Mati Laur "Talurahva seksuaalkäitumine 18. sajandi Liivimaal"

Ajasin selle raamatu ära õpetajate toas ajalooõpetaja käest. Faktis, et see oli ajalooõpetajal, peaks juba väljenduma ka see, et tegemist ei ole mingi "sellise" raamatu, vaid tõelise ja tõsise ajaloolise uurimusega, mis kobrutab viidetest ajalooürikutele. Nagu ka autor ise ütleb, ega me ei tea ju 18. sajandi talupoegadest Eestis palju midagi. Teame ainult üldist, kuidas nad pärisorjuses ägasid, oleme näinud pilte ja talumuuseume sellest, millised olid eluolud, aga inimesi see meile palju lähemale ei too. Selles uurimuses aga kasutatakse palju kohtumaterjale, mis on nimelised ja isiklikud ja räägivad päris inimeste päris elujuhtumitest. 

Kui teha üldine kokkuvõte raamatu sisust, siis saame alustuseks ja taustaks ülevaate kiriku tollasele vaatele abielule ja suhetele, siis räägitakse suhete algusest (eestlastel tundus vaatamata kiriku seisukohale ametlikust abielust suhteliselt ükskõik olevat, kui juba oldi kord end üksteisele ära lubatud), rasedusest ja sünnitamisest, vallasemadest ja kahjuks ka sellega seonduvatest lapsetappudest, abielust üldiselt, intsestist, abielurikkumisest, bigaamiast, prostitutsioonist, seksuaalvägivallast ja loomuvastastest ühendustest. 

Mõned väljapaistvamad nopped. Tollal oli arusaam, et rasestumiseks on orgasm vältimatult vajalik. See võib natuke naljakas ju tunduda, aga kui korraks mõelda, saame aru, et see pole nii naljakas ja lihtne. Näiteks kui naine jäi vägistamisest rasedaks, siis kuidas sa kohtule tõendad, et vägistamine toimus – kui jäid rasedaks, järelikult nautisid, muidu sa poleks ju orgasmini jõudnud... Samamoodi ei tulnud isegi kõne alla, et vahekorda oleks klassifitseeritud vägivaldsena, kui seda pani toime abikaasa (naist peeti mehe omandiks ja omand ei saa nõudmisi esitada) või kui ohver oli vallaline. Samuti oli eriti veider põhimõte, et kui vägivallatseja oli üksi, siis ei peetud seda mingil juhul vägistamiseks, sest ühe ründajaga oleks naine ju kindlasti hakkama saanud ja ilmselgelt ei rakendanud ta selle ärahoidmiseks piisavalt jõudu. 

Eestlastest talurahva arusaam neitsilikkusest oli ka pisut teine – nimelt peeti neitsiteks kõiki naisi, kel veel lapsi polnud, oldagu siis abielus või lihtsalt teadaolevalt kellegagi kokku elamas. Aga samas, kui abielueelseid intiimsuhteid salliti, siis abielurikkumisele ei vaadanud kindlasti mitte läbi sõrmede ei kirik ega ka muud võimud, see oli juba väga tõsine asi. Ainus pisut vabandav asjaolu oli nn abielurikkumine eksituse tõttu – elati ju pead-jalad segamini ja vahel võis pimedas eksitusi juhtuda. Huvitav oli ka karistuste määr, mis läks surmanuhtluseni välja, aga enamasti seda täide ei viidud, vaid vähendati karistust korralikule vitstega nüpeldamisele või rahatrahvile (kellel raha muidugi oli). 

Mõni fakt oli lihtsalt huvitav, näiteks see, et lõbumajades töötavad prostituudid pidid kandma erkkollast värvi riideid, samas kui näiteks Saksamaal pidid vallalised ja neitsid kandma punast, abielus naised sinist või rohelist ja lesed halli või musta riietust. Samuti oli tore meelde tuletada, et selle mõistmisel, kuidas lapsi üldse saadakse, on suur roll meie oma Karl Ernst von Baeril, kes munaraku avastas ja seda esimesena ka kirjeldas. 

Peab kindlasti ka mainima, et kuigi tegelikult on tegemist põhjaliku ja teadusliku uuringuga, siis kuivaks seda küll nimetada ei saa, sest kohtumaterjalid ju ikkagi tsiteerivad inimesi. Näiteks võib lugeda 1733. aasta Tartu maakohtu materjalidest, kuidas Uderna mõisateenija Made käest küsiti, miks ta juba kolmandat korda hooramise pärast kohtu ees seisab, ja vastuseks oli: "No juhtus sedamoodi." Ja kuna kohtumaterjalid üldiselt on suhteliselt põhjalikud (eriti Saaremaa omad!!!), siis saab talurahva elust suhteliselt värvika ülevaate. Kes soovib neid lähemalt uurida, loeb siis juba ise raamatut. 

Veel paar fakti. Esiteks, tegemist on 2023. parima ajalooraamatuga. Ja ei, esimese öö õigus on folkloor. Olgu siis see ka selge. 

 

Robert Galbraith "The Silkworm"

Ma eelistan kindlasti paberraamatuid, aga reisile ma ei viitsi neid kaasa vedada ja siis on Kobost väga palju abi. Seekordseks Pariisi-randevuuks olin ma endale laadinud teise osa Cormoran Strike'i sarjast, "The Silkworm". (Ma isegi ei hakka sel teemal siin patrama, KUI palju odavam on üldse ingliskeelne kirjandus originaalkeeles, kas siis e-raamatuna või üldse, aga sellel on ka omad põhjused, miks Eestis raamatud nii kallid on.) 

