pühapäev, 6. november 2022

Sōsuke Natsukawa, Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

"Aegade hämarusest meieni jõudnud raamatutes on peidus suur vägi. Kui selliseid võimsaid lugusid loed, siis saad neist endale kindlameelsed sõbrad." (lk 18) 


"Raamatud ei saa sinu eest sinu elu elada. Raamatukoi, kes unustab oma elu elamata, on nagu iganenud teadmisi täis entsüklopeedia, ja kui keegi sellise raamatu kaant lahti ei tee, siis pole see midagi muud kui üks kasutu muuseumieksponaat." (lk 49) 


Varraku novembriraamat. 


Ma ei ole Jaapani kirjanduse asjatundja. Mulle väga meeldib Haruki Murakami maagiline realism ja nobelist Kazuo Ishigurost, kes küll suurema osa oma elust Inglismaal on elanud, on kolme raamatuga saanud üks mu suuri lemmikuid. Aga sellega enam-vähem ongi vist siiani piirdunud. 


Kogu raamatu jooksul mõtlesin ma sellele, et ma ei tea eriti, kuidas sellesse loosse suhtuda. Seda ei reklaamita välja nagu lasteraamatut, kuigi siis ma oleksin sellele kohe pihta saanud. On öeldud, et raamatuid päästev kass Tiiger on autori omamoodi kummardus Lewis Carrolli Irvik Kassile, ja seda paralleeli ma isegi näen. Tiiger on sama iseteadlik, ilmub, millal tahab, ja veab Rintarō ka täpselt sinna, kuhu tahab – raamatuid erinevatest ohtlikest olukordadest päästma. Iga nn labürint, kuhu nad satuvad, kujutab erinevat ohtu lugemisele, kas siis ahmitakse mõtlematult liiga palju, nuditakse suurteosed lühikokkuvõteteks vms. 


Ilmselgelt on raamatu mõte teha selgeks, kui väärtuslikud on raamatud ja kui suur kunst on kirjandus. Samuti on Rintarō pärinud vanaisalt antikvariaadi, kus on ainult nõudlikumat sorti väärtkirjandus – mida rohkem lugemisse panustad, seda nauditavam ja rahuldustpakkuvam see on. Võib-olla oli autori soov kirjutada raamat, mis oleks natuke nagu "Alice imedemaal" või "Väike prints", ehk selline universaalne lasteraamat-mis-on-tegelikult-täiskasvanute-raamat, kuigi ega ma tegelikult ju ei tea. Kui nii, siis mind see lugu ikkagi päris ära ei veennud, kuna kõike serveeriti natuke liiga lahtiselt. Samas võib see muidugi olla Jaapani kirjanduse mingisugune eripära, mida ma lihtsalt ei tunne. 


Pigem oli "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid" minu jaoks sarnasem "Pan Kleksi akadeemiaga", mis oli ilus sirgjooneline fantastiliste seiklustega lasteraamat. Sellisena oskaksin ma seda küll kõigile noortele lugejatele soovitada, sest oma seikluslikkuse poolest on see neile kindlasti huvitav ja boonuseks oleks tõesti see, kui nad hakkaksid lugemist rohkem hindama. 


Nii et kokkuvõtteks – seda juhtub ikkagi väga harva, kui ma tõesti ei oska öelda, mis ma raamatust arvan. Olen avatud mõttele, et see otsustamatus jääb sedakorda minu kapsaaeda. 


Aga kaanekujunduse koha pealt on mul väga kindel arvamus – see on imetore. 





pühapäev, 30. oktoober 2022

Khaled Hosseini "The Kite Runner"

Juhtub suhteliselt harva, et Goodreadsis mõni raamat minult 5/5 saab. Aga ta sai. 


Khaled Hosseini sündis Afganistanis, kuid pere kolis isa diplomaadistaatuse tõttu Pariisi, kui Hosseini oli alles laps. Ühel hetkel pidi pere koos nüüdseks 15-aastase Khalediga tagasi koju kolima, aga kommunistliku riigipöörde tõttu taotlesid nad hoopiski Ameerika Ühendriikidest asüüli. Taotlus rahuldati, noorest Khaledist sai meedik, aga ise on ta oma arstiaastaid võrrelnud vanemate poolt organiseeritud abieluga. Õige varsti pärast esimese raamatu ilmumist jättis ta arstikarjääri sootuks ja keskendus lugude jutustamisele. 


Kuigi Afganistanist ära kolides oli ta tõesti alles laps, siis ometigi on ilmselge, et kodumaa oma probleemide ja valudega on sügaval tema südames, kuna kõigi tema raamatute peategelane on afgaan. "Lohejooksja" (eestikeelse tõlke autor Helje Heinoja) on raamat Amirist, ja kuigi Amiri ja Hosseini enda elukäigud just liiga sarnased ei ole, ütleb Hosseini eessõnas ikkagi, et mida edasi see jutt arenes, seda enam hakkas Amir tema endaga segamini minema. 


