Malala Yousafzai "I am Malala"

Nagu paljude raamatutega juhtub, oli juba ammu mõttelises ootenimekirjas. Ja pärast Raamatuvahetusest soetamist veel jupp aega füüsilises ootenimekirjas. 

Ma arvan, et suurem jagu mingigi silmaringiga inimesi on Malala nime kuulnud, kahte kaadrit telekast näinud ja ehk isegi teavad kõige olulisemat fakti, et Taliban tulistas teda näkku. Ja ka seda, et ta sai Nobeli rahupreemia ühe teise laste õiguste eest võitlejaga kahasse. Nüüd oligi huvitav nii-öelda kogu pilt silme alla saada. Või no Malala ja tema pere pilgu läbi vähemasti. 

Ega meie siin rahulikus maailma otsas ei oskagi vist kuidagi ette kujutada, kuidas üldse võib olla elu riigis, kus mitte kunagi ei oska aimata, mida homne päev toob ja kus sinu pealtnäha kõige suurem takistus on see, et sa kogemata tüdrukuks sündisid. Meie lapsed nurisevad hommikul, sest nad ei taha üles tõusta ja kooli minna, et õppida aineid, mis neid ei huvita – samas kui pool maailma annaks selle võimaluse eest ükskõik mida. Aga kui sinult võetakse võimalus koolis käia... Mis koolis, sa ei või tänavalegi minna, ilma et sul meessoost sugulane saatjaks kaasas oleks – no ei jõua ajudesse. Seda pole võimalik lõpuni mõista. Pealekauba on see veel maailm, kus tekib sõjaseisukord ja siis pole enam tõesti miski kindel. Imeilusast orust on saanud koleduste tannermaa.

Malala tulistamine toimus tegelikult näiliselt turvalisel ajal, mil sõjaseisukord oli lõpetatud ja Talibanilt võim tagasi võetud. Aga see juhtus ja 15-aastast tüdrukut niisama lihtsalt tulistatigi. Näkku. Koolibussis. Õnneks oli ta juba selleks ajaks tänu oma kampaaniale ja kõnedele väga tuntud, nii et Pakistani võimud ja ka välisriigid tegid kõik, et teda päästa. Lõpuks transporditi ta Araabia Ühendemiraatide luksuslennukiga Birminghami, kus talle veel mitu operatsiooni tehti ja taastati nii palju, kui taastada andis. Vasak näopool ei taastunudki täielikult, aga suuresti siiski. Ja vasakusse kõrva paigaldati implantaat. Perekond elab praegu Birminghamis, aga Malala pole siiski kaotanud unistust ühel päeval Pakistani tagasi minna.  

Kui nüüd korraks meenutada, et mul on siin nagu raamatublogi, siis kirjandusliku šedöövrina seda muidugi lugeda ei saa. See on pigem siiski dokumentaalkirjandus. Natuke häirisid aeg-ajalt mingid sissevisatud laused, millel ei olnud mitte midagi pistmist käesoleva teemaga. Neid polnud ka mingil moel ülejäänud jutuga seostatud, nii et tundusid täiesti kohatud. Nii et raamatuna nii ja naa, aga dokumentaalina loomulikult väga vajalik. 

Olav Osolin "Kus lendab part"

Teistel käib asi nii, et ostavad Rahva Raamatu e-poes raamatuid ja viskavad järjehoidja korvi, kui nad seal poes juba on. Mina läksin järjehoidjaid ostma ja kui ma seal poes juba olin, viskasin ikkagi mingi hetkelise nõrkushetke ajel Osolini pardiraamatu e-korvi. Seda isegi hoolimata üsna krõbedast hinnast. 

Tuli välja, et otseselt kahetsema küll ei pea. Et Osolinil jutt jookseb, seda teadsin muidugi juba nii näosaadetest kui ka nendest saadetest, kus ta saatejuhi tekste jne kirjutanud on. Nii ka raamatus. Väga mõnusasti loetav ja lobe tekst oli. 

Oli ka lubatud, et on väga naljakas - ja oli ka. Eriti raamatu esimeses pooles hakkasin korduvalt täie häälega naerma. Sedasorti naljad, mis kuidagi kasvavad orgaaniliselt tekstis välja ja väga raske on isolatsioonis kellelegi edasi rääkida à la "tead, seal oli hea nali".  

Kindlasti tuleb iseloomustava joonena ära mainida, et raamatust marsib läbi terve plejaad Eesti vähem või kuulsaid inimesi. Ja mitte ainult Eesti. Mõned nii, nagu nad päriselt on, teised jälle väikese knihviga, nagu näiteks abikokk Angeelika Pang, kes Tallinnas makroonikohviku pidamisega päriselt hakkama ei saanud, ühel või teisel põhjusel. Või siis see, et mõrvaohvriks on suure tõenäosusega Katrin Pauts - mis kaalutlustel Osolin just selle valiku tegi, on muidugi omaette filosoofiline küsimus... 

Ausalt öeldes ei suutnud ma lõpuni välja ära otsustada, kas see kuulsuste paraad oli pardiraamatu tugevus või pigem siiski populistlik nõrkus. Võib-olla siiski oleks võinud nendega pigem säästlikumalt ümber käia, sest praegusel kujul tundus see tähesadu väheke liiga teadlikult konstrueeritud.  

