pühapäev, 8. jaanuar 2023

Ann Cleeves "Vaiksed hääled"

 Varraku detsembriraamat. 


Ühes lugejate grupis jõudsin juba väljendada arvamust, et ma olen nüüd järjest lugenud nii rammusat  vaimutoitu (Murakami, Powers, Doerr), et kui ma nüüd vahepeale mingit kerget salatit ei võta, siis mul tekivad seedehäired. 😁 Õnneks oli Varrak mulle just saatnud Ann Cleevesi ja see sobis minu kavasse suurepäraselt.


Tegemist on Vera Stanhope'i seeria neljanda raamatuga ja ma seda tellides juba vaikselt mõtlesin, et neid "Vera" seeriaid ma olen näinud ju omajagu ja et kas see on nüüd üks nendest lugudest, mida ma juba tean. Krimiloo puhul ei ole see kunagi hea algus, aga samas loen ma ka Poirot' ja Marple'i lugusid üle, hoolimata sellest, et mitte mingit uudist sealt tulemas pole. Umbes esimese peatüki lõpuks oli selge, et ma olen tõesti seda lugu telekas näinud, aga minu õnneks juba suhteliselt ammu, nii et ma küll aimasin, kes see pahalane on, aga ma polnud päris kindel ja raamatus ka ei saanud see enne päris lõppu selgeks. 


Kunagi keegi võrdles "Verat" ja "Sandhami mõrvu" ja ütles, et kui neid kaht seriaali vaadata, siis Sandhamis nagu paistaks kogu aeg päike ja "Veras" ei paista nagu kunagi päike. Tõsi on. Kogu üldine tonaalsus seal Northumberlandis on vesine, tuuline ja kõle. Ega "Vaiksed hääled" seda asja ei parandanud, sealgi oli lausa üleujutusega lõppenud vihma. 


Huvitav oli vaadelda ka seda, kas ja kuidas raamatu ja filmi Vera isiksuslikult erineda võiksid. Üldiselt küll tuli Brenda Blethyn kogu aeg silme ette, kuna kõik nagu klappis. Kulmu kergitasin ainult kohas, kus oli Verat kirjeldatud kui pikka ja jõulist kuju. Jõuliseks mängib Blethyn Vera kindlasti, aga pikk ta nüüd küll ei ole. See on muidugi pisiasi, mingeid häirivaid kääre ei olnud. 


Üldiselt on vist nagu ikka, et raamat oli parem kui film. Ükskõik kui hästi sa filmi ka ei teeks (ja kohalikku koloriiti annab seriaal ehk pareminigi edasi), siis ei ole seal võimalik näidata kõiki uurija või muude tegelaste mõttekäike, raamatus aga küll. Selles mõttes võib küll rahulikult tõdeda, et kuigi ma tõesti olin looga seriaali kaudu tuttav, siis avastamist õnneks oli küll ja veel. Kuid samas ei oska ma siiski öelda, kas ta nüüd nii hirmus palju parem oli, et ma Vera Stanhope'i lugusid veel lugeda viitsiks, eriti kui ma olen seda filmina näinud. 


Kõva Harju keskmine ja natuke peale ka. 







reede, 6. jaanuar 2023

Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"

Kui rong, millel sõitis ameeriklane Anthony Doerr, tunnelisse sisenes, kadus ühel tema reisikaaslasel mobiililevi ja ta vihastus selle peale ägedalt. Doerri rabas selles stseenis inimese võimetus mõista, milline tehnikaime see ülepea on, et oleme võimelised nii pikkade vahemaade tagant üksteisega suhtlema. See oli esimene hetk, mis istutas temasse soovi kirjutada raamat, mis paneks inimesi hindama (kommunikatsiooni)võimalusi, mis meile on antud.


Mõni aeg hiljem sõitis ta Prantsusmaale ja sattus ka Saint-Malo linna, mis on tuntud kahe asja poolest: esiteks toimus seal Teise maailmasõja ajal linna põhimõtteliselt maatasa teinud lahing ja teiseks on Saint-Malo ranniku tõusud ja mõõnad väga kiired ja ohtlikud, nagu ma kunagi teistest raamatutest lugenud olen. Doerr pani imeks, kuidas purukspommitatud linn on suudetud taastada nii, nagu midagi poleks kunagi juhtunudki – kõik majad nägid isegi vanad välja!


