Anders de la Motte, Måns Nilsson "Maakleri surm"

Ning jätkub suvelugemine. Järjekordne uue sarja esimene raamat.

Rootslaste kirjutatud küll, aga nordic noir see kohe kindlasti pole. Pigem sinna Sandhami kanti, kus ka vist enam ühtegi inimest hinges ei ole, arvestades mahakoksamiste sagedust nii napi populatsiooni kohta, aga kus päike ikka paistab ja kes järel on, on ilusad ja head. Samas päris Pipi Pikksuka ja Tjorveni Rootsi see ka pole, sest jalgu pannakse taha, kus juhtub ja vähegi vajalik tundub. 

Aga peab taas mainima, et selline mõnus ühepäevalugemine "Maakleri surm" ka oli. Ja kui see nüüd samamoodi jätkub, siis tuleb veel üks paralleel, seekord Midsomeriga, kus kõrvaldatakse peaaegu eranditult kõige ebameeldivamaid tegelasi. See võib olla seletatav sellega, et ebameeldivad inimesed võikski loogiliselt kõige enam ette jääda, aga võib-olla ka sellega, et lugejale sobib see ka paremini. Aga kes teab. 

Peategelasteks on siin omast arust puhkusel olev ja tervist parandav krimiuurija Peter Vinston (ühekordse V-ga), kohalikud võmmid eesotsas Tove Espingiga, kohalikud meeldivad ja natuke vähem meeldivad kogukonnaelanikud ja Vinstoni naine ja tütar uue pereisaga. 

Kui mind üldse midagi natuke häiris, siis oli "Maakleri surmas" minu jaoks ehk seekord natuke liiga arvukalt selliseid nii-öelda segavaid faktoreid. Vinston on puhkusel, aga siiski uurib asja, seda mingist hetkest alates kohaliku politseiülema meelehärmiks ja naise omaks juba kohe algusest. Vinstonil on ka tervisehäda, mis oma väikese paine loole siiski lisab, samas ega täpselt ei tea ka, mis seda põhjustab. Kohalik politseiülem tundub nii Espingile kui Vinstonile kaikaid kodaraisse loopivat. Sellest viimasest oleks ehk isegi piisanud. Natuke selline overkill tundus vahel olevat kõik see "Vinston jätkab põikpäiselt, hoolimata kõigist takistavatest teguritest." 

Aga lugeda sünnib see lugu kenasti ja hoiame siis silma peal juba kolmandal sarjal. Etteruttavalt tuleb öelda, et minu suvelugemine saab järje samuti krimiraamatuga ja samuti sarjaraamatuga, aga sealt on mul esimene ka juba loetud. Ja see on sama kerge lugemine kui mu viimased raamatud on olnud. Kogume jõudu mingiks suuremaks pauguks. 

Ahjaa, huvitava asjaoluna tuleb märkida, et raamatu andsid peaaegu paralleelselt välja nii Varrak kui Maalehe krimisari. Ausalt ma ei tea, kes Maalehele neid teeb, võib-olla on küsimus ainult erinevas kaanes, eks ma siis kuulen. 

Taylor Jenkins Reid "The Seven Husbands of Evelyn Hugo"

No nii, nüüd tuleb unpopular opinion. Olge kõik valmis. 

Kuigi ma olen üldiselt oma raamatute suhtes küllalt valiv ja minu kõrge Goodreadsi-hinnangute keskmine on eelkõige just sellega seotud, siis vahel ma ikka mõtlen, et noh, loen siis selle või teise raamatu puhtalt seetõttu, et kõik loevad ja tundub, et peaks ikka ise ka kursis olema. Et saaks kaasa rääkida või nii. Ja Goodreadsi keskmine sellele raamatule on üle nelja, nii et kui hull see siis ikka olla saab, mõtlesin mina. 

Kes on vahepeal ära unustanud, siis ma ei loe raamatuid, mis inglise keeles kategoriseeruks pealkirja alla "Chick lit", ehk siis puhtakujulised naistekad. Aga "Evelyn Hugo" just täpselt seda ongi. Ma ei taha kuidagimoodi öelda, et see oleks halvasti kirjutatud – kui sa oled inimene, kellele sellised raamatud meeldivad, siis ilmselt meeldib sulle see ka, võib-olla isegi väga. 

Aga mis teha, kogu see 389 lehekülge oli minu jaoks nagu Kroonika hapukurgihooajal. Raamatu alguses nagu tõepoolest lubaks – tundub, et raamatus on tulemas suuri paljastusi ekraaniikoon Evelyn Hugo elu kohta ning samuti visatakse üles intriig sellega, et Evelyn nõuab kirjutajaks ainult ja ainult Monique Granti, kes pole Evelyniga elus kohtunud ja kes on täiesti tundmatu ajakirjanik. Ikka ju tahad teada, millest selline valik ja meelekindlus selle juures. 

