Maria Adolfsson "Eksisamm", "Tormihoiatus"

Mul pidi sel aastal olema suhteliselt range kontroll selle üle, mida ma loen, sest pean-kohe-lugema-muidu-suren nimekirjas on mul juba varsti poolsada toodet (see on see väga valitud nimekiri). Aga siis lehvitas Ühinenud Ajakirjade kirjastus soodukaga ja mina, nagu ikka, unustasin kõik lubadused ja tuulutasin rahakotti. Õnneks oli soodus ka tõesti soodus seekord. Tuleb aga välja, et eesti keelde on peale nende kahe tõlgitud ka sarja kolm järgmist raamatut ja nüüd ma olen järjekordse orgi otsas, sest ma tahan neid järgmisi ka lugeda. 

Panen siia kaks esimest kokku, kuna tegemist siiski tugevalt ühtse sarjaga, olgu see konkreetne krimilugu seal siis, mis ta on. Pealegi oli see minu jaoks üks suur lugemislurts ühes jaos. :) 

Tegemist on huvitava sarjaga juba selle poolest, et tegevus toimub Doggerlandis, väljamõeldud riigis kuskil Taani ja Inglismaa vahel, mis asub saartel. Kusjuures Doggerlandi guugeldades selgub, et kunagi õige ammu oli Doggerland täiesti olemas ja see oli maamassiiv, mis ühendas omavahel Suurbritanniat ja mandri-Euroopat. Praeguseks on Põhjameri oma veed sellest üle rullinud. Kirjelduses lubati, et sari on segu skandinaavia ja briti krimist, ehk siis skandinaavialik kargus koos briti traditsioonidega, aga vähemalt minu jaoks jäi see küll pigem nordic noir'i žanripiiridesse, kuigi jah, selle leebemas versioonis. 

Kogu Doggerlandi keskkond on Maria Adolfssonil väga usutavalt välja kirjutatud. Karged saared, tuul, vihm, lumetuisud ja kõik, mis ühe tuulepealse maaga kaasa käib. Kalurid, kõrtsid, traditsioone kandvad ja neis ka kohati kinni olevad perekonnad, kelle ajaloos võib siiski olla ka kümnendeid kantud ja hästi hoitud saladusi. Nii sarja esimeses kui teises osas (ilmselt ka järgmistes) on roimade juured kusagil palju kaugemal kui üleeilses. 

Mitmeid kordi mõtlesin, et tegelikult on see nagu Fjällbacka-sarja sugulassari. Mõlemad keskenduvad väikesele Skandinaavia piirkonnale, mõlemal on keskmisest tugevam taustalugu, mõlemates on koha ajalugu ja saladused märkimisväärselt olulisel kohal. Tahan ka kindlasti öelda, et need raamatud on täpselt nii põnevad, et ma ei saanud eile enne magama kui pooles öös, sest mul oli karjuv vajadus "Tormihoiatus" lõpuni lugeda ja näha, kuidas see hästi ära laheneb. Eks seal väike deus ex machina maitse oli, aga no las ta oli, põnevust oli küll ja veel. 

Meeldib ka peategelane, kriminaalinspektor Karen, kelle eraelu pakub ka piisavalt intriigi. Õnneks ei paku kirjanik sellega ka üle, sest mulle käivad need tohutu painega joodikutest ja ülemuste otseseid käske järjekindlalt eiravad uurijad suht närvidele. Samuti meeldib, et Karen on ka doggerlandlane (ma isegi ei tea, kas niisuguse sõna võis teha, aga ma tegin!), nii et ta tunneb kohalikke olusid. Samas on erinevatel saartel ka erinevusi, nii et liiga kerge tema elu ka ei ole. Just parasjagu.

Üks asi jäi siiski kripeldama ka, seal oli palju kasutatud sõna "bretooni", aga jäin mõtlema, kas seal pigem poleks pidanud olema "briti", arvestades geograafilist piirkonda? Raamatus on ka Doggerlandi kaart ja see jääb Prantsuse Bretagne'i piirkonnast ikkagi väga kaugele.

Nii et ma olen nüüd oma õnnetuseks kukkunud orki järjekordse sarja otsa, mille kaks esimest osa tekitasid isu kõigi järgnevate järele. Ampsud on ka korralikud, 400-leheküljelised, aga jookseb tõesti ruttu. Kiidan kirjanikku, kiidan tõlkijat (Kadi-Riin Haasma) – kuigi tahaks väga vastust oma Bretagne'i-briti dilemmale – ja lähen ohkega kirjastuse veebilehelt Doggerlandi sarja järgmiseid raamatuid piiluma.

Eero Epner "Lembit Ulfsak"

Kolleegiväljakutse raamat #3. 

Kui ma töökaaslastele meelde tuletasin, et ma ei loe naistekaid ja elulugusid, siis ütles üks neist, et Ulfsaki elulugu võiksin siiski proovida, sest see on "täiesti teistmoodi". 

Ta oli. Täiesti teistmoodi elulugu. 

Minuealistele seostus Lembit Ulfsak aastakümneid Rebase-Reinu ehehehee-ja-piraki ja keppjalgadega. Ja kohe sellest teisel kohal Paganeli prillide ja kohmaka elegantsiga. Minust veidi vanemate põlvkonnale oli ta esmalt "Ukuaru" Aksel. Aga praeguseks on temast siiski saanud ikkagi Ivo. Kindlasti Ivo. 