"Lohejooksjas" on probleemteemasid mitmeid. On poiss, kes kasvab emata. Tema parim sõber on "alamast" hõimust ja pealekauba Amiri teener. On isa, keda austavad ja armastavad kõik, kuna ta paneb kõiki tähele ja aitab inimesi enda ümber, aga kes ei suuda saavutada lähedust oma ainsa pojaga. On kiusajatega rinda pistmist. On pettumist iseendas, sest sõber saab reedetud. On sõda, sellega vältimatult kaasnev pealekaebamine, põgenemine ja põgenikuna elamine ning tõdemus, et alles nüüd, mil enam mitte midagi endisest hiilgusest enam alles ei ole, on isa sulle kättesaadav. Ja siis jääd sa temast lihtsalt ilma. 


Ma lugesin seda raamatut südamevaluga. Ilmselt on neid juhuseid maailmas olnud lugematul hulgal, et lapseeas juhtub midagi, milles laps end süüdistab ja mida edasi lähevad nädalad, kuud ja aastad, kasvab ka süütunne, kuigi iga normaalne täiskasvanu oleks ilmselt suutnud talle selgeks teha, et ta poleks saanud juhtunusse tegelikult mitte midagi parata. Küll aga on tema edasised valikud sellised, et  lunahind, mida ta pärast kõige selle eest maksma peab, äärmiselt kõrge. 


Hosseini tekst lihtsalt voolab. Lihtne, täpne, mõjuv. Ei ole ühtki teemat, mis kuidagi "pooleli" jääks. Afganistani laste meelistegevusest – lohelennutamisest ja "lohejooksmisest" (termin, mille Hosseini ise välja mõtles) – saab kuni raamatu viimaste lehekülgedeni välja vabaduse ja vabanemise sümbol. Ja kuigi raamatul ei ole mingit happy end'i, siis ometigi lõpeb see millegi võib-olla isegi olulisemaga. Selleks on lootus. 








reede, 7. oktoober 2022

Lucinda Riley "Mõrvad Fleat House'is"

Ma olen äärmiselt õnnelik ja tänulik – kirjastus Varrak on minu väikest blogi märganud ja pakkunud mulle imelist võimalust olla nende 'sarilugeja'. Eriti magus on pakkumine selle poolest, et see annab mulle ligipääsu nende uutele väljaannetele – mida muud üks raamatuarmastaja võikski soovida! 


Septembrikuu raamatute hulgast noppisin välja "Mõrvad Fleat House'is". Olin just lõpetanud suhteliselt raskekaalulise "Koduabilise käsiraamatu" ja kuidagi tundus, et üks ajulõõgastav krimiraamat on just praegu mu elust täpselt puudu. Pealegi intrigeeris mind autor. Lucinda Riley on ka Eestis üsna pööraselt kuulus oma õdedesarja poolest, aga ma olen sellest pigem eemale hoidnud, kuna see tundub selline 'ajaviiteromaanide' sarja moodi sari ja ma ei ole üldiselt päris selle žanri sihtgrupp. (Muidugi võiks siinkohal diskuteerida ka teemal, mis see kriminaalromaangi siis muud on kui ajaviitekirjandus, eks...) Samas teadsin isegi mina, et sarja viimase raamatu lõpetas tema perekond. Pärast surma ilmnes aga, et kuskile sahtlinurka oli Rileyl kirjutatud üks ja ilmselt ainus kriminaalromaan, mis oli täiesti valmis, aga ka täiesti avaldamata. Lapsed siis lasid selle trükki. Kuna ma olin palju kuulnud ka seda, et Riley kirjutab köitvalt ja hoogsalt, siis arvasingi, et risk ei ole liiga suur. 


Tõsi see oli, et lugemine läks äärmiselt ladusalt. Lugu oli kerge jälgida, kuna uurimisliine ja peamisi tegelasi ei olnud liiga palju. Raamatu algus tekitab lugejas väikesed kahtlused, mis kuskil keskpaigas justkui ka kinnitust saaksid, aga nagu ühele hästi kirjutatud krimiloole kohane, selgub lõplik tõde tõesti alles lõpus. Kui mõne kriminaalromaani puhul olen ma nurisenud, et lõpplahendus selgitati küll pärast lugejale ära, aga see ei kasvanud uurimisest orgaaniliselt välja, siis "Mõrvad Fleat House'is" pakub küll võimalust uurijatega samm-sammult kaasas käia ja lõpuks saavad kõik kerkinud küsimused kenasti vastused. Ka tekst oli klaar ja mitte ülemäära kenitlev, kuigi peab ütlema, et tõlge oli sedakorda selline Harju keskmine. Minu jaoks oli sisse jäänud natuke liiga palju anglitsisme, sest eesti keeles nad ikka pigem olid hea paar, mitte ei moodustanud head paari. Ja mõne idiomaatilise väljendiga oli ka kergelt puusse pandud, sest "see eye to eye" ei tähenda kindlasti silmast silma kohtumist, eriti kui jutt käib isast, kes on oma pojas pettunud. Selliseid küsitavusi siin-seal oli, aga üldiselt väga palju midagi ei häirinud ja oli kena lugeda. 


