Lucia Berlin "Koduabilise käsiraamat"

Kõigepealt saadan teele tervituslehvituse Toledo toredale tiimile. Raamatuid valida nad oskavad, seda tuleb tunnistada. 

Üks koduabiline seal raamatus küll on, aga kuna tegemist on novellikogumikuga, siis on tegelaste kamp suhteliselt kirev. Samas on temaatika ja atmosfäär neis lugudes ikkagi stabiilselt jõhkrad, peamiselt kohtume vaeste, lootustetult haigete, kurjategijate, narkomaanide ja eelkõige joodikutega. See on üks täiesti omamoodi maailm, kus aeg kulgeb mingis täiesti hoomamatus rütmis, sest kuhugi ta kulub, aga vahet pole vist tegelikult üldse, sest nagunii ta kuhugi ei suundu. Nendel eludel ei ole sihti ja nagu aja puhul, pole ka millesti muust eriti lugu, sest vahet ikkagi ei ole. Vahel võib väike säde ju tekkida – näiteks armud kellessegi või midagi. Kuid sama kiirelt, kui see algab, see ilmselt ka lõpeb. Sinu armastatu viib ära kas surm, armuke või vangla. 

Ma ei tea, kas Berlin teeb seda meelega, aga tegelaste osas ma lõplikult sotti ei saanudki. Mitmed lood olid omavahel seotud, tegelased samad, kuid see tuli välja kuskil loo keskel või lausa lõpus. See ajas mind segadusse, samas mingil hetkel hakkas tunduma, et mis vahet seal ongi. Ükskõik, mida need inimesed ka ei üritaks muuta või parandada, ikka ajavad mingid kujuteldavad ühiskonnapõhjast kerkivad kombitsad ennast välja ja kõik läheb nagu alati, karusell hakkab taas tööle, imeb su endasse ja lahti ei lase. 

Kuigi Berlini enda elu ei olnud küll nii trööstitu, siis skolioos ja purunenud abielud kindlasti oma jälje tema maailmavaatesse jätsid. Seda, kui palju (peale ühe skolioosiga tegelase) neis novellides teda ennast on, ma päriselt ei tea. 

Berlini tekstiloomevõime on muidugi täiesti meisterlik ja vähem oleks patt kiita ka tõlkjat Jüri Kolki. Kuigi temaatika on selline, nagu tema on, siis tekst on sellega kontrastselt isegi kaunis. Sõnu on hoolikalt valitud ja vaetud, nagu selleks, et anda oma tegelastele vähemasti omalt poolt võimalikult palju väärikust ja tähelepanu. Pole siis ime, et kirjanduskriitikud on teda nimetanud Ameerika kõige paremini hoitud saladuseks. 

On meeldiv, et eestlastele on see saladus nüüd ära räägitud. 

Colette "Claudine in Paris"

 Claudine'i-raamatute teine osa. Kuna neid eesti keeles pole, siis kirjutan ka sisust natuke julgemalt.

Claudine on lõpetanud kooli ja isa otsustab, et oma uurimistöö pärast peab ta Pariisi elama minema. Claudine'i jaoks on see väga halb uudis, sest ta armastab oma koduküla Montignyd ja Pariisis elamine ei kutsu teda karvavõrdki. Ka pärast kolimist on tal väga keeruline suure linnaga harjuda. Pariis koliseb, inimesi on palju, majad on koledad (oijah, kuidas ma tahaksin temaga vaielda, minu meelest on Pariisi "ühetaolised" majad imeilusad), ja lisaks "I find that 'fresh eggs' in Paris have a peculiar taste of printed paper." 

Ja ega tal pole ka ju Pariisis kedagi peale armastatud kass Fanchette'i, teenijatüdruku ja armastava, aga hajameelse ja mõtetes kogu aeg kuskil mujal (nälkjate juures) oleva isa. Vaikselt hakkavad nad läbi käima isa õega ja tuleb välja, et tema tütar on küll surnud, aga lesk ja poeg on täiesti olemas. Vähehaaval saab Claudine nendega sõbraks ja kuigi noor Marcel haugub küll nii-öelda vale puu all, siis neljakümneaastane lesk Renaud on täiesti roogitav räim, ja Claudine teatab, et "I have seen that man exactly five times; I have known him all my life."  

Nagu ka sarja esimeses osas, ega väga palju muud ei juhtugi. Suurem osa raamatust on Claudine'i meeleseisundi ja mõtete kirjeldus. Elevust toob korraks raamatusse küll kohtumine koolisõber Luce'iga, kes on kodust vehkat teinud ja laseb end vanaldasel kaugemal sugulasel ülal pidada, loomulikult teatavate teenuste eest. Aga kuna Claudine otsustab, et Luce on seega täiesti põhja langenud, siis sellisega tema enam läbi käia ei taha. 

