Carin Gerhardsen "Piparkoogimaja"

Hammarby-sarja esimene raamat (ohkan, sest neid on ka kaheksa...). 

Kuigi ka Skandinaaviast ja ilmselt kvalifitseerub ka noir'iks, siis ometi on see pisut helgem vähemalt oma taustaloo poolest, sest peauurija Connyl on äärmiselt tore, armastav ja toetav perekond karja lärmakate, kuid vahvate lastega (kelle sekka kuuluvad ka adopteeritud kaksikud). Samuti ei ole siin ka kuskilt näha mingit nn politseiniku painet: kõik on normaalsed inimesed, saavad omavahel hästi läbi ja ülemused isegi kuulavad oma alluvad täiesti viisakalt ära, kui need täiesti mõjuvatel põhjustel vahel natuke mingist lubatud piirist üle astuvad. 

Lugu ise muidugi nii helge ei ole ja tuhkur hobune ratsutab, surm seljas, läbi mitmegi inimese maja (raamatus pole mingit hobust, ärge otsima hakake). Nagu eelmiseski raamatus, on kuritööde juured kuskil kaugel aastate hämaruses, aga siin peab küll autorile au andma, et ta võtab sellele taustale värvi andmiseks piisavalt aega. On üheselt selge, et mingit vabandust lugeja kellelegi otsima ei pea, aga ometi on võimalik mõista, kuidas ja kust sünnivad inimesed, kes selliseid tegusid ühel hetkel oma elus toime panema hakkavad. Koolikiusamisele pööratakse praegu ikkagi juba õrnas eas õnneks palju rohkem tähelepanu ja ükskõiksuse surmapatus ei saa enam väga kedagi süüdistada. Aga praegu ei ole ka aasta 1968.

Mingid ühised nimetajad Rootsi krimis kindlasti on. Kui oled lugenud Adolfssoni ja Läckbergi raamatuid, siis neis kõigis on palju sarnast – isegi kui lugu ise on üsna võigas või traagiline, siis ometigi paistab vaimusilmas kuskilt kerges suveõhus lehvivate pitskardinate vahelt sisse suviselt soe ja rõõmus päike ja laual aurava kohvitassi kõrval lõhnab värskelt ahjust tulnud kaneelirull. See on mingi je ne sais quoi, milles on kindlasti oma koht politsei usaldusväärsusel. Nad oleks kõik nagu konstaabel Björkid Lillköpingis, sõbralikud, aga turvalisuse etalonid.  

Tjah. Ju ma ikka loen seda sarja edasi ka. 

Jussi Adler-Olsen "Naine puuris"

Kuna mul see Storytel kord juba olemas on, siis ma  võtan sellest praegu tasuta katseajal viimast, sest äkki ma siiski otsustan, et ma ei taha teda raha eest edasi pidada. Lugesin läbi veel kaks krimkat ja üksteise järel ma nendest nüüd räägingi. 

Muidugi on alati riskantne lugeda selliseid krimilugusid, mis on mingi sarja esimeseks raamatuks. Rumala peaga astusin ma mõlema raamatuga sama reha otsa ja kardetu saigi tõeks – mõlemad olid täiesti roogitavad räimed, mis sageli osutub mõttelise lepingu mõttes siduvaks. Igaks juhuks lappisin teised sarja osad ka enda virtuaalsele äpiriiulile valmis... 

Jussi Adler-Olsen, kellest ma midagi kuulnud ei olnud, esindab klassikalist nordic noir'i, mis mingist piirist või mingist kogusest edasi ei ole enam minusugusele päikeselise loomuga lugejale lõpuks enam tervislik. Kuid kui seda nii jaopärast pakutakse, siis ei saa kindlasti vaielda vastu sellele, et need on enamasti ikkagi väga põnevad ja panevad lehekülgi keerama. Nii ka see. Ma arvan, et kell oli umbes üks öösel, kui ma ta lõpuks loetud sain, aga kuidas ma ei saa siis nüüd enne magamaminekut teada, kuidas see lugu lõpeb ja kas jõutakse või ei jõuta või... Õnneks ei olnud vaja ka hommikul vara tõusta.  

Nordic noir'i raamatud mängivad mingi omamoodi düstoopilise piiriga. Loed ja mõtled, et selliseid kohti ei saa ju olemas olla või et selliseid inimesi ei saa olemas olla, aga kui veidi edasi mõelda, siis muidugi on nii selliseid kohti kui ka selliseid inimesi. Õnneks on meid suuresti nende juhtumite üksikasjadest päästetud, sest meedia neid avaldama ei kipu, aga on ju olnud juhtumeid, kus leitakse äkki mitukümmend aastat kadunud olnud inimene, keda ongi reaalselt kuskil vangis hoitud ja seda mitte Hiltoni-väärilistes tingimustes, vaid kuskil kuudis või treileris vms. Ilmselt oli nende elu väga sarnane selle raamatu peategelase tingimustega (sõnasõnalise puuriga tegemist küll ei ole, aga ega palju ei puudu). Elu on vahem õudsemgi kui ükskõik milline põhjala tumekrimi (kas ma võin selle kirjandusliku termini nüüd patenteerida, kui ma selle ise välja mõtlesin?). 

