Abee Prévost "Manon Lescaut"

Kuna kool läheb remonti, siis reidisin ma kooli raamatukogu, kus oli umbes 4000 raamatut uue kodu otsinguile pandud. Sest mitte keegi ei tuletanud mulle meelde, et mul on kodus kaks umbselt täis riiulit raamatuid, mis ootavad lugemisjärge. Aga seda ei tehtud ja üleüldse pole see seega minu süü, et ma tulin taas kord mitme klassikaraamatuga koju. 

Mõni aeg tagasi väisasid Saaremaad Prantsuse Instituudi direktor ja Prantsusmaa suursaadik. Vestluses mainisid nad, et kuuldavasti on prantsuse keelest tõlgitud raamatud väga kvaliteetselt eestindatud. Ma pakkusin neile selle kohta välja oma teooria, et inglise keel on niivõrd lihtne ja igaüks arvab ennast seda oskavat, mistõttu paljud "proovivad ka kätt” tõlkijatena. See ei tähenda ju ometi seda, et nad oskavad. Aga prantsuse keelt on juba õppinudki võrdlevalt väga vähe inimesi ja neil, kes selle päris raske keelega kokku on puutunud, on ilmselt tekkinud õiglane aukartus. Igaüks ei proovi, vaid tõlkimine jäetakse ikka professionaalide teha. Nii tulevadki tõlked head, nagu ka käesolev Sirje Keevalliku töö.

Lauri Leesi ütleb "Manon Lescaut'" eessõnas, et Prévostist pidi saama preester ja selleks pandi ta jesuiitide juurde haridust saama. Aga poisile olid nende meelehärmiks ilmalikud rõõmud armsamad ja mingil hetkel tegi ta sõjaväkke putket. Hiljem tuli ta küll tagasi, sai paberid kätte ja pidas isegi jutlusi, aga ürgne kutse sai temast taas võitu ja sinna see preestriamet jälle jäi. Oma seiklusi ta ei häbenenud, vastupidi – ta kirjutas need raamatutesse sisse ja arvestades seda, et ka "Manon Lescaut'" peategelane on "raiskuläinud preester", võib siingi paralleele näha küll ja veel. Leesi ütleb suure ridadevahelise soojusega, et "Manon Lescaut" on siiani maailma loetuim armastusromaan, mis on inspireerinud poeete, kunstnikke ja heliloojaid, kuid möönab, et kuigi Prévost kirjutas mitmeid raamatuid, on ta ikkagi – andestage mulle siinkohal see väike põige inglise keelde – one hit wonder, sest ega neid teisi keegi eriti ei tea ega loe. 

Raamatu peategelane ševaljee des Grieux armub ülepeakaela imeilusasse neiusse nimega Manon Lescaut. Neil on rõõmu rohkelt, kuni Manon noormehele naabriga sarved teeb ja des Grieux pettunult kiriku ja preestriõppe rüppe tagasi läheb. Aga kui Manon jälle saba lehvitama tuleb ja ilusaid sõnu kõrva sosistab, läheb des Grieux talle peaaegu poole oma jutluse pealt järele nagu lammas ja saab Pariisis tüdrukuga taas õnnelikuks. Ei suuda teda veenda ei isa, ei sõber, isegi mitte see, et Manoni armastus ilusate asjade ja riiete vastu teeb nad lõpuks puruvaeseks. See paneb Manoni uusi sponsoreid leidma, aga des Grieux, vaeseke, ei näe muud kui oma imekaunist inglit. Pärast igasugu vintsutusi saabub aga õnn nende õuele ja noored armunud ratsutavad õndsasti päikeseloojangusse (kui laeva saab hobuseks pidada, sest Ameerika asub tõepoolest päikeseloojangu pool). Aga nagu ühele 18. sajandi armastusromaanile kohane, sureb Manon rännakul ja des Grieux tuleb tagasi koju, kõrvad jälle lidus. 

Jelena Skulskaja on Postimehes kirjutanud väga korraliku artikli naistest nagu Prévosti Manon, Mérimée Carmen ja Tšehhovi Susanna. Mõtlesin tsiteerida, aga see läheks nii pikaks, et panen teile siia hoopis lingi artiklile. Tasub lugeda. 

Jah, romaan on naiivne ja sentimentalistlik, aga mina, kes ma kasvasin üles 20. sajandi emantsipeerunud Euroopas, ei ole ka vist kõige õigem inimene romantiliste prantslaste üle keelt teritama. Sest tegelikult on armastus jätkuvalt kõige tugevam jõud ja annaks vaid taevas, et iga naine leiaks enda kõrvale mehe, kes vaataks teda nii, nagu des Grieux vaatas Manoni. Ja et iga mees leiaks endale naise, keda ta saaks vaadata nii, nagu des Grieux vaatas Manoni. 

Pealegi kirjutab Prévost väga hästi ja lugu on piisavalt romantiline, huvitav ja tihe, et nii Puccini kui Massenet sellest ooperi tegid. Kindlasti nad ei eksinud valikuga. 

Barack Obama "A Promised Land"

Vähe sellest, et see oli tellis nagu muiste (mõni lehekülg üle 700), see venis ka...

Aga see polnud tõele au andes ainult Obama süü. Tahes tahtmata on väga suur osa sellest raamatust pühendatud poliitilistele otsustele ja majandusele ja ma ei tea kummastki mitte midagi. Õnnetuseks võttis Obama presidendiohjad enda kätte just kõige halvemal võimalikul momendil, kui majandus korralikult kokku kukkus ja seda oli ju siin Euroopaski tunda. Nii et kümneid ja kümneid lehekülgi oligi sellele pühendatud. 

Mis mulle siis selle raamatu lugemise jooksul selgeks sai. 