Eestis on palju häid noori näitlejaid. Aga selliseid nagu Heino Mandri, Aarne Üksküla, Mikk Mikiver, Salme Reek ja Lembit Ulfsak rohkem ei tule. Nemad ja nii mõnedki teised on nagu naelad Eesti teatrielu ajaloos, mille varal kogu see praegune kupatus koos seisab. Nendelt on õppida paljugi, aga eelkõige seda, kuidas mitte üle mängida, kuidas nappide vahendite ja Ulfsaki puhul ekraanil ka lihtsalt pilguga võib teha rohkem kui ükskõik kui hingestatud tõmblemisega. Raamatustki käib aina ja aina läbi mõte, kuidas igasugune paatos ja ületegemine oli Ulfsaki jaoks lausa tülgastav. Ta võis lustida ja üle võlli keerata, kui tegemist oli lasteetenduse või mõne avangardlikuma projektiga, aga draamarollis mitte iial. 

Alates Pansost (kui Ulfsak veel lavaka tudeng oli) kuni Venemaa suurimate filmilavastajateni välja kiitsid kõik kui ühest suust, kui tundlik näitleja Ulfsak oli – midagi talle selgitada vaja polnud, ta tuli ja tegi. Ja kui ta mängis filmis, siis asjatundlikult, küsides ainult, kas on suur plaan või keskmine ja siis alati eksimatult õigesti kaadris olles. Kui oli vaja pärast suurt plaani teha duubel puusadest ülespoole, mäletas Ulfsak peensusteni, kuidas ta eelmise duubli teinud oli, ja tõelise professionaalina kordas seda täiesti identselt. 

Eero Epner on erakordse austuse ja pieteeditundega läinud väga-väga sügavale Ulfsaki sisse. Ta on intervjueerinud peaaegu tervet Eestit ja läbi kamminud tohutu hulga arhiivimaterjale. Kuigi Ulfsaki ellu mahtus palju kurbust, üksildust, alkoholismi ja ebaõnnestunud eraelu, suudab Epner sellest kõigest siiski kirjutada suure empaatiaga. Kuigi ka Ulfsaki eluloos on sees "kohustuslikud elemendid" nagu lapsepõlv, karjääri kujunemine, suuremad mõjutajad ja õnnestumised, on Epner selle kõik pigem arenguromaaniks kui lihtsalt hüplikuks elulooks kirjutanud. Ühel hetkel (mis saabub umbes viisteist lehekülge pärast raamatu algust) ei loe sa raamatut enam ainult Ulfsaki pärast, vaid ka Epneri lihtsalt suurepärase kirjutamisoskuse pärast. Lõpetades panin raamatukaane kinni ja tõdesin: "Epner sai pihta, ta sai tõesti Ulfsakile pihta." 

Tegin raamatu lugemise jooksul palju märkmeid, mida tahtsin blogisse kindlasti sisse kirjutada, aga nüüd nagu tundub, et see ei olegi ehk kõige parem mõte. Kuidas saakski teha valiku kõigist nendest üksikutest lausejuppidest, mis tulevad ja lähevad, aga defineerivad sõna sõna haaval meest, kes "elas tänasele päevale ja homme kella kaheni", kelle naeru tütar võrdleb epilepsiahoo saanud rebasega ja kelle pildile võttis "Thijl Ulenspiegeli" režissöör autogrammi sõnadega "Kurat sind teab, äkki saad kuulsaks". Nagu väikesed pärlid mustris, igaüks Epneri poolt täpselt õigesse kohta paigutatud. 

Ei, ei hakka tunduma, et Ulfsak "sai omaks". Omaks ei saanud ta oma kolleegidelegi, kes kõik ütlevad kui ühest suust, et Ulfsak oli äärmiselt sõbralik, toetav ja meeldiv, aga ligi ei lasknud, elas endale. Samas räägivad kõik temast suure soojuse ja austusega ja ilmselt tunnevad lugejad sama. Kuid kuigi me ei saa Ulfsakiga raamatut lugedes sõbraks, aitab Epner kindlasti Ulfsakki paremini mõista ning räägib lahti ka enamusele suhteliselt tundmatu filmimaailma, "kaamera tagant". On tekkinud vastupandamatu soov vaadata üle paar osa "Mõmmi ja aabitsat" ja "Kapten Granti lapsi", samuti tema suured õnnestumised, "Ukuaru" ja "Mandariinid". On tekkinud tänutunne, et meil on olnud Lembit Ulfsak, kes oma elu võis kohati keeruliseks elada, kuid mängis suureks iga rolli, mille ekraanile tõi. Kasvõi ainult silmadega. 

Haruki Murakami "Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest"

Kolleegiväljakutse raamat #2. 

Lugedes sähvatas mulle pähe mõte, et Murakami teeb Õnnepalut. 😊 Oleme ju kõik harjunud Murakami kui romaanikirjanikuga, aga see on hoopis teistlaadi raamat, raamat temast enesest ja sellest, kuidas ta jookseb maratone ja osaleb triatlonidel, kuna pikamaajooks ja muidu pikem pingutus aitab tal romaane kirjutada, nii veider kui see ka poleks. Selline pikemat sorti pea 200-leheküljeline mõtisklus.

