Frank McCourt "Angela's Ashes"

Kui tahate lugeda ekstraordinaalselt head romaani, siis siin see on.

Väike Francis kolib oma joodikust isa ja emaga - kõik rahvuse poolest iirlased - Ameerikast Iirimaale Limericki. Kuigi nad olid juba Ameerikas vaesed, siis Iirimaal langevad nad täiesti põhjakihti. Isa joob maha praktiliselt kogu iganädalase abiraha ja iga palga, mille ta juhuslikult tööd saades teenib. Ema on käega löönud, sest katoliiklasena ei saa ta kasutada rasedust ennetavaid vahendeid (ega tal nendeks rahagi poleks), lapsi aina tuleb ja vaesuse tõttu ei jää neist mitte kõik elavate kirja. Kummitavad igasugu haigused - tüüfus ja 'galloping consumption' (guugeldasin - tuberkuloos). Päeva söök koosneb hommikusest ja õhtusest teejoomisest (kui sooja vee tegemiseks kütet on) ja käärust praetud leivast. Muna on midagi täiesti ekstravagantset.

Kõigest hoolimata käivad lapsed siiski koolis, kuigi räbalates ja poolenisti paljajalu. Ja kooliharidus tuleb lõppkokkuvõttes ka kasuks.

Raamat tekitab nii palju erinevaid tundeid, et ei teagi, kuidas selles virrvarris lõpuks orienteeruda. Viha hoolimatu isa vastu, kes ometigi tegelikult armastab nii oma naist kui lapsi. Lootusetunne kogu seda vaesust ette kujutades, mida ilma nii graafiliste kirjeldusteta polekski ette võimalik kujutada. Ahastus selle üle, et laps hakkab endal ja oma perel elu sees hoidmiseks kuskilt midagi salaja võtma. Ja kõige selle keskel pead ikkagi aeg-ajalt südamest naerma, sest ka kogu selles ahastuses on siiski koomikat ja vaimukust, nagu iirlaste puhul ikka.

Ma pean tunnistama, et ma lugedes ei saanudki aru, millele raamatu pealkiri viitab. Aga siis ma jälle guugeldasin ja sain teada, et Angela (pereema) sigarettidest langev tuhk ja kaminas olev enamasti külm tuhk (küttematerjali puudusel) väljendavad mõlemad naise lootusetut seisukorda ja läbi elatud kaotusvalu.

Lugesin huviga ka raamatu lõpus olevat intervjuud autoriga ja ta täheldab seal, et ei osanud unes ka näha, et raamat nii populaarseks osutub - kes tahaks lugeda sulavaesest Limericki perekonnast? Ta lootis müüa 500 eksemplari ja mõtles, et vähemalt ta oma perele on nüüd sellest ajast mälestus. Aga kõik läks hoopis teisiti. Raamatust sai bestseller (intervjuust: There is significance in the insignificance) ja pere ei võtnudki seda omaks. Iirimaal toimunud presentatsiooni ajal olid Franki ema ja vend saalist hüüdnud, et raamat on puha valesid täis ja seal pole karvavõrdki tõtt - ema häbenes kunagist vaesust oma surmani.

Raamatust on tehtud ka film, mille kohta autor ütles, et hea üritus, aga kui peaosi mängivad austraallased ja ameeriklased, siis ... Ja õhku jäi loomulikult rippuma küsimus autentsusest.

"Angela's Ashes" sai ka üsna kohe järje pealkirjaga "'Tis". Kust ma selle nüüd siis saan? :D

Eesti keelde tõlkis raamatu Lia Rajandi. Pealkirjaks "Angela tuhk".