"Kõik see silmale nähtamatu valgus" (Marge Paali suurepärases tõlkes) jälgib kahe lapse sirgumist alates veel sõjaeelsest ajast. Marie-Laure on Pariisi loodusloomuuseumi lukksepa tütar, kes juba kuueselt jääb ilma oma nägemisest. Werner on aga orb, kes Saksamaal üles kasvab ja Hitlerjugendiga ühineb, kuna teist valikut tal ei näi olevat. Kõik südametunnistuse piinad, mis temas üritavad pead tõsta, vaigistab Werner igasuguste õigustustega maha. Enne, kui ta väikesest orbudekodust oma õe juurest natsikooli viiakse, suudab ta oma tehnilise taibu abil parandada vana ja katkise raadio ning selle kaudu püüavad nad noorema õe Juttaga saateid ja muusikat kusagilt kaugelt. Saated on prantsuse keeles. Mehehääl neist raadiosaadetest jääbki Wernerit saatma, lähemalt ja kauemaks, kui ta seda ise arvatagi oskaks. 


Sõda sõelub läbi kõigi osaliste eetilised väärtused, lojaalsuse, inimlikkuse. Paralleelselt jooksvad Marie-Laure'i ja Werneri maailmad, nii polaarselt kauged kui nad üksteisest ka on, põimuvad Saint-Malo lahingus, tuues kokku Werneri, Marie-Laure'i, raadio ime ja Leegitseva Mere nimelise kalliskivi. Pimedast tüdrukust saab suurem valgusekandja kui nägijad, nägijad hakkavad nägema südamega. 


400 lehekülge tihedat ja väikest teksti, ometi on Doerr suutnud selle kirjutada nii, et ühtki rida ega ühtki sõna vahele jätta ei taha ega õieti suudagi. Ta on oma tegelased, nii tähtsusetud või noored kui nad ka on, kirjutada suureks, sest inimesed on võimelised palju rohkemaks, kui pealt paistab, ning neis kõigis (võib-olla isega vaenlastes) on peidus enam head, kui väljast vaadates võiks aimata. 








esmaspäev, 2. jaanuar 2023

Matt Haig "Kesköö raamatukogu"

Seda raamatut soovitas mulle juba ammu kirjandusõpetajast endine kolleeg ja ma tean, et seda loetakse ja kiidetakse ka päris palju. 


Nagu kaanepildil mainitud, räägib raamat sellest, mis võiks olla, kui meil oleks lõputu hulk elusid. Raamat algab elus täielikult pettunud Nora Seedi "viimase päevaga" enne enesetapukatset. Aga kuskil elu ja surma vahel vaakudes avaneb talle maailm, kus ta saab otsa vaadata kõigile oma elu kahetsustele ja proovida elada elamata jäänud elusid, mis oleksid olnud siis, kui... 


Võrreldes eelmise kahe raamatuga on "Kesköö raamatukogu" kindlasti kergekaalulisem, teda on lihtsam lugeda ja tegelikult on üsna algusest peale teada, kuidas see lugu lõppeda võiks, aga kummalisel kombel see isegi ei häiri. Huvitav on Norat jälgida, sest isegi kui ta mingil hetkel aru saab, et asi ei ole mitte välistes, vaid sisemises faktoris, on ta ikkagi põikpäine nagu paljud inimesed elus ongi, keeldudes ise endale tunnistamast seda, mis tegelikult talle ammu juba selge on. Tead, mida tuleks teha, aga ühel või teisel põhjusel proovid ikka kuskilt mujalt lahendust otsida, sest väliste teguritega on lihtsam tegeleda, kuigi lihtne tõde on, et kui su elus on absoluutselt kõik pahasti (või kui kõik sinu ümber käituvad pidevalt valesti), siis võib asi olla hoopis sinus endas. 


"Kesköö raamatukogu" lugedes mõtlesin lõpupoole jõudes, et tegelikult oleks see raamat, mille võiks sisse lülitada kuhugi vanema põhikooliastme kohustuslikku või soovituslikku kirjandusse. See on teadupärast kõige keerulisema siseeluga iga ja paljud on kusagil mingil hetkel ummikusse jooksnud. Ilmselt ei soovi enamus neist lugeda psühholoogia- või muid eneseabi raamatuid, sest need on selle vanuseklassi jaoks liiga teaduslikult keerulised või igavad. Aga "Kesköö raamatukogu" ei ole eneseabiraamat. See on turvaline fiktsioon, lihtsalt juturaamat, kus kõik juhtub kellegi teisega, kuid selle lõpplahendus ja põhiidee võivad siiski olla abiks. Pealegi on süžee huvitav. 