Tegelikult ei saa sellest raamatust teada eriti midagi huvitavat. On lihtsalt üks meeste paraad, kellest paljud on lihtsalt de jure tema abikaasad. Ja selleks, et raamatul ikka võimalikult palju lugejaid oleks, siis viskab Reid kesksena hoopis sisse Evelyni varjul olnud nn tõelise, kuid hoopistükkis omasoolise armastuse. Vahel hakkab vägisi tunduma, et heteroseksuaalsus ei müü ikka enam üldse. Ja kui sa pead lugema 389 lk põhimõtteliselt sama juttu seitsmes variatsioonis, siis ainus mõte on küll, et kaua võib. Ja see viimane nii-öelda big reveal selle kohta, mis Monique'il selle kõigega pistmist on, see on ka lihtsalt üle võlli skandaal, mis on üsna läbinähtavalt ja ilmselgelt mõeldud selleks, et lugeja ahhetaks ja haaraks kahe käega peast. Aga noh, vähemalt juhtus midagigi. 

Lihtsalt öeldult on see raamat imeilusast naisest, kes on karjääri nimel valmis absoluutselt kõigeks, ja tema enda kahjuks käib tema elu ainult läbi meeste. Või pigem üle meeste. Sest muuks tal neid vaja ei ole kui filmimaailmas aina kõrgemale ronimiseks. Kui see nüüd pidi olema mingisugune ood sellele, kuidas vaene Evelyn omas ajastus ennast Hollywoodis muidu teostada saanud ei oleks, siis oleks seda andnud palju tihedamaks kirjutada. Kohe tuleb meelde "Keemiatundide" raamat, kus kesksel kohal just oligi samade kümnendite patriarhaalne maailm, aga kui palju komplekssem see raamat "Evelyn Hugost" ikkagi on ja kui palju paremini räägib see naise eneseteostusest! Evelyn lihtsalt kasutab Hollywoodi nägusamaid ja rikkamaid poissmehi sõna otseses mõttes ära, tundes rahuldust sellest, et tema liigub täpselt selles suunas, nagu tema tahab. Minu meelest on see kogu naissoo kõva alahindamine, isegi kuuekümnendatest rääkides. 

Ehk siis. See on raamatusoovitus kõigile Kroonika hardunud lugejatele, sest skandaalimaitseline on see raamat kindlasti ja kui sind huvitavad ilusad naised ja nende suhted, siis on see tõesti just sulle. Minu jaoks oli see isegi suvelugemiseks liiga üheülbaline ja etteaimatav. 

Reid ise on öelnud, et raamatu inspiratsiooniallikateks on sellised näitlejad nagu lausa kaheksa abikaasat ära pidanud Elizabeth Taylor, oma eluloo ajakirjandusele serveerinud Ava Gardner ja poolhispaanlasest Rita Hayworth (Evelyn Hugo on poolkuubalane).

Aga lõpetuseks ka hea uudis kõigile filmisõpradele – just mõni päev tagasi tuli välja uudis, et Netflix on otsustanud "Evelyn Hugo" raamatust filmi teha. Näitlejaid veel nimetatud pole, küll aga spekuleeritakse, et peaosatäitjaid on kaks, üks noore ja teine vana Evelyni rollis. Hoidke siis pilku peal. 

Betty Rowlands "Mõrv Viirpuu villas", "Mõrv mõisahotellis"

Tadam-tadamm – ja ongi käes kauaoodatud suvepuhkus ja koos sellega ajulõdvestav suvelugemine! Ma olen juba pikalt seda Rowlandsi sarja piidelnud, puhtalt esteetilistel kaalutlustel (kaaned väga meeldivad) ja need tundusid kuidagi sellised mõnusalt britilikud cosy crime stiilis lookesed. Ja nii oligi. 

Tegemist Melissa Craigi mõrvalugude sarja esimese ja neljanda raamatuga, kuigi mulle tundub, et selle sarja peab vist valimatult läbi lugema. See oli lihtsalt nii mõnus, kui mõrvalugude kohta niimoodi üldse öelda saab. Mel kolib Londonist väiksesse külla, kus ta jagab paarismaja toreda kunstnikust naabri Irisega. Neist saavad sõbrannad. Aga minu meelest ei ole vist tänu briti krimikirjanikele Inglismaale jäänud just palju külakesi, ei päriselt olemasolevaid ega väljamõeldisi nagu Midsomer või sellesinase sarja tegevuspaik Benbury, kus kedagi mingil hetkel maha poleks löödud. Kindlasti peab olema lahendusse segatud nutikas tsiviilisik, seekord siis krimikirjanik Mel Craig. 