Kokkuvõttes oli raamat pigem siiski üle keskmise täitsa hea ja kindlasti täitis see aju lõõgastavat eesmärki, milleks ma ta ette võtnud ju olingi. Ja olgu ma pealegi pinnapealne, aga kõvad kaaned olid ka ikkagi arvestatav boonus. 😋








reede, 30. september 2022

Lucia Berlin "Koduabilise käsiraamat"

Kõigepealt saadan teele tervituslehvituse Toledo toredale tiimile. Raamatuid valida nad oskavad, seda tuleb tunnistada. 


Üks koduabiline seal raamatus küll on, aga kuna tegemist on novellikogumikuga, siis on tegelaste kamp suhteliselt kirev. Samas on temaatika ja atmosfäär neis lugudes ikkagi stabiilselt jõhkrad, peamiselt kohtume vaeste, lootustetult haigete, kurjategijate, narkomaanide ja eelkõige joodikutega. See on üks täiesti omamoodi maailm, kus aeg kulgeb mingis täiesti hoomamatus rütmis, sest kuhugi ta kulub, aga vahet pole vist tegelikult üldse, sest nagunii ta kuhugi ei suundu. Nendel eludel ei ole sihti ja nagu aja puhul, pole ka millesti muust eriti lugu, sest vahet ikkagi ei ole. Vahel võib väike säde ju tekkida – näiteks armud kellessegi või midagi. Kuid sama kiirelt, kui see algab, see ilmselt ka lõpeb. Sinu armastatu viib ära kas surm, armuke või vangla. 


Ma ei tea, kas Berlin teeb seda meelega, aga tegelaste osas ma lõplikult sotti ei saanudki. Mitmed lood olid omavahel seotud, tegelased samad, kuid see tuli välja kuskil loo keskel või lausa lõpus. See ajas mind segadusse, samas mingil hetkel hakkas tunduma, et mis vahet seal ongi. Ükskõik, mida need inimesed ka ei üritaks muuta või parandada, ikka ajavad mingid kujuteldavad ühiskonnapõhjast kerkivad kombitsad ennast välja ja kõik läheb nagu alati, karusell hakkab taas tööle, imeb su endasse ja lahti ei lase. 


Kuigi Berlini enda elu ei olnud küll nii trööstitu, siis skolioos ja purunenud abielud kindlasti oma jälje tema maailmavaatesse jätsid. Seda, kui palju (peale ühe skolioosiga tegelase) neis novellides teda ennast on, ma päriselt ei tea. 


Berlini tekstiloomevõime on muidugi täiesti meisterlik ja vähem oleks patt kiita ka tõlkjat Jüri Kolki. Kuigi temaatika on selline, nagu tema on, siis tekst on sellega kontrastselt isegi kaunis. Sõnu on hoolikalt valitud ja vaetud, nagu selleks, et anda oma tegelastele vähemasti omalt poolt võimalikult palju väärikust ja tähelepanu. Pole siis ime, et kirjanduskriitikud on teda nimetanud Ameerika kõige paremini hoitud saladuseks. 


On meeldiv, et eestlastele on see saladus nüüd ära räägitud. 






neljapäev, 4. august 2022

Colette "Claudine in Paris"

 Claudine'i-raamatute teine osa. Kuna neid eesti keeles pole, siis kirjutan ka sisust natuke julgemalt.


Claudine on lõpetanud kooli ja isa otsustab, et oma uurimistöö pärast peab ta Pariisi elama minema. Claudine'i jaoks on see väga halb uudis, sest ta armastab oma koduküla Montignyd ja Pariisis elamine ei kutsu teda karvavõrdki. Ka pärast kolimist on tal väga keeruline suure linnaga harjuda. Pariis koliseb, inimesi on palju, majad on koledad (oijah, kuidas ma tahaksin temaga vaielda, minu meelest on Pariisi "ühetaolised" majad imeilusad), ja lisaks "I find that 'fresh eggs' in Paris have a peculiar taste of printed paper." 


Ja ega tal pole ka ju Pariisis kedagi peale armastatud kass Fanchette'i, teenijatüdruku ja armastava, aga hajameelse ja mõtetes kogu aeg kuskil mujal (nälkjate juures) oleva isa. Vaikselt hakkavad nad läbi käima isa õega ja tuleb välja, et tema tütar on küll surnud, aga lesk ja poeg on täiesti olemas. Vähehaaval saab Claudine nendega sõbraks ja kuigi noor Marcel haugub küll nii-öelda vale puu all, siis neljakümneaastane lesk Renaud on täiesti roogitav räim, ja Claudine teatab, et "I have seen that man exactly five times; I have known him all my life."  


