Janet Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Selle raamatu kaas oli nii tugevasti kutsuv tuluke, et hoolimata kodusest kasvavast raamatuvirnast soetasin ma selle endale täiesti mõistusevastaselt ja nii ruttu kui võimalik. Esiteks on kaanepilt lihtsalt võrratu ja teiseks mahuvad pealkirja mu kaks suurimat nõrkust – Pariis ja raamatud. Ja seekord õigustas minu emotsiooniost ennast enam kui küll. 

Pariisi Ameerika raamatukogu asutati 1920. aastal ja tegutseb Eiffeli torni läheduses tänapäevani. Romaan põhineb tõsilool sellest, kuidas Teise maailmasõja aegu raamatukogu hoolimata kõigest lahti hoiti ja inimestele raamatud igasugustes oludes kättesaadavaks tehti. Kuigi peategelane on ilmselt kirjanduslik väljamõeldis (tema elulisuse kohta ei leidnud ma faktilist kinnitust), siis teised tegelased on esindatud isegi oma pärisnimedega. Autor muuseas töötas ise samuti Pariisi Ameerika raamatukogus ja seal ta 2010. aastal seda lugu kuuliski.

Niipalju teab maailmasõdadest vist küll iga inimene, et kogu see madin ja võimude vahetamine oli igale linnale ja rahvale laastav. Ja see pole ka mingi eriline spoiler, kui ma ütlen, et juutidel keelati raamatukogudes käimine üldse ära. Aga raamatukogule ei sobinud see sugugi, et nende lugejad enam vajalikke teoseid kätte ei saa. Midagi tuli teha. Kõige taustal loomulikult inimesed armuvad ja kaklevad pereliikmetega nagu ikka - aga kui teile jääb näiteks kaanepildist mulje, et tegemist on nn ajaviiteromaaniga, siis ei, ei ja veel kord ei.

Seda oli lihtsalt nii hea lugeda. Esiteks oli tõlge jälle väga hea (tlk Lii Tõnismann), kusjuures siinkohal pean ma mainima, et õppisin ära uue eestikeelse sõna, nimelt 'tupruma'. Palun väga, otsige oma ÕS-id netist välja. Aga samas oli kilomeetri kaugusele näha, et ka algtekst lihtsalt pidi olema hea, sest ridade vahelt – just nimelt vahelt – lausa voogab igasugu emotsioone, millest peamised on südamlikkus ja inimesearmastus. 

See pole ülearu muinasjutulikult õnneliku lõpuga raamat, mis oleks ka raamatu üldist tegevust ja tonaalsust arvestades täiesti utoopiline. Küll aga on see raamat, mis näitab, et kõige hullemateski oludes on võimalik jääda inimlikuks. Ei, täiuslikuks mitte. Inimlikuks. 

Ja ikka jõuan ma ringiga tagasi selle imearmsa teksti juurde - nagu oleks seda kirjutatud kuidagi eriti õrna puudutusega. Nii sa seal Pariisis siis seikled, möödud "murtud südame ja seetõttu kõrbenud saiadega pagari boulangerie'st", kohtud tädi Caroga, kes "oli pihast väga peenike ja peast väga tark", ja õpid, misasi on l'heure bleue (maagiline hetk päeva ja öö vahel). Panengi teile lõpetuseks ühe oma lemmiklõigu, kus minategelaseks on 1980ndate aastate Ameerika tütarlaps, kes on just hiljuti ema kaotanud.

Õhtuti olin üksi: isa sulgus oma kabinetti. Istusin kirjutuslaua ääres ja võtsin igapäevase keeletunni uuesti läbi, kordasin prantsuskeelseid sõnu aina uuesti ja uuesti, kuni need ei tundunud enam nii võõrapärased. Odile kinkis mulle prantsuse-inglise sõnaraamatu – apelsin on un orange, aga sidrun un citron. Je voyage en Prantsusmaa. Je préfère Robby. Odile est belle. Pariis est magnifique. Lihtsad laused, lihtsad rõõmud, üks uus sõna korraga, kõik laused olevikus, ei kurbust, mida põhjustaks minevik, ei ärevust, mida tekitaks le futur. Mulle meeldis kogu hingest le français, sild, mille teises otsas ootas la France – maailm, millest teadsime ainult Odile ja mina, paik, kus on salaaiad ja suud vett jooksma ajavad desserdid, paik, kuhu ma võiksin peitu minna. Olgu, ma ei saa jagu südamevalust –liialt tihke, liialt kõikehaarav – aga tegusõnade pööramisega tulen toime. Mina alustan - je commence, sina lõpetad - tu finis. Selles kaotusvalu salakeeles kõnelesin ma oma emast: j'aime Maman. 

See on raamat, mida ma tahan oma magamistoa raamaturiiulil hoida. Mõne raamatu puhul on lihtsalt selline tunne, et paljalt selle lähedus teeb maailma helgemaks. 

Jørn Lier Horst "Talveks suletud"

#12 ja ametlikult viimane kolleegiväljakutse raamat. (Võib juhtuda, et tuleb ka bonus track.)

Jätsin selle raamatu meelega väljakutse viimaseks. Soovitused on olnud tõeline raskekahurvägi ja ma olen oma kolleegidele kirjeldamatult tänulik, et nad minu visatud kinda vastu võtsid ja mulle nii palju häid raamatuid (millest ükski poleks mul niisama nimekirjas olnud) ette söötsid. Oli tõeline rõõm! Ja kui Kehlmann oli kui magustoit, siis "Talveks suletud" oli selline kergem, kuid väga meeldiv kergem kohviring juustuvalikuga kogu selle gurmeesöömaaja lõpuks. 

Raamat on politseiinspektor William Wistingu põnevik, järjekorras autoril number seitse. "Talveks suletud" hakkab lahti rulluma hoopis suvilaröövide juhtumist, aga kuna ühes neist avastatakse tapetud mees, saab röövide juhtumist üks näiliselt keeruline segapuder, kus kõik nagu oleks omavahel seotud ja samas nagu pole ka. Osad niidid lennutavad uurijad isegi Vilniusse (seekord vedas, et Ida-Euroopa kurikaelad olid Leedust, mitte Eestist - phew!) ja inspektor Wistingu tütargi satub sündmuste keerisesse, mis komplitseerib alati olukorda.

Jorn Lier Horst on ise endine vanemuurija, mis ilmselt selgitab ka politseitöö väga sujuvat selgitust ja see on eeldatavasti täiesti adekvaatselt esitatud igapäevane ja realistlik pilt sellest, mis päriselt selliste uurimiste käigus toimub. Raamatus pole mingeid seletamatuid deus ex machina'id. Seal ei ole asju, mida krimilugude juures sageli kritiseeritakse – näiteks sageli tulevad politseiseriaalides või -raamatutes DNA-testi tulemused ulmeliselt kiiresti, vahel isegi tunni-paariga, aga siin öeldakse selgelt, et enne paari nädalat pole lootustki. Jäi lihtsalt silma kui võluvalt realistlik fakt. 

