pühapäev, 14. juuli 2024

Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate). 


Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal pakuti talle võimalust tööandja kulul minna Himaalajasse ja tõusta Mount Everesti tippu. Krakauer oli mägironimisega päris pikalt juba tegelenud, nii et oskusi ja vormi tal oli, aga sellistesse kõrgustesse polnud ta veel kordagi loomulikult jõudnud, seega ei olnud ta päris kindlasti niisuguse ettevalmistusega nagu need, kes ajasid taga nn seitset tippu (kõigi mandrite kõrgeimad mäed) või kuulusid kaheksa tuhande meetri klubisse (eesmärgiks kõik üle 8km kõrgused mäed ära ronida). Krakauer ja tema tiimikaaslased asusid teele kogenud mäegiid Rob Halli ekspeditsiooniga. 


10. mail 1996 ründas tippu päris mitu tiimi. Krakaueri grupis oli kolm giidi ja kaheksa "klienti", nagu neid kutsuti. Kõik algas kenasti ja kuigi aklimatiseerumine polnud kõige lihtsam, siis oli kõik siiski kontrolli all ja vaikselt saadi ennast tipu ründamiseks vormi. Kuid asjad hakkasid viltu vedama sellest hetkest, kui ekspeditsiooni juht Rob Hall ei pidanud kinni iseenda kehtestatud reeglist, mis ütles, et ükskõik kui lähedal sa tipule ka poleks, hiljemalt kell kaks päeval tuleb hakata laskuma. Jon oli peaaegu ainus, kes tipust enne kaht tulema sai. 


Ootamatult tõusis tige torm. Hõredas õhus ja hapnikupuuduses (balloonid olid kõigil kaasas küll, aga kuna retk venis pikemaks kui ette nähtud, siis said varud paljudel ka liiga vara otsa), väga tugeva ja külma tuule käes tekkisid igaühel omad probleemid. Väsimus ja uimasus oleks võimust võtnud ka ilma tormita, aga nüüd läks asi järsku väga kriitiliseks. Krakauer kirjeldab nii enda kui ka teiste kogemust (niipalju kui teistest teada oli) väga detailselt ja tuleb tunnistada, et kuigi kirjutatud on raamat huvitavalt ja läheb seetõttu ka kiiresti, siis meeldiv lugemine see nüüd küll ei ole, eriti kui ette teada, et tagasi jõuavad vähesed. Sel päeval võttis Everest kaheksa elu. 


Krakauer ütleb ise, et ta läks sinna artiklit kirjutama, aga kõike juhtunud arvestades ei suutnud ta vaid artikliga endast kogu seda üleelamist välja kirjutada ja otsustas välja anda ka raamatu. Siiski on ta sunnitud tõdema, et ka raamat ei suutnud tal toimunust üle saada ja eluga edasi minna. Krakauer räägib, et üks asi on survivor's guilt (inimene tunneb end süüdi selle tõttu, et jäi katastroofis vms sündmuses ellu, aga teised ei jäänud), aga sellele lisaks näris teda veel tõeline süütunne selle üle, et ei läinud teistele appi, kui ise juba turvaliselt laagrisse tagasi jõudnud oli. Mõistus ja ka üks teine eluga tagasi jõudnud ronija ütlesid küll, et ta oli selleks ajaks ise füüsilisest väsimusest ja hapnikupuudusest nii kurnatud, et abistajana oleks temast olnud rohkem tüli kui kasu, aga see mõte ei lähe nii kergesti ära. 


Asja ei teinud Krakaueri jaoks paremaks ka see, et peale tema enda sisemiste piinade hakkasid teda süüdistama ka inimesed, kes tema artiklit lugesid, ning ka mõned ronijad, kes temaga koos mäel olid. Samuti heitsid viimased Krakauerile ette kriitikat mäel tehtud otsuste või tegutsemise suunal, sest "keegi ei tahtnud surra ja kõik tegid, mis nad vähegi suutsid". Samas vaatasin ma ka üht pikka ja põhjalikku videot, kus kommenteeriti kõigi ellujäänute kirjutatud raamatuid (igaühel on ju toimunust oma nägemus, kogemus oli kõigil mõneti erinev). Ka Rob Halli enda meeskonnas roninud vanim tiimiliige Lou Kasischke ütleb, et kui ta oleks teadnud, et giidid otsustavad mitu tiimi samal päeval tipuründesse viia, poleks ta ilmselt algusest peale sellele ekspeditsioonile tulnud, sest see otsus tundus väga ohtlik. 


Selge on see, et Everest võtab oma, isegi kui ellu jääd. Hõredast õhust tekkinud hapnikupuuduses suureneb füüsiline väsimus eksponentsiaalselt ja mingil hetkel hakkab reaalsusele loor ette tõmbuma – ka Krakauer räägib, kuidas ta mäel ohtliku laskumise ajal ühe tiimikaaslasega kohtus ja temaga juttugi rääkis, aga hiljem laagris selgus, et see oli olnud hoopis üks teine tiimiliige. Krakauer ütleb, et ei saa siiani aru, kuidas oli võimalik omavahel sassi ajada mees, kes oli hiiglaslik, ja teine, kes oli suhteliselt väike, üks rääkis Uus-Meremaa aktsendiga ja teine põlise teksaslase omaga. Aga see juhtus ja omakorda tõmbab see rasvase joone alla mõttele, et Krakauer ei olnud kindlasti mitte piisavas vormis, et veel teisi aidata. Pidev ninapidi koos elamine on raske ka parimates tingimustes, aga füüsiliselt nii pingutavas keskkonnas hakkasid sõnelema isegi giidid omavahel. Kindlasti tehti valesid otsuseid, aga ilmselt peab ikkagi Everestiga rinda pistma minnes juba ette arvestama ka sellega, et võimalus sealt mitte tagasi tulla on päris realistlik. 