Mäletan esimesest korrast seda, et kuna raamat on mahukas, jõudis sealt tegelasi ja tegevusliine läbi käia omajagu ja mingitel hetkedel mul tahtis järg ära kaduda, eriti kui ei olnud iga päev järjest võimalik lugeda. Rowlingu-sugune grafomaan ilmselt peaks seda nõrkuse märgiks, kui raamat oleks 300-leheküljeline ja väga selgete tegevusliinidega, sest see oleks siis ka rohkem etteaimatavam. Kuidas siis teisega, kas oli vähem segadust? Nii ja naa. Minu meelest oli vähem, aga mingitel hetkedel natuke paljuks ikkagi läks. Arvatavasti aitab kaasa järjest lugemine, aga reisiga ma seda läbi ei saanud ja koolmeistril tuleb ikka trimestri lõpus ette päevi (ja ka järjestikuseid päevi), kus raamatut pole aega kätte võtta ja aeg-ajalt läks lappama, kes seal oli nüüd kirjastaja ja kes kirjanik ja kes millise kirjastuse toimetaja. 

Nii et sellest lähtuvalt on nüüd siis ka selge, et tegevus toimub kirjanike ja kirjastamise maailmas. Kaduma läheb kirjanik, kes ilmselgelt arvab, et ta on parem, kui ta tegelikult on, ja tema egotrippi on jäänud maha väikese väeosa jagu haavatud naisi, pahaseid kirjastajaid ja viimane käsikiri, mis on tekitanud teatud ringkondades paksu pahandust ja solvumisi. Loomulikult selgub (nagu krimiraamatule kohane), et kadumisele lisaks on kirjanikuhärra maha notitud ja seda üpris võikal – ja pane tähele, viimases käsikirjas kirjeldatud!! – kombel. 

Cormoran ei ole õnneks kaugel ja lendab kärmelt pesale, et koos Robiniga algselt kadumist ja siis juba mõrva uurida. Ta on siiski palju tublim kui nii mõnegi krimisarja detektiivid ja teeb politseiga väga rahuldavat koostööd – teame ju küll neid raamatuid ka, kus politsei ei tea mitte midagi. Cormoran on varmas leitud materjali üle andma, aga ühel hetkel jõuab kätte temagi kannatuse piir (sest politsei ikkagi võiks ju natuke laiemalt mõelda) ja siis on ikkagi tark see asi ise ära lahendada. 

Krimiraamatutel kipub õnneks olema see positiivne külg, et need jõuavad alati rahuldava lõpptulemuseni, pahalane saab ühiskonnast vanglasse sorteeritud ja need, keda ebaõiglaselt on süüdistatud, saavad ka kaabukergituse saatel koju tagasi. Arvestades kriminullide sisu, ei spoilinud ma praegu sellega absoluutselt mitte midagi. 

Kui minu jaoks on 3/5 normaalne tugeva raamatu hinne, siis selle see ka saab. Mulle on vaikselt öeldud, et see sari läheb järjest paremaks ja järgmine osa ootab Kobos järgmist reisi, aga 5. märtsil on mul õpilasega vaja Tartusse sõita ja üks ots on kuus tundi, nii et... 

Fredrik Backman "Minu sõbrad"

Täiskasvanud kujutavad alati ette, et nad saavad lapsi kaitsta, takistades neid minemast ohtlikesse kohtadesse, kuid kõik teismelised teavad, et see on mõttetu, sest kõige ohtlikum koht maakeral on meie sees. 

___ 

Siis küsis ta teistelt neljateistaastastelt: "Kas te arvate, et me oleme siis ka veel parimad sõbrad, kui me suureks saame?" 

Selle peale vastas Joar rahulikult: "Ma ei usu, et me kõik elus oleme, kui me suureks saame." 

Nii mõnigi kord on mul Varraku kuuraamatut valides keeruline. Aga kui tuli uus Backman (tlk Kadi-Riin Haasma), siis hoolimata sellest, et ma olin seni lugenud ainult vanaema-raamatut ja Otto-raamatut, teadsin ma kohe, et seda ma tahan. Juba nende kahe eelmise põhjal oli selge, et Backman on kirjanik, keda meil kõigil vaja on, sest tema on üks nendest inimestest, tänu kellele maailm on õige pisut helgem paik, kui ta muidu seda oleks. 

"Minu sõbrad" algab Louisaga, kes "on vilets peaaegu kõiges, aga vihapidamine tuleb tal hästi välja", sest "see pole suurustamisena mõeldud, aga selles on ta tõesti maailmatasemel". Mida sa muud nii hästi veel oskaksidki, kui elul pole sulle juba kaheksateist aastat midagi muud pakkuda olnud kui asju, inimesi ja olukordi, mille peale viha pidada? Mõni lihas on lihtsalt hästi treenitud. 

Maailm, see maailm. Selles on nii palju mõttetuid rikkaid keskealisi ja vanu inimesi, kes kunstinäitusel "ei julge rääkida maalidest seintel, nad kardavad kohutavalt, et võivad valesti arvata, keegi teine peab esimesena midagi ütlema, et oleks teada, mida tohib armastada." See on täis vanemaid, kes "said sageli kuulda, et neil on ebanormaalne laps. Traagilisel kombel jäid nad seda uskuma. Seetõttu jäid nad ilma jumalikust rõõmust saada teada, et neil on eriline laps." See on täis ohte, mis varitsevad purjus pea ja püstiste rusikatega koduseinte vahel. 

