teisipäev, 21. mai 2019

Sarah Gristwood "Kuningannade mäng"

Viimaste aastate jooksul olen ma enda jaoks avastanud paar kirjastust, millest ma enne kuulnudki ei olnud. Toledot ma haibin siin iga kord, kui midagi neilt loen. Ja teine kirjastus, mille suhtes võib alati pimesi kindel olla, on ilmselt Argo. Käesolev teos on antud välja sarjas "Terra feminarum" - nimi selgitab end ise suhteliselt hästi. Olgu siin ära toodud ka tänusõnad Argole, kes mulle selle raamatu postkasti potsatada lasi - jätkugu see koostöö kaua, sest kvaliteetraamatuid pole mu riiulis kunagi liiga palju.

"Kuningannade mäng" pajatab Argole kohaselt dokumentaalvormis Euroopa 16. sajandi kuningannade (enamasti küll regentide) keerulisest malemängust. Kui nime poolest olid mõne silmapaistva erandiga (šotlaste kuninganna Mary, Inglismaa Mary Tudor ja Elizabeth Tudor) nominaalselt troonil mehed, siis nende äraoleku ajal - või vägagi sageli väikeste alaealiste kuningate täisealiseks saamise ajal - valitsesid riike de facto tegelikult siiski naised, üks võimukam kui teine. Loomulikult pidid nad rinda pistma peale tavaliste valitsusmurede ka oma soost tulenevate probleemidega, kuid üldiselt said nad hakkama vähemalt sama hästi kui mehed. Oma järeltulijate tuleviku kindlustamiseks mängisid nad strateegilist malet tähelepanuväärse graatsia ja kindlakäelisusega.

Pean tunnistama, et kuna teadaolevalt on kogu see Euroopa monarhide kildkond omavahel juba ammu igapidi suguluses, siis tänu kiiresti vahetuvatele võimukandjatele ja järjest uutele abieludele oli see üks tohutu virrvarr, milles oli minusugusel mitte-nii-väga-ajalugu-armastaval inimesel üsna raske orienteeruda. Minu ajalooalased teadmised on kooli ajast küllatki kaootilised. Ajalugu hakkas mulle huvi pakkuma alles ülikoolis Pilvi Rajamäe unikaalsetes loengutes, kus me eelkõige teada saime, kes Inglismaa kuningatest oli nõdrameelne, kes naistemees ja kes vaatas meeste poole. Enamasti käis kõik selle nurga alt läbi, kuigi Rajamäe on esinejana nii karismaatiline, et ka kõik mainitu juurde kuuluv "päris ajalugu" jäi üsna hästi meelde.

Küll aga olid tänu neile loengutele õnneks mõned nimed, millest kõvasti kinni hoida, nagu näiteks Henry VIII kõigi oma naistega (eriti suurt tähelepanu pälvib raamatus Anne Boleyn, otse loomulikult) ning kahe algselt sohilapseks kuulutatud tütre Mary ja Elizabethiga. Õppisin lähemalt tundma tõelist matriarhi Austria Margarethet ja Prantsusmaa Savoia Louise'i, kes omal ajal mängisid päris mitmel Euroopa riigi tandril täpselt nii esimest viiulit, kui nad vähegi soovisid, malega tükkis. Kogu raamatut raamivad väljavõtted Prantsusmaa kuninga Louis XI tütre Anne de Beaujeu nõuanderaamatust aadlidaamidele, mida raamatu sõnul on võrreldud isegi Machiavelli "Valitsejaga". Nõuanded on tõesti ajatud, tuleb tunnistada. Pealegi on tal eriti raamatu pealkirja ja läbivat malemotiivi arvestades igati sobiv nimi - Beaujeu on ju tõlkes ometigi 'ilus mäng'.

Samuti saab aeg-ajalt muiata, näiteks kui saame teada kuningast, kes paastu ajal - kuna kala vastu oli ta allergiline - tuli tal läbi ajada kõigest kilpkonni süües. Või siis lugedes saadikutest, keda keegi polnud üritusele kutsunud, kuid kes ei lasknud end sellest sugugi segada.

Väga suurt rolli 16. sajandi Euroopas mängis muidugi religioon - reformatsioon, vastureformatsioon, teadagi. Nii käiski mõni riik vaheldumisi kord katoliiklaste, kord protestantide käes. Ja need hugenotid ja Pärtliöö...