Ma olen kogu aeg oma lennuvend (Andres) Karu käest küsinud, millal tema siis ka Everesti ette võtab (ta on ära roninud kõik Euroopa riikide kõrgeimad tipud ja kamaluga teisi veel otsa). Ta on öelnud, et tehniliselt see polegi kõige hullem mägi, lihtsalt maksab palju. Noh, pärast selle raamatu lugemist ütleksin, et kui SEE ei ole tehniliselt hull, siis kui hull see hull veel peab olema... 


Lühidalt, "Hõredasse õhku" on selline dokumentaaltrhiller, mis on ikkagi selle võrra õudsem, et Everest jättis endale kaheksa päriselus eksisteerinud inimest, kelle surnukehadest on tehtud pildid, mida igaüks võib internetis vaadata (päris jube). Krakauer, ükskõik kui palju küsimusi tal peas vastamata võib veel olla, peaks olema eelkõige siiski päris õnnelik, et ta oma naise juurde tagasi jõudis. 





reede, 12. juuli 2024

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"

Kollegiväljakutse raamat, ajalooõpetaja soovitus. 


Järjekordne sulesepp, kellest ma mitte kui midagi kuulnud ei olnud. Carl Mothander oli rootslasvägede juht Eesti vabadussõjas ja kuna talle Eestis väga meeldis, otsustas ta üldsegi Eestisse elama kolida. Ta abiellus baltisaksa soost Benita von Wrangeliga ja Wrangelite Tohisoo mõisa praeguses Kohila vallas nad endale toreda pesa punusidki. 


"Kulinaarsed vested" oli üks ütlemata meeldiv, õdus ja humoorikas lugemine. Mothanderis on peent lääne maitset (kirjeldatud road on kindlasti väga suur samm kartulist ja soolatud sealihast või silgust edasi), rõõmsat ja elujaatavat hoiakut ja suur annus head huumorit, lisaks on teda õnnistatud ka loomulikult lobeda sulega. Kõige tipuks tundub, et Mothander oligi erakordselt hea ja loominguline kokk, sest kõik need söömaajad, mida ta kirjeldab, tunduvad tõesti imelised. Lisame siia veel sellesama rõõmsameelse ja vahetult vaba õhkkonna, mis kõigil tema olengutel näivad valitsevat, ja juba tahakski nii väga koos selle vahva seltskonnaga laua ümber istuda, lobiseda ja kõiki neid toite maitsta. 


Mothander on ka selline kokkaja, kellest iga restoran tänapäeval aina unistaks. Ta kasutab peaaegu et ainult oma kodumõisas toodetud toitu (või selle lähedalt püütud kala) ja tundub, et ka zero-waste lähenemine on talle omane. Isegi kilusoolvesi läheb kanapeede või kastme maitsestamiseks. Ja kui näiteks Jamie Oliverile heidetakse ette, et tema "lihtsad 15-minuti road" on tavalise kodukoka jaoks siiski suhteliselt keerulised ja võtavad tund aega vähemalt, siis Mothander kirjeldab ka kõiki oma roogi kui "lihtsaid", aga tundub, et kui endal oleks kõik need toorained ka niimoodi võtta nagu temal oli, siis need olekski päriselt üsna lihtsad teha. Tal on lihtsalt nii palju fantaasiat, et oskab kõigist igapäevastest toorainetest vaat et Michelini-tärni toidud välja võluda. Kalli Kaasa (nagu ta oma naist nimetab) poolt dekoreeritud laud võttis ka minu vaimusilmas varmalt kuju ja pani mõtlema, et üks suur õis keset lauda suures veeklaasis ulpimas või siis lihtsalt lilleõied mööda lauda linale laotatuna on ju väga ilusad ja täiesti teostatavad lauakaunistused. 


Otsustage "tehtavuse" üle ise: 

Vormi olin pannud pisikesi pruunistatud lambalihatükke. Siis olin lisanud pruunile rasvale natuke jahu ja valmistanud puljongist kastme. Selles kastmes olin keetnud väikseid värskeid porgandeid, herneid, terve väikese kapsapea, mõned valged redised, natuke tomateid, lillkapsast, pisikesi sibulaid ja paar värsket kartulit. Kui see kõik juba vaikselt podises, lisasin hakitud peterselli, valget pipart ja natuke valget veini. Selle hautise valasin vormi, mis jäi tunniks ajaks ahju tõmbama. Aga enne olin ma kõik selle muretaignast kaanega kinni katnud. 


Väike stiilinäide veel ka tema kergest sulest ja nagu möödaminnes sisse pillatud huumorist. 

Asi algas väga kurvalt. Vana Koka astus nimelt sisse ja kandis ette: Õhtusööki ette valmistades oli ta valmis pannud 1) ühe tükeldatud vasikaneeru ja 2) kaks külma kanapoega, mis lebasid ilusti-kenasti köögis lõikelaual ja olid ajalehega kaetud. Siis oli ta köögist veerand tunniks ära läinud ja tagasi tulles leidnud: 1) ei ühtegi kanapoega ja 2) kolm kaheteistkümnest neerutükist. Toimepandud uurimine näitas, et kõige suurem kahtlusalune oli meie inglise pointer Preili. Viidi läbi "juustukoorukeseproov", ja Preili reageeris negatiivselt. Kui ta pöörab pakutud juustukooriku ees pea kõrvale, on asi selge ja Preili peab oma tegude eest vastutama. Sügavalt õnnetuna palus ta hiljem vabandust, mispeale me raputasime tema käppa. 