"Claudine Pariisis" on natuke sirgjoonelisem arenguromaan kui esimene osa. See ei ole nii hüplik juhtumiste kirjeldus, kus peaaegu mitte midagi mitte kuhugi ei edenenud, välja arvatud see, et tüdrukutel sai lõpueksam tehtud. Siin võib ikkagi märgata, kuidas Claudine muutub maatüdrukust nooreks suurlinnadaamiks. Ja kuna tal pole ka karja tüdrukuid ümber, keda kiusata, siis pole tal muud võimalust kui keskenduda sõpruse arendamisele noore Marceliga ja avastada, et hea sõber on suur and. Samuti ei saa mööda vaadata väikestest detailidest, näiteks kirjutab Colette möödaminnes, kuidas mehed tänaval üksi kõndiva Claudine'i ahtrit näpistavad, aga Claudine nendele kohe vihmavarjuga mööda pead mõõdab. Kombekad naiskirjanikud selliseid üksikasju kindlasti raamatusse sel ajal ei raiunud, aga Colette'ile a) käib selline käitumine närvidele ja b) ei karda ta sellele tähelepanu juhtida, et see ei ole okei. Eks realism ja jätkuvalt oma ajas üllatuslik avameelsus Colette'ist nii olulise kirjaniku tegidki. Ja ma pean tunnistama, et kuigi siin jätkuvalt mingit kirjanduslikku tulevärki otseselt pole, siis ometi tahan ma juba kolmanda raamatuga algust teha, et vaadata, mis nüüd siis edasi saab ja kui palju see Colette'i enda eluga haagib. 

Colette "Claudine at school"

Sidonie-Gabrielle Colette on kindlasti paremini tuntud ainult Colette'i nime all. Tema eluaastad (1873–1954) on väga olulised, et tema teoseid paremini mõista, sest tänasel päeval ta raamatuid lugedes ei ole nendes võib-olla isegi midagi nii väga erilist, aga kui nad paigutada oma aega, siis on need isegi Prantsusmaa kohta ilmselt ootamatult julged ja avameelsed. 

Colette abiellus 20-aastaselt Henri Gauthier-Villars'iga, kes oli niivõrd-kuivõrd-kirjanik ja kirjastaja ja avaldas teiste kirjutatud raamatuid oma nime (Willy) all. Colette'i ta alguses õhutas, aga pärast sundis kirjutama (pani naise luku taha ja teatas, et nüüd kirjutad), tegi käsikirjadesse parandusi (nagu Colette ise selgitas, tahtis mees ta lugudesse vürtsi ja skandaali lisada), ja andis needki Willy nime all välja. Hoolimata sellisest kaaperdamisest ja sunnist on Colette ise tunnistanud, et ilma Willyta temast kirjanikku saanud poleks. 

Kui nende abielu 1910. aastal lõppes (lahus elasid nad juba varem), ei olnud Colette'il muidugi lootustki mingit olulist honorari saada, kuna kõik õigused olid ju mehe käes. Colette teenis raha hoopis teatrilaval, aga ka ajakirjaniku ja fotograafina. 1920ndatel aga võttis kirjanikukarjäär jälle tuule tiibadesse ja tulid raamatud, mis on tegelikult kuulsamadki kui Claudine'i seeria, näiteks "Gigi". Juba oma eluajal peeti teda üheks mõjukamaks Prantsuse kirjanikuks. Ta jõudis veel kaks korda abielluda ja teisest abielust ka lapse saada ning eluõhtu veetis ta imelises Palais-Royalis, kahjuks peaaegu liikumatu artriidihaigena. 

Kui vaadata Colette'i pilte ja haruldasi filmikaadreid temast, siis ei saaks küll öelda, et ta oleks eriti ilus olnud, aga prantslannade sarm ei olegi sageli klassikalises ilus, vaadake kasvõi Coco Chaneli. Kindlasti oli ta aga liberaal ja mingitesse naistele mõeldud kastidesse ta kohe kindlasti ei mahtunud. 

Claudine'i seeria kohta räägitakse, et need on paljuski autobiograafilised, kuigi mitte täiesti (näiteks kasvab Claudine ema ja õdede-vendadeta, aga Colette mitte jne). Claudine on aga kindlasti Colette'ile sarnaselt mässumeelne. "Claudine koolis" on päevikuvormis ülestähenduste kogumik, milles tegelikult mingit erilist süžeed otseselt nagu polegi, ja kindlasti ei saaks ka öelda, et see on mingi tohutu kirjanduslik šedööver. Teksti kui sellist ei anna Hugo või teiste raskekahurväelastega üldse võrrelda. Aga "Claudine'i" tähtsus polegi selles. Claudine on selle raamatu tegevuse ajal 15-17-aastane ja Colette kirjutab minu meelest just selle nii-öelda teismelise portree väga hästi välja. Ühel õhtul hüppavad tüdrukud keksu, teine päev on nad kõrvuni armunud, ette tuleb suudlemisi ja ootamatuid armumisi. See segane teismeliseiga – laps sa enam ei ole, täiskasvanu ka veel mitte, aga täiskasvanute maailmas on nii palju, mida on vaja kohe avastada. Hormoonid ja tujud möllavad ja ausalt, ega seal päris täiskasvanud rollieeskujud ka mingid eeskujud pole. Aga see läheb juba sinna emantsipeerunud naiskirjaniku ritta, kes kirjutab lakooniliselt suhetest, mis isegi vabameelsel Prantsusmaal ilmselt üllatavaks avameelsuseks võis osutuda, nagu ma juba alguses mainisin. 