Raamatu lõpplahendus tekitas minus sarnaseid tundeid suvise Saaremaa hitt-suvelavastusega "Trimmerdaja surm", mille lõpu oli ka Hargla kirjutanud selliseks, et see põhimõtteliselt ei andnud mitte mingit lõpetatuse tunnet. Mulle oleks Osolini lõpplahendus isegi sobinud, kui ta oleks ikkagi välja kirjutanud, mis seal päriselt ikkagi siis juhtus. Politseiga oleks võinudki jääda nii, nagu see jäi. Aga lugejaga oleks võinud ikkagi natuke avameelsem olla, sest kui ma ikkagi krimiraamatut loen, siis andke andeks, ma tahaksin selgemat lahendust. Tundus selline "ma tegelikult ise ka ei tea, kuidas ma niimoodi alustatud loo usutavalt oleksin lõpetanud, aga las ta siis nüüd jääb lugejale välja mõelda" - väga vabandan, aga see tundus natukene laisk. 

Ma võiksin politseinik Pardi lugusid edaspidigi lugeda, sest kordan veel kord, Osolin kirjutab teksti kui sellist väga ladusalt ja mõnusasti. Aga paluksin siis krimiraamatule väärilisi lõpplahendusi ka. 

Margaret Atwood "Pime palgamõrvar"

Atwood on juba mõnda aega olnud minu kindlate lemmikute hulgas. See on nüüd vähemasti selle blogi kirjutamise jooksul kuues raamat, mis ma temalt lugenud olen. Ei lähe halvemaks, ei tüdine ära. :) 

Ega geniaalsest kirjanikust üksi poleks ka abi, kui Karin Suursaar poleks täpselt nii hea tõlkija, kui ta kogemata on. Mõni näide.

Suveleitsak on ... valgunud linnale nagu rammuleem.

/Duši/ nirisev vesi on külm nagu nõianisa. 

Tümjas soikeaeg täidab meid pilgeni. (Sügise kohta)

Sõõrikukohvik "Ehmespehme sõõrik"

Raamatus jookseb üsna atwoodilikult paralleelselt kolm lugu. Üks on kahe õe, Irise ja Laura, lapsepõlve ja nooruse lugu, mis hõlmab ema surma, isa laostumist ja Irise mehelepanekut rahaliselt kindlustatud vanemale mehele, kes peaks isa pankrotist päästma. Ja Laura hukkumist autoõnnetuses. See on ka raamatu keskne lugu, aga kuna seda jutustab vanaks jäänud Iris, siis jookseb sisse ka tema nii-öelda tänapäev, vanaduse haprus ja lootusetus. Nagu ta ise ütleb, "mina seda ei palunud", et ta juba põhimõtteliselt elusast peast muutub olematuks, hääbub teiste jaoks, sest teda ei panda enam tähele ja teda pole enam vaja. 

Kolmas lugu on veel omakorda lugu loos, sest see on Laura postuumselt avaldatud romaan varjatud armastusest, kus salapärane mees räägib salapärasele naisele nende salajaste kokkusaamiste vältel ulmevaldkonda kuuluvat järjejuttu, kus muude tegelaste hulgas on ka pimedad palgamõrvarid. Või no üks neist, aga neid on tegelikult rohkem. 

Kõigele lisaks on siia-sinna vahele pikitud ajaleheväljavõtteid erinevatest kümnenditest, mis esitavad toimunud sündmustest kuivi fakte. Kui need ikka on päris faktid... 

Raamat algab üsna killustatult, tera ühest liinist, tera teisest. Loomulikult hakkavad need lood üsna pea omavahel haakima nagu pusletükid. Mingil hetkel seda Laura romaani lugedes hakkas mulle koitma, et see polegi lihtsalt romaan. Jõudsin korra isegi enda üle uhke olla, kuni mind tabas teadmine, et see oligi täpselt nii mõeldud ja ma pidingi täpselt siin sellest asjast aru saama, et raamatu edasised arengud jõuaksid ikka päriselt kohale. Ühesõnaga, tatsasin kenasti ja sõnakuulelikult Atwoodi lõa otsas täpselt sinna, kuhu tema oli plaaninud mind vedada. Et tekiks raamatukaant sulgedes siiski kerge raamatupohmell ja reaalne maailm viibiks hetkeks veel kusagil mujal, kuna mina ei saa sealt Kanadast veel nii kiiresti tulema. Ta suudab ikka kirjutada eriti neid raamatute viimaseid kolmandikke nii, nagu ta ise on noortele kirjanikele soovitanud: "Hold my attention!" 

Muidugi teeb selle raamatu taustal mind üsna õnnelikuks see, et olen oma elu saanud elada nii, nagu mina olen seda ise tahtnud. Iris ja Laura ei saanud. Ja kuigi Iris ise oma pealesunnitud abielus ütleb, et pool elu on parem kui mitte midagi, siis meie emantsipeerunud ühiskonnas tundub tema elu ikka üsna traagiline, kusjuures Atwoodi üsna kasinad ja ülesvuhvimata kirjeldused sellest, mis Irise abielus toimub, teevad kogu asja veel õõvastavamaks. Laura elust rääkimata.

Ah, teate, lugege ise. Sest kvaliteetraamatuid tuleb lugeda ja Atwood oma metafooride, võrdluste ja mõtisklevate tõdemustega on ikkagi pärl odavate helmeste seas. 

