Dot Hutchinson "Liblikate aed"

Enne, kui raamatututvustusega alustan, tasub ära märkida, et teadupärast läheb Google+ hingusele. Seega päris paljudele minu blogi lugejatele enam teavitusi ei tule. Nüüd oleks ehk huvilistel  mõttekas hakata blogi ennast jälgima. Või siis lihtsalt igaks juhuks piilumas käia. :)

Kuid nüüd tagasi raamatu juurde.

Ma ei mäleta, millal ma viimati lugesin raamatut, mille välimus ja sisu nii vähe kokku lähevad. Loomulikult ei ole ei kujundus ega pealkiri juhuslik - aed on ja liblikaid on seal sees ka. Aga tegelikkuses on tegemist ühe psühhopaadi väärastunud kujutelmaga. Ta röövib tüdrukuid, tätoveerib nende selgadele hiiglasliku imeilusa liblika ja hoiab neid igasugu eeldatavatel eesmärkidel imeilusas aias vangis. Ja sinna nad ka jäävad, kuna mees on otsustanud nende nooruseilu ja tätoveeringud säilitada, seda sellisel moel, nagu ette ei suudakski kujutada.

Nojah. Mul on selle raamatu suhtes väga vastakad tunded. Ilmselt on ta kirjutatud psühholoogilise põnevikuna ja ei saaks öelda, et põnevus puuduks. Tekib küll tunne, et nüüd tahaks juba teada, mis lõpuks saab, sest esimestest lehekülgedest on selge, et aiaga on ühel pool ja politsei on selle üle võtnud ning tüdrukud sealt ära toonud.

Samas on seal ikkagi nii mitmeid kuidas-see-võimalik-on stiilis liine. Kui lugesin allpool viidatud lugeja arvamust, itsitasin aiva naerda ja mõtlesin, et see arvustus käib läbi kõik punased plinkivad tuled minu ajus. Kes vähegi inglise keelt oskab, sellele soovitan:
https://www.goodreads.com/review/show/1667818873?book_show_action=true&from_review_page=1

Jah, ma arvan ka, et kõiki ebausutavaid asju seal loos ei vabanda välja ei tüdrukute psühholoogilise allasurutuse ega Stockholmi sündroomiga. Mõnesid jällegi vist küll saab ka.

Enamasti on arvamused "Liblikate aia" kohta olnud kuidagi ülivõrdelised, vähemalt Eestis. Minu jaoks oli see ühest küljest natuke liiga huh ja teisest liiga meh. Psühholoogilisest  vaatepunktist võib öelda, et kui väga palju ei mõtle, siis on põnev. :P

Stephenie Meyer "Keemik"

Jaa, seesama Stephenie Meyer, kes Videviku-saaga kirjutas. Aga "Keemikut" on väga kiidetud ja proovisin siis ka.

Peab tõdema, et kirjutada Meyer muidugi oskab, nii et - oma isa sõnu kasutades - "hoiab juures" hoolimata sellest, et raamat on võrdlemisi tubli tükk. Algusepoole korraks mõtlesin, et kui see nii nüüd edasi läheb, siis ma ei hakka lõpuni lugema, mu närvikava ei pea vastu, aga see ehmatus läks üle.

Sisu lühidalt selles, et endine LKA (või on see nüüd originaallühendiga CIA eesti keeles?) eriteenistuja, pisikest kasvu arstiväljaõppega naine, on endiste ülemuste silmis teatud põhjustel ebasoosingusse sattunud ja peab nüüd iga hinna eest neil silma eest ära hoidma. Aga LKA ajab teda taga ja üritab teda välja suitsutada, kuidas vähegi jõuavad. Selleks võetakse appi ka alatuid võtteid, mis viivad raamatu põhitegevuseni - teda saadetakse ära koristama FBI endine agent (keda need enam ei taha), et nad omavahel asjad ära klaariks ja siis poleks kumbki neist enam kellelgi jalus. Vastased aga teevad hoopis omapärase lükke ja koopereeruvad, ja siis tegelikult lugu alles algab.

Ütleme nii, et päris minu rida polnud see süžeeliin lõpuni välja, aga Meyeril on üks suurepärane and - huumorisoon. Kuigi tegevus on ise väga pingeline ja kõigi elud ripuvad juuksekarva otsas, siis lahutab Meyer seda pinget just mingite pisirepliikidega, mille peale ma korduvalt valjuhäälselt naerma purskasin. Ja nagu öeldud, kirjutab ta ju ladusalt - tegevusliinid ei pane kordagi pidurit.