Siin pole ka muidu nii tavalist depressioonist või alkoholist painatud detektiivi, kes peale kõige muu oleks paljudes mõrvalugudes lausa kohustuslikus korras veel ka ülemustele allumatu, kuid lahendab segase mõrvaloo, mida on mõnda aega tulemusetult uuritud, geniaalselt, sisemise valgustusliku sähvatuse tulemusel. Ei, Wistingu ainus traagika on juba mitu aastat tagasi surnud naine, aga kuna tal on tütrega väga hea läbisaamine ja uus elukaaslanegi on tütrega igati sõbralikes suhetes, siis on ilmselge, et lugu ise kannab piisavalt hästi ja muud kila-kola pole kirjanikul vaja selle ümber tekitada. Tulemusele jõutakse järk-järgult ja pahalast ei hoita ka viimaste lehekülgedeni saladuses, vaid lugeja liigub igal sammul uurijatega kaasas ja saab kogu info kätte samaaegselt Wistinguga. Ei mingit Agatha Christiet, aga ehk see teebki Horsti raamatu sedavõrd meeldivaks, kuna lugejat peetakse võrdväärseks ja ta oleks nagu pidevalt ise uurimisrühma osa.

Kõik see muutis raamatu väga ligipääsetavaks ja usutavaks. See pole võib-olla kirjanduslikust seisukohast selline šedööver, nagu seda on siin olnud nii mõnigi eelnev raamat. Aga pole vajagi. Omas žanris on see ikkagi väga hea lugu ja jälle tuleb kindlasti ära märkida tõlkija, Kristina Sikora – no mitte midagi ei jäänud häirima, tekst oli väga mõnus. 

Siin lõppebki kolleegiväljakutse 2022. Suundugem uutele jahimaadele. :) 

Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Kolleegiväljakutse raamat #11

Küngas, mille kõrgus on teadmata, solvab mõistust ja teeb teda rahutuks. Inimene ei saa edasi liikuda pidevalt oma asukohta määramata! Saladust, isegi väikest mitte, ei saa jätta teeservale. (lk 32)

Kui midagi tundub hirmuäratav, tuleb seda mõõta! (lk 16)

Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine" on üks äärmiselt omapärane raamat. The New Yorker kirjutas sellest artikli pealkirjaga "When Historical Fiction Goes Magical" ja maagilise realismi alla seda lahterdataksegi, "fiktiivse topeltbiograafiana". Neile, kes kirjanduslike määratlustega liiga kursis pole, selgituseks – maagilist realismi iseloomustab muuhulgas see, et loo seisukohast olulised maagilised süžee-elemendid on pandud tavalistesse, reaalselt eksisteerivatesse ja kõigile teada-tuntud paikadesse või konkreetsetesse ajastutesse. Kui te olete näiteks Mehis Heinsaart lugenud, siis enam-vähem mõistate (mäletate, ma ka siin blogis kirjutasin, et Heinsaar on murakamilik, ja Murakami on üks maailma tuntumaid maagilise realismi esindajaid). Kus lõpeb realism ja kus algab maagia, on sageli keeruline mõista, ja selles ongi asja mõte.

Kehlmann on võtnud Alexander von Humboldti ja Carl Friedrich Gaussi, kaks noort Saksamaa teadurit, lugenud läbi nende elulood ja suutnud nendest kirjutada sellise raamatu, mille puhul on üsna raske protsentuaalselt määratleda, kui palju selles tõtt ja kui palju umbluud on. Eluloolised faktid iseenesest klapivad, aga selge on see, et kõige muuga on Kehlmann suhteliselt vabalt ümber käinud. 

Kes nad siis olid? Alexander von Humboldt jõudis palju, aga eelkõige on ta tuntud loodusteadlasena ja teda peetakse füüsilise geograafia üheks rajajaks. (Juttu on ka tema vennast Wilhelmist, keda minusugune filoloog muidugi ülikooliajast palju paremini mäletab, kuna tegemist siiski lingvistiga). Carl Friedrich Gauss oli matemaatik, füüsik, astronoom ja mida kõike veel. Gauss oli nii suur geenius, et tema aju säilitati pärast ta surma formaliinilahuses Göttingeni ülikoolis ja raamatu järelsõnast on lugeda, et seda on praeguseks uuritud mitmeid kordi, et geeniuse saladusele jälile saada (tulutult). Lõbus fakt on seejuures, et seda on mõõdetud ka magnetresonantstomograafiga, mis kasutab mõõtühikuna gausse! 

Muuseas kasutab Gauss ka Occami habemenoa printsiipi, ja võib-olla ma sellest isegi ei räägiks, aga ma just jõudsin siin eelmine kord tsiteerida Saint-Exupéry mõtet sellest, et täiustamine võrdub lihtsustamisega. Occami habemenoa printsiip on loodusteadustes kasutatav põhimõte, et kui mingile nähtusele on mitmeid seletusi, tuleb eelistada lihtsamat, vähemate eeldustega teooriat. See ei ole küll selline asi, mida saaks alati kasutada, aga miks minna ringiga, kui otse saab. Kui selgub, et otse ei saa, siis võetakse kasutusele keerukam teooria. Oli huvitav teadmine, mida kõrva taha panna.

Tegelikult ühendab neid 18. sajandi Saksa teadlasi palju – ja nagu teadlaste puhul ikka, on nende peamiseks liikumapanevaks jõuks uudishimu, soov teada ja mõista maailma, mis meid ümbritseb, nagu ülal tsitaadis mainitud. Nende teed isegi ristuvad, kuigi põgusalt. Aga nad teevad oma mõõtmisi väga erinevalt. Humboldt tiirutab mööda Lõuna-Ameerikat ja hiljem ka Venemaad, et koguda taimi, mõõta kõrgusi, uurida magnetvälju. Gauss piirdub kirjutuslaua ja oma briljantse mõistusega, käies vaid vahepeal siin-seal maamõõtmiste asjus, aga kuskile kaugele kolistama ei unista minna.  Kuid kas oli Humboldt selle võrra rohkem teadlane?