Rowlandsi auks peab ütlema, et kogu tema külaõhustik on suhteliselt meisterliku pintsliga loodud. Kõik need külaelanikud oma erinevate ja kohati veidrate tüpaažidega (nagu neid ju ka igas Eesti külas ette tuleb), Inglismaa maastik kõigi oma jalgteede, karjamaade ja -väravatega, daamid koerakestega, vanad mõisahotellid, siniverelised ja lihtsalt tõusikud – kõike jagub. Ja Mel on ka õnneks suhteliselt normaalne inimene, kes ei torma lihtsalt pea ees ise asju selgeks tegema, vaid pigem põtkib vastu ja kriitilisel hetkel pöördub ikkagi politsei poole. Isegi politseiuurija on normaalne mees, kes Meli kuulab, aga politsei saladustesse alati ei pühenda. Nagu see päriselus ju olekski. Ehk siis nii Mel, Iris kui uurija Kenneth on meeldivad inimesed ja ma pean tunnistama, et teeks isegi nende seltsis väikese klaasikese leedrišampanjat, kui võimalus avaneks. 

Pärast "Ogalindude" reekviemi oli mulle ühte väikest sonatiinikest väga vaja, eriti puhkuse alguse tähistamiseks. Doggerlandi-sarjale on nüüd ka teine lisandunud, mida ma tahan väga "ära lugeda". Piret Lemetti täitsa kobe tõlge väärib ka äramärkimist. Libiseb hästi. 😄

Colleen McCullough "Ogalinnud"

Ja ongi käes selleaastase kolleegiväljakutse viimase raamatu tutvustamise aeg. Tundub, et sellest hakkab saama kena traditsioon, sest ka sel aastal olen ma oma kolleegide valikuga kas rahul või väga rahul. 

"Ogalinnud" on tõeline perekonnasaaga. Pea 600 leheküljel rullub lahti kolme põlvkonna Clearyde elu, alguses puruvaesena Uus-Meremaal elades, aga peatselt kolib pere Austraaliasse. Nagu perekonnasaagale kohane, on see pigem vaatlev ja kirjeldav kui tegevusele keskenduv lugu. Igasuguseid pöördeid tuleb Clearyde elus ette loomulikult, aga nagu päriselus ikka, ei toimu need väga tihedalt üksteise järel. See annab autorile võimaluse iga perioodi vältel tegelasi süvitsi uurida ja kirjeldada, kuidas toimunud sündmused neid mõjutavad ning mida nad päriselt läbi elavad. 

Clearysid on palju, aga McCullough keskendub kronoloogilises järjekorras kõigepealt väikesele peretütrele Meggiele. Seejärel võetakse järgmiste perioodide käigus ette noor preester Ralph, pereisa Paddy, Meggie abikaasa Luke, pereema Fee, Meggie poeg Dane ja tütar Justine. Ükskõik kellele parasjagu ei keskenduta või millisest perioodist jutt ka ei käi, siis sisu poolest on see üks masendav raamat. Kuigi Clearyd päris ropust vaesusest pääsevad, on kõik muu, mis nende elus määravaks saab, siiski pigem negatiivse alatooniga. Kui vahel ka tundub, et asjad hakkavad minema õiges suunas, loobib elu kindlasti kusagilt tegelastele taas kaikaid kodaratesse. Sõna, mis eelkõige raamatust kummitama jääb, on "alistumine". Tegelikult on Fee juba raamatu alguses kõigega leppinud, aga riburadapidi juhtub see ka kõigi teistega. Valikuvabadust praktiliselt ei ole, leppida tuleb sellega, mis elu sulle ette toob. Tuleb kas alistuda või lihtsalt kõigele käega lüüa, aga seda viimast Clearyd ei tee. The show must go on. 

See pole esimene raamat, mida ma loen, kus kodu või maja tõuseb sümboli staatusesse. Nagu Daphne DuMaurieri "Rebeccas" saab Manderleyst lausa tegelane omaette, nii juhtub ka Drogheda mõisaga "Ogalindudes". See oleks nagu Clearyde pilet paremasse maailma, aga ometi ta ennast päris kätte ei annagi, on see siis preester Ralphi otsuste või Austraalia looduse üliraskete tingimuste tõttu. Ei ole seal ka sellist üldist südamerahu, mida õnneks nimetada. Aga muidugi teisalt oleks Clearyd ilma Droghedata lihtsalt puruvaesed edasi olnud ja lõppude lõpuks võisid nad seda oma koduks pidada. Samas kummitab kogu aeg kuskil kuklas mõte, et järeltulijaid polnud neil vist kuskilt peale Justine'i oodata, aga tema oli juba Londonis näitleja. Nii et teine paralleel tekib ka Vargamäega – teed ja rabad, aga jätta kellelegi pole... 

Kindlasti on "Ogalinnud" hea raamat. Kindlasti ei ole see igav raamat. Kindlasti tasub "Ogalinde" lugeda, aga kiirustada ei maksa. Selle raamatu suurim väärtus ongi peategelaste hinge süüvimine. McCullough oskab kirjutada nii, et isegi kui sa nendega alati nõus ei ole, siis suudad sa neid vähemasti mõista. 

