitava faktina räägib Laanet, kuidas koolis tuli käia ilma parfüümita ja enne tunde ei tohtinud tarvitada tugevamaitselisi sööke või jooke, sest see oleks kindlasti pärssinud degusteerimisvõimekust. Mul tekkis paralleel kohe Prantsusmaa parimate "ninadega" ehk parfüümimeistritega, kes ei tohi kogu karjääri vältel süüa vürstikaid roogi, juua alkoholi ega suitsetada. 

Tervest raamatust kumab läbi hindamine – prantslaste külalislahkuse, toidu, veinikultuuri, ilma ja looduse vastu, aga ka selle vastu, kuidas neil on tänu õpingutele õnnestunud külastada ja veine maitsta sellistes veinimajades, kuhu tavaliselt kedagi ei lasta. 

Kuigi noortel oli plaan kümneks aastaks Prantsusmaale jääda, siis tegi koroona mõne valiku nende eest ära ja andis võimaluse koju ära tulla ning avada Veiniateljee. Peale kvaliteetveinide pakuvad nad ka koolitusi, nii et minge uurige nende kodulehte ise. 

Laur Lomper / Tõnu Oja "Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe"

Luuletasin luuletuse esimese rea,
teine sama soojaga sai kirja.
Kolmas nõudis riimi ning sai sellepärast hea,
neljas tuli pähe õhtul hilja. 

VIiendamast pihta hakkas sootuks teine salm,
kuues andis informatsiooni.
Seitsmes tuli ruttu, ehkki tulemus on halb, 
kaheksas on täis inspiratsiooni. 

Üheksandas avaldub mu ilus iseloom,
kümnes on mu luuletuse rosin.
Rida number üksteist, see on puhas elukool – 
viimasega täis saab priske tosin.

Kolleegiväljakutse #7, vene keele õpetaja soovitus. 

Ma olin sellest raamatust kuulnud, aga nagu minuga sageli juhtub, oli minust kuidagi mööda läinud see info, et Laur Lomper on Tõnu Oja enda pseudonüüm, mille all ta näiteks laulusõnu kirjutas. Aga see häbiplekk ka nüüd maha pühitud. Ilmselt on oluline ka ära märkida, et see on juba pikalt raamatumüügi edetabelites, ehk siis läheb avalikkusele väga korda. 

Olles nüüd need luuletused-laulusõnad-näidendite värsstekstid läbi lugenud, võin kinnitada, et populaarne on see kogumik kindlasti asja eest. Siin on kõike: vemmalvärsse, tõsiseid ja südamlikke luuletusi, laulusõnu, teatrivärsse. Tõnu Oja poole peal on terve ports näiteks pühendusega luuletusi, ja kui enamasti initsiaalist ei selgu, kellele see pühendus mõeldud on, siis Reinule pühendatud "Vennalvärsi" puhul kahtlusi ei ole. (Küll see "vennalvärss" on hea leid!) Samuti meeldis mulle väga tema värsivormis kirjavahetus lapselaps Elo-Mirdiga, kui Mirt kuskil soojal maal puhkas. Vanaisa kirjutab oma juhtumistest ja Mirt vastab, samuti värsivormis, ühe erandiga – kui vanaisa kurdab, et on käele haiget teinud, tuleb vastuseks konkreetne: "Mine haiglasse!" 😆 (Möödaminnes tasub mainimist, et see näitleja-amet on ka mingi dünastiavärk, sest loomulikult on Tõnu Oja poeg Kaarel näitleja, kes on abielus näitleja Ursula Ratassepaga ja see väike naaskel Elo-Mirt on juba neljas filmis osalenud, osades häälega ja osades kogu täiega). 

Laulutekstidega on nõnda, nagu ma juba Vally Ojavere raamatust blogides ütlesin: ega me ei tea, kes neid tekste tegelikult kirjutab. Mina ei ole küll suur Zorbase kuulaja ja Rembetesi-nimelisest kollektiivist polnud ma kuulnudki, nii et see Oja Kreeka-vaimustus on minust mööda läinud. Küll aga avastasin ma enda suureks üllatuseks, et mõnda tema teksti tean ma juba ammu ja peaaegu peast. Näiteks seda (L'Doradole on ta tegelikult palju tekste kirjutanud):

Inetu, kuid ilus  

Ei leidnud VLÜ esitust, aga see ka: Meremehe püksikumm 

Ei ole vist ka liiga suur ime, et raamatus on palju luuletusi, mis on kuidagi seotud teatriga. Kui need ei ole värsid etenduste jaoks, siis on nad kuidagi "temaatiliselt teatraalsed", nt luuletus pealkirjaga "Raadioteater 95" või mõni teine, kust lihtsalt tuntud nimed läbi jooksevad. Ja on niisama päevakajalisi luuletusi. 

Kokkuvõtteks võibki öelda, et see on vist kõige mitmekesisem luulekogu, mida ma üldse lugenud olen, just tänu sellele, et Oja ei ole nii-öelda klassikaline luuletaja, vaid kirjutab paljuski tellimustöid. Samas ei jäta ka need tellimustööd kuidagi "tellitud-tehtud" muljet. Need on head värsid ja sisurikkad tekstid. 

Lõpetan Sepo Seemani sõnadega raamatu keskelt (kus Laur Lomper ja Tõnu Oja kokku saavad): "Üks asi on siin ilmas päris kindel: kui soovid midagi südamlikku ja ühtlasi tõsist laulu sisse panna, siis pöördu alati Laur Lomperi poole. Ta oskab ühe reaga rohkem öelda kui mõni terve lehekülje rind-, põim- ja kiillausetega. Vaat selles tema fenomenaalsus seisnebki." 

Andrei Ivanov "Hella tähe all"

Mina kummardusin raamatu kohale, kirjutasin pühendusi väga aeglaselt, soovides mu ootamatule-aimamatule lugejale meeldivaid elamusi, soovides talle, et mu raamatu seltsis veedetav aeg ei mööduks tema jaoks märkamatult ja jälgi jätmata, vaid paistaks rännakuna mööda aeglast jõge, mis on kohati lai ja sile, kohati aga kiirevooluline, huvitavate reisikaaslaste ja hingematvate vaadetega, ja üldiselt soovisin talle turvalist reisi iseenda sisse koos tegelastega, keda ta ei kohta enam kusagil. 

Varraku maikuu raamat, Kultuurkapitali venekeelse autori preemia 2023. (Tõlge eesti keelde Veronika Einberg.) 

Raamatu kaanetutvustus annab teada, et raamat koondab ühele Tallinna eeslinna tänavale seltskonna värvikaid tegelasi. Värvikuse vastu ei saa tõesti vaielda. Nad ise nimetavad seda maja, mille nad hõivanud on, retriidiks, aga sama hästi võiks seda ka kommuuniks kutsuda. Selle kunstiinimeste kamba tegevus on nagu üks suur lõputu ja psühhedeelne küünlapäev, kus reaalsusega kokkupuuteid küll on, aga sellest ei lasta ennast sageli segada. Terve raamatu esimese osa nägin ma kõvasti vaeva, et üldse järge pidada, kes ja kus ja miks. Ega seegi liigselt abiks olnud, et autoril oli kirjutamise ajal tekkinud lahe mõte mina- ja tema-vormi läbisegamini kasutada, ükskõik kellest ta siis parasjagu rääkis. 

