Alex Wheatle "Kerb Stain Boys"

"Kerb Stain Boys" on Alex Wheatle'i raamat teismelistele. Väga uus raamat, selle aasta sügisene.

Peategelasteks on kolm sõpra, kes ei ole just kõige suuremad oivikud - ega elu neid ka selles suhtes väga soosinud ei ole, kuna nad tulevad kõik suhteliselt keerulistest oludest. Minategelane Capleton ja tema klassivend Terry (hüüdnimega Terror) pluss viimase pruut Caldonia leiavad, et poistel on vaja enda mehisust tõestada ja võtta ette üks tõeline julgustükk, et Caldonia nende kallal pidevalt sel teemal ei nokiks.

Mitte et Capleton nii hirmsasti otsesõnu tahaks postkontorist sularaha röövida, üldsegi mitte. Parema meelega jääks ta haigeks või murraks jalaluu või koliks ära, aga Terrorit ei taha ta alt vedada ja Caldonia nokkimist ei taha ta ammugi kannatada.

Ütleme nii, et terve mõistus ütleb, et isegi tiinekas ei tohiks olla nii loll nagu need kolm, aga kirjanduslikel kaalutlustel nad seda siiski on ja raamat ongi päriselt ka naljakas. Kujutan ette, et see pole küll mingi ime, et Alex Wheatle on hetkel Inglise laste- ja noortekirjanduses üks kuumemaid nimesid. Ta puudutab oma raamatus väga-väga kergelt ka sotsiaalseid probleeme, kuna peategelased on getolapsed ja ühe perekond puruneb, aga see ei muutu hetkekski väga domineerivaks, nii et põhiliselt on tegemist ikka lõbusa lasteraamatuga.

Mina õppisin sellest raamatust hulgaliselt ingliskeelset slängi, nii et väike hariv moment ikka ka. 👀
Ja vahepeal on päris hea oma ajusid natuke loputada ja välja väänata.

Paavo Kangur "Eesti maffia"

Loomulikult jõudsid sündmused ajakirjandusse ja nii said tellijad teada, et Eestisse on tekkinud esimene turvafirma, mis suhtub töösse entusiastlikult ja loominguliselt, ajades asju Mehhiko maffia stiilis. (lk 18)

Kuna ma olen ainult kuulnud mingitest Permi grupeeringutest ja "skandaalsest ärimehest" Meelis Laost ja pöörastest üheksakümnendatest, kus maksis hoopis mingi teine õigus kui praegune. Kui Rahva Raamat selle hitiklubi kuuraamatuna välja pakkus, kergitasin kulmu ja ütlesin endale, et ohoo, loeme siis nüüd ära.

See oli üks kummaline raamat. Tõeks osutus  see, mida ma kartsingi - kuna tegelasi oli selles maailmas tohutult palju, siis jooksis läbi üliarvukalt sündmusi ja inimesi (peaasjalikult selliseid inimesi, kes endalegi üllatuseks ühel hetkel leiavad, et nad on ühel või teisel viisil surma saanud). Umbes kolmandiku raamatu peal ma otsustasin, et aitab, ma ei üritagi enam järge pidada. See oligi algusest peale täiesti lootusetu üritus, eriti arvestades seda, et peale Meelis Lao ja jäägrite ei olnud ma pea kellestki varem midagi kuulnud. Nii ma siis registreerisin neid nimesid ainult hetkeks ja siis läksin lihtsalt edasi.

Aga teine asi, mida ma kindlasti tahaksin ära märkida, oli see, et "Eesti maffia" oli ootamatult naljakas raamat, nagu näha ka ülaltoodud tsitaadist. Kogu see krempel oli kirja pandud läbi täiesti varjamatu irooniaprisma. Autor oleks nagu seisukohal, et kogu see Eesti bande on üks suur wannabe, pigem nii-öelda maffia kui päris asi, Itaalia ristiisade vaene sugulane, nagu oleks keegi eestlastest kord endale öelnud: "Las mina proovin siis ka..." Seda on kogu raamatu vältel päris kõvasti tunda - kuigi tegelikult on ju tegemist reaalsete isikute ja ka reaalsete surmadega, siis nende päris-surmade vahel on kogu see vahepealne kammaijaa täitsa lõbus.