Ainult et häda ei peitu tegelikult eludes, millest ilmajäämist me kahetseme. Häda peitub kahetsuses endas.  (---) Selleks et teada, kuidas maitseb võit, ei pea me mängima kõiki mänge. Me võime mõista muusikat, ilma et peaksime selleks kuulama kõiki palu.  (---) Seejuures oleme sama täielikult ja jäägitult elus kui ükskõik millises eksistentsis ning suutelised tundma sedasama emotsioonide spektrit. 


Lõppkokkuvõttes oli see ikkagi üle keskmise hea raamat ja ma julgen sellele reklaami teha küll. 





pühapäev, 1. jaanuar 2023

Richard Powers "Hämming"

Minu 2022. aasta viimane raamat, ühtlasi ka Varraku novembriraamat. Ja teine raamat järjest, mis sai Goodreadsis 5/5, ei ole paha saak. 


Neil on palju ühist, astronoomial ja lapsepõlvel. Mõlemad on reisid pika vahemaa taha. Mõlemad otsivad fakte, milleni nende mõistus ei küüni. Mõlemad püstitavad metsikuid teooriaid ja lasevad võimalustel piiritult paljuneda. Mõlema uhkus saab iga paari nädala tagant lüüa. Mõlemad tegutsevad teadmatusest. Mõlemat ajab aeg kimbatusse. Mõlemad on igavesed algajad. 


"Hämming" räägib astrofüüsik Theo Byrne'ist, kes kasvatab üksikvanemana täpsemalt diagnoosimata, kuid ilmselt mingi autismispektri häirega Robinit. Laps olla on juba iseenesestki suur väljakutse, aga Robin ei tule ilmselgelt oma emotsioonide ohjeldamisega toime, häirib koolis õppetööd, kuis suudab, ja keegi teine teda peale isa aidata ei suuda või ei oska (kuigi tahaks küll, omal tõhusamal moel, diagnoosi ja medikamentide abil, kuid sellega pole jälle isa nõus). Ja ega isagi alati mitte. Robin, kes oma erilisuses on äärmiselt tundlik ja terane poiss, on autoõnnetuses hukkunud emalt "pärinud" veel ka kompromissitu looduskaitsja põhimõtted. Ühesõnaga, Robinis on paljutki, millele enamik inimesi sekundiga vastandub. Kõik see teeb asjad isale ja pojale väga keeruliseks. 


Isa on astrobioloog, kelle põhitöö on välja uurida, kas ja mis tingimustel võiks kusagil universumis leiduda elu ehk ka mõnel muul planeedil peale Maa. Sel eesmärgil on ta loonud suurel hulgal nn mudelplaneete ja kui Robin soovib, siis rändavad nad isaga mõttes mõnele sellisele isa poolt väljamõeldud planeedile. See on Robini jaoks nagu põgenemispaik, kuhu päris-maailma eest pageda, kui seda enam välja ei kannata. Päris-maailma inimesed ei saa Robinist aru ja pealegi hävitavad nad loodust täiesti armutult. Robin püüab omal must-valgel moel inimeste silmi praegustele teravatele probleemidele ning nende võimalikele lahendustele avada. Tulutult.


Ta tahtis draamat ja vastasseisu ja õigustatud üleskutseid õiglusele murelike kodanike suust. Kuid selle asemel sai ta Ameerika.


See oli raamat, mida oli raske lugeda, eriti emana. Kuigi lugu iseenesest on fiktsioon, siis pedagoogina on mul olnud kurb võimalus näha, kui palju on selliseid lapsi, kes juba ammu enam tavamaailma ja tavainimeste seltskonda ei sobitu. Ilmselt ei ole harvad juhused, nagu ka raamatus kirjeldatud, kuidas silmapiirile ilmub lahendus, mis lõpuks siiski ei pruugi olla püsiv lahendus. Meil kõigil on oma väljakutsed, aga nii palju muret ja mõneti ehk ka lootusetust, kui on neil lastel ja nende vanematel, ei suuda me tegelikult isegi ette kujutada. Powers suudab seda kõike edasi anda nii, et iga lause lugemine on puhas frustratsioon ja sa saad aru, et kõik liigub vältimatu katastroofi suunas nagu üks hirmuäratav lumepall, aga raamatut käest panna ka ei suuda, sest see on lihtsalt nii hästi kirjutatud ja mitte vähem hästi tõlgitud (tlk Triin Tael). 


