J. M. Ilves "Lõppmäng"

 Koduse raamaturiiuli harvendamise Raamat Number Kaks. Sest esimene raamat oli huvitav ja teine osa oli ka riiulis olemas. 

Teine osa oli palju suurema psühholoogilise laenguga, kuna mõrvas kahtlustatuna satub eeluurimise alla meile juba tuttava uurija Kari Sorjoneni (Sorjose?) tütar. See komplitseerib asja ka protseduuriliselt, sest isa oma tütre uurimist juhtida ei saa, paraku aga läheb veel nii hullusti, et uurimisest tagandakse terve jaoskond, kellega Kari on viimase aasta jooksul usalduslikesse suhetesse jõudnud. Üle võtavad selgelt vaenulikud uurijad ja ma pean ütlema, et minu jaoks tundus see liin autori poolt natuke ülepingutatud. Jah, ma saan aru, et raamatus nimetatud põhjused selliseks ülevõtmiseks võiksid olla pädevad ja selle vastu poleks mul ka midagi olnud. Kuid niisugune varjamatu üleolek ja tegelikult isiklikul pinnal ka näiliselt põhjendamatu vimm olid minu jaoks natuke too much, isegi kui nad loole mingit kihti lisasid. Ka väikeses kohas, kus intriigid võivad muidugi olla teravamad kui suurlinnas, tundus see pisut palju. Miks peaksin ma pidama nii kibedat vimma inimese vastu, keda ma pole mitte kunagi näinud? Selleni välja, et ma tunnen lausa rõõmu sellest, et saan tema tütre viia teise riigi otsa eeluurimisvanglasse? 

Aga seda raamatut oleme me ju enne kõik lugenud ka. On nutikas uurija, kes eemaldatakse juhtumist, aga uurija ei jäta jonni ja ajab ikka salaja oma uurimist edasi. Tal on ka sõpru, kes teda selles aitavad ja infot ette veavad. Ja lõpuks võidutseb õiglus, uurija saab ametlikult tagasi juhtumi juurde ja lahendab juhtumi lõpuks elegantselt, enne veel loomulikult enne päris lõppu sattudes Eriti Ohtlikku Olukorda. Ja kui te ühtki sellist raamatut lugenud pole, siis "Castle" seriaali olete ikka vaadanud, seal on ka mitmeid selliseid lugusid. 

Kui rääkida tegelaskujudest, siis eelmisest raamatust tuttav Lena, kes endise leivaisa FSB eest Soome putku pani, on nüüd Kari meeskonda värvatud ja tema toob muidu soomlaslikult unisesse tegevusse ka pisut särtsu. 

Raamatus oli rohkem äratuntavat soomekeelset lauseehitust kui eelmises osas. Mitte nii palju, et oleks väga häirima hakanud, aga piisavalt, et silma jääda. Sõber Raamatukubjas väidab, et kuskil olid raamatus ka "käsirauad" käeraudade asemel, aga see läks mul õigel ajal meelest ära ja kui mul meelde tuli seda jälgima hakata, olid ilusti lõpuni käerauad. :) 

Kui keegi nüüd küsiks, kumb parem oli, kas esimene või teine, siis otse niimoodi ma öelda ei oskagi. Mõlemad olid kerged krimkad, suhteliselt rahuliku vooluga, aga said kiiresti läbi. Kepleri austajatele on see kindlasti liiga uimane, aga minusugusele pigem paras vahelduseks. 

Nüüd peab vaid endale kolmanda osa tekitama. Neljas olla ka, aga kuna ma soome keelt siiski ei puhu, siis pigem ootan ära, kuni see eesti keelde tõlgitakse. 

 

J. M. Ilves "Nukumaja"

Mõtlesin, et proovin sel aastal natuke teadlikumalt harvendada oma isikliku raamaturiiuli seda osa, kus on lugemata raamatud. Avasin selle väljakutse pidulikult Raamatuga Number Üks. 

J. M. Ilvese "Piirilinna" sarjas on kolm raamatut - "Nukumaja", "Lõppmäng" ja "Viie sõrme harjutus". Guugeldades leiame, et pseudonüümi J. M. Ilves taha olevat peitunud kaks "kuulsat Soome kirjanikku", aga keegi ei tea, kes. Umbes nagu meie Eleonora Berg - kõik teavad, et on pseudonüüm, aga eriti Eesti väiksust arvestades on see uskumatult hästi hoitud saladus. 

Veel saab guugeldades teada, et "Piirilinna" sarja aluseks on tuntud Soome telesari "Bordertown", mis olla Netflixis ja nüüd ma kaalun selle vaatamist. Aga enne loen need kolm raamatut läbi, sest esimese põhjal võib langetada positiivse kohtuotsuse. 