Igasuguseid juhtumisi tuleb ka selles Eesti suvalises võsamõisas (Maarja Kangro termin) ette, näiteks üks äärmiselt võluv lugu räägib kahest tehnilise rikke tagajärjel mõisamaadele hädamaandumise teinud lendurist. Mothander täheldab, et "kuna allakukkunud lenduri ja ülesriputatud tedrekuke vahel tekib mingi mõtteassotsiatsioon", siis on tarvis lenduritele ja külas olnud Kalli Kaasa nõole Doloresele täidetud tetre pakkuda. Päev lenduritega annab Doloresele võimaluse toredate poiste poole silmi välgutada, kuid kahjuks lahkuvad need vahvad noormehed juba järgmisel hommikul. 

Dolores sonib nüüd rohkem lennutehnikast kui prantsuse kirjandusest, ta ostis endale sõjalendurite käsiraamatu ja vaatab igatsevalt taevasse. Aga non bis in idem (kaks korda sama teo eest ei karistata - ld), armas Dolores. Kaks korda sa meie aias lennuõnnetust näha ei saa. "Jah, aga niisugust tetre mõnel pühapäeval?" sosistab ta tasa ja limpsab unelevalt oma punaseid huuli. 


No on ju tore raamat? 


Ehk siis suur tänu raamatusoovitajale. Ootamatult olen ma jälle ilma igasuguse enesepoolse pingutuseta komistanud ilmselt ühe selle aasta toredaima lugemiselamuse otsa. 




neljapäev, 11. juuli 2024

Mary Wesley "Kummelimuru"

Kolleegiväljakutse raamat, emakeeleõpetaja soovitus. 


Mind ajas lugedes kaks asja kohutavalt segadusse. Esiteks oli minu loetud raamat antud välja sarjas "Aegumatud armastuslood", aga armastusromaaniks ma ise seda kohe kindlasti ei kategoriseeriks. Pigem on see olemuselt perekonnakroonika. See toob meid minu teise kimbatuse juurde – see on selline perekond, mille kohta tänapäeval öeldakse "kärgpere", aga neid on seal lihtsalt nii palju, et mul läks kohe alguses järg käest, kes seal kellele kes oli. 😆 See, et raamatus jooksis paralleelselt peategelaste nooruspõlv teise maailmasõja ajal ja nii-öelda tänapäev, kus nad kõik on juba pigem vanad, ei tee asja paremaks, kuna see tänapäev toob sisse veel järgmise põlvkonna oma nimedega ja sugulusastmetega. Raamatu lõpuks jõudsin süstematiseerimisega siiski enam-vähem mingile õndsale õrrele.  


Luusisin natuke internetis ka ringi ja seal öeldakse, et "Kummelimuru" on Wesley kirjutanud natuke autobiograafiliseks, võttes šnitti omaenda lapsepõlvekodust ja moraali mõttes vabameelsest noorusest. Keegi kuskil teatas, et Wesley raamatud on nagu Jane Austeni omad, aga seksiga. Ütleksin, et pole vale määratlus. Veel saab internetist lugeda, et Wesley läks oma õega sellepärast natuke riidu, et raamatu nn matriarh ja patriarh (niivõrd-kuivõrd) Helena ja Richard on maha kirjutatud nende vanemate pealt, ja midagi õele selles ei meeldinud. 


Eks see noorte põlvkond seal pigem selline kadunud põlvkond on. Raamat algab õnneliku lapsepõlvega, kus lõhnav kummelimuru on turvatunde sümbol ja elumured on kusagil väga kaugel. Aga sõda lõhub turvatunde, kellelgi pole enam illusioone, mistõttu lähedust otsitakse eksperimendi korras ükskõik kustpoolt. Wesley lakooniline ja natuke isegi kalk stiil annab sõjaaegset emotsioonitust (ka intiimsuhetes) hästi edasi. Kuid kuigi pere jaoks on ilus Calypso tundelise poole pealt kõige külmem inimene, keda peres leida on, ja kes ei tee saladust sellest, et abiellub ainult raha pärast (mida ta ka tegi), siis raamatu lõpuks oli selge, et tema oli üks väheseid, kes endalegi üllatuseks tõesti armastuse leidis. Ka Helena ja Richard leiavad oma õnne, aga mitte omavahel, vaid jagavad omavahel sõbralikult ära naabritest abielupaari. One big happy family ja sharing is caring. 


Kui raamatud lõpevad sageli mingi lootusekiirega, siis "Kummelimuru" puhul on kuidagi vastupidi. Peategelaste lapsepõlvekodu pannakse müüki ja vähe sellest, ka kummelimuruga on ilmselt lõpp. Kaob viimanegi side sõjaeelse lapsepõlve süütute, muretute mängudega (kui parafraseerida klassikuid). Kuna mina ei ole inimene, kes õnnelikke lõppe taga nutaks, kui neid pole, siis teenis "Kummelimuru" siinkohal plusspunkte juurde. 


Kindlasti on see hea raamat ja see meeldis mulle hästi, kuigi ma vaimustusest päris nurruma ei hakanud. Elasin küll tegelastele väga kaasa ja tegelikult mõistsin ka nende otsuseid ja käitumismustreid. Kuid isegi kui kõik see paralleel mineviku ja tänapäeva vahel ja paljude tegelaste risti-põiki põimumiste teema oli Wesley kirjanduslik võte, siis minu maitsele oli seda siiski natuke üle hakitud. 