Kindlasti on see raamat nii-öelda edasijõudnud lugejale. Ja ausalt, ma ei tea, kui palju selles raamatus kirjeldatud teadusest on päristeadus ja kui palju puhas Powersi kujutlusvõime, aga tegelikult ei olegi see tähtis. Raamatu põhiteemad on sügavad, kibedad ja mõtlemapanevad. Meeldib see meile või mitte, "erilisi" lapsi on meil järjest enam ja enam. Äkki oleks meil ikkagi aeg ühiskonnana neile elu kasvõi sellega lihtsamaks teha, et me kingime neile natuke rohkem mõistmist ja päris palju vähem hukka mõistmist ja tembeldamist. Igaühel peaks olema võimalik oma potentsiaali täielikult rakendada, aga seda ei saa teha, kui maailm peksab sulle lolli järjekindlusega kaikaid kodaratesse ja isegi ei ürita. 


Lühidalt – pärast helget ja mõistmist täis Murakamit viskas Powers kenakese ämbritäie külma vett näkku. Äratuseks või nii. 



 


teisipäev, 27. detsember 2022

Haruki Murakami "Norra mets"

Minu klassi imearmsad õpilased kinkisid õpetajale Rahva Raamatu kinkekaardi. Õpetaja ostis selle eest raamatu, mida ta ammu-ammu juba lugeda on tahtnud.

Kohe räägin, miks "Norra mets" minult Goodreadsis 5/5 sai. 


Murakamiga on lood sellised, et tema on maailmas üks maagilise realismi lipulaevu, "Norra mets" on aga kõike muud kui maagiline realism. Tundub, et Murakami isegi on selle määratlemisega hätta jäänud, raamatu järelsõnaski ei suuda ta otsustada, kas see on nüüd päris realismi esindaja, arengu- või armastusromaan. Tegelikult on seal kõiki kolme. 


Ma olin "Norra metsast" muidugi kuulnud, aga see, et pealkiri tuli hoopistükkis biitlite laulust (sõnad ja lingi laulule lisan lõppu), oli minugi jaoks üllatus. Tegelikult on laulus see wood hoopis puitmaterjalina mõeldud, aga kuna sellel sõnal metsa tähendus on ja raamatu kontekstis on see kindlasti täpsem, siis nii see on. 


Eriti minu olemasoleva Murakami-kogemuse põhjal, kus taevas on kaks kuud, kassid räägivad ja taevast sajab makrelle, oli "Norra mets" lihtsalt üks imeilus ja õrn kasvamise, armastamise ja läheduse lugu. Kokkuvõtte annaks teha väga kergelt, nagu Rahva Raamatu sisukirjelduses: "Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri „Norra mets” on pärit biitlite laulust, mille kuulamine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Raamatus keskendutakse üleüldisele Jaapani hariduskultuurile ning lisaks sellele kujutatakse minategelase hingeelu ja täiskasvanuks saamist." Nagu oleks lihtne ja sirgjooneline, aga tegelikult ei ole ma päriselt nõus sellele Jaapani hariduskultuurile keskendumisega, samuti nagu ma pole nõus ka RR kodulehel järgnevas lõigus öelduga, nagu oleks Murakami keskendunud inimeksistentsi mõttetusele. 


Mida siis mina "Norra metsast" välja lugesin? Mulle hirmsasti meeldisid selle raamatu tegelased, kes olid alati valmis ära kuulama, tõesti ilma kohut mõistmata kuulama, ning kes üritasid alati end ka kõige šokeerivamate avameelsushetkede ja ülestunnistuste puhul panna end rääkija asemele. Mulle meeldis, millise õrnuse ja armastusega nad üksteist kohtlesid. Jah, selles raamatus on palju surma, kaasa arvatud enesetappe, mis võiks ju muidugi viia järelduseni, et inimeksistents on mõttetu, eriti kui inimene pole vaimselt täie tervise juures. Aga Murakami tegelased on nii ligipääsetavad, ausad ja inimlikud, et tahes-tahtmata hakkad nende vastu tundma poolehoidu ja elad neile suurima südamesoojusega kaasa. Kogu "Norra metsa" õhustik on hoolimata tegelikest traagilistest sündmustest selline, et paneb lugeja inimestesse uskuma, sest nad on siiski ju ilusad ja head. See on ikkagi päriselt geenius, kes suudab kirjutada sellise suhteliselt karmi süžeega raamatu, millest jääb helisema lootus, mitte kindlasti inimeksistentsi mõttetus, sest kuni on mõistmist, ei ole miski mõttetu. 