Selline korralik raamat, hea meelelahutus, üsna tugevad karakterid ja süžee, aga midagi enamat kui meelelahutus ta muidugi pole. Pole ka mõeldud olema. Tugev 3/5 ja lugemist ei kahjatse.

Ann Cleeves "Ronkmust"

Kuna ma olen ikka veel haige, energiat vähe ja aega palju, lõin kohe hambad uude raamatusse, mis kohe täna ka läbi sai.

Läckbergi raamatuid mul enam lugeda ei ole, proovisin siis alustada oma lugemisnimekirjas juba ammu olnud Ann Cleevesiga. Alustasin Shetlandi-sarja esimese raamatuga "Ronkmust".

Guugeldamist ja juutuubimist oli kõvasti. Shetlandist ma enne palju ei teadnud, aga nüüd olen targem. Shetlandi saared on Suurbritanniast kirdes ja nii ajalooliselt, geograafiliselt kui kultuuriliselt on neil palju rohkem ühist Norra kui Suurbritanniaga. Seal on palju kivist kindlustusi, longhouse’id, Fair Isle kampsunid, jaanuari keskpaigas festival Up Helly Aa. Ja siis on seal veel viis lammast ühe elaniku kohta.

Mulle väga meeldis - kuni viimase kolmekümne leheküljeni. Selgitan.

Suurem osa raamatust oli rohkem kui whodunnit. Esiteks oli valitud selline "teistmoodi" tegevuspaik - nagu öeldud, läks omajagu aega ka videote ja piltide peale. Raamatud, mis midagi uut annavad, on alati teretulnud. Teiseks võttis Ann Cleeves kõigeks aega, kirjeldas tausta, loodust, kultuuri, nii et seal oli tõesti rohkem kui lihtsalt krimilugu. Lugesin nagu romaani.

Kolmandaks oli raamatul Karin Suursalu suurepärane tõlge! Raamatust käisid läbi kõmmunud uksed, töökaaslaste lobe eeldus (süüdlase suhtes), laiskliisu ja kuja. Juutuubi vahele käisin kaks korda ÕS-i lehel ka. Ja jälle õppisin. Üldiselt ka oli väga nauditav!

Ja nüüd tuleb aga ka. See õnnetu viimane lõpp. Kui ma just ütlesin, et autoril oli aega kõike rahulikult jutustada ja kirjeldada, siis lõpplahendusega läks tal kuidagi väga kiireks. Äkki tuli lahendus täiesti mitte kuskilt, selleni viivad vihjed olid kuidagimoodi kokku klopsitud, nõnda et kui see kõik läbi oli, siis jäingi mõtlema, et "mis see siis nüüd oli".

Nii et vähemalt üks tärn tuli kolinaga Goodreadsis maha, lõpu pärast. See ei tähenda samas, et ma järgmisi osi ei loeks - kirjutab Cleeves ju hästi ja eks ta areneb ka kindlasti.

Camilla Läckberg "The Girl in the Woods" (Fjällbacka #10)

Kuna ma siin nüüd järjekordselt õrnal jään tipsin ja ei taha palju asju ette kirjutada, siis loost endast üritan võimalikult vähe rääkida, aga mõned tähelepanekud.

Camilla Läckberg kirjutas üheksa suhteliselt sarnast raamatut. Kümnendaks raamatuks on ta ilmselt kogunud piisavalt julgust, et ise astuda suhteliselt õhukesele jääle ja võtta ette teemad, mida praeguses geopoliitilises olukorras paljud ilmselt liiga julgelt rünnata ei malda.

Esiteks toob Läckberg sisse Süüria põgenikud. Ja noh, mis ma oskan kosta - nagu Eestist loeks. Ühiskond on selles küsimuses samamoodi lõhestatud nii siin kui Rootsis, vähemalt raamatu järgi otsustades. Samamoodi on arulagedat vihkamist. On täiesti selge, et Läckberg ise on nende poolel, kes võtavadki põgenikke sõjapõgenikena, kelle traagika nõuab kaastunnet. Kuid siiski kumab ridade vahelt läbi seegi, et ta mõistab ka seda, mis paneb vastaspoolt niimoodi rapsima ja tuld sülitama, nagu nad seda teevad.