Nagu ka sarja esimeses osas, ega väga palju muud ei juhtugi. Suurem osa raamatust on Claudine'i meeleseisundi ja mõtete kirjeldus. Elevust toob korraks raamatusse küll kohtumine koolisõber Luce'iga, kes on kodust vehkat teinud ja laseb end vanaldasel kaugemal sugulasel ülal pidada, loomulikult teatavate teenuste eest. Aga kuna Claudine otsustab, et Luce on seega täiesti põhja langenud, siis sellisega tema enam läbi käia ei taha. 


"Claudine Pariisis" on natuke sirgjoonelisem arenguromaan kui esimene osa. See ei ole nii hüplik juhtumiste kirjeldus, kus peaaegu mitte midagi mitte kuhugi ei edenenud, välja arvatud see, et tüdrukutel sai lõpueksam tehtud. Siin võib ikkagi märgata, kuidas Claudine muutub maatüdrukust nooreks suurlinnadaamiks. Ja kuna tal pole ka karja tüdrukuid ümber, keda kiusata, siis pole tal muud võimalust kui keskenduda sõpruse arendamisele noore Marceliga ja avastada, et hea sõber on suur and. Samuti ei saa mööda vaadata väikestest detailidest, näiteks kirjutab Colette möödaminnes, kuidas mehed tänaval üksi kõndiva Claudine'i ahtrit näpistavad, aga Claudine nendele kohe vihmavarjuga mööda pead mõõdab. Kombekad naiskirjanikud selliseid üksikasju kindlasti raamatusse sel ajal ei raiunud, aga Colette'ile a) käib selline käitumine närvidele ja b) ei karda ta sellele tähelepanu juhtida, et see ei ole okei. Eks realism ja jätkuvalt oma ajas üllatuslik avameelsus Colette'ist nii olulise kirjaniku tegidki. Ja ma pean tunnistama, et kuigi siin jätkuvalt mingit kirjanduslikku tulevärki otseselt pole, siis ometi tahan ma juba kolmanda raamatuga algust teha, et vaadata, mis nüüd siis edasi saab ja kui palju see Colette'i enda eluga haagib. 




kolmapäev, 3. august 2022

Colette "Claudine at school"

Sidonie-Gabrielle Colette on kindlasti paremini tuntud ainult Colette'i nime all. Tema eluaastad (1873–1954) on väga olulised, et tema teoseid paremini mõista, sest tänasel päeval ta raamatuid lugedes ei ole nendes võib-olla isegi midagi nii väga erilist, aga kui nad paigutada oma aega, siis on need isegi Prantsusmaa kohta ilmselt ootamatult julged ja avameelsed. 


Colette abiellus 20-aastaselt Henri Gauthier-Villars'iga, kes oli niivõrd-kuivõrd-kirjanik ja kirjastaja ja avaldas teiste kirjutatud raamatuid oma nime (Willy) all. Colette'i ta alguses õhutas, aga pärast sundis kirjutama (pani naise luku taha ja teatas, et nüüd kirjutad), tegi käsikirjadesse parandusi (nagu Colette ise selgitas, tahtis mees ta lugudesse vürtsi ja skandaali lisada), ja andis needki Willy nime all välja. Hoolimata sellisest kaaperdamisest ja sunnist on Colette ise tunnistanud, et ilma Willyta temast kirjanikku saanud poleks. 


Kui nende abielu 1910. aastal lõppes (lahus elasid nad juba varem), ei olnud Colette'il muidugi lootustki mingit olulist honorari saada, kuna kõik õigused olid ju mehe käes. Colette teenis raha hoopis teatrilaval, aga ka ajakirjaniku ja fotograafina. 1920ndatel aga võttis kirjanikukarjäär jälle tuule tiibadesse ja tulid raamatud, mis on tegelikult kuulsamadki kui Claudine'i seeria, näiteks "Gigi". Juba oma eluajal peeti teda üheks mõjukamaks Prantsuse kirjanikuks. Ta jõudis veel kaks korda abielluda ja teisest abielust ka lapse saada ning eluõhtu veetis ta imelises Palais-Royalis, kahjuks peaaegu liikumatu artriidihaigena. 


Kui vaadata Colette'i pilte ja haruldasi filmikaadreid temast, siis ei saaks küll öelda, et ta oleks eriti ilus olnud, aga prantslannade sarm ei olegi sageli klassikalises ilus, vaadake kasvõi Coco Chaneli. Kindlasti oli ta aga liberaal ja mingitesse naistele mõeldud kastidesse ta kohe kindlasti ei mahtunud. 