Intervjuu autoriga: https://www.youtube.com/watch?v=SskmdYBkNs4

Yrsa Sigurðardóttir "Last Rituals"

Yrsa Sigurðardóttir jäi mulle silma juba mõni aeg tagasi, kuna ilmselt on tegemist eriliselt produktiivse ja vägagi populaarse kirjanikuna. Aga iga kord, kui ma teda guugeldama hakkasin, lootsin, et kõikvõimas Google leiab ta üles eesnime järgi - minu jaoks on ta mälus jätkuvalt Yrsa Sigpafjölaskdjfaqweporipajmnxlcdottir. Kuna mul kokkupuude nii Islandi kui ka islandi keelega on Eurovisiooni-põhine, siis ei ütle need kriksatrullid mulle seal vahel ka eriti midagi ja tähtede järjekord on ammugi meelest läinud. :D

Võibolla nüüd jääb meelde.

Tegemist on krimi- ja lastekirjanikuga (ei tea, kas vastandid maandavad teineteist?) ja"Last Rituals" on tema esimene krimiromaan. Päris kindel ei ole, aga ilmselt on selle eestikeelne pealkiri "Kolmas märk", tõlkija Askur Alas.

Lühidalt öeldes palkab mõrvatud sakslasest tudengi perekond naksaka juristi Thóra appi nende pere finantsidega töötavale Matthewle, sest politsei uurimistulemustega ta rahul ei ole. Kahtlustatakse, et surm on kuidagimoodi seotud sellega, et tudeng Harald uuris nõiaprotsesse ja et mingid hämarad asjad seal teoksil olid. Õnneks püsis kirjanik ikkagi uurimise juures ja mingit vuuduud või muid õudusi seal polnud, kui see õnnetu mõrv ise välja arvata. Olid küll ajaloolised uurimused ja kommete selgitused, nagu arvata võis, aga lugu ise püsis kenasti pinnal.

Pean ka tunnistama, et päris palju itsitasin ka. Thóra ja Matthew on koos päris naljakad, kui juba vedama saavad.

Thóra kui (mitteametlik) uurija mulle väga meeldis. Mul on ametlikult kõrini - nagu tähelepanelik blogilugeja juba ehk teab - sellistest uurijatest, kes on kas omadega nii puntras, et ainult joovad või panevad savu või siis ei hooli nad karvavõrdki ülemuste käskudest ja keeldudest ja satuvad aina pahandustesse. Või mõlemat. Thóral on probleeme küll - ta on üksikema, kes peab pärast lahutust toime tulema tunduvalt väiksema sissetulekuga ja kasvatama üksi kaht last, kellest üks on kuueteistaastane ja teine lasteaialaps. Eksiga ta ka hästi läbi ei saa. Aga - ta saab hakkama! Ja ta ei pea selleks ennast iga päev purju jooma või mingil muul moel reaalsuse eest põgenema.

Kõike seda arvesse võttes võib öelda, et kuigi põhiteema on muidugi suhteliselt sünge, siis mingil veidral kombel on raamat siiski pigem kergem kui raskem krimka. Kui ma olen põhimõtteliselt otsustanud, et Lars Keplerit ma üldse lugema ei hakkagi, siis Yrsa Siaölskfjasölfkadottirit - mine tea. :)

Margit Kilumets "Ita Ever. Elu suuruses."

Peab kohe ütlema, et ma ei ole suur elulooraamatute lugeja. Mõni üksik on huvi pakkunud. Aga Ita Everile ei suutnud minagi vastu panna.

Raamat kui selline on nagu elulooraamat ikka. Ma pole nendes kunagi mingeid erilisi šedöövreid näinud ja no mis ta ikka olla saab. Täitsa selline harju keskmine.

Aga Ita Ever on Ita Ever. Kui ma raamatu enda eest oleks Goodreadsis ilmselt kolm tärni andnud, siis no vot käsi ei tõuse. See oleks nagu Everi alahindamine. Ta on ikka näitleja hoopis omas kategoorias ja lavalaudade naissoost Ivo Linna, keda kõik - nagu ka raamatus öeldud - tingimusteta armastavad.

Ja eks see ole ju ka tõsi. Ta võib ükskõik mida seal laval teha, doktor Everina mingit suvalist koomikat või midagi süvapsühholoogilist, ikka köidab. Anu Lamp on ehk ainus, kelle ampluaa on sama lai.

Raamat ei keskendu niivõrd teatrile, kui Ita eraelule ja kõiksugu kaliibriga inimsuhetele, mis ta elus on olnud. Kuid ega teatrist nüüd ka üle ega ümber ei saa, sest lugedes on selge, et tema eraelu kannatas tugevasti selle pühendumuse pärast, mis oli ta elus alati number üks - teater. Ka ta lapsepõlv oli selline, et armastuse ja helluse puudus kumab kogu raamatus tema lapsepõlvest rääkivates osades. Kui need kaks asja kokku panna, siis pole ime, et lähisuhetega on tal elus läinud nii, nagu on läinud.

Seda, et ta nimi tegelikult Ilse on, teadsin ma tänu ristsõnadele juba ammu. Nüüd lõpuks sain teada, kust see Ita tuli. Hoopiski mitte teatrist, nagu olin arvanud. Teie loete muidugi ilusti ise.

Noh ja lõppkokkuvõttes oligi nii, et see oli nüüd küll esimene raamat, kus Goodreads sai tärne Ita eest, mitte raamatu eest. :D

Amy Newmark & Janet Matthews "Chicken Soup for the Soul: The Spirit of Canada"

Meil oli suvel esimene suguvõsa kokkutulek. Ja kui meie ette võtame, siis on võetud - Canadast ilmus kohale 11 inimest! Ja nii ma saingi endale sellesinase raamatu.

Ma olen ise nooruses Canadas Vancouveris kolm imelist nädalat veetnud. Mäletan seda siiani kui päevi täis päikest, sõbralikke ja ülimalt vastutulelikke inimesi ja üldist chill-zen suhtumist. Loodus oli tõeliselt kaunis ja kuna tegelikult on Canada täiesti hoomamatult suur (jäädes vaid pisut alla Venemaa pindalale), on seal tõepoolest kõike. Inimesed on loomulikult ka väga suured loodusearmastajad, käivad kalal ja matkamas ja kohtumised karudegagi pole midagi enneolematut.

Just selline Canada õhkub ka raamatust, mis koosneb 101 lühikesest loost, kõik erinevatelt autoritelt, kes pole mitte kirjanikud, vaid täiesti tavalised kanadalased. Lood räägivad sellest, mida nende maa ja rahvas neile tähendab - eks meil kõigil ole oma kodu kohta midagi öelda. Raamat on koostatud Canada 150. aastapäeva puhul.

400 lk on muidugi omajagu lugemist. Aga kuna kõik need lood on sellised kahe- kuni kuueleheküljelised jupid, läheb see üsna kiiresti. Mulle meenus tahtmatult selline tore ajakiri nagu Reader's Digest, mis samamoodi koosneb sellistest pisikestest pretensioonitutest paladest. Nii ma lugesingi, kergejõustiku eelvõistlused kõrval jooksmas, sest enamasti ei olnud telekas midagi vaadata ja kui oli, polnud ka poole lõigu pealt korraks lugemist pooleli jätta ja kaks minutit ekraanile keskenduda.

On selge, et kanadalased armastavad oma maad ja rahvast jäägitult. Canada on tuntud selle poolest, et ta võtab suhteliselt avasüli vastu kõik, kes sinna elama tulla tahavad. Usutakse võrdsetesse võimalustesse, alguses antakse igakülgset abi ja tehakse nii, et inimesed hakkavad end ruttu koduselt tundma.

Aga mida edasi, seda enam hakkas mind üks asi häirima. Oma lugusid rääkisid paljud immigrandid, kelle vanemad või vanavanemad olid Euroopast, Aasiast, USA-st või Lõuna-Ameerikast sinna elama tulnud. Või olid nad seda siis päris ise teinud. Tore. Samas oli lugusid, mis rääkisid põlisameeriklastest, vähem kui ühel käel sõrmi. Ja mitte ükski neist ei olnud põlisameeriklaste kirjutatud. Küsimärk minu pea kohal läks järjest suuremaks ja sinna ta heljuma jäigi. Pisut häirivalt. Räägitakse nii ilmse enesestmõistvusega sellest, kuidas Canada on meie kõigi maa - no loomulikult on see ju tore. Aga kui nüüd päris põliselanikele anda võimalus rääkida sellest, mis nad tegelikult arvavad - kas see oleks sama roosiline? Võibolla oleks, võibolla nad tõesti tunnevad, et neilegi osutatakse piisaval määral austust ja kõike. Kangesti oleksin tahtnud teada, kas neid tõesti välditi meelega? Meenus üks video, kus põlisameeriklased räägivad Columbusest. Väga silmiavavalt.

Ma olen ka inimene, kellele selline padupatriotism ühel hetkel väsitavalt mõjuma hakkab. Ka mina armastan oma kodu väga, aga Eestit geograafiliselt, mitte poliitiliselt. Selles raamatus ei saa üle ega ümber sellest, et igas loos räägitakse, kuivõrd uhke on ikkagi olla kanadalane ja kuidas nende rahvushümn toob iga kord neile pisara silma. Aga noh, kellele kuidas, muidugi.

Lõppkokkuvõttes olen ma suuresti nendega nõus - Canada on imekaunis ja seal elavad inimesed on tõepoolest väga hea ja suure südamega. Ja vahelduseks oli täitsa tore lugeda 'pärisinimeste' siiraid ja südamesttulevaid lugusid.

Suguvõsa kokkutulek läks ka hästi. Meie kanadalased on ka väga toredad. :)

Ian McEwan "Nutshell"

Kui raamatukubjas kingib raamatu ja ütleb selle juurde kuivalt, et see on ta lemmikkirjanik, siis no pressure, eks. 😏

Mul on alati hirm, et mõni keskpärane või nigel kirjanik tuleb mõne briljantse idee peale ja kirjutab siis sellest kesise raamatu. "Nutshelli" käekäik oli meie kõigi rõõmuks päikeselisem, sest see idee tuli pähe Ian McEwanile. Lugu, mida räägib veel emaüsas olev laps, võiks olla imal, igav ja tobe. Mis seal siis ikka näha, kuulda või mõelda on, eks? Aga võta näpust. Autor oskab paremini.

Meie loos ei ole lapsel enda kohta kuigi suuri illusioone, sest ta on juba aru saanud, et teda pole õnnistatud ei traditsiooniliselt helge pere ega ka mitte maailma parima koduga. Tal pole õnne sündida ei kaunis ja sotsiaalselt hästi kindlustatud Norras, ei päikeselises ja suurepärase köögiga Itaalias ega ka mitte Prantsusmaal (Pinot Noir!).

Instead I'll inherit a less than united kingdom ruled by an esteemed elderly queen, where a businessman-prince, famed for his good works, his elixirs (cauliflower essence to purify the blood) and unconstitutional meddling, waits restively for his crown. This will be my home, and it will do. I might have emerged in North Korea, where succession is also uncontested but freedom and food are wanting. (lk 3-4)

Aga kui see laps avastab järsku, et välismaailmas kavandatakse tema isast vabanemist, lükkab lugu viienda käigu sisse. Nii et tegelikult on see kriminaalromaan, lihtsalt täiesti ootamatust vaate-, või pigem arvestades jutustaja perspektiivi, kuuldenurgast. Ja milliselt platvormilt ta üldse toimuvasse suhtuma peaks? Kas ema ja isa saab armastada, hoolimata kõigest, milles nad lapsevanematena juba eos haledalt läbi kukuvad?

Hunnitu konstruktsioon, pinevust jagub lõpuni. Ja huumorit ka. Lugege!

Aitäh raamatukupjale! 💓

Juan Gabriel Vásquez "Asjade kukkumise hääl"

Mina ei tea, kes need inimesed on, kes tegelevad žanrimääratlustega. Näiteks selle raamatu kohta on öeldud, et see on 'poliitiline põnevik' ja 'kirjanduslik realism'. Ma ise ei oleks osanud "Asjade kukkumise häält" põnevikuks küll kategoriseerida.

Jutustaja, Antonio, räägib raamatus nii enda kui ka oma sõbra Ricardo Laverde lugu. Sõber on siin taas kord väga tinglik määratlus, sest nende kokkupuude ei olnud küll väga tihe ja tegelikult ei teadnud nad üksteisest suurt midagi - üks ülikoolis õppejõud ja teine kahtlase minevikuga eksvang. Aga ometi tunneb Antonio pärast Ricardo surma, et ta peab nüüd postuumselt tema ellu kaevuma ja õppida teda tundma, kuigi ehk liiga hilja. Ja teada ta kõike saabki - nii selle, miks ta vangis istus, kui kogu tema eluloo. Mis teda sellist uurimistööd tegema pani? Võlatunne, et eluajal abi ja tugi andmata jäi? Mis paneb sind sellise inimese jälgi ajama enda pere arvelt?

Ma ei teagi, millest see raamat päris täpselt on. See on küll mahuliselt pigem Ricardo lugu (mis on tegelikult vahepeal päriselt ka natukese põnevgi), aga raamib seda siiski nii eest kui tagant Antonio enda lugu.

Nagu Ladina-Ameerika kirjandus - niipalju kui ma seda lugenud olen - ikka, on ka see raamat mõtisklev, inimese hinge sisse vaatav, rahulikult kulgev ja veab lugejat endaga kindlameelselt lõa otsas kaasas. Olgu tegevusliin nii pingeline kui tahes, on autoril ikka aega oma tegelasi tundma õppida. Lõpuni ei ole Vásquez neid lahti kirjutanud ja õige ongi, inimest pole võimalik lõpuni selgeks lahata. Kari küsimärke jääb õhku ka "Asjade kukkumise hääle" tagakaant kinni pannes. Küsimus sellest, mis Antoniost nüüd edasi saab, leviteerib lõpmatuse märgi kujul lugeja pea kohal ja sinna see ka jääb.

Hispaania keelest tõlkinud Mai Tõnisoo.

David Almond "Skellig"

Mina raamatu alguses: "Noh, vaatame."
Pisut hiljem: "Ahaa, täitsa hakkab minema."
Edasi: "Oi, põnev!"
Jätkub: "Misasja? Nüüd läks küll imelikuks."
Veel väheke edasi: "Ei no nüüd on küll täisveider... Meh???"
Pisut veel: "Aa... see on mingi sümbol..."
Ja hiljem: "Aga... ikkagi on imelik... Või ei ole või?"
Järgmises peatükis: "Nüüd ma tean, mis saab."
Ja lõpus: "See oli hea. Vist. Ma arvan. Oot, ma vaatan, mis netis selle raamatu kohta on? ... Aa, näe, autor ise räägib, oot-oot... Jeerum, ta ei tea ise ka, mis ta sellega mõtles!"  :O  :D

"Skellig" on lugu 10-aastasest poisist, kelle enneaegselt sündinud beebi-õde on eluohtliku südamerikkega haiglas. Poisi pere on just kolinud uude majja, mille naabruses elab koduõppel olev terane ja loominguline tütarlaps nimega Mina, kellega Michael kohe sõbruneb. Kuurist leiab Michael ühe skvotteri, kes põeb artriiti ja kes on igapidi väga veider. Aga ta on väga hea südamega ja rikastab Michaeli ja Mina elusid äraütlemata mitmel moel. Ja pole üldsegi mingi tavaline skvotter. On täiesti eriline.

Tuleb välja, et seda lugu on korduvalt etendatud ja film on ka. Aga siiski on väga raske sellest suurt midagi arvata, kui autor ise ka ei tea, kust Skellig sai sinna, kust Michael ta leidis, kuhu ta pärast läks ja miks ta oli see, mis ta oli. Nagu ta ütleb, see lugu jooksis temast välja pliiatsisse ja sealt paberile, aga ta ei saa ise ka aru, mis värk selle Skelligiga on. Sest kuigi ta on üdini hea tegelane, on ta samas ka oma välimuse ja toidusedeli poolest suhteliselt, võiks isegi öelda, eemaletõukav.

Samas võib intervjuudest autoriga lugeda, et põhimõtteliselt toimub tegevus ta enda lapsepõlvekodus ja et tal endal oli väike õde, kes beebina kahjuks suri. Nii et ma tegelikult arvan, et David Almond kirjutas omaenda loo, aga ta kirjutas selle nii, nagu ta oleks tahtnud, et see oleks olnud. Võibolla oli tal endal vaja üht Skelligit. Või siis Minat.

Aga ega minagi saa rohkem teada kui autor ise. Ehk siis ma ei tea tegelikult mitte midagi. :D  Kindlasti annab raamat (lasteraamat muide) võimaluse arutleda väga paljudel teemadel nagu näiteks kolimisega seotud probleemid, väikeste õdede-vendadega seotud probleemid, tumedad pilved pereliikmete kohal ja kuidas raskest perioodist koos üle saada, traditsioonilise kooli ja sõpradega seotud probleemid... Või siis see, mida Mina Michaelile ütleb, kui ma seda nüüd nii vabas vormis meenutan - vahel pole vajagi või ei saagi asju või inimesi mõista, vaid tuleb lihtsalt lasta neil olla.

Arvestades Skelligi olemust (filmi pealkiri on "Skellig, the Owl Man") ei ole vist ka ime, et mulle kerkis lugedes korduvalt silme ette Felix Kark, kes paneb pea viltu ja küsib pisikese Karol Kuntseli käest: "Kas sükelep?" (Lavastus "Emili sõber" on järelvaadatav ERR keskkonnas)

Meg Rosoff "Picture me gone"

Sama autori raamatu "Nii ma nüüd elan" lugesin ma kord juba tänu üheksanda klassi eesti keele lõpueksamile läbi. Leiate selle mu juuni 2018 postitustest.

Seekord on lugu 12-aastasest tüdrukust Milast, kellel on isaga plaanitud reis USA-sse, et isa vana sõpra külastada. Vaid päev-paar enne reisi selgub aga, et mees on jäljetult kadunud ja jätnud naise, beebi ja koera. Mila ja isa otsustavad siiski sõita - sõbra külastamise asemel saab sellest nüüd sõbra otsimise retk, mille käigus tuleb päevavalgele nii mõndagi üllatavat.

Kui "Nii ma nüüd elan" on pigem noorteraamat, siis "Picture me gone" on pigem lasteraamat, kuna rõhk on pigem süžeel kui sellel, mis ridade vahel on (kuigi loomulikult on sealgi, mida leida). Mila on terane tüdruk, kelle interpersonaalne IQ on ilmselt kusagil pilvepiiril, kuna ta on võimeline inimese käitumisest ja olekust lugema mikromärke, mis talle nende kohta olulist infot annavad. Mina isiklikult leidsin, et raseduse äraarvamine enne seda, kui naine ise seda teadis, oli natuke liiga hoogne sulekaar kirjaniku poolt, aga no mine tea.

Raamatu lõppedes olin ma kuidagi ebaleval seisukohal. Lõpplahendus oli võibolla eeldatav ja loogiline, aga võibolla isegi liiga. Kuna sinnani oli tegemist eriliselt terase tütarlapse ja ka eriliste ilmastikutingimustega (lumesadu aprillikuus, millest oleks võinud ja ka midagi välja lugeda) siis oli lõpp kuidagi väga argine. Ma oleksin lootnud midagi kriminaalsemat või ekstraordinaarsemat. Aga võibolla olen ma lihtsalt liiga täiskasvanu ja sellepärast tunduski raamatu lõpp nagu kõige tavalisem ümberjutustus suhteprobleemidega perest.

Ja võibolla oli mul lihtsalt pärast Rothi ja Vila-Matast raske tulla maailma, kus "sometimes a cigar is just a cigar" (Sigmund Freud).

Tegelikult ma arvan, et see on tore raamat ja sihtgrupile kindlasti väga vahva lugemiselamus. Kirjutatud on ju kenasti.

Enrique Vila-Matas "Dublinesk"

Down stucco sidestreets,
Where light is pewter
And afternoon mist
Brings lights on in shops
Above race-guides and rosaries,
A funeral passes.

The hearse is ahead,
But after there follows
A troop of streetwalkers
In wide flowered hats,
Leg-of-mutton sleeves,
And ankle-length dresses.

There is an air of great friendliness,
As if they were honouring
One they were fond of;
Some caper a few steps,
Skirts held skilfully
(Someone claps time),

And of great sadness also.
As they wend away
A voice is heard singing
Of Kitty, or Katy,
As if the name meant once
All love, all beauty. 

(Dublinesque, Philip Larkin)

Tegelikult on Larkini luuletus, mis raamatus üsna kesksel kohal on, ka suurepäraselt ära tõlgitud. Aga enda harimine pole kunagi kedagi lollimaks teinud. 

Nagu näha ka juuresolevalt pildilt, lugesin ma seda raamatut hooga, mis kahandas tunduvalt mu minijärjehoidjate hulka. Mõni on kohe selline. Kui keegi aforisme kogub, siis siit tuleb neid hulganisti - mõni autori enda oma, suurem jagu kellegi teise oma, sest lugu on umbselt täis tsitaate ja viiteid teiste kirjanike teostele. 

Teksti kvaliteet on muidugi kosmiline. Mõneti on see just kvaliteeditaseme poolest võrreldav Philip Rothiga, aga vahe on selles, et Rothi lugedes ei olnud mul pidevalt huulil sardoonilist irvet. "Dublinesk" räägib küll iseenesest loo, mida võiks pidada traagiliseks - alkohoolikust ja arvutiautistist endine kirjastaja, kelle äri on läinud pankrotti ja naine ähvardab ta maha jätta (ja lõpuks jätabki), kui mees uuesti jooma hakkab jne jne -, aga ometigi on kogu see lugu vürtsitatud paraja irooniakogusega. Ja sardoonilisele naeratusele lisaks kerkis aeg ajalt üllatusest ka emb-kumb kulm, kuna lõik või lausegi võttis siin-seal täiesti ootamatu pöörde. 

Mõni näide.

Kuu särab - mis tal muud üle jääb - üle eimillegi uue. (lk 262)

Celia, mu arm, sa ei kujuta ette kui aeglaselt langeb lumi universumile ja kõikidele elavatele ja surnutele ja sellele lollakale Corki noormehele. (lk 288)

"Ma tahan selle Celia vana armukesega rääkida." 

"Kas ta polegi siis surnud?"

"Sa tead väga hästi, ema, et sellised pisiasjad meid ei kõiguta." (lk 323)

Seesinane endine kirjastaja Riba mõtleb välja üldise romaaniteooria, mille järgi peaks igas korralikus romaanis olema viis põhielementi: intertekstilisus (seda on "Dublineskis" ikka korralikult), seosed kõrgema poeesiaga (vabalt), moraalse maastiku allakäigu teadvustamine (ikka saab), stiili kerge ülimus süžee suhtes (ilmselgelt) ja kellana edasitiksuv kirjutus (tiksub seal edasi-tagasi, aga tiksub ikka lõppkokkuvõttes edasi). Kirjanduse kui sellise pärast valutab ta südant ja näeb, kuidas "õudusromaanide kuldvasikas sünnitab tobeda legendi passiivsest lugejast" - mis, kui järele mõelda, polegi ju nii vale. Ja siis ongi vaja võtta James Joyce'i tüvitekst ja selle põhjal hakata pidama kirjanduse matuseid. 

Mulle tõesti väga-väga meeldis. Kui mõnda raamatut lugedes tundub, et igasugu vihjeid ja intertekstilisust on liigagi, et kirjanik nagu eputaks oma teadmistega, siis "Dublinesk" on läbinisti võluv ja omamoodi armas raamat. Ja tekitas soovi ka Joyce'i "Ulysses" korralikult läbi lugeda - ülikooliajal käis see törts ülejala. 

Kuna välja on raamatu andnud Toledo kirjastus, siis kui nad kunagi seda blogi lugema satuvad (sest tavaliselt satuvad), siis ma küsiksin neilt a) kui palju nad oma kirjastuse võlu ja valu Riba omaga samastavad (sest ka Riba andis välja väärtkirjandust ja otsis 'seda ühte' uut kirjanikku, keda tema avastada saaks) ja b) kas läbiv 'Worldi fail' on näpukas või oli ka originaalis selline kirjapilt. :P 

Ja taas tahaksin ma eraldi kiita tõlkijat, kelleks sedakorda jällegi Triin Lõbus. Ma olen seisukohal ja jään sellele alati, et kui asi puudutab ilukirjandust, siis on tõlkija ikkagi kaasautor, mitte lihtsalt vahendaja. Kui tegemist on suvalise naistekaga, mille tekst mingit erilist pingutust ei nõua, siis see on iseasi. Kuid sellise alusteksti puhul, kus iga lause on ilmselgelt olnud kui pisikene pärl, oleks lausa kuritegu kasutada keskmise või kahtlase kvaliteediga tõlkija teenuseid. "Dublineski" tõlge on särav ja värske. Lihtsalt suurepärane. 

Philip Roth "Ameerika pastoraal"

See oli alles lugemine. Nagu trenni oleks teinud. Peaks nüüd vahepeale mingit kerget suvelugemist võtma, lugemislihased on üle pingutatud ja trauma piiril.

Alustame sellest, et see on üks ütlemata hea raamat, millest räägivad ka arvukad preemiad, näiteks Pulitzeri oma. Aga kerge see lugemine ei ole ja kui teile meeldivad eelkõige raamatud, kus on põnevust ja palju tegevust ja süžee keerdkäike, siis see pole see raamat.

Kuid kui te olete analüütiline inimene, kellele meeldib arutleda ja minna sügavuti ühe konkreetse probleemi või eluloo sisse, siis on see raamat teile.

"Ameerika pastoraal" räägib ühe juudi mehe loo, kes Ameerikas oma isa raske tööga saavutatud eduka äri üle võtab, abiellub kauni naisega - endise New Jersey missiga -, ostab maale unelmate maja ja saab kena lapse. American Dream oma täies eheduses.

Aga laps hakkab kokutama, tal tekib sellega seoses igasugu komplekse ning Vietnami sõjast kantud vägivaldne vastupanuliikumine tõmbab tüdruku endasse ning selle tagajärjed on katastroofilised. Katastroofilised küll ka teistele, kes Merry tegude tõttu kannatama peavad, kuid veelgi hullemad tema isale ja emale, kes ei suuda kuidagi mõista, kuidas nende toredast perest, kus oli olemas nii materiaalselt kõik vajalik kui ka lõputult armastust oma tütrekese vastu, võis võrsuda selline inimene, kes ei olekski nagu nende tütar.

Usutavasti on seda küsinud paljud-paljud emad ja isad. Usutavasti on see küsimus väga sageli ka vastuseta jäänud. Miks teevad meie lapsed asju, mida meie peame kujutletamatuks? Miks ei võiks nad olla väikesed versioonid meist endist - mõistlikud, kaastundlikud, armsad, lõbusad. Miks teevad nad vahel asju, mis tunduvadki olevat suunatud meie vastu? Ja kas pole see siis kõige hullem reetmine üldse?

Kui teie lugemislihased on hästi treenitud, siis kindlasti on "Ameerika pastoraal" väga sügav ja paljukihiline teos imelise sõnakasutusega. Aga rannaraamat see nüüd päris kindlasti pole.