1. Obama on mõnes mõttes nagu Victor Hugo, kelle kohta ma siin kunagi ammu kirjutasin, et talle vist õudselt meeldib omaenda häält kuulata. Seda on kohe tunda ja eks seda oli ka omal ajal ta kõnedest näha. Nad on naisega mõlemad tegelikult inimestena väga sümpaatsed, aga Michelle'i raamat oli kuidagi vahetum ja mõistetavam, aga see võib olla tingitud ka sellest, et tema rääkiski perest ja igapäevaelust ja kuidas kohanemisraskustega hakkama saadi jne. See oli puhtalt inimlik vaatenurk ja sellest saab aru ka rohujuuretasand. Ja no nii pikalt ta ka ei heietanud kui Barack. :) 

2. Poliitika on ikka vahel täielik liivakastimäng. Demokraadid ei hääleta vabariiklaste ettepanekute poolt ja vabariiklased ei hääleta demokraatide ettepaneku poolt – ja seda mitte sellepärast, et neil oleks midagi otseselt selle seaduse vastu, vaid ei saa ju laskuda nii madalale, et hääletada vastaspartei eelnõu poolt. Andeks, aga täielik liivakast. 

3. Paljalt valimiskampaaniatele kuluva raha eest võiks ilmselt toita ära mitu nälgivat kolmanda maailma riiki. 

4. Nad ikka arvavad täiesti siiralt, et Ameerika on terve maailma korrapidaja, olgu siis vahetund või mitte. 

5. Kui inimene on mustanahaline, siis tuleb kirjutada suure tähega Black, latiino kohta suure tähega Hispanic, loomulikult on põlisrahvad Native Americans, aga white peab olema väikese tähega. Selline väike fakt lihtsalt, et te kõik oskaksite. 

Ja kui ma siis olin ära lugenud kogu selle saaga valimiskampaaniast ja siis veel kõik need sajad leheküljed poliitikat ja majandust ja natuke isiklikumat ja vahetumat laadi juttu ka (see mulle meeldis!), siis selgus, et kallis rahvas, me jõudsime alles esimese valitsusaja lõppu selle telliskiviga. 

Aga ei, järge mina küll enam ei loe. Kui Michelle midagi veel kirjutab, siis kaalun asja. Samas tahan ma siiski blogilugejale südamele panna, et see temaatika ei ole lihtsalt tõesti minu rida, nii et kes seda asja paremini jagab, nendele on see kindlasti palju huvitavam. 

Alexandre Dumas "Krahv Monte-Cristo" I osa

Teeme nüüd ühe asja selgeks. Neid on mitu. Isa kirjutas "Krahv Monte-Cristo", "Kuninganna Margot'" ja "Kolm musketäri" ja poeg kirjutas "Kameeliadaami". Jäi meelde? 

Ausa ülestunnistuse korras pean tõdema, et ma ei ole lugenud ühtki vanema Dumas' romaani. Gümnaasiumis vist oli "Kameeliadaam" küll programmis. Musketäride klassikalist filmi olen muidugi näinud ja siiani võin laulda paraparaparadujemsja. Ja Konstansijakonstaaaansijakonstaaansijaa.... Aga lugenud ei ole. Mingil hetkel põhikoolis tean, et üritasin küll "Krahv Monte-Cristot" alustada, kuid üsna ruttu andsin alla. Mis hullusti, see täiskasvanueas uuesti!

Kuna tegemist oli kõigest esimese osaga (teine on riiulis), jõuab asi täpselt poole peale. Noor ja õnnelik tüürimees Edmond satub inimeste ahnuse ja armukadeduse ja poliitilise nahapäästmise tõttu pikkadeks aastateks süütuna kindlusvanglasse (otse iseenda kihluspeolt), kus ta oleks surmani mädaneda võinud, kui kõrvalkongi vang ennast kogemata vanglast välja kaevamise asemel Edmondi kongi kaevanud poleks. Neist saavad sõbrad, vanem vang õpetab noorele Edmondile kõiksugu keeli ja tarkusi ning annab juhised suure varanduse leidmiseks. Edmond saab tänu oma leidlikkusele vanglast välja (mõnda asja võite ise ka lugeda), saabki varanduse kätte ja sealt saab alguse pikk ja ülimat kannatlikkust nõudev vendeta. Ja esimese osa lõpuks on noorest tüürimehest saanud keskealine, pururikas ja inimloomust hästi tundev krahv Monte-Cristo – saare järgi, kus varandus peidus oli. 

Kui ma peaksin ühe sõnaga oma lugemiselamust kirjeldama, siis oleks selleks sõnaks "nauditav". Dumas elas ajas, mil kirjanikel polnud veel nii tohutult kiire, mil kirjutati käsitsi ja seega oli aega kirjutades isegi natukene mõelda. 616 lehekülge ja oleme jõudnud alles poole loo peale, ja kuigi see kulgeb suhteliselt rahulikus tempos, ei saa igavuse üle küll kurta. Dumas on natuke nagu krahv Monte-Cristo ise, kes inimesi pikalt ja rahulikult lihtsalt vaatleb, ja lugeja vaatleb koos nende mõlemaga. 

Vahepeal teeb Dumas nalja ka. Turtsusin päris mitu korda. Näiteks ütleb krahv ühel hetkel: 

"Arvan, et see on üsna ilus muusika selle kohta, mida on loonud inimhelilooja ja mida laulavad kahejalgsed sulgedeta linnud. (---) Kui ma tahan kuulata oivalist muusikat, vikont, niisugust muusikat, nagu sureliku kõrv iial pole kuulnud, siis ma magan." 

Süžeeliin on, nagu põnevikule kohane, raamatus primaarne. Sellegipoolest on see ikkagi korralik tükk kirjandust ja tuleb tunnistada, et klassika pole tõesti mitte asjata klassika. Ja kui viimasel ajal on lugemisgrupis olnud juttu nt Jules Verne'i romaanidest, kus mõned loodusteaduslikud ja muuteaduslikud faktid on täielik umbluu, siis ajaloo peale võib ses suhtes üsna kindel olla ja Dumas' raamat ikka päris ulme pole. 