Teisest osast alates läks asi natuke konkreetsemaks ja see kirju kamp võeti ükshaaval ette, nii et oli natuke kergem ennast pinnal hoida. Oli võimalik hakata tegelasi mõistma ja nende ajendeid nägema. Ja lõpuks keris veel mõne ootamatu pöörde ka sisse. 

Kuna see on eesti keelde tõlgitud raamat (väga hästi tõlgitud, olgu seegi öeldud), siis ma mõtlesin aina, mis sõnad olid seal originaalis, sest tõlkija valikud olid positiivses mõttes väga julged. Näiteks räägib ta häilitud kilbist (läikima hõõrutud), inimesele ei maksta ju nehkugi, aeg on majas naasnud oma liivolekusse, vanamees on pikk ja kuiveljas, reportaaž paistab sumbuursena (segasena), jalgratturite väljahingatavas õhus on rohkem heljeaineid kui nakatunud jalakäija omas, käib sõna särdamine (kujundlikult küll, aga kuumutamine puhastamise eesmärgil) ja inimene saab olla eneseküllane. Kõik need sõnad on Sõnaveebis olemas ja mida siis kirjandus peaks veel tegema, kui mitte meie sõnavara arendama, eks. Aga ikkagi tahaks teada, kas ka vene keeles olid need nii julged sõnavalikud.

Oli ka äärmiselt kujundlikke väljendeid, mis mulle meeldisid. Näiteks "ta on primitiivne nagu jadaühendus", "meri oli vihast valge" või "kohvimasin pistis röhkima". Esimese neist on väärt juurutamist igapäevakõnesse. :) 

Silma jäi ühe karuse kapteniks kutsutava mehe poetatud mõte väga huvitavast raamatust, mis kirjutab kokaiinist ja amfetamiinist Kolmandas Reichis. Äkki oli tegemist selle raamatuga: "Uimastid Kolmandas Reichis"?

Mis ma siis oskan kokkuvõtteks öelda. Valisin selle raamatu, kuna ma pole varem Eesti venekeelsete kirjanike töödega tutvunud. See ei olnud päriselt selline teos, mille sisse ma ise nii ära kaon, et kogu ümbritsev maailm hämuks muutub ja millest on ennast raske lahti rebida. Mingi distants meil ikkagi säilis. Sellest hoolimata on kindlasti väga palju lugejaid, kelle tassike teed see kõigiti on, sest see on tihe ja hästi kirjutatud raamat ja lugemiskogemus vastas üsna täpselt sellele, mis on kirjas ülaltoodud tsitaadis. 

Epp Petrone, Vally Ojavere "Laulgem kaasa. Vally Ojavere laulusõnad"

Elu on üllatusi täis. Nimelt olime meie rahus abituuriumiga lõpureisil Kreetal, kui kahel järjestikusel päeval saabus erinevatelt kirjastustelt küsimus, kas ma sooviksin nende raamatuid lugeda. Argo ajuvammi-raamatu blogisin ma just hommikul ära. Aga teisena pöördus minu poole Epp Petrone ja ütles, et tal oleks hea meel mulle pakkuda Vally Ojavere laulusõnade raamatut. Pakkumine oli uudne – Ivo Linna laulude raamatut ma olen küll ka lugenud, aga Vally Ojavere oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Pean tunnistama, et just tänu sellele ma mõtlesin oma kolm sekundit, kas ma ikka ütlen jah, sest nagu öeldud, täiesti tundmatu kuju. (Lisaks sellele sain ma veel mõned raamatud "kauba peale", aitäh, Petrone Print!)

Nüüd ma siin siis istun, pärast puhkepäeva, mis läks raamatu lugemise ja ruutkoodide alt laulude avamise alla, mõeldes, kui ebaõiglane on elu. Kui me üldse laulude, eriti poplaulude autoreid teame, siis ikka viisi autorit. Aga sõnad on ju need, mis teevad laulu! Jah, ilmselt me teame, et Eesti kõvemad sõnade kirjutajad on Heldur Karmo, Reet Linna, Ott Arder. Aga Vally Ojavere laule teame me tegelikult ka kõik, ja mitte vähe! Ma usun, et minu generatsiooni esindajad võivad kohe laulma hakata, kui mainida pealkirju nagu "Hüvasti, Maria", "Merevaik", "Sõrmus pole see", "Laintesse heidan end", "Selliseks ma jäin", "Saagu nüüd mis saab", "Kolm kaunist sõna" jne jne jne. Neid võib siin lugema jäädagi.  

Kui ma olin juba piisavalt oimetu sellest, et me võime une pealt Ojavare tekste laulda ilma autorit teadmata, tuli mulle meelde üks tähelepanuväärne laulupeolaulik kooridele. Esitusele tuli Siiri Sisaski "Mis maa see on?" - jah, laulikus oli öeldud "viis ja sõnad Siiri Sisask". Aga kuna minul oli noorena "Mahtra sõja" soundtrack'i kassett, mille ma olin peaaegu ribadeks kuulanud, siis ma teadsin, et nende sõnade autor on Peeter Volkonski. Ei ole ülekohus isegi vürst Volkonskile võõras... 

Raamatus jooksevad laulusõnad paralleelselt Vally Ojavere enda äärmiselt traagilise elusaatusega. Pole ime, et tema tekstid ei ole niisama tilulilutamised, vaid nendes on väga sageli tihedust ja sügavust, mis poplaulukestele sageli liiga omane pole. Kuna ta ise ka estraadiorkestriga ja  varietees laulis, siis enam-vähem kõik lauljad, kes ta tekste esitanud on, kiidavad selles raamatus, kui hästi lauldavad Ojavere sõnad on. Samuti tunnetas ta selgelt ka viisi olemust, näiteks sellesama "Laintesse heidan end" juures kirjeldab ta meloodia laiust ja lennukust, ja kui refräänile mõelda, siis mitte miski sellest laiusest ja lennukusest nüüd sõnade taha küll ei jää. 

Kuna ta enda elu andis talle palju ainest tunda teravaid ja valusaid emotsioone, siis oskas ta seda ka vajadusel väga tundlikult laulusõnadesse valada. Üks minu jaoks suurimaid üllatusi oli see, et kuigi "Armastus on see" laulu tekst oli juba olemas, palus Marju Kuut Vally Ojaverel enda jaoks need sõnad uuesti kirjutada, kuna oli just hiljuti oma kallima traagiliselt kaotanud. Ojavere ise ütleb nii: "Selle laulu kokkuvõtteks on minu usk, et armastusel on vaid algus. Tõeline armastus ei lõpe mitte kunagi."

Lõppu ma ei tea. 
See lugu armastusest
katkes poolelt realt.
Jäi tühjaks leht,
kuid sellelt lugeda ma võin,
et igal tundel, mis kord
armastuseks sai,
on algus vaid.

