Édouard Louis "Ühe naise võitlused ja metamorfoosid"

Seda pilti vaadates tundsin, kuidas keel minust kaob. Nähest teda vabana, kogu kehaga tuleviku poole pööratuna, naasid mu mällu need aastad, mis ta oli isaga jaganud, alandused, mis isa lasi talle osaks saada, vaesus, need ta elu kakskümmend maskuliinsest vägivallast ja viletsusest rikutud, peaaegu hävitatud aastat tema kahekümne viienda ja neljakümne viienda eluaasta vahel, vanuses, mil teised õpivad elu tundma, kogevad vabadust, reisivad, kohtuvad iseendaga. 

Alustan taas tänuga Varrakule, kes mulle selle raamatu saatis. Aitäh! 

Eddie Belleville oli omal ajal väga katkine poiss väga katkisest perest. See sai selgeks juba esimeses raamatus "Muutuda: meetod", mida ma tema loomingust lugesin. Ma saan aru, et ka kõik ülejäänud raamatud, mille ta kirjutanud on, räägivad tema enda elust. Vägisi tundub, et Louis kirjutab autoteraapilist kirjandust, mis võib-olla pole veel kirjanduslik termin, aga peaks olema. Tõsi see ju on, et Louis kirjutab kogu enda ja oma pere minevikku selleks, et sellega rahu teha – aga teha rahu ka oma vanematega, keda ta lapsena kunagi ei mõistnud ja kelle pärast tal pidevalt piinlik oli. Õnneks on ta ka veel piisavalt noor inimene ja elu omajagu ees, nii et kui see aitab tal oma deemonitest jagu saada ja elada painajateta õnnelikku elu, siis minu poolest kirjutagu mitu riiulit neid raamatuid täis. 

Kasu pole ju sellest ühekülgne. Louis kirjutab hästi, midagi ilustamata, aga ka dramatiseerimata, ja läbi tema tööde on küll näha, et oma kunagist probleemidele (ja probleemsest pereliikmetele) silma vaatamine on suureks abiks. Kindlasti on tema lugejaskonnas inimesi, kes sellest julgust võiks saada ja eeskuju võtta. 

"Muutuda: meetod" rääkis Louis'i piinlikkusest oma lapsepõlve ja perekonna pärast ja muutumisest haritud linnaelanikuks, kes ringleb elitaarses seltskonnas. "Kes tappis mu isa?" võtab halastamatult ette süsteemi, mis tema invaliidistunud isa ilmselt ka päriselt liiga vara hauda saatis. Ma millegipärast poleks imestunud, kui lapsepõlve-Eddie oleks suurest rõõmust isa üle heisanud väiksemat sorti riigilipu, aga tänane Édouard mõistab, miks inimesed on sellised, nagu nad on, ja et sageli ei ole nendel lihtsalt enda olude suhtes eriti valikut ja sõnaõigust. Ja nüüd siis on ta luubi alla võtnud oma ema elu. 

Kahekümneselt oli tal kaks last, ei mingit haridust ja abikaasa, keda ta juba vihkas, vaid mõne kooseluaasta järel. 

Kuidas küll juhtub, et mõnel veab kohe algusest peale valesti? Ja kui ta teeb vigade paranduse ja sellest hukule määratud suhtest lahkub, satub ta kohe järgmisesse, mis ei ole grammigi parem? Dr Phil ilmselt ütleks, et tegemist on madala enesehinnanguga, nii et inimene ei arvagi end paremat väärt olevat. Alles palju hiljem suudab Monique oma identiteedi tagasi võtta.

Ma alustasin seda raamatut, tahtes jutustada ühe naise lugu, aga nüüd ma saan aru, et sinu lugu on inimese lugu, kes võitles õiguse eest eksistentsile naisena, selle mitte-eksistentsi vastu, millesse sundisid sind elu ja elu mu isaga. 

Monique ikkagi lõpuks selle sammu teha suudab, nagu me Édouardiga mõlemad juba tegelikult öelnud oleme. Ta kolib linna ja nagu Eddie puhul, on esimene reaktsioon ka tema puhul oma taustast täiesti lahti ütlemine ja oma mineviku suhtes piinlikkuse tundmine. Aga Édouardil on olnud ka rohkem aega kõike seedida ja perspektiivi panna. 

Ma ikkagi väga soovitan seda lugeda. See on hea meie empaatiavõimele, pealegi kirjutab Louis ju tõesti hästi. Väike sajaleheküljeline raamatuke on hingelt väga suur ja meie kõigi õnneks läheb Monique'il ka paremini kui tema teisel mehel ja see on üks suur potentsiaalne lootuskiir paljudele oma elus lõksus olevatele naistele, aga miks mitte ka meestele. 

Tänaseks on mul Louisi suhtes ikkagi täiesti soft spot kuskil lugejahinges. Veidral kombel on mulle juba mitu inimest teinud etteheite, et ma teda originaalis ei loe. Niisiis võtan ma selle visatud väljakutsekinda vastu ja tõotan pühalikult, et järgmine kord proovin. 

Zadie Smith "Petis"

Varraku kuuraamat (aga millise kuu, ei mäleta enam) – suur tänu taas kord kostitamast! 

Zadie Smithi "Valged hambad" ei olnud just päris minu maitse, aga kõrgelt hinnatud autoreid tuleb proovida vähemalt kaks korda lugeda. Ma arvan, et siia ma nüüd selle piiri tõmban ka, sest ei saa lõputult oodata, et see acquired taste kunagi pärale jõuab, kui teda veel silmapiirilgi näha pole. Ma ei pane seda talle süüks, aga no vahel on nii. 

Ma olin raamatuga jõudnud umbes 130. leheküljele, kui mind hakkas natuke liiga palju silma, et autor käib ajaloos eksisteerinud kuulsate inimeste nimedega kuidagi harjumatult vabalt ringi, sest absurdiromaan see küll ei ole, kus võib-olla oleks eeldatav, et Tuhkatriinu joob Kaja Kallasega kohvi vms. Thackeray ja Dickens jalutasid peategelase majja elegantselt sisse igal võimalikul ja võimatul hetkel ja siis ma ikkagi guugeldasin ja leidsin, et "Petis" on ajaloolisem romaan, kui ma arvasin. William Ainsworth oli reaalselt olemas, kirjutas reaalseid raamatuid ja ühel hetkel oli üks tema romaanidest Dickensi omast kordades populaarsem. Asjalood teadagi muutusid ja kuigi minu loetud materjali põhjal oli Ainsworth oma eluajal tuntum kui romaan seda välja näitas, siis tänaseks on asjalood tõesti nii, et neid raamatuid ei loe enam praktiliselt keegi. Raamatu kesksel tegelasel Elizal on selle kohta ka oma arvamus, aga siinkohal ma jätan selle hea lugeja enda avastada. 

Kuigi Ainsworth leiab ka ise raamatu lõpus, et ta on oma loominguga teatud sorti petis, siis pealkiri seostub ikkagi pigem raamatu teise peamise liiniga nn Nõudlejast, kes väidab, et just tema on Austraaliasse sõites kaduma jäänud Sir Roger Tichborne ja et just talle kuulub perekonna pärandus. Kuna tol ajal veel igaühe pildid internetis ei laiutanud, on identiteedi kinnitamise või kõrvale lükkamisega palju tegemist ja kohtuprotsess kestab kuid. Ja kuna Nõudlejal on kaasas ka tema väidetavate sugulaste teener Jamaica istanduste päevilt, saab tema loost ja mälestustest raamatu kolmas tegevusliin. 

Minu jaoks oligi seda kõike liiga palju. Nõudleja liini vastu polnud mul midagi, las ta siis oli, kuna see hõlmas ka Ainsworthi pere liikmeid ja mõjutas neid omajagu. Aga Jamaica teema, olgugi see Zadie Smithi juurte kodumaa ja  ilmselt südameasi, oli ja jäi romaanis siiski võõrkehaks. Oleks piisanud kergest vestlusest, kus põhiprobleemid ära markeeritakse, aga see lugu laiutas kümnetel lehekülgedel ja venis rohkem kui Nõudleja kohtuprotsess. Ma olen enam kui kindel, et Smith oleks võinud selle teema rahulikult täiesti eraldi raamatuna kirjutada, sest seal olid ka hoopis teised tegelaskujud, kelle seos põhitegelastega ei olnud traagelniitidest kuigi palju tugevam. Less is more. 

Kuulasin Raamatukupja tungival soovitusel ära ka taskuhäälingu, kus Smith ise "Petisest" räägib. See kinnitas veel kord minu arvamust, et Jamaica orjanduse teema on tema jaoks liiga oluline, et seda poolvägivaldselt sellisesse romaani suruda, kus ta piisavalt tähelepanu ei saa. Aga podcast ise oli väga huvitav, nagu oligi arvata. Alati on põnev kulisside taha vaadata ja Smith on hea jutuvestja. 

Ja kellegi lemmikraamat on see ju ka kindlasti. :) 

Eestikeelne tõlge Laura-Grit Lootus.

 

Haruki Murakami "Sputnik, mu arm"

Miks peavad kõik inimesed olema nii üksildased? Miks on vaja muutuda nii üksildaseks? Maailmas elab ju nii palju inimesi ja kõik nad igatsevad teise inimese järele, aga mispärast me peame siis olema nii hirmus üksildased? Miks? Kas inimeste üksildus toidab seda planeeti, et see saaks jätkata tiirlemist ümber Päikese?

Nagu ikka, on mul seoses kooliaasta lõpuga olnud pikk paus, aga saabugu sellele põuale nüüd kuulsusetu lõpp. Siit tuleb Varraku järjekordne kingiraamat. (Vahemärkus: lugesin mingil hetkel mais veel kaks krimkat ka, aga las need jäävad.)

"Sputnik, mu arm" on tegelikult üsna tüüpiline Murakami, mis on juba alustuseks kompliment. Loo jutustaja, kelle nime me teada ei saagi, on salamisi armunud Sumiresse, kellel on aga hoopis teine sättumus ja kes on salamisi armunud endast oluliselt eluküpsemasse korealannasse nimega Myū (seda tähekuju muideks polegi nii lihtne leida), kes on tegelikult Sumire tööandja. Sumire tahaks südame poolest küll hoopis kirjanik olla, aga see ei tule tal veel liiga hästi välja ja kuidagi on vaja end ju elatada. Nii ta veiniäri ajava Myū asjaajajaks satubki ja reisib temaga mööda ilma ringi. Tudengieluga võrreldes on see suur samm luksuse suunas edasi, aga Sumire jaoks on tass ikkagi pooltühi või isegi kolmveerandtühi, sest nii kirjaniku kutsumus kui Myū on jätkuvalt tema jaoks kättesaamatu paleus. 

Toas valitses haudvaikus. Ta pea oli klaar nagu talvine öötaevas. Suur Vanker ja Põhjanael sirasid ka täpselt seal, kus nad olema pidid. Oli nii palju asju, millest ta kirjutada tahtis. Palju lugusid, mida jutustada. Kui ta peas oleks õigesse kohta tehtud avaus, oleks sealt laavana välja jooksnud põletavad mõtted ja ideed, millest oleks üksteise järel pidanud sündima intellektuaalselt uudseid vaimusünnitisi. Sellise "harukordselt andeka uue suure tegija" äkilist esilekerkimist oleksid kõik pidanud kohe märkama. Siis oleks ajalehtede kultuurikülgedel ilmunud muretult naeratava Sumire näopilt ning ta korteri ukse taga oleksid tungelnud kirjastajate hordid. 
Kuid kahjuks midagi sellist ei juhtunud. Tegelikult ei suutnud Sumire mitte ühtegi raamatut lõpuni kirjutada.

Lugu võtab aga kriminaalse pöörde, kui Sumire oma tööandjaga ühel Kreeka saarel puhates kaduma läheb. Myū helistab minategelasele ja kutsub ta endale appi ja tegelikult siit läheb lugu ka sellesse suusajälge, milles Murakami ennast pigem rohkem kui vähem mugavalt tunneb, ja mähib lugeja maagilise realismi valgesse uttu. Hellalt, aga kindlalt. Seekord võtab ta ette paralleelmaailma võimalikkuse ja selle, kuhuni selle piirid ulatuda võivad. 

Kuna Murakami pole krimikirjanik, siis hoolimata loo põnevlikest sugemetest viskab ta lõpplahenduse asemel õhku nii mõnedki küsimärgid. Lugeja hooleks jääb otsustada, kas ta tahab need lahtised otsad kuidagi ise kinni siduda või leppida sellega, et mitte kõik asjad maailmas ei ole must-valgelt selged. Closure jääb tulemata, aga ma olen ikka seda meelt olnud, et ebameeldivad aistingud on ajule kasulikud. Ja kuigi Sputnik on raamatus hoopis teise sünniloo ja tähendusega, on see ka metafoorina siiski kohane, sest inimesed selles loos tiirlevad küll üksteisele lähedal, kuid kokku nad kunagi ei saagi. 

Murakami kirjutab muidugi meisterlikult ja meeldiv lugemiskogemus on temaga alati garanteeritud. Õnneks teeb ka Maret Nukke tõlge autorile au. Nii ripub kuu taevas nagu ärakurnatud neer või nagu virge vaeslaps ning Myū viskab oliivikive tuhatoosi "väga elegantse liigutusega nagu luuletaja, kes lisab teksti kirjavahemärke". 

Küllap ma ükskord need ülejäänud eestikeelsed Murakamid ka ära loen. Ükskord. :) 

Carin Gerhardsen "Isa, ema, lapsed" / "Unelaul"

Paneme need kaks kokku. Sama sari ikkagi (Hammarby), samad tegelased, sama lugu. 

"Piparkoogimaja" järjed ei valmistanud pettumust. Teises osas avastab väike kolmeaastane Hanna, et ema on väikevennaga kuhugi välja läinud ja tema maha jätnud. Ta on ema peale kuri, aga ühe kolmeaastase kohta on ta õnneks väga kraps ja leidlik. 

Samal ajal hakkab Sjöbergi meeskond uurima päris mitut kuritegu, kuid lugeja ei lase end petta ja teab, et kui kriminull hakkab otsast väga haralise kahvliga minema, siis kuskil on ikkagi see kokkusaamise tund ja koht ja mitme kuritöö asemel on tegemist üheainsa kurikaelaga. 

Sjöberg ise, armastav pereisa ja abikaasa, mängib aga eraelus päris ohtlikku mängu tulega, mille on käima lükanud korduv painajalik unenägu. Mõtlesin, et Sjöberg, sa oled ikka nii otu... Samas krutib ennast kiiremini jooksma ka kõrvaltegelaste elu. Petra teeb avastuse, mida ta ei suuda õieti seedidagi, sest kui sa ei saa usaldada ka oma töökaaslast, keda siis üldse? 

"Unelaulus" on aga vaat et kõik tegelased natuke probleemidega. Nagu sageli juhtub, on mõrvatööde põhjused kuskil kaugel minevikus ja nagu ilmneb, on see igiammune juhtum kõiki jäädavalt kahjustanud. Seekord puudutab juhtum üht Sjöbergi kolleegi ka väga isiklikult ja töökaaslastele avanevad tema küljed ja teadmised tema kohta, mida keegi kahtlustanudki ei ole. 

Taustaloos saab Sjöberg oma unenägude selgituse kätte ja tundub, et sellega seoses võiks mõistus ka koju tulla. Lootust selleks tundub olevat. Samuti saab selgeks, et Petra on õnneks olnud valedel jälgedel ja lugeja saab ka teada, kelle jälgedel ta oleks pidanud olema (kui nüüd jälle seda järgmises osas pea peale ei keerata), aga Petra veel mitte. 

Ma pean nõustuma nendega, kes sarja Läckbergi Fjällbackaga võrdlevad. Sarnasusi on palju, nii stiili kui sisu poolest. Ja kuna tublid politseinikud hakkavad mulle juba vaata et armsaks saama, siis praegusel überkiirel perioodil koolis ei julge ma lubada, et aju üldse rohkem vastu võtta suudab kui ladna sulega kirjutatud krimkasid. Eks ma korgin enda premeerimiseks kohe järgmise osa lahti, sest kuidagi peab inimene ennast lohutama, kui 70-leheküljelise õpilasuurimuse kallal terve päev istutud on. :) 

Carin Gerhardsen "Piparkoogimaja"

Hammarby-sarja esimene raamat (ohkan, sest neid on ka kaheksa...). 

Kuigi ka Skandinaaviast ja ilmselt kvalifitseerub ka noir'iks, siis ometi on see pisut helgem vähemalt oma taustaloo poolest, sest peauurija Connyl on äärmiselt tore, armastav ja toetav perekond karja lärmakate, kuid vahvate lastega (kelle sekka kuuluvad ka adopteeritud kaksikud). Samuti ei ole siin ka kuskilt näha mingit nn politseiniku painet: kõik on normaalsed inimesed, saavad omavahel hästi läbi ja ülemused isegi kuulavad oma alluvad täiesti viisakalt ära, kui need täiesti mõjuvatel põhjustel vahel natuke mingist lubatud piirist üle astuvad. 

Lugu ise muidugi nii helge ei ole ja tuhkur hobune ratsutab, surm seljas, läbi mitmegi inimese maja (raamatus pole mingit hobust, ärge otsima hakake). Nagu eelmiseski raamatus, on kuritööde juured kuskil kaugel aastate hämaruses, aga siin peab küll autorile au andma, et ta võtab sellele taustale värvi andmiseks piisavalt aega. On üheselt selge, et mingit vabandust lugeja kellelegi otsima ei pea, aga ometi on võimalik mõista, kuidas ja kust sünnivad inimesed, kes selliseid tegusid ühel hetkel oma elus toime panema hakkavad. Koolikiusamisele pööratakse praegu ikkagi juba õrnas eas õnneks palju rohkem tähelepanu ja ükskõiksuse surmapatus ei saa enam väga kedagi süüdistada. Aga praegu ei ole ka aasta 1968.

Mingid ühised nimetajad Rootsi krimis kindlasti on. Kui oled lugenud Adolfssoni ja Läckbergi raamatuid, siis neis kõigis on palju sarnast – isegi kui lugu ise on üsna võigas või traagiline, siis ometigi paistab vaimusilmas kuskilt kerges suveõhus lehvivate pitskardinate vahelt sisse suviselt soe ja rõõmus päike ja laual aurava kohvitassi kõrval lõhnab värskelt ahjust tulnud kaneelirull. See on mingi je ne sais quoi, milles on kindlasti oma koht politsei usaldusväärsusel. Nad oleks kõik nagu konstaabel Björkid Lillköpingis, sõbralikud, aga turvalisuse etalonid.  

Tjah. Ju ma ikka loen seda sarja edasi ka. 

Jussi Adler-Olsen "Naine puuris"

Kuna mul see Storytel kord juba olemas on, siis ma  võtan sellest praegu tasuta katseajal viimast, sest äkki ma siiski otsustan, et ma ei taha teda raha eest edasi pidada. Lugesin läbi veel kaks krimkat ja üksteise järel ma nendest nüüd räägingi. 

Muidugi on alati riskantne lugeda selliseid krimilugusid, mis on mingi sarja esimeseks raamatuks. Rumala peaga astusin ma mõlema raamatuga sama reha otsa ja kardetu saigi tõeks – mõlemad olid täiesti roogitavad räimed, mis sageli osutub mõttelise lepingu mõttes siduvaks. Igaks juhuks lappisin teised sarja osad ka enda virtuaalsele äpiriiulile valmis... 

Jussi Adler-Olsen, kellest ma midagi kuulnud ei olnud, esindab klassikalist nordic noir'i, mis mingist piirist või mingist kogusest edasi ei ole enam minusugusele päikeselise loomuga lugejale lõpuks enam tervislik. Kuid kui seda nii jaopärast pakutakse, siis ei saa kindlasti vaielda vastu sellele, et need on enamasti ikkagi väga põnevad ja panevad lehekülgi keerama. Nii ka see. Ma arvan, et kell oli umbes üks öösel, kui ma ta lõpuks loetud sain, aga kuidas ma ei saa siis nüüd enne magamaminekut teada, kuidas see lugu lõpeb ja kas jõutakse või ei jõuta või... Õnneks ei olnud vaja ka hommikul vara tõusta.  

Nordic noir'i raamatud mängivad mingi omamoodi düstoopilise piiriga. Loed ja mõtled, et selliseid kohti ei saa ju olemas olla või et selliseid inimesi ei saa olemas olla, aga kui veidi edasi mõelda, siis muidugi on nii selliseid kohti kui ka selliseid inimesi. Õnneks on meid suuresti nende juhtumite üksikasjadest päästetud, sest meedia neid avaldama ei kipu, aga on ju olnud juhtumeid, kus leitakse äkki mitukümmend aastat kadunud olnud inimene, keda ongi reaalselt kuskil vangis hoitud ja seda mitte Hiltoni-väärilistes tingimustes, vaid kuskil kuudis või treileris vms. Ilmselt oli nende elu väga sarnane selle raamatu peategelase tingimustega (sõnasõnalise puuriga tegemist küll ei ole, aga ega palju ei puudu). Elu on vahem õudsemgi kui ükskõik milline põhjala tumekrimi (kas ma võin selle kirjandusliku termini nüüd patenteerida, kui ma selle ise välja mõtlesin?). 

Mis sarja puutub, siis see on nn "Osakond Q" sari ja tegelased on komissaar Carl, kes on pärast traagilisi läbielamisi tööle naasnud, aga keda väga vanale kohale tagasi erinevatel põhjustel ei oodata ja talle tehakse väljapoole hästi kõlav "eriosakond", mis uurib lahendamata juhtumeid, aga tegelikkuses on tegemist akendeta keldrikorruse toaga ja ühe "assistendiks" määratud (loe: koristaja) immigrant Assadiga, kelle kohta ma pean kohe ütlema, et temast sai minu absoluutne lemmiktegelane ja Tiina Toomet on suutnud ta hea, kuid kohati võluvate lapsustega keelekasutuse väga lahedalt edasi anda. Ma kohe ootasin neid Assadi jutte, kusjuures üsna kohe ilmneb, et Assad on väga nutikas ja temast on kasu palju rohkemaks kui koristamiseks ja siirupitee keetmiseks.

Ega ma rohkem vist öelda ei saagi, kuna tegemist on ikkagi põnevikuga ja kuna need mingid stilistilised šedöövrid ei ole ja ei peagi olema, siis muust ka väga kirjutada pole. Aga tegemist on kindlasti väga loetava raamatuga. Lihtsalt arvestage, et võib-olla kirjutate ka alla järgmise seitsme osa lugejalepingule. 

Freida McFadden "Koduabiline"

Kuna mul tuli isu üks McFadden vahepeale lugeda ja avastasin, et kujutage ette, "Koduabilist" ei ole Kobos müügil (sest mul oli just täpselt seda vaja lugeda, sest miks mitte?) ja Eesti raamatupoodides ka isegi e-raamatuna mitte, siis ohkasin ja laadisin endale puhtalt katsetuseks Storyteli äpi. See ei ühildu küll minu lugeriga, aga ma mõtlesin, et ühe raamatu lugemine ei saa ju nn läikivalt ekraanilt nii hull olla ka. Ja ma peangi tunnistama, et näiteks juba tahvli ekraani suurus on lugemise juures plussiks, sest lugeri mõõdud on väikesed ja seal ma aina keeran lehekülgi. Siiski ei taha ma Kobole lõplikult truudust murda, sest lugeri matt ekraan on ikka kordades parem ja ma olen täiesti kindel, et näiteks kuskil bussis või lennukis läheks mul tavaliselt tahvliekraanilt raamatut lugedes hoobilt süda pahaks. 

Kui tulla tagasi McFaddeni juurde, siis tema "Õpetaja" on siin juba blogitud. Kuidagi ta mulle ette jäi, kuigi ma olin juba siis märganud, et kõik loevad hoopis "Koduabilist", mis on, nagu noored ütlevad, OG (original) McFadden. Kuna "Õpetaja" mulle oma lõpuni keerutavate kurvidega vägagi meeldis, siis nüüd tundus, et aeg on küps autoriga otsast alustada. Vahemärkusena olgu öeldud, et nii populaarse raamatu nii keeruline kättesaadavus ei ole okei, ja mingid järgmised McFaddenid on isegi Storyteli äpis ainult audioraamatuna ja minul ju puudub täiesti selline asi nagu audiole keskendumisvõime, kui ma samal ajal midagi muud kõrvale ei tee. 

Mis puutub raamatu sisusse, siis kuulge, see on pshühholoogiline triller, mida ma sellest üldse rääkida saan? No see pole ilmselt eriline spoiler, et peategelane on koduabiline, kes läheb ühte rikkurite perre tööle, aga vanas heas mcfaddenlikus stiilis (mida ma tean tervelt ühe raamatu põhjal) ei ole lõppeks miski nii, nagu näib. Kruvib ja krutib niimoodi, et ma koju tulles marssisin sirgelt tahvli juurde, lükkasin  äpi lahti ja lugesin järjest täpselt nii kaua, et see 280 lehekülge tehtud sai. Mis muidugi seda kõike soosib, on lühikesed peatükid – tekib illusioon sellest, et kui ma ka nüüd selle ühe väikese peatükijupi veel alustan, mis sellest siis ikka juhtub. (Juhtub muidugi see, et võtad järgmise väikese jupi, sest mis sellest ikka juhtub.) 

Väga-väga põnev ja hästi kirjutatud lugu. Hingamist just otseselt ära ei unustanud, aga palju puudu ka ei tulnud. Nutt ja hala algab sel teemal, et see "Koduabiline" on sari. No andke kannatust, nüüd mul on ju vaja teada, kas seal on sama peategelane jne... Väga-väga kardan, et 14-päevase prooviperioodiga see Storytel meil siin ei lõpeta. 

Astri Kleppe "Emajõgi"

"Minu meelest ei peaks sa (vanusevahe) pärast nii palju muretsema. Inimesed asuvad elus alati eri etappides, kuid etapp ei pruugi alati kronoloogilise vanusega seotud olla." 

Tegelikult ma tahtsin seda raamatut juba siis väga, kui Varraku järgmises kuus ilmuvate teoste nimekiri välja tuli, aga no seal oli see Õnnepalu ka risti ees ja siis mulle meenus, et mul on paar Rahva Raamatu kinkekaarti, mille ma siis "Emajõe" e-raamatu nimel huugama panin. Ega ei kahetsenud ka. 

Üldiselt tasub ikka ja alati suhtuda kerge ettevaatusega sellesse, kui keegi välismaalane võtab nõuks Eestist kirjutada, eriti veel Nõukogude Eestist. Mulle on pigem jäänud mule, et "vabas maailmas" kasvanud inimesed ei suuda seda olukorda, mõtteviisi ja elu-olu üldse lõpuni mõista. Seepärast imestan isegi, miks see tutvustus mind kohe köitis. Võib-olla lihtsalt tundus intrigeeriv, et norralane kirjutab Tartust ja Emajõest. Aga nüüd ma pidin oma sõnu sööma. 

Internet vaikib, mil moel on Kleppe oma info leidnud või miks see Nõukogude Eesti tema jaoks nii oluline on, et sellesse süveneda on viitsinud. Aga ta on suutnud seda ka päriselt südamega mõista, või vähemalt on ta midagi väga õiget ära tabanud. Ta ei võõrasta, ta ei haletse, vaid laseb Sunnival ja Jaagul üsna eelarvamustevabalt juba sügaval nõukogude perioodil Eestisse tulla ja üsna pea pärast iseseisvumist uuesti. Kogu raamat on kirjutatud Sunniva silmade läbi ja tema suudab olla täiesti neutraalne vaatleja ja näha Jaagu peret kui inimesi (ja imehäid kokki), mitte nn vaeseid sugulasi, keda kas abistada või haletseda tuleb. Muidugi viivad nemad ka nänni, aga see ei ole kuidagi patroniseeriv, vaid pigem loogiline: meil on, anname teile ka. Lihtsalt. Ja ka detailid ei ole pingutatud, lihtsalt möödaminnes tuleb jutuks, et Viru hotelli toaseinad on lutikaid täis (mida ma võin kinnitada oma Kanadast Eestis käinud vanatädi jutu põhjal). 

Millegipärast reklaamitakse seda raamatut kui kiremõrva raamatut, mille taust hoopis uue külje pealt avanema peaks, ja seda on seal muidugi ka. Aga mulle ei jäänud küll kuskil muljet, et see oleks kuidagi põhiteema olnud. Jah, eks lugejal lubatakse küll sellesse mõrvaloosse siseneda ja mõista, miks asjad läksid nii, nagu nemad läksid. Aga see lugu on lõpuks ikkagi pigem vahend, mille kaudu Jaagu ema mõista. 

Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, mis selle raamatu põhipoint on ja kas seda üldse ongi. Tegevus jookseb paralleelselt okupeeritud Eestis, okupeeritud Poolas ja mitte kunagi sõdinud Rootsis. Sunniva puutub tänu Jaagule kokku nende kõigiga ja võib-olla see, kuidas tema maailmapilt avardub, see põhipoint ongi. 

Kindlasti tasub "Emajõgi" lugemist juba ka stilistilistel kaalutlustel. Arvatavasti on Sinijärvel õigus, kui ta ütleb, et mingi eriline kirjanduslik suursaavutus ei ole, aga kirjaoskus on küll Kleppel suurepärane. Ja ühel hetkel ma sain aru, et tegelikult pole ka see ilus lugemiskogemus mingi imestamist väärt asi, sest mulle tuli meelde, et raamatu on tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Mõne tõlkija peale kohe saab kindel olla. 

Ühtlasi sain ma ka üht-teist uut teada või jäi lihtsalt mõni mõte silma. Teise kategooriasse lahterduks see, kuidas perfektset rootsi keelt rääkiv Jaak (kes väikese poisina vanaemaga Rootsi ära tuli) ütleb ikkagi, et tema emakeel on eesti keel (loogiline) ja ta nimetab neid, kellele rootsi keel emakeeleks,  "sündinud rootslasteks". Selle peale mulle meenus Muhu aabitsa mõte, et muhulasi on kahte sorti: luodud muhulased ja tuodud muhulased. Jaak oli tuodud rootslane. 

Teiseks jäi mulle silma "silmapaistev semiootik" Tartu Ülikoolis. Huvitav, kas Kleppe oli meie "silmapaistva semiootikuga" tõesti nii kursis? No ja siis ma sain teada, et Linnutee on rootsi keeles Talvetee ja norra keeles ka Piimatee, nagu see Milky Way muudeski keeltes on. Ja seda ma ka ei teadnud, et Siberi nimi tähendab magavat maad. 

Mulle tõesti meeldis. See oli kuidagi sama voogav nagu Emajõgi ja lainetas mindki tagasi lapsepõlve ja tolleaegsesse tausta, seda olukorda naivistlikult patroniseerimata, ilustamata, koledamaks mõtlemata. 

Alex Brown "Postkaart Pariisist"

No siit tuli küll kõiki klišeesid, mida suudaks ühe romantilise romaani puhul ette kujutada. Aga see polnud üldse nii halb, kui see esimene lause arvata lubaks. 

Ilmselt läksin ma reklaami ohvriks, sest sõna "Pariis" ükskõik kus tekitab minus selle efekti, mis multifilmitegelaste silmadesse tekitab need ringi käivad spiraalid ja siis on kohe hüpnoos ka käes. Nii ma ta sõbranna riiulist pihta panin. Aga kui võrrelda seda teise raamatuga, mille ma ka sealt pihta panin, siis see oli ikkagi juba kraad paremast klassist. 

Klišeekülje pealt on siin paljutki. On üksildane keskealine, kuid siiski nägus naisterahvas Annie, kelle elus ei toimu mitte midagi ega ka mitte kedagi. On sõbranna Joanile sülle kukkunud korter Pariisis, mida sõbranna ise ei suuda mitte kuidagi selgitada, sest ta on eluaeg Inglismaal elanud ja ei tea Pariisist midagi, aga ise on ta selle korteri üle vaatamiseks liiga vana. Annie läheb valguse linna ja sööb seal täpselt nii palju croissant'e ära, nagu üks inglanna Pariisi sattununa sööma peab, ja loputab selle kõik Odette'i kohvikus uute sõbrannade ja ohtra veini abil alla. On üks nägus prantslane, kes paneb Annie südame kohe puperdama ja loomulikult satuvad nad üksteise teedele risti ja kõik pirrud löövad lõkkele ja südamed tuksuma. Ja vanas heas Silvia Ilvese stiilis pole Annie loomulikult mitte kunagi elus end nii tundnud kui selle mehe kõrval. 

Aga positiivse külje pealt ei lähe see raamat liiga imalaks, pigem kerib seal ikkagi põnevust ka, sest korteri endise omaniku lugu hargneb tagasi mõlemasse maailmasõtta välja ja sellel ajal on pakkuda hulgaliselt saladusi ja salategevusi, mille Trixie on kõigi lugejate rõõmuks üsna detailselt oma ohtratesse päevikutesse kirja pannud. Sellega seoses pean tunnistama, et ma ikka päris suure innuga keerasin raamatu viimase kolmandiku lehekülgi, sest lõpplahendus polnud küll võib-olla täiesti ootamatu, kuid siiski mitte päris selge ja detailne. 

Mitte midagi maailma muutvat, aga ikkagi tore lugu ja päris hästi kirjutatud. Suuri probleem oli mul seekord aga tõlkega. ""Annie Lovell?" küsis naine rõõmsalt inglise keeles veetleva meloodilise prantsuse aktsendiga" oli veel niisama kulmukergitav. Küll aga on täiesti kindel, et kuigi inglise keeles tähistab "you" nii sind kui teid, siis võõrast inimest esmakordsel kohtumisel ei sinata küll mitte ükski prantslane, ükskõik kui sõbralik ta on. Samuti on ingliskeelses algtekstis ilmselt olnud palju pausitäitjaid nagu "oh, erm..." jne, aga panna intelligentne inimene eesti keeles iga lause alguses mökutama "oi, ee" või, veel hullem, "oi, ää" (ja seda kümneid ja kümneid kordi) mängis juba minu kannatlikkuse niigi pingul pillikeeltel. Ja misasi on jõeäärne pukseerimisrada, jäigi selgusetuks, aga kuna nad seal jalutasid, siis ma pakuksin välja, et need on Seine'i kaldapealsed. Mida või keda seal pukseeritakse, ei tea. Võib-olla koeri ja jalutuspartnereid. Ühesõnaga, natukenegi kultuurilise tausta ja Pariisi enda tundmist ei jookseks tõlkijal mööda külgi maha. 

Nii et soovitan pigem lugeda kergeks vahepalaks ja originaalkeeles. Ja niisama suusoojaks – Alex Brown on naine, mitte mees. :) 

Tõnu Õnnepalu "Tööpäev"

Aga ei, taoliste romantilis-eleegiliste meeleolude genereerimisel pole mingit mõtet. Kui asi puudutab Tööd, Tööpäeva ja eriti veel Tööpäeva Hõbekuuse puukoolis. Iial ei tea sa, milline neist jääb viimaseks, kas hooaja viimaseks või üleüldse. 

Mingist vanast harjumusest me vist eeldame, et inimesed on siiski valdavalt normaalsed,  väikeste omapärade, kõrvalekalletega, aga üldiselt siiski... Kuid võib-olla pole see üldse nii? Inimesed ongi hullud? Kõigepealt hullud ja alles siis, erandkorras, heades tingimustes, haruldases rahulolekus ka natuke normaalsed? 

Vaatasin täna hommikul ära kaks pikemat intervjuud Tõnu Õnnepaluga. Üks neist oli ERRi varasalvest "Õnnepalu aeg" ja teine oli "Tööpäeva" esitlus Viru keskuse Rahva Raamatus. Mõlemad intervjuud viis läbi Joonas Hellerma, mis võib olla põhjuseks, miks ma need pikad jutuajamised ilma hetkegi igavust või rahutust tundmata ära vaatasin ja kuulasin. Ja leidsin selle kõige tulemusel (mitte küll esimest korda), et Õnnepalu ei ole kindlasti mitte linnainimene. Tema rahu ja stabiilsus on metsas, külas, mere ääres ning (isegi hoolimata füüsilisest pingutusest ja mitte nii väga soodsatest ilmastikutingimustest) puukoolis. Samas on üks tema suurtest paradoksidest see, et sama kodus tunneb ta ennast Pariisis, mis on metsast ja merest nii kaugel, kui üldse olla saab. Aga natuke ma seda ikka selgitada vähemalt enda jaoks suudan. 

Tundub, et Õnnepalu on inimene, kelle süda vajab vabadust ja ruumi, et olla võimeline hingama. Pariis on juba ammu olnud vabaduse ja vabameelsuse sümbol kõigile neile, kelle hing hüüab kunsti või kultuuri järele või tahab astuda välja mingitest kastidest või piiridest. Ja me ju räägime üheksakümnendatest, kui ta sinna esimest korda sattus – ei ole raske mõista, mida võis nõukogude taustaga, aga sinna tausta kindlasti mitte sobituva intelligendi jaoks tähendada just sel hetkel kolm kuud Pariisis, kus ka ühiskondlikud piirangud olid kui mitte täiesti puudu, siis kindlasti hägusemad ja paindlikumad kui üheksakümnendate Eestis. 

Kuid mingem siis ikkagi "Tööpäeva" juurde, mida autor ise nimetab alapealkirjas "argikomöödiaks". Ka Hellerma küsis, et no kus see nali siis oli. 😏 Kindlasti ei tasu "Tööpäeva" lugema hakata selle eeldusega, et Õnnepalu ongi nüüd naljaraamatu kirjutanud. Aga karakterid on seal kindlasti vürtsikad ja nagu ta ise ütleb, nali ongi ju igaühes sees. Ja möönab, et see ilmselt oligi kohapeal koomilisem kui raamatus, aga paras annus irooniat on "Tööpäevas" kindlasti. Mehaanik, Peremees, Helmut, Kristjan-Jaak ja minategelane Tema liiguvad mingis karedas, kuid siiski toimivas sümbioosis, kus üksteist aeg-ajalt kritiseeritakse (sest keda ei kritiseeritaks, kellega kogu aeg ninapidi koos oled?), aga lõpuks siiski leitakse, et pole ju häda midagi ja kõik on ikkagi pigem hästi, isegi Peremees on pigem väga okei.  

Üsna veidral kombel on see üks selline raamat, mis nagu räägib 250 lehekülge puukooli tegemistest, aga liiga palju me sellest ikkagi teada ei saa, mis puukoolis tegelikult süstemaatiliselt toimub. Mingil määral muidugi, kuidas siis ilma, paljasjuursus versus mullapall saab selgeks igal juhul. Aga pigem on see nagu Õnnepalu raamatud ikka, filosoofiline sissevaade Töösse kui nähtusesse ja ei saa mainimata jätta, et raamatu sissejuhatav lause teatab: "Töö on sõda." Ja kuskil mainib ta veel, et "Tööl ei ole tulevikku. On alati praegu." Puukooli "praegu" pole ka teab mis kindlustunnet sisendav, sest läbi käivad sõnad "saneerimine, optimeerimine, kaasajastamine" ja koos nende sõnadega on töölistele jõudnud kohale, et see võib ka puukooli jaoks olla viimane aasta. No pärast tuleb välja, et ei ole, aga kuna tööl tulevikku pole ja on alati praegu, siis selles praegu-hetkes ei ole tõesti midagi liiga helget oodata. Õnnepalule see muidugi selles mõttes sobib, et ta on nagunii loomult pigem melanhoolne. Annab kütet, nagu öelda. 

Eraldi tahan ma välja tuua ühe mõtiskluse, mis minus üsnagi suure helinaga resoneerus. Helmut ja Mehaanik nimelt on ühel meelel, et "vanasti oli parem". Vanasti ehk kolhoosi ajal. Ja siinkohal ütleb Õnnepalu välja selle, mida ma pole ise osanud nii selgelt sõnastada: nad ei taha ju Vene aega täies tükis tagasi. "Aga võib-olla oli tollal igal pool parem. Tähendab, igal pool maailmas, ja Vene aeg oli lihtsalt erijuhtum, mida meil kanda tuli, paremad ajad maailmas sattusid meile Vene aja kujul." See oli aeg, kui inimesed rääkisid üksteisega silmast silma, mitte Messengeri ekraanil, ja kui inimesed suutsid veel süveneda, sest nad lugesid ja arutlesid, mitte ei skrollinud lõputult. Ja kus tehti katkised asjad korda ja ebavajalikud saadeti teisele ringile, mitte ei visatud ära ja ei ostetud arutul hulgal uusi. Aga see selleks. 

Nii et lõppkokkuvõtteks võib öelda, et see on Õnnepalu nagu Õnnepalu ikka, seekord lihtsalt natuke rohkemate karakteritega. Ta kirjutab meisterlikult nagu alati, oskusega tõmmata lugeja hetke ja kohta ja seal püsida, natuke kauem kui meie tähelepanupuudulikkusega tänapäeva inimene seal tavaliselt püsida viitsiks või vajalikuks peaks. Ta paneb meid mõtlema iseenesestmõistetavale ja seda küsitavaks või eriliseks kuulutama. Nagu ainult tema seda teha oskab. 

Aasta toimik suletakse ka kohe. Elu toimik suletakse ükskord. Aga mitte ju veel? Võib-olla on nad kevadel seal jälle koos, tammuvad poris, aga mitte enam sügiseses ja lootusetus, vaid kevadises ja lootusrikkas. Kõik algab uuesti.