Raamatu alguses kolib uurija Kari Sorjonen oma 17-aastase tütre ja vähiravist taastuva naisega viimase lapsepõlvekoju Lappeenranta linna, enam kui 200 km kaugusele Helsinkist, et alustada uuelt lehelt, võtta rohkem aega pere jaoks ja proovida elada muulegi kui tööle. Noh, me oleme kõik nii palju ikka Midsomerit näinud, et teada - politseinike naised nüüd planeerida küll midagi ei saa. Ja poleks ju ka see mingi õige krimiraamat, kui muidu nii vaikses-vaikses Lappeenrantas kohe mürinaga mõrvajuhtumite lahendamiseks ei läheks. 

Kui võrrelda "Nukumaja" enamiku tänapäeva krimiraamatutega, siis on see armasti soomlaslikult uimasem, aga mulle sobib see hästi. Mulle palun pigem vähem krimi ja rohkem romaani. Praegu tagantjärele tekkis kerge paralleel Fjällbackaga, kuigi viimane on kraadi jagu ikka hoogsam - aga see on ju Rootsi ka. :) 

Härra Sorjonen on üpris sümpaatne ja oma väikeste kiiksudega, aga need pole nii suured, et häirima hakkaks. Samuti selgub, et mitte kõik tema uue meeskonna liikmed pole plekita, kuid õnneks see ka mingit suuremat häda ei tooda, nii et kõik kõrvalekalded on kenasti sordiini all. 

Võtan nüüd ka järgmise osa ilmselt kohe ette, kuna see mul kodus juba on, ja kaalun ka kolmanda osa endale tekitamist. 

Rebecca C. Thompson "Tuli, jää ja füüsika. "Troonide mängu" teadus"

Ma ei ole lugenud ühtki "Troonide mängu" raamatut ega vaadanud ühtki samanimelise sarja seeriat. Mulle on juba reklaamidest siiani piisanud ja pärast raamatu viimast peatükki oli selge, et ega ma ei alusta nüüd ka.

Aga ausalt öeldes oli "Troonide mäng" kui selline täiesti teisejärguline raamatu seisukohast nii või teisiti. See on üks lahedamaid teadusraamatuid, mida ma viimasel ajal - võib-olla ka üleüldse - lugenud olen. Nimelt on Thompson võtnud ette ülesande üritada teaduslikult selgitada igasugu nähtusi, mis seriaalis ja raamatutes ette tulevad - ülipikad ja ennustamatu lõpuga aastaajad, ilmatu suur jääst müür, külmas kliimas ellu jäämine, igasugu maagilised olendid (lohed sealhulgas), Valüüria teras,  turmatuli, inbriiding-geneetika, laevad ja lõppakordina igasugused võimalikud surmad. 

See oli üks ütlemata vahva raamat. Kes siiani on veel arvamusel, et teadus on üks igav jura, mis puudutab ainult mingeid halle habemikke, siis vot see raamat on selle vastu üks hea urvaplaaster küll. Kui ma peaksin raamatut kuidagi ühe sõnaga iseloomustama, siis see sõna oleks "mänguline" - autor võtab mingi täiesti võimatuna näiva nähtuse nagu vampiirid ja zombid ja näitab, et tegelikult on meie ümber looduses selliseid organisme küll, kes elavad teiste organismide kulul täiesti loomuvastaselt - vaata juurde lisatud fotot raamatuleheküljest. Ja see oli vaid üks näide. 

Sama toredad ja vahvad olid arutelud selle üle, kas turmatuli võiks olla napalm ja kuidas sel juhul see roheline sai olla - ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Teadust on seal kaugelt rohkem kui "Troonide mängu", sest kõigepealt tuleb ju ära selgitada, kuidas päriselus tegelikult asjad on. See selge, mõtleb Thompson juba samm edasi selle üle, mis tingimustel oleks Westerosis võinud see asi toimuda. No kasvõi näiteks selgitab ta pikalt, kuidas linnud lennata saavad ja millised imetajad ja miks lennata saavad ja kui palju sõltub keharaskusest ja kui palju muust. Ja mis tingimustel saaks lennata elevandisuurused lohed - selgub, et täitmata on vaid üks pisike tingimus ja küsimus polegi tegelikult üldse nende kaalus.