Mis sarja puutub, siis see on nn "Osakond Q" sari ja tegelased on komissaar Carl, kes on pärast traagilisi läbielamisi tööle naasnud, aga keda väga vanale kohale tagasi erinevatel põhjustel ei oodata ja talle tehakse väljapoole hästi kõlav "eriosakond", mis uurib lahendamata juhtumeid, aga tegelikkuses on tegemist akendeta keldrikorruse toaga ja ühe "assistendiks" määratud (loe: koristaja) immigrant Assadiga, kelle kohta ma pean kohe ütlema, et temast sai minu absoluutne lemmiktegelane ja Tiina Toomet on suutnud ta hea, kuid kohati võluvate lapsustega keelekasutuse väga lahedalt edasi anda. Ma kohe ootasin neid Assadi jutte, kusjuures üsna kohe ilmneb, et Assad on väga nutikas ja temast on kasu palju rohkemaks kui koristamiseks ja siirupitee keetmiseks.

Ega ma rohkem vist öelda ei saagi, kuna tegemist on ikkagi põnevikuga ja kuna need mingid stilistilised šedöövrid ei ole ja ei peagi olema, siis muust ka väga kirjutada pole. Aga tegemist on kindlasti väga loetava raamatuga. Lihtsalt arvestage, et võib-olla kirjutate ka alla järgmise seitsme osa lugejalepingule. 

Freida McFadden "Koduabiline"

Kuna mul tuli isu üks McFadden vahepeale lugeda ja avastasin, et kujutage ette, "Koduabilist" ei ole Kobos müügil (sest mul oli just täpselt seda vaja lugeda, sest miks mitte?) ja Eesti raamatupoodides ka isegi e-raamatuna mitte, siis ohkasin ja laadisin endale puhtalt katsetuseks Storyteli äpi. See ei ühildu küll minu lugeriga, aga ma mõtlesin, et ühe raamatu lugemine ei saa ju nn läikivalt ekraanilt nii hull olla ka. Ja ma peangi tunnistama, et näiteks juba tahvli ekraani suurus on lugemise juures plussiks, sest lugeri mõõdud on väikesed ja seal ma aina keeran lehekülgi. Siiski ei taha ma Kobole lõplikult truudust murda, sest lugeri matt ekraan on ikka kordades parem ja ma olen täiesti kindel, et näiteks kuskil bussis või lennukis läheks mul tavaliselt tahvliekraanilt raamatut lugedes hoobilt süda pahaks. 

Kui tulla tagasi McFaddeni juurde, siis tema "Õpetaja" on siin juba blogitud. Kuidagi ta mulle ette jäi, kuigi ma olin juba siis märganud, et kõik loevad hoopis "Koduabilist", mis on, nagu noored ütlevad, OG (original) McFadden. Kuna "Õpetaja" mulle oma lõpuni keerutavate kurvidega vägagi meeldis, siis nüüd tundus, et aeg on küps autoriga otsast alustada. Vahemärkusena olgu öeldud, et nii populaarse raamatu nii keeruline kättesaadavus ei ole okei, ja mingid järgmised McFaddenid on isegi Storyteli äpis ainult audioraamatuna ja minul ju puudub täiesti selline asi nagu audiole keskendumisvõime, kui ma samal ajal midagi muud kõrvale ei tee. 

Mis puutub raamatu sisusse, siis kuulge, see on pshühholoogiline triller, mida ma sellest üldse rääkida saan? No see pole ilmselt eriline spoiler, et peategelane on koduabiline, kes läheb ühte rikkurite perre tööle, aga vanas heas mcfaddenlikus stiilis (mida ma tean tervelt ühe raamatu põhjal) ei ole lõppeks miski nii, nagu näib. Kruvib ja krutib niimoodi, et ma koju tulles marssisin sirgelt tahvli juurde, lükkasin  äpi lahti ja lugesin järjest täpselt nii kaua, et see 280 lehekülge tehtud sai. Mis muidugi seda kõike soosib, on lühikesed peatükid – tekib illusioon sellest, et kui ma ka nüüd selle ühe väikese peatükijupi veel alustan, mis sellest siis ikka juhtub. (Juhtub muidugi see, et võtad järgmise väikese jupi, sest mis sellest ikka juhtub.) 

Väga-väga põnev ja hästi kirjutatud lugu. Hingamist just otseselt ära ei unustanud, aga palju puudu ka ei tulnud. Nutt ja hala algab sel teemal, et see "Koduabiline" on sari. No andke kannatust, nüüd mul on ju vaja teada, kas seal on sama peategelane jne... Väga-väga kardan, et 14-päevase prooviperioodiga see Storytel meil siin ei lõpeta. 

Astri Kleppe "Emajõgi"

"Minu meelest ei peaks sa (vanusevahe) pärast nii palju muretsema. Inimesed asuvad elus alati eri etappides, kuid etapp ei pruugi alati kronoloogilise vanusega seotud olla." 

Tegelikult ma tahtsin seda raamatut juba siis väga, kui Varraku järgmises kuus ilmuvate teoste nimekiri välja tuli, aga no seal oli see Õnnepalu ka risti ees ja siis mulle meenus, et mul on paar Rahva Raamatu kinkekaarti, mille ma siis "Emajõe" e-raamatu nimel huugama panin. Ega ei kahetsenud ka. 