See on üks minu selle aasta kirjanduslikke eesmärke, keskenduda pigem rohkem klassikale. Boonusena on ka tõlked, sest üldjuhul tundub, et ka tõlkijatel ja toimetajatel oli rohkem aega sõnu kaaluda ja seada. Huvitav on ka jälgida, kuidas eesti keel aja jooksul muutunud on, sest praegu näiteks käänatakse mitmeid prantsuskeelseid nimesid juba ka eesti keele mugandustega, mis näiteks puudutab nasaalhäälikuid sõna lõpus (aga eesti keeles soovitab Keelenõu need mugandatult välja lugeda ja käänata, mis on ka palju loogilisem). Seetõttu on tänapäeval just nimelt neid käänamisi pisut veider näha, aga iga raamat ja iga tõlge on oma ajastu laps. Igatahes on Tatjana Hallap suutnud "Krahv Monte-Cristo" tõesti mõnusasti tõlkida. 

Nüüd on aga tõeliselt raske otsustada, kas lugeda kohe teine osa või võtta midagi vahele... 

Udo Felbinger "Toulouse-Lautrec"

Väike kunstiraamat 4/5. Üksainus ongi veel järel. 

Ega mul polegi võimalik selle sarja puhul nii väga raamatut blogida kui kunstnikust endast rääkida, nii nagu on nende teistegagi juhtunud. Hakkame siis harutama. 

Henri de Toulouse-Lautrec oli pärit aristokraatlikust perest ja kuna tema kunstihuvi ka suhteliselt rahulikult soositi, oli tema küll üks neist, kes puruvaese ja nälgiva kunstniku stereotüüpi ei mahu. Kahjuks oli tal aga muid muresid - tal olid nimelt väga nõrgad luud ja lapsena murdis ta väikese vahega mõlemad jalad. Pärast seda jäi ta kasv kängu ja ilmselt ei saa see inimese psühholoogiale eriti hästi mõjuda. See võis mõjutada ka tema edasist elukäiku, eriti tema metsikut Pariisi-elu. 

Kui Toulouse-Lautrec Pariisi elama asus, vaimustus ta põhimõtteliselt eriti kahest asjast – Ooperiteatri baleriinidest ja Pariisi ööelust. Tema baleriinid on suhteliselt sarnase vaibiga Degas' baleriinidele, mis pole ka ime, sest ta pidas Degas'd oma suureks eeskujuks.  

Eeskujud eeskujudeks, aga oma sõna oli tal öelda kohe kindasti. Ta nuputas välja, et õlivärve võiks tugevasti lahjendada – nii tekkis tema piltidele hoopis omalaadne valgus ja elavus. Kuna ta selline isevärki ööelu-kroonik oli, siis just nimelt elavus ja hoogsus peakski ju olema selles maailmas oluline. Üks võimalus on see hoog muidugi piltidele sisse maalida, ja seda ta tegi ka. Aga sellega ta ei lõpeta – Toulouse-Lautreci töödel on sageli mingid figuurid maali servades "ära lõigatud", nagu nad oleks kogemata kaadri taha jäänud. Seetõttu tunduvad need maalid sageli isegi pisut nagu suvalisel hetkel võetud fotod (sest fotograafia oma võimalustega paelus Toulouse-Lautreci väga, kuigi ta ise sellega otseselt ei tegelenud, pealegi lõikas inimesi oma maalidel "poolikuks" ka Degas). Ei midagi poseeritut, vaid elu nii, nagu see tol hetkel oli. 

Kuigi ta alustas mõnes mõttes klassikalise maalikunstnikuna, siis ühel hetkel tegi ta Moulin Rouge'i jaoks ühe afiši ja sellega algas tema plakatiajastu, kuna ta sai üleöö kuulsaks ja tema tööd muutusid väga ihaldusväärseks. Peale litograafiatehnikas plakatite kujundas ta ajakirjade esikaasi ja illustratsioone, kus ta tavapärase maalitehnika asemel joonistas inimesi vaid mõne üksiku värviga, rõhutatud piirjoontega ja ilma varjudeta. See hämmastabki mind tema juures kõige rohkem – tema ampluaa oli uskumatult lai. Kui enamasti kipub kunstnik kuidagimoodi lineaarselt arenema, maalides nooruses üht, keskeas teist ja vanuigi näiteks kolmandat, siis Toulouse-Lautrec võib ükskõik mis hetkel teha ükskõik mida. :D Üritasin välja valida mõned tema tööd, mille ma siia alla panen enam-vähem kronoloogilises järjestuses, vaadake ise. Selles mõttes on ta nagu maalikunsti Kazuo Ishiguro, kelle raamatud on ka üksteisest täpselt nii erinevad, et ei tuleks kaant nägemata selle pealegi, et sama autori omad. Toulouse-Lautreci töödega on samamoodi. 

Kabareedes on teadupärast kaht asja ohjeldamatult. Alkoholi ja naisi. Toulouse-Lautrec ei hellitanud kummagagi ja ühel hetkel sattus ta isegi psühhiaatriakliinikusse joomaravile, kust ta aga ennast välja nihverdas ja sama rauaga edasi lasi. Nii ta oma elu lõpetas - alkohooliku ja süüfilisehaigena. Elu lõpus oli ta kodus ema hoole all ja vaatas üle kogu oma kunstipärandi, visates minema kõik, mis ta perfektsionismile ette jäi. Ta ütles emale: "Ma tean, et pean surema. Alles mõne nädala eest ei tahtnud ma öelda, et surm läheneb. Kartsin, et see võib teid liiga tugevasti ehmatada. Aga nüüd olete isegi sellest aru saanud. Ja nii on kõik korras. Kui hea, et lõpuks ometi saate mulle keeta teed nii palju, kui iganes soovite." 

Kaanepilt: La Goulue siseneb kahe naisega Moulin Rouge'i, 1892

Hobusevanker (maalitud 16-aastasena 1880)

Tantsijannad, 1886

Tantsupidu Moulin de la Gallette'is, 1889

Moulin Rouge'is - tants, 1889-1890

Moulin Rouge: La Goulue, 1891

Moulin Rouge'i promenoir'is, 1892

Jardin de Paris: Jane Avril, 1893

Paul Leclercqi portree, 1897

Eksam Pariisi meditsiinifakulteedis, 1901 (teadaolevalt Toulouse-Lautreci viimane maal)

Émile Zola "Nana"

 Juba ammu ootas riiulis järge. 