Kui nüüd näiteks mõelda, et me oleme teel olnud kakskümmend kolm nädalat, läbi sõitnud neliteist tuhat viissada versta ja läbinud kuussada viiskümmend kaheksa postijaama ja - ta kõhkles - kasutanud kahtteist tuhandet kahtsada kahtkümmet nelja hobust, muutub kaos korrapäraseks, see annab lootust. Kuid kui ta tõld läbi Berliini eeslinnade kihutas ja Humboldt endale ette kujutas, kuidas Gauss just parasjagu teleskoobiga vaatleb taevakehi, mille orbiite ta suudab edasi anda lihtsate valemitega, ei oleks ta korraga enam osanud öelda, kumb neist oli käinud kaugetel reisidel ja kumb alati kodus istunud. (lk 229)

"Maailma mõõtmine" on humoorikusele ja rohkele kirjanduslikule vabadusele vaatamata  populaarteaduslikult suhteliselt arvestatav teos, millele annab kindlasti väga palju juurde viis, kuidas Kehlmann selle kokku kirjutanud on. Piisavalt sageli oli see vägagi naljakas, ja tõlkija oma järelsõnas tunnistab, et tegelikult oli see veel naljakam ja veel lahedam, lihtsalt saksa ja eesti keele erinevused olid sagedasti liiga suured, et teksti kadudeta edasi anda. Tuleb siiski tunnustavalt märkida, et Kristel Kaljundi tõlge on hoolimata tema enesekriitikast täiesti esmaklassiline. Kuigi mina ei tea, mis seal küljendamise ja toimetamise ajal juhtus kokku-lahku kirjutamisega (keset rida on sõna keskel poolituskriips, samas mõned sõnad on lihtsalt lampi kokku kirjutatud), tõlkija pole selles küll kuidagi süüdi. "Maailma mõõtmist" oli lihtsalt lust lugeda, tekst vulises kui kevadine oja. Ja nagu ma juba mainisin, sageli ka väga lustiline. 

Ta kirjutas päevikusse, et ei jää õnneks iialgi merehaigeks. Seepeale oksendas ta natuke. (lk 34) 

Aga kuidas, ütles Gauss. Mis matemaatik see on, kes tunneb diferentsiaalvõrrandi ära alles siis, kui see teda jalast hammustab. (lk 173; pühendan oma matemaatikaõpetajatest kolleegidele, saavad kasutada)

Altkäemaksu ei tahtnud Humboldt põhimõtte pärast anda. Lõpuks lahendasid nad olukorra nii, et Humboldt andis raha Bonplandile ja too pistis selle omakorda vargsi kaptenile. (lk 149)

Alguses ütlesin, et "Maailma mõõtmine" on väga omapärane raamat, seda kõige posiitivsemas mõttes. Ta jääb kindlasti meelde, kuna eristub nii selgelt kõigest, mida ma siin viimaste aastate jooksul lugenud olen. 

Antoine de Saint-Exupéry "Lõuna postilennuk. Inimeste maa"

Kolleegiväljakutse raamat #10. 

Olla inimene, see on täpsemalt öeldes – olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sõltuvat sinust. See tähendab olla uhke võidu üle, mille seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma. (lk 155)

Ilmselt teavad kõik "Väikest printsi", paljud on vähemalt kuulnud ka tema teisest kuulsast teosest "Öine lend". Aga kuna mulle soovitati hoopiski "Inimeste maad", ja veel prantsuse keeles, siis lõin ma hambad sellesse sisse ja närisin läbi ka, aga kuna Saint-Exupéry on siiski autor, kelle raamatuid tahaks nautida, mitte järada, siis ma lugesin ta eesti keeles otsa. Prantsuse keelest tehtud tõlked on ju teadagi imelise kvaliteediga (Merike Riives, Maria Hange) ja teiseks sain ma boonusena peale ka "Lõuna postilennuki". 

Ei ole vist ka kellelegi suur üllatus, et Saint-Exupéry oli kommertslendur ja et ta elas Saharas üle lennuõnnetuse. Kergelt on seda viimast juhtumit mainitud "Väikeses printsis", aga "Inimeste maas" kirjeldab ta juhtunut päris üksikasjalikult. Asi oli tegelikult nii tema kui ta kaaslase Prévot' jaoks vägagi kibe - esiteks oli puhas ime, et nad üldse ellu jäid, aga nagu ütles Prévot, oleks olnud isegi kergem kiirelt surra. Neil oli vaid ühe päeva jagu vett, natuke viinamarju ja üks apelsin ja veekadu oli nii suur, et nad isegi enam ei higistanud. Veepuudus ja väsimus tekitas miraaže, nad nägid ja kuulsid asju, mida polnud. Ja oli teine mitte väga väike ime, et üks beduiin neid neljandal päeval märkas ja surma veerelt välja kiskus. 

Nagu tema puhul kohane, kirjutab Saint-Exupéry nii oma lennuõnnetuse lugu kui kõike muud mõlemas jutustuses aeglaselt, rahulikult, lüüriliselt ja detailselt. "Lõuna postilennuk" vaatab lenduriametile ja elule pigem läbi Jacques Bernis' silmade, "Inimeste maa" on isiklikum. Samas on neis palju sarnast, sest lenduriamet nende väikeste põkadega, mis nende käsutuses olid, oli üsna üksildane ja kohe kindlasti ohtlik. Kaardid olid sageli primitiivsed ja isegi parematest eksemplaridest polnud sageli kasu. Kui Saint-Exupéry mentor talle enne esimest soololendu nõu annab, laseb ta kaardile märkida kolm apelsinipuud, väikese oja ja lambad, sest just need mõjutavad hädamaandumise tekkimise vajadusel seda, kas piloot tuleb sellest välja elusalt ja ühes tükis lennukiga. Üks väike mõttetu ojake võib olla piir elu ja surma vahel, lammastest rääkimata. 

Neil üksildastel tundidel maa ja taeva vahel kõlkudes muutuks ilmselt enamus meist filosoofiliseks. Ei ole siis ime, et ka Saint-Exupéry kasutab aega selleks, et mõtestada elu, inimesi ja suhteid. Ta mõtleb ka tehnika arengule ja tõdeb:

Mulle tundub, et need, keda kohutab liialt meie tehniline progress, ajavad segi eesmärgi ja abinõu. Kes võitleb ainult selle lootusega, et saavutada materiaalseid hüvesid, ei saavuta midagi, mille pärast maksaks elada. Masin ei ole ju eesmärk. Lennuk ei ole eesmärk, ta on tööriist. Samasugune tööriist nagu ader. (lk 154)

Nagu ka Steinbecki raamatut lugedes, peatus mõte pikemalt sõjateemalistel lõikudel. 

