Betty Rowlands "Mõrv koidikul" // "Mõrv Larkfield Barnis"

Taas kord kimbuke, seekord siis jälle tagasi Mel Craigi lainetel, et temaga korralikult ühele poole saada, enne kui Sukey taas ootab.

Üldiselt on asjad läinud natukene untsu. Võtsin nüüd netist lahti õige Mel Craigi raamatute järjekorra ja selgus, et kuigi ma olin neid viis tükki lugenud (ja nelja neist bloginud), siis teine raamat oli vahelt täiesti ära jäänud. Ma siis võtsin selle vahepeale ja võib-olla natuke see häiris, et taustalugu oli natuke sassis ja romantilised suundumused täiesti valed, aga laias laastus see konkreetse loo kulgu ei seganud ja võib-olla oligi vaheldusüllatuseks hea. 

See koidikuraamat (Mel nr 2) pakkus kunsti, kirjandust ja itaaliapäraseid tuliseid karaktereid. Kui ikka auhinna kätteandmisel võidumaali autor maalil oleva imekauni neiu kõri läbi hakib, siis läheb lugu käima küll. Kui imeilus Angelica (pildi modell) ühel päeval samal viisil tapetuna leitakse, pole ime, et esmane kahtlus langeb tulisele kunstnikule, aga üllatus küll, sellel on täiesti vettpidav alibi. Selle üle lugeja muidugi üldse ei imesta, et just Melissa on see, kes satub alustuseks täiesti juhuslikult sellele auhinnatseremooniale ja hiljem ka täitsa juhuslikult kolledžisse kirjandusõpetajaks, kus sekretäriks on absoluutselt juhuslikult seesama Angelica. Selliseid asju juhtub ju kogu aeg päriselus ka. :) 

"Larkfield Barnis" (Mel nr 7) on aga kronoloogia jälle paigas ja Melissa koos oma "õige" partneriga, kes on politseiuurijana küll erru läinud, aga alustanud eradetektiivibüroo pidamisega. Kui büroosse saabub endast väljas daam, kes oma abikaasat kahtlustab milleski muus kui üle aisa löömises, aga ei taha seda rääkida detektiivile, vaid mingil põhjusel just Melissale, ongi jälle mõlemad ilusti mõrvaloos ninapidi sees. Seekord on tegemist terve seeria roimadega ja kuigi pealtnäha kõigi viie ohvri puhul kattuvad politsei poolt mitte avaldatud detailid, siis hakkab peagi tekkima küsimärke ja uurimine viib isegi ootamatutesse suundadesse. 

Kuna Melissa-raamatuid on kokku 12, siis ma lihtsalt lähen nendega nüüd edasi, kuni ma kaheks nädalaks õppima sõidan ja enam nii palju lugelemisaega ei leia. :) 

Betty Rowlands "Surm Dearley härrastemajas"

Ma hoiatan, et siit tuleb veel järjest krimkasid, sest ma ei viitsi selle palavaga muud lugeda ja need on sellised ühepäevased ampsud, just parajad. 

Üllatusin, et see konkreetne raamat ei olegi Melissa Craigi lugu, vaid hoopis Sukey Reynoldsiga peaosas. Lugesin selle järelsõnast ka autori arvamust, et palju see Melissa oma elus ikka saab sekeldustesse sattuda, nii oligi vaja alustada uut seeriat. Kavalal kombel kirjutas ta Sukey Reynoldsi kriminoloogiks, kes käib kuriteopaikadel sõrmejälgi võtmas jne. Sellises ametis satub kindlasti loomulikumalt kuritegude keskele kui kirjanik Melissa Craig, olgugi ta krimikirjanik. :) 

Tundub, et see Sukey on natuke siuke daredevil ka, kes on nüüd jälle üle hulga aja see inimene, kes topib oma nina täpselt sinna, kuhu uurijad ei ole tal kohe üldse lubanud minna. Tal on muidugi seal oma isiklikke niite mängus ka, sest surnud on tema eksabikaasa naine ja loomulikult kahtlustatakse esmajärjekorras sellisel juhul ju abikaasat. Nagu sageli sellistes raamatutes ja Midsomeris juhtub, on kadunukese surm ka pigem rõõmuks kõigile, kes temaga koos elama või töötama peavad, sest naine on tõesti vastik ja seetõttu on ka kahtlusaluseid palju. 