Margaret Atwood "Alias Grace"

"If we were all on trial for our thoughts, we would all be hanged." 

"And then she began to cry, and when I asked her why she was doing that, she said it was because I was to have a happy ending, and it was just like a book; and I wondered what books she had been reading."

"When you are in the middle of a story it isn't a story at all, but only a confusion."

Kui sul on toredaid sõpru, kes sinu lugemishimu hästi mõistavad, siis võid saada kingiks häid raamatuid. Aitäh, Karina! :)

23. juulil 1843 pandi Kanadas toime kaksikmõrv, tapeti majaomanik ja tema majapidajanna. Arreteeriti mõrvas kahtlustatavad, teener James McDermott ja nooruke 16-aastane teenijanna Grace. McDermott puuakse üles, aga Grace'i suhtes on tekkinud teatavad kahtlused, kuigi ta ise on oma tunnistust mitu korda muutnud. Grace nimelt väidab, et ta ei mäleta mõrvade sooritamise ajast midagi ning et tal on ennegi ette tulnud uneskõndimist ja mäluauke, ning sellest piisab, et Grace võllast pääseks. Selle asemel viiakse ta vaimuhaiglasse ja sealt edasi eluaegset vanglakaristust kandma. Ja veel siiski on inimesi, kes usuvad, et Grace on täiesti süütu ning et ta tuleks vanglast vabastada. Kuid kas see on tõsi?

Atwood on ka oma "Teenijanna loo" kohta öelnud, et seal pole ridagi väljamõeldist - kõik, mis raamatus kirjas, on kunagi kusagil päriselt juhtunud. Ka "Alias Grace" põhineb päriselt toimunud juhtumil ning kõik see, mis eelmises lõigus kirjas, ei ole mitte paljalt Atwoodi raamatust pärit, vaid ajaloolistest dokumentidest. Järelsõnas ütleb autor ise, et juurde pani ta ainult seda, mida dokumentidest leida polnud, ning ka see on loogiliselt tuletatud.

Ma ei ole praeguseks hetkeks Atwoodi rohkem lugenudki kui need kaks ülalmainitud raamatut, ja kuigi ma olen juba mitmest kohast kuulnud, et ei ole kõik raamatud nüüd NII head ka, siis need kaks on küll suurepärased. Ta kohe oskab kirjutada niimoodi, et kuigi me räägime ajast, millest on möödas enam kui 150 aastat, on see kõik väga usutav ja tuleb tunnistada, et kaasahaarav. Kõik olustiku-, riietuse- ja iseloomukirjeldused on väga kirkad ja on kerge end tegevusse sisse mässida lasta. Tõele au andes tulebki tunnistada, et tekkiski illusioon sellest, et lugeja on nagu kolmedimensioonilises filmis, mitte raamatu taga. Atwood ütleb neile, kes tahavad kirjutada: "Hold my attention." Ausõna, seda ta suudab.

Ja veel ühe paralleelina "Teenijanna looga" jätab Atwood raamatu lõpus midagi ka lugejale mõelda. Ma pole ka siin blogis sellest saladust teinud, et mulle sellised lõpud meeldivad, mida lugejale ette läbi ei mäluta. Olgu meiegi fantaasial tööd!

Raamatut lugesin inglise keeles, eesti keelde on selle tõlkinud Ilona Kolberg.

Elizabeth Jane Howard "The Light Years"

Esimene osa Cazaleti-perekonna saagast.

Juttude järgi on Elizabeth Jane Howard suhteliselt "õpetamata" kirjanik, kuid sellegipoolest - või just tänu sellele? - on ta kirjutanud sirgjoonelise, sehkendamisteta perekonnakroonika, kus pole ülearu palju intriigi, segadust ega draamat.