Claudine'i seeria kohta räägitakse, et need on paljuski autobiograafilised, kuigi mitte täiesti (näiteks kasvab Claudine ema ja õdede-vendadeta, aga Colette mitte jne). Claudine on aga kindlasti Colette'ile sarnaselt mässumeelne. "Claudine koolis" on päevikuvormis ülestähenduste kogumik, milles tegelikult mingit erilist süžeed otseselt nagu polegi, ja kindlasti ei saaks ka öelda, et see on mingi tohutu kirjanduslik šedööver. Teksti kui sellist ei anna Hugo või teiste raskekahurväelastega üldse võrrelda. Aga "Claudine'i" tähtsus polegi selles. Claudine on selle raamatu tegevuse ajal 15-17-aastane ja Colette kirjutab minu meelest just selle nii-öelda teismelise portree väga hästi välja. Ühel õhtul hüppavad tüdrukud keksu, teine päev on nad kõrvuni armunud, ette tuleb suudlemisi ja ootamatuid armumisi. See segane teismeliseiga – laps sa enam ei ole, täiskasvanu ka veel mitte, aga täiskasvanute maailmas on nii palju, mida on vaja kohe avastada. Hormoonid ja tujud möllavad ja ausalt, ega seal päris täiskasvanud rollieeskujud ka mingid eeskujud pole. Aga see läheb juba sinna emantsipeerunud naiskirjaniku ritta, kes kirjutab lakooniliselt suhetest, mis isegi vabameelsel Prantsusmaal ilmselt üllatavaks avameelsuseks võis osutuda, nagu ma juba alguses mainisin. 


Kindlasti on Claudine'i eksperimenteerimisvabadusel oma osa tema isal, kes küll Claudine'i väga armastab, aga on täishajameelne professor, kes suudab mõelda ainult nälkjatest, mis on juhuslikult tema uurimisteema. Kuna ema ja õdesid-vendi Claudine'il pole, siis peab ta oma kõige siiramad ja hingestatumad jutuajamised maha mitte isa või sõbrannade, vaid hoopis oma kassiga (Colette oli ka ise suur kassisõber). Oma sõbrannade suhtes on ta kena täpselt siis, kui tal selleks tuju on. Väga sageli on ta pigem kiuslik või osavõtmatu. 


Niisiis, "Claudine koolis" (mida mina lugesin ingliskeelses tõlkes) on tekstina pigem kergekaaluline, aga siiski nauditav, kuna on väga aus (ausam kui paljud samalaadsed raamatud) portree ühest ilmselt segaduses teismelisest, kellel ei ole ei kodus ega koolis ankrusarnaseid eeskujusid ja nõuandjaid, keda tal väga vaja oleks olnud. Selles raamatus on palju suhteid ja suhtedraamasid, mingisuguse pildi saab ka tolleaegsest koolielust. Ma olen ka juba alustanud järgmist osa (Claudine'i-seerias on neli raamatut) ja ootan huviga, kas lugu kui selline muutub lineaarsemalt arenevaks või mida Colette on sellega otsustanud teha. 






Agatha Christie "Midsummer Mysteries"

Võtsin kergeks suvelugemiseks vana hea Christie lühijuttude kogumiku. Mõni oli Poirot-seriaalist tuttav ka, aga üldiselt oli enamus lugusid sellised, mida ma varem õnneks ei teadnud. 


Kuna Christie on minu jaoks alati olnud selline krimiraamatute crème de la crème, siis ennast mõnusasti lugema sättides nautisin juba ette. Kahjuks tuleb aga tunnistada, et minu elus on olnud palju paremaid Christie-lugemiskogemusi. Ilmselt oli suurimaks probleemiks see, et need olid suhteliselt lühikesed jutud ja ei lugu ise ega karakterid ei jõudnud eriti mitte kuhugi areneda. Samas ta ikkagi tahtis poolvägisi oma klassikalisi võtteid ära kasutada, nagu suletud keskkond ja valejälgedele juhtimine, ja lõppkokkuvõttes ei jõudnud need nii mõnigi kord loogiliselt lahenduseni. Jah, loomulikult ta selgitab lõpuks lahti, mis seal siis oli ja kuidas, aga mina lugejana ei olnud saanud piisavalt aega, võimalust ega ka fakte, et isegi üritada natuke kaasa mõelda. Lahendus tuli, nagu klassikud ütlevad, "tolksti, nagu see Pisuhänd". 


Ja ma nüüd vabandan oma lugemiskupja ja hea sõbra Pireti ees ette ja taha, aga ma tabasin end seda lugedes esimest korda mõttelt, et mulle meeldivad Christie lood eesti keeles rohkem kui inglise keeles. Ma ei oska seda fenomeni absoluutselt selgitada, aga ta on eesti keeles kuidagi tõsiseltvõetavam. See on absoluutselt täiesti subjektiivne arvamus ja ilmselt ei ole see Agatha Christie süü, sest ta ei saa ju originaalis olla halvem kui tõlgituna, aga näed... 