David Weiss "Alasti tulin ma"

Kuna ma olen viimaste aastate jooksul kergelt kunsti suhtes huvi tundma hakanud ja selles natuke Prantsusmaa poole kaldu olnud, siis pole miskit imet ka selles, et ma võtsin ette Auguste Rodini kopsaka elulooraamatu. 

Alustuseks ei saa ma üle ega ümber sellest, et seda oli keeleliselt ülimõnus lugeda. See pole küll muidugi mingi imeasi, sest kaheksakümnendate tõlked on valdavas enamuses ikkagi väga palju kvaliteetsemad kui praegune keskmine. Aga Eha Vasara on oma tõlke eest ikkagi suurt aplausi väärt. 

No kes meist siis Rodini "Mõtlejat" ei tea. See on selline "Mona Lisa" kaliibriga teos, et võib vabalt ka nalja teha, kõik saavad aru (no näiteks kui võtta poos sisse ja öelda: "Mõtleja," siis vahetada põlve ja küünarnukki ja öelda: "Teisitimõtleja" jne). 

Aga nagu paljudel kunstnikel, nii ei läinud ka Rodinil väga kaua kõige paremini. Juhtumisi lugesin just Eesti ajakirjanduses artiklit sellest, et kunstieriala lõpetanud inimestest väga suur hulk elab alla vaesuspiiri või selle vahetus ümbruses. Ka Rodin sündis õnnetuseks perre, kus väga tugevat finantsseljatagust polnud, pealegi ei toetanud ta isa poja kunstipüüdlusi üldse, olgugi et eeldused oleks pidanud ka pimedale selged olema. Sellegipoolest sai Auguste'ist see rähnipoeg, kelle veri ikkagi puu otsa ajas ja kunsti õppima tema läks. 

Ei tulnud ka läbimurdmine kergelt - nagu ei tulnud see kergelt ühelegi Prantsuse kunstnikule, kes ei tahtnud teha enam klassikalist "ühtemoodi" kunsti, vaid kes julgesid näha ja kujutada teisiti. Alles selle 700-leheküljelise raamatu umbes 500. lehekülje paiku hakkas vaikselt looma, kusjuures Rodini tähelend oli ka ehtne näide sellest, kui vajalikud on siiski paraku kontaktid kõrgematel kohtadel. Aga siis muidugi läks ka lennuga kõrgustesse. 

No ja need naised, need naised, need kunstnikud ja naised... Sellest vaatenurgast - andke nüüd mulle kõik kunstisõbrad andeks - oli Rodin ikka suht siga. :) Loksutada kahte naist läbi elu, kumbagi tegelikult arvestamata, kummalegi tõotusi andmata (okei, enne surma jõudis ikka oma Roosikese ära kosida), selgitusi pakkumata, pojast peaaegu hoolimata. Mis armastus see küll peab olema, mille nimel naised on nõus ära kannatama selle, et neid niimoodi koheldakse? (Poeg ei kannatanudki. Ega peale joodiku sealt muud erksat ei tulnud. Tõele au andes oli temaga veel keerulisem teema kui naistega.) Aga muidugi selge on see, et mina ei ole kohe kindlasti prantslanna, nendel jookseb mingi teistmoodi veri soontes ilmselt, kui romantikast rääkida. 

Veel üks teema - see, kui tohutut aega võtsid kõik Rodini skulptuurid. See oleks olnud okei, kui ta poleks neid pidevalt palju kiiremini teha lubanud, kui välja kukkus. Kahest aastast sai mängulise kergusega kakskümmend (väga umbes öeldud), nii et mina annan peale naiste andeks ka kõigile Rodini tööde tellijatele, kelle ta suhteliselt hulluks ajas. ;) 

Mulle meeldis, kuidas raamat oli kirjutatud. See pole küll päris dokumentaalkirjandus, nii et mingisuguseid poeetilisi liialdusi siin või seal kindlasti peab ju olema, kuid kahtlemata andis see kopsakas tükk väga hea ülevaate Rodini elust, kannatustest ja lõpuks ka edust. Ja kohe kindlasti ka tema loomingust. Mina pean küll tunnistama, et täpselt nii suur kunstivõhik olen ma küll, et peale nime ja "Mõtleja" ma Rodinist suurt ei teadnud. Aga jõudsin järeldusele, et just tema võitlus realismi eest, kaasa arvatud eluaegne pühendumus inimkeha tundma õppimisele, et seda näidata nii, nagu see päriselt on, väärib ikkagi üsna sügavat kummardust. Rodinil on ju tõesti imeilusaid skulptuure, nagu "Igavene kevad" või "Suudlus". Huvitavad olid ka Hugo ja Balzaci skulptuuride saamislood.

Kindlasti jääb "Alasti tulin ma" minu raamaturiiulisse statsionaarselt, mingisse müüki või vahetusse see ei lähe. Ta on osutunud selle vääriliseks. 

"Mõtleja" 

"Igavene kevad"

"Suudlus"

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnneks selles raamatus seda häda polnud. 

Kaanel on öeldud, et "juhukohtumisest hakkab hargnema ettenägematu valede ja pettuste võrk." Tegelikult tahaksin ma sellele natuke vastu vaielda, sest juhukohtumine oli see ainult ühest küljest vaadatuna. Küll aga oli valede ja pettuste võrgustik üles ehitatud päris viisakalt ja usutavalt. Kirjanik söötis seda lugejale ette täitsa õigete dooside kaupa, et jõuaksid ühe asja ilusti ära seedida, enne kui järgmine tuleb. Ja kui mul ka ühe koha peal tekkis mõte, et nüüd keeras küll üle võlli, sest selline kokkusattumus tundub natuke liiga deus ex machina, siis üsna varsti selgus, et see polnudki üldse kokkusattumus. 