Nagu autor ise ka ütleb, siis ilmselt ongi Westerosi maailma võlu eelkõige selles, et need on nii natuke päriselu teadusega nihkes. Kui oleks rohkem, oleks tegemist puhta luuluga ja inimesi see nii väga ei köidaks. Aga see "peaaegu võimalik" on selline närvikõdi moodi asi - ja mõnes mõttes sellised närvikõdid on tegelikult ju ka inimkonna teadus- ja tehnikasaavutusteni viinud. Me lendame lennukitega praegu sellepärast, et keegi kunagi küsis endalt tollal täiesti absurdse küsimuse: "Aga mis oleks, kui...?" Mitte et ma arvaks, et zombid kunagi kuskilt ilmuksid, aga poleks üldse välistatav, et kunagi nuputab keegi välja, kuidas teha Valüüria terast. 

Lühidalt kokku võttes pole ma ise mingi suurem asi teadlane ja "Troonide mängu" pole ma ka näinud, aga küll oli vahva ja huvitav raamat! Aeg-ajalt on väga tervistav ilukirjanduse ja õpilaste kirjandite vahele lugeda ikka mingi järjekordne pärl Argo kirjastuse populaarteadust, mis on tõesti nii lihtne selgitus kui üleüldse võimalik ja samas ka nii köitev, et ega enne rahu ei saa, kui raamat läbi. 

Tahaksin küll südamele panna, et nõrganärvilisemad võiksid tõesti viimase peatüki lugemata jätta. See küll selgitab erinevaid suremisviise suhteliselt lakooniliselt ja teaduslikult (mis inimesega juhtub, kui...), aga siiski. Piirduge jää ja turmatulega. :) 

Kiitus tõlkijale, kelleks on Vahur Lokk. Ja suur-suur aitäh Triin Olvetile ja kirjastus Argole nii toreda kingituse eest!

Philip Reeve "Surelikud masinad"

Teeme siis selle aasta otsa lahti. Pean tunnistama, et eelmise aasta Goodreadsi väljakutse jäi mul täitmata, kuigi mõne aastaga võrreldes oli eesmärk suhteliselt lahja, 50 raamatut. Olen ka üle saja raamatu aastas lugenud, aga see oli ka ulmeline rekord ja praegu on tõesti muid kohustusi palju, nii et seadsin uue eesmärgi lati veel madalamale, neljakümne peale. Eks siis saab seda imet näha. 

Kui ma siin eelmise raamatu puhul rääkisin, et sain koolist tasuta raamatuid, millest esimene loetu osutus (väga heaks) lastekaks, siis selle praeguse puhul kahtlustasin ma seda juba algusest peale. Selline laste/noorteulmekas kergete aurupungi-sugemetega ja kui kellelgi on näiteks lapsel vaja koolis lugeda vabal valikul ulmeraamat, siis võin ma selle töö nüüd ära teha ja öelda, et "Surelikke masinaid" võite nendele siis täiesti vabalt ette sööta. 

Mulle aurupunk meeldib. Juba Hargla raamatus "French ja Koulu" meeldis, aga "Surelikes masinates" koomikapool põhimõtteliselt puudub (ühe kohe peal mõtlesin küll, et kui nüüd sellest film teha, siis see oleks küll naljakas koht). Tegemist tulevikumaailmaga, kus linnad on nagu suured masinad, kes oma roomikutega Avamaal ringi mürgeldades endast väiksemaid linnu ära õgivad, kui on mootorimasinatesse kütust või muidu igasugu materjale vaja, mida ise toota ei õnnestu. Peategelane elab Londonis, kus räägitakse anglia keelt (muidugi) ja kus on olemas küll Pauluse katedraal ja mõningad tuttavad tänavanimed, aga muidu täitsa selline elatav masin rohkem kui linn. 

Nagu heale jutukonstruktsioonile omane, tekib loos konflikt - hädaoht, ja tegelikult läheb poole loo pealt üsna segamini, kes on hea ja kes on halb. On noored kangelased, poiss ja tüdruk, neid on lausa kaks paari. On ohtu, traagikat ja surma, kaasa arvatud üllaid hukkujaid, aga nagu ühele heale noorteromaanile kohane, on lõpp ikkagi õnnelik, vähemalt osade peategelaste jaoks. Ahsoo, läks meelest - konflikt vanematega ka on, kusjuures hea sõna võidab võõra väe jne. 

Nii et kokkuvõtteks võin ma küll öelda, et kui see oleks täiskasvanutele mõeldud, siis tegelikult ootaks natuke rohkem kihte ja karakteriarendust, aga sellele sihtrühmale, kellele see tegelikult mõeldud on, pole mitte kui midagi muuta vaja. Tegevus oli piisavalt hoogne ja isegi mina tahtsin ikkagi teada, mis sellest kõigest siis lõpuks saab. Pealegi tahan ma siinkohal kiita ka tõlkijat Kristina Uluotsa, sest oli tõesti ladus tekst, mida oli mõnus lugeda. 