Lugesin ja mõtlesin, miks see nii populaarne on. Võiks muidugi alustada sellest, et see on tüüpiline üla- ja alakorruse lugu, mis on ju teada-tuntud rahvalemmik. Hoobilt meenub vähemalt kaks Eestiski näidatud seriaali, mis mõlemad olid väga populaarsed, eriti muidugi Downton Abbey. Viimasega on muidki sarnasusi, kuna mõlemad (arvestades seda, et kaks sama paksu Howardi raamatut on mul riiulis veel) kajastavad päris pikka ajaperioodi.

Nagu juba ütlesin, ei ole Howardi kroonikas ülearu palju draamat. Cazaletid on 'upper middle class', nii et neil pole rahalisi raskusi ja ka perekondlikud sidemed on tugevad. Ei saaks aga öelda, et pinget või ebameeldivusi ei oleks üldse - piisab vaid mainida ajaperioodi, milles lugu lahti rullub. Aastad on 1937-1938, ehk siis kes vähegi ajalugu tunneb, see juba mõistab, et pinged on õhus. Perekond kolitakse pigem maakoju, potentsiaalse sõja jalust ära. Kollektiivselt käiakse gaasimaskide järel ning kaevatakse varjendit. Nii mõnigi pereliige on ähvardava sõjapilve varjus päris kössi vajunud.

Raamat küll lõpeb Chamberlaini ja Hitleri vahelise kokkuleppega, et sõda ei tule, aga no me kõik teame, millega järgmine raamat edasi läheb.

Nagu igas toredas peres, ükskõik kui ühte hoidvas, on alati ka süvavoolud, mida pealt sugugi näha ei pruugi olla. Võib ju juhtuda, et pereliikmete hulgas on keegi, kellele oma seaduslikust naisest ei piisa. Ja mis saab veel siis, kui ta ei suuda end täielikult kontrollida ka omaenda peaaegu täiskasvanud tütrega? Kas naine saab mehe kõrvalhüppest teada? Mida saab teha tütar?

Ning kui kolmekümnendatel aastatel leiab keegi pereliikmetest, et teda ei tõmbagi vastassugupool?

Ühesõnaga, ei saa sugugi öelda, et lugu oleks kuidagi üheülbaliselt roosa. Kuid siiski on see pigem rahulik lugemine, mis voolab hästi ning annab mõnusa lugemiselamuse. Ei saa liiga kiiresti otsa ka.

Eliis Grigor "Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise."

Raamat ootas juba mõnda aega riiulis. Nägin toona vist 14-aastase Eliisi intervjuud kunagi ETV-s, kui raamat ilmus, ja kohe mõtlesin, et kindlasti loen.

Alustuseks ei ole vaimse tervise häireteta inimesel võimalik saada selliste probleemidega inimesest aru ilma nii-öelda sisevaateta. Me võime lugeda ükskõik kui palju artikleid või raamatuid, mis arstid ja psühholoogid on kirjutanud, teadvustada endale sümptomeid ja mida kõike, aga TÕELISELT aru saada ei ole võimalik. Aga anorektiku või ükskõik millise taolise häirega inimese jaoks on ilma naljata ehk eluliselt oluline, et neid mõistetaks. Nagu ka Eliisi raamatust välja tuleb, kõik  ratsionaalsed jutud selle kohta, et toit on tervislik ja vajalik ja muu blaa-blaa ei aita neid üldse. Meenub ka John Greeni kilpkonnade-raamat ja paranoiline Aza.

Ma arvan, et meie ühiskond on juba teinud esimesi samme selles suunas, et vaimse tervise häirega inimeste olukorda paremini selgitada ja et nii kannatajad ise kui kõik ümberkaudsed inimesed mõistaksid, et kinnismõtted ei tähenda, et inimene on hull. Ja et nad mõistaksid ka seda, et neil on vaja kõigi meie toetust, et üleüldse oma olukorrast üle olla, sest sellest päriselt välja tulla tundub olevat juba väikest sorti kangelastegu, mida ei pruugi kunagi juhtuda.