Piret Ruustal on teinud ka lihtsalt võrratu töö tõlkijana (toimetaja Ivika Arumäe). Kui mingi koht on kuninglikuks mahasaamiseks 'vihuviimane koht' ja 'kuulamine venib härgamisi edasi', siis ei taha minu aplaus lõppeda. Ja need olid vaid kaks suvalist näidet. Lihtsalt niivõrd hea on lugeda raamatut, mis oleks kui algusest peale kirjutatud eesti keeles - ja seda väga sõnaosava kirjaniku poolt! Lilled ja kestvad ovatsioonid!





teisipäev, 14. mai 2019

Amélie Nothomb "Helge nostalgia"

Amélie Nothombi nimega puutusin mina esimest korda kokku prantsuse keele õpiku kaudu, kus ta nimi oli Belgia kirjanikuna sees. Olen seda raamatut juba aastaid õpetanud, nii et kui Nothombi raamatut veel ka sooduspakkumises märkasin, siis mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi. Saab gümnasistidele tähtsalt öelda, et jaa, vaadake, mina olen teda lugenud jne.

Selgub, et raamat on autobiograafiline. Nothomb on lapsepõlves elanud Jaapanis ning nüüd satub ta sinna tagasi, dokumentaalfilmi väntav võttemeeskond sabas. Ta külastab oma kunagist lapsehoidjat, lasteaeda, katastroofijärgset Fukushimat ja oma endist poiss-sõpra ning otse loomulikult on lapsepõlve ja noorusega taas kohtumine emotsionaalne keeris. Elupõliselt läänemaailmas elanuna oli raamat tore sissevaade jaapanlaste mõttemaailma.

Iseenesest on see huvitav, et jaapanlased on oma emotsioonide näitamisel suhteliselt hillitsetud, kuigi nende klimaatilised tingimused võivad olla tormilised:

     Arvasin, et olen taifuunidega harjunud, ent see, mis meid Tokyos ootab, avaldab mulle muljet, kuigi selle tipphetkest oleme juba ilma jäänud.
     Üksikud jalakäijad üritavad tänavatel edasi liikuda. Kõige muljet avaldavam on vihmavarjude surnuaed: läbipaistvad plastmassist vihmavarjud, mille tuuleiilid on ära kiskunud, kuhjuvad ristmikele ja moodustavad spontaanseid installatsioone. (lk 62)

Nii et ei ole siin midagi, et kliima kujundab inimese olemust ja nii edasi.

Eks ma tekitasin ise ka Facebooki keelegruppides väikese taifuuni, kui avastasin raamatust lause "Talle neist rääkinud, lööb ta nägu särama," ja pärisin aru, kas peale minu keegi veel arvab, et see lause on kehvasti konstrueeritud. Madin käib siiamaani, aga reeglite järgi on mul siiski õigus. (Siinkohal pean küll kiiresti ütlema, et peale selle õnnetu lause on kõik muu väga hästi eestindatud, nii et Pille Kruus on väga hea tõlkija.)

Väike väljavõte ka kohtumisest lapsehoidjaga.

"Kuidas dokumentaali filmimine läheb?" küsib Rinri.
     Räägin talle Nishio-san'ist. Lõpuks ütlen: "Mäletamine on üks pentsik seiklus. Nishio-san mäletab kõiki pisiasju sellest, kui mina laps olin, aga Fukushimat ta ei mäleta." 
     "Minu arvates on normaalne, et inimesele jäävad meelde vaid kõige kohutavamad katastroofid." 
     Purskan naerma.  (lk 83)

Nothomb on pigem vaatleja ja kirjeldaja kui jutustaja. Kogu raamatu keskmeks on tema enda emotsioon. Tundub, et ta ise on nagu lugejagi pigem kõrvaltvaataja, kuna aastad loomulikult teevad oma töö. Ma kujutan ette, et kui keegi mind praegu Senegali tagasi viiks, siis ilmselt tunneksin juba praegu end suhteliselt samamoodi autsaiderina, kuigi elasin seal ometigi viis pikka aastat ja sain ikkagi eheda kogemuse.

Raamatu pealkirja saab Nothomb ühest vestlusest, kus selgub, et jaapanlased kasutavad vestluses nostalgia asemel hoopis teist sõna ning seda selgitatakse sellega, et sõna 'nostalgia' kannab endas kurbust, kuid natsukashii tähenduseks on 'helge nostalgia', milles kurbust ei ole. Ma pole küll päriselt kindel, kas autor ise sellega lõpuni nõusse jäi, kuid pigem ehk tõesti.

Sobib neile, kes armastavad lüürilist proosat. Noh, nagu näiteks mulle.



Leonardo Padura "Laitmatu minevik"

Ma ei mäleta, et ma oleksin varem oma elus kunagi Kuubalt pärit kirjandust lugenud. Tõesti ei tule pähe.