Kui seda raamatut oleks kirjutanud näiteks Houellebecq või Dostojevski, siis oleks Louisal ilmselt täbarasti läinud, aga Louisa õnneks oli autoriks Backman. Tema teab väga hästi, kui palju on teismeliste maailmas ebaõiglust, välist kurjust ja halba õnne, aga samas tahab ta kohe kindlasti, et kõik raamatu tegelased ja lugejad teaksid, et kui hull olukord ka poleks, siis võib elul sulle ikkagi mõni üllatus varuks olla, isegi kui sa täiesti juhuslikult sellele üllatusele kuskil kõrvaltänavas otsa jooksed. 

See on minu senistest Backmanitest see kõige tumedam ja süngem, aga kuigi see on leina, vägivalla ja ebaõigluse raamat, on see kohe kindlasti ka lootuse raamat. See on kõige ilusam ood tõelisele, pühendunud ja tingimusteta sõprusele, mida ma kunagi lugenud olen, sest mis ka ei juhtuks, sõbrad on turvasüsteem, mis toimib alati, igas olukorras. Peret valida ei saa. Sõpru aga küll. 

Kui suur peab olema inimese süda, et ta mitte ainult ei vaata, vaid ka näeb, mõistab ja suudab kõik poolused sõnadesse valada nii, et juba esimesel mõnekümnel leheküljel oled sa nii laginal naernud kui ka korduvalt udutanud ja sa tahaksid kõiki maailma lapsi ja teismelisi kallistada ja öelda, et ära karda, veel on inimesi, kes hoolivad ja oskavad sind armastada?

Kirjutada nagu Backman oskab ainult Backman. 

"See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta."

"Kes?"

"Kõik inimesed, kes on proovinud." 

Nii Ayikwei Parkes "Sinise linnu saladus"

Taas väike tänuvibutus Hollandi poole sõber Raamatukupjale, kes mind varustas. Ma loen Aafrika kirjanikke väga hea meelega, eelkõige muidugi oma soojadele minevikusuhete tõttu selle mandriga, aga ka sellepärast, et Aafrika kultuur on väga rikas ja inimesed vaatavad elule läbi hoopis teise prisma. See prisma on aeg-ajalt väga värskendav, kui oled juba taas aastaid vaid läänemaailma kultuuriskeenel ringi uisutanud. 

"Sinise linnu saladus" oli isegi Aafrika kirjandusena, mis lääne omast sageli paljuski erineb, täiesti eriline. Alustame kasvõi kirjaniku keelekasutusest. Aafriklased räägivad tavaliselt tervet portsu erinevaid keeli - minu ghanalasest mees näiteks on võimeline suhtlema juba mitmes erinevas Ghana piires räägitavas keeles, aga samuti räägib ta vabalt üht ja siis natuke veel teist Senegali hõimukeelt. Enamasti räägivad kõik endistest Briti kolooniatest pärit inimesed peale "korraliku" inglise keele ka pidžinit, mida erinevatest ingliskeelsetest riikidest pärit inimesed ka suhtlemiseks eelistavad, ja kuna Senegal on prantsuskeelne riik, siis räägib mu abikaasa ka prantsuse keelt. See on üks suur keelte paabel ja kui asi läheb rahvusvaheliseks, pole mingist purismist ja lingua franca'st üldse mõtet rääkida. Nii ongi mõte selles, et kui raamatutegelased tõsta pärisellu, toimiksid sealgi samad fenomenid nagu tavaelus: politseinikud räägivad ametlikus suhtluses omavahel normaalset inglise keelt, külarahvaga pidžinit ja külarahvas omavahel tvii keelt, kuhu sekka mõne ingliskeelse sõna viskavad. 

Parkes on muidugi teinud geniaalse lükke, et ta kõik selle raamatu lehekülgedele laiali pintseldas. Ma kuulasin, kuidas ta ise originaalis (ehk siis põhiliselt ingliskeelsena) seda ette luges ja no ausõna, kõik mu ghanalastest ja nigeerlastest tuttavad rääkisid üksühele samamoodi. Alates regionaalsest inglise keele aktsendist, aga sama võluv oli tviikeelsete sõnade vahele pikkimine ja eriti loomulikult pidžin, millega mu mees mind aastaid on hulluks ajanud, aga samavõrd on seda ikkagi lõbus kuulata kui frustreeriv (sellest pole alguses absoluutselt võimalik aru saada, kuni kõrv harjub). 

Ja ometigi lugesin mina seda lugu ju eesti keelde tõlgituna. Ma tahaksin Heili Sepa täiesti üle kullata, sest see tohutu eeltöö, mida ta ilmselt pidi kogu selle Aafrika segapudru sees orienteerumiseks tegema, oli eeldatavasti kolossaalne. Tema valik oli jätta tviikeelsed sõnad tõlkimata (nagu originaaliski on), kuid lisada raamatu lõppu huvilistele väikese sõnaseletuste osa. Nagu järelsõnas on öeldud, need on soovijatele olemas, aga tekstis endas ei nügita lugejat aktiivselt sinnapoole. Väike pidžini-tõlkekröömike siia illustratsiooniks. Ausalt, nad räägivadki nii. 

Opanyin Poku, palun, kas te inglise keelt räägite? 

Naeratasin ja tegin palmiveinile põhja peale. Natu-natu. Ma käind Nkrumah' täiskasvanukoolis. 

Selge, kuula sis. Asi kibe-kibe. Mina dey kodus Accras, wey mul kõne, et keski naine kohand siin miskit, mis aiseb. On sul sest miskit teada? 

No kas pole võluv. 