Kui see pole ilus, siis mis üldse on? 

Aga et mitte nii kurvalt lõpetada, siis veel mõned rosinad. 

"Minu mäletamist mööda oli selle laulu ("Leib ja lilled") originaal ingliskeelne. Aga et repertuaariga pahandusi ei tekiks, pandi heliloojana kirja Raimonds Pauls. Selliseid juhtumeid oli toona palju. Pauls oli mingil hetkel küsinud: mis lugu see "Leib ja lilled" on, see toob mulle täitsa hästi sisse." :)

Teine rosin oli "Ring ümber kahvatu kuu", kus on kirjas sõnad "nüüd läheb külmaks, mis muud". "Aga kord keskööprogrammis kuulsin loodusmees Fred Jüssit kommenteerimas loodusnähtusi ja selgus, et ring ümber kuu tähendab hoopis seda, et läheb sulaks, mitte ei lähe külmaks!" 

Ja kolmas rosin oli see, mida ma teile siin ette ära ei räägi, aga kas sina teadsid, millise Eesti kuulsa pophelilooja nimi on tegelikult Igor Tsõganov? Lugege raamatut, sest raamatute lugemine teeb targemaks! 

Eva Koff "Õhuskõndija"

"Mina olen maa peal ainuüksi selleks, et lennata..." Aga mina? Kas mina julgen ka niimoodi mõtelda? Mitte ainult mõtelda, kas ma julgen niimoodi ka kõnelda? Kas või koolitunnis kõigi ees, kui härra Bergmann vaatab oma kanakullikulmude alt minu poole ja nõuab, et ma kõval häälel piiblisalmi ette loeksin? Või omas kodus, kui ma varruka otsa pitsiriba õmblen ja oma sõrmeotsad katki torgin ja kodused on siinsamas ja kuulevad kõik? Või siis, kui ma kükitan tammepuus oma puutroonil, kust keegi mind ilmaski otsida ei oska ja millest paremat kohta ei ole olemaski? Kas ma julgen ikka mõtelda ja valjul häälel ütelda, et ma tahan lennata, et ühel päeval ma lendan tõeliselt? Ütelda, mida ma tõeliselt mõtlen? Kõigile, ka emale? 

** 

Mõne hetke pärast ta peatub, heidab pikali. Keerab end selili, jääb taevasse vaatama. Maast imbub niiskust. Lõoke seisab oma kohal, võbeleb kergelt, siristab. Ta mahub Nora sisse. Kõik mahub Nora sisse: taevas ja rohumaa, aurav maa ja jõgi, mis hääletult oma sängis mööda libiseb, helkivad jõekalad madalas vetikate vahel, toomingad, aruheinad ja kassikäpad, lõhenevate tüvedega pajud eemal jalgtee ääres, linnud taevas, hiirekõrvus okstes, otse luhale puhutud pesades. Nora peas, kõhus, rinnal, kudistamas, kluugutamas, lõõritamas kevadest, nokad pärani lahti, suled kohevil, küünised pihikuriidesse torgatud... Kõik mahub täna Nora sisse. 

Varraku aprilliraamat, aitäh! 

Vahel on väga raske Varraku raamatutest valikut teha, aga see oli no-brainer. Eva Koffi "Sinine mägi" on üks neist raamatutest, mille sisu võib-olla liiga hästi ei mäleta, aga veel aastaid hiljem on mulje sellest jätkuvalt väga tugev. "Sinise mäe" juures võlus mind suur detailirohkus, autori võime märgata-märgata-märgata pisimaidki nüansse ja kolme naise vaatlemine nii täpselt, justkui lahanuks ta oma tegelasi rakutuumani välja.

Sama ilusalt detailne oli ka "Õhuskõndija" kahe naise lugu, Magda ja Nora lugu. Raamatu tegevus viib meid 19. sajandi lõpust 1914. aasta keskele. Selle jooksul saab kõigepealt täiskasvanuks Magda ja seejärel Nora. Nende elud põimuvad, kui Nora isa abiellub Magdaga. Kõik oleks nagu hästi, aga siis teeb Magda mees Leo võlausaldajate eest vehkat ja naine peab sellega kuidagi toime tulema. Ka Noral on abielus ja emana omad probleemid. Kumb oli õnnelikum, kumb kannatas rohkem – kas Magda, kes tõesti sai teada, mis on armastus, aga sellest siis päevapealt selgitusteta ilma jäi, või Nora, kelle elu polnud vist kunagi varem olnud nii üksildane kui armastava mehe kõrval? Muide, just nägin klippi "Downton Abbey'st", kus kolm abikaasat kaotanud naist oma meestega veedetud romantilistest hetkedest rääkisid ja Isobel ütles: "Aren't we the lucky ones?" 

Sinu surm oleks mulle väljakannatamatu, Leonhard. Mõte sellest, et sind ei ole, mitte ainult minuga, siin, vaid üldse mitte kusagil – seda ei ole võimalik taluda, ei ole võimalik lõpuni mõelda. Jah, mõte sinu surmast on mulle talumatu, ükskõik mil viisil see saabuks. Ükskõik kui loomulik ka ei oleks meie kõigi tagasi jõudmine sinna, kust me oleme tulnud. Põrmust põrmu. Kisendav grotesk, võimatu. 

Autor jälgib nii Magdat kui Norat, paneb tähele nende igatsusi ja ambitsioone ning seda, kuidas nad mõlemad "endaks kasvavad", nagu raamatu tagakaas ütleb. Magda, kes lapsest peale maast lahti igatseb, jõuabki Tartu lahilast Pariisi tänavatele ja eestlastest kunstnike nn Mesipuusse välja (kes on Pariisi ilusaimate jalutuskäikude raamatut lugenud, see teab). Kuid nagu naiste puhul ikka kipub olema, ei ole isiklikke ambitsioone kerge ellu viia. Siia sobib hästi tsitaat Eva Koffi intervjuust ERR-ile: "Mõtlesin kirjutades palju elule 20. sajandi alguse Eestis, kus tasapisi tekkis ka naiste ellu rohkem valikuid. Mõtlesin naise vabadusele ja õigusele teha, mõelda, olla, julgeda. Ja mõtlesin emadusele, mis kogu selle vabaduse juures oli ja on paljude naiste elus keskne, justkui raskuspunkt, millest sõltub kõik ülejäänu."  Nii selle emadusega on. Annab lõputult, aga mida kõike ka võtab... 

Koffi tekst – nii nõtke, täpne, ilus. Raske oli raamatut käest panna, aga lugedes tiksus kuklas kogu aeg kurbmagus tunne, et ta saab kahjuks varsti otsa. Ma hindan väga neid autoreid, kes kogu selles hullumeelse tempoga kruttivas maailmas viitsivad kirjutada nii, et neil ei ole kiire. See on nagu filigraanne käsitöö masstoodangu hulgas ja väärt ka aeglaselt nautimist. Mul tekib harva tahtmine autorile aitäh öelda, aga selle raamatu eest suruks Eva Koffil kätt küll. 