Watanabe ja Naoko armastusel on palju paralleele "Norwegian wood" laulusõnadega. Nad on teineteise jaoks olemas, aga nagu väga lähestikku asuvad paralleelsed sirged, kes tegelikult päriselt kokku ei saagi. Ja kes on seda raamatut lugenud, võib ehk nõustuda ka sellega, et Watanabe külaskäikudega Naoko juurde mägedes asuvasse sanatooriumisse on sümboolselt üsna hästi neis sõnades ka kirjas (kuigi ilmselt võib see olla ka täiesti juhuslik): 

I once had a girl
Or should I say she once had me
She showed me her room
Isn't it good Norwegian wood?    
    She asked me to stay
    And she told me to sit anywhere
    So I looked around
    And I noticed there wasn't a chair
I sat on a rug biding my time
Drinking her wine
We talked until two and then she said
"It's time for bed"
    She told me she worked
    In the morning and started to laugh
    I told her I didn't
    And crawled off to sleep in the bath
And when I awoke I was alone
This bird had flown
So I lit a fire
Isn't it good Norwegian wood?


Laulu saate kuulata siin: 


Ma tõesti arvan, et "Norra mets" on üks selline raamat, mida peab kindlasti lugema, et tekiks uus ja värske usk inimestesse ning sellesse, et kusagil on kindlasti keegi, kes saab sinust täiesti läbinisti aru ja kes kõigest hoolimata jääb sinu kõrvale. Lõpuni. 






Margaret Atwood "Dancing Girls"

Ütleme nii, et mul on Atwoodiga omad suhted. On vähe kirjanikke, kelle puhul ma olen nõus "isegi novelle lugema", aga Atwoodile ma selle erandi siiski alati teen. Kuna novellid on nii lühikesed, siis tunduvad nad mulle sageli kas kiirustatud või pealiskaudsed või lihtsalt "jupid kuskilt keskelt", sest eellugu ja järellugu lahti kirjutada ei jõua. Ma olen ikka pigem romaani-inimene. 


Aga nagu öeldud, mulle väga sobib, kuidas Atwood kirjutab, ja kuigi ma isegi tema puhul eelistan kindlapeale romaane, siis ta novellid häirivad mind üldjuhul vähem kui mõne teise kirjaniku omad. 


"Dancing Girls" on kogumik, mille novellide peategelased on naised. Neid on väga erinevatelt elualadelt, aga kõigi nende ühine joon võiks olla rahulolematus eluga, vastamata armastus, soovimatus olla lihtsalt naised meeste maailmas. Kõik need jutud on kirjutatud 1970ndatel aastatel, kui maailm oli veel suhteliselt šovinistlikult üheülbaline, kuigi peatõstjaid ju oli. Kuid jah, novellikangelannad on rahutud ja rahulolematud hinged. Ei saaks öelda, et nad kõik ka just eriti mässumeelselt endale mingit muud elu ja maailma luua üritaksid, aga ega neile seda ei saa vist ka lõpuni süüks panna, kuna 70ndatel ei olnud kerge näha, kuidas ja kuhupoole õieti murda. Ja õigupoolest ega me tegelikult ei tea ju ühegi loo puhul, mis sai pärast seda, kui Atwoodi jutulõng katkes. Alati võib ette kujutada, et kõik lõppes hästi, kuigi nende novellide üldine tonaalsus pigem soosiks kui mitte just vastupidist (sest ega meie elud ei lõpe ju alati mingi tohutu edu või kohutava krahhiga), siis pigem seda, et kõik jääb just nii, nagu see on. Nagu ütles üks "Tujurikkuja" laul eestlaste kohta: kõik me kannatame ära... 


Kui ma nüüd peaksin kuidagimoodi kirjeldama Atwoodi kirjutamisstiili, siis vähemalt selle kogu põhjal võiks öelda "jahedalt intelligentne". Sageli õhkub ridade vahelt kirjaniku poolehoidu või antagonismi, aga Atwood nagu lihtsalt vaatleb ja annab must-valgelt edasi.Ta saab oma kangelannadest aru küll, aga mingit erilist poolehoidu ta nende vastu ka üles ei näita. Midagi erilist nagu ei juhtu (kuigi mingi väike intriig alati muidugi õhus on), inimesed on väga lihtsad ja lihtsate elukäikudega, aga võib-olla just see annab võimaluse paljudele lugejatele nende tegelastega samastuda ja mõelda end nende asemele. 





pühapäev, 6. november 2022

Sōsuke Natsukawa, Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

"Aegade hämarusest meieni jõudnud raamatutes on peidus suur vägi. Kui selliseid võimsaid lugusid loed, siis saad neist endale kindlameelsed sõbrad." (lk 18) 


"Raamatud ei saa sinu eest sinu elu elada. Raamatukoi, kes unustab oma elu elamata, on nagu iganenud teadmisi täis entsüklopeedia, ja kui keegi sellise raamatu kaant lahti ei tee, siis pole see midagi muud kui üks kasutu muuseumieksponaat." (lk 49) 


Varraku novembriraamat. 