Mul on üks raamat Philip Reeve'i veel, umbes samasuguse kujundusega ja ma aiman, et see on mingitmoodi järg. Aga netis ringi tuulates selgus, et see minu oma on number kolm ja mul on üks vahelt puudu. Kui see nr 3 on sama hea kui nr 1, siis ma täitsa kaalun selle vahepealse muretsemist ka. 

Alison Prince "Apelsinid ja mõrv"

Ühel ilusal detsembripäeval juhtunud nii, et Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpetajad pidanud õpetajate toas iga-aastast laata. Ühel lauanurgal olnud siis ka hunnik raamatuid, millel oli juures silt, mis minu silmadesse tõi tänutundest veekalkvel, kuid siiski kergelt ahne läike. Sildil oli kirjas "Tasuta"! 

Ei, ma ei kahmanud lihtsalt igast raamatust ühte eksemplari, ma ikka vaatasin ja valisin ja suutsin lahkuda kõigest kolme raamatuga. Palun sõbralikult blogilugejal üritada minu enesevalitsust hinnata.

Ma olin "Apelsinide ja mõrvaga" juba ühele poole saanud, kui ma tagakaant kinni pannes mõtlesin, et ah, see oli vist tegelikult lasteraamat. Lähemal uurimisel selgus, et Alison Prince ongi tuntud just lastekirjanikuna, nii et there you go. Kuid lugemise ajal ma ausalt öeldes seda isegi ei kahtlustanud, nagu paremate lasteraamatutega see sagedasti juhtub. 

Joey on Londoni tänavamüüja, vaene nagu räpakott, isa - kes pole tegelikult tema pärisisa, kuna Joey päritolu on segane ja keegi midagi ei räägi ka - on vägivaldne lakkekrants ja kui Joey on suhteliselt varateismeline, lööb ta isa abistamisele käega ja hakkab oma äri ajama. See omakorda viib ta kokku inimestega, kelle seas toimub mõrv ja Joeyt hakatakse pidama kahtlusaluseks. Siit edasi ma spoilereid loopida ei tahaks, sest "Apelsinid ja mõrv" on lugemissoovituse vääriline ja ei tahaks teie elamusi rikkuda. 

Tahaksin hoopis rääkida sellest, mis mind mõtlema pani. Mitte et see oleks nüüd miski hirmus uus mõte, aga siiski. Just seesama teema käib meil ka Erasmus+ projektist läbi - see, kuhu perekonda me sünnime, on üks suur loterii. Mina sündisin Nõukogude Eesti lihtrahva mulli ja polnud sellel väga viga midagi, kuigi paljud elasid kordades paremini. Joey sündis Londoni tänavamüüjate mulli, kus olid lutikad ja vaesus ja nälg. Pisut veider on mõelda, et samas linnas, samadel tänavatel, ristuvad inimesed täiesti totaalselt erinevatest maailmadest - nad on nii lähedal, aga samas ületamatus kauguses. Ühed teise ei saa ja teised esimesse ei taha. 

Kui Nõukogude Eesti seebimull ka minu eluajal suure plaksuga lõhki läks, siis Joey oma oli püsivam. Peab olema õnne ja väga palju tahtmist, et oma mullist välja murda, aga Joey näiteks avastab, et ka pärast oma algse päritolu teada saamist tahab ta jääda sinna, kus ta on. Sest selleks ajaks on tal oma kodu, elukaaslane ja kari lapsi (kes on küll elukaaslase varakult orvuks jäänud õed-vennad) ning tänavamüüjate klann on tõestanud, et omade - kaasa arvatud Joey - eest nad seisavad. Milleks siis hakata pürgima mingi hoopis võõra - olgugi kuitahes roosa - mulli poole, mis võib hoopis miraažiks osutuda ja lenduda kaduvikku juba enne selleni jõudmist.

Õnn ei sõltu ju tõesti teadupärast mitte meie oludest, vaid suhtumisest.

Giuseppe Conte "Südametud"

 Nagu sõõm värsket õhku. 

Autori enda kohta on internetist väga raske infot leida, sest õnnetuseks on Itaalial samanimeline peaminister ja dr Google teab palju just tema kohta. Lõpuks lõin käega ja piirdusin raamatu sisekaanel oleva infoga, mis ütleb, et ta on korduvalt pärjatud kirjanik, kirjutanud nii proosat kui luulet. No olgu siis. :) 

Olgu alustuseks öeldud ka suurim tänu kirjastusele Argo, kes aeg-ajalt kannab selle eest hoolt, et igasuguste kahtlaste raamatute vahele, mille otsa ma ise koperdan, saaksin ma lugeda ka kvaliteetkirjandust. Argo nime nähes juba ongi teada, et neil päris lobisemise eest palka ei maksta, vaid raamat on juba ette kvaliteedimärgiga. Nii seegi. 