Murakami väidab, et tema otsus hakata kirjutama romaane sündis 1978. aasta 1. aprillil kell pool kaks päeval. See, et teda kohe edu saatis, polnud planeeritud. Pigem ei olevat ta kirjanikuna nii andekas nagu mõned teised, et lood lihtsalt voolaks temast välja. Murakami ütleb, et romaanikirjanikul on vaja eelkõige vastupidavust, kas siis pool aastat, aasta või veel kauem, et oma raamat üldse valmis saada. Ja sellepärast ta ütlebki, et käib jooksmas sellepärast, et olla parem romaanikirjanik – vastupidavus viib sihile. Ja kui veab, siis naudid ka protsessi. Ta lisab, et kui ta ei oleks pikamaajooksja, oleks ta ehk küll romaanikirjanik, aga täiesti kindlalt oleksid tema romaanid päris erinevad neist, mida ta praegu on kirjutanud. Ega ta ei oskagi öelda, mil moel erinevad, aga kindlasti hoopis teistsugused. 

Tundub tõesti, et läbi pikamaajooksu on võimalik kirjeldada inimese elu, õnnestumisi, ebaõnnestumisi ja vananemisega kaasas käivaid muutusi, mis on pigem ju siiski ebameeldivad. Tee trenni palju tahad, tulemused lähevad ikka halvemaks. Aga just ehk tänu sellele jõuab Murakami järeldusele, et kõige olulisem on mitte tulemus, vaid see, et jõuad finišisse ja et sa distantsi jooksul kordagi ei kõnni (sest ega siia pole kõndima tuldud!), vaid jooksed, ükskõik kui aeglaselt. No sellest võib tõesti juba välja lugeda kogu elufilosoofia! 

Tegelikult on Murakami ikka üks raudne mees. Kaheksakümnendate algusest, kui ta oma söögikoha kinni pani, "täiskohaga" kirjutama hakkas ja ühtlasi ka pikamaajooksja elu alustas (et olla parem romaanikirjanik, nagu öeldud), on ta läbinud üle 20 maratoni ja ka ühe nn ultramaratoni, mille pikkus oli – pange nüüd hästi tähele! – SADA kilomeetrit. Ega need inimesed vist päris normaalsed ei saa olla, kes arvavad, et parim viis oma pühapäeva veeta on tossud jalga panna ja joosta sada kilomeetrit... Kusjuures viimastel kümnetel kilomeetritel, kui ta oli suutnud endale sisendada, et ta on masin, mitte inimene, ja seetõttu ei tunne väsimust ega valu, möödus Murakami umbes kahesajast jooksjast (ta luges neid puhtalt igavusest, sest mida muud sa selle 11 ja poole tunni jooksul ikka teed).

Raamatus oli ka päris mitmeid pilte ja ma mõtlesin endamisi, et veider, kui lühikest kasvu ja õbluke ta ikka on. Tegelikult ei tohiks see ju kuskilt otsast imelik olla, sest jaapanlased ju täpselt sellised ongi. Aga ilmselt ma olen ta oma ettekujutuses mõelnud nii suureks kirjanikuks, et ka tegelik füüsiline vorm tuli ikka üllatusena.

Makrelle taevast ei sadanud ja kassid ei rääkinud, kuid kindlasti on see üks tihe raamat, mis räägib küll ühe pikamaajooksja elu võludest ja valudest. Tegelikult on see lõppkokkuvõttes kõik üks suur metafoor, nagu pealkirigi ütleb. Oli äärmiselt meeldiv lugemiselamus, aga ega Murakami muidugi halvemini ei oska ka. Ja kus ta saakski, ta ju teeb kõvasti jooksutrenni, et olla tasemel kirjanik! 

                                     Ultramaratoni 97. kilomeetril (foto Eizo Matsumura)

Louise Penny "Kõige julmem kuu"

Varraku jaanuariraamat. Taas oli tunne, et vahepeale on nüüd jälle midagi kergemat vaja, kui mõrvalugu muidugi on üldse eetiline "kergemaks" kutsuda... 

Alustuseks viis raamatu pealkiri mind tagasi umbes kolmandale kursusele, kus me Inglise kirjanduse loengutes ka T. S. Eliotiga tutvust tegime. Eks seda rida on ennegi ekspluateeritud (nagu ükskõik millist teist tüviteksti), näiteks filmis "Dead Poets Society" läheb õpetaja aasta esimesse tundi sõnadega "September is the cruellest month". Pean tunnistama, et raamatutuvustuses kaanepilti nähes sattusin nostalgilisele meenutusterajale. Ühtlasi tervitan oma kursusekaaslasi.

Seekord oli siiski tegemist tõepoolest kevadega, mil imeilusas ja ainult häid inimesi täis Kolme Männi külla saabub järsku Wicca, õud ja surm. Soojadesse ja sõbralikesse suhetesse hakkavad ilmuma mõrad, sest järsku ei saaks nagu kedagi enam usaldada. 

Kõige hullem on aga see, et ka inspektor Gamache, politsei edukuse võrdkuju, ei saa oma kolleege enam usaldada. Oma printsipiaalsuses on ta kõrgel kohal olnud politseiametniku trellide taha saatnud ja mitte kõigile see ei meeldi. Võin vaid eeldada, et kuna see on inspektor Gamache'i sarja kolmas raamat, toimus see trellide taha saatmine mingis eelnevas osas. 