Kindlasti on Claudine'i eksperimenteerimisvabadusel oma osa tema isal, kes küll Claudine'i väga armastab, aga on täishajameelne professor, kes suudab mõelda ainult nälkjatest, mis on juhuslikult tema uurimisteema. Kuna ema ja õdesid-vendi Claudine'il pole, siis peab ta oma kõige siiramad ja hingestatumad jutuajamised maha mitte isa või sõbrannade, vaid hoopis oma kassiga (Colette oli ka ise suur kassisõber). Oma sõbrannade suhtes on ta kena täpselt siis, kui tal selleks tuju on. Väga sageli on ta pigem kiuslik või osavõtmatu. 

Niisiis, "Claudine koolis" (mida mina lugesin ingliskeelses tõlkes) on tekstina pigem kergekaaluline, aga siiski nauditav, kuna on väga aus (ausam kui paljud samalaadsed raamatud) portree ühest ilmselt segaduses teismelisest, kellel ei ole ei kodus ega koolis ankrusarnaseid eeskujusid ja nõuandjaid, keda tal väga vaja oleks olnud. Selles raamatus on palju suhteid ja suhtedraamasid, mingisuguse pildi saab ka tolleaegsest koolielust. Ma olen ka juba alustanud järgmist osa (Claudine'i-seerias on neli raamatut) ja ootan huviga, kas lugu kui selline muutub lineaarsemalt arenevaks või mida Colette on sellega otsustanud teha. 

Agatha Christie "Midsummer Mysteries"

Võtsin kergeks suvelugemiseks vana hea Christie lühijuttude kogumiku. Mõni oli Poirot-seriaalist tuttav ka, aga üldiselt oli enamus lugusid sellised, mida ma varem õnneks ei teadnud. 

Kuna Christie on minu jaoks alati olnud selline krimiraamatute crème de la crème, siis ennast mõnusasti lugema sättides nautisin juba ette. Kahjuks tuleb aga tunnistada, et minu elus on olnud palju paremaid Christie-lugemiskogemusi. Ilmselt oli suurimaks probleemiks see, et need olid suhteliselt lühikesed jutud ja ei lugu ise ega karakterid ei jõudnud eriti mitte kuhugi areneda. Samas ta ikkagi tahtis poolvägisi oma klassikalisi võtteid ära kasutada, nagu suletud keskkond ja valejälgedele juhtimine, ja lõppkokkuvõttes ei jõudnud need nii mõnigi kord loogiliselt lahenduseni. Jah, loomulikult ta selgitab lõpuks lahti, mis seal siis oli ja kuidas, aga mina lugejana ei olnud saanud piisavalt aega, võimalust ega ka fakte, et isegi üritada natuke kaasa mõelda. Lahendus tuli, nagu klassikud ütlevad, "tolksti, nagu see Pisuhänd". 

Ja ma nüüd vabandan oma lugemiskupja ja hea sõbra Pireti ees ette ja taha, aga ma tabasin end seda lugedes esimest korda mõttelt, et mulle meeldivad Christie lood eesti keeles rohkem kui inglise keeles. Ma ei oska seda fenomeni absoluutselt selgitada, aga ta on eesti keeles kuidagi tõsiseltvõetavam. See on absoluutselt täiesti subjektiivne arvamus ja ilmselt ei ole see Agatha Christie süü, sest ta ei saa ju originaalis olla halvem kui tõlgituna, aga näed... 

Järeldus sellest kogumikust on selline, et Agatha Christie on küll jätkuvalt krimikuninganna, aga ma piirdun edaspidi ikkagi tema pikemate lugudega. Kergeks suvelugemiseks käis küll, aga mingi tohutu elamus see nüüd küll ei olnud. 

Bonnie Garmus "Lessons in Chemistry"

Tegelikult tahtsin ma algselt seda eesti keeles lugeda (tlk Kristina Uluots), aga selle hind oli nii kena ja kopsakas, et läksin heaga oma armsa Kobo leheküljele ja otsustasin originaali kasuks. Seekord puhtalt hinnavahe pärast. Muidu loen ma juba paljast professionaalsest huvist sageli just tõlkekirjandust, sest kui tõlge on hea, siis on üks suur asi lisaks ju, mida nautida. 

Raamatu tegevus toimub eelmise sajandi keskel ja peategelaseks on Elizabeth Zott, erialalt keemik. Aga ajastu on selline, et naistel on väga-väga keeruline professionaalina läbi lüüa, sest naise koht on ju ometigi kodus ja üllaim amet on koduperenaise oma. Ja see on naise nii loomulik koht, et seda pole mõtet meestel ju isegi hinnata. Selles, et meie ajastul on naiste elul hoopis teine maik, oleme me tänu võlgu naistele, keda selline positsioon ei rahuldanud. Elizabeth Zott ei tahagi tegelikult ju palju - ta tahab, et teda tuntaks ja hinnataks keemiku, mitte kodukanana. 

Ma ei taha siinkohal väga palju sisust rääkida, aga Elizabethi teekond jäämurdjana on kõike muud kui kerge. Kahjuks on mul tunne, et selliste meestega, nagu tema teele sattus, oli tegemist liiga paljudel naistel. Kui palju oli neil vaja alla neelata ja kui väikeste tibusammudega lõpuks tuli minimaalne edu... 