Ma läksin pärast seda Melissa peale üle  tagasi, et olla "korralik" ja temaga ühele poole ikkagi saada ja alles siis Sukey juurde tagasi pöörduda. Aga Sukey meeldib mulle karakterina väga, üldjuhul on ta mõistlik pluss hea ema oma teismelisele pojale. Lisaks ootab teda vist ka karjääripööre, sest uurimise lõpus tehakse Sukeyle ettepanek ise ka uurijakursustele minna: see annaks ka autorile võimaluse kuriteopaigas sahkeramise asemele Sukey sinna legit saata, nagu noored ütlevad. :) 

Christoffer Holst "Hinnaline saak" / "Hõrk pimedus"

Mis nende muhekrimidega ikka nii väga muud teha, kui kimpu siduda ja koos ära blogida. :) 

Tundub, et see Holsti sari (mida on kokku hetkel kolm raamatut eesti keeles ja tundub, et rohkem praegu pole ka originaalis) on üks ääretult tore suvelugemine. Lubati muhekrimi ja kui üldse kellegi surma hõlmavaid raamatuid nii nimetada saab, siis võrreldes Kepleriga (keda ma pole ikka veel julgenud lugeda) on see ikka jah selline mõnusa kohvitassiga jalad murus lugemine. 

Taustalugu ehk siis läbivate tegelastega selgroog hõlmab Louise Collinsit, 70-aastast tõelist daami ja endist Rootsi naisteajakirjakuningannat, kellele on viisakalt head aega öeldud ja kes leiab uue loomingulise väljakutse oma magnaadist isa hotelliäris üle Rootsi butiikhotelle kujundades. Samaväärne peategelane on sarjas Lina, gurmeepoe omanik ja Louise'i poolõde, kes Louise'iga paarkümmend aastat tagasi tutvus. Hoolimata mügarlikust algusest on neist saanud tõeline tiim, nii elus kui ka mõistatuste lahendamisel. 

Mulle need daamid hullult meeldivad. Nad on mõlemad oma alal väga professionaalsed. Linal on sama palju soojust ja kokakunstioskusi, kui Louise'il stiili ja raha, ja veidral kombel sobivad need kõik omavahel hästi kokku, isegi arvestades nende kolmekümneaastast vanusevahet (või umbes nii see vist oli). 

Mõlemas loos, eriti teises, tundub juba päris lõbus, KUI palju asju seal kokku juhtuvad, et raamatus saaks täpselt nii palju korraga sündida, kui sünnib. No mis nipiga saaks päriselt mitmekümneaastased lood välja kaevuda ja täpselt üks haru Lina ja teine Louise'i nina all.  Aga see ei aja üldse närvi. Lihtsalt muigad ja tõded, et see on kõik põnevuse pärast sinna kokku topitud – ja las siis olla. Raamat ju sellest ainult võidab. 

Netis ringi nuuskides leidsin, et Holst on kirjutanud ka muid raamatuid, aga kuidagi on nende keskmes ikka elustiil ja hea toit, nagu tegelikult ka nendes mõrvalugudes. See vist ongi see muhedam dimensioon, mis ei lase lugudel vaid tumedates värvides olla. Samuti viib iga lugu lugejad erinevasse Rootsi väiksesse, aga imelisse kohta, ja ma juba olen jõudnud neid mõlemaid kohatud paiku ka guugeldada ja tõdeda, et sinna võiks butiikhotelle teha küll. :) 

Storytelis kahjuks kolmandat osa ei ole, aga elu käib väljaspool seda ka. Olen enam kui kindel, et vähemalt selle sarja loen ma lõpuni, aga tema toredate karakterite loomise oskuse lummuses võin ma täiesti realistlikult sattuda ka muude lugude küüsi tema sulest. 

Kindel kergema ja hästi seeditava suvise lugemissalati soovitus! 

Édouard Louis "Ühe naise võitlused ja metamorfoosid"

Seda pilti vaadates tundsin, kuidas keel minust kaob. Nähes teda vabana, kogu kehaga tuleviku poole pööratuna, naasid mu mällu need aastad, mis ta oli isaga jaganud, alandused, mis isa lasi talle osaks saada, vaesus, need ta elu kakskümmend maskuliinsest vägivallast ja viletsusest rikutud, peaaegu hävitatud aastat tema kahekümne viienda ja neljakümne viienda eluaasta vahel, vanuses, mil teised õpivad elu tundma, kogevad vabadust, reisivad, kohtuvad iseendaga. 