Kuid et lõpetada kergemal noodil, siis jätan siia hoopis tsitaadi, kust on näha ka Koffi kohati ajastutruult mahlakat keelt. Seda on seal veel mahlakamat, aga et teil oleks, mida oodata, siis selline väike isutekitaja (pun not intended). 

Pange nüüd tähele, ütleb Hermiine. Noored tuid parmesan-juustu ja riisiga. Sampagne-vaht. Järelroog koorest ja vanillist. Võis klaseeritud keeks, biskviit. Filee, frikadell, stritzel, kissell, liköör, vinägrett... Isegi sina, Magda, ei suuda külmaks jääda! 

Head lugemist! 

Raimond Kaugver "Peotäis tolmu"

Ma ei ole iseenesest Kaugveri raamatute sihtgrupp, aga Lugemise väljakutse grupis on sel aastal punkt, kus tuleb lugeda kuskilt avalikust raamatuvahetuskapist või -riiulist leitud raamatut. Mina ei tea, et neid Saaremaal üldse oleks, aga sattusin lennukiga Tallinnasse sõitma, mis oli juba iseenesest omaette lõbus lugu, sest marsruudil Kuressaare-Tallinn-Kuressaare saime kohe mõlema otsa piletid ja õhtul tagasi tulles polnud lennukis mitte lihtsalt samad näod, vaid kõik istusid ka "vanadel kohtadel". :D Ma olen ükskord Kuressaare lennujaamas olnud ka tunnistajaks sellele, et inimene tuleb pool tundi enne lendu, marsib kassasse ja ütleb: "Palun üks Tallinnasse," nagu läheks rongi või bussi peale. Aga see selleks. Välja tahtsin ma jõuda sellega sinna, et ma läksin sirgelt väravasse nr 1, kus minu teadmist mööda selline kapp siiski on. No ja seekord oli ainus potentsiaalselt loetav raamat minu jaoks seal just seesama Raimond Kaugveri "Peotäis tolmu". (Vaata ka pilti tagumiselt sisekaanelt.)

Ilmselt olin ma kuskil viiekümnendal leheküljel, kui ma lõpuks aru sain, et tegemist võib olla autobiograafilise romaaniga. Guugeldasin – oligi. Ma olingi juba imestanud, et kõigis neis Kaugveri raamatutes, mida ma kunagi nooruses lugesin, olid tegelastel suhteliselt omapärased nimed nagu Justus Puustusmaa vms. Ja nüüd äkki täiesti tavalised Eesti nimed ja peategelane lihtsalt eesnime esitähega R-iks nimetatud. (No muidugi R, duh! Aga ma ju natuke pika taipamisega.) Ja sellest hetkest, mil ma lõpuks selle autobiograafilisuse lahti hammustasin, sai raamat kohe teise dimensiooni.  

Pean tunnistama, et kõigist neist Kaugveri romaanidest on see kindlasti minu lemmik. Esiteks on see nagu selline salapilk tema enda lapsepõlvemaale, kuhu ta enne kedagi piiluda pole lasknud. Teiseks toimub sündmustik 1926. aastast (Kaugveri sünniaasta) kuni Nõukogude vägede sissetungini teise maailmasõja ajal, mil Kaugver oli 14-aastane noormees. See on nii kauge ja paljude jaoks siiani selline rahvusromantiline ajajärk, et ühe poisirakatsi elu ja kooliaastate kirjeldus on juba paljalt ajastu mõttes huvitav. Lisame siia asjaolu, et see ongi tema viimane romaan, mis ilmus ta surma-aastal postuumselt, ja kõik see vana mehe silmade läbi meenutatud lapsepõlv muutub korraga nii oluliseks. (Tõe huvides olgu öeldud, et Kaugver suri tegelikult päris noorelt, 66-aastasena, leukeemiasse, aga kirjutab, nagu ta oleks pigem 90-aastane.) Jah, see on ta enda sõnul "peotäis tolmu", mida enam kinni ei püüa, aga ometi kuskil universumis ja mälestustes on see veel täiesti olemas. Kaugver tsiteerib William Goldingut: "Ma pole enam see poiss, kes pärani sui vaatas õitsvat õunapuud – ma vaid tean, et ma olin see." 

Raamatus ei ole absoluutselt alajaotusi. Ei ole peatükke, ei ole mingit muud moodi jaotust. On lihtsalt üks sujuv 204-leheküljeline voog. Ju see lapsepõlv siis Kaugverile niimoodi meenus, et selle pidi järjest kirja panema. Oleks ju saanud küll, etapid ja sündmused eristusid väga selgelt, aga järelikult polnud vaja. 

Eesti Ekspressis ilmus 2001. aastal Kalev Kesküla pikk ja huvitav artikkel Raimond Kaugverist, tema Soome armee teenistusest, Vorkuta vangilaagri ajajärgust ja pärastisest menukirjaniku staatusest, kellel oli raha küll juba ka nõuka-ajal, aga kes Kupra kirjastuse tohutute tiraažide varal sai nii rikkaks, et endalegi juba hirm peale tuli. Aga ka tema alkoholilembusest, viinaravist, jala amputeerimisest ja naistest. Samuti tema soovimatusest või suutmatusest oma tekste üle lugeda ja toimetada, nii et süžeemeistrina geniaalse kirjaniku romaanid jäid kirjanduslikus mõttes pinnapealseks (mis mind on ka tema raamatute juures häirinud). Soovitan kindlasti lugeda: 

"Elukutselt menukirjanik"

Lõpetuseks ütleksin, et kui teil kõik Kaugveri menuromaanid ("Nelikümmend küünalt", "Kas ema südant tunned sa?" ja "Vana mees tahab koju" jne) loetud on, siis ma soovitan kindlasti tema "Peotäit tolmu". See on hoopis teistmoodi Kaugver. 

Seda raamatut on ausalt loetud. Rõõm näha.

Raamatu rännakud. Minuga sai kõigest Kuressaarde. 

August Gailit "Leegitsev süda"

Kuna sel aastal on lugemisväljakutse grupis üheks teemapunktiks vanim raamat kas koduriiulist või koduraamatukogust, minul aga koduriiulis vanu raamatuid üldse pole, siis pöördusin lahke raamatukoguhoidja poole. Kahe tema poolt hallatava raamatukogu peale oli vanim Orto kirjastuse 1945. aastal välja antud "Leegitsev süda". 

Raamat räägib alustuseks Anu Maarvast, kes on puruvaene vallaslaps, keda keegi isegi tallu tööle võtta ei taha, aga kes kuidagi puhta järjekindluse ja otsustavusega ennast kõigi vastupidiste ootuste kiuste üles töötab. Oma esimesel paremal kohal töötades jääb ta rasedaks ei-d mitte tunnistavast võimukast ja rikkast peremehest, kes oma viimase vindi peal raseda teenijatüdruku kodust välja uut kohta otsima kupatab, nii et järjekordne vallaslaps sünnib kuskil põllu peal ja ainult naabrite südameheadusest jäävad nii ema kui laps ellu. 