Natuke ma seda pelgasin, et esimesed osad ju lugemata, täiesti võõras inspektor ja äkki hakkab taustaloo alguse puudumine häirima. Õnneks tulid kõik eelnevalt lahti jäänud otsad juba raamatu alguses ilusti lugeja jaoks nii möödaminnes, aga samas väga selgelt päevavalgele. Tõele au andes meeldib mulle pigem selline politseijõud, kes töötab ühtse frondina. Nende omavahelised arveteklaarimised pigem võtavad pool tähelepanu tegeliku krimiloo pealt endale ja mina eelistaksin keskenduda pealiinile. Samas olen ma kindel, et suurem osa lugejatest ilmselt pigem leiab, et kuna see on sari ja taustalugu toetab raamatu peamist lugu, on see hea idee. 

Louise Penny suudab luua selgeid ja usutavaid karaktereid, milles on ka piisavalt isikupära, et lugu liiguks ja inimeste vahele tekiks särtsu. Muidugi tuleb lõppkokkuvõttes välja (nagu vist enamasti alati), et inimeste üle ei tasu ikka otsustada selle järgi, mis pealt paistab. 

Ma ilmselt ei sure kurbusesse, kui ma selle seeria raamatuid enam kunagi lugema ei satu, aga kui peaks sattuma, siis loen hea meelega. 

Mudlum "Mitte ainult minu tädi Ellen"

See on raamat, mis mulle jäi silma täiesti isiklikel põhjustel, nimelt võisin ma endamisi öelda, et jah, Mudlum, tõesti mitte ainult sinu tädi Ellen, mul on ka tädi Ellen, kusjuures mõlemad Ellenid on Soomes eesti keelt õpetanud. :) Samas tundus, et see on ka üks nendest raamatutest, mida vist enam-vähem kõik loevad. Minul puudus igasugune eelnev kokkupuude Mudlumiga (kodanikunimega Made Luiga), nii et kui ma asjasse rohkem pühendatud "halli Kadrinaliga" (jah, just nimelt nii, eks selles väike vihje on) vestlesin, sain teada, et Mudlumile pani kirjanikunime tema poeg Martin, kes omakorda kuulub kultuurirühmitusse ZA/UM, millel olla olnud ka väidetavalt väga arvestatav ja loetav (tänaseks internetiruumist haihtunud) blogi, kuni Kaur Kender ZA/UMi noored suure raha eest vasakule lohistas ning pani nad endale kultusarvutimängu kirjutama ja Sirpi kaaperdama. Mudlumi nimi olevat omakorda kuidagipidi seotud rate.ee-ga, mis noorele Madele olla imponeerinud. Ühesõnaga, see on üks keeruline perekonnasaaga sirbiskvotterite ja avantüristiorjadega, millest omaette raamatu kirjutada saaks, aga ma ei tea, kas nad tohiks, kuna mingite lepingutega on nad vist siiani seotud. 

Olgu aga sellega kuidas on, "Mitte ainult minu tädi Ellen" on siiski raamat, millel on kindel koht Eesti kirjandusmaastikul. Mudlum on nn mõtisklev kirjanik, mitte niivõrd tegevuskirjanik. Tema raamatus ei juhtu eriti midagi peale selle, mis on tema perekonna naiste elus toimunud. Ta isegi ei ütle, et need juhtumid muutsid teda ennast, tema ema ja tädi selliseks, nagu nad olid. Lihtsalt mingid asjad toimusid ja inimesed olid sellised ja käitusid mingil moel. Me ei saa mingil selgel ja lineaarsel kujul naiste eludest eriti sotti, küll aga tekib meil detailne ülevaade nende omavahelistest suhetest, keerulistest elutingimustest ilmselt allpool vaesuspiiri (või siis oli see kõik kuidagi minnalaskmisega seotud) ja Elleni puhul ka vaimse tervise probleemidest. Ellenil nimelt arenes välja skisofreenia. See, et Ellen elas rahvakunstnik Juhan Smuuliga ja oli kirjaniku viimane armastus, on raamatus täiesti marginaalne. 

Ma olen korduvalt oma blogis maininud, et mulle meeldivad just nimelt sellised mõtisklevad ja kirjeldavad raamatud. Kui erinevad need siiski on! Eva Koffi "Sinine mägi" on lihtsalt nii filigraanselt ilusas sõnastuses, et vuliseb kui kevadine värske oja. Õnnepalu raamatutes on paras annus nostalgiat ja omamoodi romantikat, võibolla natuke vähem filigraanne, aga ikka ilus. Mudlum kirjutab neist kõige jämedamas (et mitte öelda robustses) stiilis. Erilisi kirjanduslikke võtteid või võrdlusi või otsitud sõnu ei ole, ja kui arvestada temaatikat, siis on see valik kui mitte teadlik, siis kindlasti õige. Kui ikka maja laguneb ja elekter ja vesi on välja lülitatud ja igal pool on kõnts ja kaltsud, siis mida sa seal iluled, eksole. 

Kõigest sellest kõntsast ja vaesusest jääb ikkagi kuskilt kajama mingi eriline traagika – Mudlumi kirjeldustest on selge, et  oma hiilgeaegadel oli tädi Ellen väga väljapeetud ja ilusti riietuv daam, kel oli hea töö ja tulevik helge, pealegi veel suhe nii suure mehega nagu Smuul seda oli. Aga elu võib nii minna, et kord on käsi kullas ja siis jälle mullas. Tegelikult ei jäänud talle ju üldse mitte midagi. Ka Mudlumi ema, kes vähemalt kirjelduse järgi ka ikka pigem keerulist ja kannatusterohket elu elas (rasked terviseprobleemid kaasa arvatud), äratab siirast kaastunnet. Tahes tahtmata tekib küsimus, mis oleks pidanud olema see üks samm, mille keegi oleks võinud teises suunas astuda, et asjalood oleksid läinud teisiti ja nii ema kui Ellen oleksid saanud elada kui mitte üüratult õnnelikult, siis vähemalt stabiilselt ja rahulikult? 

Tekstiliselt on Mudlumi raamatut võrdlemisi lihtne lugeda. Väikesed liigendatud tekstijupid, otsekohene ja lihtne sõnavara. Aga raamatu kaant lõplikult kinni pannes jääb õhku üsna tugev mulje, mis on segu kaastundest ja rõõmust, et minul on teistmoodi. 

Clifford D. Simak "Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala"

Vahepeale veel üks vanem ja klassikalisem raamat, mida olin kunagi ka lugenud, aga ei teinud paha üle vaadata. Mäletasin ainult seda, et "Härjapõlvlaste kaitseala" oli muhe lugemine. 

Clifford Simaki ulme on küll selline väga klassikaline planeetidevahelise ja ajas rändamise ulme. Tänapäeval ei oska mina enam ammu fantaasiakirjandusel ja ulmel mingit vahet teha, aga väidetavalt seal vist ikkagi mingi vahe on. Kui võtta aluseks definitsioonid, mille järgi ulme põhineb ikkagi mingil olemasoleval teadusel ja arendab seda edasi, samas kui fantastika on täielik umbluu ja väljamõeldis, siis tegelikult ei aita see väga palju, sest kus sa selle piiri ikka tõmbad. Ja võib-olla kuuekümnendate lõpus, kui Simak oma raamatut kirjutas, oligi ehk teaduse edusammude tõttu tunne, et ühel hetkel on kõik tema raamatutes toimuv võimalik, kuid praegu ütleksin mina pigem siiski, et ajas rändamine ja kõik need fantastilised olendid igasugu teistelt planeetidelt tunduvad tänapäeva inimesele ikka pigem puhas luuletamine ilma igasuguse teaduseta seal taga. Aga ilmselt võib sel teemal lõputult vaielda. 

Lugemise seisukohast muidugi pole vahet, misasi ta on ja kuhu liigitub. Oli mõnus ja kohati humoorikas lugemisamps. "Libainimesed" räägib hoiatava loo sellest, kuidas tulnukad hakkavad maailma üle võtma ja seda seadustähte piinliku täpsusega järgides (kuidas küll nii juhtus, et inimesed on ise teinud seadused, mida järgides saab nad täielikult hukutada?) ja "Härjapõlvlaste kaitseala" jällegi rõhutab, kui oluline on hoida ja hinnata sajanditepikkust pärandit. Lisaks sellele on härjapõlvlaste-jutus nii palju mõnusat huumorit (mille on lihtsalt särava geniaalsusega tõlkinud kes muu kui Krista Kaer), et lust kohe. Väike näide ka. 

Garneel tuli sisse ja Maxwell sulges ukse, mõeldes ise, miks ta ometi oli seda olevust sisse astuma kiirustanud. 

    "Teil pole vaja kartust uudiste otsijate ees," ütles garneel. "Ma olin ettevaatlik ja ma märkasin. Keegi ei järgnenud mulle. Ma olen nii tobeda väljanägemisega, et mulle ei järgne kunagi keegi. Keegi ei arva, et mul üldse mingi eesmärk on."

    "See on küll kasulik omadus," lausus Maxwell. "Minu meelest nimetatakse seda kaitsevärvuseks."

    "Ma ilmun jälle miss Nancy Claytoni poolt," ütles garneel. "Ta teab teil reisil oli vähe asju kaasas, pole olnud võimalust poes käia ja riideid pesta lasta. Mitte mingit soovi piinlikkust valmistada – käskis mul öelda seda tugeva rõhuga –, aga soovib saata teile kandmiseks rõivad."

    Ta võttis kaenla alt paki ja ulatas selle Maxwellile. 

    "See on Nancyst kena."

    (---)

    "Olgu siis peale. Te ju tänate miss Claytonit minu poolt?"

    "Rõõmustusega," kostis garneel. 

Kas pole armas. :)  

Kuna raamat on eesti keeles ilmunud 1989. aastal, siis on juba ka siin eestikeelses tekstis väga sulneid äratundmishetki. Näiteks ei ole ma vist enam viimased paarkümmend aastat kuulnud, et keegi kasutaks kile asemel sõna "plastikaat". Lapsepõlves meil ainult plastikaatkotid olidki. Teine imearmas sõna oli "skunks". Tõepoolest, oli ju ka selles kuulsas "Piilupart Donald ja teised" raamatus lause "Fuih! Skunks!" Mis ajast see s sealt sõna lõpust ära kadus, ma isegi ei tea, ja miks see seal üldse oli, jälle ei tea. 

Veel üks seik – "Härjapõlvlaste kaitsealas", kus pruulitakse oktoobriõlut ja ringi jookseb biomehhist (bioloogia ja mehaanika koostöö ime) tehistiiger ja igal pool sebib inimesi ja olendeid suvalistelt planeetidelt ja suvalistest ajastutest, satub kunstnik Lambert hätta oma rikkiläinud ajas rändamise seadeldisega, kaeveldes nukralt, et tahab ainult koju, "aastasse 2023". 

Võib-olla mitte just "Lilled Algernonile", aga kindlasti siiski pigem väga tore lugemine juba kerge nostalgiahõnguga.

Umberto Eco "Roosi nimi"

Umberto Eco, Tartu Ülikooli audoktor, oli Itaalia semiootik, esseist, medievalist ja nipet-näpet veel kamaluga peale. Peale "Roosi nime" (tlk Merike Pau) teab maailm hästi ka tema teist romaani, "Foucault' pendel". 

Oligi aeg pärast kerget krimkat jälle üks tõsine tükk kätte võtta. Pea viissada lehekülge väikest ja tihedat teksti lennutab lugeja sellisesse maailma, kus suurem jagu meist end päris kodus kohe kindlasti ei tunne. Ma olen ikka arvanud, et semiootikud on ühed hullumeelse lugemuse ja kolossaalsete teadmistega inimesed, kes oskavad luua seoseid ka kõige killustatumas kontekstis. Tundub, nagu oleks Eco kõik oma teadmised korraga "Roosi nimesse" välja valanud, sest lihtne see lugemine pole ja ma pole juba ammu raamatut lugedes tunnetanud, kui vähesed mu teadmised ilmselt on. Mitte et see minu enesesseusku kuidagi mõra löönud oleks, aga tekst on lihtsalt nii überintellektuaalne, et ükski muul alal töötav või tegutsev inimene ei saagi endale lubada sellist faktide ja nimede pillutamist paremale ja vasakule ja mõlemale poole üle õla ka. 

Heitsin peale Juri Lotmani järelsõna veel paar kiiret pilku teistele tekstidele, mis "Roosi nimest" rääkisid, ja vähemalt ühes asjas on nad kõik ühte meelt – seda raamatut on võimalik lugeda ja vaadelda vähemalt kolmel erineval moel. Esiteks hakkab silma kõige ilmsem liin ehk krimiromaan. Keskaegses Itaalias lahendab üks nutikas frantsiskaanlasest munk oma noviitsist abilisega abti palvel surmajuhtumit, mis kasvab üle terveks mõrvade ahelaks. Lotman näeb siin kõvasti seoseid Sherlock Holmesiga, alustades sellest, et nutikas munk William on ometigi inglane, kohe loo alguses näitab ta deduktiivmeetodil loo tuletamise oskust ja pealegi võib noviits Adsos näha klassikalist Watsonit. Samas tõdeb isegi Lotman, et lõpuni välja need paralleelid ei lähe, kuna William jõuab igale poole natukene liiga hilja ja isegi lõpplahendus ei ole nii rahuldustpakkuv nagu Holmesi lugudes. Sest tegelikult ei võida mitte keegi. 

Teiseks on "Roosi nime" võimalik lugeda ajaloolise romaanina, kuna tegevus toimub ikkagi keskaegses Itaalias ja kindlasti annab see mingi ülevaate esiteks elus mungakloostris, aga ka kogu keisri ja Avignoni paavsti vahelisest vägikaikaveost, kuulda saab inkvisitsioonist oma nõidade ja ketseritega ja nii edasi. 

Ning kolmandaks on see loetav – üllatus küll – semiootilise romaanina, kus sümboleid sajab uksest ja aknast. Kesksel kohal on raamatus labürindi motiiv ja kui William ja Adso pusivad füüsilises raamatukogulabürindis, siis ausalt öeldes on selle raamatu lugemine samamoodi võrreldav labürindiga. Eks ta ajab pea segamini küll, infot on nii tohutult palju, et seda pole sugugi kerge seedida ja mõista, mis nüüd on taustainfo ja mis tegelikult tegevusliinide seisukohast oluline on. 

Ah jaa, see pealkiri. Vehkisin siinkohal sisse teksti Vanemuise "Roosi nime" lavastuse lehelt. 

Eco ise on öelnud, et valis romaani pealkirja suuresti juhuslikult ja motiiviks oli nimelt pealkirja avatus võimalikult paljudele tõlgendustele, sest roos produtseerib sedavõrd suurel hulgal erinevaid tähendusi, et on muutunud peaaegu tähendustühiseks. Eco toob ka rea näiteid: Dante müstiline roos ja Go, lovely Rose, Rooside sõda, O Rose thou art sick, Too Many Rings Around Rosie, "teise nimega roos", "roos on roos on roos on roos", roosiristlased. Romaani esialgne, nn tööpealkiri oli "Mõrvaklooster", mis jäi kõrvale põhjusel, et see valmistaks pettumuse lugejatele, kes loodavad eest leida pelgalt ajaviitelist kriminaalromaani. 

Vanemuise etendust mängiti Toomkiriku varemetes, mis sümboolselt oma raamatukogutaustaga on ilmselt parim koht, kus seda Eestis üldse mängida on. 

Selle pika jutuga tahtsin ma ilmselt jõuda sinna, et see ei ole raamat nendele, kelle jaoks on tähtis, et raamatu faabula oleks pidevalt põnev ja kogu aeg lahenduse poole liiguks, ükskõik millised keerdkäigud sinna vahele ka ei satuks. Sellistele inimestele soovitan ma pigem Molay "Seitsmendat naist", sest seal ausõna kogu aeg juhtub. Aga inimestele nagu mina, kellele meeldib lugeda esseelaadseid mõlgutusi tegevuse vahele, võib see sobida küll. Kindlasti tuleb võtta aega ja ilmselt ikkagi mitte sukelduda sellesse kui kriminaalromaani, kuna pool raamatut räägib hoopis millestki muust. 

Frédérique Molay "Seitsmes naine"

Päris lahe ikka, kui võtad mingi raamatu kätte ühel eesmärgil, aga lõppkokkuvõttes hakkab see sulle meeldima hoopis millegi muu pärast. 

"Seitsmes naine" sattus minu lugemislauale tänu Facebooki lugemise väljakutse grupile, kus üks selleaastane teema on ükskõik milline Mirabilia-sarja raamat. Tegin Raamatuvahetuses täiesti suvalise  valiku, absoluutselt mitte midagi raamatust või selle autorist teadmata. Nii punktitäiteks. 

Selgus, et raamat on hästi kirjutatud, tiheda ja huvitava krimilooga (olge te ikkagi hoiatatud, et see raamat pole neile, kes loevad pehmemaid, nn cozy crime krimkasid), aga täiesti kogemata toimub tegevus Pariisis, mille vastu mul on täieline nõrkus. Ja mitte ainult ei toimu see tegevus Pariisis, vaid kuna pahateod toimuvad selle eri osades ja Molay kirjeldab neid linnaosi üsna põhjalikult, sai minu süda sulada iga kuulsama ehitise mainimisega, millest ma olen kas ise mööda käinud, sinna sisse astunud või millega kokku puutunud raamatu "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" toimetamisel. Pildid jooksid silme ees ja see andis kogu jutule mingi hoopis teise dimensiooni. 

Kuna Pariis on tore ja lugu oli tõesti huvitav, siis oli see kaheks õhtuks nuusata ja tehtud oligi. Selline väike vaheldus jälle tõsiste ja informatiivsete raamatute vahele, sest ajaviitekirjandus – eriti kui ta on kvaliteetne – on väga suurepärane väljamõeldis. Peategelane oli usutav ja professionaalne, tegevusliinid olid hästi jälgitavad ja lõpplahendus ootamatu, kuna Molay pani suhteliselt edukalt ka eksitavaid palukesi siia-sinna teksti sisse. Ei oskagi muud ühest krimiromaanist tahta.

Frédérique Molay (kes muuseas on naine, meeste puhul on nimekuju Frédéric või Frédérick) alustas poliitikaharidusega administratiivtööl, aga õnneks ta ikka otsustas kirjutama hakata ja kuna tema esimene raamat "Seitsmes naine" kohe hitiks sai, siis tegi ta kirjutamisest oma põhitöö. Oma esikteosest on Molay praeguseks välja arendanud kolme raamatuga Pariisi-sarja (mõni sarjaväline raamat on tänaseks ka) ja pärast seda esimest kogemust on mul kange tahtmine ka need teised üle vaadata.  

Panin Goodreadsist ka autori pildi pihta. :) 

Irving Stone "Elujanu"

Kui ma lõpetasin ja blogisin ära raamatu Auguste Rodinist, küsis toonane kolleeg, kas mul "Elujanu" on ikka loetud. Nüüd on. 

"Elujanu" räägib Vincent van Goghi loo. Muidugimõista tuleb lugedes arvestada sellega, et tegemist ei ole otseselt biograafia, vaid ikka romaaniga, aga vähemalt oli see nii veenvalt kirjutatud, et mina läksin liimile küll ja ega poleks midagi imestada, kui kõik enam-vähem nõnda oligi. 

Kui lugeda ainult "Elujanu", siis võib tekkida küsimus, kas on üldse võimalik luua tõeliselt suurt kunsti, kui sa pole natukenegi hull. Oma iva selles ju on – kahtlemata peab olema mingil määral suurema tundlikkusega kui näiteks matemaatik. Ja tundliku inimese puhul on tundlik sageli rohkem kui ilumeel, näiteks vaimne tervis ja tasakaal. Van Goghi elu ei soodustanud tasakaalukust ja rahulolu. Ta elas kogu oma elu kas peost suhu või siis lihtsalt ilma rahata, nälgides juba alates neist päevist, mil ta kaevanduskülas nimega Borinage jutlustaja ametit pidas. Paradoksaalsel kombel kaotas ta just seal oma usu jumalasse, sest elu kaevandusperekondades oli ilmselt hullem kui enamus meist üldse ette kujutada suudab, alustades absoluutsest vaesusest lõpetades töötingimuste ja olematu tööohutusega. 

Isegi kui Vincent lõpuks ikkagi kunstile pühendus, siis nagu ilmselt kunstisõbrad teavad, elas ta ikkagi oma venna Theo rahakotil, seda pidevas lootuses, et ühel päeval teenib ta Theole oma kunsti müügist teenitud raha tagasi. Seda ei juhtunud kuni tema surmani. Eluajal tema töid praktiliselt ei müüdud, kuigi ta ise sai juba päris hästi aru, kui hea ta on – klassikalisest kunstist olid impressionistid tal lahti murda aidanud, aga Vincentil oli oma käekiri ja tema värvikasutus oli hoopis midagi muud kui tema sõpradel. Isegi minul kunstivõhikuna ei ole suuremat probleemi van Goghi maalid teiste vahelt kergesti ära tunda. 