Eliis ütleb ise tagakaanel: "Samuti loodan, et terved inimesed saavad selle raamatu abiga aru, mis toimub toitumishäirete käes vaevlejate sees ja millist võitlust me oma haigusega iga päev peame." Minu puhul läks see kindlasti korda.

Sügav kummardus Eliisi enda ees, kes oli nii vapper, et oma loo nii ausalt ja ilustamata kirja pani. Usun, et sellest on abi paljudele noortele, kes sama probleemi käes kannatavad.

Ja kõigile meile mõtteaineks - kasvatagem oma lapsi nii, et nad mitte kunagi mitte kellelegi ei viskaks nina peale nende välimust.

Lõpetuseks katkend raamatust.

Aitäh, söömishäire, et andsid mulle põhjuse vihata oma keha ja toitu; ärritunud meeleolu, sõprade kaotuse, depressiooni, suhete halvenemise, tervisehäired, toitainevaese toidulaua, pideva külmatunde, nõrkuse, iga söögikorra etteplaneerimise, kalorite lugemise; õpetasid mind valetama, toitu petma ja ära viskama, olema emotsioonitu ja iseendale valetama. 
Aitäh sulle, et sa keerasid minu elu pea peale ja tekitasid ainult kaose, mida ma ei suuda võib-olla enam üldse parandada. Suur tänu nende jubedate asjade eest ja nüüd mine minema minu elust! Jäta mind igavesti rahule, sest mul on sinust kõrini. Sa pole mulle ega mitte kellelegi hea. (lk 123-124)

Matthew Walker "Miks me magame"

Ma olen tegelikult päris rõõmus, et juba kolmas (!) eelkoopia postituviga minuni lendas. Sedakorda saatis selle mulle tõlkija Triin Olvet. Julge tegu temast. :)

Teisedki, kes seda lugenud on, ütlevad sama, mida tundsin mina - lugeda oli väga raske. Mitte sellepärast, et oleks halb raamat, risti vastupidi! Väga hea on. Selleni jõuan. Aga kuna tegemist oli uneteadlase kirjutatud raamatuga une tähtsusest, siis olid lugedes kogu aeg süümekad, sest lugemise ajal oleks pidanud juba magama ju...

Oled närviline? Immuunsüsteem ei pea hästi? Koolis ei tule kontrolltöös vastused meelde? Ei taha vanaduses Alzheimeri tõppe haigestuda? Tahad, et gripivaktsiin päriselt ka toimiks?

Siis mine magama!

Eks me ju kõik teame, et uni on oluline. Meile küll koolides kaagutatakse kogu aeg, et lapse uni on väga tähtis ja kaheksa tundi peab täis magama. Lugedes jäi mulje, et Ameerikas seda ei tehta ja et lapsed peavad ikka täiesti näotult vara üles tõusma, et kooli minna (kool algab juba 7.20!). Ja seda me oleme ka kuulnud, et kõige kasulikum on õppida just enne uinumist, aga lõppeks saab siit raamatust ka teada, mis mehhanismid selle taga toimivad.

Ühe teadlase poolt kirjutatuna üllatavalt arusaadavalt ja huvitavalt kirjutatud. Peatükid olid loogilised ja nagu autor isegi ütles, oleks võinud neid lugeda täiesti suvalises järjekorras. Mina korraliku inimesena lugesin järjest ja ei läinudki kaua, kui keerasingi hommikuse äratuse 45 minutit hilisemaks. Sest kui loed, kuidas nii Reagan kui Thatcher mõlemad elu jooksul kiitlesid, et nad ei vaja öösel üle nelja ja poole tunni und, ja lõpetasid mõlemad Alzheimeriga, siis võib kella hilisemaks helisema keerata küll. Selle näite peale märkis autor kuivalt, et Donald Trump on tuntud selle poolest, et oma sõnul vajab ta kaks tundi und öö jooksul.