Raamatu teises osas on juba juttu ka Anu pojast Joosepist, kes tundub väikese poisina nõrk ja saamatu, aga heade kokkulangemiste (ja ilmselt ema ohverduste) tulemusena kasvab temast suur viiuldaja ja helilooja. Kuidas nõnda on juhtunud, et tema vallaspoeg on järsku kuulus mees, kuigi isegi tööd teha ei oska, ja vallaspoja ema ei tahagi poja isalt mitte midagi – mitte kuidagi ei suuda rikas taluperemees seda mõista, eriti kui enda naine ainult tigetseb ja ametlikest poegadest on saanud sulid ja päevavargad. 

Kuna tegemist on 1945. aasta väljalaskega, siis on raamatus ohtralt sõnatoredusi, näiteks on suurest kunstnikust ajajooksul (jah, üks sõna) saanud õõnes posöör, samuti leiame korterist lüngis laua, laulja laulab otse taevasse ulatuva diskandiga, peremees vihkab vulgust, tantsitari (!) tabab "täielik läbikukk" (minu üks lemmikuid!), keegi pillub afishshidega täis kogu Pariisi jne. 

Meeldisid väga arutelud kunsti teemal. Nii viiuldaja Joosep kui tantsitar Kaie leiavad, et ükski teos ei ole enne kunst, kui ta jõuab lavale, sest kunstiks saab see kõik alles inimestes endis. Nagu küsib Joosep: "Kuid mis väärtus on mõttel, kui ta pole kaasinimesis vormunud ideeks või elamuseks?" Kuid samas tundub, et juba tollal ei saanudki kunsti teha kunsti pärast. "Nagu kunstiteos sünniks vaid looja talendist ja tahtest. Ei, nood ajad on ammu juba läbi. Kunstiteos – see on autori, reporteri ja ärimehe ühine saavutus. Autor annab skeemi, reporter puhub sinna hinge sisse, aga ärimees kuldab kogu selle ettevõtte üle, otsib publikut ja teeb asjast asja. Nõnda sünnivad suurteosed."  Kas me võime täna väita, et asjad on kuidagi muutunud? 

Ja oh, juba tollal: "Meil on tõesti üks eriti armastatud spordiharu, mida harrastab nii suur kui ka väike: see on kaasinimesele jalatahapanemine! See spordiala on arendatud otse kunstiks ning on saanud rahvuslikuks suursaavutiseks." 

Samuti on Gailiti keel väljendusrikas ja kujundlik: "Jah, siin oldi küll leplikumad, usklikumad ja jumalakartlikumad, kuid inimesed olid sõnades ahtramad, meenutades sageli lesti, mida nad püüdsid ja sõid." "Seda oleks võinud kirja panna ainuüksi Shakespeare, kahjuks elas see suurvaim siis, kui maailm oli alles vana ja kortsus."

Kokkuvõtteks – kogu selle uudiskirjanduse vahele, mis mulle koju kätte jookseb, oli üks klassikaline Gailit vägagi värskendav. Vormilt oli nii tekst kui tegevus ehk juba pisut arhailine, aga teemad iseenesest seevastu täiesti ajatud. Ja mina olen ikka seda meelt, et ega inimloomus ju laias laastus ei muutugi, seega kui kirjanik koorib inimese hinge lahti ja selle loomuse sealt üles leiab, siis selline raamat ei saagi vananeda. Jäägu seda blogi lõpetamagi "Leegitseva südame" lõpulause: 

"Kuigi sihid on kaugel, asuvad imed ometi käegakatsutavalt lähedal." 

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

"Ma ei mõista, kuidas mõni inimene kohe peab oma elu avalikkuse ette tirima. No luuletagu, kui muidu ei saa. Aga avaldada! No mis uss teda hammustas?" sosistab Iris. 

Ma ei ole mitte kunagi saanud osaleda Rahva Raamatu ega Apollo pimekohtingul raamatuga, kuna vähemalt seni pole Kuressaares seda tehtud. Seekord aga sattusin õigel ajal Tallinnasse ja vedasin sõbranna endaga kaasa Kristiine keskusesse (st agiteerisin, tema vedas mind oma autoga). Esiti jäi meile ette Apollo. Sealne pimevalik oli pehmelt öeldes tagasihoidlik, kuid me ei heitnud meelt ja läksime edasi Rahva Raamatusse, kuhu meil tegelikult plaan minna oligi. Ja ei pidanud pettuma! Tegime laua ümber mitu tiiru ja lugesime apetiitseid sisututvustusi. Ühe raamatu suhtes olen üsna kindel, et ma olen seda lugenud. Ühte teist arvasin niisama teadvat. Lõpuks aga jäi mulle silma kaks raamatut, millest raske südamega valisin ühe, aga minu suureks rõõmuks oli sõbranna just teisele käpa peale pannud, nii et seegi saladuseloor sai eemaldatud. 

Ma olin kogu sellest ilust nii lummatud, et kassasse minnes küsisin, kes ometi viitsis neid niimoodi maalida. Tütarlaps kassas langetas looritatud pilgu ja tõstis argsi käe. Aga ta oli väga tagasihoidlik ja ei soovinud raamatuga pilti teha. Nautige siis raamatuidki. Teisel pildil on minu oma. 

Minu suurim hirm oli see, et äkki saan pakist raamatu, mida ma olen juba lugenud. Aga kui välja tuli Kristiina Ehini "Südametammide taga", siis lisaks kergendusele tundsin ma suurt rõõmu – Ehini luulega on mul küll olnud väga juhuslik kokkupuude, aga see on jätnud mulje väga heast ja tundlikust luuletajast.  

Vahelduseks on Ehin nüüd siis nõuks võtnud proosakirjaniku leiba maitsta. "Südametammide taga" on sissevaade ta enda ellu ja kuna ta on naine, siis žongleerib ta loendamatute rollide vahel – Loomingujumalanna, Aasta Ema, Abielunaine, Freya, Fuuria jne jne. Jaan Tätte ütleb tagakaanel, et selles raamatus on Kristiina väga-väga aus ja ma olen sellega igati päri. Kui vaadata asja väga üheülbaliselt, siis viiakse meid koju, mis tundub kirjelduse järgi olevat kogu aeg korrast ära, kus köögis on meetrite kaupa (nii laiusesse kui kõrgusesse) pesemata nõusid ja kus tuleb endale igale poole teed rajada läbi abikaasa Silveri tohutu kola, milles mees näeb potentsiaalset pillimeisterdamise toormaterjali. Teisalt aga kumab sellest kaosest läbi Kristiina ja Silveri armastus ja hoolimine üksteise ja laste vastu ning väga palju loomingulisust. Nad on omavahel kokku leppinud, et ei tülitse maiste asjade pärast, ja kuigi raamatu lõpupoole pannakse see lubadus proovile, siis tagakaant sulgedes pole millegipärast mingit kahtlust, et ka see tüli sai lahendatud, sest "inimkonnal on lootust ka surnuks sulamise ohus," mis siis veel ühest keskmisest pereprobleemist rääkida... 