Kui ma olin juba üle saanud kaanepildi vahtimisest (mis on minu lemmikvärvide kombinatsioon), lõin selle ajaloolise krimiloo lahti  ja rändasin keskaegsesse Genovasse, saratseenide ja galeerilaevade aega. Paralleelselt jookseb kaks mõistatuslikku lugu - kapten ajab taga rohelise smaragdanuma mõistatuse lahendust, kuid samal ajal hakkavad pardal toimuma võikad ja seletamatud mõrvad ning kapten asub ka seda lugu lahendama. 

Selles raamatus saavad kokku mõned asjad, mis minu jaoks krimiloole dimensiooni lisavad. Esiteks ei ole see väga kiire tempoga. Ja teiseks toimumispaik ja -aeg. Mulle meeldivad Hargla Melchiori-lood ka mitte ainult mõrtsuka jälgede ajamise pärast, vaid just selle keskaegse Tallinna pärast, mida ei loe välja ühestki ajalooõpikust. Samamoodi ka siin - kõik need teada-tuntud Itaalia võimukate perekondade rivaalitsemised, hoopis teistmoodi romantiline taust kui Romeo ja Julia puhul (kuigi teatud paralleele on), elu galeerilaeval jne. Ja loomulikult annavad lisavürtsi saratseenide ja kristlaste omavahelised suhted ning meresõitjate halastamatu karmus. 

Ja ehk oli seegi pisut värskendav, et kõigest hingest mõrva uurinud kapten ei lahendagi kuritegusid tänu oma nutikusele - sagedasti arvavad krimikirjanikud, et hea lugu tähendab peaaegu paranormaalsete tajuvõimetega detektiivi, kes ühest silmapilgutusest mõistavad, kes roimade taga on. Mulle kohe meeldivad sellised lood, kus on näha kas igapäevast ja sageli igavat politseitööd, või siis tuleb lahendus hoopis kuidagi isemoodi, nagu "Südametutes". Et oleks vaheldust. 

Hoolimata sellest, et ma jõudsin just öelda, et tempo pole väga kiire, suutis autor mind kenasti lõa otsas hoida ja raamat sai läbi ikka pisut kiiremini, kui tahtnud oleks. Nii juhtub, kui hea lugu saab kokku toreda tõlkega, kust õpid uusi sõnu nagu "lontmaaker" ja "oriflamm". Siinkohal kiidame tõlkijat ja toimetajat (Eda Ahi, Mari Tuuling). 

Soovitan. Igatahes. 

Ena Mets "Ülestähendusi Montmartre'i mäelt. Elu ja imede pandeemia"

 Helistanud mulle kord ema ja öelnud, et selline inimene nagu Ena Mets on maaraamatukokku külla tulemas ja et tal on selline raamat, paralleelselt eesti ja prantsuse keeles, mis "mulle midagi ei ütle eriti, aga ma arvasin, et sulle võib meeldida". 

Intrigeeris ja tellisin endale selle Rahva Raamatust, kuna poe internetilehel olev tutvustus andis mõista, et see võib tõesti mulle meeldida. Pealegi, minu prantsuse keele hea tervise seisukohast poleks ju halb lugeda teksti, mis on paralleelselt kahes keeles. 

Lugesin läbi ja olen suhteliselt mõtlik. Ei teagi päriselt ise ka, mis ma sellest raamatust nüüd arvan. Aga ma üritan siis ikkagi arvata, et mitte sõbralikku blogilugejat alt vedada. Positiivne on sellise raamatu puhul alustuseks see, et spoilereid ei saa eriti teha. Sest see pole romaan ega krimilugu. 

Kui saabus kevad 2020 (tiu-tiu-teisiti, nagu teame) ja Pariis lukku keerati, avastasid pariislased end ühtäkki olukorrast, kus nad võisid minna kodust välja täpselt üheks tunniks ja ühe kilomeetri raadiuses (nagu nüüd tiu-tiu-teisiti sügiselgi juhtus). Ena Mets, kes on ülenisti üks holistiline inimene ja giid ja jutuvestja, hakkas neid tunde ära kasutama selleks, et oma elupaigas Montmartre'i mäel päikesetõusu vaatamas käia ja kuna see on Pariisi looduslikult kõrgeim tipp, siis on sealt päikesetõusule tõesti võrratu vaade otse esireast. Raamatusse on kätketud tema emotsioonid, juhtumised, kohtumised, mõtisklused, mis selle aja jooksul temasse kogunesid. 

Nagu ütlesin, on tegemist jutuvestjaga. See tähendab, et autor suudab suhestuda, analüüsida ja nagu öeldud, mõtiskleda ja ma ei saa öelda, et see oleks tekstiliselt kuidagi nõrk. Aga ma panin siiski raamatule Goodreadsis kõigest kaks punkti, kuigi võiks öelda, et kaks rasvast punkti. Mis mind siis häiris? 