Ma võiksin siinkohal jäädagi rääkima sellest, kuidas rooli taga mõjub magamatus samamoodi kui alkoholijoove jne jne, aga lugege ise, kui poole detsembri paiku raamat välja tuleb. Ja keerake juba praegu kas äratus hilisemaks või minge varem magama.

Ei saa ka üle sellest, et võrreldes selle esimese tõlkeraamatu eelkoopiaga, mida ma lugesin, oli tõlkijatöö ikka väga hea! Mitte et oleks raamat päris veatu olnud, aga need, mis mulle silma hakkasid, olid mõned üksikud selged näpukad. Kas oli sõna vahelt ära või midagi taolist, ühesõnaga köömes.

Nõnda et kui teile kuskil jookseb kas Facebooki-seinale või kuhugi sisse reklaam, et ilmunud on Matthew Walkeri "Miks me magame", siis kobige poodi. Seda peaks lugema iga inimene ja iseäranis iga lapsevanem!

Liane Moriarty "Big Little Lies"

Avastasin õudusega, et ma pole sellest raamatust veel üldse kirjutanudki!

Kõik loevad. Kõik vaatavad. Mina pole vaadanud, aga näitlejate plejaad on ... kuidas öeldagi... massiivne. Nüüd tahaks juba vaadata.

Kui lugeda sisukirjeldust, siis kõlab see nagu üks üsna keskpärane naistekas - lasteaias käivate laste emad, osad rikkad, osad mitte nii väga. Suletud uste taga on asju. Noh, ühesõnaga - tüüpiline.

Aga võta ikka näpust! Esiteks läks lugu kohe algusest hooga käima. Madeline oma energiaga (Reese Witherspooni kujutan tõesti hästi selles osas ette) lükkas kiirenduse sisse ja kogu see mammade koloonia pani üsna tõepäraselt aina gaasi juurde. Kohe tekkis konflikt (küll laste vahel), mis kiskus päris tõsiseks ja samas ei saanud kohest lahendust, nii et see jäi kuklasse kummitama. Esimestelt lehekülgedelt algas ka läbi kogu raamatu jätkuv politseiküsitluste jada, mis pillas iga kord mingi pisikese purukese, millest täiesti piisas, et lõpplahenduse järele isu tekitada. Kohe oli klaar, et keegi on surnud, aga kes ja mis asjaoludel ja kes sellele kaasa aitas, jäigi kuni pea päris lõpuni saladuseks.

Jube hästi kirjutatud. Kindlasti polnud see mingi tavaline naistekas, pigem oli see tugeva taustalooga põnevik. Ka see suletud uste tagune tegevus oli realistlik - kui perekond näib liiga hea, et olla tõsi, siis võibolla see polegi tõsi.

Ühesõnaga jaa. Kerge lugemine, aga põnev otsast lõpuni, haaravalt kirjutatud, head karakterid. Väga hästi konstrueeritud. Loe või veel Moriarty lugusid - ei jõua ju alati Rothi välja vedada.

Trevor Noah "Born a Crime"

Trevor Noah on üks mu lemmikkoomikuid. Ta on lihtsalt nii ülicool ja tabab alati naelapea pihta. Oleme mingite teemade juures teda ka gümnasistidega tunnis vaadanud ja need ka naeravad alati laua peal kõhuli. Eriti head on tema pajatused Briti kolonisaatoritest ja erinevatest aktsentidest. :)

Teadsin juba enne, et ta on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist ning et ta sündis apartheidi ajal mustanahalise ema ja valge mehe (isa on tal šveitslane) lapsena, mis loomulikult oli täiesti lubamatu, millest ka raamatu pealkiri. Trevori lapsepõlvest ja noorusajast LAV-is raamat räägibki.

Loomulikult, kuna ta on koomik, on ka selles loos kõvasti naljakaid seiku, mida Trevor Noah väga mahlakalt jutustab. Kuid siiski on see eelkõige raamat väikesest poisist, kellel oli keeruline ükskõik millise grupiga samastuda, kuni ta leidis, et tal on võimalus olla kameeleon ja samastuda täpselt selle grupiga, kellega parasjagu vaja on. Trevor oli juba väiksena polüglott, mis oli seal nii haruldane, et andis talle unikaalse võimaluse olla erinevatele rahvuskildudele kasulik.