Võib-olla on ilus surra teatud territooriumi vallutamise nimel, aga tänapäeva sõda hävitab kõik selle, mida ta loodab soodustada. Praegusel ajal ei tule enam kõne alla ohverdada veidi verd selleks, et elustada tervet rahvasugu. Sellest ajast peale, kui sõditakse lennukite ja ipriidi abil, on sõda vaid verine kirurgia. (---) Võidab see, kes kõduneb viimasena. Ja mõlemad vastased kõdunevad koos. (lk 248)

Antoine Marie Jean-Baptiste Roger, Saint-Exupéry krahv, hukkus Teises maailmasõjas 1944. aastal. Tema lennuki rusud leiti ja pikalt ei olnud päriselt teada, mis juhtus, kuni endine Luftwaffe lendur Horst Rippert tunnistas 88-aastasena, et tema tulistas Saint-Exupéry lennuki alla. Ta tunnistas ka seda, et kui ta oleks teadnud, kes lennukit juhtis, poleks ta seda elus alla lasknud, sest Saint-Exupéry oli tema lemmikkirjanik. 

Alexandra Lapierre "Mura. Leegitsevad mälestused"

Kolleegiväljakutse raamat #9. 

Selline veider lugu, et alustasin juba suure hooga järgmist raamatut ja unustasin täiesti, et "Mura" alles blogimata, kuni Raamatukubjas (kes on ilmselgelt enda kanda võtnud ka Blogikupja raske koorma) mulle seda fopaad meelde tuletas. Ei olnudki muud öelda kui "oi". 

Ma üldiselt elulooraamatuid ei loe, ajaloolisi raamatuid ka ei loe, aga kui mõlemad on kokku kirjutatud selliseks pigem romaanilaadseks tooteks, siis olen ma kahe käega poolt ja nõus neid lugema. "Mura" on just üks selline raamat – autor kaevus sügavale olemasolevatesse dokumentidesse, säilinud kirjadesse jne, aga kirjutas selle ajaloolis-ilukirjanduslikuks hübriidiks, mis peaks tegelikult rahuldama väga laialdast publikut. Ilmselt nii ongi, sest ükskõik millisest raamatukogust sa seda Rikswebist ka ei otsiks, igal pool on välja laenutatud. Raamatupoodides enam ei ole, Raamatuvahetusest ei maksa üldse vaatama hakatagi, sest soovijate nimekiri on kilomeetripikkune ja pakkujaid on ümmargune null. Tegelikult ma olingi raamatukogust muid raamatuid võtma minnes plaaninud ennast lihtsalt ootenimekirja panna, aga täiesti juhuslikult oli keegi selle hommikul tagasi toonud. Ma tegin siis žesti ja lugesin selle kõigepealt, et saaks võimalikult kiiresti tagasi viia. 

Elu 20. sajandi alguse Venemaal ja Ukrainas oli keeruline kõigi jaoks. Mura (Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg) oli pärit aristokraatide klassist ja võib ju arvata, mis nendega pärast revolutsiooni juhtus. Terve mõisa asemel jäeti neile tiib, hiljem tiivas ainult üks tuba. Nälg ja vaesus kummitasid kõiki. 

Enne revolutsiooni ja Esimest maailmasõda jõudis Mura abielluda Jäneda mõisahärra Benckendorffiga. Neil oli kaks oma last ja Mura kasvatas ka oma õe tütart, nii et kokku oli tal kasvamas kolm last. Aga selle asemel, et Jänedal istuda ja lapsi kasvatada, läks Mura üksinda tagasi Ukrainasse ja Venemaale, kuna tema ema oli haige. Vähemalt oli see tema ettekääne.

Ega ausalt öeldes ei ole kerge lühidalt kokku võtta seda elu, mida Mura elas. Erakordne naine pidi ta kindlasti olema, sest ta suutis ära vallutada Inglismaa diplomaatilise esindaja, Maksim Gorki, Herbert George Wellsi ja veel nipet-näpet vasakule-paremale ning võita Stalini enda soosingu. Ja ärgem unustagem, et kui ta juba kapitalistlikult roiskuva Inglismaa ja bolševistliku Venemaa vahel kõlkus, siis tuleb siia segasesse võrrandisse lisada veel sakslasest mees, kes maailmasõja tõttu oli jäänud mõlema eelneva vastasleeri. 

Ei ole siis mõni ime, et Murat peeti omamoodi Mata Hariks. Venelased arvasid, et ta spioneerib Inglismaa heaks, Inglismaa arvas, et Venemaa heaks, ja mõlemad arvasid, et ta spioneerib Saksamaa heaks. Raamatu autor jõuab järeldusele, et ta ei pruukinud spioon olla, sest palka ei saanud ta selle eest küll üheltki riigilt. Ei tasu aga minu meelest ära unustada, et aristokraat Mura võis pärast sõda mingil perioodil sõuda Nõukogude Venemaale ja sealt jälle välja umbes nii, nagu tema täpselt tahtis. Sellist luksust pursuile niisama lihtsalt ei lubatud. Nii et küsimus, kas ta ikka ei saanud palka, võib saada hoopis teise vastuse, kui maksti muus väärtuses kui rahalises. 

Kahtlasi asjaolusid on Mura ümber sumisemas nagu mesilasi võilillevälul. Näiteks jättis Gorki Venemaale tagasi kolides tema kätte terve arhiivi nõukogudevastaseid kirju, millest paljud olid venelaste saadetud ja ei tohtinud kindlasti bolševistliku režiimi kätte sattuda. Mura jagas need osadeks ja hoidis neid erinevates riikides. Tema enda väitel hävinesid Jänedal voodi all hoitud kirjad pommitamises ja Itaalias olla kirjade "hoiumajas" olnud tulekahju. See oleks võib-olla isegi usutav, kuid ajaloolased ja endised elanikud räägivad kui ühest suust, et mingit tulekahju pole olnud ja Jänedat ei ole ühtki korda pommitatud.  

Lõpuks suutis ta veel ühe Eesti paruniga abielluda, et oma positisiooni säilitada. Abiellu nad ei jäänud, kuid ta sai mehelt parunessi tiitli ja nime Budberg, mille üks tema suhtes sapine naine Mura elukommetele vihjates paruness Bedbugiks muutis. 

Raamatu lõpust leiab ka kaarte ja fotosid, aga tegelikult on see ikkagi väga palju rohkem kui Mura elulugu. Jah, kindlasti oli ta piisavalt huvitav naine, et tema elukäigust kirjutada, kuid just tema elu taustal avaneb ka tollane maailm hoopis selgemalt (kahjuks ei saa küll öelda kirkamalt) kui ajalooraamatutest. Üks asi on lugeda, et võim vahetus või toimus üks või teine sündmus, aga kuidas see päriselt inimeste elu mõjutas, neist tavaliselt välja ei tule. See puudutab mingeid närve küll, kui loed Petrogradi seinal oleva kuulutuse teksti, et koeraliha maksab kolm rubla nael ja hiired kakskümmend kopikat tükk... 