Toledo saab selle kevade turundusnipi auhinna. Kõigepealt avaldasid nad kaanepildi ja teatasid, et kes tellib pimesi ette, saab raamatu odavamalt. Nõrgemad andsid järele ja nii ta mulle õige pea Omniva automaati potsatas. On au olla üks esimesi lugejaid.

Aasta on 1989. Leitnant Mario Conde kutsutakse nädalavahetusel tööle, kuna kõrge riigiametnik on kadunud. Saatuse tahtel on ametnikuks Mario Conde vana koolikaaslane Rafael Morín, kusjuures abielus on ta kolmanda klassikaaslase Tamaraga, kellesse Mario on salaja alati armunud olnud.

Toledo on kaanele kirjutanud muretu käega iseloomustuse "krimka". Ma ütleks, et see on natuke liigagi pretensioonitu sõna, sest kui keegi ütleb "krimka", siis mina mõtlen "Öölane". Kõik Toledo krimkad on olnud ikka pisut enam kui lihtsalt whodunnit. Kummaline, minu jaoks oli see eelkõige romaan ja alles teisejärguliselt krimi.

Rääkisin ka kupjale, et lugedes oli selline veider kehaväline tunne. Pole ju elus Kuubal käinud ja kogu see kultuuriruum on tegelikult väga võõras. Ja siiski - kõik on kuidagi... tuttav. Mina olen ju ka ikkagi sünni poolest nõukogude naine ja kogu see kommunismijutt seal paneb väga palju kelli ajus helisema. See on mingis väikeses vereringes ikka veel alles, nii et selgitusi pole vaja jagada. Loed ja mäletad.

Iseenesest oli mul sellest vaesest Mariost täitsa kahju. Sa pead uurima oma klassivenna surma ja kogu aeg virvendad naise ümber, kes on eluaeg su paleus olnud. Kas olla professionaalne või anda kiusatustele järele, sest nagu ütles juba Toots: "Paljugi, mis ei või - ikka tehakse!"

Ja kuidas siis ikkagi jääb selle laitmatu minevikuga tööstusministeeriumi impordi- ja ekspordiettevõtte juhatajaga? Sellises ametis võib ju inimesel tekkida tahtmine keelatud vilja maitsta ja minna hangeldamise libedale teele, eriti kui arvestada kommunistlikule majapidamisele ebaharilikku jõukust, mis Rafaeli ja Tamara majas valitseb. Siis juba on võimalikud kõik variandid, mis võivad kõik ka päädida inimese kadumisega. Rafael tuleb leida kas elusalt või surnult - kuid kumbapidi see siis ikkagi läheb?

Toledo on Eesti lugejale hispaaniakeelse maailma jälle jupike lähemale toonud, nagu nad seda raamat raamatu haaval teevad. Taas kord on suudetud raamat väga hästi tõlkida ja toimetada. No ja kui Eestis on üldse mõni kirjastus, kelle toodangut olen ma aldis täiesti pimesi ostma, siis on see Toledo. Kaanepilt oli paeluv, turundustrikk toimis ja lugejal ei ole piinlikult valus sihitult loetud tundide pärast.




pühapäev, 5. mai 2019

Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis"

Nii juhtub asjade kokkulangevuse tõttu.

Mina, Saskia ja veel kuus saarlast ühinesime aprillivaheajal tartlaste grupiga ja käisime bussireisil Pariisis, kus ma veel elus polnud käinud. Ühele prantsuse keele õpetajale ikkagi suur häbiasi, eks, nii et see viga tuli parandada. Aga umbestäpselt nädal enne reisi otsustas Notre-Dame, et tema võtab kätte ja põleb lihtsalt maha. Kuna selle ümber löödi jube palju lokku ja nagu pärast "Tõe ja õiguse" filmi vaatamist kõik hakkasid raamatut ka ostma, nii hakati nüüd ostma ja üle lugema ka "Jumalaema kirikut Pariisis". Tellisin selle Raamatuvahetusest kohe ka ära, et reisilt naasnuna siis ta värske pilguga üle lugeda.

Meil oli see kohustusliku kirjanduse nimekirjas põhikoolis. Põhikoolis, mu daamid ja härrad! Ei tea küll, kes selle peale tuli, sest see on ikka oma paarkümmend aastat liiga vara. Jah, seal on tõesti see Quasimodo ja Esmeralda lugu, mis oma romantilises olemuses on nii lihtne, et sellest ju multifilmgi tehti. Aga kogu muu raamat, mida on ju kaugelt üle poole, jääb põhikooliõpilasele täielikuks umbluuks. Seal on pikad-pikad arhitektuurikirjeldused ja veel pikemad filosoofilised heietused. Ei suuda küll uskuda, et see keskteismelistele mingit pinget pakub.