Lõpuks võiks loo juurde ka jõuda, eks? Tegemist on krimilooga. Ghana külahütist leitakse kole tomp tundmata päritoluga säilmeid, mida kutsutakse uurima Inglismaal kriminoloogia väljaõppe saanud Kayo. Juba see on omaette lugu, kuidas ta uurimise juurde satub, aga oma tööd teeb ta täiesti kompetentselt. Nii hakkadki ootama tavapäraselt rulluvat whodunnit'it, aga võta näpust! Aafrikas käivad asjad täi-es-ti omasoodu. Ma ikkagi ei soovita seda lugeda kui kriminaalromaani, sest seal on kõik muu palju olulisem. Tuleb ennast lihtsalt lasta sellel Aafrika leelutusel kanda ja tänutäheks saada pihta sellele, kui sügav ja geneetiliselt muundamata on Aafrika kultuur ja inimeste mõttemaailm. Lahendus muidugi on, aga vat sellist lahendust te küll oodata ei oska! :) 

Väga-väga hea raamat ja lihtsalt erakordne tõlge. 

Heinrich Eisenschmidt "Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus"

 #2/2026 

Raamatud leiavad minu juurde tee erinevaid kanaleid pidi. Seekord saadan tänusõnad Hollandi poole, kus minu armas Raamatukubjas ilmselt mõnusasti teetassi või veiniklaasi kõrval viimast puhkuseõhtut peab ja tunde ette valmistab. 

Autor ise nimetab oma teost raamatukeseks, mis on tema mahtu arvestades õiglane määratlus – vaid 60 lehekülge teksti. Aga samas on see tihe ja mälestusi tulvil tekst ning arvestades seda, et ma olen ju ka ise juba 29 aastat õpetaja olnud, lähenesin ma Eisenschmidti memuaaridele suure huviga. Ja hämmastusin. 

Võiks ju arvata, et 19. sajandi esimese kolmandiku lõpus anti kooliharidust katekismuse ja kepiga, aga võta näpust! Pedagoogilised võtted, mis Krümmeri koolis kasutusel olid ja mida ka Eisenschmidt ise igati heaks kiidab, on ülimalt kaasaegsed ka 21. sajandi esimese veerandi lõpus. Korduvalt rõhutab autor näiteks seda, kui oluline on õpilaste ja õpetajate vaheline usaldus. Ta teeb isegi ettepanekuid, millised tegevused võiksid sellele kaasa aidata. Samuti manitseb ta, et kui usaldus juba loodud, siis ei tohi seda kurjasti ära kasutada ja konfidentsiaalsust rikkuda. Krümmer isegi oli Eisenschmidti sõnul "täiesti isalik", mis tähendas, et sageli olid koolijuhi uksed valla ja õpilased võisid sinna minna, lihtsalt diivanile maha potsatada ja direktoriga juttu puhuda ja nalja teha. Aga samas teda ka kardeti nagu tuld, kui mingi pahandusega maha oli saadud, ning tema möirged "levitasid ravivat ja hoiatavat hirmu üle kogu maja". 

Kirjeldatakse nii mõndagi värvikat õpetajanatuuri ja leidsin end kergelt muigamast, kui matemaatikaõpetaja kohta öeldakse, et "ilmselt oli ta enese tublidus põhjuseks, et ta sageli liiga kiiresti edasi läks ja õpilastelt liiga palju ootas". Neid matemaatikaõpetajaid (ja ilmselt ka teiste ainete omi) on ju praegu samamoodi. Samuti oli tore, kui õpilased ebaprofessionaalse õpetaja vahele võtsid ja vaba teemaga kirjandis rahumeeli kirjutasid, kuidas Trooja sõda võideti tänu Karl Suure kahurväele, ja said selle eest hea hinde. 

Oli ka üht-teist, mida plaanin kasutusele võtta, nagu näiteks õpetajahärra Hultschi hinnang mõnele õpilasele: "Tagasihoidlikele nõuetele vastav." 😉😉 Ja kehalise kasvatuse õpetajatel soovitan mõelda järgnevale: "Kits, poom ja redel on piisavad väga mitmesugusteks harjutusteks ega tohiks seetõttu üheltki kooliõuelt puududa. Et lapsed end ei vigastaks, selleks on Jumal neile kaks valvurit andnud, kes küll inimlikku hoolt ei asenda, kuid tähelepanu ja vastupidavuse koha pealt seda ületavadki, ma pean silmas valu ja hirmu." 😊 

Et Eisenschmidti enda suhted õpilastega head on, näitab seegi tema ülestähendus: "Juba loomu poolest kaldun ägedusele, sest iga ärrituse puhul tunnen, kuidas veri mulle pähe lööb. Aga armas noorsugu on nii mõistev, kui ta aru saab, et neile head soovitakse, ja on tänulik, kui ta edaspidises elus edukas on. Seega talub ta palju ja andestab kergesti."  

Raamatu lõpus saame teada, et Eisenschmidtil on tõsised tervisehädad, aga õnneks on tal seal Võrus olemas üks hea tuttav arst, keegi härra Kreutzwald. 

Mulle tundub, et nii Krümmer kui Eisenschmidt on täpselt sellised mehed, kelle me oma kooli avasüli vastu võtaksime, sest neil olid lihtsalt nii progressiivsed põhimõtted ja eks seda oli ka õpilaste suhtumisest neisse näha, et nad olid õigel teel. Seda, et Krümmeri õppasutus kinni pandi, põhjustas kooliisade tervis ja vene keele õpetajate puudus, muidu oleks võib-olla seal praegu meie Treffner nr 2. 

