pühapäev, 10. märts 2019

Laura Marshall "Sõbrakutse"

Kui ma siin just eelmisel korral rääkisin liigselt kõrgetest lootustest, mis eelmise raamatuga ei osutunudki liiga kõrgeks, siis "Sõbrakutsega" oli vastupidi. Tegelikult pean tunnistama, et minul ei olnudki lootusi, aga reklaam oli küll kõva. No ma siis mõtlesin, et oolrait, kuna ta on ka Rahva Raamatu selle kuu klubiraamat ja seetõttu odavam, las ta siis tuleb.

Kerge pintslitõmbega sisust. Louise saab pea korraga kaks kutset - ühe keskkooli kokkutulekule ja teise tolleaegselt klassiõelt, kes Louise'i teadmist mööda peaks hoopiski surnud olema, kusjuures Louise'i käsi oli seal kaudselt ka mängus olnud. Kõike seda arvesse võttes on see Louise'ile suur šokk ja minevik tuleb mürinaga tagasi. Ja kui nüüd kokkutulekul ka veel üks asjaga seotud tüdrukutest sureb, läheb päris jamaks.

Noh, ütleme nii, et ma lugesin selle lõpuni tänu sellele, et ma ikka mingil määral tahtsin teada, kuidas lugu lõpeb. Aga ma ütlen, et see oli üks piin. Õnneks suhteliselt lühiajaline. Esiteks oli kogu see lugu otsast otsani klišeesid täis, kuigi iseenesest olid teemad potentsiaalselt täiesti lootustandvad (koolikiusamine, popid ja eemalejäetud tüdrukud ja selle tagajärjed jne). Meenub Lackbergi kümnes raamat, kus sedasama teemat oli käsitletud nii, et lugesin pea hinge kinni pidades. "Sõbrakutses" ei olnud mitte midagi, mille peale ei tuleks juba esimestest lehekülgedest peale. Ainus asi, mida ma algusest peale oodata ei osanud, oli lõpplahendus. Seal oli kaks lahendusliini, millest mõlemad olid selles mõttes ebausutavad, et nad kargasid välja tühja koha pealt. Tundsin puudust sellest, mida teeb Agatha Christie - tema jätab alati mingeid leivaraasukesi siia ja sinna, nii et pärast lõpplahendust lugedes klõbisevad kõik jupid suureks pildiks kokku. Seda "Sõbrakutses" ei ole - lahendus tuleb, aga see nagu ei käigi millegagi kokku. See, kes sõnumite taga on, pole ka nagu üldse loogiline - no ei jäänud uskuma, et selline inimene oleks võinud teha kõike seda, mida ta tegi.

Ja noh, ma olen küll oma kannatust juba kakskümmend aastat õpetajana ja varsti 14 aastat emana tohutult treeninud, aga ükskord katkeb ka see, kui loed selliseid lauseid nagu "pean lõpu tegema klientide hooletusse jätmisele" või "ta keeldus laskmast teistel tüdrukutel mind vestlusest tõrjuda". Või siis minu isiklik lemmik: "Vajadus, et metsast leitud surnukeha kuuluks täiesti võõrale, survestab mind nagu ületäitunud põis." See viimane muidugi pani mind mõtlema sellele, et ega originaal ka palju parem ei saanud olla. Või siis veel üks vestlus: ""Kas soovite kohvi võtta?" - "Ei, kõndigem.""

Mõtlesin, et kui see oleks välja kuulutatud noorteraamatuna, kus tegevusliin ongi peamine ja kõik muu nagu karakterid ja alltekstid teise- või kolmandajärgulised, siis oleksin ma selle veel üle elanud. Aga ma palun väga vabandust, see on nüüd hetkel küll üks puhtakujuline haip. Samas on sellel ikkagi väga palju ülipositiivseid arvustusi Goodreadsis, nii et lugege ikka. Ma panen oma raamatu homme-ülehomme ka Raamatuvahetusse üles, olge siis kärmed. :)

Pildi panin RR lehelt pätsu.