Gert Kiiler "Eranuhke ei armasta keegi"

Eelviimane kolleegiväljakutse raamat. Ühtlasi märkasin, et ka minu Goodreadsi aasta eesmärk on juba eelmise raamatuga täis saanud.

Kiileri raamatu pakkusid mulle välja kaks eesti filli korraga. Nad reklaamisid seda kui toredat kerget lugemist, mida see tõesti ka oli. Samuti on kogu loo lähtepunkt originaalne – tegevus toimub 1961. aasta Viljandis, mis on saanud Eestis sisekuurordi staatuse. On olnud küll sõda, aga Nõukogude Liitu pole kunagi juhtunud ja kodanlikus Eestis arveldatakse kroonides. Tagakaanel öeldu peab täielikult paika: "Autor viib lugeja suure naudinguga seiklema sellisesse Eestisse, kus lokkab kapitalism, kõlab džäss ja voolab šampanja, ent inimesed jäävad ikka inimesteks kõigi oma saladuste, pahede ja ihadega." Pealegi on Tallinnas "lennujaamad". Mitmuses. 

Lugejad, kes põgusaltki teavad, kes on Perry Mason ja Della Street, siis Paul ja Eva on kohe kindlasti nende Eesti versioon. Rõõm on öelda, et see versioon ei ole kuskilt otsast maavillane, pigem kangastuvad pidevalt silme ees kõik filmid, mille tegevus toimub kuuekümnendate kergelt pahelises kiirete autode, stiilsete meeste ja naiste maailmas, kus raha paneb rattad käima ja kõike tehakse galantse sarmiga. Kiiler suudab kirjutada ühtaegu muretult ja kergelt (Archie Goodwini stiilis), aga ei komista ega väsi kusagil, pealegi keerutab Kiiler vähem kui Stout, nii et see kurnab aju palju vähem. Mõned toredamad näited ka. 

- Järsku oli igasugune rännutuhin ja seiklushimu minust kadunud nagu paha hais kohkunud skungi kerest.

- Bossi kerge ja sundimatu käeliigutus viis tal selle mõtte peast nagu tuuleiil daamilt kübara.

- See lihasmass, mis noorena asus rindkere piirkonnas, oli nüüd gravitatsioonile järele andnud ning langenud naba piirkonda.

- Ta takseeris mind üle laua pilguga, mis mulle sugugi ei meeldinud. Aga ma olengi tundlik inimene. 

- Marie hääl oli jahe ja emotsioonitu, sellega oleks võinud porgandit riivida.

"Eranuhke ei armasta keegi" on nagu sõõm värsket õhku, kihisev ja dändilikult elegantse joonega. See on kerge pahelisusega looritatud ning sellest immitseb rikkuse hõngu. Tegevus on huvitav, põnevus peab lõpuni ja see, et juba algusest on õhus, et pahad saavad karistada ja õiglus võidutseb, ei häiri mitte üks põrm. Väga vahva raamat!

Hiro Arikawa "Kassid, kes valvavad meie üle"

Ja taas kolleegiväljakutse raamat. Siit tuleb üsna järjest paar tükki veel ja siis ma olengi peaaegu et ühel pool sellega. 

Ma ei ole väga suur Jaapani kultuuri asjatundja, aga selle soovitusraamatuga hakkas mulle küll tunduma, et jaapanlastel on kassidega mingi keiss. Väikese uurimistöö tulemusel selgub, et nii ongi. Kassid saabusid Jaapanisse kuuenda sajandi keskel ja sellest ajast peale on nad nii kirjanduses, kunstis kui folklooris kõvasti kanda kinnitanud. Nad pole küll ehk nii pühad loomad nagu lehmad Indias, aga neile omistatakse siiski igasuguseid võimeid. Näiteks arvatakse, et nad on kaitseolendid, hea õnne toojad, suudavad ennustada, kannavad edasi suuri tarkusi ja noh, peale kõige muu on nad lihtsalt nunnud. Mõelge ainult jaapanlaste kawaii (nunnudus) kultusele, alustades näiteks juba Hello Kittyga. 

Selles raamatus, mis ma kunagi varem lugesin, päästab kass raamatuid. Või no tegelikult ikkagi inimene, aga kass on teenäitaja rollis. Arikawa kassiraamatus, nagu juba pealkirigi ütleb, valvavad kassid inimeste üle, et neil ikka kõik hästi läheks. Ega nendel nüüd muid maagilisi võimeid ei ole kui see, et nad mõtlevad nagu inimesed, ja omavahel räägivad ka. Muidu on nad täitsa tavalised loomad oma haiguste ja muredega, osad on tänavakassid, osad antakse olude sunnil teise peresse (kuigi nad tahaks näiteks perepoega edasi kaitsta), või nad siis lihtsalt surevad ära. Ometi on nendel endil mingi üllas tunne, et nad kohe peavad oma peremehi silmas pidama ja et mingil seletamatul moel – sest need kassid ei TEE ju tegelikult mitte midagi muud kui oma kassiasju – mõjutab nende kohalolek peremehe heakäekäiku.