Kuna tegemist on nii soliidse klassikaga, on ilmselt paljud minu blogilugejad "Nana" sisust teadlikud. Kui mitte detailselt, siis seda ikka teatakse, et peategelaseks on vastupandamatu kurtisaan Nana. Tema vanemad on mõlemad surnud, isa joomise ja ema nälja tõttu. Ega ei olegi vist väga palju võimalusi end ära elatada, kui oled kord sündinud Pariisi rentslitesse ja pead väga noorena end ise ära toitma. 

Zolad nimetatakse naturalistlikuks kirjanikuks. Tõsi on – 1880. aastal ei olnud ilmselt väga palju kirjanikke, kes sellise temaatika nii ereda valguse kätte oleks kiskunud ja seda kirjeldanud nii detailse ja halastamatu naturaalsusega.  

Mingil hetkel korjab Nana üles varieteeteater ja kuigi Nana on nii näitlemises kui laulmises täiesti andetu (ja see on vist veel viisakalt öeldud), tõuseb ta komeedina Pariisi tuntumate nimede hulka. Ei olnudki vaja rohkem kui ennast sõna otseses mõttes näidata. Sellest ajast – kuigi küll ühe lühikese peaaegu-rentsli-perioodiga – vallutab Nana kogu Pariisi, vähemalt selle poole, mis on meessoost. Tema püsipatrooniks saab eelnevalt äärmiselt usklik ja vaga olnud krahv Muffat, kelle kõik põhimõtted Nana ees põrmuks varisevad. 

Ühest küljest on Nana lõpuni välja siiras ja naiivne tütarlaps, rõõmustades ja vaimustudes kõige ilusa ja toreda peale. On palju siiraid hetki, nii tunnetemaailmas kui muidu. Kuid teisest küljest on ta oma lõputus ja täitmatus himus rikkuse ja luksuse järele täiesti halastamatu. Zola kirjeldab seda kõike lõpuks üsna kliinilise erapooletusega, fakte ritta lappides:

Üksildase võitjana seisis ta oma kokkukantud varanduste keskel, purustatud meestevägi ümberringi siruli. Nagu muistne koletis, kelle hirmuäratava koopa põrandat katsid ohvrite luud, kõndis ta kolpadel. Tema ümber olid ainult õnnetused: Vandeuvres'i meeletu tuleohver, Hiina merele kadunud Foucarmonti raskemeelsus, katastroof, mis Steinerist vägisi ausa inimese oli teinud, La Faloise'i rahuldatud totrus, Muffat'de traagiline kokkuvarisemine, Georges'i kahvatu surnukeha, mille juures valvas alles eelmisel päeval vanglast vabanenud Philippe. Ta oli oma hävitava tapatöö teinud, aguli pühkmehunnikult lendu tõusnud kärbes oli nakatanud kõiki neid inimesi oma kõduneva sotsiaalse fermendiga, vaid viivuks nende peale laskudes. See oli hea, see oli õiglane, ta oli kätte maksnud oma rahva eest, kerjuste ja hüljatute eest. (lk 385) 

Raamatu viimane kolmandik koosnes põhiliselt ülaltoodud lõigu pikast lahtikirjutusest. Ta laostas julma järjekindluse ja raudse tahtega kõik mehed üksteise järel, ise aina pillavamalt elades. Ausalt öeldes ajas see minusuguse ratsionalisti täiesti pöördesse, kuidas raha võib niimoodi täiesti mõttetult pillata täiesti üle võlli luksuse nimel. Näiteks pole tal juba ammu enam kindlat sissetulekut, kui tellib endale – nii oma prioriteete kui elukutset silmas pidades sobivalt –  tuliuue kuldse meelaste nikerdustega voodi. Sest keegi ikka maksab. Ja tema tahab. Siinkohal ei tohiks ju ka unustada seda, et tal oli ka väike laps, keda kasvatas Nana tädi, ja see laps oli väga haiglane. Sinnapoole ei läinud muud kui õige pisku ülalpidamisraha ja sedagi lõpuks enam mitte. 

Nana oli mingis mõttes kogu aristokraatia äraspidine karikatuur, sest ükskõik millise riigi aristokraatia pillab tegelikult raha ju Nanast mitte nii väga erinevalt. Räägime kasvõi kuningaperekondade ülalpidamiskuludest suvalises Euroopa või mis iganes kontinendi monarhiariigis. 

Kindlasti ei ole juhuslik see, et Nana sureb raamatu lõpus rõugetesse, mädanenud ja moondunud, akna taga skandeerimas Prantsuse-Preisi sõtta marssivad sõjamehed, et alustada mingis mõttes puhastustuld. Koos Nanaga sureks kui kogu see mädanev ja roiskuv ühiskond, milles sõda põhilised prioriteedid jälle paika võiks lükata. 

Mul on raske Nanale kaasa tunda. Lõppkokkuvõttes oli ta ikkagi üks tavaline tõusik, kellest hoolimata kogu luksuseuputusest ja mõjuvõimust meeste seas ei saanud ikkagi kõrgema klassi kurtisaani. Ise ta muidugi arvas teisiti. 

Siia veel väikeseks vinjetiks lõppu, et oli suhteliselt värskendav lugeda 1976. aasta tõlget (Henno Rajandi), kus toidulaual olid veel trüflid.  😊 Neid ei ole enam juba aastakümneid kellelgi laual olnud, sest praegu on võimalik osta ja tarbida ainult trühvleid. 