laupäev, 9. märts 2019

Zora Neale Hurston "Their eyes were watching god"

See raamat on mul kuklas istunud juba paarkümmend aastat - alates sellest ajast, mil töötasin Dakari rahvusvahelises gümnaasiumis ja meie kooli vanemates klassides oli see kohustuslik kirjandus. Ma olen need sealsed kohustuslikud raamatud nüüdseks vist kõik läbi lugenud ja pean tunnistama, et valida nad oskasid. Buchi Emecheta, Alice Walker ja nüüd ka Zora Neale Hurson on minu ajukurdude vahel kõvasti kanda kinnitanud ja tegemist on tõeliste väärtkirjanduse pärlitega.

"Their eyes were watching god" oli raamat, mille kaane avasin teatava eelarvamusega just selles mõttes, et mu ootused olid väga kõrged. Tavaliselt, kui ma end üles kütan nagu Eesti rahvas rahvusvaheliste suusavõistluste eel, on mul ka tunne pärast lugemist nagu Eesti rahval rahvusvaheliste suusavõistluste järgselt. Seekord mitte.

Peategelane raamatus on Janie, keda lapsepõlves kasvatas kehvade asjaolude kokkulangevuse tõttu vanaema. Viimane paneb Janie oma südamerahustuseks võimalikult vara mehele just siis, kui Janie on pirnipuud ja mesilasi vaadates mõelnud, et see on tõeline armastus ja abielu. Mingit pirnipuud ja mesilasi Janie esimesest armastusest ei tule, sest eks ta oma südames ikka pigem mässumeelne kogu oma abielu ja üldse ilmaelu vastu on. Kuigi tõesti ainult mõttes.

Pole siis imestada, et ta esimesel võimalusel oma pirnipuud otsima läheb - mehega, kes juhuslikult tema kodust mööda sammub ja naise endaga päris uude, vastloodud linna pesa punuma suundub. Janie'le pakub see kindlasti rohkem kui esimene abielu, aga kahjuks närbub ka see pirnipuu peatselt ja Janie avastab endalegi üllatuseks end jälle traditsioonilise naise rollist, kuigi linnapea naise ja poepidajana. Ning nagu ütleb autor, "she must talk to a man who was immensities away" (p 84).

Kuid siis mees sureb ning "she sent her face to Joe's funeral, and herself went rollicking with the springtime across the world" (p 88).

Nõnda leiabki Janie end neljakümneaastase naisena esmakordselt päris vabana, kuna esmakordselt on tal enda elu üle täielik kontroll. Välja ujub uus austaja, Tea Cake, ja Janie laseb temaga linnast jalga. Nii et õige lugu algabki alles kusagilt saja lehekülje pealt ja alles siis saab lugeja vastuse küsimusele, mis tal tekkis esimeses peatükis, kus Janie üksinda koju tagasi tuleb ja annab teada, et Tea Cake on "gone".

Mõtlesin lugedes sellele, et Janie oli kõige vabam siis, kui ta oli kõige sõltuvam - Tea Cake oli see, keda ta oli oma elus nelikümmend aastat oodanud, kes ta viis suurde maailma, kellega ta koges nii palju erisuguseid elamusi. Ta ei olnud enam puurilind, sealt oli ta välja lastud, aga esimest korda elus oli ta ühest mehest emotsionaalselt sõltuv. Ja sellest sündis talle ka kõige enam südamevalu - eelmiste meestega ta oli küll õnnetu ja kammitsais, kuid mehed ei läinud talle vähimatki korda ning seetõttu ta ka kannatas kordades vähem kui Tea Cake'iga. Tea Cake oli see, kes lõpuks ka Janie südame murdis, aga puhuks kui keegi lugejatest raamatut ise lugeda kavatseb, siis spoilerid jäävad täna ära. See ei pruugi olla nii, nagu pealt paistab.

Jah, seda raamatut peab lugema. Julgen küll öelda, et afroameerika kirjanduse tüvitekst on ta täpselt sama palju kui "The Color Purple". Järjekordne raamat, mida lõpetades oled natuke oimetu ja õige natukene parem inimene.