 

Ma ei ole "Rändava kassi kroonikaid" lugenud, aga mõnedele siinsetest novellilaadsetest lugudest on lisatud väljend "harulugu" just nimelt kroonikaraamatule. Võin küll ainult arvata, aga ilmselt on seal samad kassid ja/või inimesed tegelasteks. 

Nagu ka eelmine kassiraamat, on ka see rõhutatult lihtsakoeline, kuigi et see raamatupäästjakassiga raamat oli peaaegu et lausa infantiilselt kirja pandud. Hiro Arikawa on siiski natuke rohkem inimlikke igapäevamuresid ja -tegevusi sisse põiminud. Ainult nende kahe raamatu põhjal võiks ju otsustada, et Jaapani kirjandus on hoopis omaette väärtusmaailma ja kirjutamisstiiliga, väga rõhutatult minimalistlik ja äärmiselt omapärane. Võib-olla on ka Natsukawa ja Arikawa raamatutes sügavust ja kindlasti annavad need midagi teada jaapanlaste loomusest, kellele selliseid eriskummalisi raamatuid kirjutatakse. Siiski eelistan mina paraku ikkagi Murakamit ja nobelist Ishigurot, kes vähemalt minuga tunduvalt paremini haagivad. Aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga konformne.

Pille-Riin Purje "Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist"

Järjekordne kolleegiväljakutse teos. Ja nagu Ulfsaki-raamatut, soovitati mulle ka seda sõnadega "see ei ole tavaline elulooraamat". Taas tõsi. 

Selles elulooraamatus põhimõtteliselt puuduvad siduvad vahetekstid. On mälestused ja Pille-Riin Purje enda märkmed ajast, kui ta Põldroosi rolle vaatamas käis. Aga mälestusi on palju, perekonnalt ja koolikaaslastelt ja kolleegidelt, nii et jah, pilt tekib temast päris selge. Purje intuitsioon just selline formaat valida õigustab ennast täielikult. 

Pole kahtlustki, et Dan Põldroos oli ilmselt üks loomulikult andekamaid näitlejaid, kes eales Eesti lavadel käinud. Paljud lavaka-aegsed kursakaaslased ja hilisemad kolleegid ütlevad oma meenutustes kui ühest suust, et ega ta kodus väga oma rollidega tööd ei teinud, tema tuli lihtsalt lavale ja tegi. Ja kohe oli õige. Samuti oli ta ülihea improviseerija, kes tekstiraamatus olnud ühest lausest võlus lõpuks välja kaks lehekülge teksti, nii et laval ei teadnud partnerid kunagi, mis sealt tulema hakkab, ja kuna Põldroosi huumor lihtsalt voolas temast välja, oli ka partneritel aeg-ajalt raske end laval talitseda. Suurepärane vedamine see andekus muidugi, aga võib-olla oli see ka varjatud needus, sest ainult talendiga ei vea ühelgi alal välja, sest mingil hetkel läheb raskeks ja kui tööharjumust ei ole, siis kuidas oma õpitud abitusega toime ülepea tullagi? 

Teine häda, mis teda juba koolipõlvest saatis, oli liigne alkoholilembus. See käis temaga kaasas terve elu, vahepeal olid küll ampulliga mingid vahed sees (terve aasta, kui ta isaks saada planeeris – ja sai ka). Lõppkokkuvõttes maksis see vist temale kas otsesemalt või kaudsemalt ka teatrikoha. Ära läks ta küll ise, et talle see kammitsetus jne ei sobi, aga tegelikult ei jäänud talle enam ka tekstid pähe (ega ta üritanudki neid meelde jätta) ja ajas laval asju sassi, kuna kainet päeva oli tal harva. Järgnes teleperiood, "Wremja" ja muud jantimised, mille kohta on ka teatriinimeste seas väga vastakaid arvamusi. Kes näeb Põldroosi ja Uuspõllu karakterites peent huumorit, kes puhast haltuurat. (Muide, "rullnokad" on Dan Põldroosi poolt välja mõeldud sõna.) Päris mitmed ütlevad, et Põldroosi äraminekust teatri lavalaudadelt on tõeliselt kahju, sest tegelikult oli temas sees tundlik ja hea karakternäitleja. Aga isegi kui Põldroos proovis veel mõnda rolli erinevates teatrites, olid tema probleemid ikkagi samad: ikka kogu aeg vines ja asju sassi ajamas, ikka ei saa rolli pähe, ikka arvab, et talle on kõik lubatud. 