Kahju, et Wesley suri, enne kui jõudis perekonnakroonika järgmised osad ära kirjutada (või isegi kaalumisele võtta). Isegi kui ma teatud põhjustel raamatu suhtes natuke kahevahele jäin, siis nii head olid süžee ja tegelased kohe kindlasti, et ma oleks järge(sid) heameelega lugenud. 







kolmapäev, 3. juuli 2024

Eva Roos "Ema võtab kassi"

Kolleegiväljakutse raamat. Soovitajaks rahvatantsuõpetaja. 


Ma lihtsalt ei suuda, kui hea see raamat on! Hakkasin natuke otsast lugema eile õhtul, aga jalgpall surus peale, seega jätkasin täna hommikul malbes Eesti rõdukliimas. Õnneks on täna tööpäev ja enam-vähem kõik peale minu, kellel on puhkus, on majast kuskile maale lahkunud, nii et ilmselt minu kui väärika pedagoogi renomee sellest liiga palju ei kannatanud, et ma iga viie minuti tagant regulaarselt valju häälega naerma purskasin. On ju varem ka loetud nauditavaid lasteraamatuid, aga viimasest on juba väga kaua möödas. Igatahes oli see väga värskendav kogemus. 


Nagu pealkirigi juba näitab, siis kuigi kass võetakse perre pigem pisipere kõval pealekäimisel ja mahitusel, siis nagu ikka juhtub, jääb enamus tööst siiski koduse ema kraesse. Kuna peres pole varem looma olnud, on kogu trall kõigi jaoks esmakordne ja üllatusi täis, toredamaid ja jaburamaid, aga ka tüütumaid ja vahel ka vihaleajavamaid. Sest võtta ei saa ainult kassi, kass tuleb koos kogu emotsioonide spektriga, mis ilmas üldse olemas on.  


Kujutan ette, et endised (nagu mina) ja praegused kassiomanikud noogutavad ja muigavad seda raamatut lugedes teadvalt, aga tulevastest kassiomanikest võib-olla saavad inimesed, kes mitte kunagi kassi ei võta. 😏 Samas võib-olla just võtavad, sest hoolimata kõigist neist pahandustest, millest autor räägib, kumab kõigest läbi, et kass on ikkagi väga armas. Ja nagu igas peres (nagu meilgi) peale koera või kassi võtmist juhtub, leebub teda nähes ka kõige kõvem pereisa. 


Nuhkalbert nagu ma olen, suutsin ma juba natuke guugeldada ja minu kahtlused selles suhtes, et see lugu PEAB olema autobiograafiline, sai ka kinnitust. Siiski on mul autorile küsimus, millele mul on kavas tänu tänapäeva somemaailmale ka vastus välja nõutada – misasi on see "sindrinahk", millega korvi polsterdatakse, et kassil pehmem oleks? Mitte ükski sõnaraamat ei anna selle vasteks muud kui sõimusõna, lisaks teatab etümoloogiasõnastik, et sõna "sinder" tuleb saksakeelsest sõnast Schinder ja tähendab nülgijat, timukat või kuradit. Võib-olla ma ei julgegi teada, millega autor oma rattakorvi vooderdab? 😝 Aga kui teada julgen saada ja timukat nülitud ei ole, teen siia väikese editi juurde. 


(EDIT Väljavõte vastuseks tehtud postitusest, mis on täies ulatuses leitav Eva Roosi kirjanikukonto seinal Facebookis: "On roosa kootud sindrinahk - ema sall, mida kassile meeldis pojukesena rappida. 

On tükk kraed ämma vana mantli küljest, mis rangelt võttes pole sindrinahk, kuna on kuulunud mingile päris loomale ühes hetkes. Samas, kuna loomaliik on mulle teadmata, klassifitseerub see siiski sindrinahaks. 

Lõpuks on meetriga, õieti kaaluga, kangapoest ostetud sindrinahk, mis soojustas vanasti laste kelku, kuid teeb nüüd kassi küljealust mugavamaks. Arvan, et see on vist vanade plastpudelite uus elu, aga kes see teab - nüüdsel ajal, kui naftast ja puust saab ka kangast teha, on see väga segadusse ajav... 

Ühesõnaga - sindrinahk on kas kunstnahk (karvane kindlasti) või (mulle) tundmatu looma seljast pärit nahk.") 


Aga teie rõõmuks lõpetuseks ka paar tsitaati. 


Ema läks vannituppa kassi pesema. Ta sai teada, kui kõrgele võib viia motivatsioon. Vaid põgusa leige veega motiveerimise järel oli Prooton võimeline mööda dušiklaasi ja kahhelseina peaaegu lae alla välja ronima. 

***

"Ste-ri-li-see-ri-tud. Steriliseeritud. Mis see veel tähendab?" küsis Joosep. "Kas need on keevast veest läbi käinud hästi puhtad kassid?" 

***        

"Suurtel kassidel on küll huvitav. Siin on kanamaitseline, kalkunimaitseline ja linnumaitseline," loetles Lee riiulil täiskasvanud kasside konserve uurides. "Mis linnumaitselise sees on?" 

"Varesed ja muud, kelle sorti nad ei tea?" pakkus Ekke itsitades. Loomapoe müüja lausa ehmatas ja ruttas seletama, et kõik nende toidud on väga kõrgekvaliteetsed. Ema kuulas tõsise näoga ning noogutas rahustavalt kaasa. (- - - ) 

"Ema, miks varesed kõrgekvaliteetsed ei ole?" küsis Ekke. 