Umbes kolm aastat enne Zola "Nanat" valmis Édouard Manet'l samanimeline maal. 19. sajandi teisel poolel oli "nana" muutunud kas siis professionaalsete prostituutide või lihtsalt frivoolsete naisterahvaste üldnimetuseks. Kui Manet' töö liigse šokeerivuse tõttu salonginäitustel tagasi lükati ja üles ei pandud, võttis Zola tema kaitseks sõna. Pole aga siiski teada, kas ta sellest kuidagi otseselt inspiratsiooni sai. Panen siis nad mõlemad siia, sest minu meelest on see maal kui Zola "Nana" illustratsioon. 

Birgit Zeidler "Monet"

"Monet' tundejõu ime seisneb selles, et ta kujutab kivi värelevana, vannitades seda kirgastes voogudes, mis sädemeid pritsides laiali põrkavad ja lagunevad. Muutumatu surnud maal on minevik. Nüüd elab isegi kivi. Me tajume, kuidas ta muutub. Ta kaob. Me näeme teda möödumas." (Prantsusmaa peaminister ja Monet’ sõber Georges Clémenceau Roueni katedraali seeriast)

Tegin seda raamatut lugedes märkmeid, palju märkmeid, ja pean nüüd mingi valiku tegema. Aga pikk tuleb ikka, hoiatan.

Oscar-Claude Monet alustas koolipõlves karikatuuride joonistamisega (esialgu signeeriski ta oma töid O. Monet) ja tegi nendega alustuseks endale päris korralikku raha. Võib-olla polekski ehk mõtet neist rääkida, aga mulle jäi kirjeldusest kõlama mõte, et ta polnud neis karikatuurides iial salvav või sakrastiline ning oli pigem kirjeldav kui kommenteeriv. Selle võttis ta kaasa kogu oma loomingusse. 

Eugène Boudin vedas noore karikaturisti välja, plein air maastikke maalima. Algselt lõpetati tööd küll ateljeedes, kuid tänu sellisele peenikesele väljamõeldisele nagu värvituubid said impressionistid hiljem oma maalid vabas õhus lõpetadagi. See ei tähenda, et Monet oleks ainult õues maalinud, aga kindlasti oli see aja märk. 

Impressionistide nime pani neile täiesti kogemata kunstikriitik Castagnary oma arvustuses näitusele, kus Monet esitles oma ilmselt tuntuimat tööd "Impressioon. Päikesetõus" (seda mäletan isegi mina koolist). See maal oli omamoodi ninanips teisele kriitikule, Gautierile, kes oli üht Daubigny tööd kirjeldades negatiivse tooniga öelnud, et too "rahuldub vaid impressiooniga, visandliku muljega loodusest" ja on "häbiväärselt hoolimatu detailide suhtes". Selle maali põhjal nimetaski Castagnary näitust "impressionistide näituseks", aga läks sellega ilmselt alt, kuna nimi jäi kohe külge. 

Monet "ei olnud tagasihoidliku elu kunstnik ja vältis läbi elu mistahes näotu kujutamist" (tsitaat raamatust). Näiteks maalis ta Seine'i alati ilusamana, kui see tol ajal tegelikult oli – kaasaegsed on rääkinud, et Seine oli tollal haisev solgijõgi, kus hulpisid isegi väljaheited, aga neid ju Monet ometi pildile ei pannud, väljapeetud esteet nagu ta oli. 

 

Sisulisemaks minnes teab vist iga natukegi kunstivooludega kursis olev inimene, et impressionistide jaoks oli peamine vahetu mulje. Kuna nad maalisid sageli vabas õhus ja iga pilvetups vaadet muutis, tuli maalida kiiresti ja nii muutusidki kujutatavad objektid mulje kõrval vähetähtsaks. Nende maale vaadates ei olegi niivõrd oluline, mis vaade see nüüd täpselt on. Oluline on valgus, õhk, liikumine ja eriti Monet' töödel ka vesi. Monet' päike ja vesi ongi üks peamisi põhjusi, miks ma nendelt maalidelt kuidagi välja ei saa ja miks ma neid lihtsalt lõputult vaadata võin, näiteks "Argenteuil' sild", kus vesi on kalda ääres täiesti liikumatu, aga jõe keskel väreleb nii, et seda on pea füüsiliselt tunda. Sageli maalis ta oma töid paadist ja see annab vaatajale veel omamoodi dimensiooni, sest tundub, nagu oleksid ise kogu selles valguse ja peegelduste mängus kõrvuni sees, mitte lihtsalt kusagil eemal vaatlejana. 

Jätame siinkohal pikemalt rääkimata Camille'st ja Alice'ist, rahapuudusest ja reisidest ja maabume veel Givernysse. Elu teises pooles juba rahalises kindlustatuses ostetud Giverny sai tema rahusadamaks. Ta kujundas aia tõeliseks kunstiteoseks ja lõi seal üle 250 maali. Kuhu enam ikka nii väga minna, kui sul on selline aed, kus on olemas isegi vesi – tema enda rajatud tiik lõputute vesiroosidega. Need on pildid, kus kaob perspektiivijoon, ja kuna taevas peegeldub veel, on need värvikompositsioonilises mõttes isegi tagurpidised, "pea alaspidi". 

Ma pean ütlema, et Cézanne'i maale vaadates näen ma värve ja konstruktsioone ja seda, kui uuenduslik ta oma ajas oli. Kuid kui ma vaatan impressionistide maale, eriti Monet' ja Renoiri omi, siis kuigi ma tean ka nende piltide taga olevat uuenduslikkust ja värvilugu, siis on see kõik täiesti teisejärguline.  Nii nagu nende endi jaoks oli oluline jäädvustada neile tol hetkel avanev impressioon, nii on ka minu jaoks nende maale vaadates oluline impressioon, mida need pildid minus tekitavad. Mind ei huvita sel hetkel nende elulood või tehnikad, sest need maalid teevad mind lihtsalt üdini rõõmsaks ja ma olen end korduvalt tabanud neil hetkil päris füüsiliselt naeratamast. Pikalt. 

 

Tegelikult pidi see raamatublogi olema, aga olgu see siis seekord selline "ainetel" postitus. Lisan mõned oma lemmikmaalid ka, kuigi seegi on meelevaldne valik. 