Ma ei ole Jaapani kirjanduse asjatundja. Mulle väga meeldib Haruki Murakami maagiline realism ja nobelist Kazuo Ishigurost, kes küll suurema osa oma elust Inglismaal on elanud, on kolme raamatuga saanud üks mu suuri lemmikuid. Aga sellega enam-vähem ongi vist siiani piirdunud. 


Kogu raamatu jooksul mõtlesin ma sellele, et ma ei tea eriti, kuidas sellesse loosse suhtuda. Seda ei reklaamita välja nagu lasteraamatut, kuigi siis ma oleksin sellele kohe pihta saanud. On öeldud, et raamatuid päästev kass Tiiger on autori omamoodi kummardus Lewis Carrolli Irvik Kassile, ja seda paralleeli ma isegi näen. Tiiger on sama iseteadlik, ilmub, millal tahab, ja veab Rintarō ka täpselt sinna, kuhu tahab – raamatuid erinevatest ohtlikest olukordadest päästma. Iga nn labürint, kuhu nad satuvad, kujutab erinevat ohtu lugemisele, kas siis ahmitakse mõtlematult liiga palju, nuditakse suurteosed lühikokkuvõteteks vms. 


Ilmselgelt on raamatu mõte teha selgeks, kui väärtuslikud on raamatud ja kui suur kunst on kirjandus. Samuti on Rintarō pärinud vanaisalt antikvariaadi, kus on ainult nõudlikumat sorti väärtkirjandus – mida rohkem lugemisse panustad, seda nauditavam ja rahuldustpakkuvam see on. Võib-olla oli autori soov kirjutada raamat, mis oleks natuke nagu "Alice imedemaal" või "Väike prints", ehk selline universaalne lasteraamat-mis-on-tegelikult-täiskasvanute-raamat, kuigi ega ma tegelikult ju ei tea. Kui nii, siis mind see lugu ikkagi päris ära ei veennud, kuna kõike serveeriti natuke liiga lahtiselt. Samas võib see muidugi olla Jaapani kirjanduse mingisugune eripära, mida ma lihtsalt ei tunne. 


Pigem oli "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid" minu jaoks sarnasem "Pan Kleksi akadeemiaga", mis oli ilus sirgjooneline fantastiliste seiklustega lasteraamat. Sellisena oskaksin ma seda küll kõigile noortele lugejatele soovitada, sest oma seikluslikkuse poolest on see neile kindlasti huvitav ja boonuseks oleks tõesti see, kui nad hakkaksid lugemist rohkem hindama. 


Nii et kokkuvõtteks – seda juhtub ikkagi väga harva, kui ma tõesti ei oska öelda, mis ma raamatust arvan. Olen avatud mõttele, et see otsustamatus jääb sedakorda minu kapsaaeda. 


Aga kaanekujunduse koha pealt on mul väga kindel arvamus – see on imetore. 





pühapäev, 30. oktoober 2022

Khaled Hosseini "The Kite Runner"

Juhtub suhteliselt harva, et Goodreadsis mõni raamat minult 5/5 saab. Aga ta sai. 


Khaled Hosseini sündis Afganistanis, kuid pere kolis isa diplomaadistaatuse tõttu Pariisi, kui Hosseini oli alles laps. Ühel hetkel pidi pere koos nüüdseks 15-aastase Khalediga tagasi koju kolima, aga kommunistliku riigipöörde tõttu taotlesid nad hoopiski Ameerika Ühendriikidest asüüli. Taotlus rahuldati, noorest Khaledist sai meedik, aga ise on ta oma arstiaastaid võrrelnud vanemate poolt organiseeritud abieluga. Õige varsti pärast esimese raamatu ilmumist jättis ta arstikarjääri sootuks ja keskendus lugude jutustamisele. 