Ma ei saa küll kahjuks sisust väga palju kirjutada, see läheks vist algusest peale üheks suureks spoileriks, aga temaatika vaagib nn "katkisi" inimesi, kelle moraalne kompass on mingi magnetiga väga kiiva aetud ja keda psühholoogiliselt tark kurjategija oskab tõelist Stockholmi sündroomi tundma panna. Ja no loomulikult võib ju ka päriselus ükskõik mis hetkel selguda, et sa võid ju mõelda, et sa tunned oma lähedasi ja sõpru, aga... 

Kirjutatud on see hästi lihtsas keeles, ilma keerutamata ja ilma ka liigset psühholoogiat ajamata. Minu meelest ongi see sellelaadsete põnevike juures üks suurimaid plusspunkte - lakooniline kirjeldus. See on tegelikult ju potentsiaalselt palju kõhedam kui välja kirjutamine, misasi see nüüd täpselt on, mida me kõik peaksime kartma. Mõtleme vanadele õudusfilmidele, mis on pigem koomilised. Ja raamatus oleks see lihtsalt lapsik. Nii et ma ei imesta küll, et Ungeri teoseid on tõlgitud 28 keelde. 

Tõlkija Marianne Otsa ja toimetaja Veste Roosaart tahan ka tänada, sest tõepoolest oli väga mõnus ja ladus lugemine. Minu maailma see küll ei raputanud, aga ajaviitelugemiseks oli tore küllalt.

Richard Osman "Neljapäevane mõrvaklubi"

 Mul tekib üldiselt kerge lööve, kui ma loen raamatu kaanelt selliseid lööklauseid nagu "Kahetsusväärselt hea", "See kiskus mul vähemalt miljonil korral suu naerule" jne. Aga hoolimata sellest lööbest ma raamatu ikkagi ära ostsin, kui ma juba poes olin, sest ma pole enam ammu ühtegi kerget krimi lugenud ja inimene peab ju vahel lõbutsema ka, eriti kui on suvevaheaeg. 

Kerged reservatsioonid tõlke suhtes jäid, sest minu meelest ei peaks eriti brittide kirjutatud tekstis järelküsimusi ära tõlkima jne. Ma oleksin eelistanud seda ehk lugeda originaalis. Aga lugu ise, kuigi üle 400 lk pikk/paks, oli päriselt hea. 

Raamatu peategelased on südikad pensionärid, kes on oma eluõhtut veetmas just pensionäridele rajatud asulas, kus nad on piisavalt iseseisvad (elavad oma majades ja korterites), kuid kus on mingites hoonetes ka nii-öelda klubiruumid ja -tegevused. Mõtlesin, et noh, pole paha. 

No ja siis need meie peapensionärid on loonud neljapäevase mõrvaklubi, kus nad arutavad ühe oma sõbranna (kes loo alguseks on juba kahjuks aparaatide külge aheldatud ja kontaktivõimetu) poolt kaasa toodud kuritegude toimikute üle. Sõbranna nimelt oli varem politseijõududes ja mõni tapatöö ju ikka lahendamata jäi. Aga ootamatult juhtub päris mõrv ja loomulikult ei saa ju ükski endast lugupidav neljapäevase mõrvaklubi liige lubada, et asi politsei lahendada jääb ja nemad üldse lõbutseda ei saa. 

Mis mulle meeldis - need vanurid seal on jube nupukad. Pealegi on nendel suurepärane huumorisoon ja nad keeravad politseinikud niimoodi ümber sõrme, et need lasevad klubilised uurimise juurde, kusjuures ise (peaaegu) täie mõistuse juures olles. Tagakaanel olid mitmeski tsitaadis mainitud, et tegemist on väga naljaka raamatuga, ja ma olen täiesti nõus. Oli tõesti naljakas. Ja autori auks peab ütlema, et mõrvalugude (jaa, neid oli lõpuks mitu) lahendused ei olnudki liiga ettenähtavad. Vähemalt minu aju suutis ta korduvalt vale nurga taha saata. 

Meeldis ka see, et Osman polnud ka täiesti kõrvale jätnud vanadusega kaasnevat nostalgiat, leina ja kurbust. Muidu on ju selline vanurite küla täitsa tore, aga elanikke lahkub ju regulaarselt, ja paraku ikka ühel ja ainsal põhjusel. See mõjutab igaüht, ka kõige elujaatavamat ja enesekindlat pensionäri. 

Kogu see lugu - kui mõrvad välja arvata - meenutas väga ka Hendrik Groeni raamatuid. Sealsed VaKuMiSu (vanad, kuid mitte surnud) klubilised olid sama hakkajad ja nalja sai nendega samamoodi. 

Nii et lõppkokkuvõtteks võiks öelda, et kui ma nüüd selle Raamatuvahetusse panen, siis ilmselt läheb see seal sekunditega, kuna sõna liigub ja tundub olevat tahetav kaup isegi raamatupoes, mis sa tasuta vahetusest veel siis räägid. 