Kirjutatud on raamat hästi, tõlgitud ka väga soliidselt, nagu prantsuse keelest tehtud tõlked ikka (tlk Madis Jürviste) ning seega oli lugemine hoolimata raamatu pikkusest puhas rõõm. Mõned üksikud trükivead olid ikka sisse jäänud, aga kuna ma tean omast käest, kui kõvasti trükivead ennast teksti vahel kinni kitivad, ära maskeerivad ja kätte ei anna, ei taha ma väga selle kallal vinguda. Soovitan soojalt ja nendin, et raamat on kättesaamatu asja eest. 

 

John Steinbeck "Hommiku pool Eedenit"

Kolleegiväljakutse raamat #8.

Tegelikult oli sellele raamatule isegi nii kõva pakkumine, et tuli kahelt kolleegilt, aga üks neist taandas oma pakkumise hiljem Kaplinskile ära, nii et kõik on ikka ilusti ühekordselt. Selle soovituse üle oli mul taas juba ette hea meel, sest "Hiirtest ja inimestest" on mul loetud ja väga meeldis, oli selline tihe ja laetud. 

Kuna "Hommiku pool Eedenit" on üle 700 lehekülje pikk, siis tihe polnud vaja seekord olla. Pealegi on Steinbeck ise öelnud, et kõik, mis ta kirjutas enne, oli lihtsalt soojendus, ja et kui igal kirjanikul on üks raamat, mis on tema suurteos, siis see on tema oma. Ja alt ta ei vedanud, see on selline korralik perekonnaepopöa. Tegelikult isegi kahe perekonna oma, ja mõtteliselt isegi kolme, kuna teos on ka tugevate autobiograafiliste sugemetega. Steinbeck on maininud, et kirjutas selle raamatu oma poegadele ning just sellepärast on tegevuspaigaks ka Steinbecki enda lapsepõlverajad. Ta ise on end väikese poisina paar korda lausa nimepidi maininud (üks kesksemaid tegelasi, Samuel Hamilton, oli tema vanaisa) ning aeg-ajalt, kuigi mitte pidevalt, hüppab ta kirjutades mina-vormi. 

Peale autobiograafia ja perekonnasaagade on romaani vundamendiks kaks piiblilugu - Aadama ja Eeva ning Kaini ja Aabeli lood. Esimene pool raamatust keskendub Aadamale (tegelase nimigi on Adam, ja Salinase orgu tulles ta ütleb isegi, et nimi on selline, et ta peab rajama sinna kõrbe oma Eedeni aia) ja Eevale (raamatus Cathy). Cathy on küll nii reljeefselt negatiivne tegelaskuju, et ma isegi ei mäleta teist sarnast ühestki raamatust. Steinbeck pareeris kriitika selles suhtes väitega, et peale Eeva kujutab Cathy ka Saatanat, kelles mitte midagi head ei olegi. Raamatu-Adam aga laseb oma Eeval ennast lõa otsas vedada ja on ise nii passiivne ja pimestatud, et absoluutselt ei mõista, mis Cathyl tegelikult plaanis on või millised on tema seisukohad ja soovid. Aga noh, vähemalt ei süüdistanud ta kõiges Cathyt, nagu originaal-Aadam varmalt kohe näpuga Eevale näitas, kui asi tuliseks läks. Võib-olla pole vale ka kirjandusteadlaste spekulatsioon, et Cathy tegelaskujul on ka prototüüp – üks Steinbecki enda eksidest... Mine võta kinni. 

Teine pool raamatust keskendub Adama ja Cathy kaksikutest poegadele, Aronile ja Calebile. Nimepanekul arutatakse pikalt-laialt Kaini ja Aabeli lugu ja on ilmselge, et kuigi nimed ei saa just täpselt samad, siis Caleb on Kain ja Aron on Aabel. Eks jääb igaühe enda otsustada, kas ja kui palju oli Calebil ehk Calil tegemist Aroni elusaatusega, aga ei saa öelda, et ta poleks üritanud seda aastaid ja aastaid just nimelt ära hoida. 

Oma tugev mõju Adama perekonnale on ka elutervetel Hamiltonide perel ja Adama hiinlasest teenril Leel, kes on tegelikult need ilmasambad ja vundament, mis stabiliseerivad Adamat ja ta poegi mistahes elutormides ning kes näitavad, et ilmas on peale äikese ka päikest. Oleks meil kõigil oma Leed ja Hamiltonid! Just nemad aitasid nii Adamal, Aronil kui Calebil – eriti Calebil – oma sisemist võitlust kurja ja hea vahel võidelda, ning kuigi Cal arvab, et temas võitis kuri, siis tegelikult on ta õppinud, et sellised inimesed ongi. Kurja tuleb lihtsalt õppida talitsema, kuid on väga inimlik mitte olla täiuslikult hea. 

Otse loomulikult resoneeruvad erilise võimsusega praeguses maailmas leheküljed, mis räägivad Esimesest maailmasõjast (kuni seda võib esimese suurtähega kirjutada, ma seda ka teen, sest hoolimata reeglist pole ma nõus sellega, et võib ka läbiva väiketähega!). Mitte midagi ei ole muutunud. Juba siis saadeti poisse ja mehi sõtta, rääkimata neile tegelikku ja täit tõtt selle kohta, milline on rindel olukord ja mida nad tegelikult tegema peavad. Ja seegi, kui loed sõdurite surma traagikast nende peredele, lõikab hoopis lähemalt, kui see oleks teinud veel mõni kuu tagasi. Kõik on väga realistlik. 

700 leheküljega muidugi jõuab väga palju. Nagu ütlevad klassikud, mõneks väikeseks vinjetiks või episoodiks võin siit-sealt terakesi puistata. Näiteks kirjeldab Steinbeck erinevaid lugejaid, filosofeerib inimloomuse üle ja kirjeldab värava avamise agregaadi leiutajate rasket elu. 