Järeldus sellest kogumikust on selline, et Agatha Christie on küll jätkuvalt krimikuninganna, aga ma piirdun edaspidi ikkagi tema pikemate lugudega. Kergeks suvelugemiseks käis küll, aga mingi tohutu elamus see nüüd küll ei olnud. 





Bonnie Garmus "Lessons in Chemistry"

Tegelikult tahtsin ma algselt seda eesti keeles lugeda (tlk Kristina Uluots), aga selle hind oli nii kena ja kopsakas, et läksin heaga oma armsa Kobo leheküljele ja otsustasin originaali kasuks. Seekord puhtalt hinnavahe pärast. Muidu loen ma juba paljast professionaalsest huvist sageli just tõlkekirjandust, sest kui tõlge on hea, siis on üks suur asi lisaks ju, mida nautida. 


Raamatu tegevus toimub eelmise sajandi keskel ja peategelaseks on Elizabeth Zott, erialalt keemik. Aga ajastu on selline, et naistel on väga-väga keeruline professionaalina läbi lüüa, sest naise koht on ju ometigi kodus ja üllaim amet on koduperenaise oma. Ja see on naise nii loomulik koht, et seda pole mõtet meestel ju isegi hinnata. Selles, et meie ajastul on naiste elul hoopis teine maik, oleme me tänu võlgu naistele, keda selline positsioon ei rahuldanud. Elizabeth Zott ei tahagi tegelikult ju palju - ta tahab, et teda tuntaks ja hinnataks keemiku, mitte kodukanana. 


Ma ei taha siinkohal väga palju sisust rääkida, aga Elizabethi teekond jäämurdjana on kõike muud kui kerge. Kahjuks on mul tunne, et selliste meestega, nagu tema teele sattus, oli tegemist liiga paljudel naistel. Kui palju oli neil vaja alla neelata ja kui väikeste tibusammudega lõpuks tuli minimaalne edu... 


Ma panin "Keemiatundidele" Goodreadsis väga kõrge hinde, sest kui üks raamat suudab mind paarileheküljeliste vahedega panna tundma tervet emotsioonide spektrit (vahel naerad ohjeldamatult, siis tekib jõuetu viha, siis poetad väikese kurbusepisara ka), siis on see ilmselgelt seda hinnet väärt. 


Ja siis ma mõtlesin, kuhu kategooriasse ma seda raamatut siis õieti paigutaksingi. Garmuse stiil on kerge ja kui puhtalt keelelisest aspektist lugemiskogemust hinnata, siis mõnes mõttes võiks öelda, et loed nagu ajaviiteromaani. Päris alguses nii tunduski, kui aus olla, eriti kirjastuse poolset sisukirjeldust vaadates. Aga siis tuli ühiskonnakriitika sisse nagu Aivazovski üheksas laine ja siis veel see geniaalne telesaate teema, kus Elizabeth õpetab kokandussaate raames tervele riigile möödaminnes nii keemiat kui enda ja oma töö väärtustamist (olgugi see "ainult" kodumajandus). Kogu see kontseptsioon on nii absurdne ja oma koomika see raamatusse ju toobki, aga ikkagi on see üks tõsine raamat, mis paneb lugejaid mõtlema, et me oleme hiiglasliku tänu võlgu oma aja Elizabeth Zottidele, kes isegi lootusetus olukorras kasvõi pimesi tabusid ja klaaslagesid murdsid, sest nad lihtsalt ei saanud teisiti. 


Tahaks väga teada, kuidas seda raamatut loevad mehed. Garmus tõmbab viiekümnendate-kuuekümnendate mehed selles raamatus halastamatult rattale. Aga nagu ma juba ütlesin - kahjuks on see ilmselt ajastust suhteliselt adekvaatne pilt.


Tõesti soovitan. Üllatavalt mitmekesine ja värskendav lugemiskogemus. 




esmaspäev, 27. juuni 2022

Edith de Belleville "Parisian Life. Adventures in The City of Light"

 Üks hea asi iga talutava haiguse puhul on see, et sul on aega ja sa saad ära kirjutada võlgu oleva blogi (eile tehtud) ja lõpetada poolelioleva raamatu, mida täna rõõmsasti tegin. 


Mul on selle raamatu suhtes sisekonflikt. Ma jälgin Edithit Facebookis, sest mulle meeldivad ta postitused. Ta armastab Pariisi ja eriti sealseid kohvikuid, nii et ta piltidel on alati selline mõnus vaib ja neist kumab alati seda sõnulseletamatut elu nautimise kunsti, millel on prantsuse keeles isegi eraldi nimi - joie de vivre. Seega, tema Facebooki-lehekülg näitab just seda unelmate Pariisi-elu, mida ma päris hea meelega ise elaksin. Sellepärast oli mul ka hea meel, kui tal ilmus seesama raamat siin, ja ma tahtsin seda ka kohe lugeda. Elagu Bookdepository! 


Ja nüüd ma siin istun ja mõtlen sügavasti järele. Nojah, raamatus on juttu kirjanikest ja kunstnikest ja muidu olulistest inimestest ja miks oleks hea neist midagi teada. Ja aeg-ajalt tuli ette ka väga toredaid uusi infonäpse, mida ma tõesti enne ei teadnud ja mis olid mulle päriselt huvitavad. Mulle tegelikult meeldisid ka paar peatükki, mis rääkisid prantslannadest ja sellest, et nendele võib päris närvidele käia, kui näiteks ameeriklased pidevalt prantslannasid haibivad, kuna nad olla nii täiuslikult naiselikud, aga Edith ütleb, et prantslannade võlu ongi just nimelt selles, et nad pole täiuslikud, vaid inimlikud. Nad lihtsalt peavad endast lugu ja on stiilsed, mis ei pruugi olla sünonüümne moevoolude järgmisega. Ma kunagi lugesin üht artiklit nende stiili kohta. Seal oli öeldud, et prantslannadel ei ole tõenäoliselt seljas ühtki "firmamärki" ja tegelikult on nad riides väga tagasihoidlikult, kuigi kvaliteetselt ja hästi istuvates riietes, ning vaid üks detail on see, mis nende peale tagasi vaatama paneb. Võib-olla on see punane huul, võibolla värvikad kontsakingad. Edith lisab siia veel fakti, et kindlasti on kõige-kõige tähtsam parfüüm. Nii et võiksin selle nii kokku võtta, et su pilk jääb prantslanna peale pidama, aga sa ei pruugi isegi aru saada, miks, ja ka siis, kui ta on juba lahkunud, jääb midagi temast õhku maha, kas siis sõnasõnaliselt (parfüüm) või midagi veel vähem käega katsutavat. 


No ja siis me jõuame selle pooleni, mis mulle raamatus ei meeldinud. Ma tulen korraks selle juurde tagasi, et Edith on professionaalne giid. Aga kui ta selle raamatuga nüüd üritas Pariisi "müüa", siis see ei õnnestunud, sest pigem müüs ta seal ennast. Palju on nii-öelda tema sisemonolooge, kuidas ta pabistab, et kuidas ta nüüd hakkama saab ja mida värki. Võiks ju mõelda, et see on raamatu nii-öelda "inimlik" pool, aga see ei mõju. Pigem kõlab see natuke naiivselt ja ei sisendanud minusse eriti usku. Ma saan natuke aru, mida ta võis üritada, aga tundub, et ta pole ikka nii meisterlik kirjanik, kui ta arvab, sest need kahtlused oleks pidanud olema natuke nüansirikkamad kui lihtsalt ohkimine. Sama juhtus ka tema mõtteliste dialoogide puhul Hemingwayga jne. Jättis taas natuke klassikirjandi mulje. 


Aga no siis see tähelepanuväärne peatükk, kus ta pidi ühe ärimehe grupi Louvre'i ekskursioonile viima, aga kuidas ta umbes 40-aastasena suutis sellesama ärimehe poole õhkama hakata. Ja mitte ainult – kuna ärimees temalt pärast veel prantsuse keele vestlustunde soovis võtta, siis ta sõna otseses mõttes tegi kõik endast oleneva, et ärimees ära võrgutada. Tundub, et õnnestus ka, nii et palju õnne, aga!! Esiteks – kui keegi veel kunagi seda raamatut kunagi lugema satub, siis te näete ise, et see on tegelikult päris infantiilselt kirja pandud. Lehekülgede kaupa õhkamist, et no ma pidin endale jälle meenutama, et tema on rikas ja palju reisinud ja tema pole minu kategooriast, pealegi on tal juba Barbara (jaa, ärimees oli püsisuhtes). Ühesõnaga, üks igavene tants ja trall nagu kahemehesaag - ta ei vaata mind ju niimoodi, aga ma ikka panen kõik oma võlud mängu ja ma otse kindlasti PEAN prantsuse keele tunnis võtma jutuks Apollinaire'i kõige peenemad luuletused ja iga viimase kui jutu armastuse peale viima, sest ma olen nii kaval! Võib-olla oli see natuke erudeerituma vestluse vormis, aga niimoodi käituvad tavaliselt teismelised. 


Lisaks ma ei taha kohe alustadagi teemal, et kui sa tahad olla professionaalne giid, siis sa ei vaata oma klienti (eriti püsisuhtes klienti) nagu kaheksanda bee tüdrukud kooli parimat sportlast. Sa ei vaata ühtegi oma klienti nii. Ja isegi kui juhtub, et on nägus ja meeldiv, siis sa ei võrguta teda halastamatult, ja kohe kindlasti ei kirjuta sa sellest kõigest tervet peatükki oma raamatusse, mida ostetakse ja loetakse rahvusvahelisel turul. Ma imestan, et tal veel töökoht on. (Tegelikult ma ei tea, kas on, ja kas see on sama töökoht.😄)


Ning selle taustal oli päris piinlik lugeda viimast peatükki, mis andis seitse nõuannet kõigile, kes kunagi tahavad mehi võrgutada. Eriti selle taustal, et ta kirjutab seal näiteks, et ei tohi üle pingutada ja peab olema natuke saladuslik ja laskma oma oskustel nagu muuseas vähehaaval ilmneda. Ja samas kirjutab ta iga nõksu all, kui kavalasti ta ise Mr CEO puhul käitus ja kuidas ta kõige selle juures väga tagasihoidlikuks jäi – seda kõike ennast ise taevani kiites, kui hästi ta kõike seda oskas teha ja kui libedasti Mr CEO tema võrku langes. (Ma südamest loodan, et see vaene CEO seda raamatut mitte kunagi ei loe.)


Kokkuvõtteks - Pariisi elust oli selles raamatus kindlasti vähem, kui ma oleksin oodanud. Samas arvan ma endiselt, et Edith tunnetab Pariisi umbes nagu mina ja võib-olla oleks temaga isegi täitsa tore tunnike kuskil Pariisi kohvikus juttu ajada, sest mind ei ähvarda tema seitse võrgutusnõksu ju ka. 😉


Goodreadsis andsin 2/5. Teine ju ikka pingutas ja kirjutas terve raamatu. Mis siis, et endast. 





pühapäev, 26. juuni 2022

Carlos Ruiz Zafón "Marina"

 Ma arvan, et see on üks ilusama kaanepildiga raamatuid, mis ma kunagi lugenud olen. Seda, miks sama autori "Uduprintsi" eestikeelsel väljaandel peaaegu äravahetamiseni sarnane kaanepilt on (võib-olla ma nüüd natuke liialdasin, aga no vaadake ise, ma panen pildi ka alla), peab Varrakult küsima. 


Tõlkija Kai Aareleid. (5/5)


Kui natuke sisust kuivalt rääkida, siis pajatab lugu 15-aastane Oskar, kes on seiklushimulise loomuga ja läheb meeleldi uurima vanu maju ja surnuaedu, kuhu mina elades nina ei topiks. Nagu hea loo puhul ikka, hakkab lugu hargnema ja mingist hetkest peale ei ole põhimõtteliselt võimalik "Marinat" enam kuskile žanri lahterdada. Peaasjalikult on see vist noorteromaan, aga see on ikka kõike muud ka - armastusromaan, krimilugu, mingi maagilise realismi ja lihtsalt maagia segu, kindlasti ka arenguromaan (Bildungsroman) ja võib-olla on see lihtsalt muinasjutt, sest need ei pea ka alati nii õnneliku lõpuga olema. Ma arvan, et me leiaks mõne määratluse veel, kui ainult tahaks. 


Ma pole varem Zafóni lugenud, aga ma olen ikka öelnud, et mingi määramatu ühine joon on hispaaniakeelsel kirjandusel täiesti olemas, nagu ka venelastel või prantslastel. Venelasi painab mingi igavene spliin. Prantslased on romantikud. Aga hispaanlastel on imeline oskus kirjutada rusuvatest asjadest nii, et see põimub mingi ootamatu kerguse, hapruse ja iluga. "Marina" on põhiliselt ikkagi sünge, ükskõik kust otsast vaadata. On räpaseid rentsleid, Frankensteini koletise laadseid tooteid (ei tea, kas üks tegelane on meelega Maria Shelley nimeline?), reetmist ja kättemaksu. Must liblikas, mis iseenesest on ju kaunis, on suhteliselt koleda sisu sümboliks. 


Aga ka selles kohutavas maailmas on Marina ja tema isa nagu üks helge oaas, mis soojendab ja sisendab lootust. Nad on üdini head ja näevad ka teistes head, hoolimata pereema traagilisest kaotusest, mis kunstnikust isa nii rängalt tabas, et ta maalimise igaveseks lõpetas. 


Zafón kirjutab süžeele vaatamata ilusasti, väga ilusasti. Ja ta kirjutab nii-öelda lõpuni välja – kogu see hirmus lugu ja taustsüsteem teenib oma eesmärki, sest selle taustal tõusevad Marina ja ta isa sooja päikesena kõigest kõrgemale ja kõigest olulisemaks. Kuni on inimesi, keda armastada, ei ole kõik kadunud. 









Sōsuke Natsukawa, Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

"Aegade hämarusest meieni jõudnud raamatutes on peidus suur vägi. Kui selliseid võimsaid lugusid loed, siis saad neist endale kindlamee...