Esiteks hakkasin ma ühel hetkel mõistma, et tegemist ei ole raamatuga, vaid ilmselt Facebooki-postitustega. (Nüüdseks on see ka kontrollitud fakt.) Ja mulle tundub, et see mind võib-olla häiriski - seda on üsna tugevasti tunda, et seda pole kirjutatud mitte raamatuks, vaid postitusteks, mis on pigem hetkeemotsioon kui midagi muud.  Seda kinnitasid eriti veel mõne peatüki lõpus olevad lingid (ausalt öldes ma nendest hakkasingi mõtlema, et see link peaks olema aktiivne ja vägisi tundus, et ongi olnud). 

Selline lahendus ei oleks pidanud tegelikult häirima, sest temaatika on igas loos ühtne ja miks ei võiks kirjutada ka raamatut igapäevastest hetkeemotsioonidest. Aga no ma lihtsalt ei haakinud lõpuni ära, sest ma mõtlesin aina sellest, kuidas oleks seda kõike kirjutanud Õnnepalu. Kui sa loed raamatut ja mõtled, kuidas oleks seda kirjutanud teine autor, siis ilmselt jääb midagi puudu. Ma ei usu, et see on üldse Ena Metsa süü või midagi, lihtsalt - nagu juba ütlesin - ei haakinud lõpuni. Ja seda hoolimata sellest, et ma olen tuntud Pariisi-haige ja Montmartre'i mainiminegi teeb mu südame soojaks. 

Aga äkki segaski mind see, et ma võiksin võtta hunniku Facebooki-postitusi ja need raamatuna välja anda, ilma et näeksin suuremat vaeva selle kõige ühtseks tervikuks lihvimisega? Et postitus olgu postitus ja raamat olgu ikkagi raamat? Kas ma nägin selles ehk kergema vastupanu teed minekut, võimalust kiirelt raha teenida? Ei tahaks seda viimast küll kuidagimoodi väitena esitada, Ena Mets ei jäta endast küll sellist muljet. Aga alateadlikult ikka võib-olla mõtlesin nii ja nõnda see kaks punkti siis kaheks jäigi. 

Triin Lellep "Minu Pariis. Oh là là!"

Kuna laulja ja intervjuude andjana pole Lellep mulle eriti sügavat muljet suutnud jätta, siis pean ausalt üles tunnistama, et avasin raamatu kerge eelarvamusega. Viimasel ajal on mul Pariisiga - küll distantsilt - ohtralt tegemist olnud ja ma oleksin olnud üsna kuri, kui temast kirjutatud raamatuga keegi samamoodi ämbrisse astuks nagu see kurikuulus kohvikute raamat seda teha suutis. 

Aga õnneks ei. Ütlen kohe alustuseks ära, et raamat on täitsa kobe. Kui  aeg-ajalt võib Minu-raamatutele ette heita tasakaalu puudumist koha ja "minu"-osa vahel, siis ausalt öeldes oli "Minu Pariisis" see tasakaal täitsa ilusti leitud. Piisavalt oli juttu nii Lellepi enda tegemistest kui Pariisist endast. Ma ei ole küll ekspert - selleks on mul Söber -, aga vähemalt nii palju kui mina tean, tundusid faktid kenasti õiged ja oli ka näha, et raamatu jaoks on arvestatavalt uurimistööd tehtud. 

See jäi mulle küll silma, et kui nii palju tsiteerida mingite uuringute tulemusi, siis koolis töötava ja igal aastal mitmeid uurimistöid juhendava õpetajana oleksin kindlasti tahtnud ka tema allikaid raamatu taha kenasti ritta laotuna näha. Tsiteeritud allikate puudumine oli  minu jaoks puudus. Kuid ma arvan seda ka, et enamikku see vast ei häiri. Samuti oli Lellep omistanud - nagu väga paljud seda teevadki - Marie Antoinette'ile lause "Las söövad siis saia," kuigi tegelikult ei ole see ikkagi tõestatud, et ta oleks niimoodi öelnud. Inglise keeles on saia koha peal cake (Let them eat cake), aga tegelikult on Lellep siin küll tõele lähemal, sest brioche - mis on originaalis - on kindlasti rohkem sai kui kook. 