Muide, järelsõnast on aimata, et üks tema tütardest sai ka õpetajaks. Vähemalt õppis ta seda Cambridge'i õpetajate seminaris.

Honoré de Balzac "Šagräännahk"

Teeme sellega siis taas algust. Goodreadsis märkisin sel aastal eesmärgiks 50 raamatut, täpselt minu 2025 aasta loetud raamatute arv, eks siis näha ole. 

Tegelikult olin ma "Šagräännahka" juba üks kord lugema hakanud, aga üsna alguses jäi see ka pooleli, sest ilmselt tuli mingi põnevam raamat peale. Balzac on muidugi täieliku meistriklassi esindaja, kui asi kirjutamisoskusesse puutub, ja Paul Viirese tõlge ei jäänud ka millegagi võlgu, aga kindlasti ei ole Balzaci stiil diletantidele mõeldud. See on ikkagi raamat edasijõudnud lugejale ja kohati tundus isegi minule, kes ma teksti kvaliteeti väga naudin, lugemine pigem nagu töö. Aga sellest hoolimata toob iga tööga hakkama saamine suurt rahuldust. 

Seda võiks mõnes mõttes isegi nimetada gooti romaani sugemetega teoseks, sest siin on saatust ja sellest sõltuvat müstikat. Balzaci puhul pole vist spoilerid liiga suureks teemaks, niisiis võin vabalt välja öelda, et noor ja vaesunud Raphael soovib väljavaadete puudumise tõttu ennast Seine'i heita, aga läheb veel antikkaupmehe aardeid imetlema ja saab tema käest tüki šagräännahka. Raamatus selgitatakse hiljem, et tegemist on metseesel onageri nahaga, millel on mingid müstilised araabia tähed ja sõnum, millest võib aimata, et selles on maagiline vägi, millel on võime täita omaniku ükskõik millised soovid – aga mitte täiesti ilma tasuta. Iga soov vähendab tüki suurust, nii et iga soovi täitumine lühendab ka omaniku elu. 

Eks see on omamoodi segu ristteel kolme tilga vere müümisest ja Dorian Gray portreest, aga omal moel. Rikkus tuleb majja, aga samamoodi ka hirm oma elu pärast ja eraklikkus. Raphaeli ainus rõõm on, et hoolimata tema elu järsust lühenemisest saab ta ikkagi tunda tõelist armuleeki ammuse südamedaamiga ajast, mil nad veel mõlemad puruvaesed olid. Aga lõpp tuleb vääramatu jõuga. 

Šagräännahk on Sõnaveebi sõnul "reljeefse joonmustriga pehme taimpargitud ja värvitud kitse-, eesli- vm nahk (nt jalatsipealseteks, raamatuköideteks)". Aga prantsuskeelses originaalis tekib pealkirjaga veel kena väike sõnamänguke, sest chagrin tähendab ka südamevalu või -piina või leina. Ehk siis sõna otseses mõttes südamevalu ja piina tekitav nahk, mida see ka oli. Eriti kurb, et selline tõlkimatu sõnamäng istub lausa raamatu pealkirjas. Täpselt sama probleem on ka Oscar Wilde'i näidendiga "The Importance of Being Earnest". Kuid mis parata, midagi läheb tõlkes ju ikka kaduma. 

Ma ei tea, kas see nüüd kuidagi ennustab minu lugemisaastat ka ette, et ma alustasin sellise tutske klassikaga, mille tsitaate hea kursavend Indreku sõnul vaesed Prantsusmaa elu õied gümnaasiumi küpsuseksamiks tükki sada kakskümmend pähe õppima peavad (mul oli selle peale hea meel, et mina ei pea). Ma väga loodan, et need tsitaadid ei ole tervete lõikude pikkuses, sest Balzaci jaoks on tavaline kirjutada kolm või neli lehekülge pikki lõike. Eesti gümnasistid vist küll Balzaci enam ei loe – hea, kui nad Tammsaarestki aru saavad... Kuid kõigile edasijõudnud lugejaile soovitan ma seda loomulikult. 

Sophie Hannah "Aasta viimane surm"

Ma olen ühte Hannah' Poirot-lugu lugenud. See ei olnud eriti hea tõlge ja ma mõtlesin, et teen uuesti proovi, äkki see oli tõlkest, et ma ei haakinud raamatuga sugugi. 

Ma ei saa ühest asjast lihtsalt aru. Kuidas võtab üks (täiesti keskpärane kusjuures) kirjanik endale selle julguse ja võib-olla isegi jultumuse mõelda, et Poirot on ikka nii äge tegelane ja kahju, et Christie ära suri. Kindlasti tahaksid inimesed veel Poirot-lugusid lugeda ja ma teen maailmale ju teene, kui ma inimestele annan, mida nad soovivad. Ja siis pannakse Agatha Christie nimi veel kaanele suuremalt kui pealkiri või tegeliku autori nimi (eelmine kord ma niimoodi orki lendasingi, sest mõtlesin, et mul on mingi Poirot-lugu vahepealt lugemata jäänud). 