Victor Hugo oli ilmselt mees, kes oma eluajal nautis võib-olla kõige enam omaenese hääle kõla. Seda on näha nendestsinasest heietustest. Minul ei ole nende vastu midagi - nende lugemine võtab korralikult tempo maha, kuna igasugune diagonaalis lugemine kaotab oma mõtte. Kui Bryndza taolised krimikirjanikud on võrreldavad popmuusikat kirjutavate heliloojatega (teeb hea tuju ja läheb kohe meelest ära), siis Hugo on ikka korralik klassik, kes kirjutab nõudlikku polüfoonilist muusikat, kus on nii palju kihte, et pead kogu aeg sõrme pulsil hoidma. Lugeja peab pidevalt keskenduma ja pingutama, aga lõppkokkuvõttes on ka rahuldus seda suurem.

Üks sellistest hetkedest selles raamatus oli viienda raamatu lõpus peatükk "See surmab tolle", mis oli puhas kirjanduslik essee sellest, kuidas Gutenberg oma trükimasinaga surmas arhitektuuri. Kuni sinnani olid suurvaimud end väljendanud arhitektuuri kaudu - majad olid võlvide, kaarte, nikerdatud kujudega meistriteosed. Kuid alates trükikunsti leiutamisest kadus arhitektuur ja tekkis geomeetria "nagu kõhnaksjäänud haige luustik". Trükised purustasid kiriku ühtsuse, usupuhastus sai kiiresti levida. Teised kunstiliigid hakkasid ka just siis kiiremini arenema. Hugo tõmbab paralleele, toob näiteid, paneb sindki pead noogutama. Minu meelest parim peatükk terves raamatus.

Ei saa ka jätta mainimata Johannes Semperi üliväärt tõlget. Kahjuks olen kaotanud leheküljenumbri, kuid siin üks mu lemmiktsitaatidest:

"Ei ole iialgi hilja tulla külla nii tähtsale teadlasele kui dom Claude Frollo Tirechappe'ist," vastas doktor Coitier, kelle ülemburgundi hääldamine kõiki lauseid piduliku kleidisabana laskis järel lohiseda.

Hugole on omane ka aeg-ajalt mingi koomiline seik vahele pillata, nii et oled juba pool lõiku edasi jõudnud, kui äkki hakkad tagantjärgi itsitama.

Loomulikult, kuna olime just äsja Pariisist tulnud, oli mul linn kenasti vaimusilma ees ja kuigi Hugo kirjeldab 15. sajandi linna, siis paljugi on sama ja sellepärast oli mul seda topelthuvitav lugeda. Olime käinud ka Montmartre'il šoppamas ja Moulin Rouge'i pildistanud, nii et oli põnev ka nüüd teada saada, et see oligi vanasti olnud veskite piirkond. Pariisis oli kokku umbes 300 veskit ja peale vilja jahvatati seal umbes sama palju viinamarju ja näpuotsaga muudki.

Siin ta on:
Kasutaja Marju Roberts foto.

Aga seda ma ei suuda siiani mõista, kuidas kuni esimese dünastiani püsis Pariis ainult Cité saarel, mida meiesugused tänapäeval tänu Asterixile ka Lutetiana tunnevad. 22 hektarit ei tundu just väga suur ala, aga eks see linnade plahvatuslik kasv olegi vist pigem uue aja sündmus. 

"Jumalaema kirik Pariisis" on tõeliselt hea, kuid nõudlik raamat. Kiiresti seda lugeda ei saa, kuid tõeline raamatusõber leiab kindlasti, et see pole ilmaasjata klassikaks saanud. Pealegi, nagu ütles Pariisis meie suurepärane giid Marina Laikjõe, on Hugol suured teened selles, et Jumalaema kirik, mis tema eluajal oli väga kehvas seisus, kuna gooti stiil ei olnud enam popp, päris maha ei lagunenud. Hugo tegi selle jälle populaarseks ja sinna hakati investeerima. Nii et kõike kokku võttes on see palju enam kui Quasimodo, Esmeralda ja Claude Frollo lugu. Võiks isegi öelda, et pigem on kõik muu seal olulisem.



Robert Bryndza "Last Breath"/"Cold Blood"/"Deadly secrets"

Ma olen nüüd ilmselt patustanud kõige vastu, mis mu põhimõtted on seda blogi pidades siiani olnud. Esiteks olen ma jätnud kirjutamistesse kole pika vahe. Seda mitte sellepärast, et ma poleks midagi lugenud, aga lihtsalt on olnud kas liiga kiire või pole olnud sobivat hetke või tuju. Vaheaeg oli küll, aga siis ma olin reisil (sellest järgmine kord). Ja siis ma jäin ilmselt tänu temperatuuri järsule langusele - isegi Saaremaal sadas lund - haigeks. Siiani köhin ja tatistan, aga homseks riigieksamiks üritan ikka jalul olla.

Ühesõnaga, pikk vahe. Teine asi on see, et ma olen ikka üritanud ühe kuu raamatud samas kuus ära kirjutada. Nüüd läks see ka nahka.

Kolmandaks - ma pole veel kunagi mitut raamatut vist ühte postitusse kokku pannud. Nüüd see päev saabus, kuna esiteks saan ma siis kuidagigi järje peale ja teiseks ei ole Bryndza raamatud nii suures arengus ka oma taustaloo poolest, et neist hirmsasti palju kirjutada oleks.

Mulle Bryndza meeldib. Esiotsa juba sellepärast, et ta oli minu salaleid. Ma koperdasin talle kuskil netiavarustes otsa täitsa juhuslikult, vist lugesin isegi e-raamatuna. Ja alles siis, kui ma olin pärast esimest pääsukest endale öelnud, et tohoh, täitsa tubli tükk, hakkasid eestlased tema raamatuid tõlkima. Nüüd on ta muidugimõista juba väga popp ja raamatud müüvad nagu soojad saiad. Aga ikka on mul selline tunne, et mina olin essa.

Kõik kolm on täitsa kapsakad krimilood. Erika Foster plõksib küll, aga natuke vähem kui esimestes raamatutes, pealegi näitab ta üles suurt hoolivust oma äia vastu, mis kõik tõi päris mitu plussi tema kontole. See muidugi ei tähenda, et ta üldse porisenud poleks, aga no las ta siis oli. Igatahes oma lood ta ära lahendab.

Paar viimast raamatut hakkas ilmselt minema juba natuke sinna Kepleri nurka (mitte et ma oleks neid lugenud, aga ma olen lugenud kokkuvõtteid), nii et oli vahest õige pisut rohkem skandinaavia noiri poole kalduv. Sarimõrva ja värki. Loodan, et ta edaspidi hullemaks ei lähe.

Tellisin kusjuures need kolm raamatut kõik välismaalt, Book Depository'st, kuna eesti keeles vist esimene neist on, aga kaht viimast mitte. Mul oli vaja reisi peale lugemist kaasa ja kuna mu e-luger otsad andis (rahu tema põrmule), langetasin otsuse "millegi kerge" kasuks. Nii füüsilises kui pingutuslikus mõttes. Absoluutselt ei kahetse, raamatud on paremad kui suurem osa krimi, mis praegu välja antakse, tihe ja usutav, aga see ei tähenda, et mul praegu siinkohal midagi väga analüüsida oleks. Huvitavad raamatud lugeda, oli reisil just paras.




pühapäev, 14. aprill 2019

Erle Stanley Gardner "Poolärkvel naise juhtum"

Tundub, et see aasta tuleb krimiaasta. Avastasin just Hjorthi/Rosenfeldti Bergmani-sarja ja juba on mind kodus ka ootamas Robert Bryndza Fosteri-raamatud. Ja kuigi ma olen endale lubanud, et ma ei loe ühtki raamatut lihtsalt sellepärast, et saada lugemise väljakutses punkt täidetud, siis selle Öölase ma küll endale lubasin. Nostalgia pärast.

See raamat ongi sellest Öölase "kuldsest" üheksakümnendate-ajastust, kus raamatute ja tõlgete kvaliteedile just ülemäära tähelepanu ei pööratud. Nii on seal kaheldava väärtusega fraase, trükivigu ja kõike muud, mis minu noorusajaga kaasas käis - täitsa kodune tunne! Nagu loeks Nelli Teatajat või Liivimaa Kroonikat...

Mis raamatusse endasse puutub, siis pilk autorile ja on selge, et Perry Mason siin ringi tiirutab. Pean ütlema, et tegelikult ei ole Gardneri lood minu lemmikute hulgas kunagi olnud. Mason ise on küll tore ja Della Street igati võluv, aga no need lood on küll alati nii keerulised, et minu filoloogiaju neid küll katki ei hammusta. Ma olen kõiki neid raamatuid lugenud seisukohaga, et kui kõik tegelased raamatus endas aru saavad, kuidas need äri- ja legaalsed nüansid seal kokku klapivad, siis võtan meest sõnast. Sest ausõna, mina ei saanud ka seekord loo aluseks olevast äritehingust absoluutselt mitte jõhvigi aru.

Ilmselt on see ikka tõsi, et ärinaist minust ei saa iial. Ma oskan raha suurepäraselt kulutada, aga seda teha ma totaalselt ei oskaks...

Pigem lobistavad minu teetassikeses siiski ringi Nero Wolfe ja vahva Archie.






Hjorth/Rosenfeldt "Mees, kes polnud mõrtsukas"

Esimene raamat sarjast "Sebastian Bergmani needus", mida ma olen juba mõnda aega raamatupoodide lehekülgedel nillinud, seda kujunduse pärast. Aga asi on ikka jäänud selle taha, et raamatu hind vastab selle paksusele, ehk siis rahast on kahju hakanud. Nüüd ikkagi tegin selle tüki ära.

Peab tunnistama, et ma ei välista võimalust, et loen ka järgmised osad ära. Välise külje pealt - sellel sarjal on KÕVAD KAANED ja see on lausa suurepärane. Ma ei tea, mis kiiks mul nende kõvade kaantega on, aga ma loen selliseid raamatuid alati palju parema meelega. Kõvade kaantega tuttuued raamatud, oh yes!

Selgus, et ka lugu oli täitsa kopsakas. Sebastian Bergman on muidugi selline tegelane, kellest ma krimilugudes suhteliselt väsinud olen - hunniku probleemide küüsis vaevlev piinatud geenius. Pealegi meeldivad talle juhtumiga seotud naised - sellele küll vihjatakse, et põhjus on kusagil minevikus, kuigi päris otse seda vähemasti esimeses raamatus veel ei lahata, kuigi üht-teist võib kirjapandu põhjal arvata.

Õnneks ei olnud see loo puhul siiski määrav ja tegelikult mulle väga meeldis hoopis see, et raamatus oli väga ausalt kujutatud politseinike igapäeva. Autorid ei läinud sellele teele, et panna detektiivid valge juhtumitahvli ette intelligentse ja äraseletatud näoga kõike seda piidlema, et siis lõpuks kooris hüüatada, et nad on juhtumi lahendanud (sest nad on lihtsalt nii leidlikud, et lahendavad kõik kuritööd tahvli ees). Ei, vastupidi. Paljuski oli seal näha tavalist musta politseitööd, nagu näiteks tundide viisi turvakaamerate lindistuste kammimist ja nende võrdlemist. Ka see, et Bergman oma geniaalsuses siiski paar eksijäreldust teeb ja alles lõpus õigetele jälgedele jõuab, oli tegelikult inimlik ja positiivne.

Tagasi mõeldes võiks selle siiski klassifitseerida tugevaks Skandinaavia krimilooks, mis hoiab juures ja saab natuke liiga ruttu läbi, kuigi lehekülgi on 400. Hea märk.






pühapäev, 7. aprill 2019

Suzanne O'Sullivan "Kõik sünnib su enda peas"

Siinkohal tahan alustuseks tänada kirjastust Argo ja suurepärast tõlkijat Triin Olvetit, tänu kellele mul selline imetore raamat riiulis on! See oli mul teine Argo raamat lugeda ja pean tõdema, et see kirjastus on nüüd tõesti minu viimase aja parimaid avastusi Eesti kirjandustaevas.

Kui esimene Argo raamat, mida lugesin, oli une tähtsusest, siis seekord räägib neuroloog Suzanne O'Sullivan inimestest, kellel on päris haigused, päris sümptomid, aga ometigi ei leia meedikud nende kehast ainsatki probleemi. Kõik organid toimivad tavapäraselt, mingeid kõrvalekaldeid ei esine. Ja siiski vajuvad patsiendid krampides maha või siis on neil mingi jäse täiesti jõuetu vms.

Tänu tänapäeva meditsiini ja diagnostilise aparatuuri võidukäigule on arstid avastanud, et tegelikult - nagu ütleb ka raamatu pealkiri - sünnivad paljud haigused inimeste endi peas. Kehas endas pole midagi valesti, kuid keha reageerib füüsiliselt mingile emotsionaalsele probleemile. See pole meile kellelegi võõras - kui oleme närvis, hakkavad meie peopesad higistama, süda puperdab, nägu võib minna punaseks. Me ei ole haiged, lihtsalt emotsioon otsib väljapääsu ja keha konverteerib selle füüsiliseks probleemiks. Raamatus kirjeldatud patsientidega on samamoodi - nende elus on olnud mingi dramaatiline sündmus, millele nende keha nüüd niiviisi reageerib. Inimene ise ei pruugi üldse olla teadlik, et neil kahel asjal omavahel mingi seos on, või siis ei taha nad seda tunnistada.

Kui esimest korda sellest raamatust kuulsin, meenus mulle kohe mu enda kunagine sõbranna, kellel tekkisid seedehäired. Need läksid järjest hullemaks, nii et lõpuks elas ta ainult pudru peal. Ta käis uuringutel ja tuli sealt tagasi, tige nagu herilane - arst oli talle öelnud, et tal ei ole viga midagi, ja andnud talle tabletid, mis pidid kuidagimoodi ajule mõjuma (ma tõesti ei mäleta, mida see seal täpselt tegema pidi). Sõbranna turtsus, et temal on tõsine terviseprobleem ja ta on hulluks tembeldatud. Aga ometi hakkas ta seda rohtu võtma ja seedehäired kadusid kui nõiaväel. Arst selgitas, et ilmselt toimis asi nii: sõbrannal hakkas ükskord kõht valutama ja ta mõtles, et ilmselt oli see nt vorstist, mida ta sõi, ja et nüüd ta ei saa enam vorsti süüa, kuna ta kõht ei kannata seda. Järgmine oli juust ja nii edasi, kuni lõpuks oli ta enda ise nii haigeks mõelnud, et tal hakkaski reaalselt kõht iga kord valutama, kui ta sõi. Kui ta aru sai, et tegemist ei olegi füüsilise haigusega, läks kõik korda.

Sarnased on ka raamatus kirjeldatud lood. Paraku on inimestel seda raske uskuda, kui talle öeldakse, et sa oled terve ja kuigi su sümptomid on tõelised ja keegi ei taha neid alavääristada, siis on tervenemine ikkagi kinni su enda kahe kõrva vahel. Inimesed otsivad sageli oma diagnoosist tuge, kuna haigus toob kaasa hoolitsuse ja tähelepanu. Või siis nad lihtsalt ei tea, mis elusündmus neid niimoodi traumeerinud on, ja kuni nad seost ei loo, ei saa nad ka terveks. Või siis nad lihtsalt ei taha end seostada psühholoogilise häirega - nagu polkovniku lesk, ütlevad nemadki: "Minu diagnoos ei meeldi mulle!"

Eraldi teema on muidugi see, et tänapäeval on liiga palju informatsiooni kätte saada, ka meditsiinilist. Nagu raamatu "Kolm meest paadis, koerast rääkimata" peategelane, loevad inimesed (tänapäeval küll internetist) igasugu haiguste kirjeldusi ja leiavad, et neil on täpselt samad sümptomid. Vaesed arstid!

Raamat on üles ehitatud juhtumikirjeldustena ning piisavalt lihtsas keeles, et minusugune diletant kõigest aru saaks. Mõtlemapanev raamat!




Richard Castle "Heat Wave"

Pole saladus, et "Castle" on üks mu suurimaid lemmikuid televisioonimaailmas. See on lihtsalt nii lahe sari, et sellest on saanud minu guilty pleasure. 

Neile, kes asjaga nii une pealt kursis ei ole, ütlen, et "Castle" on krimisari, kus nimitegelane pole mitte krimiuurija, vaid kirjanik, kes on pärisuurija Catherin Becketti nn töövari, mis peaks idee poolest talle kirjutamiseks inspiratsiooni andma. Annab muuks ka ja lõpuks nad abielluvad jne jne, aga seriaalis on palju juttu neist raamatutest, mida Castle oma kogemuste põhjal kirjutab. Neid on terve sari ning esimene neist kannab pealkirja "Heat Wave", teine on "Naked Heat" jne. Peategelaseks on Richard Castle'i raamatus loomulikult Kate'il põhinev Nikki Heat.

Seriaalis räägitakse, mis nimesid kannavad pärisdetektiivid raamatus ja mismoodi see päriselust erineb. Ühesõnaga, Castle'i raamatud on seal suur asi, aga kui ma ükskord Raamatuvahetuses nägin, et keegi on PÄRISELT need raamatud ka ära kirjutanud, oli mu aju totaalselt sassis. Isegi kaanepildid olid samad, mida seriaalis oli näidatud! Tellisin kohe kaks esimest.

Tegelikult kirjutab neid raamatuid loomulikult mitte Richard Castle, vaid kirjanik nimega Tom Straw. Ta on öelnud, et oli kirjutanud küll ka juba ühe krimiloo enda nime all, kuid see võeti vastu nagu iga uue kirjaniku esimene raamat. Aga Richard Castle'i raamatud läksid muidugi nagu soojad saiad.