"Jää vait," sosistas ema, püüdes ise järgmist naeruhoogu maha suruda. Tal hakkas müüjast kahju. Keegi polnud vist nendesuguseid kliente ära teeninud. 


Head lugemist! 




teisipäev, 2. juuli 2024

Charlotte Weize "Rosaarium"

Väike võlaõiendus, Varraku maikuu raamat (juuni jõudsin enne läbi). 


Ega Charlotte Weitze kohta liiga palju infot mulle arusaadavates keeltes saada polegi. Niipalju siiski leida oli, et ta sai 1996. aastal oma esikraamatuga Taani nn "uustulnuka" kirjanduspreemia, et tal on folkloristikakraad, et ta kirjutised balansseerivad sotsiaalse realismi ja fantastika või maagilise realismi piirimail ja et teda võrreldakse Blixeni, Kafka ja Murakamiga. Blixeni raamat ootab mul siiani riiulis viisakalt oma järge, aga ma saan täitsa aru, kust see Kafka ja Murakami võrdlus tuleb. Samuti saan ma aru sellest, kuidas ühe inimese raamatutes võib olla esindatud nii sotsiaalne realism kui maagiline realism, sest "Rosaarium" täpselt seda nagu just oligi. 


Lugedes meenus mulle üks päriseluline väike lugu eelkooliealisest lapsest, kelle ema leidis õhtul akna peal kuud vaatamas, nägu pisaratest üleni märg. Kui ema küsis, mis mure lapsel on, sai ta vastuseks: "I don't know how to think about the moon." "Rosaarium" ei ole küll mingi pisarakiskuja raamat, aga sellise "I don't know how to think about it" tunde lõi see küll. Mul on nii Kafkat kui Murakamit lugedes olnud tunne, et see nn raamatu-reaalsus läheb nii tummiselt raskeks ja hakkab kuidagi mööda teadvust aeglaselt ja tihkelt voolama ja loob sinna mingi hoopis uue raja, nagu laavajõgi, mis lihtsalt läheb omatahtsi. Maailma, mida loob maagiline realism, ei ole meie elu-reaalsuses kunagi eksisteerinud, aga kõik need kirjanikud on lausa meisterlikult selle suutnud edasi anda nii elavalt, et kuskil vaimusilmas lood sa selle paiga ikkagi endale ära ka ja otsustad, et noh, mis siis ikka – kui Murakami maailmas võib taevast makrelle sadada, siis võib vabalt Weitze omas inimene võrseid ka ajada. Mis seal siis nii imelikku on. 


Raamat koosneb kolmest osast ja kuigi juba lugedes oli päris selge, et kolmas osa on teise osa järg, siis alles raamatu lõpus jõudis mulle kohale, et tegelikult oli teine osa ka esimese osa järg, nii et põhimõtteliselt on "Rosaarium" perekonnakroonika. Tegevuspaik pendeldab Poola ürgmetsast Taani ja sealt ka lõpuks Ameerikasse välja. Weitze valutab ilmselgelt südant looduse ja jätkusuutlikkuse pärast – sotsiaalne realism – ja vaatleb inimese ja looduse suhteid, eriti seda, kui lähedale võib inimene loodusele jõuda ja kas ka loodusega täiesti üheks saada, nii et ta ressursse enam ei raiska ja võib toimida põhimõtteliselt nullenergiamajana – see ots läks küll pauguga tavarealismi õhupallist välja ja maandus maagilise realismi pehmel padjal. Aga tegi seda väga maaliliselt ja ilusasti ja mingi lootuse ta tulevikuks ju andis ka, iseasi kas selline tulevik kõiki ka rahuldaks. 


Nagu juba tavaks saanud, on see "Moodsa aja" sari end minu jaoks jälle tõestanud. Ma võiks vist ka iga kuu pimesi selle sarja raamatu tellida ja mitte kahetseda. Oma osa selles on alati olnud ka tõlkel (seekord tõlkja Eva Velsker). Mul on tõesti hea meel, et üheksakümnendad on läbi ja päris igaüht, kes natuke inglise keelt oskab, niisama "proovima" ei lasta, sest hea tõlge on kindlasti raamatule lisaväärtus. 








pühapäev, 30. juuni 2024

Graham Robb "Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes"

Varraku juuniraamat. 


Ma natuke pelgan alati neid suuri telliseid, sest kui alguses juba selgub, et ei meeldigi, siis on lood küll halvad. Aga suure frakofiilina ei suutnud ma sellest ka mööda vaadata – tundus nagu raamat, mis peaks riiulis olemas olema. 


Graham Robb on inglane, kuid Prantsusmaal päris palju elanud (õppinud ja reisinud, kusjuures paljuski koos abikaasaga jalgratastel vändates) ja seda niimoodi tundma õppinud, nagu meist paljud elades seda ei saa ega suuda. Peale selle, et Robb saab jalgrattal külastada kohti, kus turistid ei käi, on ta ajaloolane ja tema marsruudid on alati seotud Prantsusmaa ajaloo ja kõigi nende läbituustitud ajalooürikutega. Seetõttu on juba ette selge, et kindlasti ootab raamatus palju uut infot. 