See raamat oleks oluliselt parem ja ma ei teeks selle suhtes üldse nii palju kriitikat, kui Sophie Hannah oleks selle raamatu avaldanud sajaprotsendiliselt enda omana ja ükskõik millise enda poolt välja mõeldud detektiiviga. Siis oleks see täiesti roogitav räim olnud, sest lugu kui selline polnud üldse paha. Aga kui oled juba kord nii suur Poirot' austaja nagu näiteks mina, siis proovi palju sa proovid, ei ole see Poirot seal sugugi autentne. Ma ei tea, kui suur osa oli sellest tõlkel, sest ma ei saanud üle ega ümber sellestki šokist, et Catchpool ja Poirot üksteist sinatavad. See peaks olema küll tõlkijale selge, et kuni tegelased ingliskeelses originaaltekstis üksteist eesnimepidi ei kutsu, siis ei ole ka sinatamine õigustatud. Ma lihtsalt ei kujuta Poirot'd sellisesse familiaarsusesse langemas. Samuti ei oskaks isegi mina suure fännina kirjutada lugu nii, et Poirot oleks selles täiesti autentsete manerisimidega. Hannah ka ei oska. 

Seega olen ma jõudnud otsusele, et kolmandat katset ma nende wannabe-lugudega ei tee. Küll aga ei välista ma üldse võimalust, et ma loen Sophie Hannah "omatoodangut", sest nagu ma ütlesin, oli lugu iseenesest täiesti hea. 

Raamatu pealkiri on "Aasta viimane surm". Noh, eks see on minugi aasta viimane krimi- või üldse raamat. Sel aastal lugesin ma täpselt 50 raamatut ja Goodreads ütleb, et lühim neist oli 74 ja pikim 809 lk. Arvan, et hoolimata sügisesest ikaldusest võin ma oma lugemisaasta siiski edukaks lugeda, sest suurem jagu oli neist siiski hoolikalt valitud ja seega head elamused. Proovime samas vaimus jätkata. :) 

Louise Kennedy "Üleastumised"

Ma arvan, et see oli Varraku novembriraamat, kuigi mul on kuud vahel natuke sassis. Ja järgmine artikkel tuleb kindlasti nende detsembriraamatust. Ma olen äärmiselt tänulik, et mul on juba paar aastat olnud võimalus valida endale igas kuus üks veel ilmumata väljaanne, ja ma olen väga rõõmus, et see jätkub ka algaval aastal. Suur-suur aitäh Varrakule! 

"Üleastumised" küll algab ja lõpeb 2015. aasta stseeniga, aga raamat ise räägib 1970. aastate Põhja-Iirimaast. Noor naine Cushla satub mitmeski mõttes kahe tule vahele. Ise küll katoliiklikust perest pärit, ei oleks tal oma kodupiirkonnas liiga palju probleeme, kuid üks tema õpilane elab "vales" linnajaos ja nii Davey kui tema perekonna jaoks on tervena koju jõudmine iga päev küsimärgi all ja vahel kahjuks saavad nendest küsimärkidest mingid muud märgid. Cushla parimad kavatsused ei kuku ka küll alati kõige paremini välja, aga üldiselt lähevad ta plaanid korda. 

Teine probleem on keelatud armastus. Mida teha, kui armud lootusetult mehesse, kes "lööb vale jalaga" ja on pealekauba abielus? Siiski õnnestub neil oma salasuhtes õnne leida, kuni kõik läheb vastu taevast. Kuna tegemist on uue raamatuga ja paljudel on see veel lugemata, siis ma eriti spoilereid ette loopida ei soovi, aga raamatu lõpuosa on tõesti äärmiselt tihe. Seal juhtub palju, kusjuures mitte paremuse poole, sest sellises ühiskondlikus kliimas, kus rahulikust ja stabiilsest elust juttugi ei ole, poleks happy end isegi mitte realistlik. 

Täna ei lõhke küll Põhja-Iirimaal igapäevaselt autopomme ja inimesi nende usu pärast vaeseomaks ei klobita, aga ma natuke vaatasin, kuidas seal praeguseks siis olukord ka on. Ütleme nii, et mitte liiga roosiline – kui 47% täiskasvanutest ja 37% noortest arvavad, et suhted on paranenud, ja seda nimetatakse suureks edasiminekuks, siis on igatahes päris pikalt veel minna. Pargid ja linnatänavad on nn avalikud kohad, kus kõik saavad võrdsetel alustel ringi liikuda. Enamik pooldaks koole, kus mõlemad usutunnistused on segatud. Aga poliitika käib ikka veel religiooni valiku järgi ja on ka majanduslikku ebavõrdust, katolike kahjuks. Nii et olukord on kokkuvõttes nii ja naa, aga noh, vähemalt saab rahus koju jalutada... 

Kennedy stiili ma eriti hästi kirjeldada ei oska, eriti kuna tegemist on esimese tema teosega, mida ma lugenud olen, ja see on ka tõlkeraamat. Ma ei leidnud sealt eriti midagi tsiteerimisväärset, aga see ei ole selle raamatu puhul ka määrav. Teema on oluline ja aitab autsaideritel kindlasti seda perioodi paremini ja isiklikumalt mõista. Küll aga tahaksin ikkagi tõlget kiita. Olin just sõbrannal külas ja tema mainis, et jäi mõtlema ühe viimati loetud raamatu juures, et midagi on siin teisiti. Ja siis ta jõudis järeldusele, et tõlkes ei häirinud mitte midagi. :) Ja mina tahan ka öelda, et Kaisa Kaera tõlke juures ei häirinud tõesti mitte midagi. See on lihtsalt ilukirjanduslik fiktsioon, mis on kirja pandud peaaegu dokumentaalteksti lakoonilises stiilis. 

Nii et taas kord võin ma ka oma selle aasta eelviimast raamatut südamerahuga soovitada. 