Eike Linda Buchholz, Beate Zimmermann "Picasso"

    Puhanuna ja rõõmsana lugesin Pariisist naasnuna läbi enne reisi pooleli jäänud viimase "Väikese kunstiraamatu". Sedakorda Picassost. Eks ta reisi arvestades nüüd natuke lõnksust välja läks, sest kuigi Picasso on küll Pariisiga väga tugevalt seotud, siis meie reis oli lühike ja sõelale jäid kunstimaailmast impressionistid. Nemad said lausa teemapäeva, kuna külastasime nii Orsay muuseumi kui Givernyd. ;)  Aga Claude Monet'st ma olen siin juba kirjutanud ka õnneks. 

     Nii et Picasso juurde tagasi. Ja nagu ikka selle seeria puhul, ei arvusta ma mitte raamatut, vaid räägin sellest, mida mina kui kunsti-diletant ise õppisin. Vabandan ette, tegin nii lühidalt, kui suutsin, aga siiski... 

     Alustuseks peab muidugi mainima, et Picasso populaarsus naiste seas ei ole küll mingi imeasi, sest ta nägi tõesti hea välja. ;) Ka vanema härrasmehena säilis temas ühtaegu nii soliidsus kui atraktiivsus. Naised olidki Picasso jaoks suurim inspiratsiooniallikas ja nii nad järjest riburadapidi tema elust läbi käisid – Fernande, Eva, Olga, Marie-Thérèse, Dora, Françoise ja Jacqueline. Abielus oli ta neist vaid priimabaleriin Olga Koklovaga ja alles pärast tema surma ka Jacqueline Roque'iga. Igaühel oli kanda oma eriline roll ja teistest erinev inspiratsioonipalang, kuid ühtviisi olulised olid nad Picasso jaoks nii või teisiti. 

     Picasso võttis lapsepõlvest kaasa kunstnikust isalt saadud maalimise algtõed ja isa armastuse tuvide vastu, emalt aga perekonnanime. Isa meelehärmiks oli aga peagi selge, et "ilusat" akadeemilist kunsti sealt pikalt ei tule. Barcelonas käis ta läbi modernistidega ja kõvasti mõjutasid teda ka Toulouse-Lautrec ja juugendstiil. Ja nii ta katsetama hakkaski. 

     Ilmselt siiski suurim hetk tema elus saabus aastal 1900, mil ta Pariisi kolis. Algus polnud kiita, sest sõber Casagemas tegi õnnetu armastuse pärast enesetapu ja Picasso loomingus algas raskemeelsust väljendav sinine periood. Melanhoolne sinine imbus alustuseks üksikutesse elementidesse, kuid võttis lõpuks päris võimust ning muutis maalid vahel isegi täiesti monokroomseks. 

     Vaid paar aastat hiljem tuli aga Pablo ellu Fernande, kes tõi endaga lüürilise roosa perioodi arlekiinide, boheemlaste ja ränduritega. See läks ka rahvale paremini peale ja Picasso kunsti hakati kenakesti ostma. Aga nagu me kõik teame, ei jäänud see roosamanna väga kauaks kestma, sest nüüd hakkas Picasso ikkagi otsima midagi uut ja huvitavat. "Avignoni neiud" raiusid kunstiskeenesse kena kubistliku augu ja näitasid, et realismi võib vabalt algosakesteks lõhkuda ja volilt tagasi panna. Kunstnik ei pidanudki ainult kujutama, vaid võis päriselt luua - täpselt nii, nagu tema parasjagu tahtis. Ja kui ta juba kokku panemas oli, siis võttis ta peale maalide ette ka kollaaži ja kolmemõõtmelise assamblaaži.  

     Üldiselt võiks siin nüüd jätkata veel kolm kilomeetrit sellega, kuidas Picasso jõudis katsetada klassitsismi, sürrealismi ja fotograafiaga, kuidas tema jaoks oli tähtis joon, kuidas tema loomingus oli nii harmooniline kui barbaarne periood, kuidas ta arendas välja täiesti oma stiili ja kuidas temast sai korraks isegi kommunist ja kuidas ta lõi teatrietenduste jaoks dekoratsioone, eesriideid ja kostüüme. Aga see kõik omandaks lõpuks blogi asemel raamatu mõõtmed. Ja kõik teed viivad Picasso puhul välja mitte küll Rooma, aga väikesesse, baskide jaoks pühasse Hispaania linna.

     "Guernica". Kes meist seda ei teaks või näinud poleks. Kuigi see oli tellimustöö, valas Picasso sinna sisse ilmselt kogu meeleheite ja empaatia, mida ta kodusõja ohvrite vastu tundis. Ka hilisemad sõda ja Korea veresauna kujutavad tööd ei jäta kahtlust, mida Picasso arvas nii agressoritest kui ohvritest. Need pildid ei ole kuskilt otsast "ilus kunst", aga raske on "Guernicat" vaadata ja see lihtsalt ära unustada. See lihtsalt mõjub, kõnetab, lausa karjub. Maailm ei ole alati ilus, armas ja õrn. Siin on hirmu ja õudust, mida ei saa maha vaikida. 