Kuigi Afganistanist ära kolides oli ta tõesti alles laps, siis ometigi on ilmselge, et kodumaa oma probleemide ja valudega on sügaval tema südames, kuna kõigi tema raamatute peategelane on afgaan. "Lohejooksja" (eestikeelse tõlke autor Helje Heinoja) on raamat Amirist, ja kuigi Amiri ja Hosseini enda elukäigud just liiga sarnased ei ole, ütleb Hosseini eessõnas ikkagi, et mida edasi see jutt arenes, seda enam hakkas Amir tema endaga segamini minema. 


"Lohejooksjas" on probleemteemasid mitmeid. On poiss, kes kasvab emata. Tema parim sõber on "alamast" hõimust ja pealekauba Amiri teener. On isa, keda austavad ja armastavad kõik, kuna ta paneb kõiki tähele ja aitab inimesi enda ümber, aga kes ei suuda saavutada lähedust oma ainsa pojaga. On kiusajatega rinda pistmist. On pettumist iseendas, sest sõber saab reedetud. On sõda, sellega vältimatult kaasnev pealekaebamine, põgenemine ja põgenikuna elamine ning tõdemus, et alles nüüd, mil enam mitte midagi endisest hiilgusest enam alles ei ole, on isa sulle kättesaadav. Ja siis jääd sa temast lihtsalt ilma. 


Ma lugesin seda raamatut südamevaluga. Ilmselt on neid juhuseid maailmas olnud lugematul hulgal, et lapseeas juhtub midagi, milles laps end süüdistab ja mida edasi lähevad nädalad, kuud ja aastad, kasvab ka süütunne, kuigi iga normaalne täiskasvanu oleks ilmselt suutnud talle selgeks teha, et ta poleks saanud juhtunusse tegelikult mitte midagi parata. Küll aga on tema edasised valikud sellised, et  lunahind, mida ta pärast kõige selle eest maksma peab, äärmiselt kõrge. 


Hosseini tekst lihtsalt voolab. Lihtne, täpne, mõjuv. Ei ole ühtki teemat, mis kuidagi "pooleli" jääks. Afganistani laste meelistegevusest – lohelennutamisest ja "lohejooksmisest" (termin, mille Hosseini ise välja mõtles) – saab kuni raamatu viimaste lehekülgedeni välja vabaduse ja vabanemise sümbol. Ja kuigi raamatul ei ole mingit happy end'i, siis ometigi lõpeb see millegi võib-olla isegi olulisemaga. Selleks on lootus. 








reede, 7. oktoober 2022

Lucinda Riley "Mõrvad Fleat House'is"

Ma olen äärmiselt õnnelik ja tänulik – kirjastus Varrak on minu väikest blogi märganud ja pakkunud mulle imelist võimalust olla nende 'sarilugeja'. Eriti magus on pakkumine selle poolest, et see annab mulle ligipääsu nende uutele väljaannetele – mida muud üks raamatuarmastaja võikski soovida! 


Septembrikuu raamatute hulgast noppisin välja "Mõrvad Fleat House'is". Olin just lõpetanud suhteliselt raskekaalulise "Koduabilise käsiraamatu" ja kuidagi tundus, et üks ajulõõgastav krimiraamat on just praegu mu elust täpselt puudu. Pealegi intrigeeris mind autor. Lucinda Riley on ka Eestis üsna pööraselt kuulus oma õdedesarja poolest, aga ma olen sellest pigem eemale hoidnud, kuna see tundub selline 'ajaviiteromaanide' sarja moodi sari ja ma ei ole üldiselt päris selle žanri sihtgrupp. (Muidugi võiks siinkohal diskuteerida ka teemal, mis see kriminaalromaangi siis muud on kui ajaviitekirjandus, eks...) Samas teadsin isegi mina, et sarja viimase raamatu lõpetas tema perekond. Pärast surma ilmnes aga, et kuskile sahtlinurka oli Rileyl kirjutatud üks ja ilmselt ainus kriminaalromaan, mis oli täiesti valmis, aga ka täiesti avaldamata. Lapsed siis lasid selle trükki. Kuna ma olin palju kuulnud ka seda, et Riley kirjutab köitvalt ja hoogsalt, siis arvasingi, et risk ei ole liiga suur. 