Jaroslav Havlíček "... That Particular Fault"

Kuna minu blogist satub iga kord üks artikkel ka kooli (väga kvaliteetsesse!) ajakirja Silmapiir, siis ei ole minu kirjanduslembus õpilastele tundmatu. Ühel ilusal sügispäeval teatas 11. klassi õpilane, et tema toob mulle nüüd oma lemmikraamatu lugeda. No kas mul saab midagi selle vastu olla? 

Selle ma pean küll üle küsima, kust ta selle raamatu üldse välja kaevas, sest ma pole elus sellisest kirjanikust midagi kuulnud ja ega ta kohta pole liiga palju infot ka. Kirjanikugeeni sai ta ilmselt isalt ja sellest vähesest saada olevast infost võib järeldada, et ta põhileib oli psühholoogiliste romaanide kirjutamine. Seda kinnitab ka "That particular fault", mis ilmselt ühegi muu žanri alla ei liigitu. Aga mingid autobiograafilised kokkupuutepunktid on raamatus ka olemas, näiteks on peategelane samamoodi abielus seebivabrikandi tütrega nagu Havlíček isegi. 

Peategelane Peter tuleb puruvaesest taustast ja saab koolihariduse ainult headsoovijate armust. Karm lapsepõlv on Peteri suurimaks liikumapanevaks jõuks, sest kogu ta elu keskendub algusest peale ainult ühele eesmärgile: ta lihtsalt peab ennast üles töötama, saama rikkaks ja mõjukaks. Õnn naeratab talle Sonia näol, kes on rikas pärijanna, aga ka piisavalt kenake, et Peter tema ümber kohe võrku kuduma hakkaks. Asi läheb korda ja Sonia isa võtab ta perre vastu ja annab kohe ka mõista, et Peterist saab seebivabriku tulevik. Mis võiks siin veel halvasti minna? 

Jamad algavad perega koos elava onuga, kes on kindlal arvamusel, et ta on nähtamatu. Pere mängib temaga kaasa ja seegi tundub üsna süütu vastutulek peast sassis inimesele, aga onu tunneb ülemäärast huvi Sonia ja tema naiselikkuse vastu. Sellest saab alguse Sonia hirm, hullumeelse onu püüe tüdrukut vallutada, Sonia arvamus, et tema rasedus on onu rünnaku tulemus (ei ole), tema eemale hoidmine intiimsuhetest seadusliku abikaasaga ja Sonia järjest süvenev geneetilise eeldusega hullumeelsus, mille tulemusena hakkab ta endale ette kujutama, et vahepeal juba ammu hullumajja viidud onu on tagasi, seekord päriselt nähtamatuna. 

Peteri elu võib vaadelda mitmeti. Ta on ise olnud tegelikult väga külmalt kalkuleeriv ja ta ei häbene seda ka tunnistada. Mitmeid kordi ütleb ta ise, et tegi kõike oma tuleviku jaoks ja oma poja heaks. Aga ma pean siiski ütlema, et abielu alguses ta nagu ikka hoolib oma naisest, ja kuigi pärast nii äi kui Sonia tädi kui ka teised ümberringi on veendunud, et Peter Soniast karvavõrdki ei hooli, siis ma ausalt ei ole samal arvamusel. Tegelikult oli Sonia see, kes Peteri eemale lükkas ja üldse ära oma lapsepõlvetuppa kolis, ning ühele abielumehele ei saa palju asju frustreerivamad olla. Aga see, et ta sirgelt oma naise surma põhjustab, ei ole enam vabandatav. Ja see, et nende armas poeg haigestub meningiiti ja jääb küll ellu, aga ajukahjustuse ja alaarenguga, on juba puhas boonus. Ma ei tea, võib-olla oli autoril sellega vaja näidata moraalset võitu, et kurjus ja külmus saab tasutud, aga minu jaoks isiklikult oli see juba natuke too much. Oleks see mingi gooti romaan, siis oleks arusaadav, aga lihtsalt psühholoogilises romaanis oleks ma võib-olla isegi eelistanud, et see Sonia surmaga olekski lõppenud. Oleks andnud aluse aruteluks, et headus ikkagi ei võida praegu meie maailmas alati. 

Üldise kommentaarina tahaksin ma veel öelda, et see oli üks väga sõnaohter raamat, 464 lk tihedat teksti. See pani mind mõtlema, kas see oli autori enda eelistus või oli see pigem minategelase ehk Peteri ennastimetlev stiil. Kui mõne "telliskivi" puhul on iga rida omal kohal, siis vat seda raamatut oleksin mina küll kärpinud. Samas võis see olla taotluslik, et pinge kannaks ja lugeja näriks pikemalt küüsi, sest mida pikem ootus, seda suurem rahuldus lõpplahendusest. Aga nagu ma juba ütlesin, ei olnud see lahendus ka minu suurim eelistus. 

Kas ma soovitaksin teistele? No ma arvan et ikka. Pahalase seisukohast on lugusid ennegi kirjutatud, aga see on siiski suhteliselt originaalne, mitte ära leierdatud temaatika ja problemaatika. Kahjuks seda raamatut eesti keeles ei ole ja kuna see pole ka vist mingi suur rahvusvaheline hitt (mistõttu ma julgesingi natuke rohkem spoilerdada kui tavaliselt), siis pole seda siin eriti kuskilt kätte saada nii või teisiti. Keskmiselt tugev raamat. 