Üldiselt tasub ikka ja alati suhtuda kerge ettevaatusega sellesse, kui keegi välismaalane võtab nõuks Eestist kirjutada, eriti veel Nõukogude Eestist. Mulle on pigem jäänud mule, et "vabas maailmas" kasvanud inimesed ei suuda seda olukorda, mõtteviisi ja elu-olu üldse lõpuni mõista. Seepärast imestan isegi, miks see tutvustus mind kohe köitis. Võib-olla lihtsalt tundus intrigeeriv, et norralane kirjutab Tartust ja Emajõest. Aga nüüd ma pidin oma sõnu sööma. 

Internet vaikib, mil moel on Kleppe oma info leidnud või miks see Nõukogude Eesti tema jaoks nii oluline on, et sellesse süveneda on viitsinud. Aga ta on suutnud seda ka päriselt südamega mõista, või vähemalt on ta midagi väga õiget ära tabanud. Ta ei võõrasta, ta ei haletse, vaid laseb Sunnival ja Jaagul üsna eelarvamustevabalt juba sügaval nõukogude perioodil Eestisse tulla ja üsna pea pärast iseseisvumist uuesti. Kogu raamat on kirjutatud Sunniva silmade läbi ja tema suudab olla täiesti neutraalne vaatleja ja näha Jaagu peret kui inimesi (ja imehäid kokki), mitte nn vaeseid sugulasi, keda kas abistada või haletseda tuleb. Muidugi viivad nemad ka nänni, aga see ei ole kuidagi patroniseeriv, vaid pigem loogiline: meil on, anname teile ka. Lihtsalt. Ja ka detailid ei ole pingutatud, lihtsalt möödaminnes tuleb jutuks, et Viru hotelli toaseinad on lutikaid täis (mida ma võin kinnitada oma Kanadast Eestis käinud vanatädi jutu põhjal). 

Millegipärast reklaamitakse seda raamatut kui kiremõrva raamatut, mille taust hoopis uue külje pealt avanema peaks, ja seda on seal muidugi ka. Aga mulle ei jäänud küll kuskil muljet, et see oleks kuidagi põhiteema olnud. Jah, eks lugejal lubatakse küll sellesse mõrvaloosse siseneda ja mõista, miks asjad läksid nii, nagu nemad läksid. Aga see lugu on lõpuks ikkagi pigem vahend, mille kaudu Jaagu ema mõista. 

Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, mis selle raamatu põhipoint on ja kas seda üldse ongi. Tegevus jookseb paralleelselt okupeeritud Eestis, okupeeritud Poolas ja mitte kunagi sõdinud Rootsis. Sunniva puutub tänu Jaagule kokku nende kõigiga ja võib-olla see, kuidas tema maailmapilt avardub, see põhipoint ongi. 

Kindlasti tasub "Emajõgi" lugemist juba ka stilistilistel kaalutlustel. Arvatavasti on Sinijärvel õigus, kui ta ütleb, et mingi eriline kirjanduslik suursaavutus ei ole, aga kirjaoskus on küll Kleppel suurepärane. Ja ühel hetkel ma sain aru, et tegelikult pole ka see ilus lugemiskogemus mingi imestamist väärt asi, sest mulle tuli meelde, et raamatu on tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Mõne tõlkija peale kohe saab kindel olla. 

Ühtlasi sain ma ka üht-teist uut teada või jäi lihtsalt mõni mõte silma. Teise kategooriasse lahterduks see, kuidas perfektset rootsi keelt rääkiv Jaak (kes väikese poisina vanaemaga Rootsi ära tuli) ütleb ikkagi, et tema emakeel on eesti keel (loogiline) ja ta nimetab neid, kellele rootsi keel emakeeleks,  "sündinud rootslasteks". Selle peale mulle meenus Muhu aabitsa mõte, et muhulasi on kahte sorti: luodud muhulased ja tuodud muhulased. Jaak oli tuodud rootslane. 

Teiseks jäi mulle silma "silmapaistev semiootik" Tartu Ülikoolis. Huvitav, kas Kleppe oli meie "silmapaistva semiootikuga" tõesti nii kursis? No ja siis ma sain teada, et Linnutee on rootsi keeles Talvetee ja norra keeles ka Piimatee, nagu see Milky Way muudeski keeltes on. Ja seda ma ka ei teadnud, et Siberi nimi tähendab magavat maad. 

Mulle tõesti meeldis. See oli kuidagi sama voogav nagu Emajõgi ja lainetas mindki tagasi lapsepõlve ja tolleaegsesse tausta, seda olukorda naivistlikult patroniseerimata, ilustamata, koledamaks mõtlemata. 

Alex Brown "Postkaart Pariisist"

No siit tuli küll kõiki klišeesid, mida suudaks ühe romantilise romaani puhul ette kujutada. Aga see polnud üldse nii halb, kui see esimene lause arvata lubaks. 

Ilmselt läksin ma reklaami ohvriks, sest sõna "Pariis" ükskõik kus tekitab minus selle efekti, mis multifilmitegelaste silmadesse tekitab need ringi käivad spiraalid ja siis on kohe hüpnoos ka käes. Nii ma ta sõbranna riiulist pihta panin. Aga kui võrrelda seda teise raamatuga, mille ma ka sealt pihta panin, siis see oli ikkagi juba kraad paremast klassist. 