Alustan taas tänuga Varrakule, kes mulle selle raamatu saatis. Aitäh! 

Eddie Belleguelle oli omal ajal väga katkine poiss väga katkisest perest. See sai selgeks juba esimeses raamatus, mida ma tema loomingust lugesin, "Muutuda: meetod". Ma saan aru, et ka kõik ülejäänud raamatud, mille ta kirjutanud on, räägivad tema enda elust. Vägisi tundub, et Louis kirjutab autoteraapilist kirjandust, mis võib-olla pole veel kirjanduslik termin, aga peaks olema. Tõsi see ju on, et Louis kirjutab kogu enda ja oma pere minevikku selleks, et sellega rahu teha – aga teha rahu ka oma vanematega, keda ta lapsena kunagi ei mõistnud ja kelle pärast tal pidevalt piinlik oli. Õnneks on ta ka veel piisavalt noor inimene ja elu omajagu ees, nii et kui see aitab tal oma deemonitest jagu saada ja elada painajateta õnnelikku elu, siis minu poolest kirjutagu mitu riiulit neid raamatuid täis. 

Kasu pole ju sellest ühekülgne. Louis kirjutab hästi, midagi ilustamata, aga ka dramatiseerimata, ja läbi tema tööde on küll näha, et oma kunagist probleemidele (ja probleemsest pereliikmetele) silma vaatamine on suureks abiks. Kindlasti on tema lugejaskonnas inimesi, kes sellest julgust võiks saada ja eeskuju võtta. 

"Muutuda: meetod" rääkis autori piinlikkusest oma lapsepõlve ja perekonna pärast ja muutumisest haritud linnaelanikuks, kes ringleb elitaarses seltskonnas. "Kes tappis mu isa?" võtab halastamatult ette süsteemi, mis tema invaliidistunud isa ilmselt ka päriselt liiga vara hauda saatis. Ma millegipärast poleks imestunud, kui lapsepõlve-Eddie oleks suurest rõõmust isa üle heisanud väiksemat sorti riigilipu, aga tänane Édouard mõistab, miks inimesed on sellised, nagu nad on, ja et sageli ei ole nendel lihtsalt enda olude suhtes eriti valikut ja sõnaõigust. Ja nüüd siis on ta luubi alla võtnud oma ema elu. 

Kahekümneselt oli tal kaks last, ei mingit haridust ja abikaasa, keda ta juba vihkas, vaid mõne kooseluaasta järel. 

Kuidas küll juhtub, et mõnel veab kohe algusest peale valesti? Ja kui ta teeb vigade paranduse ja sellest hukule määratud suhtest lahkub, satub ta kohe järgmisesse, mis ei ole grammigi parem? Dr Phil ilmselt ütleks, et tegemist on madala enesehinnanguga, nii et inimene ei arvagi end paremat väärt olevat. Alles palju hiljem suudab Monique oma identiteedi tagasi võtta.

Ma alustasin seda raamatut, tahtes jutustada ühe naise lugu, aga nüüd ma saan aru, et sinu lugu on inimese lugu, kes võitles õiguse eest eksistentsile naisena, selle mitte-eksistentsi vastu, millesse sundisid sind elu ja elu mu isaga. 

Monique ikkagi lõpuks selle sammu teha suudab, nagu me Édouardiga mõlemad juba tegelikult öelnud oleme. Ta kolib linna ja nagu Eddie puhul, on esimene reaktsioon ka tema puhul oma taustast täiesti lahti ütlemine ja oma mineviku suhtes piinlikkuse tundmine. Aga Édouardil on olnud ka rohkem aega kõike seedida ja perspektiivi panna. 

Ma ikkagi väga soovitan seda lugeda. See on hea meie empaatiavõimele, pealegi kirjutab Louis ju tõesti hästi. Väike sajaleheküljeline raamatuke on hingelt väga suur ja meie kõigi õnneks läheb Monique'il ka paremini kui tema teisel mehel ja see on üks suur potentsiaalne lootuskiir paljudele oma elus lõksus olevatele naistele, aga miks mitte ka meestele. 