Ema abiellus lõpuks mustanahalise Abeliga, kes osutus joodikuks ja läks ajaga ka vägivaldseks. Trevor arutleb sellegi üle, miks naised selliste meeste juurde jäävad - jäävad ju Eestiski, aga seal, kus naisel ei ole endal näiteks sissetulekut (kuigi Trevori emal oli ja siis ta ka ära läks ühel hetkel) ning politsei ei tee koduvägivalla avalduse peale teist nägugi ning ütleb, et see on siseasi ja pilgutab mehele silma, et teame-teame, naised on vahel keerulised, siis ongi sellest ringist väga raske välja saada.

Kui Patricia on Abeli juurest juba ära läinud ja uue mehega elab, otsib Abel ta üles ning tulistab teda tagumikku, jalga ja lõpuks pähe. Imekombel läheb kuul mööda kõigest, mis momentaalselt tapaks, ning väljub põse kaudu. Kui Trevor ema voodi kõrval nutta lahistab, ütleb ema, et vaadaku poiss asja helgemat poolt - ta on nüüd ametlikult kõige ilusam inimene peres.

Ehk siis pole ime, et Trevor selline naljamees on. Ema ongi see, kes Trevori isiksust enim voolis ning miks poisist kasvas selline mees, nagu ta just on.

Oli ka üsna raske ette kujutada, et see kena sile poiss oli lapsena üks paras trööpar ja valmistas oma perele palju peavalu (näiteks pani ühe valge perekonna maja põlema :D). Ettevõtlikkust oli tal ka omajagu ning ta suutis endale isegi sellistes elamistingimustes korraliku varanduse kokku kühveldada.

Väga meeldis. Ei imesta, et "Born a Crime" on tituleeritud üheks 2017. aasta parimaks raamatuks. Apartheidi-aegsest LAV-ist annab see parema ülevaate kui ükskõik mis muu raamat, mida ma lugenud olen.

Shari Lapena "An Unwanted Guest"

Vahepeal oli natuke lugemispausi, sest käisime vanema pojaga Londonis. Ilmad olid imeilusad ja reis tore - nädalaga jõuab päris palju.

Mul oli küll Kobo kaasas, sest raamat oli seal pooleli, aga kuna laps oli kaasas ja lend oli ka otselend, siis minnes ei jäänud kogu selles reisiärevuses lugemiseks hetkegi. Pooleli oli minnes tegelikult üks teine raamat, mille ma ka pärast läbi sain ja millest tuleb järgmine blogijutt.

Tagasi tulles oli Heathrow lennujaamas aega ja poes lapsele juua ostes juhtus jälle see, mis juhtuma pidi - emme ostis pojale juua ja endale raamatu ka. Võtsingi selle järgi, et oleks mingi kergem lugu, millesse ei peaks lennukit oodates või Tallinna poole sõites väga sügavasti keskenduma.

Ma ei olnud sellest autorist mitte kui midagi kuulnud, aga üllatus oli vägagi meeldiv. Oli selline inglise stiilis krimka - sirgjooneline ja mitte eriti õudselt verine. Natuke meenutas miss Marple'i ja Poirot' lugusid, kuna kogu tegevus toimus suletud süsteemis (väike eraldatud hotell, ilma internetita, lume- ja jäätorm võtab ka elektri ning keegi ei saa minema) ning kõik tegelased, kaasa arvatud mõrvar, olid esimesest leheküljest ilusti olemas. Ja kui pärast lahenduse selgumist tagasi vaadata, siis märkad, et oli mingeid detaile, mis olid lugejale ilusti välja pakutud, nii et hea tahtmise korral OLEKS VÕINUD süüdlase ka ära arvata. Aga mis tagantjärgi lihtne ja loogiline tundub, see ei pruugi lugedes kohe silma jääda. Ei puudunud ka lõpulehekülje puänt.