Mine tea, mis tema vaimset tasakaalutust lõppeks põhjustas, kas midagi kaasasündinut või pidev organismi näljutamine või lõppematu stress ja eduelamuse pea täielik puudumine, aga oma kõrvalestast ta tüki maha raius, ilmselt mingeid nägemusi nägi ja oma elu lõpus psühhiaatriahaiglas elas ja ennast täitsa iseseisvalt maha laskis. Mul on alati nendest muusikutest ja kunstnikest (Mozart, van Gogh) jube kahju, kes surevad, teadmata, kui suurteks nende nimed pärast kogu maailmas saavad...

Irving Stone kirjutas oma elus teisigi biograafilisi romaane, näiteks Camille Pissarro, Sigmund Freudi, Jack Londoni või Michelangelo omad, kui nimetada vaid mõni (kokku oli tal neid 25 tuuris). Van Goghi ja Michelangelo elulugude põhjal on tehtud isegi filmid, kusjuures van Goghi mängib Kirk Douglas. 

Eesti keeles anti "Elujanu" välja juba 1968. aastal ja seda Maria Hange tõlget ma lugesingi. Mulle tegelikult väga meeldib selliseid suhteliselt antiikseid tõlkeid lugeda, sest üsna huvitav on näha, kuidas on muutunud keelekasutus või kuidas tõlkepraktika (näiteks nimede käänamistes). Ja ikkagi on üldjoontes muutunud nii vähe, et mitte ükski selline väike erisus lugemiselamust ei riku. Ühesõnaga, oli informatiivne ja hästi kirjutatud raamat, mis minu kunstialaseid lünki taas hästi täitis. 

Lisan lõppu haridusvideo sellest, kuidas Vincent van Goghi nime ikkagi hääldada. :) 

Kirk Douglas filmis "Lust for Life" (1956)

"Kartulisööjad" (1885)

"Tähine öö Rhône'i jõe kohal" (1888)

"Päevalilled" (nr 4, 1888)

"Autoportree seotud kõrvaga" (1889)

"Tähisöö" (1889)

"Iirised" (1889)

Ann Cleeves "Vaiksed hääled"

 Varraku detsembriraamat. 

Ühes lugejate grupis jõudsin juba väljendada arvamust, et ma olen nüüd järjest lugenud nii rammusat  vaimutoitu (Murakami, Powers, Doerr), et kui ma nüüd vahepeale mingit kerget salatit ei võta, siis mul tekivad seedehäired. 😁 Õnneks oli Varrak mulle just saatnud Ann Cleevesi ja see sobis minu kavasse suurepäraselt.

Tegemist on Vera Stanhope'i seeria neljanda raamatuga ja ma seda tellides juba vaikselt mõtlesin, et neid "Vera" seeriaid ma olen näinud ju omajagu ja et kas see on nüüd üks nendest lugudest, mida ma juba tean. Krimiloo puhul ei ole see kunagi hea algus, aga samas loen ma ka Poirot' ja Marple'i lugusid üle, hoolimata sellest, et mitte mingit uudist sealt tulemas pole. Umbes esimese peatüki lõpuks oli selge, et ma olen tõesti seda lugu telekas näinud, aga minu õnneks juba suhteliselt ammu, nii et ma küll aimasin, kes see pahalane on, aga ma polnud päris kindel ja raamatus ka ei saanud see enne päris lõppu selgeks. 

Kunagi keegi võrdles "Verat" ja "Sandhami mõrvu" ja ütles, et kui neid kaht seriaali vaadata, siis Sandhamis nagu paistaks kogu aeg päike ja "Veras" ei paista nagu kunagi päike. Tõsi on. Kogu üldine tonaalsus seal Northumberlandis on vesine, tuuline ja kõle. Ega "Vaiksed hääled" seda asja ei parandanud, sealgi oli lausa üleujutusega lõppenud vihma. 

Huvitav oli vaadelda ka seda, kas ja kuidas raamatu ja filmi Vera isiksuslikult erineda võiksid. Üldiselt küll tuli Brenda Blethyn kogu aeg silme ette, kuna kõik nagu klappis. Kulmu kergitasin ainult kohas, kus oli Verat kirjeldatud kui pikka ja jõulist kuju. Jõuliseks mängib Blethyn Vera kindlasti, aga pikk ta nüüd küll ei ole. See on muidugi pisiasi, mingeid häirivaid kääre ei olnud. 

Üldiselt on vist nagu ikka, et raamat oli parem kui film. Ükskõik kui hästi sa filmi ka ei teeks (ja kohalikku koloriiti annab seriaal ehk pareminigi edasi), siis ei ole seal võimalik näidata kõiki uurija või muude tegelaste mõttekäike, raamatus aga küll. Selles mõttes võib küll rahulikult tõdeda, et kuigi ma tõesti olin looga seriaali kaudu tuttav, siis avastamist õnneks oli küll ja veel. Kuid samas ei oska ma siiski öelda, kas ta nüüd nii hirmus palju parem oli, et ma Vera Stanhope'i lugusid veel lugeda viitsiks, eriti kui ma olen seda filmina näinud. 

Kõva Harju keskmine ja natuke peale ka.