Stiililt on see mõnes mõttes väga sarnane meie Pariisi-raamatuga (Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis") – ka Robb on otsustanud, et palju huvitavam on lugeda päris inimeste päris lugusid kui lihtsalt kuivi fakte, millest enamik ununeb juba enne, kui lehekülje lõpuni jõuad. Robb ei pretendeeri sellele, et tema raamat esitaks ammendavat ajalugu. Tema eesmärk on noppida välja kõige põnevamad lood ja anda lugejale mitte läbilõige Prantsusmaa ajaloost, vaid viiluke siit ja lõiguke sealt, seda küll kronoloogilises järjekorras, aga siiski suuri lahmakaid ajaloost vahele jättes. 


Kui nüüd tuua mõni näide, kellest ja millest mulle eriti lugeda meeldis, siis minu jaoks varem absoluutselt avastamata kuju Gerbert Aurillacist rabas mind näiteks täiesti jalust, ja hoopiski mitte sellepärast, et temast sai esimene prantslasest paavst, vaid kogu selle teaduse pärast, mis tema peas pulbitses ja millest sündis ka igasugu põnevaid agregaate. Just tema oli see, kes tutvustas läänemaailmale abakust ja ilmselt ka araabia numbreid ning leiutas pendelkella. Muuhulgas. Või siis näiteks see teadmine, et juba 16. sajandil oli Prantsusmaal olemas Michelini soovitusnimekirja eelkäija. Väga huvitavad olid peatükid Napoléon III-st ja Madame Bovary prototüübist. 


Mis ma oskan kosta – tõesti meeldis. Graham Robbi on õnnistatud ka päris hea naljasoonega, nii et aeg-ajalt on seiklustele vahele pikitud ka mõni huumorirosin. Vahel on need rosinad ka lausa elust enesest, näiteks arvas Päikesekuninga ihuarst, et seedetrakti rolli sõdade võitmisel ei tohiks kunagi alahinnata; või siis kui 18. sajandil pärast Tuileries' lossi vallutamist hakati riiki ilmalikustama ja aristokraatiat kaotama, pidi üks õpetlane oma aadressi (Saint-Denis' tänav) lühendama lihtsalt silbiks Nis, kuna pühakuid (saint) enam ei ole ja aristokraatiat (eessõna "de" nimedes) ka mitte... 


Kindlasti ei saa siinkohal mainimata jätta, et Malle Talveti suurepärane tõlge on kindlasti selle raamatu üks suuri väärtusi. 


Vist juba saite aru, et ma soovitan seda seiklusliku ajaloo raamatut kõigile, kel Prantsusmaa või muidu ajaloo suhtes südames soe koht olemas on. 







laupäev, 15. juuni 2024

Betty Rowlands "Mõrv talvisel pärastlõunal" / "Mõrv puuviljaaias"

Aastalõpu aju-udus suutsin lugeda vaid muhekrimi. Vallavalitsus oli mind premeerinud väikese raamatupoe kinkekaardiga ja tundus, et on just õige aeg värskendada tutvust Betty Rowlandsi ja tema loodud Melissa Craigiga, kes on ametilt krimikirjanik ja eraeluliselt üks suuremat sorti nuhkalbert, kes lihtsalt ei suuda oma nina igale poole toppimata jätta, kui keegi kuskil sussid püsti viskab. 


"Mõrv talvisel päraslõunal" oli ootamatult tiheda süžeega. Kohalik kirjanik sureb, Melissal palutakse ta raamat lõpuni kirjutada ja otse loomulikult leiab Melissa kadunukese majast mõrvarelva (kuigi mõrva isegi ei kahtlustatud). Romaanikirjutamisel selgub, et pooleliolev raamat ise võis olla mõrva põhjuseks. 


Puuviljaaias sureb aga loomingulise puhkemaja peremees. Selle raamatu boonuseks on muidugi see, et nagu tavaliselt juhtub ka Midsomeris, sureb inimene, keda loo alguses on tutvustatud kui ülimalt ebameeldivat inimest. 😉 Ja mis te arvate, kas Melissa oli mõrva ajaks sinna oma romaani kirjutama tulnud, et ta saaks taas ennast kõigesse mässida ja end ohtlikesse olukordadesse panna? 


Mõlemad raamatud teenisid sama eesmärki – aidata mind taas lugemisjärjele. Kui pole kaua normaalselt süüa saanud, siis peab vaikselt kergemini seeditavate roogadega kuskilt pihta hakkama. Rowlands ongi just selline väike amuse-bouche, mis kellegi maailma just ei muuda, aga on tore ja meelelahutuslik. Kirjutatud on need lood stilistiliselt täiesti pretensioonitult, aga lobedalt. Ja ega siin muud öelda ei olegi. 





Piret Jaaks "Taeva tütred"

Kolleegiväljakutse raamat #3 ja 2023. aasta romaanivõistluse kolmanda auhinna laureaat. Mõnel teisel aastal oleks võinud ka ehk võita, aga seekord oli "Vareda" risuks jalus. 😆 Ütlen kohe ära, et kehvem see "Varedast" kindlasti ei ole ja ma ei ole kindel, et ma poleks neid ise teistpidi reastanud. Minu käest õnneks või kahjuks ei küsitud.


Eks vist on sellest pikast-pikast blogipausist võimalik teha omi järeldusi. Õpetajate kooliaasta lõpp võtab peale aja ka suhteliselt kõik elumahlad, nii et isegi kui jaksad lugeda, siis blogimine on hoopis teine asi. Kuid nüüd hakkavad asjad laabuma, õpilased on suvepuhkusele saadetud ja on aega lugeda ja blogida ja saada ühele poole selleaastase kolleegiväljakutsega. 