Õnneks oli autor võtnud ka aega, et rahulikult lahti kirjutada nii karakterid kui ka need muutused, mida sellistes oludes vangis olles inimeste mõtlemises ja käitumises toimuvad. Nii et ühest küljest oli hea lahe lugeda, aga ei olnud ka ülemäära lihtlabane.

Ja nüüd ma mõtlen, et Shari Lapenat võib küll veel lugeda.

Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa!

Omast kohast on sellised väljakutsed head, kuna satud raamatutele, mida poleks kunagi ise lugenud. Aga ikkagi tuleb pidevalt peale nii häid raamatuid, mis on tõesti suurem elamus. Kulutan oma aega parem nendele.

Carlos Fuentese "Inezi vaist" oli igal juhul vähemalt tugev lõpp. Hispaaniakeelne kirjandus on oma karvase käpa mulle juba mõni aeg tagasi kindlalt peale pannud. Nagu ma siin just kirjutasin, on vene kirjandusel oma äratuntav nägu. Nii ka hispaaniakeelsel. Rahulik, kiirustamata tekst voogab nagu laisk jõgi, et sellel paadiga liueldes oleks aega jälgida igat lille, puuoksa ja konna. Detailid on olulised, tegevus teisejärguline, taju prioriteet.

Just sedasama taju jahib autor ka selles raamatus. Aga seda teeb ta sulgkerge puudutusega, et mitte segada haprat tasakaalu, eriti arvestades seda, et see taju töötab täispööretel. See on kui unenägu, kus detailid võimenduvad ja viivad unenäo peaaegu psühhoosi piirile, kuna kõik võtab mingi palavikulise mõõtme.

Vurrkanniga lendavad kaasa Beliozi "Faust" ("Vaata, ma mängin Berliozi, sest see on kultuurisündmus, mis õigustab territoriaalset sündmust, mida me kutsume Prantsusmaaks." - lk 46) ja kristallpitsat ('ta läbipaistmatus oli muutunud läbipaistvuseks, läbistatuna paljudest ammustest pilkudest, mis ehk üksnes kristalli sees säilisid paradoksaalsel kombel elusana seetõttu, et nad olid sinna vangistatud' - lk 11), et sümboliseerida armastust, mis on ürgne, tugev, ei lase sind lahti, aga ei pruugi olla kuigi roosiline. Fausti kujundi kohta refereerib Lembit Liivak raamatu järelsõnas Fuentest ennast: "Maailm on täis fauste ja pseudofauste, kes ei teadvusta veenilaiendeid oma jalgadel ja eksponeerivad neid avalikult." Fuentes ütleb ka, et Fausti suur viga on mitte kunagi heastada oma eksimusi.

Peategelane on oma elule ja elu armastusele tagasi vaatav 92-aastane dirigent Gabriel Atlan-Ferrera, kelle arvates on orkestri juhtimine 'nagu noateral kõndimine, kus kasutatakse ära mõningate inimeste vajadust kuuluda ühte kehandisse, olla ansambli liikmed ja olla vabad, sest nad saavad käske ega pea neid teistele või iseendale andma'. Orkestri dirigendil on vabadust vähem, kuid võimu rohkem - samas 'kui kõrgel ka keegi ei istuks, ei istu ta kunagi kõrgemal omaenese tagumikust'. (mõlemad lk 16)

Gabrieli elus on olnud vaid üks suur armastus - lauljanna Inez, kes dirigenti ühtaegu inspireerib ja painab. Nende armastus on kõikehõlmav ja ürgne, segunedeski paralleelselt koopamaalingute-aegse armastuslooga, kus aga Inez end sugugi Gabrieliga ei näe.

Jah. Ma läksin sinna sügavale sisse. Aga ikkagi jõudsin vahepeal ka ärgata ja imestada, kas see, mida tõlkija nimetab Jalapi pipraks, võiks tegelikult ehk olla jalapeno. :)

Raamat kui üks suur aforism.