Tänaseks on mul Louisi suhtes ikkagi täiesti soft spot kuskil lugejahinges. Veidral kombel on mulle juba mitu inimest teinud etteheite, et ma teda originaalis ei loe. Niisiis võtan ma selle visatud väljakutsekinda vastu ja tõotan pühalikult, et järgmine kord proovin. 

Zadie Smith "Petis"

Varraku kuuraamat (aga millise kuu, ei mäleta enam) – suur tänu taas kord kostitamast! 

Zadie Smithi "Valged hambad" ei olnud just päris minu maitse, aga kõrgelt hinnatud autoreid tuleb proovida vähemalt kaks korda lugeda. Ma arvan, et siia ma nüüd selle piiri tõmban ka, sest ei saa lõputult oodata, et see acquired taste kunagi pärale jõuab, kui teda veel silmapiirilgi näha pole. Ma ei pane seda talle süüks, aga no vahel on nii. 

Ma olin raamatuga jõudnud umbes 130. leheküljele, kui mind hakkas natuke liiga palju silma, et autor käib ajaloos eksisteerinud kuulsate inimeste nimedega kuidagi harjumatult vabalt ringi, sest absurdiromaan see küll ei ole, kus võib-olla oleks eeldatav, et Tuhkatriinu joob Kaja Kallasega kohvi vms. Thackeray ja Dickens jalutasid peategelase majja elegantselt sisse igal võimalikul ja võimatul hetkel ja siis ma ikkagi guugeldasin ja leidsin, et "Petis" on ajaloolisem romaan, kui ma arvasin. William Ainsworth oli reaalselt olemas, kirjutas reaalseid raamatuid ja ühel hetkel oli üks tema romaanidest Dickensi omast kordades populaarsem. Asjalood teadagi muutusid ja kuigi minu loetud materjali põhjal oli Ainsworth oma eluajal tuntum kui romaan seda välja näitas, siis tänaseks on asjalood tõesti nii, et neid raamatuid ei loe enam praktiliselt keegi. Raamatu kesksel tegelasel Elizal on selle kohta ka oma arvamus, aga siinkohal ma jätan selle hea lugeja enda avastada. 

Kuigi Ainsworth leiab ka ise raamatu lõpus, et ta on oma loominguga teatud sorti petis, siis pealkiri seostub ikkagi pigem raamatu teise peamise liiniga nn Nõudlejast, kes väidab, et just tema on Austraaliasse sõites kaduma jäänud Sir Roger Tichborne ja et just talle kuulub perekonna pärandus. Kuna tol ajal veel igaühe pildid internetis ei laiutanud, on identiteedi kinnitamise või kõrvale lükkamisega palju tegemist ja kohtuprotsess kestab kuid. Ja kuna Nõudlejal on kaasas ka tema väidetavate sugulaste teener Jamaica istanduste päevilt, saab tema loost ja mälestustest raamatu kolmas tegevusliin. 

Minu jaoks oligi seda kõike liiga palju. Nõudleja liini vastu polnud mul midagi, las ta siis oli, kuna see hõlmas ka Ainsworthi pere liikmeid ja mõjutas neid omajagu. Aga Jamaica teema, olgugi see Zadie Smithi juurte kodumaa ja  ilmselt südameasi, oli ja jäi romaanis siiski võõrkehaks. Oleks piisanud kergest vestlusest, kus põhiprobleemid ära markeeritakse, aga see lugu laiutas kümnetel lehekülgedel ja venis rohkem kui Nõudleja kohtuprotsess. Ma olen enam kui kindel, et Smith oleks võinud selle teema rahulikult täiesti eraldi raamatuna kirjutada, sest seal olid ka hoopis teised tegelaskujud, kelle seos põhitegelastega ei olnud traagelniitidest kuigi palju tugevam. Less is more. 

Kuulasin Raamatukupja tungival soovitusel ära ka taskuhäälingu, kus Smith ise "Petisest" räägib. See kinnitas veel kord minu arvamust, et Jamaica orjanduse teema on tema jaoks liiga oluline, et seda poolvägivaldselt sellisesse romaani suruda, kus ta piisavalt tähelepanu ei saa. Aga podcast ise oli väga huvitav, nagu oligi arvata. Alati on põnev kulisside taha vaadata ja Smith on hea jutuvestja. 

Ja kellegi lemmikraamat on see ju ka kindlasti. :) 

Eestikeelne tõlge Laura-Grit Lootus.