Kuna mina ei loe ju kunagi mingeid tutvustusi ette, siis tabavad mind raamatute süžeed sageli üsna ootamatult. Ega ma ei osanud ju muidugi üldse arvata, millest "Taeva tütred" räägib, aga seda ma tõesti poleks osanud arvata, et jutt käib Eestist pärit kristlikust misjonärist Türgi aladel, Osmanite riigi aegu. Veel vähem oskasin ma arvata, et see põhineb päriselt elanud Anna Hedwig Bülli elul (tema lapsepõlvekodu tunneme täna Iloni Imedemaana!) ja et tegemist on inimesega, kes päästis lugematul arvul (tuhandeid) armeenia rahvusest kristlasi Türgi genotsiidist. Hiljem töötas ta Aleppos.


Vikipeedia ütleb: "1911. aastal sõitis ta tööle Türki Marashi. Seal õppis ta ära türgi ja armeenia keele. 1916. aastal viidi Büll üle Marashi lähedal Haruniye külas tegutsevasse varjupaika ja kooli. Esimese maailmasõja järel, 1919. aastal, saatis Türgi valitsus Saksa heategevusorganisatsioonide esindajad maalt välja. Senistest varjupaiga õdedest võis kohale jääda ainult Büll kui Eesti kodanik. Haruniye varjupaik läks algul Ameerika ja siis Prantsuse katoliku misjoni juhtimise alla. Lõpuaastail oli Haruniye varjupaigas ligi 200 last. Büll sai käsu varjupaik üle anda augustis 1919."


Olen kuulnud arvamust, et "Taeva tütred" ei ole eriti hästi kirjutatud. Julgen vastu vaielda. Väheste saadaolevate ajalooliste allikate abil on Piret Jaaks kirjutanud kokku loo, mis näitab Anna Bülli kui tugevat naist, kes oma põhimõtetele ja kristlikule humaansusele alati kindlaks jäi, kuigi olukord oli tõepoolest hirmutav ja päris reaalselt eluohtlik Annale endale, aga veel rohkem armeenlastest lastele. Sellistes oludes oli kõige lihtsam ja loomulikum asi – inimlikkus – ühtlasi ka kõige ohtlikum asi. "Vaenlase" lapsi ravides ja toites tegi Anna Büll endast põhimõtteliselt riigireeturi, nii et tegelikult on imekspandav, et ta üleüldse seal ellu jäi. Piret Jaaks on tema loo andnud edasi just nii, et sealt jääb kõlama eelkõige humaansus ja vaikne, aga raudne naiselik tugevus – kui jutt käib kaitsetutest lastest, leiab enamik naisi endas üles selle emalõvi, kes ei taltu mitte millegi ees, seisku see keegi sinu ees kasvõi püssiga.  


Kokkuvõtteks. "Taeva tütred" rääkis mulle seni täiesti tundmatust inimesest täiesti teadmata loo ja tegi seda minu arvates täpselt nii, nagu ta seda tegema pidi. Mulle vähemalt tundub, et autor tahtis öelda just seda, mida ma sealt välja lugesin, ja seda kinnitavad ka mõned arvustused, mis mulle silma on jäänud. Ta ei keeruta, ei dramatiseeri üle, aga seda mõjusam ta tekst lõpuks on. Tänapäeval on sõna "kangelaslikkus" ikka veel natuke nõukogudeaegse loosungliku maiguga, aga sellist moraalset tugevust nagu Anna Büllil ei saa ega taha vähemaga kirjeldada. 




  

neljapäev, 2. mai 2024

Guy de Maupassant "Preili Fifi"

Minu esimene Maupassant. Ja jälle pean tunnistama, et midagi on minus niimoodi loodud, et Prantsusmaa ja prantslastega olen ma väga ühel lainepikkusel. Isegi hoolimata minu kergest eelarvamusest novelli kui žanri kohta – nimelt leian ma enamasti, et novellil pole karakterite ja tegevusliinide välja arendamiseks lihtsalt piisavalt mahtu – tuleb tunnistada, et kui novelle hästi kirjutada, on need tõesti nagu väikesed pärlid. 


Europeia sarja eesmärk (nagu on öeldud raamatu eessõnas) oli vahendada eestlastele Euroopa kultuuri mõjutanud kirjandusteoseid. Lood on tõlkinud erinevad meistrid, kusjuures leidsin raamatu lõpus sisukorrast ka ühe hea peretuttava Ott Ojamaa nime, kes raamatusse tõlkis loo pealkirjaga "Ristsed". Aga ka kõik teised novellid on tõesti ülihästi tõlgitud, sest prantsuse keel on  õnneks pääsenud sellest katastroofist, et iga gümnaasiumilõpetaja arvaks nagu inglise keele puhul, et "ma ju keelt oskan, miks ma siis tõlkida ei võiks proovida?" Prantsuse keele sellisel määral oskajaid oli (ja on jätkuvalt) siiski marginaalselt, mis on tema trump. Ehku peale ei hakata tegema. 


Maupassant on tõeline kirjelduste meister. Vahest kõige rohkem ma nautisingi tema mitte küll väga pikki, aga äärmiselt detailseid ja värvikaid kirjeldusi. Jagasin üht tsitaati juba lugemise ajal ka oma Facebooki-seinal: "Mingil pummelungiööl oli ta ilma erilise põhjuseta kahest hambast ilma jäänud, nii et nüüd sülitas ta välja sõnalärtse, millest oli raske aru saada." Kindlasti ei ole meres lihtsalt vahused laineharjad, ei – meri "sülitab vahtu välja". Ja mehed lähevad merele, mis"neelab neid nagu tablette".  