Ma panin "Keemiatundidele" Goodreadsis väga kõrge hinde, sest kui üks raamat suudab mind paarileheküljeliste vahedega panna tundma tervet emotsioonide spektrit (vahel naerad ohjeldamatult, siis tekib jõuetu viha, siis poetad väikese kurbusepisara ka), siis on see ilmselgelt seda hinnet väärt. 

Ja siis ma mõtlesin, kuhu kategooriasse ma seda raamatut siis õieti paigutaksingi. Garmuse stiil on kerge ja kui puhtalt keelelisest aspektist lugemiskogemust hinnata, siis mõnes mõttes võiks öelda, et loed nagu ajaviiteromaani. Päris alguses nii tunduski, kui aus olla, eriti kirjastuse poolset sisukirjeldust vaadates. Aga siis tuli ühiskonnakriitika sisse nagu Aivazovski üheksas laine ja siis veel see geniaalne telesaate teema, kus Elizabeth õpetab kokandussaate raames tervele riigile möödaminnes nii keemiat kui enda ja oma töö väärtustamist (olgugi see "ainult" kodumajandus). Kogu see kontseptsioon on nii absurdne ja oma koomika see raamatusse ju toobki, aga ikkagi on see üks tõsine raamat, mis paneb lugejaid mõtlema, et me oleme hiiglasliku tänu võlgu oma aja Elizabeth Zottidele, kes isegi lootusetus olukorras kasvõi pimesi tabusid ja klaaslagesid murdsid, sest nad lihtsalt ei saanud teisiti. 

Tahaks väga teada, kuidas seda raamatut loevad mehed. Garmus tõmbab viiekümnendate-kuuekümnendate mehed selles raamatus halastamatult rattale. Aga nagu ma juba ütlesin - kahjuks on see ilmselt ajastust suhteliselt adekvaatne pilt.

Tõesti soovitan. Üllatavalt mitmekesine ja värskendav lugemiskogemus. 

Edith de Belleville "Parisian Life. Adventures in The City of Light"

 Üks hea asi iga talutava haiguse puhul on see, et sul on aega ja sa saad ära kirjutada võlgu oleva blogi (eile tehtud) ja lõpetada poolelioleva raamatu, mida täna rõõmsasti tegin. 

Mul on selle raamatu suhtes sisekonflikt. Ma jälgin Edithit Facebookis, sest mulle meeldivad ta postitused. Ta armastab Pariisi ja eriti sealseid kohvikuid, nii et ta piltidel on alati selline mõnus vaib ja neist kumab alati seda sõnulseletamatut elu nautimise kunsti, millel on prantsuse keeles isegi eraldi nimi - joie de vivre. Seega, tema Facebooki-lehekülg näitab just seda unelmate Pariisi-elu, mida ma päris hea meelega ise elaksin. Sellepärast oli mul ka hea meel, kui tal ilmus seesama raamat siin, ja ma tahtsin seda ka kohe lugeda. Elagu Bookdepository! 

Ja nüüd ma siin istun ja mõtlen sügavasti järele. Nojah, raamatus on juttu kirjanikest ja kunstnikest ja muidu olulistest inimestest ja miks oleks hea neist midagi teada. Ja aeg-ajalt tuli ette ka väga toredaid uusi infonäpse, mida ma tõesti enne ei teadnud ja mis olid mulle päriselt huvitavad. Mulle tegelikult meeldisid ka paar peatükki, mis rääkisid prantslannadest ja sellest, et nendele võib päris närvidele käia, kui näiteks ameeriklased pidevalt prantslannasid haibivad, kuna nad olla nii täiuslikult naiselikud, aga Edith ütleb, et prantslannade võlu ongi just nimelt selles, et nad pole täiuslikud, vaid inimlikud. Nad lihtsalt peavad endast lugu ja on stiilsed, mis ei pruugi olla sünonüümne moevoolude järgmisega. Ma kunagi lugesin üht artiklit nende stiili kohta. Seal oli öeldud, et prantslannadel ei ole tõenäoliselt seljas ühtki "firmamärki" ja tegelikult on nad riides väga tagasihoidlikult, kuigi kvaliteetselt ja hästi istuvates riietes, ning vaid üks detail on see, mis nende peale tagasi vaatama paneb. Võib-olla on see punane huul, võibolla värvikad kontsakingad. Edith lisab siia veel fakti, et kindlasti on kõige-kõige tähtsam parfüüm. Nii et võiksin selle nii kokku võtta, et su pilk jääb prantslanna peale pidama, aga sa ei pruugi isegi aru saada, miks, ja ka siis, kui ta on juba lahkunud, jääb midagi temast õhku maha, kas siis sõnasõnaliselt (parfüüm) või midagi veel vähem käega katsutavat. 