Kui veel nüüd silma kriipima jäänud asjadest rääkida, siis väidab autor, et Eestis on inglise keel teine võõrkeel - aga vot ei ole, on esimene. Ja siis mulle kargas silma ka sage üldistamine, nt "väga paljud pariislased, keda ma tunnen..." Ma tahaks teada, palju neid siis tegelikult oli. Ja siis mulle ei meeldinud ka peatükkide algustes olevad mõtiskelu-tekstid ja illustratsioonid, mis minu meelest olid natuke infantiilsed ja seega teksti väärtust pigem kahandasid, aga see võib olla minu isiklik maitseküsimus. 

Kõik muu oli täitsa tore. Kuigi ta räägib päris palju Pariisi negatiivsest poolest, siis ei jää muljet, et ta selle kõige kallal otseselt vinguks. Pigem vaatab ta kogu seda asja lihtsalt pärani silmadega ja kordab iga uue õuduse peale: "Oh là là, see on küll võimalik ainult Pariisis." Ja tegelikult on meil prantsuse keele vestlustundides olnud päris mitmeid kordi samadest asjadest juttu, eriti mis puudutab Pariisi korteriturgu. Ka "Emily in Paris" seriaalis on raamatuga nii mõnigi sarnasus - Lellep ja Emily on mõlemad autsaiderid ja ilmselgelt on nende perspektiiv erinev pariislaste omast, kuigi ka nii palju olen aru saanud, et pariislastel endalgi ei ole sageli oma kodulinna suhtes illusioone. 

Aga ta räägib palju ka ilusast, mis Pariisis on. Ja seda on piisavalt - ilusad tänavad, majad, pargid, huvitavad persoonid, õigetes kohtades hea toit jne. Kõige kõlavamalt jääb helisema see, et Pariis on hoolimata kõigest koht, kus Lellep oleks elanud ka rohkem kui seitse aastat, aga koroona rikkus - nagu paljudel teistelgi - selle plaani ära. Lihtsam oli tulla Eestisse. 

Nii et jaa - kui sa kavatsed Pariisi külastada või seal isegi mõnda aega elada, siis mina ütleksin küll, et "Minu Pariis" on täiesti arvestatav raamat. See ei keskendu Pariisi vaatamisväärsustele, ajaloole, muuseumitele või arhitektuurile, aga olukirjeldusena informatiivne ja nii mõneski kohas täitsa lõbus. 

 

Kaire Vilgats, Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud"

 See on nüüd küll üks raamat, mida oli juba väga ammu vaja. 

Kes meist ei teaks superbäkke, kes on eestlastele juba sama omad kui Iff või Kiku. Nad on rahvuslik ühisomand, kelle hääl ei värise ja kes seisavad laval nagu ilmasambad. Eriti esile soolot laulma ei kipu (kuigi on seda ju teinud, eriti Vilgats), aga nende najal seisab see terve Eesti poplaulu tsirkus ikkagi koos. Ja see liim püsib nagu Super Attack. 

Ja kes meist ei mäletaks kurikuulsat Eurovisiooni-võistlust Tallinnas, omas kodus, kus nendel korraks vaip alt tõmmati, õnneks vaid selleks, et nad Malta lendaval vaibal ennast Eesti loost ette lennutaks. (See on muide siiani üks mu lemmikumatest eurolugudest üleüldse.) 

Esikaas ütleb: "Avameelselt volüümika naise elust ja enese väärtustamisest laval ja lava taga." Kui raamatut lugeda, siis seal on tõesti päris palju juttu kaalust, selle kasvamisest ja kahanemisest. Aga siiski olulisem kui ükskõik milline number kas kaalul või sentimeetririhmal, olulisem ka ükskõik millest muust välisest, on inimese enesehinnang. On ülioluline, et me oskaksime ennast ise armastada, sõltumata kõigest välisest. See on sõnum, mis jääb raamatust kestma palju kõlavamalt kui kaaluprobleemid, dieedid ja trennijutud. 

Ja just sellist raamatut on vaja - eelkõige ehk isegi meie võrsuvale põlvkonnale, aga kindlasti kõigile, eelkõige naistele, kellel on sügavale juurdunud vajadus meeldida ja kellel on kahjuks selle takistamiseks ka üliarenenud kriitikameel. Aga on aeg selg sirgu lüüa ja öelda sõnad, mida ma kunagi kolleegi seinalt lugesin ja mis oli minu meelest lihtsalt parimad: 

"Mina olen mina ja kõlban küll." 

Ei ole vaja ajada taga ideaale, ei ole vaja püüda olla kellegi moodi, eriti kui - nagu see tavaliselt juhtub - need ootused on täiesti ebarealistlikud. Ja seda sõnumit kannab ka Vilgatsi ja Oja raamat. Ole kes oled, ole milline oled, aga armasta ennast ja ole endaga rahul. 

Aitäh, ilusad tüdrukud Kaire ja Dagmar!