Ma pean jälle tulema oma vana joruga nagu katkine grammofon: parimat proosat kirjutavad ikkagi luuletajad, olgu see siis Viivi Luik, Leelo Tungal või Kristiina Ehin. Juba esimestest lehekülgedest on "Südametammide taga" kui üks suur ja kaunis ballaad kõigile naistele, emadele, Freyadele ja Fuuriatele. Aeg-ajalt on Ehin kirja pannud mõne oma luuletuse, mis talle endale mingil hetkel meenus. Ja kindlasti ei suuda ta ka tavalises jutustavas tekstis lihtsalt suvalisi sõnu ritta lappida, sest sõnu on vaja kaaluda ja sõeluda ja läbi veski jahvatada, et lõpptulemusega oleks üldse võimalik rahule jääda. Nii sünnivad laused nagu "Sirtsud sirisesid ja silmapõhja langes soovitähti." Või johannesaaviklik "Naeratan tüdrukule, kes vaatab mind küsivi silmi." 

Aeg-ajalt pillab Kristiina oma kirjanikest ema ja isa elutarkust, näiteks meenub Kristiinale ema Ly ütlus: "Kusagil pole kirjas, kui mitu korda me peame oma lapsi jamadest välja aitama. Kui sa näed, et maja põleb, on loomulik, et viskad vett." Või isa Andrese tõdemus, et kirjanik ei tee tööd, aga ka ei puhka kunagi. 

Totaalse üllatusboonusena hüppab lehtedelt välja Thörmeri karuohakas, mida "leidub looduses ainult Saaremaal Riksu külas ja Paldiskis." Riksu külast läbi saab meie maakodust linnakoju ja vastupidi, aga Thörmeri karuohakast ei ole ma oma elus enne kordagi kuulnud. Vaja uurida. 

Ehin tõmbab lugeja oma maailma ja ühel hetkel saad aru, et sa patseerid koos temaga mitte ainult pärismaailmas, vaid kusagil tema enda fantaasias, kust jalutab läbi terve plejaad ajaloolisi suurkujusid, kelle hulgas on näiteks Lydia Koidula, Kristjan Jaak Peterson või Johann Voldemar Veski. Neil kõigil on noorele Ehinale oma tarkuseteri jagada. Kohati on kogu see Segasummasuvila seal raamatus täiesti homeeriliselt naljakas, aga samas täiesti tõsine ja paiguti nii õrn, et seda võiks pigem juba hapraks klassifitseerida. Lühidalt, see on väga-väga hea raamat ja ma olen enam kui kindel, et iga naine tunneb ennast vähemalt paiguti siin ka ära. 

Tõnu Õnnepalu "Õhtupäike väikestel majadel"

Olen nendes südatalvedes ja hämarikes lugenud palju tarku raamatuid. Nende tarkus ei tundu just palju aitavat. Elama nad kokkuvõttes ei õpeta, elama ei õpeta miski ega keegi, elama peab käsikaudu, omast tarkusest.

"Õhtupäike väikestel majadel" on ühest küljest Õnnepalule nii tavaline tõeliselt nauditava tekstiga esseistlik päevaraamat, kuid seekord annab ta lugejatele rohkem aimu oma lapsepõlvest ja perekonnast. Raamatuesitlusel Tallinnas ütles ta kuidagi nii, et tal on kirg panna kirja käesolevat hetke, milles me hulbime, ja siis hulbib kaasa kõik, mis selles hetkes meelde tuleb. Ja kui lugupeetud kirjandusminister Juur küsis, miks ta ei kirjuta "korralikku" raamatut, narratiivi ja tegelaste ja dialoogidega, siis arvas Õnnepalu selle peale, et esiteks võib see kunagi tulla, aga teiseks on ta seda proovinud ja mingil hetkel hakkab igav – kui paari peatükiga saab endale selgeks, kuidas lugu lõpeb, mis tast siis enam kirjutada. :) 

Võib-olla kipub lapsepõlv rohkem meelde tulema just sellepärast, et järjest enam tundub rolli mängivat ka vananemine. Ma ise just mõtlesin siin, et kohe-kohe viiekümnesena ei tunneta ma sugugi, et ma oleksin viimase kümne aasta jooksul kuidagi muutunud või vananenud, aga Õnnepalu 63 eluaastani on natuke muidugi minna ka. Igatahes on vananemine ja surm siin suhteliselt sage teema, aga veidral kombel ei näi tal selles suhtes mingit kibedust või hirmu olevat. 

Nii me saamegi vanaks, peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kiiresti. 

Elud mitte ei lõpe, vaid jäävad pooleli. Kõik jääb pooleli. 

Hoolimata selle teema tihedast esindatusest tundub, et Õnnepalu on selle kõigega mingisuguse rahu teinud. Igatahes oli minu jaoks üllatav, et potentsiaalselt depressiivne raamat pole seda üldsegi, ta nagu lihtsalt konstateerib fakte. Vahel poetab positiivsegi rosina. 

Inimene oskab endale lootust destilleerida ükskõik millest. Peaaegu et polegi midagi vaja. 

Teadmine, et liiga palju pole enam jäänud, teeb elu siiski kergemaks. Nagu me kannaksime oma õlul just seda elu, mis on alles ees. 

Mida edasi aastad lähevad, seda enam on Õnnepalu raamatutes sees mingit igatsust või ootust. On see siis kiri, mis kirjakasti ei tule ega tule, või siis suvel talve igatsemine (mitte et talle suvi otseselt ei meeldiks, aga midagi peab inimene ju kõik see aeg ootama). Kevadega on tal aga küll mingi oma kana kitkuda. 

Ei, las see talv parem kestab. Talv ei nõua muud kui üleelamist. Õhtu tuleb ruttu ja siis see päev ongi üle elatud. Kevad küsib õnne järele. Ja mis ma talle vastan? 

Kuid hoolimata sellest viimasest kergelt melanhoolsest tsitaadist ei ole "Õhtupäike väikestel majadel" kindlasti negatiivne, nagu ka ülalpool ütlesin. Kunagi loetud "Valede kataloog" oli ootamatult ja häirivalt vinguv, aga ehk on ka tegemist vanusega koos tulnud hingerahuga, igatahes depressiivsust siin ikkagi ei ole. Kui üldse midagi, siis paiguti lööb kõlama kerge nukrusenoot. 

Ja kuna see juba kord selline tsitaadivürtsikas blogi on, siis jääb seda ka lõpetama tsitaat. 

Õhtupäike väikestel majadel – see pealkiri tuli mulle pähe ükskord seal väikelinnas rongi pealt tulles. Oli talv, oli õhtu, see tähendab, pärastlõuna, tund, kui päike hakkab looja minema ja heidab oma viimase "kahetseva" (nagu ütleks kirjanik) helgi väikeste majade ühtmoodi längus katustele, puulatvadele, paarile varesele, kes sõuavad seal taevasel teel oma öökorteri, unenägude poole. Tundsin äkki, kuidas ma armastan neid väikeseid maju, nende abitust, nende haavatavust, nende totakat iseteadvust, ninakust, uhkust. (---) See hetk, kui see valgus kõigest hoolimata muutub korraga kergeks, ei rõhu enam väikeseid maju ega nende kadunud aega, meie elusid, ega nende elusid, keda me ainult mäletame veel. On vaid kergus, kõik see nagu kerkiks õhku, rongki annab muretult vilet ja sõidab jaamast välja, otse õhtusse, otse tulevikku. 

