laupäev, 12. september 2020

Nadine Gordimer "July's people"

 Ja taas kord tänu Hollandi postituvidele ja armsale Raamatukupjale!


"July's people" on lugu apartheidi lõpust Lõuna-Aafrikas, küll aga on see kirjaniku täielik fantaasia, kuna Gordimer kirjutas raamatu enne apartheidi tegelikku lõppu. Tema loos hakkavad mustad valgete vastu mässama, võtavad Johannesburgi üle ja see paneb alguse kodusõjale. 


Raamatu peategelased, valge perekond eesotsas pereisa Bami ja ema Maureeniga, on sunnitud Johannesburgist põgenema ning andma end omaenda teenri July armu alla - July viib nad oma kodukülla varjule. 


Võib juba arvata, et ei ole kerge Aafrika savihütikeses hakkama saada, kui oled harjunud elama suures majas ja sul on olnud teenrid. Aga Maureen ja Bam annavad oma parima - Maureen käib naistega söödavaid taimi korjamas, Bam meestega jahil. Nende kolm last kohanevad kiiresti ja saavad kohalike lastega sõpradeks, nii nagu see päriseluski lastega ikka on. 


Kogu see asi on nagu üks segane ümberpööratud reaalsus, kus viimsed saavad esimeseks ja esimesed viimseiks ning endised peremehed sõltuvad täiesti oma endise alluva heast tahtest. Pealegi kardavad valged pidevalt oma elu pärast ning nad ei julge jõest kaugemale minnagi. 


Omaette sümboliks saab perekonna pikap, mille July pere suureks meelehärmiks "üle võtab". See on küll ainus loogiline samm, kuna valged ei saa ju nagunii turule või poodi minna, kuid mina nägin selles küll järjekordset võimuvahetust - kellel pikap, sellel võim, sest rattad annavad ju vabaduse minna ja tulla. Kõige eelneva tõttu ei ole ma absoluutselt nõus raamatu tagakaanel oleva lausega, nagu kirjeldaks Gordimer seda, kuidas Smaleside perel Julyga võrdselt elades läheb. Kohe kindlasti mitte pole nad võrdsed - võõras kontekstis elades pole kohalikega võrdne keegi, seda olen ma Senegalis omal nahal tunda saanud. Isegi see ei loe, kellel on rohkem raha. Kohalik on alati võrdsem. Tagatipuks varastatakse ära ka Bami püss, nii et temal pole enam nagu mitte midagi. 


Raamat lõpeb sellega, et üle jõe maandub helikopter ning Maureen kahlab jooksujalu läbi jõe helikopteri poole. Üksi, ilma oma perekonnata. Teadmata, kas helikopteris on päästjad või vaenlased. 


Gordimer on selle kirja pannud stiilis, mida ühel õpetajal kooliaasta alguse segaduses üldse kerge lugeda pole. Tekst jookseb ühes joas, dialooge eristab muust tekstist vaid mõttekriips ja kohati oli keeruline aru saada, kes isegi räägib. Ma olen üsna kindel, et kui ma oleksin raamatu pealkirja kuulda võtnud ja näiteks juulikuus seda lugenud, poleks see nii keeruline ülesanne olnud. See on järjest lugemise raamat, mitte selline, mida loed mõne lehekülje kaupa, sest aega lihtsalt rohkem pole. Ehk siis - soovitan, kuid lugege siis, kui teil tõesti aega on. 






kolmapäev, 12. august 2020

Thomas Studer "Se retrouver, pour mieux se séparer"

Minu esimene prantsuskeelne jutukas. 😉 


Autor on ise prantsuse keele õpetaja ja ma olen teda Youtube'is jälginud. Ta on tegelikult täitsa lahe tegelane ja ta õpetab hästi visuaalselt ja lihtsalt - pea kõik oma tunnid illustreerib valgele tahvlile nagu Raivo Järvi omal ajal paberile. Kui sõna ei ole piisavalt rahvusvaheline, siis kasutab ta kas näoilmet, žeste või pliiatsit ja tahvlit, et vaatajad kõigest aru saaksid. Mulle ta igatahes meeldib ja ma olen teda ka oma õpilastele näidanud. 


Kunagi nägin kuskil - ilmselt sotsiaalmeedias -, kuidas Studer ise oma raamatut reklaamis. Ta ütles, et kirjutas selle raamatu just nimelt mõeldes neile inimestele, kes prantsuse keelt alles õpivad. Ehk siis, kuigi tegemist on romaaniga, siis tegelikult kogu asja põhiidee on keeleõpe teise nurga alt. Kommenteerida tasub mõlemat. 


Lugu räägib ühest noorest, kuid juba lahutatud naisest, ühest keskealisest abielupaarist ja ühest vanema põlvkonna paarist. Nad kõik üritavad oma elus mingit suuremat sorti muutust sisse viia, osadel õnnestub see paremini kui teistel. Ma mõtlesin lugemise ajal, et näed, peab kirjutama blogis, et loos on kolm paralleelselt jooksvat tegevusliini, mis omavahel kokku ei puutugi, aga raamatu lõpus selgus tänu ühele suurele õnnetusele, et kõik need kolm liini olid ühe pere inimesed. 😏 Päris viimaseks leheküljeks on õde ja vend hoolimata kõigest, mis vahepeal juhtus, oma õnne leidnud. 