No ja siis me jõuame selle pooleni, mis mulle raamatus ei meeldinud. Ma tulen korraks selle juurde tagasi, et Edith on professionaalne giid. Aga kui ta selle raamatuga nüüd üritas Pariisi "müüa", siis see ei õnnestunud, sest pigem müüs ta seal ennast. Palju on nii-öelda tema sisemonolooge, kuidas ta pabistab, et kuidas ta nüüd hakkama saab ja mida värki. Võiks ju mõelda, et see on raamatu nii-öelda "inimlik" pool, aga see ei mõju. Pigem kõlab see natuke naiivselt ja ei sisendanud minusse eriti usku. Ma saan natuke aru, mida ta võis üritada, aga tundub, et ta pole ikka nii meisterlik kirjanik, kui ta arvab, sest need kahtlused oleks pidanud olema natuke nüansirikkamad kui lihtsalt ohkimine. Sama juhtus ka tema mõtteliste dialoogide puhul Hemingwayga jne. Jättis taas natuke klassikirjandi mulje. 

Aga no siis see tähelepanuväärne peatükk, kus ta pidi ühe ärimehe grupi Louvre'i ekskursioonile viima, aga kuidas ta umbes 40-aastasena suutis sellesama ärimehe poole õhkama hakata. Ja mitte ainult – kuna ärimees temalt pärast veel prantsuse keele vestlustunde soovis võtta, siis ta sõna otseses mõttes tegi kõik endast oleneva, et ärimees ära võrgutada. Tundub, et õnnestus ka, nii et palju õnne, aga!! Esiteks – kui keegi veel kunagi seda raamatut kunagi lugema satub, siis te näete ise, et see on tegelikult päris infantiilselt kirja pandud. Lehekülgede kaupa õhkamist, et no ma pidin endale jälle meenutama, et tema on rikas ja palju reisinud ja tema pole minu kategooriast, pealegi on tal juba Barbara (jaa, ärimees oli püsisuhtes). Ühesõnaga, üks igavene tants ja trall nagu kahemehesaag - ta ei vaata mind ju niimoodi, aga ma ikka panen kõik oma võlud mängu ja ma otse kindlasti PEAN prantsuse keele tunnis võtma jutuks Apollinaire'i kõige peenemad luuletused ja iga viimase kui jutu armastuse peale viima, sest ma olen nii kaval! Võib-olla oli see natuke erudeerituma vestluse vormis, aga niimoodi käituvad tavaliselt teismelised. 

Lisaks ma ei taha kohe alustadagi teemal, et kui sa tahad olla professionaalne giid, siis sa ei vaata oma klienti (eriti püsisuhtes klienti) nagu kaheksanda bee tüdrukud kooli parimat sportlast. Sa ei vaata ühtegi oma klienti nii. Ja isegi kui juhtub, et on nägus ja meeldiv, siis sa ei võrguta teda halastamatult, ja kohe kindlasti ei kirjuta sa sellest kõigest tervet peatükki oma raamatusse, mida ostetakse ja loetakse rahvusvahelisel turul. Ma imestan, et tal veel töökoht on. (Tegelikult ma ei tea, kas on, ja kas see on sama töökoht.😄)

Ning selle taustal oli päris piinlik lugeda viimast peatükki, mis andis seitse nõuannet kõigile, kes kunagi tahavad mehi võrgutada. Eriti selle taustal, et ta kirjutab seal näiteks, et ei tohi üle pingutada ja peab olema natuke saladuslik ja laskma oma oskustel nagu muuseas vähehaaval ilmneda. Ja samas kirjutab ta iga nõksu all, kui kavalasti ta ise Mr CEO puhul käitus ja kuidas ta kõige selle juures väga tagasihoidlikuks jäi – seda kõike ennast ise taevani kiites, kui hästi ta kõike seda oskas teha ja kui libedasti Mr CEO tema võrku langes. (Ma südamest loodan, et see vaene CEO seda raamatut mitte kunagi ei loe.)

Kokkuvõtteks - Pariisi elust oli selles raamatus kindlasti vähem, kui ma oleksin oodanud. Samas arvan ma endiselt, et Edith tunnetab Pariisi umbes nagu mina ja võib-olla oleks temaga isegi täitsa tore tunnike kuskil Pariisi kohvikus juttu ajada, sest mind ei ähvarda tema seitse võrgutusnõksu ju ka. 😉

Goodreadsis andsin 2/5. Teine ju ikka pingutas ja kirjutas terve raamatu. Mis siis, et endast. 

Carlos Ruiz Zafón "Marina"

 Ma arvan, et see on üks ilusama kaanepildiga raamatuid, mis ma kunagi lugenud olen. Seda, miks sama autori "Uduprintsi" eestikeelsel väljaandel peaaegu äravahetamiseni sarnane kaanepilt on (võib-olla ma nüüd natuke liialdasin, aga no vaadake ise, ma panen pildi ka alla), peab Varrakult küsima. 

Tõlkija Kai Aareleid. (5/5)

Kui natuke sisust kuivalt rääkida, siis pajatab lugu 15-aastane Oskar, kes on seiklushimulise loomuga ja läheb meeleldi uurima vanu maju ja surnuaedu, kuhu mina elades nina ei topiks. Nagu hea loo puhul ikka, hakkab lugu hargnema ja mingist hetkest peale ei ole põhimõtteliselt võimalik "Marinat" enam kuskile žanri lahterdada. Peaasjalikult on see vist noorteromaan, aga see on ikka kõike muud ka - armastusromaan, krimilugu, mingi maagilise realismi ja lihtsalt maagia segu, kindlasti ka arenguromaan (Bildungsroman) ja võib-olla on see lihtsalt muinasjutt, sest need ei pea ka alati nii õnneliku lõpuga olema. Ma arvan, et me leiaks mõne määratluse veel, kui ainult tahaks. 

Ma pole varem Zafóni lugenud, aga ma olen ikka öelnud, et mingi määramatu ühine joon on hispaaniakeelsel kirjandusel täiesti olemas, nagu ka venelastel või prantslastel. Venelasi painab mingi igavene spliin. Prantslased on romantikud. Aga hispaanlastel on imeline oskus kirjutada rusuvatest asjadest nii, et see põimub mingi ootamatu kerguse, hapruse ja iluga. "Marina" on põhiliselt ikkagi sünge, ükskõik kust otsast vaadata. On räpaseid rentsleid, Frankensteini koletise laadseid tooteid (ei tea, kas üks tegelane on meelega Maria Shelley nimeline?), reetmist ja kättemaksu. Must liblikas, mis iseenesest on ju kaunis, on suhteliselt koleda sisu sümboliks. 

Aga ka selles kohutavas maailmas on Marina ja tema isa nagu üks helge oaas, mis soojendab ja sisendab lootust. Nad on üdini head ja näevad ka teistes head, hoolimata pereema traagilisest kaotusest, mis kunstnikust isa nii rängalt tabas, et ta maalimise igaveseks lõpetas. 

Zafón kirjutab süžeele vaatamata ilusasti, väga ilusasti. Ja ta kirjutab nii-öelda lõpuni välja – kogu see hirmus lugu ja taustsüsteem teenib oma eesmärki, sest selle taustal tõusevad Marina ja ta isa sooja päikesena kõigest kõrgemale ja kõigest olulisemaks. Kuni on inimesi, keda armastada, ei ole kõik kadunud. 

Alexandre Dumas "Kolm musketäri"

 Dumas vanem siis. 

Lugesin hiljuti "Krahv Monte-Cristot" ja juba siis mõtlesin, et küll on hästi kirjutatud ja küll on hästi tõlgitud. Tõeline seiklusjutt, mis jooksis nii hästi, et kõik need arvukad leheküljed väga kiiresti otsa said. Nii ka nüüd. ("Kolm musketäri" tõlkis Tatjana Hallap.)

Ma arvan, et meie põlvkond ei saa mitte kunagi lugeda "Kolme musketäri" nii, et silma ees ei oleks Mihhail Bojarski oma kolme semuga hobustel paraparaparaadujemsja-laulu saatel mööda Pariisi kappamas. Ja ka kõik kolm naispeaosalist – Mileedi, Constance ja Austria Anna – olid nagu missikandidaadid. Irina Alfjorovat (Constance Bonancieux) ongi mitteametlikult Venemaa kõige ilusamaks naiseks nimetatud. 

See on ka muidugi omaette fenomen, et nii Inglismaa kõige kuulsam detektiiv (Sherlock Holmes) kui Prantsusmaa "klassikalised musketärid" on kõige "õigemad" Vene filmides. Inglased ja prantslased võivad pingutada palju tahavad, minuvanused viiendikul maakerast mühatavad põlglikult. 

Dumas' "Kolm musketäri" oli oma aja "Harry Potter". Ei ole peaaegu kedagi, kes ei oleks kas raamatut lugenud, filmi näinud või vähemalt ei teaks tegelasi ja põhilisi tegevusliine. Kui see ka poisse lugema ei pannud, siis ei suutnud seda miski. Nagu ma juba mainisin, siis isegi hoolimata sellest, et otseselt uudiseks polnud mulle seal miski, läks lugemine väga kiiresti, hoolimata 600 leheküljest, ja jälle juhtus, et lõpetasin öösel kolmveerand üks. Võiks ju mõelda, et oma vanuse juures ja naisena ei ole ma just selle raamatu otsene sihtgrupp, aga mingi võlu sellel ikkagi on. Ilmselt kogu see rüütellik galantsus ja tegelikult ikka väga hästi välja kirjutatud stseenid ja karakterid.

Üks joon, mis jutustuses silma torkab, on huumor, ükskõik kui ränk on pooleliolev taplus või kui tõsine kirjeldatav olukord. See annab kogu loole kergust ja lõbusust juurde ja minu seisukohast on see äärmiselt meisterlik oskus. Samas - kui Constance sureb, siis on see jällegi kirjutatud mitte küll ülespuhutult nõretava sentimentalismiga, aga nii, et on ikkagi väga-väga kahju. Ja kurb ka. 

Tõele au andes tuleb tunnistada, et päriselu-d'Artagnan (Charles de Batz de Castelmore d'Artagnan) ei teeninud mitte kuningas Louis XIII alluvuses, vaid oli hoopis tema poja, Päikesekuningas Louis XIV alandlik teener. Ehk siis see meie tuttav kaunis kuninganna oli tegelikult d'Artagnani ülemuse ema. D’Artagnan oli küll vapper sõdur ja sai leitnandiks ka nagu raamatus, aga ilmselt oli tema kuulsaim saavutus mitte Buckinghami hertsogilt parandatud ripatsi tagasitoomine, vaid see, et ta arreteeris Louis XIV käsul mehe nimega Nicolas Fouquet. Fouquet oli kuninga finantsvolinik, kelle arreteerimise ainus põhjus oli kuninga kadedus – Fouquet nimelt ehitas endale imeilusa Vaux-le-Vicomte'i lossi ja tähistas selle valmimist toreda peoga, kus kõik külalised said kingiks kena hobuse. Kuningas leidis, et Fouquet püüab teda üle mängida ja sellest piisas, et Fouquet pokri pista. 

Ja lõpetuseks tänan taas teadmiste lõputut varaallikat Marina Laikjõed, tänu kellele ma raamatu esimestel lehekülgedel kohe teadsin, et möödaminnes mainitud Armand Duplessis on kuulus kardinal Richelieu. 😁

Vaux-de-Vicomte'i loss

Päris-d'Artagnani kuju Maastrichtis

Ja nüüd väike nostalgiaretk! 

Ilmselt kõige "õigemad" musketärid :) Venjamin Svehhov (Athos), Igor Starõgin (Aramis), Valentin Smirnitski (Porthos) ja Mihhail Bojarski (d'Artagnan)

Venemaa kauneim näitlejatar Irina Alfjorova (Constance Bonancieux)

Oleg Tabakov (Louis XIII) ja Alissa Freindlihh (Austria Anna)

Aleksandr Trofimov (kardinal Richelieu)

Margarita Terehhova (Mileedi) 

Ja finaaliks - palun väga, siin ta on. 😆 

Janet Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Selle raamatu kaas oli nii tugevasti kutsuv tuluke, et hoolimata kodusest kasvavast raamatuvirnast soetasin ma selle endale täiesti mõistusevastaselt ja nii ruttu kui võimalik. Esiteks on kaanepilt lihtsalt võrratu ja teiseks mahuvad pealkirja mu kaks suurimat nõrkust – Pariis ja raamatud. Ja seekord õigustas minu emotsiooniost ennast enam kui küll. 

Pariisi Ameerika raamatukogu asutati 1920. aastal ja tegutseb Eiffeli torni läheduses tänapäevani. Romaan põhineb tõsilool sellest, kuidas Teise maailmasõja aegu raamatukogu hoolimata kõigest lahti hoiti ja inimestele raamatud igasugustes oludes kättesaadavaks tehti. Kuigi peategelane on ilmselt kirjanduslik väljamõeldis (tema elulisuse kohta ei leidnud ma faktilist kinnitust), siis teised tegelased on esindatud isegi oma pärisnimedega. Autor muuseas töötas ise samuti Pariisi Ameerika raamatukogus ja seal ta 2010. aastal seda lugu kuuliski.

Niipalju teab maailmasõdadest vist küll iga inimene, et kogu see madin ja võimude vahetamine oli igale linnale ja rahvale laastav. Ja see pole ka mingi eriline spoiler, kui ma ütlen, et juutidel keelati raamatukogudes käimine üldse ära. Aga raamatukogule ei sobinud see sugugi, et nende lugejad enam vajalikke teoseid kätte ei saa. Midagi tuli teha. Kõige taustal loomulikult inimesed armuvad ja kaklevad pereliikmetega nagu ikka - aga kui teile jääb näiteks kaanepildist mulje, et tegemist on nn ajaviiteromaaniga, siis ei, ei ja veel kord ei.

Seda oli lihtsalt nii hea lugeda. Esiteks oli tõlge jälle väga hea (tlk Lii Tõnismann), kusjuures siinkohal pean ma mainima, et õppisin ära uue eestikeelse sõna, nimelt 'tupruma'. Palun väga, otsige oma ÕS-id netist välja. Aga samas oli kilomeetri kaugusele näha, et ka algtekst lihtsalt pidi olema hea, sest ridade vahelt – just nimelt vahelt – lausa voogab igasugu emotsioone, millest peamised on südamlikkus ja inimesearmastus. 

See pole ülearu muinasjutulikult õnneliku lõpuga raamat, mis oleks ka raamatu üldist tegevust ja tonaalsust arvestades täiesti utoopiline. Küll aga on see raamat, mis näitab, et kõige hullemateski oludes on võimalik jääda inimlikuks. Ei, täiuslikuks mitte. Inimlikuks. 

Ja ikka jõuan ma ringiga tagasi selle imearmsa teksti juurde - nagu oleks seda kirjutatud kuidagi eriti õrna puudutusega. Nii sa seal Pariisis siis seikled, möödud "murtud südame ja seetõttu kõrbenud saiadega pagari boulangerie'st", kohtud tädi Caroga, kes "oli pihast väga peenike ja peast väga tark", ja õpid, misasi on l'heure bleue (maagiline hetk päeva ja öö vahel). Panengi teile lõpetuseks ühe oma lemmiklõigu, kus minategelaseks on 1980ndate aastate Ameerika tütarlaps, kes on just hiljuti ema kaotanud.