 

Haruki Murakami "Sputnik, mu arm"

Miks peavad kõik inimesed olema nii üksildased? Miks on vaja muutuda nii üksildaseks? Maailmas elab ju nii palju inimesi ja kõik nad igatsevad teise inimese järele, aga mispärast me peame siis olema nii hirmus üksildased? Miks? Kas inimeste üksildus toidab seda planeeti, et see saaks jätkata tiirlemist ümber Päikese?

Nagu ikka, on mul seoses kooliaasta lõpuga olnud pikk paus, aga saabugu sellele põuale nüüd kuulsusetu lõpp. Siit tuleb Varraku järjekordne kingiraamat. (Vahemärkus: lugesin mingil hetkel mais veel kaks krimkat ka, aga las need jäävad.)

"Sputnik, mu arm" on tegelikult üsna tüüpiline Murakami, mis on juba alustuseks kompliment. Loo jutustaja, kelle nime me teada ei saagi, on salamisi armunud Sumiresse, kellel on aga hoopis teine sättumus ja kes on salamisi armunud endast oluliselt eluküpsemasse korealannasse nimega Myū (seda tähekuju muideks polegi nii lihtne leida), kes on tegelikult Sumire tööandja. Sumire tahaks südame poolest küll hoopis kirjanik olla, aga see ei tule tal veel liiga hästi välja ja kuidagi on vaja end ju elatada. Nii ta veiniäri ajava Myū asjaajajaks satubki ja reisib temaga mööda ilma ringi. Tudengieluga võrreldes on see suur samm luksuse suunas edasi, aga Sumire jaoks on tass ikkagi pooltühi või isegi kolmveerandtühi, sest nii kirjaniku kutsumus kui Myū on jätkuvalt tema jaoks kättesaamatu paleus. 

Toas valitses haudvaikus. Ta pea oli klaar nagu talvine öötaevas. Suur Vanker ja Põhjanael sirasid ka täpselt seal, kus nad olema pidid. Oli nii palju asju, millest ta kirjutada tahtis. Palju lugusid, mida jutustada. Kui ta peas oleks õigesse kohta tehtud avaus, oleks sealt laavana välja jooksnud põletavad mõtted ja ideed, millest oleks üksteise järel pidanud sündima intellektuaalselt uudseid vaimusünnitisi. Sellise "harukordselt andeka uue suure tegija" äkilist esilekerkimist oleksid kõik pidanud kohe märkama. Siis oleks ajalehtede kultuurikülgedel ilmunud muretult naeratava Sumire näopilt ning ta korteri ukse taga oleksid tungelnud kirjastajate hordid. 
Kuid kahjuks midagi sellist ei juhtunud. Tegelikult ei suutnud Sumire mitte ühtegi raamatut lõpuni kirjutada.

Lugu võtab aga kriminaalse pöörde, kui Sumire oma tööandjaga ühel Kreeka saarel puhates kaduma läheb. Myū helistab minategelasele ja kutsub ta endale appi ja tegelikult siit läheb lugu ka sellesse suusajälge, milles Murakami ennast pigem rohkem kui vähem mugavalt tunneb, ja mähib lugeja maagilise realismi valgesse uttu. Hellalt, aga kindlalt. Seekord võtab ta ette paralleelmaailma võimalikkuse ja selle, kuhuni selle piirid ulatuda võivad. 

Kuna Murakami pole krimikirjanik, siis hoolimata loo põnevlikest sugemetest viskab ta lõpplahenduse asemel õhku nii mõnedki küsimärgid. Lugeja hooleks jääb otsustada, kas ta tahab need lahtised otsad kuidagi ise kinni siduda või leppida sellega, et mitte kõik asjad maailmas ei ole must-valgelt selged. Closure jääb tulemata, aga ma olen ikka seda meelt olnud, et ebameeldivad aistingud on ajule kasulikud. Ja kuigi Sputnik on raamatus hoopis teise sünniloo ja tähendusega, on see ka metafoorina siiski kohane, sest inimesed selles loos tiirlevad küll üksteisele lähedal, kuid kokku nad kunagi ei saagi. 

Murakami kirjutab muidugi meisterlikult ja meeldiv lugemiskogemus on temaga alati garanteeritud. Õnneks teeb ka Maret Nukke tõlge autorile au. Nii ripub kuu taevas nagu ärakurnatud neer või nagu virge vaeslaps ning Myū viskab oliivikive tuhatoosi "väga elegantse liigutusega nagu luuletaja, kes lisab teksti kirjavahemärke". 