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

 Ja pilte teen ma ainult selleks, et Sulle neid saata ja näidata, ja seda lugu jutustan ma samuti Sulle. Aga natukene ka endale. Sinu kaudu endale. Sest jutustamine võtab ära sellegi salajase valu ja kahetsuse, mis veel südamepõhja on jäänud. See ei ole lihtsalt mälestuste mõlgutamine. See ei ole selle elluäratamine, mis oli. Mälestused võivad olla segased ja valusad. Aga lugu on juba lugu, see ei tee enam kellelegi haiget. Või kui teeb, on see magus valu, kerge valu, mis hinge terveks ravib. See on vaikne laulmine selle mälestuseks ja nende mälestuseks, mis oli ja kes olid.  (lk 162) 

Õnnepalu on ise ühes Meie Maale antud usutluses öelnud, et Hiiumaa on nagu tema teine sünnikodu, "sest üks kord sünnitakse siia ilma, inimeseks, aga teine kord sünnitakse inimesena, selleks, kes päriselt ollakse." On suur õnn, kui inimesel õnnestub oma elus leida koht, kus teda tabab äratundmine, et see siin ongi minu koht. Fenomenaalseks vedamiseks võib pidada seda, kui inimene saab selles kohas suisa elada. 

Edaspidisest on muidugi teada, et Õnnepalu sinna päris pidama ei jäänud ja oma koharaamatute triloogias elab ta ajutiselt nii Pariisis kui Ontarios ning lõpuks jõuab välja hoopis Vilsandile. Ja kui Hiiumaa on tema Paradiis, siis Vilsandi on tema Lõpmatus. Nii et ajalugu arvestades ilmselt on Õnnepalu ikkagi selline rahutu kügeleja, kes isegi hoolimata kogu sellest meelerahust, mis tema raamatute kaante vahelt välja voogab nagu suvine udu, tunneb sedasama rahu pigem siiski siin ja praegu. Ehk sellepärast oligi tal vaja "Paradiis" kirjutada, et - nagu ülaltoodud tsitaadis kirjas - saaks sellest mälestuste asemel lugu, mis enam haiget ei teeks ja igatsust ei tekitaks. Ehk aitas see tal Hiiumaast lahti lasta. Või siis oli just sedapidi, et kirjutas oma mälestused looks ja siis oligi aeg edasi liikuda. Kes teab.

"Paradiis" on raamat tema enda väikesest nurgakesest Hiiumaal. Inimestest, loomadest ja loodusest, kes või mis seal on. Ta paneb detaile tähele ja räägib asjadest, mida meie ei pea märkimisväärseks, sest need on ju nii tavalised! Kui oleksime rohkem nagu Õnnepalu ja peaksime elu tähtsusetuid pisiasju märkimisväärseteks, võiksime ehk nagu Betti Alver kõik argipäeva sekundid imeks kuulutada. 

Vahel Õnnepalu ka filosofeerib. Ja vahel tuleb talle ka lihtsalt midagi meelde ja siis on see vaja kohe kirja panna. 

Iga inimene on maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Enda jaoks pole me mingid sõnumid ja isegi kui teised meile ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit otsime me teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teada saada, mis me oleme. (lk 188)

Ja nii ta seal Hiiumaa Paradiisis istub, ujub, toob tuhleid ja puid tuppa ja kirjutab lauseid, millest väga suur osa algab sidesõnadega. Justkui oleks tal pidevalt mingi mõte kuskile uitama läinud ja see on uue lause alguses vaja sabapidi kinni püüda ja sidesõnaga kinni naelutada, et ta nüüd rahulikult sinnasamasse Paradiisi karjamaale rohtu sööma jääks ja enam perutama ei hakkaks. Ja nende sidesõnade pärast on muidu nii tüüne tekst natuke säbrulisem kui ta muidu ilmselt oleks. Aga see on lihtsalt Õnnepalu. 

Õnnepaluga on selline asi, et ta kas meeldib väga või ei lähe üldse korda. Ma ei ole küll jätkuvalt tema "Piiririiki" lugenud ja mul pole aimu ka, millest see isegi räägib, aga kõik need ülejäänud viis, mida ma lugenud olen, ei ole ju tegelikult mitte romaanid, vaid pikaleveninud esseed. Ja raamatutega on ju selline asi, et "kui me ise jääme sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud". (lk 142) Osad raamatud resoneeruvad, teised mitte. Oleneb inimesest. Ja hetkest. Mina lugesin "Paradiisi" heal hetkel, sest ta rääkis minuga esimesest lausest viimaseni. 

Ega ma ise ka päriselt ei tea, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin. Võib-olla seda, et Tõnu Õnnepalu "Paradiis" oli raamat, mis mulle väga meeldis. Nagu tema muudki raamatud.