Film on ka. Halle Berryga peaosas.






laupäev, 23. veebruar 2019

Mihkel Mutt "Kõik on hästi"

Teine osa Mihkel Muti "Mõtete" sarjast. Minu meelest võiks selle alapealkiri olla ka "Aforismi alga!"

Esimene osa mulle meeldis ka, kuid kuidagi ta oli selle piiri peal, mis kippus minusuguse jaoks pisut liialtki kõrgelennuliseks. Teine osa aga meeldis mulle nii väga, et 5/5 Goodreadsis tuli ilma igasuguse kõhkluseta.

Paari loo puhul täitsa alguses jõudsin mõelda, et tegelikult on see mõte suhteliselt banaalne ja et kui mina selle kirja paneks ja ära trükiks, kehitaksid inimesed imestunult õlgu, et misjaoks sellist enesestmõistetavat asja üldse vaevuda... Aga kui sama asja ütleb Mihkel Mutt, siis inimesed loevad, suunavad mõtte kaugusesse ja noogutavad mõistvalt.

Kuid see oli tõesti ainult päris alguses üks-kaks mõtet. Sealt edasi - noh, pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja nii ka juuresolev pilt minu raamatust pärast lugemist. Järjehoidjad räägivad ise enda eest, ja ära märkimist oleks seal väärinud umbes neli-viis korda rohkem kohti.

Mõtlesin lugedes sellele, et meil võiks olla rohkem elu ja juhtumiste mõtestamist. Suurem jagu meist elab oma elu, konstateerib faktid ja sündmused ära, aga laiemasse konteksti enamasti ei vaevu seda paigutama. Mutt võtab ükskõik millise seiga inimese elust või ajaloost või kultuurist ja leiab sellele koha maailma suures puslemängus. Tema jaoks ei ole olemas midagi, mis oleks kõigest muust isolatsioonis.

Mutt on raamatu jaganud temaatilisteks osadeks - "Inimene ja aeg", "Ikka Eestist mõeldes", "Kirjutavad ja loovad", "Ajaloo õppetunnid" ja "Mis on see meie elu". Ja kui ma siin viimasel ajal olen raamatuid võrrelnud toitainerikka või siis rämpstoiduga (või ka siirupiga...), siis Muti "Mõtted" on nagu viiekäiguline Bocus D'or, kogu kokakunsti suurim pidu ja olümpia, kus pakutakse eranditult ainult viimase lihvini viimistletud suupisteid. Meisterlik, kvaliteetne, kallis.

Siinkohal väike valik suupisteid, meelevaldne ja natuke kontekstist ikka välja ka kistud.

Ilma unustamiseta poleks elu võimalik, me kukuksime oma hingekoorma all kokku. (lk 25)

Eestlane elaks justkui oma maaga sundabielus nagu lapsega tüdruk, kelle mõisnik on mehele pannud. (lk 57)

Tõeline ajakirjanik suhtub enam-vähem kõigesse põhimõttel, kas sellest saab head lugu või mitte. Ta vaatab luuravalt ringi nagu kiskja, kes otsib, keda murda, et tassida toimetaja lauale reportaažiraibet. (lk 90)

Keda jumal tahab karistada, sellele ta annab nutitelefoni. (- - -) Kindlasti juurdlevad tuleviku ajaloolased ning sotsiaalteadlased, kuidas oli võimalik elada, kui inimestel polnud veel mõtete ülekandmise masinat. Kuidas nad suutsid suhelda? Ainult räägiti, räägiti, räägiti... Kuidas nad seda lärmi välja kannatasid? (lk 177)

Tehke enda mõttemaailmale pai ja lugege.




Holly Seddon "Ära sule silmi"

Kaanele on kirjutatud "Haarav psühholoogiline põnevik".