Marina Laikjõe "Prantsuse stiiliikoonid"

Marinaga kohtusime me aprillis 2019, kui Jumalaema kirik oli nädal aega tagasi põlenud ja meie tütar Saskiaga esimest korda elus Pariisis olime. Selle reisi järgselt oli mulle selge, et kui ma Pariisi tagasi lähen (ja kindlasti lähen), siis ma tahan Marinat jälle endale giidiks. See läks korda ka, aga lisaks sündis sellest veel kaks imelist asja – meie kirjanduslik koostöö (mul oli au toimetada Marina esimene raamat "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis") ja pikaajaline sõprus. Marina on lugude giid ja need lood ei lõpe õnneks iial. Nüüd on sellest sündinud juba tema teine raamat, "Prantsuse stiiliikoonid". 

See, et Coco Chanel või Brigitte Bardot selles raamatus oma koha leiavad, ei kahelnud ma juba alguses, kui jutt võimalikust teisest raamatust üldse pihta hakkas, sest ma küll ei tea, kes võiks selles vallas veel suuremad ikoonid olla. Lisaks on oma peatükid veel Catherine Deneuve'il ja Brigitte Macronil. 

Marina tööeetika on kadestamisväärne. Uurimistöö, mis tema lugude sisse läheb, olgu see siis raamatu või lihtsalt linnaekskursiooni heaks, on kolossaalne. Isegi kui ta on miljoon korda (nagu ta ise ütleb) mingit tuuri teinud, siis ei lähe ta pea kunagi "vana rasva pealt" asju ülejala tegema. Seda eeltööd on kõvasti tunda ka mõlemas raamatus.  

Autori enda sõnul on tema teine raamat "austusavaldus väärikalt vananevatele ägedatele naistele", pluss Coco Chanelile, ilma kelleta lihtsalt ju ei saa, kuna prantslannade stiil on siiani mingis mõttes kummardus Chanelile ja tema revolutsioonilistele uuendustele naiste moes. Võib-olla ongi tema elu kõige rohkem avalikkusele tuntud, aga kindlasti mitte detailideni. Juba tema "Chanel No 5" saamislugu on põnev, aga kogu ta elu on märkimisväärne. Kindlasti on ta eeskujuks kõigile naistele, kes tahavad mingitest raamidest välja murda, sest tal oli küll täiesti kama, mis temast arvati, ja ta tegi, mida ise heaks arvas. Ka oma moodi lõi ta eelkõige endale, sest mis tundub hea ja mugav talle, tundub kindlasti hea ja mugav kõigile teistele. Õnnelikuks oleks teda küll vist liialdus nimetada, sest traagikat ja draamat oli omajagu, aga rahul võis ta kindlasti oma elu ja saavutustega olla. 

Brigitte Bardot'st oli ka ETV-s hiljuti sari, tänu millele ma temast üht-teist ikkagi teadsin (enne tõesti mitte midagi). Juba 70ndatel lõpetas ta filmides näitlemise ära ja keskendus loomadele ja ausalt pole seal ka midagi imestada. Temal läks küll juba lapsepõlvest saadik kõik vasakule ära ja ma ei imesta absoluutselt, et tal ei olegi lähisuhete loomine kuidagi õnnestunud. Aga kinolinalt ta muidugi vallutas kogu maailma ja eriti meeste südamed. Ja kuigi võibolla kinokunst tema loobumisega paljugi kaotas, siis minul on küll hea meel, et ta selle juhtme seinast välja tõmbas ja oma rahusadama leidis. 

Kuna ma ise suur kinoskäija ei ole (aasta understatement), siis ma tegelikult ei ole ise ka eriti Catherine Deneuve'i loominguga kursis, eraeluga veel vähem. Seetõttu oli mulle tema puhul kõik üllatuseks – nii see, et ta oli Yves Saint Laurenti lemmikmodell või et ta elu armastus oli Marcello Mastroianni, kellega tal on ka ühine tütar, et ta laulab taksos sõites või tossab sigarette nagu korsten. Aga ma olen kindel, et teadlikum rahvas on vähemalt "Cherbourgi vihmavarje" oma silmaga näinud. Mina tean sellest ainult seda ühte laulu. :) 

Aga no Brigitte Macronist me teame ju kõik üht-teist. Ja kõige põletavama 😏 küsimuse või teooria lükkab raamat nüüd ikkagi ümber: ei, ei olnud Brigitte oma tulevase abikaasa kirjandusõpetaja. Kokku sattusid nad hoopis näiteringis, mida Brigitte juhendas. Võib-olla see on sellest hoolimata väga ebatavaline algus suhtele, võib-olla on maailmas ilusamaid naisi, võib-olla on see vanusevahe tõesti suur – aga mis see meie asi on? Nagu näha, siis see suhe on juba pikalt vastu pidanud ja peab ilmselt edaspidi ka, hoolimata kõrvakiilust või kohtuasjast, kus Brigitte Macron kaebas kohtusse ajakirjaniku, kes väitis, et proua Macron on hoopiski mees. Selliste sündmuste valguses minnakse kas lahku, sest seda kõike on liiga palju, või siis suhe sellest kõigest hoopis tugevneb. Ei näe, et siin kuskil lahku minema hakatakse. Mina olen alati selle poolt, et las inimesed olla õnnelikud täpselt nii, nagu ja kellega nad tahavad olla. 

Mina väga soovitan raamatut kõigile, kellele Prantsuse graatsilised ja stiilsed naised korda lähevad, sest nagu ka raamat rõhutab, on neis kõigis midagi, mida tasub nii kadestada kui jäljendada. Neis on see miski, x-faktor või nagu prantsuse keeles öeldakse, je ne sais quoi, mis paneb neid imetlema ja neile järele vaatama. Eelkõige on see enesekindlus, hoolimata kõigist elu poolt kodaratesse loobitud kaigastest. Ja kes meist seda ei tahaks.