Õhtuti olin üksi: isa sulgus oma kabinetti. Istusin kirjutuslaua ääres ja võtsin igapäevase keeletunni uuesti läbi, kordasin prantsuskeelseid sõnu aina uuesti ja uuesti, kuni need ei tundunud enam nii võõrapärased. Odile kinkis mulle prantsuse-inglise sõnaraamatu – apelsin on un orange, aga sidrun un citron. Je voyage en Prantsusmaa. Je préfère Robby. Odile est belle. Pariis est magnifique. Lihtsad laused, lihtsad rõõmud, üks uus sõna korraga, kõik laused olevikus, ei kurbust, mida põhjustaks minevik, ei ärevust, mida tekitaks le futur. Mulle meeldis kogu hingest le français, sild, mille teises otsas ootas la France – maailm, millest teadsime ainult Odile ja mina, paik, kus on salaaiad ja suud vett jooksma ajavad desserdid, paik, kuhu ma võiksin peitu minna. Olgu, ma ei saa jagu südamevalust –liialt tihke, liialt kõikehaarav – aga tegusõnade pööramisega tulen toime. Mina alustan - je commence, sina lõpetad - tu finis. Selles kaotusvalu salakeeles kõnelesin ma oma emast: j'aime Maman. 

See on raamat, mida ma tahan oma magamistoa raamaturiiulil hoida. Mõne raamatu puhul on lihtsalt selline tunne, et paljalt selle lähedus teeb maailma helgemaks. 

Jørn Lier Horst "Talveks suletud"

#12 ja ametlikult viimane kolleegiväljakutse raamat. (Võib juhtuda, et tuleb ka bonus track.)

Jätsin selle raamatu meelega väljakutse viimaseks. Soovitused on olnud tõeline raskekahurvägi ja ma olen oma kolleegidele kirjeldamatult tänulik, et nad minu visatud kinda vastu võtsid ja mulle nii palju häid raamatuid (millest ükski poleks mul niisama nimekirjas olnud) ette söötsid. Oli tõeline rõõm! Ja kui Kehlmann oli kui magustoit, siis "Talveks suletud" oli selline kergem, kuid väga meeldiv kergem kohviring juustuvalikuga kogu selle gurmeesöömaaja lõpuks. 

Raamat on politseiinspektor William Wistingu põnevik, järjekorras autoril number seitse. "Talveks suletud" hakkab lahti rulluma hoopis suvilaröövide juhtumist, aga kuna ühes neist avastatakse tapetud mees, saab röövide juhtumist üks näiliselt keeruline segapuder, kus kõik nagu oleks omavahel seotud ja samas nagu pole ka. Osad niidid lennutavad uurijad isegi Vilniusse (seekord vedas, et Ida-Euroopa kurikaelad olid Leedust, mitte Eestist - phew!) ja inspektor Wistingu tütargi satub sündmuste keerisesse, mis komplitseerib alati olukorda.

Jorn Lier Horst on ise endine vanemuurija, mis ilmselt selgitab ka politseitöö väga sujuvat selgitust ja see on eeldatavasti täiesti adekvaatselt esitatud igapäevane ja realistlik pilt sellest, mis päriselt selliste uurimiste käigus toimub. Raamatus pole mingeid seletamatuid deus ex machina'id. Seal ei ole asju, mida krimilugude juures sageli kritiseeritakse – näiteks sageli tulevad politseiseriaalides või -raamatutes DNA-testi tulemused ulmeliselt kiiresti, vahel isegi tunni-paariga, aga siin öeldakse selgelt, et enne paari nädalat pole lootustki. Jäi lihtsalt silma kui võluvalt realistlik fakt. 

Siin pole ka muidu nii tavalist depressioonist või alkoholist painatud detektiivi, kes peale kõige muu oleks paljudes mõrvalugudes lausa kohustuslikus korras veel ka ülemustele allumatu, kuid lahendab segase mõrvaloo, mida on mõnda aega tulemusetult uuritud, geniaalselt, sisemise valgustusliku sähvatuse tulemusel. Ei, Wistingu ainus traagika on juba mitu aastat tagasi surnud naine, aga kuna tal on tütrega väga hea läbisaamine ja uus elukaaslanegi on tütrega igati sõbralikes suhetes, siis on ilmselge, et lugu ise kannab piisavalt hästi ja muud kila-kola pole kirjanikul vaja selle ümber tekitada. Tulemusele jõutakse järk-järgult ja pahalast ei hoita ka viimaste lehekülgedeni saladuses, vaid lugeja liigub igal sammul uurijatega kaasas ja saab kogu info kätte samaaegselt Wistinguga. Ei mingit Agatha Christiet, aga ehk see teebki Horsti raamatu sedavõrd meeldivaks, kuna lugejat peetakse võrdväärseks ja ta oleks nagu pidevalt ise uurimisrühma osa.

Kõik see muutis raamatu väga ligipääsetavaks ja usutavaks. See pole võib-olla kirjanduslikust seisukohast selline šedööver, nagu seda on siin olnud nii mõnigi eelnev raamat. Aga pole vajagi. Omas žanris on see ikkagi väga hea lugu ja jälle tuleb kindlasti ära märkida tõlkija, Kristina Sikora – no mitte midagi ei jäänud häirima, tekst oli väga mõnus. 

Siin lõppebki kolleegiväljakutse 2022. Suundugem uutele jahimaadele. :)