Esimene kolmandik raamatust olin ma natuke häiritud sellest, et kogu tegevusel ja peategelastel ka oli tohutu paine peal. Muutusin ka ise lugedes pisut närviliseks, kuna kogu aeg oli kõigil nii palju jamasid. Minu jaoks oli tegelikult raamatu lõpuni kogu seda jama natuke üle võlli, sest kas ikka tõesti peab kõik maailma piinad ühte perekonda koondama? Sest absoluutselt kõik, mis ühtede inimestega saab valesti minna ja mida kõike nendega juhtuda saab, see läks ka. Lapsepõlvetraumad, narkootikumid, alkoholist rääkimata, koduvägivald, abielude purunemine, kaksikute lahutamine, psühhosomaatilised alter ego, agorafoobia, you name it. Midagi jäi kindlasti nimeatamata. Aa, jaa, intsest ja selle tagajärjed. 

Ühesõnaga, mis liig, see liig. 

Tegevusliinid läksid kusagilt poole raamatu pealt natuke huvitavamaks ja lõpp oli üsna pööraste kurvidega, isegi oli natuke huvitav. Samas oli ka raamatu lõpuga sama, et kõiki neid pöördeid oli natuke liiast. No teate küll, terve raamat oli tunne, nagu sunnitaks morsi asemel siirupit jooma. Raamat nagu Ameerika mäed - tohutu tempo, nautida saab ainult adrenaliini, aga mitte midagi muud, ja sõidu lõpus saad tasuks kerge iivelduse. 

Samas ma tean, et see raamat on paljudele väga huvitav tundunud ja ega nüüd tegevuse puudumise üle kurta tõesti ei saa. 




kolmapäev, 20. veebruar 2019

Jean-Paul Didierlaurent "Ettelugeja 6.27-ses rongis"

Inimene võib lugeda põnevikke ja muud ajaviitekirjandust, mis esmase nälja küll kustutab, aga nagu kiirtoitki, sügavamat jälge ega sügavamat maitseelamust ei anna. Suhteliselt tühjad kalorid - kuigi vahel on ka kiirtoit väga maitsev, eriti kui ammu pole saanud.

Aga vahepeal peab ikka hoolitsema selle eest, et kiudaineid ja vitamiine oleks süsteemis piisavalt. Ja siis võib lugeda näiteks "Ettelugejat 6.27-ses rongis".

See oli minu jaoks alles teine kokkupuude Tänapäeva "Punase raamatu" seeriaga - teiste lugemiselamustest on küll ilmne, et tegu on laias laastus väga heade kirjandusteostega, mis on enamat kui lihtsalt raamatud. Nii seegi. Pean kohe ütlema, et päris algus näis väga sarnane Ray Bradbury klassikalise suurteosega "Fahrenheit 451". See raamatute teema tundus väga sarnane, aga ainult alguses.

Guylain Vignolles töötab natuke salapäraseks jäävas tehases, kus mingi suur masin valmistab raamatutest sellist paberisegu, millest saab teha uut paberit, millele trükkida uusi raamatuid. Iseenesest võibolla on lõppeesmärk üllas, aga suure raamatuarmastaja Guylaini jaoks on paljas mõte raamatute hävitamisest vastik ja masin, mis seda teeb, on ülima jäleduse kehastus. On ilmselgelt sümboolne, et neljast tehases töötavast mehest kaks on maniakaalsed teeme-rohkem-täidame-plaani tüübid ja ülejäänud kaks on suured raamatuarmastajad. Valvuriputkas istub mees, kes on õppinud armastama ja ka ise looma aleksandriine.

Guylaini ülesandeks on muuhulgas ka ilge masina puhastamine ja selle tegevuse käigus suudab ta iga päev päästa mõned suvalised lehed, mis masina terade vahelt pääsenud on. Neid loeb ta igal hommikul tööle sõites rongis ette. Rahvas harjub sellega ära ja ootab igahommikust ettelugemist. Siis aga leiab Guylain toolilt mälupulga, millel on noore naise väga huvitav päevik. Ja Guylain ei suuda jääda selle suhtes ükskõikseks.

Raamatus on palju muudki, mida ma ei taha siinkohal mainida, sest ma ise tabasin end korduvalt rõõmsalt üllatumas ja ei taha seda järgmistelt lugejatelt röövida. Aga enne, kui ma teid mõne pärliga kostitan, pean küll ütlema, et ainus häda selle raamatu juures on tema lühidus - aga seda kontsentreeritumalt hea see on. "Ettelugeja" on hõrk ja kvaliteetne suutäis, mille järelmaitse on meeldivalt tugev. Seda loomulikult ka muuhulgas tänu Pille Kruusi tõlkele.


"Sõnalõnga ei tohi käest lasta, poisu! Tuleb minna lõpuni, liuelda mööda tiraadi, kuni viimane punkt su lõpuks vabastab." (lk 25)

Naerda saab ka. Mõned "täditarkused":

Tualetis on võim alati sellel, kelle käes on paber. (lk 99)

Kõhukinnisuse käes kannatajalt võib oodata kõike, koguni mitte midagi. (lk 103)

Pildi pätsasin Apollo lehelt.





neljapäev, 14. veebruar 2019

Dot Hutchinson "Liblikate aed"

Enne, kui raamatututvustusega alustan, tasub ära märkida, et teadupärast läheb Google+ hingusele. Seega päris paljudele minu blogi lugejatele enam teavitusi ei tule. Nüüd oleks ehk huvilistel  mõttekas hakata blogi ennast jälgima. Või siis lihtsalt igaks juhuks piilumas käia. :)

Kuid nüüd tagasi raamatu juurde.

Ma ei mäleta, millal ma viimati lugesin raamatut, mille välimus ja sisu nii vähe kokku lähevad. Loomulikult ei ole ei kujundus ega pealkiri juhuslik - aed on ja liblikaid on seal sees ka. Aga tegelikkuses on tegemist ühe psühhopaadi väärastunud kujutelmaga. Ta röövib tüdrukuid, tätoveerib nende selgadele hiiglasliku imeilusa liblika ja hoiab neid igasugu eeldatavatel eesmärkidel imeilusas aias vangis. Ja sinna nad ka jäävad, kuna mees on otsustanud nende nooruseilu ja tätoveeringud säilitada, seda sellisel moel, nagu ette ei suudakski kujutada.

Nojah. Mul on selle raamatu suhtes väga vastakad tunded. Ilmselt on ta kirjutatud psühholoogilise põnevikuna ja ei saaks öelda, et põnevus puuduks. Tekib küll tunne, et nüüd tahaks juba teada, mis lõpuks saab, sest esimestest lehekülgedest on selge, et aiaga on ühel pool ja politsei on selle üle võtnud ning tüdrukud sealt ära toonud.

Samas on seal ikkagi nii mitmeid kuidas-see-võimalik-on stiilis liine. Kui lugesin allpool viidatud lugeja arvamust, itsitasin aiva naerda ja mõtlesin, et see arvustus käib läbi kõik punased plinkivad tuled minu ajus. Kes vähegi inglise keelt oskab, sellele soovitan:
https://www.goodreads.com/review/show/1667818873?book_show_action=true&from_review_page=1

Jah, ma arvan ka, et kõiki ebausutavaid asju seal loos ei vabanda välja ei tüdrukute psühholoogilise allasurutuse ega Stockholmi sündroomiga. Mõnesid jällegi vist küll saab ka.

Enamasti on arvamused "Liblikate aia" kohta olnud kuidagi ülivõrdelised, vähemalt Eestis. Minu jaoks oli see ühest küljest natuke liiga huh ja teisest liiga meh. Psühholoogilisest  vaatepunktist võib öelda, et kui väga palju ei mõtle, siis on põnev. :P





Stephenie Meyer "Keemik"

Jaa, seesama Stephenie Meyer, kes Videviku-saaga kirjutas. Aga "Keemikut" on väga kiidetud ja proovisin siis ka.

Peab tõdema, et kirjutada Meyer muidugi oskab, nii et - oma isa sõnu kasutades - "hoiab juures" hoolimata sellest, et raamat on võrdlemisi tubli tükk. Algusepoole korraks mõtlesin, et kui see nii nüüd edasi läheb, siis ma ei hakka lõpuni lugema, mu närvikava ei pea vastu, aga see ehmatus läks üle.

Sisu lühidalt selles, et endine LKA (või on see nüüd originaallühendiga CIA eesti keeles?) eriteenistuja, pisikest kasvu arstiväljaõppega naine, on endiste ülemuste silmis teatud põhjustel ebasoosingusse sattunud ja peab nüüd iga hinna eest neil silma eest ära hoidma. Aga LKA ajab teda taga ja üritab teda välja suitsutada, kuidas vähegi jõuavad. Selleks võetakse appi ka alatuid võtteid, mis viivad raamatu põhitegevuseni - teda saadetakse ära koristama FBI endine agent (keda need enam ei taha), et nad omavahel asjad ära klaariks ja siis poleks kumbki neist enam kellelgi jalus. Vastased aga teevad hoopis omapärase lükke ja koopereeruvad, ja siis tegelikult lugu alles algab.

Ütleme nii, et päris minu rida polnud see süžeeliin lõpuni välja, aga Meyeril on üks suurepärane and - huumorisoon. Kuigi tegevus on ise väga pingeline ja kõigi elud ripuvad juuksekarva otsas, siis lahutab Meyer seda pinget just mingite pisirepliikidega, mille peale ma korduvalt valjuhäälselt naerma purskasin. Ja nagu öeldud, kirjutab ta ju ladusalt - tegevusliinid ei pane kordagi pidurit.

Selline korralik raamat, hea meelelahutus, üsna tugevad karakterid ja süžee, aga midagi enamat kui meelelahutus ta muidugi pole. Pole ka mõeldud olema. Tugev 3/5 ja lugemist ei kahjatse.





laupäev, 2. veebruar 2019

Ann Cleeves "Ronkmust"

Kuna ma olen ikka veel haige, energiat vähe ja aega palju, lõin kohe hambad uude raamatusse, mis kohe täna ka läbi sai.

Läckbergi raamatuid mul enam lugeda ei ole, proovisin siis alustada oma lugemisnimekirjas juba ammu olnud Ann Cleevesiga. Alustasin Shetlandi-sarja esimese raamatuga "Ronkmust".

Guugeldamist ja juutuubimist oli kõvasti. Shetlandist ma enne palju ei teadnud, aga nüüd olen targem. Shetlandi saared on Suurbritanniast kirdes ja nii ajalooliselt, geograafiliselt kui kultuuriliselt on neil palju rohkem ühist Norra kui Suurbritanniaga. Seal on palju kivist kindlustusi, longhouse’id, Fair Isle kampsunid, jaanuari keskpaigas festival Up Helly Aa. Ja siis on seal veel viis lammast ühe elaniku kohta.

Mulle väga meeldis - kuni viimase kolmekümne leheküljeni. Selgitan.

Suurem osa raamatust oli rohkem kui whodunnit. Esiteks oli valitud selline "teistmoodi" tegevuspaik - nagu öeldud, läks omajagu aega ka videote ja piltide peale. Raamatud, mis midagi uut annavad, on alati teretulnud. Teiseks võttis Ann Cleeves kõigeks aega, kirjeldas tausta, loodust, kultuuri, nii et seal oli tõesti rohkem kui lihtsalt krimilugu. Lugesin nagu romaani.

Kolmandaks oli raamatul Karin Suursalu suurepärane tõlge! Raamatust käisid läbi kõmmunud uksed, töökaaslaste lobe eeldus (süüdlase suhtes), laiskliisu ja kuja. Juutuubi vahele käisin kaks korda ÕS-i lehel ka. Ja jälle õppisin. Üldiselt ka oli väga nauditav!

Ja nüüd tuleb aga ka. See õnnetu viimane lõpp. Kui ma just ütlesin, et autoril oli aega kõike rahulikult jutustada ja kirjeldada, siis lõpplahendusega läks tal kuidagi väga kiireks. Äkki tuli lahendus täiesti mitte kuskilt, selleni viivad vihjed olid kuidagimoodi kokku klopsitud, nõnda et kui see kõik läbi oli, siis jäingi mõtlema, et "mis see siis nüüd oli".

Nii et vähemalt üks tärn tuli kolinaga Goodreadsis maha, lõpu pärast. See ei tähenda samas, et ma järgmisi osi ei loeks - kirjutab Cleeves ju hästi ja eks ta areneb ka kindlasti.






reede, 1. veebruar 2019

Camilla Läckberg "The Girl in the Woods" (Fjällbacka #10)

Kuna ma siin nüüd järjekordselt õrnal jään tipsin ja ei taha palju asju ette kirjutada, siis loost endast üritan võimalikult vähe rääkida, aga mõned tähelepanekud.

Camilla Läckberg kirjutas üheksa suhteliselt sarnast raamatut. Kümnendaks raamatuks on ta ilmselt kogunud piisavalt julgust, et ise astuda suhteliselt õhukesele jääle ja võtta ette teemad, mida praeguses geopoliitilises olukorras paljud ilmselt liiga julgelt rünnata ei malda.

Esiteks toob Läckberg sisse Süüria põgenikud. Ja noh, mis ma oskan kosta - nagu Eestist loeks. Ühiskond on selles küsimuses samamoodi lõhestatud nii siin kui Rootsis, vähemalt raamatu järgi otsustades. Samamoodi on arulagedat vihkamist. On täiesti selge, et Läckberg ise on nende poolel, kes võtavadki põgenikke sõjapõgenikena, kelle traagika nõuab kaastunnet. Kuid siiski kumab ridade vahelt läbi seegi, et ta mõistab ka seda, mis paneb vastaspoolt niimoodi rapsima ja tuld sülitama, nagu nad seda teevad.

Teiseks teemaks on teismelised ja mitte need, kellel elus hästi läheb, kes etlevad ja mängivad viiulit ja käivad matemaatikaolümpiaadil. Mitte ka need, kelle pere neid kõiges aitab ja toetab. Läckberg võtab ette kõige mustemate mõtetega teismelised, kõige julmemat sorti kiusamise ja kõik selle, mille see halvimal juhul endaga kaasa võib tuua. Sest see halvim tuleb ka.

Põhilugu kulgeb kolmel tasandil - on tänapäeva lugu, kaheksakümnendate aastate lugu ja 17. sajandi lugu. Uuemad on kohe omavahel seotud, sajanditetaguse nõiajahi lugu seob end tänapäevaga alles päris viimastel lehekülgedel. Lugu on kompleksne ja ei taha kuidagi laheneda, nii et kogu see 600 lehekülge kulub täiesti marjaks ära. Lõpuks ikka laheneb, ei tasu karta.

Ja siis on seal loomulikult meie võluvad politseijõud. Mellberg on ikka seesama vana lollpea, kes paneb põlema kõige suuremad tulekahjud, no pun intended (kes on lugenud, see teab), aga aeg-ajalt üllatab ka positiivselt. Ta on kogu selles kupatuses nagu üks nelja-aastane unruly child, kes käitub enam-vähem okeilt, aga iial ei tea, kust luuavarrest järgmine pauk tuleb.

Kõige siiramad aww-hetked on sedakorda Martini päralt.

Muideks, ma ei teagi, miks ma seda juba ammu teinud ei ole, aga guugeldasin Fjällbacka pilte. Jeerum küll, see on nii väike, et selle kümne raamatu peale peaks arvestuslikult iga maja kohta üks mitte kõige loomulikumat surma surnud inimene olema. Kordades hullem kui Midsomer. Mina ei saa aru, kuidas keegi seal üldse elada julgeb. :D

Järelsõnas räägib Läckberg, et ühel toredal oksjonil müüdi välja võimalus saada Läckbergi raamatusse. Selle võitis Johannes Klingsby (tõesti oli sees, positiivse kõrvaltegelasena) kõvas lahingus Läckbergi enda sõbraga, kes oli seda oma naisele kingitusena plaaninud. Nii hakkaski Läckbergil sõbrannast kahju ja kirjutas väikesesse episoodi naisegi sisse. Jälle aww.