Teiseks teemaks on teismelised ja mitte need, kellel elus hästi läheb, kes etlevad ja mängivad viiulit ja käivad matemaatikaolümpiaadil. Mitte ka need, kelle pere neid kõiges aitab ja toetab. Läckberg võtab ette kõige mustemate mõtetega teismelised, kõige julmemat sorti kiusamise ja kõik selle, mille see halvimal juhul endaga kaasa võib tuua. Sest see halvim tuleb ka.

Põhilugu kulgeb kolmel tasandil - on tänapäeva lugu, kaheksakümnendate aastate lugu ja 17. sajandi lugu. Uuemad on kohe omavahel seotud, sajanditetaguse nõiajahi lugu seob end tänapäevaga alles päris viimastel lehekülgedel. Lugu on kompleksne ja ei taha kuidagi laheneda, nii et kogu see 600 lehekülge kulub täiesti marjaks ära. Lõpuks ikka laheneb, ei tasu karta.

Ja siis on seal loomulikult meie võluvad politseijõud. Mellberg on ikka seesama vana lollpea, kes paneb põlema kõige suuremad tulekahjud, no pun intended (kes on lugenud, see teab), aga aeg-ajalt üllatab ka positiivselt. Ta on kogu selles kupatuses nagu üks nelja-aastane unruly child, kes käitub enam-vähem okeilt, aga iial ei tea, kust luuavarrest järgmine pauk tuleb.

Kõige siiramad aww-hetked on sedakorda Martini päralt.

Muideks, ma ei teagi, miks ma seda juba ammu teinud ei ole, aga guugeldasin Fjällbacka pilte. Jeerum küll, see on nii väike, et selle kümne raamatu peale peaks arvestuslikult iga maja kohta üks mitte kõige loomulikumat surma surnud inimene olema. Kordades hullem kui Midsomer. Mina ei saa aru, kuidas keegi seal üldse elada julgeb. :D

Järelsõnas räägib Läckberg, et ühel toredal oksjonil müüdi välja võimalus saada Läckbergi raamatusse. Selle võitis Johannes Klingsby (tõesti oli sees, positiivse kõrvaltegelasena) kõvas lahingus Läckbergi enda sõbraga, kes oli seda oma naisele kingitusena plaaninud. Nii hakkaski Läckbergil sõbrannast kahju ja kirjutas väikesesse episoodi naisegi sisse. Jälle aww.

Ja lõpuks kaevasin ma välja ka sellise info, et Läckberg kirjutab praegu oma 11. Fjällbacka-raamatut, mis pole ime, aga ta on võtnud ette ka täiesti uue kaheosalise põneviku kirjutamise, mis tundub olevat idee poolest mingi Kättemaksukontor 2.0 laadi toode (ilmselt kordades väljapeetum, kuid naiste kättemaksuga olevat tegu küll) ning kus on uus peaosaline Faye. Pealkirja veel pole, aga panen ohates juba rahakoti rauad valmis. Eriti arvestades seda, et Läckberg pole ilmselt võimeline kahe osaga piirduma.

Camilla Läckberg "The Ice Child" (Fjällbacka #9)

Selle kuu viimane postitus, aga kuna ma olen juba teist päeva kodus haige, siis tuleb siit vastavalt seisundile võibolla suhteline udujutt.

Läckbergi raamatud on jätkuvalt tõeline maiuspala. Ta ei ole nii noir, nagu tavalised skandinaavlased seda on, mis minu jaoks on pluss. Ma olen üks nendest, kes neid noire väga palju lugeda ei jaksa ja ausalt öeldes ei taha ka. Kuskil jooksevad mingid piirid. Aga Läckberg on just paras, kuigi see raamat on tema kõige noirilikum osa Fjällbacka-seerias. Õõvastav ja piinav sarimõrvar ja puha.

Kõik tavapärased jooned, millega Läckbergi austaja harjunud on, jooksevad ka selles osas läbi. On tänapäevane lugu, aga on ka ajalooline taustalugu, mis sedakorda on suhteliselt lähiminevikust. Originaali tiitel on "Lõvitaltsutaja" ja kuigi ei saa küll väita, et loos saab tsirkust, siis omal kohal on see pealkiri kindlasti. On tsirkus, kuigi tsirkust ei saa.

Erica ja Patrik elavad ka rõõmsasti oma elu edasi, lapsed kasvavad ja kaksikud on terrible twos, aga nad on perena ennast kenasti sisse töötanud ja asjad sujuvad. Seda ei saa kahjuks öelda Anna ja Dani kohta, kellel eelmisest seeriast omad kanad kitkuda.