Ütleme nii, et see lugu oli natuke parem, kui ma eeldasin. Natuke tundus dramaatikaga üle pakutud ja happy end oli ka etteaimatav, aga ma tuleksin nüüd selle juurde tagasi, et ilmselt ei olnud kirjandusliku šedöövriga maha saamine autori peamine mure. Keeleõppe seisukohast oli asi ennast väärt. Ma pean tunnistama, et ilmselt sellisest pikalt voolavast keelest mul puudu jääbki. Ega mul ju normaalset prantsuskeelset suhtlust nagunii põhimõtteliselt elus pole ja tasub tõesti ehk juturaamatutega rohkem rinda pista. See oht muidugi on, et midagi külge hakkab. 😮


Nii et jah, täitsa tore raamat oli, eriti minu prantsuse keele tervise seisukohast. Ei välista, et ma mingil hetkel sellele veel ühe tiiru peale teen, aga siis juba nii, et paber ja sulepea märkmevalmilt kõrval on. 



reede, 7. august 2020

Jokha Alharthi "Celestial bodies"

Järjest enam taban ma ennast mõttelt, et kirjandus ja muusika on väga sarnased, kui arvestada inimeste tarbimisharjumusi. Ikka ja jälle läheb peale kas kergekaaluline popp (asi, mida ingliskeelses kirjanduses saaks kategoriseerida fraasiga popular fiction) või mainstream klassika, mis koolis nina alla toodud on. Me teame Eesti, Venemaa ja ingliskeelsete riikide muusikat ja kirjandust, aga kui palju me teame teiste riikide raamatutest ja kirjanikest? Kuid mida rohkem sa muusikat kuulad või raamatuid loed, seda enam tahaks midagi teistsugust, huvitavat - ja huvitavat leiab sageli nn "nurga tagant". Seepärast, kui keegi küsib lugemissoovitusi, siis minu soovitus ongi see: vaadake nurga taha!


Olen ise viimaste aastate jooksul avastanud näiteks päris palju hispaaniakeelse maailma kirjandust, nii Hispaania enda kui Lõuna-Ameerika riikide oma. Samamoodi on mul suur respekt Aafrika kirjanike vastu, sest niipalju kui ma neid lugenud olen, on need olnud tõelised pärlid - Adichie, Achebe, Emecheta. Ning seekordne raamat on hoopis Omaanist. 


Omaan on väike kõrberiik, kus inimesed räägivad araabia keelt ning loomulikult - arvestades piirkonda - on see islamiriik. Oma viieaastase Senegali-pagasiga tunnen ma moslemite elu küll üsna hästi, aga selge on see, et kohalik kultuur ja tavad lisavad ikka elule oma koloriidi. Näiteks ei märganud ma raamatus mitte ühelgi mehel rohkem kui üht naist, kuigi islamiseadused seda lubaksid. Küll aga abielluti ikka nii, et isa tuli ja ütles tütrele, et nüüd on nõnda, et sina lähed sellele ja sellele mehele. 


Oli väga huvitav jälgida, kuidas kolm sama pere tütarlast sellise uudise nii erinevalt vastu võtsid. Vanim täieliku apaatiaga. Keskmine vaikse rõõmuga, et saab ometi mehe, tänu kellele tema saab lapsi sünnitada. Ja kolmas keeldus kategooriliselt ja tekitas skandaali, kuna ta oli juba ennast ühele noormehele ära lubanud ja ei tahtnud kuuldagi sellest, et noormees oli juba ammu Kanadasse õppima läinud ja tal polnud mingit kavatsust sealt tagasi tulla (olgu öeldud, et tegelikult ta ikka tuli tagasi ja nad abiellusid ka, aga see oli ainus selle pere abieludest, milles tüdruk nii väga pettus, et lõpuks lahutas). 


Üldse oli paeluv lugeda, KUI erinev võib ikka üks kultuur meie omast olla. Seal on olulised hoopis mingid muud asjad ja põhimõtted, inimestel on sagedasti muud unistused kui meil siin, eriti naistel. Aga näiteks emaarmastus on tõesti üks universaalsemaid nähtusi maailmas, isegi kui abikaasade vaheline suhe on väga erinev sellest, mida meie soovime oma elus näha. Kasvatus on muidugi ka loomulikult täiesti erinev. 


Taevakehade sümboolika käib läbi siit-sealt, aga päriselt otsi kokku hakkab see siduma üsna raamatu lõpus, kus keskmise tütre mees tahab oma naist panna tiirlema endaga samal orbiidil. Kuid oma vaikse järjekindlusega paneb Asma abikaasa mõistma, et ta on tegelikult hoopis üks teine taevakeha ja käib ikka täitsa oma rada. 


Iseenesest oli Alharthi kasutanud päris omamoodi kirjanduslikku võtet ja kirjutanud kogu loo täiesti suvalises järjekorras. Kogu kronoloogia hüppab igas võimalikus suunas ja ausalt öeldes tegi see alguses jälgimise täitsa keeruliseks. Aga kui juba tegelased tuttavaks said, siis polnud enam hullu. Küll aga tuli mul tunnistada, nagu omal ajal ka Dostojevski "Idiooti" lugedes, et ma saan aru, miks see on hea raamat, aga päris lõpuni ma ennast selle looga ära ei ühendanud. 