Ja lõpuks kaevasin ma välja ka sellise info, et Läckberg kirjutab praegu oma 11. Fjällbacka-raamatut, mis pole ime, aga ta on võtnud ette ka täiesti uue kaheosalise põneviku kirjutamise, mis tundub olevat idee poolest mingi Kättemaksukontor 2.0 laadi toode (ilmselt kordades väljapeetum, kuid naiste kättemaksuga olevat tegu küll) ning kus on uus peaosaline Faye. Pealkirja veel pole, aga panen ohates juba rahakoti rauad valmis. Eriti arvestades seda, et Läckberg pole ilmselt võimeline kahe osaga piirduma.



kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Camilla Läckberg "The Ice Child" (Fjällbacka #9)

Selle kuu viimane postitus, aga kuna ma olen juba teist päeva kodus haige, siis tuleb siit vastavalt seisundile võibolla suhteline udujutt.

Läckbergi raamatud on jätkuvalt tõeline maiuspala. Ta ei ole nii noir, nagu tavalised skandinaavlased seda on, mis minu jaoks on pluss. Ma olen üks nendest, kes neid noire väga palju lugeda ei jaksa ja ausalt öeldes ei taha ka. Kuskil jooksevad mingid piirid. Aga Läckberg on just paras, kuigi see raamat on tema kõige noirilikum osa Fjällbacka-seerias. Õõvastav ja piinav sarimõrvar ja puha.

Kõik tavapärased jooned, millega Läckbergi austaja harjunud on, jooksevad ka selles osas läbi. On tänapäevane lugu, aga on ka ajalooline taustalugu, mis sedakorda on suhteliselt lähiminevikust. Originaali tiitel on "Lõvitaltsutaja" ja kuigi ei saa küll väita, et loos saab tsirkust, siis omal kohal on see pealkiri kindlasti. On tsirkus, kuigi tsirkust ei saa.

Erica ja Patrik elavad ka rõõmsasti oma elu edasi, lapsed kasvavad ja kaksikud on terrible twos, aga nad on perena ennast kenasti sisse töötanud ja asjad sujuvad. Seda ei saa kahjuks öelda Anna ja Dani kohta, kellel eelmisest seeriast omad kanad kitkuda.

Tekst on Läckbergile iseloomulikult tihe ja nagu parimad krimid ikka, tilgutab ta igal rindel täpselt parasjagu infot, et kogu aeg tahaks edasi lugeda. Kahjuks on töö ja öö selles suhtes segavad faktorid.

Ja nalja saab! Eriti tore oli stseen, kus Patrik on Erica peale tulivihane, aga... Ei, ma ei saa seda ära rääkida, kubjas Piret saab pahaseks. Teie teised võibolla ka. Aga jätke mu sõnad meelde ja naudite seda stseeni veel rohkem kui mina. :D

Ühe vea leidsin ka, aga see oli tõlkeviga. Ingliskeelses versiooni tõlkija ei ole ilmselgelt kursis parimate multikatega (nagu mina oma kolme käblikuga paraku olen sunnitud olema). Nimelt vaatavad lapsed seal "Autode" multikat ja seal on peategelaseks keegi senitundmatu Flash McQueen. Flash! :O Kui mu lapsed seda näeksid, langeksid nad kollektiivselt minestusse. Lightning McQueeniga koos.

Etteruttavalt võib öelda, et mul on praegu pooleli hetkel viimane Fjällbacka. Sellega võib muidugi aega minna, see on nii hull telliskivi. Ideedepuudust ei paista Läckbergil olevat. Saagu neid palju!


 The Ice Child.jpg




Laura Marshall "Sõbrakutse"

Kui ma siin just eelmisel korral rääkisin liigselt kõrgetest lootustest, mis eelmise raamatuga ei osutunudki liiga kõrgeks, siis "Sõbra...