Tekst on Läckbergile iseloomulikult tihe ja nagu parimad krimid ikka, tilgutab ta igal rindel täpselt parasjagu infot, et kogu aeg tahaks edasi lugeda. Kahjuks on töö ja öö selles suhtes segavad faktorid.

Ja nalja saab! Eriti tore oli stseen, kus Patrik on Erica peale tulivihane, aga... Ei, ma ei saa seda ära rääkida, kubjas Piret saab pahaseks. Teie teised võibolla ka. Aga jätke mu sõnad meelde ja naudite seda stseeni veel rohkem kui mina. :D

Ühe vea leidsin ka, aga see oli tõlkeviga. Ingliskeelses versiooni tõlkija ei ole ilmselgelt kursis parimate multikatega (nagu mina oma kolme käblikuga paraku olen sunnitud olema). Nimelt vaatavad lapsed seal "Autode" multikat ja seal on peategelaseks keegi senitundmatu Flash McQueen. Flash! :O Kui mu lapsed seda näeksid, langeksid nad kollektiivselt minestusse. Lightning McQueeniga koos.

Etteruttavalt võib öelda, et mul on praegu pooleli hetkel viimane Fjällbacka. Sellega võib muidugi aega minna, see on nii hull telliskivi. Ideedepuudust ei paista Läckbergil olevat. Saagu neid palju!


 

Art Spiegelmann "Maus"

Juudi pogrommidest ja nende kannatustest on ilmas üksjagu raamatuid ja filme, osad dokumentaalsemad, osad kirjanduslikumad. Võiks ju mõelda, et mis seal ikka enam, millega siin üllatada annab. Aga seda just nimelt "Maus" teeb.

Art Spiegelmann on juudi soost Ameerika karikaturist, kes võttis kätte ja kirjutas oma isa Wladeki  loo üles graafilise romaani vormis. Laps ütles, et oi, emme, koomiksit loed? Mina ohkasin mõttes kergelt - oh laps, laps, see on NII palju enam kui koomiks!

Kui raamatus jookseb muidugi peamiselt Wladeki, tema naise ja lapse sõjaaegne kolelugu, siis paralleelselt on seal ka Arti ja Wladeki omavaheline suhtlus, millest koorub välja, et koonduslaager ja tagakiusamine on jätnud oma valusa jälje kogu eluks. Näiteks on Wladek nii kitsi, et tema uus naine ei suuda seda kuidagi välja kannatada. Ja ka toitu ei suuda Wladek kunagi ära visata. Ja Wladeki naine, kes samuti koonduslaagrid üle elas, tegi kuuekümnendate lõpupoole enesetapu, nii et ei saaks öelda, et kõige selle tulemusena Arti suhe oma isaga ülemäära roosiline oleks.

Vahel võib juhtuda, et kõige ajuvabamana tunduv idee lajatab absoluutselt kümnesse. Nimelt on juute raamatus kujutatud hiirtena, saksa natse kassidena (kui sümboolne!), poolakaid sigade ning prantslasi konnadena (kuidas siis muidu!). Kui juudid mööda tänavaid jalutavad, kannavad nad sageli seamaski ning pildil, kus Wladek Artile räägib, et tema naine Andzia oli rohkem juudi nägu kui ta ise, on naise saba silmapaistvalt pikk, Wladeki oma ei paista üldse välja.

Loomatasand võimendab veelgi kogu natsisüsteemi loomalikkust, hiired elavad pidevas hirmus ning neid peetakse tüütuteks kahjuriteks jne. Ja ühtäkki avastad, et see kõik mõjub. Oi, kuidas mõjub!

Siinkohal eraldi kiidusõnad "Mausi" tõlkijale Tiina Arole, keda mul on suur au oma sõbraks pidada. :) Väga hea töö!

Ma tõesti usun, et kui teil on ka tunne, nagu oleksite te lugenud juba piisavalt selleteemalisi raamatuid ja vaadanud selleteemalisi filme, siis kindlasti võtke "Maus" ette. Goodreadsis sai see raamat minu selle aasta esimese 5/5.

Ángeles Mastretta "Armuvalu"

Veel üks Toledo pärl.

Üldse ei imesta, et mu vend mööda jalutades imestas: "Misasja sina loed? 'Armuvalu???'" Peab tunnistama, et pealkiri eksitas mindki. Samas olin ma üpris kindel, et olgu mis on, mingit nõretavat naistekat Toledo nüüd küll välja ei anna. Olin julge ja proovisin, kahetsema ei pidanud.