Impressioon. Päikesetõus. 

Argenteuil' sild

Jaapani sild ja vesiroositiik Givernys

Vesiroosid (Orangerie muuseumis)

Seine'i harujõgi Giverny lähedal udus

Nicola Nonhoff "Cézanne"

 Jätkub kunstivõhiku harimine. Raamat nr 2. 

Tegin pärast da Vincit elegantse seitsmepenikoormahüppe 19. sajandi Prantsusmaale ja kõik ülejäänud raamatud, mis mul sellest sarjast riiulis ootavad, on sellestsamast 19. sajandi ja 20. sajandi esimesest poolest. 

Cézanne'i isa oli pankur ja sai täitsa kenale järjele, aga nagu nende uusrikastega ikka on, siis aristokraatide hulka teda eriti muidugi ei tahetud ja selline kahe heinakuhja vahel elamine, kui sind kuskile kas siis enam või siis kõigest hoolimata ei taheta, ei pruugi inimese elus just kõige mugavam algus olla. Sõpru õnneks ikka oli, kooliajal oli Cézanne'il näiteks kaks truud semu, kellega kogu vaba aega veeta. Üks neist oli Jean Baptiste Baille, kes tänapäeval kellelegi eriti midagi ei ütle ja pole eriti põhjust ka, aga teine oli Émile Zola isiklikult. Elu lõpupoole võttis aga kirjanikuhärra nõuks kirjutada romaani "Looming", kus peategelaseks oli ilmselgelt ära tuntavate joontega kunstnik. Pärast seda olid nende suhted lootusetult sassis. (Nüüd on mul tahtmine lugeda riiulis seisvat ja oma järge truult ootavat "Nanat".)

Cézanne jõudis oma elu jooksul väga mitmeid kordi vahetada nii ainest, stiili kui värvipaletti. Keegi küll täpselt ei tea, millest see tuli, et ta noore kunstnikuna maalis süngetes toonides suisa vägivaldseid maale. Hiljem ta selles osas küll taltus ja lõi korraks kampa isegi impressionistidega, aga sellest peale sõpruse Pissarroga midagi erilist ei tulnud. Cézanne'il oli oma tee käia ja teda huvitas tasapinnalisus, motiiv ja omapärased vaatenurgad rohkem kui vesi, õhk ja valgus. 

Üldiselt on see äärmiselt huvitav, kui sa vaatad mõnda maali ja siis loed, mis selle maali kohta öeldud on, ja siis uuesti vaadates näed seda hoopis teistmoodi. Hakkadki nägema kõiki neid murtud ja äraspidiseid perspektiive ja täiesti ajuvabasid proportsioone ja siis hakkad mõistma, et need teenivad kõik mingit hoopis suuremat eesmärki. Sest kui Cézanne'i kaasaegsed talle aeg-ajalt ette heitsid, et joonistada ta ei oska ja proportsioone ei tunne, siis oskas ja tundis küll, aga tal olid lihtsalt asjaga omad plaanid. Näiteks väitis ta, et inimene ei näe objekti nii-öelda ühest punktist, vaid et kui sa vaatad laual olevat korvi õuntega, siis osasid näed külje pealt ja osasid ülaltvaates jne. Ja siis tema niimoodi püüdiski neid kujutada, et osad eest ja osad ülalt ja mis kõik sinna vahele veel jääb. 

Ja sel ajal, kui impressionistid oma õrnu valguse ja õhu pilte maalisid (ärge te arvake siin nüüd midagi, mulle väga meeldivad impressionistid ja ma võin nende töid lõputult vaadata), murdis Cézanne oma kivimurru- ja mägede piltidega ennast hoopis kubismi poole, mida siis veel olemaski polnud. Mida enam elu lõpu poole, seda abstraktsemaks see kõik läks ja isegi piirjooned läksid peaaegu kaduma, nagu võib näha ka juuresolevalt pildilt (mõlemad portreed on samast mehest!). 

Iga maali ja selle kirjeldusega hakkasin ma järjest enam mõistma ka seda, kui tähtis oli tema jaoks pilt kui tervik, sest ta kandis sageli üht ja sama värvi erinevatele pildil olevatele elus või eluta objektidele. Kui lähemalt vaadata, siis tundub tõesti veider, et muru sees on valged täpid - aga pilti uuesti tervikuna silmitsedes näed küll, et see valge tuleb taevast või mäest ja seob kõik ühtseks tervikuks kokku. Kui impressionistide tööd on ilusad, graatsilised ja kerged, siis Cézanne on pigem rohmakas, robustne, jäik. Aga huvitav, tõesti huvitav. 

Ta oli ka meeletult keskendunud detailidele. Cézanne võis maalitavat inimest või objekti tundide kaupa vaadelda, ilma et ta pintsliga lõuendit puutunudki oleks. Sageli käisid tal ka portreteeritavad istumas nii, et sessiooni ajal Cézanne neid lihtsalt vaatas ja uuris. Maalima hakkas siis, kui modell uksest juba välja oli läinud. 

Tema ujujatest ja portreedest ja Sainte-Victoire'i mäe seeriast (mis muutus samamoodi järjest abstraktsemaks) ma isegi ei alusta, sest siis peaks rääkima jäämagi. Lugege ise. 

Elke Linda Buchholz "Leonardo da Vinci"

Ükskord tuli keegi kuskil selle peale, et ilmas on selliseid täiskasvanud inimesi, kes ühel hetkel oma elus mingil seletamatul – või siis ka seletataval – põhjusel leiavad, et kuigi neid koolis kunstiajalugu üldse ei huvitanud (ja joonistada oskab ka ainult muumitrolle), siis nüüd võiks ennast põhiasjadega kurssi viia. Ja nendele inimestele oleks vaja kiiret ja efektiivset lühikursust (ei, crash course on ikka väga palju ilmekam väljend). Nii sündis sari "Väike kunstiraamat" – sellistele minusugustele. 

Mul on neid riiulis veel, aga hakkasin nii-öelda algusest tulema. 