Tõsi see oli, et lugemine läks äärmiselt ladusalt. Lugu oli kerge jälgida, kuna uurimisliine ja peamisi tegelasi ei olnud liiga palju. Raamatu algus tekitab lugejas väikesed kahtlused, mis kuskil keskpaigas justkui ka kinnitust saaksid, aga nagu ühele hästi kirjutatud krimiloole kohane, selgub lõplik tõde tõesti alles lõpus. Kui mõne kriminaalromaani puhul olen ma nurisenud, et lõpplahendus selgitati küll pärast lugejale ära, aga see ei kasvanud uurimisest orgaaniliselt välja, siis "Mõrvad Fleat House'is" pakub küll võimalust uurijatega samm-sammult kaasas käia ja lõpuks saavad kõik kerkinud küsimused kenasti vastused. Ka tekst oli klaar ja mitte ülemäära kenitlev, kuigi peab ütlema, et tõlge oli sedakorda selline Harju keskmine. Minu jaoks oli sisse jäänud natuke liiga palju anglitsisme, sest eesti keeles nad ikka pigem olid hea paar, mitte ei moodustanud head paari. Ja mõne idiomaatilise väljendiga oli ka kergelt puusse pandud, sest "see eye to eye" ei tähenda kindlasti silmast silma kohtumist, eriti kui jutt käib isast, kes on oma pojas pettunud. Selliseid küsitavusi siin-seal oli, aga üldiselt väga palju midagi ei häirinud ja oli kena lugeda. 


Kokkuvõttes oli raamat pigem siiski üle keskmise täitsa hea ja kindlasti täitis see aju lõõgastavat eesmärki, milleks ma ta ette võtnud ju olingi. Ja olgu ma pealegi pinnapealne, aga kõvad kaaned olid ka ikkagi arvestatav boonus. 😋








reede, 30. september 2022

Lucia Berlin "Koduabilise käsiraamat"

Kõigepealt saadan teele tervituslehvituse Toledo toredale tiimile. Raamatuid valida nad oskavad, seda tuleb tunnistada. 


Üks koduabiline seal raamatus küll on, aga kuna tegemist on novellikogumikuga, siis on tegelaste kamp suhteliselt kirev. Samas on temaatika ja atmosfäär neis lugudes ikkagi stabiilselt jõhkrad, peamiselt kohtume vaeste, lootustetult haigete, kurjategijate, narkomaanide ja eelkõige joodikutega. See on üks täiesti omamoodi maailm, kus aeg kulgeb mingis täiesti hoomamatus rütmis, sest kuhugi ta kulub, aga vahet pole vist tegelikult üldse, sest nagunii ta kuhugi ei suundu. Nendel eludel ei ole sihti ja nagu aja puhul, pole ka millesti muust eriti lugu, sest vahet ikkagi ei ole. Vahel võib väike säde ju tekkida – näiteks armud kellessegi või midagi. Kuid sama kiirelt, kui see algab, see ilmselt ka lõpeb. Sinu armastatu viib ära kas surm, armuke või vangla. 


Ma ei tea, kas Berlin teeb seda meelega, aga tegelaste osas ma lõplikult sotti ei saanudki. Mitmed lood olid omavahel seotud, tegelased samad, kuid see tuli välja kuskil loo keskel või lausa lõpus. See ajas mind segadusse, samas mingil hetkel hakkas tunduma, et mis vahet seal ongi. Ükskõik, mida need inimesed ka ei üritaks muuta või parandada, ikka ajavad mingid kujuteldavad ühiskonnapõhjast kerkivad kombitsad ennast välja ja kõik läheb nagu alati, karusell hakkab taas tööle, imeb su endasse ja lahti ei lase. 


Kuigi Berlini enda elu ei olnud küll nii trööstitu, siis skolioos ja purunenud abielud kindlasti oma jälje tema maailmavaatesse jätsid. Seda, kui palju (peale ühe skolioosiga tegelase) neis novellides teda ennast on, ma päriselt ei tea. 


Berlini tekstiloomevõime on muidugi täiesti meisterlik ja vähem oleks patt kiita ka tõlkjat Jüri Kolki. Kuigi temaatika on selline, nagu tema on, siis tekst on sellega kontrastselt isegi kaunis. Sõnu on hoolikalt valitud ja vaetud, nagu selleks, et anda oma tegelastele vähemasti omalt poolt võimalikult palju väärikust ja tähelepanu. Pole siis ime, et kirjanduskriitikud on teda nimetanud Ameerika kõige paremini hoitud saladuseks. 


On meeldiv, et eestlastele on see saladus nüüd ära räägitud. 






Ann Cleeves "Vaiksed hääled"

 Varraku detsembriraamat.  Ühes lugejate grupis jõudsin juba väljendada arvamust, et ma olen nüüd järjest lugenud nii rammusat  vaimutoitu (...