     Picassot võiks loomulikult kirjeldada sadade erinevate omadussõnadega, aga minu jaoks isiklikult jääb refrääniks sõna "julge". Tal oli julgust murda välja klassikalisest kunstist, julgust katsetada erinevate stiilide, värvide ja materjalidega, isegi erinevate meediumitega (teater), julgust astuda välja selle vastu, mida ta pidas ülekohtuseks ja põlastusväärseks, julgust lahti öelda sellest, mida ta enam õigeks ei pidanud (nt kommunistlik partei). Ta nagu ütleks kõigile meilegi: tee, mida armastad, otsi uut ja huvitavat, ära karda katsetada ja piire lõhkuda, seisa oma veendumuste eest – ja kui teed vea, siis ära jää sellesse kinni, vaid mine lihtsalt edasi. 

"Esimene armulaud" 1896. Oskas ju väga hästi maalida, isa rõõmuks. :) 

"Elu" 1903. Sinine periood.

"Veiderdajatepere" 1905. Roosa periood.

"Avignoni neiud" 1907. Kubism.

"Viiul 'Jolie Eva'" 1912. Kollaaž.

"Naine punases tugitoolis" 1932. Sürrealism.

"Nuttev naine" 1937. Barbaarne periood.

"Guernica" 1937

Noor Picasso

Küps Picasso

Mele Pesti "Minu Kuressaare. Uhkelt iseseisev"

Mis selles tohutus palavuses ikka muud teha kui hommikul pool kaheksa rõdul istuda (lootuses, ehkki petlikus, et äkki on siin isegi pisut värsket õhku) ja keset kuumalainet blogi kirjutada. Enne päris-päris viimast töökoosolekut selles koolis, mida ma pean ikkagi selleks oma kooliks ja millest kirjutab oma raamatus ka Mele Pesti. Aga tulgem selle juurde veel tagasi. 

"Minu"-raamatute sarjas on "Minu Kuressaare" pisut erandlik. Valdavalt on sarja idee ju selles, et nii-öelda ärakaranud või pikemat aega reisil olnud eestlased räägivad oma muljetest ja sellest, kuidas nad seal kohanenud on. Või no umbes nii. Aga Mele Pesti kirjutab ometigi päris oma kodulinnast, kus ta sündis ja üles kasvas ja seega hakkabki ta tulema sügavast nõukogude ajast, kui Saaremaa oli veel kinnine (ja seega üliturvaline) tsoon.  Ja jõuab välja Kuressaare tänasesse eneseotsingute aega, püüdes seda vaadata nii põliskohalike, sisserännanute kui ärakäinute silme läbi. Viimasesse kuulub ta ju ka ise, ja ärgem unustagem, et autori enda reisigeograafia on piisavalt lai, et kodulinna elu hoopis värske pilguga vaadata. Selles mõttes oleme me temaga sarnased, et minagi käisin ära, piisavalt kaua ja piisavalt kaugel. Ehk on selle võrra ka lugemiselamus erinev näiteks minul neist, kes siin kogu aeg elanud on. 

Näiteks on tekkinud diskussioon teemal, kas on eetiline kirjutada oma endistest (väga värvikatest) õpetajatest nii, et nad on kas täiesti nimeliselt nimetatud või kohalikus mastaabis selgesti ära tuntavad. Mina lugesin ja probleemi ei näinud – olin koolis ainult mõne aasta Melest ees ja pedagoogid kõik samad, nii et võin kinnitada, et mitte midagi ta laest võtnud ei ole. Pealegi ei kirjuta ta neist isegi negatiivselt. Tekib filosoofiline küsimus – kas selline mõneti markantne, kuigi aus kirjeldus on lubatud vaid anonüümselt? Kas väikesest kohast pärit inimene võib üldse kirjutada oma kogemustest ausalt, kuna kõik teavad, kellest jutt on? "Kevade" köster oli ka markantne kuju ja tal oli oma väga kindel prototüüp. Palamuse on piisavalt väike koht, nii et kõik teadsid juba toona, kellest jutt. Me ei tea, mida köstrihärra ise sellest arvas, et ta niimoodi "laulu sisse kirjutati" (võib-olla kirjandusteadlased teavad kah muidugi) ja siin Saaremaal ei tekkinud ka kellelgi probleemi ilmselt, et kuidas see Luts ometi võis, nii ebaeetiline! Aga niipea, kui tegemist on "omadega", on asi hoopis teine.

Ma ütlen igaks juhuks ühe korra veel – minul ei olnud sellega mitte mingit probleemi, sest mäletan kõike täpselt samamoodi, pigem oli lugedes lõbusat äratundmist. 

Mis puutub ülejäänud raamatusse, siis tegelikult oli seda otsast otsani huvitav lugeda just sellepärast, et Pesti püüab Kuressaaret vaadata "väljastpoolt". Eks me ju kõik tahame, et meid nähakse kui maailma parimat ja erilisemat linna, kus kõik on nii ideaalne, et pisar tuleb silma. Aga vahel on vaja just kedagi sellist, kes piiluks kusagilt mujalt sisse ja näeks, mis on üle või mis puudu. Siis hakkavad sündima lahedad asjad nagu tänavapiknik või ooperipäevad või Edukontor vms. Pilk, millega ta oma kodulinna näeb, on värske ja ikkagi neutraalsete sugemetega positiivne. Ega ta muidu siia tagasi poleks tulnud. 