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Maailm on täis täiesti mõttetuid ja arusaamatuid inimesi, võib-olla pole neil omaette olles väga vigagi, aga sinul pole neist mingit kasu, sest nad ei ole sinu inimesed. Ja kui sa leiad nende miljonite hulgast, kusagilt kuu teiselt poolt selle päris oma inimese, siis on see õnnistus, see ongi kõige suurem õnn!" 

Ma olen Vadi romaanidest lugenud seni ainult "Neverlandi", millest ma ei saanudki sotti, kas ta oli nüüd maagiline realism või lihtsalt absurd. Naljakas oli see igatahes. "Kuu teine pool" ei olnud niimoodi naljakas, kuigi omad vallatud hetked olid sealgi. Pigem on see ühe perekonna päris tõsine lugu ilmselt eelmise sajandi kaheksakümnendatest kuni uude sajandisse välja. Ma ei ole ise näinud küll ühtki saadet sarjast "Suletud uste taga", aga mingis mõttes oli see romaan just nimelt sissevaade sellise pere ellu, kes võib-olla nii hirmus väga poleks enda presenteerimist välismaailmale liiga suure õhinaga tervitanud. 

Jutustaja võib raamatus olla küll Tom, aga keskne tegelane on seal ema. Ema, kes küll ühelt poolt on liim, mis peret koos hoiab, aga teisalt ka ilmselgelt kontrollib, eriti ähvardustega oma haige südame tõttu ära suremisest. Kõik muu on lausa klišee – poeg, kellele ema ise tunnistab, et armastab Tomi rohkem kui tütart Kerlit, saamatu isa, kes ise ei mõtle ega tee, vaid täidab komandöri (loe: ema) käsku nagu mõtlemisvõimetu reamees, ja poeg, kes on emaga perest kõige lähedasem ja kelle suurimaks probleemiks on võimetus luua toimivat lähisuhet. Ometi ei mõista Vadi ühtki oma tegelast juba eos hukka, vaid lihtsalt räägib, kuidas asjad on. Ta on jutuvestja, mitte kohtunik. Õnneks on lastel oidu emast ise lahti lasta – Kerli katkestab temaga üldse suhtlemise ja Tom teeb emale selgeks, kuidas ema saavutaks oma unelma, et Tomil kõik hästi läheks: "Ole siis hea ja ära tee selleks midagi."

Üldiselt jääb romaanist kõlama idee sellest, kuidas sinule kõige lähedasemad inimesed võivad tunduda täiesti arusaamatud, aga samas võivad sulle olulised inimesed tekkida su ellu absoluutselt ootamatutest kohtadest. Ning kui oled kord juba leidnud oma inimesed, kes sind mõistavad, siis võib juhtuda, et hakkad ise mõistma ka neid, kellest sa varem kunagi aru saanud pole, ning saad nendega rahu teha. 

Meeldis, kuidas Vadi olustikukirjeldustes vanad head kaheksakümnendad uuesti ellu äratab, olgu see siis vanaema karakullnahast müts (mis näeb välja nagu muti ajud) või koolipeol ämbris kokku segatud kokteil piiritusest, veest, magusast vahuveinist ja sõstramahlast, mis mühiseb võimsalt, olgugi et klimpi tõmbab. Sama elavalt kirjeldab ta juba hilisemal ajal suureks kasvanud Kerli tumerohelist eluviisi. Tomi sõnu kasutades: "Kui tahad laste verega tehtud toodangut, siis need poed oleksid kaugel-kaugel tühermaal, kuhu ei vii teed, ja kui sa siis oled läbi võsa ragistanud ja viimaks kohale jõudnud, seisaks poe ees suur infotahvel, kus on trükitähtedega kirjas: Meil on täna müügil ka ühed eriti mõnusad teksad, millega on kõvasti Gangest mürgitatud, kaks kaheksa-aastast tüdrukut on jätnud nende valmistamisel oma kopsud ja silmanägemise, neid jalga tõmmates lausa tunned, nagu kriibiks keegi küüntega su sääri, see pole lihtsalt sinine värv, mis jääb su kintsudele, need on verevalumid." 

Tekstilise külje pealt on Vadi hoogse sulega nagu Vadi ikka (nagu ilmselt ka näha ülaltoodud katketest). Stilistiliselt on ta sulnis segu absurdivaesemast Kivirähast ja ühest minu kolleegist, kelle häält ma korduvalt Vadi kirjutatud teksti lugedes oma kõrvus kuulma hakkasin. 

Viivi Luik "Kuldne kroon"

Igatahes võin ma kinnitada, et raamatud on minust teinud inimese. Kirjaniku niikuinii. Need ei pruugi olla jumal-teab-kui-head raamatud, kuid neist igaühes on midagi, mis mind on toetanud ja julgustanud. Midagi, mille läbi ma olen õppinud iseennast tundma. Mõnikord on need olnud ainult mõned read. 

Soome valge ja jahe suvepäev veeres mööda, aga mina lugesin. Kuid koos tekstiga lugesin ma ka seda suvepäeva.  

Ja õhtud muudkui nõrgusid üle taeva ääre nii, et maas oli punane loik. 

Kolleegiväljakutse raamat #2 (ajalooõpetaja soovitus). 

"Kuldset krooni" nautisin ma autorit teades juba ette. Viivi Luigel ei ole mitte ainult alati midagi öelda, vaid ta oskab selle kõik ka oivaliselt selliseks tekstiks pakendada, et tsiteerimisväärseid lauseid pritsib lehekülgedelt nagu ilutulestikku iseseisvuspäeval, nii et minu minijärjehoidjate populatsioon vähenes ähvardava kiirusega. 

Raamatu tagakaanel ütleb Luik ise, et žanri poolest on tegemist maagilise realismiga ja no küll ma mõtlesin terve lugemise aja, mida ta selle all mõtleb, sest pealtnäha oli siin lihtsalt 22 lugu inimestest, kes on küll tema eluteele mingi jälje jätnud ja ilmselgelt olulised. Aga ta ise on seda intervjuus ERR-ile selgitanud: "Need inimesed, kes mul raamatus välja valitud on, on inimesed, kellega mul on olnud mingisugune iseäralik maagiline kogemus argielus" ja lisab, et kuigi lood on kõik tõestisündinud, on neis midagi, mis ei ole sõnadega seletatav. Nende inimeste hulka jagub nii tuntumaid (näiteks Juhan Viiding, Mati Unt, Lennart Meri, Artur Alliksaar, Uku Masing, Marju Lepajõe) kui ka laiale üldsusele vähemtuntuid (Anne Fried, Hans Kitsing, Hilda Luik). 

Muidugi, kui uskuda Luike ennast, siis poleks ma seda tausta üldse pidanud uurima, sest ta väidab, et kirjaniku eluloo ja tausta teadmine pigem segab tema teoste mõistmist. Sest teos räägib ise enda eest. 