Sisu poolest ei räägi Maupassant tegelikult mitte millestki nii väga erilisest. Jutt käib kas reisist või meenutatakse mõnd armulugu või muidu huvitavat seika, kuigi mõned neist on ka traagilise lõpuga, nagu näiteks lugu pealkirjaga "Rasvarull", kus Maupassant küll midagi ütlemata mõistab hukka aadlike silmakirjalikkuse, ja seda väga reljeefselt. Kuid millest iganes ta kirjutab, teeb ta seda ülihästi ja vähemalt minu pani ta küll oma tegelasi läbi täpselt nendesamade silmade vaatama, millega ta ise neid nägi. 


Muide, Maupassant oli Zola enda kirjanduslik protežee. Tema loomeperiood kestis küll vaid kümme aastat, aga tundub, et sellega jõudis ta palju. Henno Rajandi ütleb: "Kunstilise tiheduse poolest ei jää Maupassant Flaubert'ist siiski palju maha. Tema eeskujulikult puänteeritud novellide tase on prantsuse kirjanduses tänapäevani ületamata." Kahjuks tabas teda elu lõpus vaimuhaigus ja nii ta hääbuski. Küll aga on kindel, et ennast kümne aastaga klassikuks kirjutada suudavad ainult ülimalt talendikad inimesed. Maupassant suutis. 


Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud. Preili Fifi on üldsegi mees. 😏




pühapäev, 28. aprill 2024

Marion Gibson "Nõidus. Kolmteist ajaloolist kohtuprotsessi"

Varraku aprilliraamat. Olen jätkuvalt väga tänulik! 


Kui kuuled sõna "nõiaprotsess", siis ilmselt liigub mõte automaatselt keskaega ja suurem osa kindlasti on vähemalt kuulnud väljendit "Saalemi nõid", mis siiski ehk  paljudele mingist müstilisest ja sageli määratlemata kaugusest pärit. Tõsi, keskajal kogu see nõiajaht pihta hakkas, aga loomulikult ei olnud see ju kõige algus. Taimetarku, loitsijaid ja muid sarnaseid teadjanaisi ja -mehi oli kindlasti palju varem. Lihtsalt neid ei aetud taga ega põletatud tuleriitadel (ega ka poodud). 


Nõiajahi algus langeb kuhugi 15. sajandi algupoolde. Siis hakkas jõuliselt esile kerkima selline uudne teadus nagu demonoloogia, mis selgelt teatas, et igasugu loitsimine ja needuste peale panemine on saatanlik ja kindlasti mitte jumalikku päritolu. Kurb oli aga see, et suvalist naabrit oli väga kerge nõidumises süüdistada, naabril aga pea võimatu süüdistusi ümber lükata. Kellel vedas, selle päästis kas resoluutne advokaat või mingitel juhtudel pisut valgustatum kogukond. Liiga paljudel siiski ei vedanud. Taolisi protsesse oli kõikjal, ka meie ERM-is oli (võib-olla on praegugi) võimalik vaadata filmi ühest täiesti kohalikust Eesti nõiaprotsessist. 


Gibson on teinud ära väga suure uurimistöö, allikmaterjalide nimekiri ulatub pea kolmekümnele leheküljele. Nagu pealkiri ütleb, on ta vaatluse alla võtnud kolmteist ajalooliselt silmapaistvamat kohtuprotsessi ja jah, üks peatükk räägib Salemi nõidadest. Aga kui te nüüd arvate, et raamat piirdub keskaja tuleriitade ja veeproovidega, siis eksite küll. Mitu juhtumit pärineb 20. sajandi algusest ja raamat lõpeb – uskuge või ärge uskuge – Stormy Danielsi ja otsapidi ka Donald Trumpiga. 


See juba vastab ka küsimusele, kuidas meil siis ka tänapäeval nõidadega on. Kes arvas, et viimased nõiad jäidki kuskile Salemisse, siis mõelge sellele, kui palju ka praegu filmides kasutatakse wicca loodususu (või mis iganes ta päriselt on) liini. Wicca näeb kahtlaselt sarnane välja sõnaga witch, inglise keeles nõid. Ja sealt see tulebki. Samuti tasub mainida, et see oma jutu järgi tohutult ateistlik eestlane kammib kahtlaselt sageli igasugustes kristallipoodides, samuti on juba võimalik muuseumidest osta "väega" ehteid ja minu enda klassiõde, kes ennast Kunksmooriks nimetab, teeb väeseepe ja tossukimpe ja teenib sellega igatahes elatise välja. Kas ei näita see, et ka pealtnäha kõige ratsionaalsemad inimesed tunnevad ikkagi, et kuskil on "midagi enamat"? 


Kokkuvõtteks võib öelda, et Marion Gibson on läinud tõesti süvitsi mitte lihtsalt kõigi nende nõiaprotsesside sisse, vaid võtnud vaatluse alla just inimesed, kes sellistes juhtumites pihtide vahele jäid. Enamasti oli tegemist inimestega, kes olid täiesti kaitsetud – naised tollases patriarhaalses ühiskonnas (aga kindlasti mitte alati naised, ka Gibsoni valikus on mitu meeste ümber keerelnud protsessi), kes olid ka vaesed, sageli kas mingi ihulise veaga või lihtsalt sisserännanud ja "mitte omad". Kes neist oleks ennast üldse kaitsta saanudki? Sõnaveeb defineerib sõna "nõiajaht" kui nimisõna "teisitimõtlejate või muidu ebasoovitavate isikute jälitamise ning tagakiusamise kohta." Hea, et Gibson neile tagakiusatuile nüüdki hääle on andnud. 









Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate).  Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal ...