pühapäev, 14. oktoober 2018

Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa!

Omast kohast on sellised väljakutsed head, kuna satud raamatutele, mida poleks kunagi ise lugenud. Aga ikkagi tuleb pidevalt peale nii häid raamatuid, mis on tõesti suurem elamus. Kulutan oma aega parem nendele.

Carlos Fuentese "Inezi vaist" oli igal juhul vähemalt tugev lõpp. Hispaaniakeelne kirjandus on oma karvase käpa mulle juba mõni aeg tagasi kindlalt peale pannud. Nagu ma siin just kirjutasin, on vene kirjandusel oma äratuntav nägu. Nii ka hispaaniakeelsel. Rahulik, kiirustamata tekst voogab nagu laisk jõgi, et sellel paadiga liueldes oleks aega jälgida igat lille, puuoksa ja konna. Detailid on olulised, tegevus teisejärguline, taju prioriteet.

Just sedasama taju jahib autor ka selles raamatus. Aga seda teeb ta sulgkerge puudutusega, et mitte segada haprat tasakaalu, eriti arvestades seda, et see taju töötab täispööretel. See on kui unenägu, kus detailid võimenduvad ja viivad unenäo peaaegu psühhoosi piirile, kuna kõik võtab mingi palavikulise mõõtme.

Vurrkanniga lendavad kaasa Beliozi "Faust" ("Vaata, ma mängin Berliozi, sest see on kultuurisündmus, mis õigustab territoriaalset sündmust, mida me kutsume Prantsusmaaks." - lk 46) ja kristallpitsat ('ta läbipaistmatus oli muutunud läbipaistvuseks, läbistatuna paljudest ammustest pilkudest, mis ehk üksnes kristalli sees säilisid paradoksaalsel kombel elusana seetõttu, et nad olid sinna vangistatud' - lk 11), et sümboliseerida armastust, mis on ürgne, tugev, ei lase sind lahti, aga ei pruugi olla kuigi roosiline. Fausti kujundi kohta refereerib Lembit Liivak raamatu järelsõnas Fuentest ennast: "Maailm on täis fauste ja pseudofauste, kes ei teadvusta veenilaiendeid oma jalgadel ja eksponeerivad neid avalikult." Fuentes ütleb ka, et Fausti suur viga on mitte kunagi heastada oma eksimusi.

Peategelane on oma elule ja elu armastusele tagasi vaatav 92-aastane dirigent Gabriel Atlan-Ferrera, kelle arvates on orkestri juhtimine 'nagu noateral kõndimine, kus kasutatakse ära mõningate inimeste vajadust kuuluda ühte kehandisse, olla ansambli liikmed ja olla vabad, sest nad saavad käske ega pea neid teistele või iseendale andma'. Orkestri dirigendil on vabadust vähem, kuid võimu rohkem - samas 'kui kõrgel ka keegi ei istuks, ei istu ta kunagi kõrgemal omaenese tagumikust'. (mõlemad lk 16)

Gabrieli elus on olnud vaid üks suur armastus - lauljanna Inez, kes dirigenti ühtaegu inspireerib ja painab. Nende armastus on kõikehõlmav ja ürgne, segunedeski paralleelselt koopamaalingute-aegse armastuslooga, kus aga Inez end sugugi Gabrieliga ei näe.

Jah. Ma läksin sinna sügavale sisse. Aga ikkagi jõudsin vahepeal ka ärgata ja imestada, kas see, mida tõlkija nimetab Jalapi pipraks, võiks tegelikult ehk olla jalapeno. :)

Raamat kui üks suur aforism.






neljapäev, 11. oktoober 2018

Ljudmila Ulitskaja "Lõbus matus"

Selline veider lugu, et ma ei tea täpselt ise ka, mis ma sellest raamatust arvan.

Sisu kohta niipalju, et see on täis Venemaalt Ameerikasse tulnud immigrante. Kõige keskmes on karismaatiline kunstnik ja tema ümber tiirleb terve hulk naisi - esimene armuke, ametlik abikaasa, praegune armuke ja tema tütar ja naabrinaine. Augustileitsakus on kunstnik jõudnud oma elu viimasele leheküljele ja siis saabki see lehekülg ka otsa. Raamatu sisukirjelduse kohaselt kujuneb matus 'üsnagi lõbusaks'.

Hm.

Üldiselt on see raamat stiili poolest täitsa vene kirjandus mis vene kirjandus. Kuna ma pole kirjandusteadlane, siis määratleda ma seda ei oska, aga venelaste raamatutes on mingi oma nimbus. Ma ei teagi, kas see on mõtetes või sõnades, aga olemas ta on. Ühegi teise rahva kirjandust ma niimoodi määratleda ei suudaks, aga vot venelasi küll.

Võibolla asi selles oligi, et venelastel on alati ridade vahel mingi oma nukrus või huumor või siis mõlemad korraga. Seekord ma sellele ilmselt päriselt pihta ei saanud, kuna tegemist on kõrgelt hinnatud raamatuga ja mina ütlesin raamatukaant sulgedes lihtsalt 'ahsoo'. Ma ei mõistnud päriselt neid naissatelliite ja üldsegi ei leidnud ma, et matus oleks kuskilt otsast nii lõbus olnud. Vägisi meenusid lapsepõlves nähtud vene filmid, mida määratleti telekavades kui 'musti komöödiaid' ja nendes polnud ühtki naljakat kohta ja ka meie vanemad ei leidnud seda musta huumorit üles.

Lihtsalt liiga diip. Koolinädal ka juba teises pooles ja mõttetegevus ehk enam mitte nii ergas.

Nii et ma otsustasin, et see on kindlasti üks hea raamat. Ainult et minu õngenöör oli liiga lühike.




teisipäev, 9. oktoober 2018

Sally Bedell Smith "Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu."

Kuna FB väljakutse raames oli vaja lugeda raamat mingist monarhist või muust taolisest riigipeast, siis ühendasin selle enda ja vanema poja järgmisel nädalal algava Londoni-külastusega ja lugesin raamatu kuninganna Elizabethist. Briti kuningapere on eriti viimasel ajal silma jäänud rahvale lähedale tulekuga ja noore põlvkonna jõuline pealetulek ja oma tee valimine on ilmselt monarhia populaarsust tugevasti kasvatanud. Selles raamatus jõutakse küll välja Williami ja Catherini laulatuseni, kuid ei nende lapsi ega loomulikult ka mitte Harry ja Meghani pulmi seal veel ei ole.

Tegelikult alustasin raamatut juba mõnda aega tagasi, aga kuna peale tulid Birk Rohelend ja üllatuslikult Katrin Pauts, omandas kuninganna ilmselt endalegi mõnevõrra üllatuslikult uue rolli ja oli mõnda aega lady-in-waiting. Iseenesest ei olnudki väga raske seda käest panna, seda erinevatel põhjustel. Esiteks olin ma alles päris alguses - ja kui raamat on üle 600 lk paks, siis ei olnud jõudnud eriti midagi juhtuda ka. Teiseks on arusaadavatel põhjustel raamatus päris suur kaal ka sellistel riigijuhtumisega seotud kohustustel, mis mulle ausalt öeldes suuremat huvi ei pakkunud. Mind huvitas siiski eelkõige inimlik pool.

Kolmandaks oli raamat toimetamata. Seda oli väga valusalt tunda ja mul tekkis veel suurem respekt kui varem enda kahe tõlkeraamatu äärmiselt põhjalike ja professionaalsete toimetajate vastu. Kuidas üleüldse on võimalik välja anda raamat, eriti veel nii mastaapne raamat, kuningannast ja kõik, täiesti ilma toimetamata? See otse kubises vigastest lausetest, ning mitte ainult stilistiliselt. Oli ka järjepidevuse küsimusi - ühes kohas oli Sukapaela ordu tõlgitud, teises oli see Garteri ordu. Ja see on vaid üks näide.

Kuningannast endast ma läbi kogu selle keelelise valu ja vaeva muidugi pildi sain. Absoluutselt ei tahaks samasugust elu. Esiteks oli ta nii noor, kui kaotas isa, aga ei saanud õieti leinatagi, kuna pidi trooni üle võtma. Kahekümne viie aastaselt! Raske ette kujutadagi, et keegi selles eas riigi juhtimiseks valmis oleks. Ja rahulikku pereelu sa ka elada ei saa - kõigil on omad peremured, aga tema omad on kõik rahva silme ees. Ei saa rahus tülitsedagi...