Samuel ratsutas raamatu seljas kergelt ja balansseeris rõõmsalt ideede keskel nagu mõni teine ratsutab kanuuga kärestikes. Aga Tom läks raamatusse sisse, ronis ja roomas kaante vahel, kaevas nagu mutt mõtete keskele käike, ja tuli välja, nägu ja käed üleni raamatuga koos. (lk 352) 

Kogu oma ebakindluse juures olen ma kindel, et oma nõrkuste peamiste kihtide all tahavad inimesed olla head ja tahavad olla armastatud. (lk 513) 

On üks inimkonna suursaavutusi, et ta võib üht asja teada ja seda ikkagi mitte uskuda. (lk 557)

"Või nii," ütles Samuel. "See võib töötada küll, kui värav on korralikult paika pandud. Ja selle tegemine ja korrashoid võtab ainult kaks korda nii palju aega kui kakskümmend aastat vankrist maha tulemist ja värava avamist." (lk 362)

Siinkohal võite näha, et tõlkija Pille Runtalil on olnud ka oma suur osa selles, et "Hommiku pool Eedenit" nii nauditav lugemiskogemus on. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmselt on see raamat lugu meist kõigist, sest Steinbecki tegelased (võib-olla see Cathy ikka välja arvatud) on äärmiselt inimlikud. Ja mõnes mõttes on see ka selline rahuldustpakkuva lõpuga muinasjutt, sest kuigi kellegi elu seal Eedenist hommiku pool just mingi meelakkumine ja roosamanna pole, siis elu ise, ükskõik kui raske ja käänuline, annab meile ikkagi võimaluse valida, nagu seda ütleb raamatus üsna keskse koha võtnud heebreakeelne sõna timshel, mida on piiblis sageli tõlgitud väljendiga "sina pead", kuid millele Lee leiab oma keelehuvilistest sõpradega kõige tähendusrikkamaks vasteks "sina võid". Meie otsused, meie valikud, meie teerada ja meie elu on meie endi kätes. 

Phoebe Morgan "Tüdruk naabermajast"

 Kolleegiväljakutse raamat #7.

Ajuloputuseks üks kerge krimka ka.  

Sellega muidugi juhtus nüüd see asi, et kuna nii soovitaja kui raamatukaanel olevad lööklaused kõik ütlesid kui ühest suust, et sellised pöörded kuni lõpuni välja ja pole võimalik ära arvata, kes on süüdi, siis mina pidulikult teadsin umbes leheküljel 30, kes mõrvar on. 😂 Ikka ju hakkad kahtlustama pärast sellist haipimist kõige ebaloogilisemat tegelast – et voilà! 

Tegelikult ei olnud mõrvar ise nii väga ebaloogiline, pigem see, kuidas lugejat lahenduseni juhatati, tundus üsna konstrueeritud. No à la "ma kirjutan nüüd nii, et on kirjutatud"... Ma ei taha tegelikult üldse öelda, et see halb raamat oli, ma lihtsalt oleksin soovinud, et ma poleks kohe õiget inimest kahtlustama hakanud. 

Omad plusspunktid saab autor muidugi selle eest, et ta suutis raamatu lõpetada nii, et ma selle peale närvi läksin. Krimiraamatute puhul jõuab asi ikka lõpuks mingisse rahuldustpakkuvasse finaali, aga siin olid lood pigem vastupidi. Ehk siis – pahalane polnud ootamatu, aga lõpp siiski oli. Ja see on hea!

Pean siiski ütlema, et kirjanikuna on autoril arenemist küll. Sest kui ma väljendid nagu "see saab olema täiuslik" või "kas pole" liiga paljude lausete lõpus, või kui keegi "tavatseb" midagi teha, saan kirjutada tõlkekonarusteks, siis kõike mitte. Kui ikka raamat enam-vähem algab lausega, kus miski "visiseb peas ärevalt nagu šerbett", siis see pole kindlasti tõlkija süü. Mina pole oma elus ühtki kiskjalike kalduvustega visisevat šerbetti näinud, aga võib-olla pole ma lihtsalt õige šerbetiga kohtunud. 

Mis ma siis oskan öelda. Kirjanik on üsna noor, nii et tal on aega kätt harjutada ja õppida, kuidas lugu siledamaks kammida ja karaktereid sügavamaks arendada ning mõista, et toit ei ole loomuldasa kuri. Potentsiaali on küll ja veel. Lugu on ikkagi nii huvitav, et ikka tahtsin järjest lugeda ja vaadata, kuhu see asi välja kerib. Ja meenutagem, et lõpp oli siiski üllatus.

Jean-Louis Fournier "Issi, kus me lähme?"

Kolleegiväljakutse raamat nr 6.

On see alles päev – nagu Ameerika mäed! Just paar tundi tagasi kirjutasin raamatust, mille peategelane oli ka päriselus siiralt õnnelik ja nautis iga päeva oma elust. Ja nüüd... 

Nagu ka eelmine raamat, on "Issi, kus me lähme?" autobiograafiline. Fournier' kaks poega sünnivad järjest liitpuudega ja raamat on kui vabanduskiri neile. 

Need, kes pole kunagi kartnud, et võivad saada ebanormaalse lapse, tõstku käsi.

Mitte keegi ei tõstnud kätt.

Kõik mõtlevad sellele, nii nagu mõeldakse maavärinale, nii nagu mõeldakse maailmalõpule – see on asi, mida juhtub ainult üks kord.

Minul oli kaks maailmalõppu. 

Paradoksaalsel kombel tuleb välja, et Fournier on eelkõige tuntud koomikuna. Ka selles raamatus on musta huumorit omajagu, sest nagu ta ise ütleb, tema puudega lapse isana võib sellist nalja teha. No näiteks kui ta ütleb oma laste hoidjale, kes mitmeteistmenda korruse korteri aknast välja vaatab, et ei oleks maksnud, nad on küll puudega, aga aknast alla visata oli ikka liig... Isegi kõigutamatu rahuga hoidja tundub sellest esimene kord olevat täiesti šokis. Ilmselgelt on sellised võllanaljad Fournier' jaoks toimetulekumehhanism, sest kuidas sa saad üle sellest, et sul on kaks last, keda sa oled õhinaga oodanud, kujutanud ette nendega peetud lõputuid vestlusi kunstist ja muusikast, aga kes kunagi ei saa teada, kes on Brahms, Prévert või Proust? 

Kuidas oleks kasvatada poegi, kes ei saa kunagi suureks, ainult vanaks? Poegi, kes ei räägi sulle peaaegu mitte midagi vastu? On see siis patt, kui sa neid hooldekodust koju tuues teeskled, nagu nad oleksid normaalse arenguga, ning küsid nende käest küsimusi, mida küsiksid tavaliselt sama vanalt koolipoisilt koolist koju tulles? Aga nad ei vasta. Ei hakka kunagi vastama. 

Mathieu sureb 15-aastasena. Kas oma lapse surm tohib olla kergendus? Ja kui sageli toovad leinajale tröösti kallid mälestused ilusatest hetkedest ja kogemustest, siis kust leida lohutust, kui elu on olnud täpselt nii karm, nagu ta oli?

Ei maksa arvata, et puudega lapse surm on kuidagi vähem kurb. See on täpselt sama kurb kui normaalse lapse surm. 

Kohutav, kui sureb inimene, kes pole iialgi õnnelik olnud, kes astus Maa pealt läbi ainult selleks, et kannatada.

Sellise inimese naeratust on raske mäletada.