Inimesena meenutatakse teda nagu ühest suust äärmiselt suure ja lahke hingega mehena, kelle lugemus oli tohutu ja kes austas Vene filmikunsti ja Võssotskit. Ta oli hea abikaasa ja nii vähe kui ta oma tütrega koos olla jõudis, armastav isa, kes oli oma tütre üle väga uhke. Ta oli suurepärane kokk, kes sai hakkama mitte ainult praekartulitega, vaid keerukate retseptidega kokaraamatutest. Ilmselt oli ta oma  sarmi pärinud isalt, kes küll kunagi nendega koos ei elanud ja vahetas naisi nagu taskurätte (Dan Põldroosil on poolõde, Ave Alavainu tütar), aga kes Daniga siiski palju tegeles ja koos aega viitis. 

Aga loomulikult lasub algusest peale raamatul see paine, et Dan Põldroosi meie hulgas enam ei ole. Nagu ta ise varmalt kuulutanud oli, et ta sureb noorelt ja ta nii tahabki, nõnda ka läks. Surma kui sellist raamatus palju ei lahata, lihtsalt möödaminnes keegi oma mälestustes mainib, et une pealt, aga eks ta organism oli kindlasti juba väsinud ka. Nii mõnigi ütleb, et Dan põletas oma eluküünalt küll kahest otsast, lisaks veel alkoholi laastav mõju, ja voilà – läinud ta 37-aastaselt oligi. 

Ega mina ise ausalt teda näitlejana eriti ei mäleta, sest “Wremja” sihtgrupp ma kohe kindlasti ei olnud ja Põldroosi elu viimastel aastatel olin ma üldse ära Aafrikas, nii et ma teda ikka teadsin, küll aga jõudis minuni teadmine tema surmast alles kunagi päris palju hiljem. Ega ma Eesti kultuurielu liiga palju tollal ei jälginud. Aga selge on see, et Põldroos on näitleja, kelle kohta kõigil on palju öelda ja kelles oli väga palju erinevaid kihte.

Anne Glenconner "Seltsidaam. Minu erakordne elu trooni varjus"

Kolleegiväljakutse raamat.

Ma nägin intervjuud Anne Glenconneriga juba üsna ammu. Üks asi oli selge – igav see raamat olla ei saa. Tundus, et nii Anne kui tema kadunud abikaasa Colin on mõlemad väga pehmelt väljendudes värvikad kujud, aga kumbki täiesti omamoodi. Ja nagu ta ise seal Graham Nortoni diivani peal ütles: "People thought that it was going to be some sort of lavender-scented memoir, and I said 'I'm afraid it's NOT going to be.'" 

Nii ka oli. Tõsi, aristokraadid on vist aegade algusest olnud kõige ekstsentrilisemad kujud, sest nendel oli piisavalt raha, võimu ja vaba aega, et natuke napakaks minna. Kui ikka hommikust õhtuni füüsilist tööd rügada, et üldse perele midagi lauale anda oleks, siis ei tuleks sellised asjad ilmselt enamasti kõne allagi. Aga Anne'il oli kogu jõukusest ja kõrgekaalulistest sidemetest väga keeruline elu, kui puhtalt inimlikku aspekti arvestada. Esiteks läks ta mehele Colinile, kes oli vaimselt täiesti tasakaalutu. Ilmselt oleks ta tänapäeval juba ammu bipolaarsusega ära diagnoositud, aga tol ajal ei teatud vaimsest tervisest ja igasugu sedasorti häiretest suurt midagi. Ja kindlasti ei osatud nendega midagi peale hakata, nii et kui täiskasvanud abielumees ja isa Colin ennast kuskil tänaval pikali viskas ja looteasendisse tõmbus, siis nii lihtsalt oli. 

Loomulikult ei olnud Inglismaa aristokraadid sel ajal ka suuremad asjad lapsevanemad. Pigem hoiti distantsi ja lasti hoidjatel nendega tegeleda. Nii ehk juhtuski, et nende samuti vaimse tervisega kimpus olev vanim poeg Charlie sattus uimastite küüsi ja noorem hakkas pärast geina kapist välja tulemist hoiatustele vaatamata elu igast otsast põletama – ja lõpuks surigi aidsi. Charlie sai küll oma sõltuvusest vabaks ja elu joonde, aga tervis oli juba nii rikutud, et noorelt suri temagi. Ning kõigele lisaks sattus kolmas poeg Christopher sellisesse avariisse, et oli pikalt koomas ja pidi pärast kuude kaupa taastuma. Ainsateks rõõmurullideks olid palindroomsete nimedega kaksikud May ja Amy. 