"Mona Lisast" ma isegi ei hakka rääkima (kuigi kui keegi tahab teada, miks Lisal on pildi peal juuksed lahti, kuigi abielunaisena peaks need kinni olema, siis ma võin teile seda rääkida, sest mind on "kasvatanud parimad"). Aga vaatasin neid maale ja mõtlesin, et pekki, mõni ikka oskab. :) 15. sajand tundub aastal 2021 eriti eelajalooline, aga vähemalt oli tol ajal Leonardo-sugusel kerge silma paista, nagu tol ajal ilmselt vähegi innovaatiliste inimestega olla võis. 

Ma võiksin ju rääkida sfumaatost, varjutamisest ja piirjoonte hägustamisest, mis Leonardo maalid nii üdini loomulikuks teevad. Võiksin rääkida ka sellest, kuidas just tema hakkas portreed ja tausta tervikuks sulatama. Või sellest, kuidas ta nuputas välja värvitooni heledusega mõjutatava perspektiivi, et maal oleks selline, nagu inimsilm loodust tegelikult näeb. Või siis sellest, kuidas jällegi just tema inimesed maalidel "liikuma" panna suutis, aga seda räägib teile ilmselt iga teine kunstiõpetaja. Samamoodi nagu iga teine kunstiõpetaja võiks pillata välismaakeelseid fraase nagu uomo universale, sest kui Leonardo polnud tõeline "universaal", kes siis veel. 

Seda, et Leonardo tundis huvi anatoomia ja tehnika vastu, teavad ilmselt kõik. Vähesemad teavad, et just tema nuputas välja esimese auto prototüübi (mina teadsin tänu inglise keele õpikule :D) ja joonistas põhimõtteliselt valmis helikopteri. Anatoomiast rääkides on kõik näinud Vitruviuse meest, aga ilmselt on vähem neid, kes on teadlikud, et Leonardo joonistas ka emaüsas olevat loodet. Ei, ta ei lõikunud rasedaid lahti, aga tiine lehma küll. Ja nuputas selle põhjal välja, kuidas inimese loode emaihus välja näha võiks. 

Viimased poolteist aastat olen ma olnud kõrvuni sees Pariisist rääkiva raamatu projektis. Muuhulgas on seal juttu Marly hobustest ja nendest võite lähemalt lugeda juba aprillis, kui raamat ilmub. Aga minu jaoks oli huvitav see, et kui Marly hobuste meisterlikkusest räägib näiteks fakt, et nad on tagajalgadel püsti (mida on matemaatiliselt väga raske skulpteerida), siis Leonardo üritas Sforzade ratsamonumendi jaoks hobust just nimelt tagajalgadele panna, aga tema sellega siiski veel hakkama ei saanud. Ta pidi oma ideest loobuma ja jooksma see hobune olekski jäänud, kui Leonardo oleks selle projekti lõpetanud. 

Leonardo armastas väga loodust. Ta tundis paljusid taimi ja loomi, vaatles neid äärmiselt tähelepanelikult ja joonistas neist lõputuid eskiise. Oma südameheaduses ostis ta linnumüüjatelt linde ja lasi neid siis lihtsalt vabaks. Ja hakkas taimetoitlaseks. 

On muidugi selliseid inimesi, kellel on kümme raamatut korraga pooleli ja see on täitsa okei. Mina olen jälle selline inimene, kes enamasti ei suuda isegi uut raamatut alustada, enne kui eelmine on lõpetatud. Sest korralik inimene teeb asjad korralikult lõpuni ja siis võtab järgmise käsile. Ja just sellepärast oleks Leonardo mind ikka täiesti hulluks ajanud, sest nii palju lõpetamata maale, skulptuure ja arhitektuuriprojekte pole maailmas vist küll mitte keegi teine toota suutnud. ;) 

Ja ei, ma ei räägi ühestki tema kuulsast maalist. Nendest räägitakse nagunii. 

Diego Arboleda, Raúl Sagospe "Kortsutatud paberid"

Kui Toledo kirjastus Facebookis teatas, et nendel on uus raamat välja tulnud, siis mõtlesin, et näed, jälle üks raamat, mille ma peaksin endale soetama. Aga tark ei torma - eile tuli mulle ootamatu pakiteade ja selgus, et kui raamat tahab sulle koju tulla, siis tuleb ta iseenese algatusel ja Toledo suurepäraste inimeste väikesl mahitusel niigi. Suur-suur-suur aitäh!  💓

Kuna tegemist on lasteraamatuga, siis võib siin spoilimist olla enam kui näiteks minu krimiraamatute tutvustustes. Olge siis hoiatatud igaks juhuks. 

Jaime ja Greta on vend ja õde, kelle ema on kunstnik ja isa kirjanik. Vanaisa oma väimeest ei salli, sest kui ema arvab, et isa on professionaalne kirjanik, on vanaisa arvamusel, et isa on professionaalne logeleja (soovitan siinkohal siiski vanaisa üle kohtumõistmise pausile panna, sest raamatu lõpuks võib teie arvamus muutuda). On aasta 1937 ja Hispaanias käib kodusõda. Kuna see on lasteraamat, siis sõjast eriti palju juttu pole, küll aga on seda ridade vahelt näha küll, eriti kui väike Greta ei saa õudusunenägude pärast magadagi. 

Ema viib lapsed oma isa juhitavasse sanatooriumisse, kus pole küll enam ühtki klienti, on vaid natuke teenindavat personali. Aga kuigi kilente pole, pole seal teisest küljest ka pomme ja Greta saab jälle magada. Sanatooriumisse ilmub aga koletis, päris jube elajas, kellel on silmad kus juhtub, jalgu "vähemalt sada või mitte ühtki", ja ta märatseb nii aias kui sanatooriumis sees üsna koledasti ringi. Ilmneb, et sanatooriumi ümber elab palju ka inimkoletisi, kes näevad sama moondunud ja jubedad välja. Kuid sanatooriumi klaverimängija ilus muusika ja lõõgastavad raviprotseduurid teevad loomkoletisest ilusa hobuse ja inimkoletistest jälle tavalised inimesed. 