Kuidas oleks elada lastega, kelle käest sa tahad vabandust paluda, et ei osanud paremini ja et sinu süü tõttu on nad saanud elus nii halva loosi? Võib ju mõistusega aru saada, et sa ei saanud sinna midagi parata, aga lapsed sünnivad ikkagi sinu geenidest. Süda on loogikast karmim isand.

Raamat on lühike, alla saja lehekülje, ja väikesed mõttesutsakad ei ole sageli lehekülgegi pikad - aga seda mõjusamad nad on, sest kogu valu on esitatud nii kontsentreeritult ja teravalt, et see teeb hinge katki. Lugedes on tunne, nagu ta raiuks oma tragöödiat meelega vahel lausa robustse aususega lugejale nina alla, võib-olla selleks, et meie oskaksime omaenda särasilmseid rüblikuid vääriliselt hinnata ja nende eest tänulikud olla. Võib-olla ka lihtsalt kibedusest. Ja sedagi ei saaks pahaks panna.

Muidugi on teie lapsed maailma kõige ilusamad ja targemad. Ja minu omad kõige inetumad ja lollimad. See on minu süü, nad kukkusid mul halvasti välja.

Fournier' elu on ilmselt nagu see blogiartikkel - loendamatute küsimustega, väheste vastustega. 

Indrek Koff on teinud oma tõlkijatööd nagu alati ülima kvaliteedi, aga ka empaatia ja peene pieteeditundega, ilmselgelt Fournier' valu hästi mõistes. Oma lõppsõnas küsib ta, kas on ikka eetiline tegelasi nende õigete nimedega nimetada ja kas tõde on üldse oluline, eriti kui võtta raamatut 'läbi ja lõhki humoristliku ilukirjandusliku teosena'. Ausalt öeldes ei ole ma kummagagi nõus. See on üleni Fournier' lugu ja tema elu, mis pseudonüüme siin ikka vaja oleks? Pealegi ei oleks see poolt nii mõjus nagu praegu. Ja humoristlikuks ilukirjanduslikuks teoseks (olgu see huumor nii must kui tahes) keeldun ma seda ka pidamast. Kuigi tõsi on, et võllanali on üks teose läbivamaid jooni.

Taas üks 5/5 raamat, aga ilmselt ei ole selle lugemine nõrganärvilistele ülearu soojalt soovitatav. 

Marguerite van Geldermalsen "Abielus beduiiniga"

 Kolleegiväljakutse raamat nr 5. 

Kuna tegemist on kirjastuse Sinisukk nii-öelda valge raamatu sarjaga, millest ma kahte suhteliselt õudse sisuga "pääsemisraamatut" olin lugenud (à la Jeemenist putku saanud naine, kes pidi üle elama naiste ümberlõikamise jne), siis olid mu ootused ka selle raamatu suhtes umbes sarnased, et üks õudusjutt siit tuleb. Aga üsna pea oli selge, et absoluutselt mitte, suisa vastupidi. 

Uus-Meremaalt pärit, kuigi juurte poolest poolenisti hollandlanna Marguerite läheb sõbrannaga Jordaaniasse rändama. Kuna Petra ümber hotelle pole, aga külalislahkus on laialt levinud, kutsub kohalik noormees Mohammad tüdrukud enda koopasse ööbima. Hiljem kutsub ta tüdrukud kohalikku pulma vaatama ja siis juhtub juba see, mis juhtuma peab, Marguerite armub ja jääb Jordaaniasse. (Ma arvan, et igal teisel juhul oleks ma võib-olla endamisi öelnud, et see oli hullumeelne otsus, aga kuna ma ise läksin veel veidramatel asjaoludel mehele, siis ma ei öelnud mitte midagi.) Tavapärane läänemaailma elustiil tuleb täiesti selja taha jätta, sest Mohammad elab Petra lähedal kaljukoopas ja tal pole peaaegu mitte mingit maist vara. Aga Marguerite'ile pole see takistuseks, sest esiteks ta armastab meest ja teiseks on ta väga seiklusaldis ja valmis kohalikku elustiili igati omaks võtma. Armunud inimene on muidugi teatud aja kõigeks võimeline, aga Marguerite sobitub tõesti hoolimata mõnest algsest - täiesti loomulikust - möödapanekust üsna kergesti kohalikku koloriiti. Ta harjub koopaeluga vaat et mängleva kergusega, õpib jõudumööda araabia keelt ja kohalikke oskusi ning teeb raamatus nii must-valgel kui ridade vahel selgeks, et ta on seal punaste liivakivimägede vahel (ja sees!) lõpmata õnnelik. Ja seda mitte ainult selle pärast, et tema kõrval on armastatud ja armastav mees. Marguerite tõesti armastab Petrat ja kohalike materiaalsusest absoluutselt mitte hoolivat elustiili. Kui ta ka leiab, et mõni komme on veider, ütleb ta ise: "Mina polnud sinna maailma parandamiseks läinud," ja teeb, nagu tava nõuab.

Kogu see hõim on võib-olla küll mingites ebausutavades kinni ja suuresti "harimatud" (olen sunnitud kasutama jutumärke, kuna olen ikka öelnud, et kirjaoskus ja ülikool ei ole ainus haridus maailmas ja kui tuleks mingi suuremat sorti katastroof, siis esimesed, kes nälga surevad, on kõrgesti haritud ülikooliprofessorid, viimasteks aga jäävad need "harimata" hõimurahvad, kelle ellujäämisoskused on kadestusväärsed). Aga nad on üdini heatahtlikud, külalislahked ja sellise laheda zen-hoiakuga. Ei mingit tõmblemist. Ja oma lapsi armastavad nad väga ka ja kasvatavad neid äärmise loomulikkusega. Selle asemel, et nina kirtsutada ja kohalikke tagurlikeks pidada, hakkab Marguerite neid hõlpsasti armastama ja enda rahvaks pidama, kuigi ta küll ise ütleb, et "mul kulus palju aega mõistmaks, et Mohammadiga abielludes oli minust saanud millegi suurema osa ning et see ei piirdu kunagi ainult tema ja minuga." Selge see - tegemist on ju nomaadide hõimuga, kuidas sa seal eraldi... 

Kui sageli räägitakse, et valged naised on vaesematele rahvastele Aafrikas, Lähis-Idas või kus iganes mingit laadi pääsemismagneti staatuses, kes peaks mehed oma koju ära viima ja rikkaks tegema, siis Mohammadi ja Marguerite'i lugu on sootuks teine. Nad on oma lihtsa eluga väga rahul ja Mohammad on pretensioonitu, kuid armastav ja osavate kätega abikaasa ja isa. Kui ajalehereporterid kuninganna Elizabethi külaskäigu ajal Marguerite'ilt küsivad põhjust, miks ta sellises kohas elab, vastab Marguerite hetkegi kõhklemata Mohammadi poole vaadates: "Tema on." Uus-Meremaal külas käies leiavad mõlemad, et see pole kindlasti nende kodu, ja lähevad esimesel võimalusel tagasi oma koopasse. 