Klišeekülje pealt on siin paljutki. On üksildane keskealine, kuid siiski nägus naisterahvas Annie, kelle elus ei toimu mitte midagi ega ka mitte kedagi. On sõbranna Joanile sülle kukkunud korter Pariisis, mida sõbranna ise ei suuda mitte kuidagi selgitada, sest ta on eluaeg Inglismaal elanud ja ei tea Pariisist midagi, aga ise on ta selle korteri üle vaatamiseks liiga vana. Annie läheb valguse linna ja sööb seal täpselt nii palju croissant'e ära, nagu üks inglanna Pariisi sattununa sööma peab, ja loputab selle kõik Odette'i kohvikus uute sõbrannade ja ohtra veini abil alla. On üks nägus prantslane, kes paneb Annie südame kohe puperdama ja loomulikult satuvad nad üksteise teedele risti ja kõik pirrud löövad lõkkele ja südamed tuksuma. Ja vanas heas Silvia Ilvese stiilis pole Annie loomulikult mitte kunagi elus end nii tundnud kui selle mehe kõrval. 

Aga positiivse külje pealt ei lähe see raamat liiga imalaks, pigem kerib seal ikkagi põnevust ka, sest korteri endise omaniku lugu hargneb tagasi mõlemasse maailmasõtta välja ja sellel ajal on pakkuda hulgaliselt saladusi ja salategevusi, mille Trixie on kõigi lugejate rõõmuks üsna detailselt oma ohtratesse päevikutesse kirja pannud. Sellega seoses pean tunnistama, et ma ikka päris suure innuga keerasin raamatu viimase kolmandiku lehekülgi, sest lõpplahendus polnud küll võib-olla täiesti ootamatu, kuid siiski mitte päris selge ja detailne. 

Mitte midagi maailma muutvat, aga ikkagi tore lugu ja päris hästi kirjutatud. Suuri probleem oli mul seekord aga tõlkega. ""Annie Lovell?" küsis naine rõõmsalt inglise keeles veetleva meloodilise prantsuse aktsendiga" oli veel niisama kulmukergitav. Küll aga on täiesti kindel, et kuigi inglise keeles tähistab "you" nii sind kui teid, siis võõrast inimest esmakordsel kohtumisel ei sinata küll mitte ükski prantslane, ükskõik kui sõbralik ta on. Samuti on ingliskeelses algtekstis ilmselt olnud palju pausitäitjaid nagu "oh, erm..." jne, aga panna intelligentne inimene eesti keeles iga lause alguses mökutama "oi, ee" või, veel hullem, "oi, ää" (ja seda kümneid ja kümneid kordi) mängis juba minu kannatlikkuse niigi pingul pillikeeltel. Ja misasi on jõeäärne pukseerimisrada, jäigi selgusetuks, aga kuna nad seal jalutasid, siis ma pakuksin välja, et need on Seine'i kaldapealsed. Mida või keda seal pukseeritakse, ei tea. Võib-olla koeri ja jalutuspartnereid. Ühesõnaga, natukenegi kultuurilise tausta ja Pariisi enda tundmist ei jookseks tõlkijal mööda külgi maha. 

Nii et soovitan pigem lugeda kergeks vahepalaks ja originaalkeeles. Ja niisama suusoojaks – Alex Brown on naine, mitte mees. :) 

Tõnu Õnnepalu "Tööpäev"

Aga ei, taoliste romantilis-eleegiliste meeleolude genereerimisel pole mingit mõtet. Kui asi puudutab Tööd, Tööpäeva ja eriti veel Tööpäeva Hõbekuuse puukoolis. Iial ei tea sa, milline neist jääb viimaseks, kas hooaja viimaseks või üleüldse. 

Mingist vanast harjumusest me vist eeldame, et inimesed on siiski valdavalt normaalsed,  väikeste omapärade, kõrvalekalletega, aga üldiselt siiski... Kuid võib-olla pole see üldse nii? Inimesed ongi hullud? Kõigepealt hullud ja alles siis, erandkorras, heades tingimustes, haruldases rahulolekus ka natuke normaalsed? 

Vaatasin täna hommikul ära kaks pikemat intervjuud Tõnu Õnnepaluga. Üks neist oli ERRi varasalvest "Õnnepalu aeg" ja teine oli "Tööpäeva" esitlus Viru keskuse Rahva Raamatus. Mõlemad intervjuud viis läbi Joonas Hellerma, mis võib olla põhjuseks, miks ma need pikad jutuajamised ilma hetkegi igavust või rahutust tundmata ära vaatasin ja kuulasin. Ja leidsin selle kõige tulemusel (mitte küll esimest korda), et Õnnepalu ei ole kindlasti mitte linnainimene. Tema rahu ja stabiilsus on metsas, külas, mere ääres ning (isegi hoolimata füüsilisest pingutusest ja mitte nii väga soodsatest ilmastikutingimustest) puukoolis. Samas on üks tema suurtest paradoksidest see, et sama kodus tunneb ta ennast Pariisis, mis on metsast ja merest nii kaugel, kui üldse olla saab. Aga natuke ma seda ikka selgitada vähemalt enda jaoks suudan. 

Tundub, et Õnnepalu on inimene, kelle süda vajab vabadust ja ruumi, et olla võimeline hingama. Pariis on juba ammu olnud vabaduse ja vabameelsuse sümbol kõigile neile, kelle hing hüüab kunsti või kultuuri järele või tahab astuda välja mingitest kastidest või piiridest. Ja me ju räägime üheksakümnendatest, kui ta sinna esimest korda sattus – ei ole raske mõista, mida võis nõukogude taustaga, aga sinna tausta kindlasti mitte sobituva intelligendi jaoks tähendada just sel hetkel kolm kuud Pariisis, kus ka ühiskondlikud piirangud olid kui mitte täiesti puudu, siis kindlasti hägusemad ja paindlikumad kui üheksakümnendate Eestis. 

Kuid mingem siis ikkagi "Tööpäeva" juurde, mida autor ise nimetab alapealkirjas "argikomöödiaks". Ka Hellerma küsis, et no kus see nali siis oli. 😏 Kindlasti ei tasu "Tööpäeva" lugema hakata selle eeldusega, et Õnnepalu ongi nüüd naljaraamatu kirjutanud. Aga karakterid on seal kindlasti vürtsikad ja nagu ta ise ütleb, nali ongi ju igaühes sees. Ja möönab, et see ilmselt oligi kohapeal koomilisem kui raamatus, aga paras annus irooniat on "Tööpäevas" kindlasti. Mehaanik, Peremees, Helmut, Kristjan-Jaak ja minategelane Tema liiguvad mingis karedas, kuid siiski toimivas sümbioosis, kus üksteist aeg-ajalt kritiseeritakse (sest keda ei kritiseeritaks, kellega kogu aeg ninapidi koos oled?), aga lõpuks siiski leitakse, et pole ju häda midagi ja kõik on ikkagi pigem hästi, isegi Peremees on pigem väga okei.  

Üsna veidral kombel on see üks selline raamat, mis nagu räägib 250 lehekülge puukooli tegemistest, aga liiga palju me sellest ikkagi teada ei saa, mis puukoolis tegelikult süstemaatiliselt toimub. Mingil määral muidugi, kuidas siis ilma, paljasjuursus versus mullapall saab selgeks igal juhul. Aga pigem on see nagu Õnnepalu raamatud ikka, filosoofiline sissevaade Töösse kui nähtusesse ja ei saa mainimata jätta, et raamatu sissejuhatav lause teatab: "Töö on sõda." Ja kuskil mainib ta veel, et "Tööl ei ole tulevikku. On alati praegu." Puukooli "praegu" pole ka teab mis kindlustunnet sisendav, sest läbi käivad sõnad "saneerimine, optimeerimine, kaasajastamine" ja koos nende sõnadega on töölistele jõudnud kohale, et see võib ka puukooli jaoks olla viimane aasta. No pärast tuleb välja, et ei ole, aga kuna tööl tulevikku pole ja on alati praegu, siis selles praegu-hetkes ei ole tõesti midagi liiga helget oodata. Õnnepalule see muidugi selles mõttes sobib, et ta on nagunii loomult pigem melanhoolne. Annab kütet, nagu öelda. 

Eraldi tahan ma välja tuua ühe mõtiskluse, mis minus üsnagi suure helinaga resoneerus. Helmut ja Mehaanik nimelt on ühel meelel, et "vanasti oli parem". Vanasti ehk kolhoosi ajal. Ja siinkohal ütleb Õnnepalu välja selle, mida ma pole ise osanud nii selgelt sõnastada: nad ei taha ju Vene aega täies tükis tagasi. "Aga võib-olla oli tollal igal pool parem. Tähendab, igal pool maailmas, ja Vene aeg oli lihtsalt erijuhtum, mida meil kanda tuli, paremad ajad maailmas sattusid meile Vene aja kujul." See oli aeg, kui inimesed rääkisid üksteisega silmast silma, mitte Messengeri ekraanil, ja kui inimesed suutsid veel süveneda, sest nad lugesid ja arutlesid, mitte ei skrollinud lõputult. Ja kus tehti katkised asjad korda ja ebavajalikud saadeti teisele ringile, mitte ei visatud ära ja ei ostetud arutul hulgal uusi. Aga see selleks. 

Nii et lõppkokkuvõtteks võib öelda, et see on Õnnepalu nagu Õnnepalu ikka, seekord lihtsalt natuke rohkemate karakteritega. Ta kirjutab meisterlikult nagu alati, oskusega tõmmata lugeja hetke ja kohta ja seal püsida, natuke kauem kui meie tähelepanupuudulikkusega tänapäeva inimene seal tavaliselt püsida viitsiks või vajalikuks peaks. Ta paneb meid mõtlema iseenesestmõistetavale ja seda küsitavaks või eriliseks kuulutama. Nagu ainult tema seda teha oskab. 

Aasta toimik suletakse ka kohe. Elu toimik suletakse ükskord. Aga mitte ju veel? Võib-olla on nad kevadel seal jälle koos, tammuvad poris, aga mitte enam sügiseses ja lootusetus, vaid kevadises ja lootusrikkas. Kõik algab uuesti. 

Valeria Luiselli "Kadunud laste arhiiv"

Ma eeldan, et keegi, kes põgeneb, ei ole veel pagulane. Pagulane on see, kes on juba kuhugi jõudnud, teise riiki, aga peab ootama määramata aja, enne kui tegelikult, päriselt kohale jõuab. Pagulased ootavad kinnipidamiskeskustes, varjupaikades või laagrites; föderaalse järelvalve ja relvastatud ametnike pilgu all. Nad ootavad pikas järjekorras sööki, voodit, kuhu magama heita, ootavad, käsi püsti, et küsida, kas võib tualettruumi minna. Ootavad, et neid välja lastaks, ootavad telefonikõnet, kedagi, kes neile järele tuleks ja nad kaasa võtaks. Ja siis on pagulasi, kellel veab ja nad saavad oma perekonnaga jälle kokku, elavad uues kodus. Aga isegi nemad ootavad endiselt. Ootavad kohtuteate saabumist, kohtuotsust kas väljasaatmise või varjupaigaloa andmise kohta, ootavad, et teada saada, kus nad viimaks elama hakkavad ja mis tingimustel. Ootavad, et neid kooli vastu võetaks, et töökoha leiaks, et saaks arsti juurde minna. Ootavad viisasid, dokumente, lube. Ootavad vihjeid, instruktsioone, ja siis ootavad veel. Ootavad, et nende väärikus taastuks.

On lihtsalt imeline, kui sul on sõbralistis ka kirjastused. Ühel ilusal päeval potsatas mu Hollandi-Raamatukupja mahitusel (nagu ma aru sain) pakiautomaati Toledo järjekordne ja jällegi suurepärane raamat. Väga suured tänud nii Hollandisse kui Toledo tublidele töömesilastele, kes oskavad teri sõkaldest eraldada ja avaldada raamatuid, mis on ka avaldamist väärt. 

Samas tuleb aga kohe ka hoiatuseks öelda, et kerge see lugemine küll ei ole, ei stilistiliselt ega sisu poolest. Pole ausalt ka ime – autoripoolses järelsõnas tuleb välja, et raamatusse on väga sihilikult põimitud kujundeid ja fraase erinevatelt autoritelt. Samuti on teksti vahele pikitud nn arhiividokumente ja -fotosid, mis pole ka liiga tavaline võte.

Kui natuke lihtsustada, siis võib ju isegi mingi faabula taastada, sest on perekond, kes läheb vanemate kireprojektide tõttu New Yorgi kodust autoga matkates Arizona piirialadele. Juba enne reisi on vanemate abieluõnne hakanud pragundama nende erinevad huviobjektid: isa soovib uurida apatšide viimaseid iseseisva elu päevi, kuid ema soovib leida kaht Mehhikost tulnud, aga kaduma läinud lapseeas õde. Tüdrukute ema ütleb, et neid on pärast salaja Mehhiko-USA piiri ületamist kogumispunktis nähtud, aga ühest hetkest neid seal enam ei ole. 

 

Päris sisu ma ümber jutustada ei taha, sest üllatus- ja ahhetusmomendid jäägu ikka igaühele endale avastamiseks. Aga seda tahan küll öelda, et Luiselli kirjutab nii paljud asjad sümboliteks, mis tegevuse vältel aina suuremaid ja suuremaid mõõtmeid saavad. Arhiiv, kadunud olek, kaamera, auto, kaja jne aina korduvad ja kõlavad järjest valjemini, samas kui lugejas kasvavad nii pinge kui ilmselt ka ahastus asjade üle, mida ta kuidagi mõjutada ei suuda. 

Ka Luiselli ise on töötanud Mehhikost üle USA piiri tulnud dokumenteerimata laste aitamisega. nii et "Kadunud laste arhiivi" temaatika on talle tuttav ja südamele lähedal. Kellel neist lastest on vedanud, on saanud kokku oma juba Ühendriikides elavate sugulastega. Kellel aga vähem veab, lõpetab kas lennukis koos teiste tagasi saadetavate lastega või hoopis täpikestena kuskil Arizona kõrbe kaardil, sest tundub, et surnuid dokumenteeritakse hoopis hoolikamalt kui neid, kes ellu jäävad. Emana ei suuda ma ette kujutada, mis õudused peaks kodus lapsi varitsema, et ma lapsed üksi illegaalselt üle piiri põgenema saadaksin, olgugi et mingi nn "grupiülevaatajaga" koos. Lugematud kilomeetrid mitte rongis, vaid rongide katustel, ohtlikud jalgsirännakud läbi igasuguse elu suhtes vaenuliku kõrbe (kohati ka kuulirahe eest pagedes), lõppsihiks suvalised kogumispunktid USA ametnike armu all... Ja neid lapsi liigub tuhandeid!

Aga siiski pole raamat üksnes Mehhiko kadunud lastest. See on ka peategelaste perest, kes on ise üks suur sümbol, sest kummagi vanema ega ka kummagi lapse nime me ei tea ja ei saagi teada. Nii et ka nemad võivad olla ükskõik meist, ükskõik kes neist inimestest, kes millestki väga hoolivad, aga üksteisest selle tõttu lahku kasvavad. Või lapsed, kes oma vanemate tähelepanu eest üsna drastilisel kombel võitlema peavad. Seegi on omaette üldistav sümbol. 

Räägime tõlkija Anne Lange tööst ka. Mulle meeldivad alati sellised tõlked, mis mind sõnavalikuga üllatavad, eriti siis, kui ma pole selliseid sõnu kunagi isegi kuulnud. Näiteks kui raudteejaamu, lennujaamu või bussipeatusi nimetatakse "siirderuumideks" või kui piima "kõõnitakse" või kui mõtteavaldus on "känklik" (kumbagi pole sõnastikes olemas). Samas on tekstis ka mesilase hammustus ja vot sellega ma ei tea küll, mida peale hakata. :) 

Aa, ja muide. Suure osa "Kadunud laste arhiivist" kirjutas Luiselli järelsõna andmetel Pariisis Shakespeare&Co raamatupoe teisel korrusel Silvia Whitmani hoole all, nii et Luiselli on Shakespeare&Co tumbleweed! 