Siin ka pikem lugu sellest: https://www.mysteryscenemag.com/blog-article/5905-tom-straw-the-author-behind-castle

"Heat Wave" räägib Nikki ja Rooki esimese ühise juhtumi loo. Seal saab nii mõrva kui röövi kui igasugu segadust ja ütleme nii, et täitsa üle keskmise detektiivijutt. Ma tegelikult arvan, et filmi-Castle kirjutas filmis veel paremad raamatud, sest 'üle keskmise' ei ole päris sama mis 'sensatsiooniliselt hea'. Üks päris negatiivne märkus on raamatu formaat - see oli mingil põhjusel nii väike, et ka font oli selline Times New Roman 8-9. Jube tüütu silmadele! Ja kuna raamat on ka pehmes köites, siis väga-väga ebamugav oli seda lugeda. Kogu aeg tuli seda jõuga lahti hoida, kuna vägisi tahtis ise kinni minna ja poolt teksti polnud näha. Teine raamat, mis mul ka olemas on, näeb pisut suurem välja, nii et ehk on mugavam.

Mis on väga hästi, on see, et Straw on tõesti näpuga järge ajanud - kõik, mida filmis on iganes nende raamatute kohta iitsatatud, on päriselt raamatus sees.

Kindlasti loen ka teist hea meelega. Tom Straw on teinud kõike arvesse võttes siiski tublit tööd, sest Richard Castle'i kingadesse ongi hirmutav astuda.


(pilt: Amazon)

pühapäev, 31. märts 2019

Patrick Ness "The Knife of Never Letting Go"

Ilmselt poleks ma seda raamatut ise iial lugenud, kuid abiturient teeb sellest uurimistööd, kus ta arutleb autori stiili üle ja tõlgib ka ühe peatüki, nii et oleks ilus juhendajana see läbi lugeda, eks ole.

"The Knife of Never Letting Go" on düstoopiline noorteromaan. Tegevus toimub planeedil, kus segastel põhjustel on juhtunud nii, et kõigi meessoost isikute ja loomade mõtted on kõigile vabalt kuulda. Peategelane Todd hakkab paari kuu pärast jõudma täisikka (13-aastaseks), kui ta avastab oma kodulinna lähedalt soost tüdruku, kelle mõtteid ta ei kuulegi. See on talle suureks üllatuseks, kuna nende kodulinnas on olnud ainult mehed. Peagi selgub, et kodus läheb Toddi elu ohtlikuks ning koos soost leitud tüdrukuga tuleb tal ohu eest ära joosta. Probleem on selles, et oht jookseb järele.

Raamatu lõpus tabas mind sama efekt, mis juhtus ka näiteks "Vahvat sõdurit Švejiki" lugedes - lõpus selgus, et lugu jääb pooleli, kuna autor suri kogemata enne ära, kui raamatu lõpetada jõudis. Õudselt tigedaks tegi. Noaraamatu lõpus selgus, et tegemist on triloogia esimese osaga ning lõpp oli väga ebarahuldav. :)

Ütleme nii, et noorteraamatu kohta oli meeldivalt kobe ka täiskasvanuna lugeda. Kuna see oli ilmselgelt ulme-/fantaasiavaldkonda kuuluva teos (ma ei suuda kunagi mõista, kust see piir nende kahe vahel jookseb), andis see loole võimalusi, mida päriselus ei oleks kuidagi võimalik rakendada. Arvestades ka hullust, mis "Sõrmuste isandast" ja "Harry Potterist" alguse sai, lähevad sellised raamatud ka noortele hirmhästi peale ning need rebitakse polettidelt ilmselt enne kõiki teisi žanre. Nii et hoolimata korralikust kogusest (raamatus oli umbes 500 lk) usun, et triloogia on vägagi populaarne.

Väike moraal jookseb sealt ikka ka läbi. Kui ka kogu maailm on muutunud kurjaks, lausa türanlikuks, siis Toddi tuntakse poisina "who couldn't kill" ja täiesti piisab sellest, et kahe teismelise poolt on headuse võim, siis saavad nad kõigist olukordadest rõõmsalt tulema.

Natuke närviline oli lugeda. Kogu aeg oli üks põgenemine ja tagaajamine ja peaaegu üldse mingit hingamiskohta ei olnud. Selles mõttes peaks ütlema, et hästi tehtud - ma olin seda lugedes nii pinges, et tundsin peaaegu samasugust kurnatust nagu pidevalt sõna otseses mõttes jooksvad noored. Ma ei ütle, et see mulle otseselt meeldinud oleks, pireke hüsteeriliseks kiskus. Aga no päädis ikka sellega, et peaaegu kogu raamat läks ühe päevaga. Mis on jällegi positiivne.

Abiturient andis ka teada, et järgmisel aastal tuleb sellest film. :)




Sarah Gristwood "Kuningannade mäng"

Viimaste aastate jooksul olen ma enda jaoks avastanud paar kirjastust, millest ma enne kuulnudki ei olnud. Toledot ma haibin siin iga kord, ...