Loomulikult vaatasin ma raamatu kõrvale ära hea mitu lühemat dokumentaalfilmi Petra kohta ja leidsin isegi paar sellist, kus turistid leidsid Marguerite'i sealt poest üles, mis nad koos Mohammadiga asutasid. Samuti leidsin video, kus räägib nende inseneriharidusega poeg, kes oli pärast ülikooliaastaid Uus-Meremaal Petrasse tagasi tulnud. Ühes videos rääkisid noored kohalikud sellest, et varem elasid nad koobastes, aga nüüd majades (ka Marguerite pidi oma perega koopast välja kolima, kuna ümberasumine tehti tervele hõimule kohustuslikuks) ja vastasid küsimusele, kumba nad eelistavad, et kindlasti oli koopas parem elada. 

Ehk siis - tegemist ei ole mingisuguse verdtarretava õuduslooga ega küüsi närima paneva põnevusjutuga. See on lihtsas keeles kirjutatud jutt lihtsast, aga erakordsest armastusest mitte ainult inimese, vaid ka Jordaania looduse ja elustiili vastu. 

Pärast Mohammedi surma läks Marguerite mõneks ajaks Sydneysse elama, aga õige pea kolis ta ikkagi tagasi kohta, mis on vist ikkagi tema jaoks ainus võimalik kodu. Kui see ei ole hästi elatud elu, siis mina küll ei tea, mis on. 

Jaan Kaplinski "Isale"

"Kõik kasvab välja mälestustest" – nii on Jaan Kaplinski ise ühe oma luuletuse esimeses reas öelnud. 

Aga mis saab, kui neid mälestusi nagu õieti polegi? Kui sa pole näiteks mitte kunagi oma isa tundnud, sest ta arreteeriti, kui sina olid alles väga väike, ja tagasi ei tulnudki? Millest siis välja kasvada? 

Aga kirjutan osalt just sellepärast, et sind ei ole, et ma ei ole saanud sinuga kunagi rääkida. Kirjutan sinule ka sellepärast, et ei oska kellelegi teisele niimoodi kirjutada kui sinule. Kirjutada sellest, mis on jäänud rääkimata, kuna mul ei ole olnud isa, kellele rääkida. Et olen nagu paljud teised, paljud isata kasvanud kahekümnenda sajandi kurja keskpaiga lapsed. Lapsed, kellel kõigil on jäänud midagi rääkimata, tundmata. Olemata. 

Kaplinski on selle raamatu vormistanud kirjana just sellele isale, keda ta pole mitte kunagi tundnud. Niipalju kui vähegi võimalik, on ta oma mälestuste jälgi ajanud, aga kahjuks ei ole ei Eestist ega isa kodumaalt Poolast midagi suurt leida. Ja ega õieti teagi, mida Kaplinski rohkem üritab, kas õppida paremini tundma isa  või iseennast. 

Muidugimõista on üsna palju juttu perekonnast. Nagu paljud lapsed tol ajal (Kaplinski sünniaasta on 1941), kasvatasid teda naised, naised ja veel kord naised, kui vanaisa välja arvata. Olud olid kitsad, privaatsust ei olnud, mehe eeskuju ka mitte. Ja kuigi Kaplinski räägib pikalt, kuidas see tema elu ja hilisemad suhted on keeruliseks teinud, siis hindab ta nende naiste hoolt ja armastust siiski väga ning kui ema sureb, siis ütleb ta, et "tema katkemine jäi minus valulema nagu katkenud pillikeele viimane heli". 

Kaplinskile teeb tuska inimese ja ühiskonna eemaldumine kõigest, mis on loomulik – suhtlemisest, loodusest, rahumeelsest elust. Ühest küljest loomeinimesena ja teisest küljest naiste maailmas üles kasvanuna on ta ilmselt tundlikum kui keskmine eestlane. Ta kurdab, et Eestit on tal raske pidada kodumaaks, kuna kodumaa peaks olema kodune maa, aga praeguses Eestis ta end koduselt ei tunne. Liiga palju on siin võõrast, ebameeldivat ja vaenulikku. Arhitektid hävitavad "linnades hubasust, mida nad nimetavad vanamoodsuseks, ja inimlikkust, mida nad nimetavad väikekodanlikkuseks, tõhusamalt kui Saksa või Ameerika-Inglise pommilennukid viimases maailmasõjas." Veel tema teksti vabalt parafraseerides on maailma rool hullude käes ja rahulolematus on kapitalismi peamine toode. Ka sel ajal, kui Kaplinski seda raamatut kirjutas, oli sõda, ja kogu selle asja peale kokku tõdeb Kaplinski kurvalt, et 'tema maailm, tema aeg, tema aegilm on läbi ja selles uues ilusas ilmas, new brave worldis ei ole temal midagi teha'. Järgnev luuletus küll sellest raamatust ei pärine, aga kas ei ütle Kaplinski nende ridadega just sama?

Mu kodu on ära igatsus

ja lõunamaa mered ja liivad,

ja kaasakutse ja appihüüd

ja tiivad ja tiivad ja tiivad... 

Aga Kaplinski arutleb ka kirjanduse ja kultuuri üle, selle üle, kuidas kirjandus ei saa olla peale sunnitud ja inimene ei peaks mitte ainult kirjutama, vaid ka lugema vabast tahtest. Eks ta läheb iseendaga ka vahel pisut pahuksisse, kui läheb raha pärast kuhugi luulefestivalile oma loomingut esitama, kuigi ta ise seda teha ei tahaks. Ole sa nii üllas loomeinimene kui tahes, päris ilma rahata ei ela. 

Õnneks on Kaplinskil rahusadam - maamajake mitte väga kaugel kodulinnast Tartust, kus ta on tõesti lõpmata rahul ja õnnelik, vaadates tarust välja ja sinna sisse voorivaid mesilasi, kellel on 'kollased õietolmupüksid jalas'. Puid lõhkudes, vett tassides või lihtsalt maaõhku hingates ei ole tal tõesti millestki puudust. 

See on väga isiklik raamat, milles Kaplinski otsib kõik nurgad oma hinges läbi ja laob kõik välja meile vaatamiseks, nii et seda lugedes on isegi natuke selline tunne, et ma ei tohiks seda teada – nii isiklik on tema lugu. See on raamat, mis paneb vaatama endasse ja tundma tänu selle eest, et minu lapsepõlves ei võtnud sõda lastelt isasid. See on raamat, mille sõnad ja mõttedki võivad ununeda, aga tunne, millega seda loed, ei unune kaua. 

See on raamat, mida loetakse südamega.