Juba Netflixi "Krooni" sarjast (mille kohta Anne ütleb, et see on puhas jama ja kuninglikku perekonda on seal portreteeritud täiesti valesti) teadsin ma kuninganna Elizabethi õest Margaretist ja tema elust nii mõndagi, samuti seda, et ta veetis palju aega Mustique'i saarel. Alles raamatust sain teada, et saar oli kõige täiega Colini eraomandus ja just nemad Anne'iga kinkisid Margaretile maad, kuhu ehitati talle ka maja. Margaret armastas Mustique'i väga ja käis seal sageli, kuna seal ei ajanud teda tõesti mitte üks ajakirjanik taga ja abikaasa, kellega tema suhted olid täiesti sassis, sinna ka ei tulnud, pigem tuli Margareti uus armastus Roddy. Hämmastav, kui suure osa oma elust Anne ja Colin Mustique'il elasid. 

Raamatust voogab plejaadina läbi nii palju nimesid ja tiitleid, et mingil hetkel ma lihtsalt lõin käega ja ei üritanudki neid meelde jätta või aru saada, kes kellega kuidas suhestus. Aga kuninganna perega olid nad tõesti lähedased ja eriti Margaret ja Anne veetsid juba lastena nii palju koos aega, et Anne oli kuninganna kroonimisel üks Elizabethi slepikandjatest ning Margaret kutsus ta tõesti pikkadeks aastateks oma seltsidaamiks – Margareti surmani välja. 

Muidugi ei ole Anne Glenconner kirjanik. Aga tema elu on tõepoolest erakordne ja mitte midagi igavat seal küll ei ole. Mina läheks sellist elu elades hulluks, aga raamatule andis see muidugi kõvasti koloriiti juurde. Nii et kuidas nüüd öeldagi, mingi eriline kirjandusšedööver see pole, aga sellevõrra on lugu ehedamgi. Ja veel milline lugu! 

Mina ikka soovitan küll. Võib-olla oleksin eelistanud seda raamatut küll lugeda originaalis, aga eestikeelne oli tunduvalt kättesaadavam ja no siis ta niimoodi jäi. Ja muuseas, Lady Glenconner avaldas eelmisel aastal raamatu "Whatever next?", mille kohta oleks vale öelda "Seltsidaami" järg, aga nagu ta ise intervjuus ütles, ta sai palju kirju ja kuna nendest tuli selgelt välja, et oodatakse rohkem, siis tuli ta publikule vastu ja kirjutas väidetavalt veel avameelsema raamatu.

Allpool toodud pildid on väga paljudel erinevatel veebilehekülgedel avaldatud, panin lihtsalt vaikselt pihta. 

                       

Anne ja Colin Mustique'il

                                                                    Margaret ja Anne

                                                Kroonimispäev. Anne vasakult kolmas.

                                        

Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Kolleegiväljakutse raamat.

Kui "Lohejooksjat" lugesin originaalis, siis "Tuhat hiilgavat päikest" oli Triin Taela tõlge, mille kohta ma juba alustuseks ära ütlen, et tõlkele pole mitte midagi ette heita. Hosseini elegantset inglise keelt pole ilmselt kerge sama voolavalt ümber panna, aga ometi on see õnneks läinud. 

Hosseini jätkab Afghanistani teemat, kuid "Tuhat hiilgavat päikest" on kuidagi eeldatavam, kuna räägib riigi karmimatest päevadest, Talibanini välja, ja eriti keskendub Hosseini kõigele sellele naise pilgu läbi (nii-öelda harjumuspärane Afghanistani-temaatika). 

On piisavalt halb, kui sõda ja sellega kaasas käiv pidev pommitamine võtab sinult kõik: kodu, sõbrad, pereliikmed. Aga veel halvem on sattuda vihma käest räästa alla nagu Mariam või Laila. Ilma Rashidita nad ei oleks ilmselt üldse ellu jäänudki, aga no ausõna, mõne asja kohta võiks öelda, et surm on vist ka kergem, sest parem ikka õudne lõpp kui lõputu õudus. Samas muidugi on meid siin hoopis teistmoodi kasvatatud ja lubatud mögiseda täpselt niipalju, kui parasjagu soovi on. On lubatud minna mehele, kellele tahame. Võime käia koolis ja – hoidku taevas! – isegi ülikoolis. Käia tööl. Olla keegi. Kui sind kasvatatakse teadmisega, et sa elad ja hingadki ainult oma tulevasele abikaasale, kellega sind pannakse paari 13-14-aastasena, siis ilmselt väga palju elult ei looda ega oota ka. 

Mariami ja Laila lugude lõpud on väga erinevad, kuid samas üksteisest nii sõltuvad. Kui mul ka raamatu lõpus korraks tekkis kahtlus, kas see kõik nüüd ikka liiga ilus pole, siis tuli mulle kohe ka meelde, millist ohvrit see üks õnnelik lõpp päriselt ikkagi nõudis. Just see, kuidas ülimast ohvrist sünnib kellegi teise õnn, südamerahu ja heaolu, võttis vähemalt minu jaoks lausa sümboli mõõtmed. Ja nagu mul ka "Lohejooksja" lõpus jäi helisema eelkõige lootus, siis samal noodil lõpeb ka "Tuhat hiilgavat päikest". Palju on kaotatud, kannatatud ja leinatud ning see ei unune ega saagi ununeda. Küll aga algab raamatu lõpus uus periood, uus hingamine ja just seesama lootus, et ees on paremad ajad. 