Küllap ma ükskord need ülejäänud eestikeelsed Murakamid ka ära loen. Ükskord. :) 

Carin Gerhardsen "Isa, ema, lapsed" / "Unelaul"

Paneme need kaks kokku. Sama sari ikkagi (Hammarby), samad tegelased, sama lugu. 

"Piparkoogimaja" järjed ei valmistanud pettumust. Teises osas avastab väike kolmeaastane Hanna, et ema on väikevennaga kuhugi välja läinud ja tema maha jätnud. Ta on ema peale kuri, aga ühe kolmeaastase kohta on ta õnneks väga kraps ja leidlik. 

Samal ajal hakkab Sjöbergi meeskond uurima päris mitut kuritegu, kuid lugeja ei lase end petta ja teab, et kui kriminull hakkab otsast väga haralise kahvliga minema, siis kuskil on ikkagi see kokkusaamise tund ja koht ja mitme kuritöö asemel on tegemist üheainsa kurikaelaga. 

Sjöberg ise, armastav pereisa ja abikaasa, mängib aga eraelus päris ohtlikku mängu tulega, mille on käima lükanud korduv painajalik unenägu. Mõtlesin, et Sjöberg, sa oled ikka nii otu... Samas krutib ennast kiiremini jooksma ka kõrvaltegelaste elu. Petra teeb avastuse, mida ta ei suuda õieti seedidagi, sest kui sa ei saa usaldada ka oma töökaaslast, keda siis üldse? 

"Unelaulus" on aga vaat et kõik tegelased natuke probleemidega. Nagu sageli juhtub, on mõrvatööde põhjused kuskil kaugel minevikus ja nagu ilmneb, on see igiammune juhtum kõiki jäädavalt kahjustanud. Seekord puudutab juhtum üht Sjöbergi kolleegi ka väga isiklikult ja töökaaslastele avanevad tema küljed ja teadmised tema kohta, mida keegi kahtlustanudki ei ole. 

Taustaloos saab Sjöberg oma unenägude selgituse kätte ja tundub, et sellega seoses võiks mõistus ka koju tulla. Lootust selleks tundub olevat. Samuti saab selgeks, et Petra on õnneks olnud valedel jälgedel ja lugeja saab ka teada, kelle jälgedel ta oleks pidanud olema (kui nüüd jälle seda järgmises osas pea peale ei keerata), aga Petra veel mitte. 

Ma pean nõustuma nendega, kes sarja Läckbergi Fjällbackaga võrdlevad. Sarnasusi on palju, nii stiili kui sisu poolest. Ja kuna tublid politseinikud hakkavad mulle juba vaata et armsaks saama, siis praegusel überkiirel perioodil koolis ei julge ma lubada, et aju üldse rohkem vastu võtta suudab kui ladna sulega kirjutatud krimkasid. Eks ma korgin enda premeerimiseks kohe järgmise osa lahti, sest kuidagi peab inimene ennast lohutama, kui 70-leheküljelise õpilasuurimuse kallal terve päev istutud on. :) 

Carin Gerhardsen "Piparkoogimaja"

Hammarby-sarja esimene raamat (ohkan, sest neid on ka kaheksa...). 

Kuigi ka Skandinaaviast ja ilmselt kvalifitseerub ka noir'iks, siis ometi on see pisut helgem vähemalt oma taustaloo poolest, sest peauurija Connyl on äärmiselt tore, armastav ja toetav perekond karja lärmakate, kuid vahvate lastega (kelle sekka kuuluvad ka adopteeritud kaksikud). Samuti ei ole siin ka kuskilt näha mingit nn politseiniku painet: kõik on normaalsed inimesed, saavad omavahel hästi läbi ja ülemused isegi kuulavad oma alluvad täiesti viisakalt ära, kui need täiesti mõjuvatel põhjustel vahel natuke mingist lubatud piirist üle astuvad. 