Samas jällegi näen ma seda raamatut kui üht täiesti teistmoodi värvikombinatsiooniga nurka oma lugemuse seinavaibal ja loomulikult ei ole ma ühegi lisatud mustri pärast õnnetu. Vastupidi. 






kolmapäev, 5. august 2020

Michelle Marly "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm"

"Minu romaan ei pretendeeri küll ainsa tõe avastamisele, ent ajalugu on loodetavasti näidatud nii tõelähedasena kui võimalik. Siiski olin sunnitud teatud sündmusi kujutama tegevusraamistikus lühendatult või kulu poolest veidi nihkes, mis on põhjendatav dramaturgiaga. Sest minu lugu on ja jääb romaaniks. See ei ole aimeraamat ega peagi seda olema. Seepärast ärge pange mulle pahaks, armsad lugejad, kui leiate siit või sealt ehk siiski mõne vea."  (Järelsõnast)

Usun, et on tõsiseid ajaloohuvilisi või Chaneli-spetsialiste, keda eelnev lõik pigem pelutab. Raamatut ostes ausalt öeldes ei pannud minagi kaanel tähele sõna "romaan" ja seda nähes ütlesin "hmm". Sest on ju ennegi nähtud, kuidas mingi raamat või film on tehtud kellegi elu või mingi sündmuse ainetel ja siis see "ainetel" on tõest kui sellisest väga kaugel. Ma olen ikka mõelnud, kas kunsti nimel tõe otsene väänamine on ikka põhjendatud?

Aga nagu Michelle Marly sealsamas lõigus ka ütles, on ta üritanud kirjutada nii tõelähedaselt kui võimalik. Eks ma pean ära ootama, kui minu isiklik Chaneli-spetsialist Marina raamatuga ühele poole saab, aga raamat kui selline mulle tõesti sümpatiseeris. Olen ju ikka öelnud sedagi, et ajalooraamatutest ei saa eales keskaegsest Tallinnast nii elavat pilti kui näiteks Hargla Melchiori-lugudest. Ja kui nüüd võtta käesolevat raamatut kui üritust inimestele näidata, milline Coco Chanel oli ja mis teda selliseks kujundas, miks "Chanel No 5" talle nii oluline oli ja kuidas see sündis, siis sellise inimlikul tasandil mõistmise tekitas Michelle Marly küll. 

"Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" ei ole Chaneli elulugu, vaid just nimelt No 5 parfüümi sünnilugu. Idee oli tal sündinud koos oma elu armastuse Arthur Capeli ehk Boyga, kes autoõnnetuses traagiliselt hukkus ja sellest ei saanud Coco vist elu lõpuni päriselt üle. Küll aga jäi lõhn nende mõlema pärandina kogu maailma heljuma. Ilmselt võiks see olla kohustuslik kirjandus kõigile neile, kes arvavad, et Chanelil oli terve rodu lõhnu, millest järjekorras viies oli see kõige-kõigem, aga no see polnud päriselt nii. Numbriga viis oli Chanelil oma teema juba lapsepõlvest saadik ja ma nii hirmsasti loodan, et see ei olnud Marly kirjanduslik liialdus. Arvestades teema olulisust ehk polnud. 

Lõhna sünniloosse on segatud rohkem või vähem terve hulk vene ladvikut, kas siis poliitilist või kunstialast. Tema elust jalutavad läbi impressaario Djagilev, geniaalne helilooja Igor Stravinski ja  pagendatud suurvürst Dmitri Romanov ning tema õde. Samuti käib tema elust väga lähedalt läbi näiteks Pablo Picasso. 

Coco Chanelile on vaja teha tõeliselt sügav kummardus. Sellise lapsepõlvega võiks ju ka oma saatusega resigneerunult leppida, aga Chanel oli esiteks tõeline self-made-businesswoman ja teiseks suutis ta endas arendada nii kordumatu stiilitaju kui kunsti- ja muusikahuvi. 

Soovin proovida mööda vaadata sellest, et raamat oleks tahtnud veel ühte keeletoimetamise tiiru, sest lauseehitus ei tahtnud vähemalt raamatu esimeses kolmandikus hästi kulgeda. Edaspidi läks kas paremaks või ma ei pannud seda enam lihtsalt tähele. Kahjuks ei saaks ma seda raamatut ka originaalis lugeda, kuna see on saksakeelne. Kuid nagu ma ülalpool juba mainisin, on lõppkokkuvõttes tegemist väga sümpaatse raamatuga, mis tekitab inimlikku mõistmist. Ja vahel on see olulisem kui see, et oleks kasutatud täpselt samu sõnu või astutud täpselt nii mitu sammu, kui Coco Chanel seda päriselt tegi. 






reede, 31. juuli 2020

Hedda Peet "Pariisi kohvikud ehk härra Nuga ja proua Kahvel Pariisis"

Selle raamatu otsa koperdasin ma täiesti juhuslikult hoopis midagi muud otsides. Aga mina olen ju vana Pariisi-haige ja need kohvikud, need kohvikud oma terrassidega... Ja kui ma lugesin, et jutustajateks ongi päriselt lauanõud, härra Nuga ja proua Kahvel, siis ütleme nii, et I was intrigued. Sellest, et ma taolistel hetkedel tegutsen ürginstinkide ajel, olen ma just hiljuti siin seoses Orwelliga ju teile rääkinud. 

Ma sooviksin siinkohal alustada Apollo e-poes olevast raamatututvustusest: "Raamat tutvustab Pariisi vanemaid ja kuulsamaid kohvikuid, kus armastasid istuda kirjanikud ja kunstnikud ja kus pakutakse tänagi traditsioonilist Prantsuse toitu kaunites ajaloolistes ruumides. Soovitused koogisõpradele, kohvisõltlastele ja kunstihuvilistele."

No mis ma oskan kosta? Jah, ma ei saa nüüd otseselt eitada sellest tutvustusest midagi. Aga kogu see 50 lehekülge mõtlesin ma pingsalt sellele, et kes ikkagi päriselt selle raamatu sihtgrupp võiks olla. Välja ei mõelnudki. Sest kui sa kirjutad raamatu, milles on "soovitused koogisõpradele, kohvisõltlastele ja kunstihuvilisele", siis miks sa kirjutad teksti lasteraamatuna? Sest andke andeks, seda see stilistiliselt oli. 

"Üks legend räägib, et Benjamin Franklin kavandas just siin istudes Ameerika tulevase põhiseaduse," täiendas härra Nuga tähtsa näoga ja ajas selja sirgu. "Kas näeme ka Napoleoni mütsi, mille ta kunagi siia panti jättis?" päris pisike preili Teelusikas. Härra Nuga noogutas uhkelt. 

Ei, mul ei ole mitte midagi lasteraamatute vastu. Küll aga ei vasta see sel juhul küsimusele, mida siin teevad siis need soovitused kohvisõltlastele ja kunstihuvilistele ja mille hea pärast on vaja veel piltide alla panna ühe-kahe kaubaartikli hinnad? Sest lapsi ei huvita neist miski ja seda teksti mina küll ei kujuta ette ühtki täiskasvanud Pariisi-sõpra iseenese tarbeks lugemas. 

Omaette teema on kirja- ja trükivead. See raamat oleks hädasti vajanud toimetajat, kes prantsuse keelt hästi valdab. Juba esimesel leheküljel, kus on kohvikute nimekiri, on kirjavead sees. Ilmselt on mõned neist puhtalt näpukad, trükivead, aga nii väikese raamatu puhul on see ikka täiesti andestamatu. Ülakomaga käänamise vigu oli nii palju, et ei jõudnud kokku lugedagi, ning kirsiks tordil oli see, et ka trükitehniliselt poldud alati kasutatud sama ülakoma. Minu jaoks jättis soovida ka piltide kvaliteet. 

Veel tekitas minus küsimusi see, miks oli üks "peatükk" (kui üheleheküljelist teksti tinglikult nii võib nimetada) Triumfikaarest ja Eiffeli tornist. Kohvikuid selles loos polnud ja ausalt, Pariis Pariisiks ja sümbolid sümboliteks, aga äkki saab ikka mõne raamatu ilma nendeta ka kirjutatud, kui teemaks on kohvikud näiteks. Ka Eesti kohvikute peatükk päris lõpus pani küsima, kas seda oli sinna ikka vaja, aga selle ma põhjendan enda jaoks seal ennem ära kui Triumfikaare. 

Lühidalt, nii nõutu pole ma juba ammu raamatukaant sulgedes olnud. Ja ausalt, ma ei oska seda kellelegi soovitada. Ülaltoodud põhjustel. 





Lewis Carroll, Martin Gardner "The Annotated Alice. The Definitive Edition"

See nõuab nüüd natuke selgitust.

Tegelikult on tegemist Lewis Carrolli kahe Inglise kirjanduse tüviteksti, "Alice imedemaal" ja "Alice peeglitagusel maal" kommenteeritud tekstidega. Tuletame meelde, et Carroll (kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson) kirjutas esimese Alice'i raamatu aastal 1895 ja teise 1871. Elukutselt oli ta matemaatik ja tal oli ka kirikuõpetaja väljaõpe, kuid vaimulikuna ta ei tegutsenud, vaid töötas matemaatika ja loogikaõppejõuna kolledžis, mille dekaaniks juhtus olema Henry Liddell. Henryl oli seitsmeaastane tütar, Alice. Ja täiesti juhuslikult meeldisid Charlesile kõigist inimestest kõige enam just väikesed tüdrukud. Eriti Alice Liddell. Poisse ta pelgas ja naist ta ka kunagi ei võtnud. 

Ma ei hakka siin hetkel peensustesse laskuma, aga selge on see - otseselt pedofiil Dodgson ikkagi vähemalt oma ajas ei olnud, kuna kõik need tema lapssõbrad, nagu ta neid ise kutsus, on temast alati väga suure kiindumusega rääkinud. Gardner arutleb, et võib-olla oli asi hoopis selles, et nii väikeste tüdrukutega oli ta kindel, et nendega ei juhtu midagi ja ta ei pea siis eraldi muretsema, et keegi midagi valesti mõistaks või tunneks. Tänapäeva standardite järgi ületas ta muidugi arvukalt igasuguseid piire ja Gardner neist ka pikalt räägib, nii et kellel huvi on, mida ta siis täpsemalt tegi ja mida mitte, tulge laenake minu käest raamat või ostke ise. 

Nagu ilmselt pea kõik teavad, on tegemist Alice'i kahe unenäoga. Mõlemad neist on umbselt täis igasugu sümboolikat, matemaatikat ja loogikat, nii et see pole nüüd küll miski ime, et kommentaarid on umbes kaks korda pikemad kui Carrolli tekst ise ongi. Ta armastab väga sõnamänge ja üsna tüüpiline mõlemale raamatule on see, et imedemaal ja peegli taga võtavad kõik tegelased ka idiomaatilisi väljendeid sõnasõnaliselt ja sellest sünnib lugejale omajagu palju nalja. 

"Alice peeglitagusel maal" lisab kõigele sellele veel ühe dimensiooni - malemängu. Tegelased on malenupud, Alice ise on ettur ja kes malemängust midagi teab, see on ka kursis, et kui ettur jõuab kaheksandale ruudule, võib mängija ise valida, mis vigur see nüüd etturi asemel on. Enamasti muidugi valitakse lipp (inglise keeles Queen), sest lipp saab igas suunas ja ükskõik kui kaugele liikuda. Loomulikult soovib Alice kuningannaks saada - ja saab ka. 

Igal ruudul kohtub Alice erinevate tegelastega. Eelviimasel ehk seitsmendal ruudul kohtab ta valget rüütlit (malendite seas on knight eesti keeles ratsu), kelle kirjeldusest ja ka Dodgsoni enda märkmetest on selge, et see rüütel on tema ise. Alice'i ja rüütli vahel areneb kergelt nostalgiline vestlus ja lõpuks ratsutab rüütel minema, kuid palub, et Alice talle nii kaua taskurätikuga järele lehvitaks, kui ta veel näha on. Sellest stseenist on kõik Carrolli uurijad ja kommenteerijad leidnud ilmselge vihje sellele, et kui Alice suureks saab (sest järgmisel ruudul saab ta ju ometi Kuningannaks), tuleb Dodgsonil temaga sümboolselt hüvasti jätta. 

Kindlasti ei ole võimalik ühes blogipostituses rääkida kõigest, mis imedemaal või peegli taga juhtub (peeglitaguses maailmas on näiteks paljuski tegemist paaride ja peegeldustega), aga ma tõesti väga sügavalt soovitan Alice'i lugusid lugeda koos kommentaaridega - tegemist on esiteks nii tugevate eraeluliste seostega, et neid teadmata ei saa poolestki jutust aru. Ja teiseks kirjutab Carroll oma lugusid viktoriaanlikul Inglismaal ja seda kultuuriruumi on vaja kõigile lahti rääkida, isegi inglastele. Aga ilmselgelt on tegemist, nagu mainitud, tüvitekstidega ja need on tegelikult ikka täitsa geniaalsed raamatud. 

Seda tahan ka ilmtingimata mainida, et võib-olla on Gardneri huvi Carrolli vastu tingitud sellest, et temagi oli matemaatik ja mõistis sellealaseid vihjeid tekstides ilma pikema selgitusetagi (ja neid on seal palju). Gardner on kõige tsiteeritum ja lugupeetum Carrolli-autoriteet. Tema esimene kommentaar ilmus juba 1960. aastal ja minu loetud raamat, milles ta on oma eelmist kaht kommenteeritud väljaannet veelgi täiendanud, 1999. aastal. 

Jäägu seda postitust lõpetama "Peeglitaguse maailma" viimane luuletus, millest peaks olema selge, et raamat on pühendatud Alice Pleasance Liddellile (vaatame rea algustähed üle, eks?). Lisan ka Alice'i foto, mille pildistas Dodgson ise. Pildi pätsasin Vikipeediast. 






reede, 24. juuli 2020

George Orwell "Down And Out in Paris And London"

Selle raamatuga oli selline lugu, et ma olen ikka täitsa lootusetu. Monkey see, monkey do. Tegelesin parasjagu Pariisi märgilise Shakespeare & Company raamatupoe kohta käiva materjaliga ja mõtlesin, et vaatan lihtsalt, mis nende koduleht ka näitab. Kodulehel oli paraku võimalus posti teel raamatuid osta ja mina muidugi tõmbasin kõrvad lidusse ja sisestasin tellimuse. Naine, nõrkus on su nimi, ma ütlen küll! 

"Down and out in Paris and London" on Orwelli päris esimene raamat. Tema elus oli aeg, mil ta oli tõesti täiesti rahata ja ei suutnud pisimatki tuba rentida. Raamat räägibki tema heidikuajastust Pariisis ja hiljem ka Londonis 1920ndatel aastatel. 

Huvitav on seda lugu lugedes meeles hoida, et Orwell ei ole üldsegi vaesetest tingimustest võrsunud - hariduse sai ta alustuseks suisa Etonis (loomulikult ma ju lugesin korduvalt an Etonian asemel an Estonian ja iga kord tabas mind värske imestus). See näitab, kui kiiresti ja lihtsalt läheb inimesel korda totaalsesse vaesusse langeda, aga sealt välja ronida on juba teine tera. 

Pariisis hoiab Orwell endal hinge sees tänu sõpradele, kes tal töökohti leida aitavad. Nad möllivad hea juhuse tahtel end tööle suhteliselt kobedasse restorani, aga see kobedus on kõik ainult söögisaalis. Köögipool on kõike muud kui kõrge tasemega ja kogu selle räpa ette kujutamisega oli isegi raskusi - kui rasvaste nõude pesemiseks oli vaid külm vesi ja tükk seepi (kumbki ei võtnud rasva maha) ja lõpuks pühiti taldrikud lihtsalt oh-ei-kindlasti-mitte-puhta rätikuga jõu abil enamvähem puhtaks ning kui maha kukkunud toit läks kohe põrandalt (mida kattis juba päeva jooksul tekkinud kultuurikiht) taldrikusse tagasi, siis ma ei imesta üldse, et Orwell kirjutab raamatu lõpus muuhulgas, et kallisse restorani ei lähe ta enam iial sööma. 

Tema õnneks kutsub sõber teda Inglismaale tagasi, kus teda ootab eraõpetaja koht. Kahjuks selgub kohale jõudes, et õpilane on kuuks ajaks reisima läinud, aga raha Orwellil ju ometi enam pole. Selle kuu veedab ta vaeste öömajades, üks hullem kui teine, ja kirjeldab seda suhteliselt detailselt. Vahest nõrganärvilisematele liigagi detailselt. Viimases paaris peatükis lahkab Orwell üsnagi kriitiliselt Inglismaa seadusi, mis vaeseid puudutavad. Näiteks ei tohi nad kaht ööd järjest samas kohas ööbida, välja arvatud nädalavahetusel - aga siis ei tohi nad kuskile välja minna ja peavad lihtsalt istuma nagu silgud pütis ühe koha peal, kuna ruumi rohkemaks ei ole, ja lihtsalt igavlema. Orwell kirjutab selle stseeni lõpetuseks: "The room stank with ennui." 

Samuti ei tohi 1920ndate aastate Londoni vaesed, vastupidiselt Pariisile, tänaval magada. Nad tohivad seal istuda, aga kui nad uinuvad, ajavad politseinikud nad sealt minema kuhugi mujale. Ja kuna nad ka põhimõtteliselt töötada ei saa, siis on see üks tõeline nõiaring. Orwell kirjutab, kui palju need kümned tuhanded inimesed riigile umbes maksma lähevad, ja räägib, et riik oma seadustega ise on teinud seda, et neist inimestest ühiskonnale mitte mingit tulu ei tõuse. 

Pikalt kirjeldab ta ka vaeste ja kerjuste olemust, kuidas needsamad tingimused on neist võtnud viimase kui inimlikkuse. Ta paneb ka tähele, et kui keegi vaesele armuande jagab, siis see tekitab vaestes heategijate vastu mitte tänutunnet, vaid vaenulikkust, nii kummaline kui see ka pole - "A man receiving charity practically always hates his benefactor - it is a fixed characteristic of human nature; and, when he has fifty or a hundred others to back him, he will show it." Ehk tuleb see sellest, et see nii-öelda heategija on elav meenutus sellest, mis on kelle koht ühiskonnas? 

Kui ma pean valima lemmikkirjaniku, siis ilmselt nimetan ma ikka Margaret Atwoodi. Aga mul on ka lemmikraamat - ja see on just nimelt Orwelli "Loomade farm". Ühiskonnakriitilisus saadab Orwelli kirjutisi läbivalt. Pärast Pariisi ja Londoni lugu kirjutab ta veel ühe raamatu, mis Inglismaa vaesust kajastab (täpsemalt Lancashires ja Yorkshires), seekord aga juba autsaiderina, kuna see oli põhimõtteliselt tellimustöö ja Orwellil endal oli siis korralik töökoht. Hiljem jätkavad seda joont juba "Loomade farm" ja "1984". Kui "Loomade farm" on geniaalne allegooria, siis "Pariisi ja Londoni heidikud" on lihtsalt aus ja räpane portree. 

Ah jaa, ärge siis unustage, et George Orwell on kirjanikunimi. Passi järgi oli tema nimi hoopiski Eric Arthur Blair ja kirjanikunime pätsas ta Orwelli jõelt East Anglias. 

"Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus eesti keeles viimati Tänapäeva "punase raamatu" seerias, tlk Sirje Veski. 





reede, 17. juuli 2020

Aravind Adiga "The White Tiger"

Kallis kubjas kandis minu eest väga mitmekülgselt hoolt, et ma ikka ainult odavate krimkadega ennast kolme veretilga eest kergkirjandusele ei müü. See blogiartikkel saadab taas tänu Hollandi poole teele.  💚

"Valge tiiger" räägib loo Indiast kogu selle armetuses. Ilmas on ikka igasuguseid riike ja kuuled ju iga päev sedagi, kuidas inimestele ei sobi Eestis üks või teine asi, aga no tõepoolest, Indias on ikka päris hullusti. Raamatu peategelasele ei viitsita isegi mitte nime anda, perekond hüüab teda sõnaga "Munna", mis ei tähenda muud kui lihtsalt "poiss". Kui su oma pere isegi niipalju aega ja tahtmist ei leia, et sulle nime panna, siis on ikka halvasti küll. 

Munna võtab endale ühel hetkel ise nimeks Balram ja möllib ennast rikastele autojuhiks. Ta räägib avameelselt sellestsamast "orjamentaliteedist", mida eestlastelegi tihti ette heidetakse - kes teenriks on sündinud, see on oma peremehele lojaalne nagu koer ja võtab isegi siis vastutuse peremehe eest endale, kui tegemist on tapmisjuhtumiga. Teiseks takistab neid ikkagi ka väga sügavale juurdunud kastisüsteem, ja kuigi otseselt teenrikasti kui sellist loo kulgemise jooksul Indias enam pole, siis inimeste südameid on raskem muuta. Balram kutsub seda "kanakuudiks", kust välja rabeleda ühelgi linnul võimalik ei ole, rapsi palju tahad. 

Koolis ütleb inspektor Balramile (kelle akadeemilised oskused on teistest kõvasti üle), et ta on haruldane isend, nii-öelda valge tiiger. Ja ühel hetkel teeb ta tõeliselt haruldase otsuse kanakuudist välja murda ja see tal ka õnnestub. Ma ei hakka seda nüüd tulevastele lugejatele ette ära kirjutama, aga raamatu lõpuks (see on juba esimestest lehekülgedest selge ja sellepärast ei pea minagi sellest saladust tegema) on Balram self-made-man, rikas nagu troll ja võimu on tal rikkusest vaat et rohkemgi. On ta oma ratsarikkuses kuidagimoodi üllam kui tema kunagised peremehed - eks jätame iga lugeja enda otsustada.

Ma ei ole ise Indias käinud ja kindlasti ei tee ma nüüd ka selle raamatu põhjal järeldust, et India on üks haige ja läbikukkunud koht. Igas riigis on "põhjakoristajaid" ja korruptsiooni ka kindlasti, Balram on lihtsalt juhuse tahtel sündinud sellisesse ühiskonnagruppi, kes tahes-tahtmata näeb kõike negatiivset, mis näha on - nii seda, mida toob kaasa endaga vaesusest tingitud minnalaskmismeeleolu kui ka seda, mida teeb raha rikastega.  

Kogu raamat on üles ehitatud Balrami kirjana Hiina peaministrile, kes on Indiasse külla tulemas, sest Balram on võtnud nõuks talle tutvustada Indiat nii, nagu see tegelikult on. Tema kirjutamisstiil on sagedasti isegi lustlikult kergekäeline ja ka seal, kus see seda pole, on teksti lihtne jälgida. Ülearuseid filosoofilisi keerutamisi pole, ta lihtsalt laob kõik lugeja ette nii, nagu see on. Järeldused saab juba igaüks ise teha. 

Tõesti väga meeldis. Ja eesti keeles on "Valge tiiger" ka olemas, tõlkija Karin Suursalu (järelikult hea tõlge). 



esmaspäev, 29. juuni 2020

John Maxwell Coetzee "Disgrace"

Võlg on võõra oma ja eriti halb on see, kui jääd võlgu oma isikliku raamatukupja ees, kes on sulle saatnud hunniku kvaliteetkirjandust. "Disgrace" on mul juba mitu kuud loetud raamatute riiulis, aga ei ole kuidagimoodi olnud õiget hetke. Nüüd otsutasin, et ei ole paremaid, halvemaid blogimisaegu, on ainult hetk, milles kirjutan praegu. Nii et armas raamatukubjas, siit ta tuleb. 

Huvilistele ütlen kohe ära, et raamat on tõlgitud ka eesti keelde ning seda saab otsida pealkirjaga "Häbi" - tõlkija Vladimir Indrikson, värsside tõlkija Harald Rajamets. Kuna ma ise lugesin seda inglise keeles, ei oska ma eestikeelset tõlget mitte mingil moel kommenteerida, aga olemas ta on. 

David Lurie on frivoolsete elukommetega inglise keele professor. Kuna ta regulaarprostituut keeldub temaga päris suhet loomast, võrgutab ta alustuseks ära sekretäri (kui paremat ei saa, kõlbab klišee ka, eksole) ja siis hakkab taga ajama üht oma tudengitest. Ja mida mehele ei anta, selle mees võtab. Kasvõi vägisi. Kui see karutükk välja tuleb, keeldub Lurie mingilgi kombel vabandamast, sest tema arvates on oluline elada nii, nagu kirg küsib. Skandaali tulemusena jääb Lurie oma tööst ilma ja lahkub ülikoolist, saba jalge vahel. 

Ta suundub oma tütre juurde maafarmi, et aeg maha võtta. Machomees nagu ta oma arust on, leiab ta iroonilisel kombel, et ta tütar ei olegi meestest ülepea huvitatud. Ja kui häbiks juba läks, siis vägistab kamp mustanahalisi Lurie tütre ära (sellesama rünnaku käigus pannakse Lurie ise põlema, õnneks pääseb ta suuremate vigastusteta) ja lõpuks abiellub Lucy ühe kallaletungija sugulasega. Mehega. 

Kõige selle tulemusena on üsna loogiline, et raamatu lõpuks on Lurie üpriski resigneerunud mees, aga ma kirjutan seda üsna mõtlikult. Resignatsioon nagu ütleks, et inimene on tohutult kannatanud ja oma kurjale elusaatusele vastu pannud jne. Aga Lurie puhul ma ei teagi, ega tal polnud algusest peale mingeid erilisi emotsioone. Tundub, et ta võtab iga järjestikust lööki mitte küll kergelt, aga emotsionaalse õlakehitusega. Võta nüüd kinni, kas see on stoilisus või tuimus. Mina kaldun teisele variandi poole, sest raamatu algusest peale on ta pigem siiski hedonist, kellel pole sooja ega külma sellest, mida näiteks tunnevad naised, keda ta ära kasutab. 

Coetzee kirjutab hästi tihedalt. Võib-olla see on üks asi, miks ma kohe peale lugemist klaviatuuri klõbistama ei hakanud - vaimutoit oli nii rammus, et vajas natuke seedimist. Ka lugemine ei olnud kiire, sest iga rida vajas läbi mõtlemist ja kaalumist. Tundus, et oleks reetmine lugemisse vähem panustada kui autor kirjutamisprotsessi. Ega ma ei jõua siingi kõike analüüsida, koerad ja Lurie hilisem suhe jne... 

Ja kui nüüd minna üldisema tausta juurde, siis toimub tegevus apartheidi-järgses Lõuna-Aafrikas. Ilmselt võiks ja ehk peakski seda meeles pidama, kui mustanahalised vägistajad leiavad endale õigustuse, et valged (nagu Lucy) on neid rõhunud jne. Iga must tahab maksta kätte ükskõik millisele valgele. 29. juunil 2020, pärast George Floydi surmaga käivitunud ohjeldamatuid massirahutusi, ei näe ma palju erinevust. Üldistamine teeb palju kurja. 

Kindlasti pole "Disgrace" või "Häbi" kerge raamat lugeda üheski keeles. Kindlasti pole see ka lugu, kus headus võidab kurjuse või keegi ratsutab õnnelikult päikeseloojangusse. See pole ka moralistlik raamat, et vaata, kui sa oled paha, siis saabub suur häbi. Jah, Lurie kaotab tänu oma tegudele töö, aga kõik ülejäänu ei ole otseselt tema elutegevusest sõltuv. Aga jama ajab ikkagi jama taga. 

Kokkuvõtteks - see on tõsine tükk ja selliseid raamatuid on tegelikult igale pühendunud lugejale aeg-ajalt vaja. Elu pole ainult lust ja laulupidu. 




Sky Sommers "Someone To Watch Over Me"

Sky Sommersist oleme me juba rääkinud, üsna hiljuti. Mälu saab värskendada siin.

"Someone To Watch Over Me" on natukene nagu "Thumbelina" järg. Ta seisab küll üksinda ka üsna kenasti, aga mina tundsin, et autori soovitus alustada Pöial-Liisi looga oli abiks. Eriti kuna Loretta käib seal vahepeal "kodus" ka. 

Kuna tegemist on järjega, siis on ka see raamat puhastverd muinaslugu. Seekord on põhisuunitluseks nii-öelda kaitseinglid. Ma ei ole küll päriselus see inimene, kes usuks, et inimesel oleks isiklik kaitseingel, aga muinasjutud meeldivad mulle väga ja sellena ma seda raamatut ka nautisin. 

426 lehekülje jooksul jõuab palju. Niisiis jälgibki autor päris mitut liini, kus inimesed vajavad ühes või teises dimensioonis (jah, neid on rohkem) kellegi, millegi või suisa iseenda eest päästmist. Aga kuna enamik päästeingleid on värvatud maalt, siis on nende häda selles, et mida kauem nemad maal on, seda rohkem inimeseks nad jälle saavad ning selle balansseerimiseks peavad nad Agentuuris (jajaa, see on koordineeritud üritus) ennast tagasi kalibreerimas käima. 

Hakkab tunduma, et Sky Sommers ei ole mitte ainult muinasjutusõber, vaid talle meeldib ka lihtsalt lustida. Mulle jubedalt meeldis lugu lohemaost, kellele küla oli ohvriks ühe daami jätnud, aga siis ilmnes, et tegelikult on lohemaod üleüldsegi taimetoitlased ja söövad palju parema meelega näiteks leiba. Ja damselid neid üldse ei huvita. :D 

Teine asi, mis seda liini tõestab. Loretta on sedasorti haldjas, kelle nimi on inglise keeles pixie. Ehk siis on ta natukene riukalik ja terava keelega ja muidu ka iseloomukas. Nüüd tulevad mõned näited. 

*Clearing her throat, the thumbelina braced herself for the famous wrath of pixies when interrupted (pixus interruptus). 
*The young pixie snorted at the 'child', instantly regaining the famous pixie arrogance (pixus arrogancia).
*Loretta fluttered her purple wings in annoyance (pixus disgruntus).

Tõesti oli lõbus. 

Raamatus jooksevad küll erinevad nii-öelda päästmispojektid paralleelselt, aga mingil hetkel hakkab siiski läbi kumama teadmine, et siin on ikka mingi põnevik lausa välja koorumas. Ja oligi nii, täiesti adekvaatne mõistatus seoses ühe päästetavaga, mida pidi lausa pandimensionaalselt lahendama. 

Ja lõpp, nagu ka "Thumbelina" puhul, valitav - kas optimistide või pessimistide oma. Kui eelmises raamatus olid tegelikult minu meelest mõlemad lõpud suhteliselt optimistlikud, siis seekord pidin nentima, et ma olen ikka vana hea romantik ja hääletasin tugevalt optimistliku lõpu poolt (kuigi lugesin läbi muidugi mõlemad). 

Jällegi korralik, tugev lugu, kenasti välja kirjutatud, vigiseda ei tahaks nagu otseselt millegi kallal. Karakterid on reljeefsed, lugu meelelahutuslik ja kohati hästi lõbus ka.  

Kindlasti soovitan, eriti kui aju on klassikalisest raskekahurväest väsinud ja tahaks midagi kergemat, aga kvaliteedis järele anda ka ei tahaks. 



Nadine Gordimer "July's people"

 Ja taas kord tänu Hollandi postituvidele ja armsale Raamatukupjale! "July's people" on lugu apartheidi lõpust Lõuna-Aafrikas,...