Kahjuks teame me täna, aastal 2023, et hea aeg naistele sai paar aastat tagasi jälle läbi. Taliban on võimuhoobade juures tagasi ja need hoovad keerasid kinni nii koolitee kui karjääriredeli, nii palju kui asi naistesse puutub. Hosseini seni viimane raamat ilmus 2018 – nüüd kuluks ära Laila loo järgmised peatükid nii kahekümnest stabiilsusaastast kui viimaste aastate uuest ekstremismilainest. Kahjuks olen ma tähele pannud, et minu sugestioonivõimed ei jõua kunagi autoriteni. 

Nagu "Lohejooksjat", ei ole ka seda raamatut liiga lihtne lugeda. Hosseini on oma detailides eriti kõige õudsamatel hetkedel üsna halastamatu, aga hoolimata sellest jääb tema kandvaks jooneks ikka inimlikkus, mõistmine ja headus. Ja neid on võimalik leida igalt poolt, ka kõige kohutavamatel aegadel. 

                                            Allikas: Khaled Hosseini Twitteri-konto

Ray Bradbury "Võilillevein"

Võtsin õppereisile Tallinnasse bussilektüüriks kaasa küll "Terra Alta", aga juba poolel teel Tallinnasse oli selge, et tagasisõiduks seda raamatut ei jätku. Õnneks oli õpilastel Rocca al Mare keskuses vaba aeg, mida mina sain siis kasutada selleks, et oma varusid täiendada. 

Kuidas kirjutada blogi raamatust, mis on sume ja malbe nagu lõputu suvepäev, täis õunapuuõisi ja võilillenutte ja puhast õnne mõistmisest, et on üks suur vedamine, et sa elad, just nagu seda mõistab üks täiesti tavaline, aga ütlemata eriline poiss nimega Douglas Spalding? 1928. aasta suvi tuleb (nagu ikka) võililleveiniga, mis on "kinni püütud ja pudelisse suletud suvi" ja aitab külmal jaanuarikuul suveimesid uuesti elustada. Nii saavad pudelisse järgemööda uued tennised, Leo Auffmanni õnnemasin, proua Bentley, kes pole kunagi väike olnud, kolonel Freeleigh oma mälestuste ajamasinaga ja roheline sõidumasin. Aga neis on ka teist sorti mälestusi – ära kolinud sõber, mõrvarlik Fantoom ja lähedaste inimeste igavesed lahkumised. Selline ta juba kord on, see elu. Nii Greetowni väikesed kui suured rõõmud ja mured sulanduvad Douglas Spaldingu väikeses märkmikus kokku millekski, mida röövlitütar Ronja oleks nimetanud oma suvekänkraks ja mis peab neid mõlemaid läbi talve aitama. 

Raamatu järelsõnas nimetab Jüri Kallas "Võililleveini" meeleolu "unistuslik-irreaalseks". Ma olen väga nõus, sest kogu raamat kannab sind nagu leebe briis maailma, mis on samal ajal täiesti igapäevane ja siiski täiesti kordumatu. See on maailm, kus elu mitte lihtsalt ei elata, vaid märgatakse iga hetke ainulaadsust, lastakse need läbi igast viimasest kui rakust ja mõistetakse, et õnne pole vaja otsida mujalt kui inimestest enda kõige lähemas ümbruses. See on maailm, kus kuu "vaniljevalgena pimedast idakaarest tõusis"  ja vanapreili sarnaneb "halli, äraeksinud, võbeleva koiliblikaga" ja kelle hääl "tuli kaugelt halluse ja vanaduse sügavusest, mähituna kuivatatud lillede ja iidsete liblikate tolmu". Tõlkija Laine Hone on Bradbury tekstile tõelise kummarduse teinud. 

Nii juhtuski, et raamatu esimesest lausest viimaseni lugesin ma seda mingisuguses seletamatus õnneuimas, vahepeal rõõmustades ja vahepeal kurvastades ja vahepeal täiesti arusaamatul kombel mõlemat korraga. "Võilillevein" on raamat, mille kohta võib öelda - this is everything.  

Järelmõttena veel üks väike nope Jüri Kallase järelsõnast – Douglas on Ray Bradbury teine eesnimi ja Spaulding tema isa teine eesnimi. 1928. aastal oli Bradbury ise küll alles kaheksa-aastane ja Douglas käib kaheteistkümnendat suve, aga sellest hoolimata on kokkupuude ilmselge, eriti arvestades väidet, et paljud nii-öelda peatükid (kuigi sellist jaotust raamatus pole) on tema enda või ta pereliikmete raamatuvääriliseks kirjutatud mälestused.