Lugu ise muidugi nii helge ei ole ja tuhkur hobune ratsutab, surm seljas, läbi mitmegi inimese maja (raamatus pole mingit hobust, ärge otsima hakake). Nagu eelmiseski raamatus, on kuritööde juured kuskil kaugel aastate hämaruses, aga siin peab küll autorile au andma, et ta võtab sellele taustale värvi andmiseks piisavalt aega. On üheselt selge, et mingit vabandust lugeja kellelegi otsima ei pea, aga ometi on võimalik mõista, kuidas ja kust sünnivad inimesed, kes selliseid tegusid ühel hetkel oma elus toime panema hakkavad. Koolikiusamisele pööratakse praegu ikkagi juba õrnas eas õnneks palju rohkem tähelepanu ja ükskõiksuse surmapatus ei saa enam väga kedagi süüdistada. Aga praegu ei ole ka aasta 1968.

Mingid ühised nimetajad Rootsi krimis kindlasti on. Kui oled lugenud Adolfssoni ja Läckbergi raamatuid, siis neis kõigis on palju sarnast – isegi kui lugu ise on üsna võigas või traagiline, siis ometigi paistab vaimusilmas kuskilt kerges suveõhus lehvivate pitskardinate vahelt sisse suviselt soe ja rõõmus päike ja laual aurava kohvitassi kõrval lõhnab värskelt ahjust tulnud kaneelirull. See on mingi je ne sais quoi, milles on kindlasti oma koht politsei usaldusväärsusel. Nad oleks kõik nagu konstaabel Björkid Lillköpingis, sõbralikud, aga turvalisuse etalonid.  

Tjah. Ju ma ikka loen seda sarja edasi ka. 

Jussi Adler-Olsen "Naine puuris"

Kuna mul see Storytel kord juba olemas on, siis ma  võtan sellest praegu tasuta katseajal viimast, sest äkki ma siiski otsustan, et ma ei taha teda raha eest edasi pidada. Lugesin läbi veel kaks krimkat ja üksteise järel ma nendest nüüd räägingi. 

Muidugi on alati riskantne lugeda selliseid krimilugusid, mis on mingi sarja esimeseks raamatuks. Rumala peaga astusin ma mõlema raamatuga sama reha otsa ja kardetu saigi tõeks – mõlemad olid täiesti roogitavad räimed, mis sageli osutub mõttelise lepingu mõttes siduvaks. Igaks juhuks lappisin teised sarja osad ka enda virtuaalsele äpiriiulile valmis... 

Jussi Adler-Olsen, kellest ma midagi kuulnud ei olnud, esindab klassikalist nordic noir'i, mis mingist piirist või mingist kogusest edasi ei ole enam minusugusele päikeselise loomuga lugejale lõpuks enam tervislik. Kuid kui seda nii jaopärast pakutakse, siis ei saa kindlasti vaielda vastu sellele, et need on enamasti ikkagi väga põnevad ja panevad lehekülgi keerama. Nii ka see. Ma arvan, et kell oli umbes üks öösel, kui ma ta lõpuks loetud sain, aga kuidas ma ei saa siis nüüd enne magamaminekut teada, kuidas see lugu lõpeb ja kas jõutakse või ei jõuta või... Õnneks ei olnud vaja ka hommikul vara tõusta.  

Nordic noir'i raamatud mängivad mingi omamoodi düstoopilise piiriga. Loed ja mõtled, et selliseid kohti ei saa ju olemas olla või et selliseid inimesi ei saa olemas olla, aga kui veidi edasi mõelda, siis muidugi on nii selliseid kohti kui ka selliseid inimesi. Õnneks on meid suuresti nende juhtumite üksikasjadest päästetud, sest meedia neid avaldama ei kipu, aga on ju olnud juhtumeid, kus leitakse äkki mitukümmend aastat kadunud olnud inimene, keda ongi reaalselt kuskil vangis hoitud ja seda mitte Hiltoni-väärilistes tingimustes, vaid kuskil kuudis või treileris vms. Ilmselt oli nende elu väga sarnane selle raamatu peategelase tingimustega (sõnasõnalise puuriga tegemist küll ei ole, aga ega palju ei puudu). Elu on vahem õudsemgi kui ükskõik milline põhjala tumekrimi (kas ma võin selle kirjandusliku termini nüüd patenteerida, kui ma selle ise välja mõtlesin?). 