Kirjutab ta muidugi hästi. Eks see tuleb juba geenidega, sest ema on filoloog (minu hea kolleeg naaberkoolist) ning isa ajaloolane ja Saaremaa mõistes ikkagi korüfee, kelle vuntse tunneb siin vist igaüks juba aastakümneid. Kui sageli on selle sarja raamatutele ette heidetud stilistilist ebastabiilsust (sest ega kõik välismaal elajad siis sellepärast veel kirjanikud pole), siis käsi südamel, seda raamatut võib küll rahus lugeda, sest tõesti on kvaliteetne. Olen täiesti nõus Olavi Antonsiga, kes Saarte Hääles kirjutab, et "autor valdab sõna ja oskab neid kokku sättida nii, et küll otseselt halvasti ütlemata ei jäeta lugejaile ometigi kahtlust, mida ta asjast arvab." 

Ja veel kord – igaühel on õigus arvata, mida tema arvab. Isegi kui see mõnest kohast lööb lömmi selle ideaalimulli, mida me siin sees kangesti ise näha ja maailmale näidata tahame. Tegelikult on "Minu Kuressaare" ikkagi läbivalt positiivne raamat ja mina tahan seda küll soovitada kõigile, eriti kohalikele. ;) 

Andres Karu "Teekond tippu 2. Nüüd on neid 82"

Näitleja. Pulmaisa. Õhtujuht. Mägironija ja matkajuht. Kõike, mida teeb, teeb maksimalistlikkuse ja professionaalsusega. Kõik läheb korda.

Minu jaoks ikka jätkuvalt lihtsalt Karu. Paralleelikas. Muusikakoolikaaslane. Üks armsamaid ja soojemaid inimesi, keda ma tean. Mees, kes Kuressaares sööma minnes satub kogemata endiste pedagoogide peale ja küsib, kas tohib nendega koos einestada, et igav ei oleks, kuid peab lahkuma enne pedagooge – ning kui viimased ka lõpuks minema hakkavad, selgub, et Karu on juba kõigi arved ära maksnud. Vaikselt. 

Inimene ei saaks olla edukas õhtujuht ja pulmaisa, kui tal jutt ei jookseks. Ka mägederaamatu vol 2 jookseb lihtsalt suurepäraselt ja väga karulikult. 

Ma ütleksin, et raamat tuli välja täiesti õigel ajal, sest see on just täpselt selline mõnus raamat, mida suvelugemiseks vaja läheb. Hästi kirjutatud, kogu aeg naljakas, aga seal on ka nii palju erinevate riikide kohalikku koloriiti, et annab kolmkümmend "Minu"-sarja raamatut kokku. Sest Karu on juba kord selline, et tema läheb pigem jala kui bussiga, pigem bussi kui taksoga ja käib pigem mööda võsa ja džunglit kui "kivihunnikuid" ehk arhitektuurimälestistest Kreeka varemeid. Kui minna, siis sügavale sisse ja nii, nagu päriselt on. Sellele kõigele lisab mõõdet seegi, et kui esimene raamat keskendus Karu esimesele eesmärgile ronida ära kõigi Euroopa riikide kõrgeimad mäed, siis nüüd on tal see ju ometi ammu tehtud ja geograafia on märgatavalt laiem. Mägikaru võib kohata Lõuna-Ameerikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Ka nendes riikides, millest nii mõnigi kaasmaalane on ehk vaevu kuulnud. 

Ausalt, mulle meeldis rohkemgi kui esimene. Ilmselt juba geograafiast tulenevalt oli vaheldusrikkust rohkem. Ja pildid on ka toredad, eriti koos allkirjadega. Eriti Uruguay oma, see must-valge. Vaadake järele.

See saab ka selgeks, et Karu on omamoodi magnet igasugustele veidrikele ja imelikele juhtumistele. Sest neid on tal kogu aeg ümberringi jalaga segada. Valisin suurte raskustega välja kolm täiesti suvalist seika.

    Siis märkasime silti, et lennujaamas on kino. Võtsime poest mõne Tšehhi õlle ja läksime seansile. Teel kinno tuli ligi tütarlaps, kes pakkus Absoluti viina müüa. Me ei tahtnud.

    Seanss oli mingis vales keeles ja tšehhikeelsete subtiitritega. Kaua ei viitsinud mõistatada, mis seal toimub, ja väljusime. Politseinikud jalutasid mööda ning nendega oli punti löönud viinamüüjast tütarlaps. Tema oli ainukene, kellel olid käerauad peal, teistel olid vööl.  (lk 38)

    Kiriku juures oli teisel õhtul ilus hetk, kui udust ratsutas välja Surm ise. Jõudsin hetkeks mõelda, et veits vara nagu, aga mis siis ikka. Õnneks selgus, et see oli täiesti tavaline elujaatav grusiin, kes tuli heina niitmast, endal pikk tume mantel seljas, kapuuts peas ja vikat õlal. Ta andis meile kohalikku suluguni juustu ning lavašši ja oli nukker, et tša-tšat kaasa ei võtnud. Aare neelatas. (lk 159)

    Üks viimaseid mälestusi reisist on viimane õhtu Havannas. Olime just õlled näppu võtnud ja sammusime Alexi maja poole, kui vastu tulid mõned noored poisid ja tüdrukud. Üks neidudest eraldus teistest, tuli minu juurde, seisis tihedalt mu vastu ning võttis ühe käega vasakust käest ja teise käega õllepudelist kinni. Võttis lonksu, ilma et silmside oleks kordagi katkenud. Siis suudles mind põgusalt huultele ja lahkus. Pudeliga.