Päris mitmes kohas arutleb Luik selle üle, kas ja kui palju on kirjaniku elul ja taustal pistmist tema loominguga – kas ilusad värsid rikub ära see, et nende autor Becher oli kommunist? Või kui selguks, et Tammsaare suitsetas oopiumi, kas peaksime kogu Tammsaare loomingu sellepärast tühistama? Ma ise sattusin just hiljuti sotsiaalmeedias mitte küll otseselt vaidlusesse, aga kirglikku vastasseisu inimesega, kelle arvates ei peaks Coco Chaneli nime üldse suu sissegi võtma, sest ta oli natside sõber. Vahet pole, kui revolutsiooniline ta moeloomingus oli. 

Ja niisama mainin, et minu lemmik oli kindlasti lugu sellest, kuidas nooruke Viivi ja tema sõbranna kohtusid kaks korda Georg Meri ja tema pojaga. Selles oli lihtsalt kõike, huumorit, erudeeritud vestlust ja õige natuke müstikat. 

Vahel olen mõelnud, et mõni ikka liigub täitsa teistmoodi seltskonnas. Tema võib küll südamerahus öelda, et "tavaliselt ümbritsevad mind hoopis teistsugused inimesed: näitlejad, kunstnikud, luuletajad..." 😏 Neid vestlusi lugedes tundub tõesti üpris maagiline, et inimesed räägivad lihtsalt suvalises igapäevavestluses nagu parimad ilukirjanduslikud raamatud. 

"Kuldsest kroonist" võiks kirjutada pikalt, aga lõppeks tuleb seda ikka kõigil ise lugeda, sest üks asi on lugu kui selline, aga hoopis teine asi see, kuidas Viivi Luik selle sõnastanud on. See on kullaprooviga raamat.

Lembit Uustulnd "Kapten" ("Avameri", 1. osa)

"Vaada, ma ole viimasel ajal kogu aeg ristseliti ja upakile voodis ning nagu sa isegid aru saad, siis teha pöle jummalast midagi... Vetsi sii keik soo raamatud järjest ede... (---)  Äi, keik oo ju kena, muudkut joostakse, lastakse püssi ja aetakse ilmapoliitikat ning teisekorra oo üsna pönevgid, aga... (---) Aga ütle moole, mees, kes söukse moega meitest siis kirjutab, kui sina, kes sa meitega koos troopikapäikese all praadisid, muudkut neid luurajaid taga ajad." 

Kunagi väga ammu Tartus elades lugesin ma Lembit Uustulndi "Kiikhobust Antverpenis" ja olin meeldivalt üllatunud, sest see oli palju vähem maavillane kui ma kartnud olin. Kunagi veel kauem aega tagasi olin ma lugenud ühte Albert Uustulndi raamatut ("Lambeti graafik", kui ma õigesti mäletan) ja see ei olnud ka üldse halb. Meenub taas intervjuu papa Uustulndiga, kus ta oma esimese raamatu käsikirja oli Aadu Hindile lugeda saatnud, et kas üldse kõlbab, ja Hint oli tagasi helistanud, et kuule Albert, see pole si*em midagi kui teised enne on kirjutand. Ja ma ütleksin, et Lembit kirjutab võib-olla pareminigi. 

Raamatu sissejuhatavas peatükis annab Uustulnd teada, et endine kolleeg oli see, kes teda "Avamere"-sarja kirjutama utsitas, kui see nüüd muidugi kirjanduslik kalamehejutt polnud (vt tsitaat). Rannakaluritest on juttu olnud palju, aga neid, kes vedasid noota avamerel, pole tõesti vähemalt ühegi mulle teadaoleva raamatuga austatud. Nii ta siis võttiski ette ja hakkas põhimõtteliselt kirjutama enda ja oma laevakaaslaste elust kaheksakümnendate keskel kalurikolhoosi aegadel. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis alustuseks tuli triloogia ja siis hakkas see triloogia vaikselt edasi venima ja tänaseks on sarjas juba kaheksa (!) osa. Karl-Martin Sinijärv ütles juba pärast neljanda raamatu ilmumist, et "hakkab jääma mulje, et sellest tuleb üks päris hea "suur Eesti romaan" kokku". (Muuseas, papa Uustulndi "Tuulte tallermaa" sarja on nimetatud rannarahva "Tõeks ja õiguseks".) 

Paratamatult tekib paralleel kõiksuguste kokandusvõistlustega televisioonis, kus kodukokad omavahel võistlevad ja neile kogu aeg öeldakse, et ärge hakake asju võistluse pärast muutma, tehke seda, mida te oskate ja mis teil hästi välja tuleb, me ei oota teilt Michelini toitu. Sest kui te hakkate tegema Michelini toitu ilma kogemuste ja oskusteta, siis läheb kõik lörri. Lembit Uustulnd teeb täpselt seda, mida ta oskab. Ta kirjutab lihtsalt, ausalt ja keerutamata sellest, mida ta kõige paremini tunneb. Ja kuna ta on väga hea meremees (ei saada kapteniks niisama) ja keskmisest kindlasti soravam jutuvestja, siis kukub see kõik ka autentselt ja täiesti toredasti välja.

Mida autor kohe kindlasti hästi valdab, on hea süžee. Juba "Kiikhobusest" ei mäleta ma muud midagi, kui et see oli tõesti põneva tegevusega. "Kapteniga" on samamoodi. Laenan taas oma kadunud isa sõnu: "Hoiab juures." Keegi oli ka Goodreadsis kirjutanud, et juba tahaks edasi lugeda, sest nii paljud liinid jäid nii põneva koha peal pooleli. Täpselt.

Mina muidugi ei saa saarlasena üle ega ümber ka sellest mahlakast saare huumorist ja murdest, mida raamatus on palju (kalurid ju mitmed saarlased). Lisaks ülaltoodud tsitaadile veel näiteks: "Küürakat äi paranda ka allaneelatud arssinapuu" või "Pane see keik ilusti paberile, ehk seda lugedes jövvab midagi ka Toompea sakstel tömbist otsast kahe körva vahele." Nii ilus! 

Paar faktiviga olid küll suures kirjutamistuhinas sisse tulnud: kindlasti ei olnud kaheksakümnendatel kiirabibrigaadid punastes tunkedes ja no kohe päris kindlasti ei saanud sel ajal olla kalurikolhoosi meeste naised koos Saaremaa Ühisgümnaasiumis õpetajateks, sest sel ajal oli selle kooli nimi veel Kingissepa 1. Keskkool. Üheksakümnendate alguses, kui mina seal käisin, oli ta muutunud Kuressaare 1. Keskkooliks ja kui ma nelja aasta pärast ülikoolist sinna tagasi õpetama läksin, oli ta vahepeal saanud Saaremaa Ühisgümnaasiumi nime. Aga olgem ausad, need kaks apsakat mind ei heidutanud ja ma ootan suure rõõmuga avamerekalurite seikluste jätku ja loen "Avamere" sarja edasi kindlasti mitte ainult sellepärast, et Uustulnd on oma saare mees.