Mis sarja puutub, siis see on nn "Osakond Q" sari ja tegelased on komissaar Carl, kes on pärast traagilisi läbielamisi tööle naasnud, aga keda väga vanale kohale tagasi erinevatel põhjustel ei oodata ja talle tehakse väljapoole hästi kõlav "eriosakond", mis uurib lahendamata juhtumeid, aga tegelikkuses on tegemist akendeta keldrikorruse toaga ja ühe "assistendiks" määratud (loe: koristaja) immigrant Assadiga, kelle kohta ma pean kohe ütlema, et temast sai minu absoluutne lemmiktegelane ja Tiina Toomet on suutnud ta hea, kuid kohati võluvate lapsustega keelekasutuse väga lahedalt edasi anda. Ma kohe ootasin neid Assadi jutte, kusjuures üsna kohe ilmneb, et Assad on väga nutikas ja temast on kasu palju rohkemaks kui koristamiseks ja siirupitee keetmiseks.

Ega ma rohkem vist öelda ei saagi, kuna tegemist on ikkagi põnevikuga ja kuna need mingid stilistilised šedöövrid ei ole ja ei peagi olema, siis muust ka väga kirjutada pole. Aga tegemist on kindlasti väga loetava raamatuga. Lihtsalt arvestage, et võib-olla kirjutate ka alla järgmise seitsme osa lugejalepingule. 

Freida McFadden "Koduabiline"

Kuna mul tuli isu üks McFadden vahepeale lugeda ja avastasin, et kujutage ette, "Koduabilist" ei ole Kobos müügil (sest mul oli just täpselt seda vaja lugeda, sest miks mitte?) ja Eesti raamatupoodides ka isegi e-raamatuna mitte, siis ohkasin ja laadisin endale puhtalt katsetuseks Storyteli äpi. See ei ühildu küll minu lugeriga, aga ma mõtlesin, et ühe raamatu lugemine ei saa ju nn läikivalt ekraanilt nii hull olla ka. Ja ma peangi tunnistama, et näiteks juba tahvli ekraani suurus on lugemise juures plussiks, sest lugeri mõõdud on väikesed ja seal ma aina keeran lehekülgi. Siiski ei taha ma Kobole lõplikult truudust murda, sest lugeri matt ekraan on ikka kordades parem ja ma olen täiesti kindel, et näiteks kuskil bussis või lennukis läheks mul tavaliselt tahvliekraanilt raamatut lugedes hoobilt süda pahaks. 

Kui tulla tagasi McFaddeni juurde, siis tema "Õpetaja" on siin juba blogitud. Kuidagi ta mulle ette jäi, kuigi ma olin juba siis märganud, et kõik loevad hoopis "Koduabilist", mis on, nagu noored ütlevad, OG (original) McFadden. Kuna "Õpetaja" mulle oma lõpuni keerutavate kurvidega vägagi meeldis, siis nüüd tundus, et aeg on küps autoriga otsast alustada. Vahemärkusena olgu öeldud, et nii populaarse raamatu nii keeruline kättesaadavus ei ole okei, ja mingid järgmised McFaddenid on isegi Storyteli äpis ainult audioraamatuna ja minul ju puudub täiesti selline asi nagu audiole keskendumisvõime, kui ma samal ajal midagi muud kõrvale ei tee. 

Mis puutub raamatu sisusse, siis kuulge, see on pshühholoogiline triller, mida ma sellest üldse rääkida saan? No see pole ilmselt eriline spoiler, et peategelane on koduabiline, kes läheb ühte rikkurite perre tööle, aga vanas heas mcfaddenlikus stiilis (mida ma tean tervelt ühe raamatu põhjal) ei ole lõppeks miski nii, nagu näib. Kruvib ja krutib niimoodi, et ma koju tulles marssisin sirgelt tahvli juurde, lükkasin  äpi lahti ja lugesin järjest täpselt nii kaua, et see 280 lehekülge tehtud sai. Mis muidugi seda kõike soosib, on lühikesed peatükid – tekib illusioon sellest, et kui ma ka nüüd selle ühe väikese peatükijupi veel alustan, mis sellest siis ikka juhtub. (Juhtub muidugi see, et võtad järgmise väikese jupi, sest mis sellest ikka juhtub.) 

Väga-väga põnev ja hästi kirjutatud lugu. Hingamist just otseselt ära ei unustanud, aga palju puudu ka ei tulnud. Nutt ja hala algab sel teemal, et see "Koduabiline" on sari. No andke kannatust, nüüd mul on ju vaja teada, kas seal on sama peategelane jne... Väga-väga kardan, et 14-päevase prooviperioodiga see Storytel meil siin ei lõpeta.