See on ka üsna aus raamat, kuna näitab muuhulgas kuninganna möödalaskmisi, olgu see siis suhtlemisel rahvaga või enda lastega. Jõuad sa siis üliinimene olla ja kogu aeg kõike laitmatult teha?

Ühesõnaga - kuninganna Elizabeth on muidugi nii markantne kuju, et temast tasub muidugi raamatut lugeda. Aga ma olen päris kindel, et te leiate mingi sellise raamatu, millest on isegi keeletoimetaja terav reha üle käinud ja mida on seetõttu üüratult parem lugeda.






esmaspäev, 8. oktoober 2018

Katrin Pauts "Minu Muhumaa"

Pean alustuseks ütlema, et ma olin selle raamatu lugemise või mitte lugemise suhtes väga kahtleval seisukohal. Niipalju kui ma kuulnud olin, mida Pauts seal kirjutab, oli see tundunud hoopis ühe teise Muhumaana, hoopis mitte sellisena, kus mina kõik oma lapsepõlve suved vanaema juures veetsin. Muhulasi olen ma ka ju omajagu tundnud ja taas kord on need hoopis ühed teistsugused inimesed, kui need, kellest Pauts räägib.

Ja sellepärast ma olingi kahevahel, kuni tuli isa ja ütles, et näed, ma siin lugesin, tahad ka? Siis otsustasingi, et oma silm on siiski kuningas. Las ma siis loen.

Eks see muidugi tõsi on, et igaühel on oma reaalsus. Raamatu pealkiri ongi ju "Minu Muhumaa" ja  võibki olla, et Pautsi Muhumaa on hoopis teine kui minu oma. Sellest on muidugi eelkõige ütlemata kahju. Lugedes mõtlesin korduvalt sellele, et jah, siin või teises kohas võidi tõesti ebaõiglaselt käituda, aga siiski ei saanud ma lahti tundest, et lõppkokkuvõttes on alati siiski kõik enda teha. Ma ei suuda küll ette kujutada muhulasi, kes hoolimata inimese avatusest ja sõbralikkusest oleksid tema vastu ebasõbralikult meelestatud. Aga mina olen muidugi ka lootusetu optimist.

Üks asi, mille vastu ma vaielda ei saa - kuna sellised asjad juhtuvad ja teiseks ma pole ka kohal olnud - on koolikiusamine, millest õpetajad lihtsalt mööda vaatavad. Seda juhtub.

Tuttav kirjandusteadlane arvas, et Pauts on 'sügavalt tõejärgse ajastu kirjanik', ning siis ma õppisingi ära, misasi on tõejärgne ajastu. Mõte selles, et kuna nagunii pole olemas objektiivset tõde, siis ongi igaühel oma Muhumaa, oma ükskõik mis.

Samas vestluses sain teada, et kuigi Pauts viskab lugejate ette teooria, nagu oleks Juhan Smuul oma lugudes ära kasutanud Vassiili Randmetsa kirjutisi, olevat see teooria siiski nüüd ümber lükatud, kuna Vasseli lood olla Muhu muuseumis kenasti olemas.

Kogu oma subjektiivsusest hoolimata oli raamatus ka ikkagi informatiivseid lehekülgi, mis tõesti meeldisid. Näiteks seesamane Vassiili Randmets. Täitsa sürr. :D

Ja minu Muhumaa ei muutunud raamatu lugemisega sugugi. See on jätkuvalt üks vahva ja sõbralik saar, ilusa looduse ja ägedate nännedega, kes ei saagi vanaks.





Birk Rohelend "Kuldne laps"

Olen mina reedel pahaaimamatult koolis tööl, kui saabub pakiteade. Mõtlen, et veider küll, pole omast arust midagi tellinud. Koduteel võtan automaadist paki - kirjastus Heliose kleeps ümbrikul peal. Olen veel rohkem segaduses - ma olin ju just endale lubanud, et istun kenasti käte peale ja ei osta praegu ühtegi raamatut.

Kuid kui ümbriku avasin ja kaaskirja lugesin, siis mõistsin, et vana arm ikkagi ei roosteta. Helios on mulle taas saatnud eelkoopia tuttuuest raamatust - ja seekord minulegi täielikuks üllatuseks. Rõõm oli seda suurem.

Mul oli küll pooleli raamat kuninganna Elizabethist, aga mõtlesin, et piilun korra seda üllatusraamatut. Et kas ikka on selline tänaööselmeeimaga-sorti lugu, nagu kaaskirjas lubatud. Kahekümnendaks leheküljeks oli selge, et Elizabeth peab nüüd pisut ootama, olgugi see nii kuningliku  protokolli vastane kui tahes.

Silva ise on selles raamatus küpsem ja stabiilsem, kuigi temast on saanud kahe lapsega (üks neist veel kasulaps) üksikema. Eks vist ikka parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Aga Omaverest hakkab kujunema kohalik Midsomer, kus ikka juhtub ja kus ikka surrakse. Seekord on lugu seda õudsem, et tegemist on lastega. Ja Silva ei suuda ka eemale hoida, vaid peab politseiuurija Paulile appi minema. Seda enam, et juhtum kipub talle väga koduõue peale.

Peab ütlema, et Birk Rohelend kirjutab - taas kord - väga köitvalt. Ega muidu poleks raamat mul selsamal õhtul juba läbi saanud. Üks asi on krimilugu ise, aga taustal jooksevad ka muud teemad - hooldusõigus ja lapsed, kes ei mahu n-ö normidesse. Ema ja õpetajana leidsin, et need on täiesti usutavalt välja kirjutatud.

Mulle meeldis juba eelmine Stökeli-lugu väga, aga ma tõesti arvan, et "Kuldne laps" on kraadi võrra parem. Väga tihe raamat. Polegi õieti kohta, kus seda käest panna.

Kuuldavasti oli kõigil, kes eelkoopia said, ümbrikus ka musta niidi rull koos nõelaga. FB lugejate grupis oldi selle üle elevil (seal oli nii mõnigi veel, kes eelkoopia sai) - ja tõesti, raamatu lõpuks selgub ka, miks see seal oli. Huh.

Eelmise eelkoopiaga võrreldes oli veel see pluss ka, et eelmine oli tõlkeraamat ja see oli veel keeleliselt toimetamata. Birk Rohelend muidugi kirjutas kohe keeleliselt kenasti. :)

Suur-suur aitäh Heliosele sellise vahva üllatuse eest. Ja Omaverele elujõudu!




teisipäev, 2. oktoober 2018

Clélie Avit "Ma olen siin"

Elsa on juba viis kuud koomas olnud, kui äkki satub eksituse tulemusel tema palatisse noor mees nimega Thibault. Elsa perele, sõpradele ja arstidele on teadmata, et Elsa tegelikult kuuleb kõike. Meditsiiniliste näidustuste põhjal tuleb teha raske otsus. Aga Thibault keeldub uskumast, et Elsa ei kuule, sest ta on Elsaga rääkinud ja talle tundub, et naine ikkagi reageerib.

Tegelikult on kõik, mis kooma kohta raamatus kirjas, täiesti usutav. On ju küllalt olnud päriseluski juhtumeid, kuidas inimene on tõesti nädalate ja kuude kaupa koomas ja kui ta lõpuks ärkab, siis selgubki, et kuulis kõike. Sellepärast arstid soovitavadki patsiendiga rääkida, isegi kui tundub, et räägid kui seinaga. See omakorda võib viia muude aistingute teravnemiseni ning lõpuks võibki juhtuda, et organismi funktsioonid taastuvad.

Nii et meditsiinilisest seisukohast on kõik põhjendatud. Ei saa ka öelda, et raamat halvasti kirjutatud oleks - muidu poleks seda enam kui 20 keelde tõlgitud ning auhindu on see ka võitnud. Autor on küllaltki noor, "Ma olen siin" ilmus tal 29-aastaselt. Iseenesest oleks päris huvitav edaspidi tema teoseid lugeda ja esimese romaaniga võrrelda - mulle tundub, et potentsiaali on, kuigi selles konkreetses raamatus on ikkagi minu meelest nõrku kohti. Võibolla pole minus piisavalt prantslaslikku romantikat, aga mõistus tõrgub uskumast just Thibault' vaatepunktist seda, kuidas saaks keegi lootusetult armuda koomas ja juhtmeid täis inimesse.

Kuid siiski kordan - ma pole ju ka prantslane.

Pigem mulle siiski meeldis. Elsa ahastus selle üle, et teda tahetakse lihtsalt välja lülitada, oli realistlik. Realistlikud olid ka lähedaste emotsioonid, mida ei kirjeldatud liiga lihtsustatult. Õnneks. Mul on lihtsalt mingi teema selliste raamatutega, mille lõppu ma esimesest leheküljest saati ette aiman. Ja isegi teema arenduse käigus ei olnud mingeid ootamatuid arenguid. Nii et potentsiaali autoril on ja eks harjutamine teeb meistriks.





Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

Juba vanaema-raamat niitis mind korralikult jalust. Arvasin, et ega see Ove-raamat nüüd sama hea küll ei saa olla. Aga oli.

On üks 59-aastane mees. Ta on üks vana karune poriseja, kes ei salli majade vahel sõitvaid autosid, kasse ja muidu tühikargajaid. Tänapäeval ei osata ju enam isegi ratast parandada! Ja kui sul ei ole enam naist ja kui sinult võetakse ka töö, siis on just paras aeg otsustada, et mis siin ikka enam teha jäänud on. Panen konksu lakke ja aitab küll.

Aga elul on Ovele veel üht-teist pakkuda. Kui naabrusesse kolib rase iraanlasest pereema oma Ove meelest mõttetu mehe ja kahe tüütu lapsega, ei jäta nad Ovet sugugi rahule. Õudselt napakad! Pereema ei jäta aga jonni ja tüütab Ovet nii kaua, et Ove isegi enam aru ei saa, mis värk on. Ja pealegi on Ovel vaja ühte katkist kassi aidata ja kohtuda mõne 'lilla inimesega'. Suremine osutub ootamatult keeruliseks.

Nagu Backman vanaema-raamatus näitas, et ta saab lastest viimse kui ihurakuni aru, näitab ta ka nüüd, et ta mõistab vanu karuseid leskmehi, kes kuidagimoodi isegi endast aru ei saa. See on järjekordne suure südamesoojusega kirjutatud raamat, mida lugedes saab mitmeski kohas valjuhäälselt naerma turtsatada, aga ühel hetkel hakkab silmis torkima ja mõni minut edasi on juba tõemeeli taskurätikuid vaja.

Ovele olid arusaadavad asjad, mida oli võimalik näha ja käega katsuda. Betoon ja tsement. Klaas ja teras. Tööriistad. Asjad, mida oli võimalik välja rehkendada. Ta sai aru täisnurkadest ja selgetest juhistest. Konstruktsioonide mudelitest ja joonistest. Asjadest, mida oli võimalik paberile joonistada. Ta oli mustvalge mees.
Ja naine oli värv. Kõik Ove värvid.  (lk 43)

Omaette väärtus on muidugi - taas kord! - Ene Mäe lihtsalt suurepärasel tõlkel.
Ove ja Rune seisid oma maja ees, käed jonnakalt püksitaskus, nagu uue aja muistised, sellal kui väikesel majadevahelisel tänaval paradeerisid upsakad greibisuuruste lipsusõlmedega kinnisvaramaaklerid ja vaatasid neid, nagu raisakullid silmitsevad vananevaid vesipühvleid. (lk 232)

No kuidas sa ei naudi igat rida?

Kuldne raamat. Kuus tärni viiest.




pühapäev, 30. september 2018

Colin Dexter "Viimane buss Woodstocki"

Väike krimka ka vahele. Facebooki lugemise väljakutsega hakkavad varsti asjad ühele poole saama. See raamat kõlbas punkti alla, kus tuli lugeda eelmisel aastal surnud autori teos - enamus luges siia muidugi Margus Karu raamatuid, aga mingil seletamatul põhjusel ei ole need mind tõmmanud.

Eksikombel arvasin, et raamatus tuleb juttu Woodstocki festivalist, aga oligi ainult lihtsalt koht. Lühidalt öeldes oli tegemist ühe üsna tavapärase Morse'i-looga, mis näib hoopis teistsugune, kui see tegelikult lõppkokkuvõttes on. Morse on juba sealmaal, et tema alluvuses figureerib ka Lewis, nii et see on see vana ja tipsutamissõbralik Morse. Eesnimeteema käib ka läbi nagu alati. Ja nagu alati, on loos ka Morse'ile väga meeldiv naisterahvas, kes on ka miskitpidi mõrvalooga seotud. Ühesõnaga, kõik on täpselt nii, kuis peab.

Aga ega ma siin ei saagi eriti pikemalt heietada, sest no mida sa räägid. Morse'i tunnevad niigi kõik ja mingi eriline kirjandusšedööver see nüüd ka pole, millest pikalt jutustada. Pealegi ei taha krimiloo puhul jätkuvalt lõppu välja anda. Ühesõnaga, selline väike kerge snäkk tugevama vaimutoidu vahele.



Karl Ristikivi "Rohtaed"

Ristikivist oleks äärepealt saanud põhjus, miks ma eesti filoloogiks oleksin saanud - 12. klassis käisin Ristikivi-teemalisel kirjandusolümpiaadil ja seal läks hästi. Oleksin eesti filli erialaeksamita sisse saanud. Et minust inglise fill sai, selles on süüdi küll ainult mingi imelik rahutu tuju, kui tulevik oli juba kenasti kindlustatud. Aga noh, läks sellegagi õnneks.

Tollal lugesin läbi kõik Ristikivi teosed, mis ilmunud olid. Ei saa öelda, et need mulle kõik meeldisid - tegelikult lugesin päris hea meelega just nimelt tema Tallinna-triloogiat ja luulekogu "Inimese teekond", millest lõpuks ka oma uurimistöö kirjutasin. Tallinna-triloogia oli vähemasti selles õrnas eas paremini arusaadav kui kõik need mõrsjalinikud ja põlevad lipud.

"Rohtaed" on vahepeal minu jaoks omandanud hoopis uue mõõtme, kuna peategelane ju siiski ametivend. Mõtlesin ja mõtlesin selle rohtaia kujundi üle. Eks meil kõigil ole oma aed harida ja pügada, see võib võtta mis iganes kuju. Aga kindlasti on parimad paralleelid siiski alguses väetite ja hiljem edu korral tugevate ja viljakate või lihtsalt ilusate taimede näol kas siis oma laste või õpilastega. Mõni tahab, et tema aed oleks prantsuse stiilis - silmale on see küll ilus ja korrapärane, aga ometi puudub selles loomulikkuse võlu. Samas on neid, kes oma aia päris džungliks ja vääte täis kasvada lasevad - ja siis on koolis töötavate aednike asi seda džunglit väheke korrastada.

Kui Juulius Kilimiti aeda meie praeguse kooliaiaga võrrelda, siis tahaks küll öelda, et kui Juulius pidi töötama taimedega, neid kasvatama ja kastma ning võibolla mõnele kasvamise toeks kepi kõrvale sättima, siis meie tänapäeval peame sagedasti rohkem vaeva nägema pinnasega, et taim üleüldse kasvama hakata saaks. Oleks meeldiv, kui selline kobestamine ja väetamine kodus ära tehtaks ja pind oleks kenasti ette valmistatud, kuid järjest enam tuleb koolis töötavatel aednikel ära teha rohkem tööd. Ja ka taimed ise on järjest pirtsakamad ja nõudlikumad. Ei kõlba enam tavalisest veest - igaühele on vaja omamoodi väetist. "Erilisi" eksootilisi taimi on saanud nii palju, et meie traditsiooniliselt tavalistega ei oska varsti enam midagi tehagi, või siis ei jätku nende eest hoolitsemiseks aega.

Raamatus jääb kõlama ka teine teema - nooruse ideaalid on toredad, aga vahel ei pruugi inimene neid kätte saada. Siis on ta terve elu rahutu, tahab teha "midagi suurt", mis on seni tegemata jäänud. Aga lõpuks, kui inimesel on piisavalt tervet mõistust, võib ta aru saada, et sinu suur asi oligi seesama rohtaed, mida sa kogu elu harinud oled. Ei ole vaja taga ajada Arkaadia aedu, kui sul on korralik kodumaine taimelava, mis kasvatab nii vilju kui kauneid õisi. Õpetajaamet on eriline.




Ottokar Domma "Usin õpilane Ottokar. Rüblik Ottokar. Maailmaparandaja Ottokar."

Mõni raamat on puhas kuld. Eriti mõni nii-öelda lasteraamat, mis aga pakub rõõmu ja äratundmist ka vanemale generatsioonile.

Lapsena lugesin meie kodueksemplari korduvalt ja korduvalt. Kahjuks on see tänaseks kuskile kadunud, nii et olin väga rõõmus, kui Raamatuvahetuse kaudu endale uuesti Ottokari-lood sain. Loomulikult on selles raamatus ka nostalgilist äratundmist küll ja veel, kuna tegu siiski sotsialistliku Saksamaaga. Kuigi ma tean ka inimesi, kes oma nõukogudelikus lapsepõlves tänasel päeval mitte midagi nostalgilist ei näe ning lapsepõlv kangastub neile kui üks suur repressioonide rida, siis mina siiski ütlen, et lapsepõlv on lapsepõlv ning selle õnnelikkus või ebaõnn sõltub ikkagi paljuski muudest faktoritest kui riigikorrast.

Sõber Tiina - kes Ottokari-lugusid samamoodi armastab kui ma ise - ütleb kaaspedagoogina, et tänapäeval oleks pooled Ottokari õpetajad ahistamissüüdistusega koolist ammu lahti lastud. Osad ahistavad kolleege ja teised õpilasi. Aga kui see õnnetu Luschmil välja arvata, siis teiste õpetajate igasugu nimetamiste ja eriti Burschelmanni tahumatuse taga näevad nii õpilased kui lastevanemad siiski üldist heatahtlikkust ja soovi lapsi harida. Ja Luschmilistki saavad noored haridusjüngrid tänu Burschelmannile lõppeks paremini aru.

Aga nagu ma ütlesin, on raamat lihtsalt puhas kuld.

Kui direktor kord jälle klassiuksest sisse astus, võtsimegi selle oma südameasjaks. Preili Uta Kraut oli meile jutustanud Kuust, marsist, Jupiterist ja äralöödud kätega Veenusest ning me pidime kõigest sellest ühe loo kokku panema. Minu sõber Harald vatras siis, kuidas ta istub kosmoselaeva juhtpuldi ees ja silmitseb ekraani. Äkki karjatas Harald: "Häire! Mootorid täiskäik edasi, vahetame asukohta, vastu tuleb parv hemorroide!" See oli alles põnev. Aga samal hetkel pahvatas õpetaja Kraut ohjeldamatult naerma ja seltsimees direktor lõi endale kätega vastu põlvi. (lk 18)

Kui minu ema kirja kätte sai, vastas ta samuti mulle karmi pilguga otsa ja küsis, millega ma siis jälle olen hakkama saanud? (---) Mina vastasin, et ei tasu iga tühise asja pärast kohe ärrituda, ja surnud hiire pärast ei visanud õpetaja Seidenschnur ka vedru välja, ta ainult karjus natuke. Ja kui õpetaja Burschelmannil kummardades püksid rebenesid, siis naersid kõik, mitte mina üksi. Ja õpetaja Luschmili katkise auto pärast ei tasuks ka sellist lärmi lüüa.
Minu ema võttis mule kohe kõrvad pihku ja küsis, mis autoga lahti on ja kas ma veel mingit kahju olen tekitanud. Mina vastasin, et ei, ja see juhtus nii: me tegime lumememme ja õpetaja Luschmil sõitis selle naljapärast katki ja naeris seejuures kahjurõõmsalt. Paari päeva pärast tegime uue lumememme, ja nimelt tuletõrjehüdrandi ümber. Õpetaja Luschmil pärast seda enam nii rõõmsalt ei naernud. (lk 96)

Samas võib ka teada saada, et tuleb välja uurida, mis põhjustab Wally pükste katkinemist ja mis juhtub, kui laiajad laiavad ja kümnendikud korda peavad.

Klassika, mida ma kindlasti loen aina üle ja üle.



Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa! Omast kohast on sellis...