Nagu juba ütlesin, suurepärane raamat, kuid kindlasti on vaja ennast selle lugemiseks õigele lainepikkusele saada ja süveneda, sest meelelahutuskirjandus see ei ole. 

Karen Dukess "Viimane raamatupidu"

On lihtsalt kirjeldamatult tore, kui inimesed loevad raamatuid. Ja ma olen absoluutselt sada protsenti nõus, et kuna inimesed on erinevad ja žanre palju, siis tuleb igal raamatusõbral leida üles just need žanrid, mis teda kõnetavad, mis temaga kergelt haakuvad ja millest nad kõige rohkem rõõmu tunnevad. Ja mitte keegi ei saa teisele öelda, et ta peaks lugema midagi põnevamat või targemat või romantilisemat vms. Sest igaühele oma.

Mäletan, kuidas kord ammu ülikooliajal passisin Kuressaare-Tartu bussisõidu vahepeatuses Pärnus. Nelikümmend viis pikka minutit, nagu see siis oli. Läksin putkast ampsu ostma ja vaatasin et oo näe, lihapirukas. Ei mäletagi, millal seda viimati sõin. Ostsin piruka ja niipea, kui hambad sinna sisse lõin, meenus, miks ma ei ole nii ammu sellist kommertslihapirukat ostnud – ma jälestan seda. 😂😂😂

Samamoodi vajasin abi sel hetkel, kui kolleeg näitas, mis raamatud ta kõik viimasel ajal läbi lugenud on, ja lisas "Viimase raamatupoe" kohta saatuslikud sõnad "kena kerge raamat" ja ma täiesti ignoreerisin oma peas kerkinud küsimust: "Ega see naistekas pole?" 

Pikk paus. 

Aga kui sulle meeldib romantiline kirjandus, siis ootab "Viimane raamatupidu" sind ärevalt kas raamatupoe või -kogu riiulil. Elad ühe suve jooksul üle peategelase kaks armuromaani, ühe üsna laheda ideega raamatupeo (selle mõtte peaks sealt ära rottima küll) ja suure emotsionaal-psühholoogilise krahhi.  

Ausalt, ega see tõlge ka just liiga vaimustav ei olnud. Üldiselt ma ei usu, et see originaal palju parem oligi, aga sellegipoolest lähen ma kröömike tusaseks, kui loen selliseid lauseid: "Kommenteerides kirjanike külgetõmbejõudu, rääkis Kayla nagu minu ema, kes oli leevendanud oma pettumust, kui ma kirjastusse tööle asusin, lootusega, et leian sealt äkki mõne eduka noore kirjaniku, kellega abielluda, või vähemalt sõpru, kes aitaksid elavdada mu seltsielu, mis oli mu ema arvates surmigav."  Keegi võiks talle öelda, et lauses ei pea sõnad eesti keeles täpselt samas järjekorras olla kui originaalis. 

No ei pannud vaimustusest müügima, nagu ütleks Melker Melkersson Soolavareselt. Aga see oli minu oma süü, sest ma teadsin juba ammu, et ma olen romantikale allergiline. Vähemalt raamatukaante vahel. 

Fredrik Backman "Karulinn"

Mõni aasta tagasi levis sotsiaalmeedias küsimus: kumba eelistaksid naised metsas kohata – kas karu või tundmatut meest? Vastused šokeerisid paljusid mehi, aga mitte naisi. Sest väga suur osa vastas: "Karu." 

Mitte sellepärast, et karu oleks "nunnu kaisukas", vaid sellepärast, et naiste isiklikud kogemused ja ühiskonnas levivad lood räägivad valusat keelt. (---) Inimesed on ohtlikumad kui loomad. Ja see hirm ei ole välja mõeldud – see on õpitud, seda on kogetud. (Saarte Hääl, Regina Piikmann) 

(Õiendus: Piikmanni karul ei ole mingit seost Karulinna karudega. Aga temaatikal on küll.)

___

Hoki on lihtne sport: kui soov võita on suurem kui hirm kaotada, siis tekib võimalus. Kartes ei võida keegi. 

___

Lapsevanem tunneb end alati liiga väikese tekina. Kuidas iganes sa katta üritad, ikka on kellelgi külm.

___

"Mina kardan ka, isa. Kõike. Pimedust ja ... kõike."
"Mida ma teha saan?"
"Mind armastada."

Tegime kolleegiga Backmani-rohevahetust. Tema sai minult laenuks vanaema-raamatu ja mina temalt Karulinna triloogia, nii et kvantiteedis jäin ma igatahes plussi. 

Fredrik, oh Fredrik, mida sa minuga küll teed? Sa poed inimeste kõige sügavamatesse hingesoppidesse, tirid kõik emotsioonid verilihale, aga siis võtad välja pehmendava palsami ja ravid selle südame, mis raamatutegelaste pärast kildudeks on purunenud, jälle enam-vähem terveks...

Ma arvasin, et "Minu sõbrad" on Backmani kõige süngem raamat. Tuleb välja, et ei ole. "Karulinnaga" läheb Backman teemadesse, mida päise päeva ajal seltskonnas kohvitassi taga arutada ei taheta, ja teeb seda armutult, jõhkra detailsusega, sest keegi peab. Seda nii keskse probleemiga kui kõigi alateemadega, mis ennast sinna tihedalt ümber kerivad nagu püüton ümber saaklooma, sest ükski suur probleem ei teki tühjast kohast. 

Alguses tundub, et Karulinn on üks vahva koht, kus hoki ühendab kogu linna mõne üksiku ebateadliku elemendi erandiga. Hoki annab põhjuse pühenduda, ennast tõestada, olla osa grupist. Ja kuna juunioride meeskond on ennast sel aastal mudast üles töötanud, on kogu linn edust ja triumfiootusest tiine. 

Aga mis on siiski edu hind? Kui sa oled eduka meeskonna kõige suurem staar ja kõik sind imetlevad, kui palju õigusi see sulle annab? Kui oled harjunud võitma, võtma kõiki võite jõuga, mis võite võid sa võtta jõuga väljaspool jäähalli? Ja lõpuks – kes on süüdi ja kes vastutab, kui asjad lähevad täiega metsa ja käest ära, sest keegi pole sulle kunagi millegi kohta öelnud, et seda sa ei saa või ei tohi? 

Backman toob lauale ühe mõeldamatult raske ja julma probleemi, mille vastu ohver on sageli täiesti kaitsetu, eriti kui pärast kujundatakse juhtunust täiesti vastupidine pilt. Sellest ei tule tervena välja mitte keegi. Backman ei tahagi luua illusiooni, nagu keegi saaks traumast üle. Aga kuna ta on täpselt selline kirjanik, nagu ta on, siis suudab ta isegi nii võimatus olukorras näidata, et kõik on võimalik üle elada ja sa ei pea laskma traumal ennast defineerida või jääda ühte hetke kogu eluks kinni. Mitte kunagi ei ole kõik läbi, ja see ongi Backmani suurim võlu – olgu see lein, trauma või ükskõik mis muu, lootus homsele, ülehomsele või järgmise nädala päikesepaistele jääb. Kui kõik laguneb algosakesteks, ka siis on võimalus alustada uuesti ja luua midagi uut, midagi paremat. 

Suur-suur aitäh ka tõlkija Kadri-Liis Haasmale selle eest, et ta sellise loo nii suure tundlikkuse ja pieteediga kirja pani. 

Holly Watt "Meie vanad tapvad tõed"

Aitäh Varrakule veebruariraamatu eest! 

"Meie vanad tapvad tõed" on maiuspala põnevike armastajatele, võin kohe alustuseks ära öelda. Ausalt öeldes ma sisukirjeldust lugedes lõpuni kindel ei olnud, kas see on nüüd krimiraamat või lihtsalt psühholoogiline põnevik, mis omast kohast oli peaaegu pimekohting raamatuga. Teada oli küll see, et mingid saladused seal paljastuvad ja mingil hetkel on küsimus elus ja surmas. Nii ka oli. 

Alapealkiri oleks vabalt võinud olla ka "Kakskümmend aastat hiljem", sest just sel eesmärgil vanad ülikoolisõbrad kokku saavadki – ülikoolipõlves panid nad kõigi sõprade kohta kirja ennustuse, mis neist kahekümne aasta pärast on saada võinud, ja nüüd tulevad nad kokku neid lugema. Tegemist on tänaseks üsna kirju seltskonnaga. Ivost on saanud suur ärihai, Aydast tippadvokaat, Maggie on üsna korraliku karjääri teinud ajakirjanik (nagu Watt auhinnatud ajakirjanikuna isegi), Jude kahjuks on langenud substantside küüsi, Elizabeth ja Ollie on olnud abielus ja lahutanud, Rory on poliitikas ja Finley püüab oma Afganistani-kogemusega toime tulla. Ja Lily on äsja surnud, kusjuures pole selge, kas ta selle metroorongi ette kukkus või hüppas või on võimalik veel mingi kolmas, mõeldamatu variant.  

Tegelikult see ühel hetkel ikkagi krimiks kisub, kuigi ei politsei ega eradetektiivid ei ole loosse segatud, sest mida sa neid segad, kui tõendeid ei ole, on ainult järjest lahti kooruvad minevikusaladused ja sünnivad aina uued kahtlused. Tegevust näidatakse lugejale läbi Maggie silmade ja tema, ärgem unustagem, on uuriv ajakirjanik. Nagu igale heale kriminullile omane, toimub tegevus nn suletud süsteemis, Ivo mõisas Wintercrossis, linnadest kaugel Dartmoori nõmmede vahel. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas. Ja raamatu lugemise selguse jaoks on alati plussiks, kui tegelasi on kontrollitud hulk ja neid ei jaluta plejaadide kaupa aina uute tegevusliinidega läbi. 

Ega ma rohkem sisust rääkida ei saagi. Aga võin öelda, et neelasin selle paari päevaga alla. Hirmsasti oli vaja teada, kuidas lugu laheneb. Oli vaja teada saada, kas mu kahtlused, et mõni inimene on liiga täiuslik, vastab tõele, ja kuidas nende pealiskihid murenevad, kui üldse. Oli vaja näha, kas minu kuri kahtlus, et sellise ehitusega majas võib asi minna väga närvesöövaks, vastab tõele. Ja isegi kui selgub tõde, kuidas sellest nii kinnises süsteemis üldse teisest otsast eluga välja tulla. 

Koolivaheaega väga sobilik samas kerge, kuid väga põnev ja hästi kirjutatud raamat. Kõik need ennustused ja minevikusibula koorimised on tõesti suurepäraselt konstrueeritud ja tõlge oli ka sujuv (Krista Suits). Kiidan oma seekordse valiku heaks. :)