    Selles oli stiili. (lk 187)

Nii väga tahaks loota, et nüüd hakkavad asjad jõudma sinnamaale, et inimesed saavad jälle käia ja lennata ja kõik karud, kes vähegi seda soovivad, mägedes ronida. 

Sest mina ootan küll igatahes juba järgmist raamatut. 

Abee Prévost "Manon Lescaut"

Kuna kool läheb remonti, siis reidisin ma kooli raamatukogu, kus oli umbes 4000 raamatut uue kodu otsinguile pandud. Sest mitte keegi ei tuletanud mulle meelde, et mul on kodus kaks umbselt täis riiulit raamatuid, mis ootavad lugemisjärge. Aga seda ei tehtud ja üleüldse pole see seega minu süü, et ma tulin taas kord mitme klassikaraamatuga koju. 

Mõni aeg tagasi väisasid Saaremaad Prantsuse Instituudi direktor ja Prantsusmaa suursaadik. Vestluses mainisid nad, et kuuldavasti on prantsuse keelest tõlgitud raamatud väga kvaliteetselt eestindatud. Ma pakkusin neile selle kohta välja oma teooria, et inglise keel on niivõrd lihtne ja igaüks arvab ennast seda oskavat, mistõttu paljud "proovivad ka kätt” tõlkijatena. See ei tähenda ju ometi seda, et nad oskavad. Aga prantsuse keelt on juba õppinudki võrdlevalt väga vähe inimesi ja neil, kes selle päris raske keelega kokku on puutunud, on ilmselt tekkinud õiglane aukartus. Igaüks ei proovi, vaid tõlkimine jäetakse ikka professionaalide teha. Nii tulevadki tõlked head, nagu ka käesolev Sirje Keevalliku töö.

Lauri Leesi ütleb "Manon Lescaut'" eessõnas, et Prévostist pidi saama preester ja selleks pandi ta jesuiitide juurde haridust saama. Aga poisile olid nende meelehärmiks ilmalikud rõõmud armsamad ja mingil hetkel tegi ta sõjaväkke putket. Hiljem tuli ta küll tagasi, sai paberid kätte ja pidas isegi jutlusi, aga ürgne kutse sai temast taas võitu ja sinna see preestriamet jälle jäi. Oma seiklusi ta ei häbenenud, vastupidi – ta kirjutas need raamatutesse sisse ja arvestades seda, et ka "Manon Lescaut'" peategelane on "raiskuläinud preester", võib siingi paralleele näha küll ja veel. Leesi ütleb suure ridadevahelise soojusega, et "Manon Lescaut" on siiani maailma loetuim armastusromaan, mis on inspireerinud poeete, kunstnikke ja heliloojaid, kuid möönab, et kuigi Prévost kirjutas mitmeid raamatuid, on ta ikkagi – andestage mulle siinkohal see väike põige inglise keelde – one hit wonder, sest ega neid teisi keegi eriti ei tea ega loe. 

Raamatu peategelane ševaljee des Grieux armub ülepeakaela imeilusasse neiusse nimega Manon Lescaut. Neil on rõõmu rohkelt, kuni Manon noormehele naabriga sarved teeb ja des Grieux pettunult kiriku ja preestriõppe rüppe tagasi läheb. Aga kui Manon jälle saba lehvitama tuleb ja ilusaid sõnu kõrva sosistab, läheb des Grieux talle peaaegu poole oma jutluse pealt järele nagu lammas ja saab Pariisis tüdrukuga taas õnnelikuks. Ei suuda teda veenda ei isa, ei sõber, isegi mitte see, et Manoni armastus ilusate asjade ja riiete vastu teeb nad lõpuks puruvaeseks. See paneb Manoni uusi sponsoreid leidma, aga des Grieux, vaeseke, ei näe muud kui oma imekaunist inglit. Pärast igasugu vintsutusi saabub aga õnn nende õuele ja noored armunud ratsutavad õndsasti päikeseloojangusse (kui laeva saab hobuseks pidada, sest Ameerika asub tõepoolest päikeseloojangu pool). Aga nagu ühele 18. sajandi armastusromaanile kohane, sureb Manon rännakul ja des Grieux tuleb tagasi koju, kõrvad jälle lidus. 

Jelena Skulskaja on Postimehes kirjutanud väga korraliku artikli naistest nagu Prévosti Manon, Mérimée Carmen ja Tšehhovi Susanna. Mõtlesin tsiteerida, aga see läheks nii pikaks, et panen teile siia hoopis lingi artiklile. Tasub lugeda. 

Jah, romaan on naiivne ja sentimentalistlik, aga mina, kes ma kasvasin üles 20. sajandi emantsipeerunud Euroopas, ei ole ka vist kõige õigem inimene romantiliste prantslaste üle keelt teritama. Sest tegelikult on armastus jätkuvalt kõige tugevam jõud ja annaks vaid taevas, et iga naine leiaks enda kõrvale mehe, kes vaataks teda nii, nagu des Grieux vaatas Manoni. Ja et iga mees leiaks endale naise, keda ta saaks vaadata nii, nagu des Grieux vaatas Manoni. 

Pealegi kirjutab Prévost väga hästi ja lugu on piisavalt romantiline, huvitav ja tihe, et nii Puccini kui Massenet sellest ooperi tegid. Kindlasti nad ei eksinud valikuga.