Raamatu epiloog selgitab, et lastele võib sõjast rääkida küll. Ja et sõda oma pommide ja hirmuga teeb nii loomadest kui inimestest äratundmatud koletised, nagu näiteks Hispaania kodusõda tegi selle küla inimestega, kes raamatus sanatooriumisse abi saama tulid.

Jah, ma arvasin selle küla nime ära kaks rida enne, kui see raamatus välja öeldi. Tagasi mõeldes oleks juba ammu enne klikk ära käima pidanud. Vaadake ise altpoolt.

"Kortsutatud paberid" on raamat, mis tuleks kiiremas korras lülitada koolides vähemalt soovitusliku lugemise nimekirja, kui mitte päris kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kui lasteraamat, mis on tegelikult täitsa kerge lugeda, annab lastele võimaluse mõista elu suuri, süngeid ja kurbi teemasid, siis on see ikka väga-väga hea raamat. Täiskasvanuna lugedes muidugi tajusin kõiki neid süngeid alatoone näiliselt lõbusate ridade vahelt juba päris algusest, nii et minu jaoks oli see üks tõsine raamat algusest peale. Kohe tekkis paralleel ka Frederik Bakmani imetabase raamatuga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust", kus vanaema selgitab Elsale, et "kõik koletised ei ole sünnist saadik koletised, mõned koletised on murekoletised". 

Ma saan aru, et naistekaid on ka vaja. Aga ma ikkagi tahan tänada Toledot selle eest, et nad annavad järjepidevalt välja raamatuid, mida lõpetades tabab sind korralik - parema sõna puudumisel - raamatupohmakas. Sinna sisse sa jääd ja seal sina heljud ja välja... nagu ei tahakski. 

                                            (Pablo Picasso "Guernica")

Erkki Koort "Kättemaks Kirumpääl" ja "Veritasu Tartus"

Kuidagi kore on see blogimise asi siin olnud, aga distantsõpe võtab kõvasti rohkem aega ja energiat kui kontaktõpe ja teiseks olen ma olnud kurguni sees ühes projektis, mida ma umbes kuu aja pärast juba kindlasti siin blogiski tutvustan, sest siis on selleks põhjust. Aga nüüd proovin natukene lünki tasandada ja panen siia kokku kaks Erkki Koorti triloogia raamatut. 

Nagu eelmises sissekandes mainisin, kirjutas Koort selle raamatusarja "valepidi" – kõigepealt teise osa, siis kolmanda ja lõpuks esimese. Mina lugesin neid tegevuse mõttes "õiges" järjekorras.

Sellega seoses vaimustaski mind eelkõige see, kui sujuvalt oli Koort selle tagantjärgi kirjutatud alguse teiste osadega lõimida suutnud. Raamatusse oli põimitud erinevaid detaile, mis nii kenasti järgmiste raamatutega kokku hakkasid, et lausa lust. Mina ei oleks ausalt üldse osanud kahtlustada, et need on kirjutatud mingis teises järjekorras, sest ma ise poleks kindlasti suutnud nii osav ärapetja olla.

Endine sõjasulane Markus on võtnud ette Tartusse oma õemehe lodjale tööle minna. "Kättemaks Kirumpääl" räägib sellest, kuidas ta teel Tartusse mõni aeg Kirumpääl peatub, et oma sõbra eest kätte maksta. Ja kolmandas raamatus on Markus juba lodjasulane, kes peab kuidagimoodi laveerima kolme rivaalitseva poole - Pihkva, ordu ja piiskopkonna - vahel. 

Lugedes mõtlesin ka sellele, et kui sellest triloogiast ükskord film teha, siis oleks see üks tüüpiline Eesti film, sest pool tegevust toimub pimedas, öisel ajal. :) Ja suitsusaun, see suitsusaun... See on üks täiesti omaette tegelane. Saunateadlased võivad mulle igal ajal selgitada, mis värk seal lõunaosariikides selle suitsusaunaga oli, sest näiteks saarlased said juba ammu aru, et vabalt võib korstna ka teha ja suitsu sealtkaudu välja lasta. Aga olgu sellega, kuidas on - nagu ütlesin, on saun raamatus tähtis ja sümboolne. Seal saab läbikülmanud ihu sooja ja seal saab ennast puhtaks pesta. Kõigest. 

Mõnusaid väljendeidki oli kerge elegantsiga siia-sinna lisatud. Näiteks "õhk kõrtsis oli tummine nagu tangupuder" ja "oskused olid villased" (rooste läinud). Või siis ütleb üks mees teisele: "Eks näis, mis mehi oled. Olen ennemastki häid käemehi näinud, a pärast on mees nagu lehma s*** suure sulaga." (Minu tärnid, igaks juhuks) Või see, kui öeldakse, et põgenemise suhtes "peaks kõik otsad vees olema" (ehk siis on jäljed hajutatud). 

Aeg-ajalt oli ka selliseid hetki, et nagu möödaminnes oli kuskil mingi lausekatke, millest lugesid end juba üle, aga kolm sekundit hiljem keerasid kurvi taha tagasi, sest adusid, et kuskil oli olnud mingi lausa filosoofiline fraas. Näiteks: "Ka sõjasulased tulid kaldale, tassides surmatud vaenlaste laipu. (---) Lahingus oli hukka saanud ka kaks ründavat sõjasulast, nüüd pikutasid kõik koos kõrvuti kaldal, sest surnute vahel vihkamist pole." 

Jah. Kõik õudused tehakse ikka eluajal ära. 

Kui nüüd kuskilt otsast kokku võtma hakata, siis ma tõepoolest soovitan tervet triloogiat. See nišš, kus on keskaegses Eestis toimuva tegevusega juturaamatud, on ennast kenasti täitma hakanud. Kindlasti on seal ajastule kohast koloriiti ja seega ma arvan, et raamatud võiksid meeldida ühepalju nii ajaloo- kui muidu lugemishuvilistele.