Raamat räägib Emilia Sauri, kuid sama palju ka tema vanemate, loo. Diego ja Josefa armuvad esimesest pilgust, ja kui neil oma abielu jooksul ka pisut kemplemist ette tuleb, siis üldiselt võiksid nad olla õnneliku abielu võrdkuju. Isegi oma hingestatumate vaidluste ajal on selge, et nende suhet see ei muuda. Pere seisab kindlalt kui müür ja selles keskkonnas on Emilial võimalik kasvada täpselt nii enesekindlaks nooreks naiseks, nagu temast tuleb.

Emilia õpib isa apteegis palju rohutarkust ning vanemate teadmata vahetab ta peretuttavast arsti juures tšellotunnid arstiteaduse tundide vastu ja temast tuleb kindla käe ja hea diagnoosimisoskusega - kuigi ilma diplomita - arst.

Kuid paraku on 20. sajandi algus Mehhikos üks poliitliste kemplemiste ja kodusõja taimelava ning sellesse mässitakse ka Emilia elu armastus Daniel. Nende suhe on küll tormiline ja kõikehõlmav, kuid mida teha mehega, kellega teil on vastastikku selline armastus, aga kelle peale ei saa kunagi kindel olla, kuna ta kaob taas oma sõjakäikudele ning seda kuudeks ning aastateks? Ning kui sa oled siiski selline naine, kes ühel hetkel tahaks punuda pesa ja luua stabiilse kodu ja pere? Kas sellele on lahendust?

Ja nagu parimatele hispaaniakeelsete autorite poolt kirjutatud raamatutele ja Toledo tõlgetele kohane, on raamatu keel lihtsalt imekaunis ja stiil rahulik ning väljapeetud.

"Ja elu on helde. Sageli annab ta rohkemgi, kui paluda oskad. Aga meile ikka ei piisa."
"Mulle on piisanud," tunnistas Josefa.
"Sellepärast, et sa sündisid täiskuu ajal," vastas Diego.
"Ja mis kuu ajal mina sündisin?" päris Emilia.
"Sina sündisid elektrivalgel," vastas isa. "Kes teab, mida sina kõik elult tahtma hakkad." (lk 64)

Teine tsitaat tuleb eriti tõlkija (Maria Kall) kiituseks. Nautige.
Alles siis tuli Sol toolilt alla ja Emilia aitas tal lahti nööpida tillukesi organdiiga vooderdatud nööpe, mis jooksid üle kleidiselja otsekui külmajudin. (lk162)

Igatahes lugege. Sellel on ajalooväärtus, kirjandusväärtus ja naudinguväärtus.

Diego Arboleda, Raúl Sagospe "Lewis Carrolli lugemine keelatud"

Ja kui juba noortekas loetud, siis võib ju vahelduseks ka lasteraamatuid lugeda. :D

Üldiselt ostan ma lasteraamatuid eelkõige oma kolmele käblikule, aga selle ostsin endale - sellepärast ka blogi.

Toledo kirjastus on järjekordselt kümnesse tabanud. On lasteraamatud ja on kvaliteetsed lasteraamatud. See tuli kvaliteedimärgiga. Lugemine oli nagu guilty pleasure, pugesin laste eest peitu magamistuppa ja nahistasin seal lugeda, väga vaikselt, et nendele minu olemasolu ei meenuks.

Eugéne Chignon on nooruke koduõpetajanna, kes oskab küll hästi prantsuse ja inglise keelt, kuid on - nagu raamatus teda nimetatakse - katastrofinna. Kui tema nähtavale ilmub, oleks tark absoluutselt kõik liikuvad esemed (ja kindlasti esmajärjekorras purunevad esemed) silma eest kaugele ära panna.

Eugéne saab Ameerikasse väga veidra töö - ta peab õpetama väikest Alice'it, kuid ta ei tohi iitsatadagi Lewis Carrollist ja tema raamatutest. Nendest ei tohi juttugi teha ning üleüldse ähvardab teda silmapilkne vallandamine, kui ta vähegi vääratama peaks. Perekonnas on karm isa, kindlakäeline ema, ema veider pidevnäljas vend ning Alice, kes näeb välja täpselt nagu Carrolli Alice, aga seda ei tohi ju öelda.

Eriti keeruliseks teeb saladuse hoidmise see, et Carrolli-Alice'i prototüüp on linna tulemas ning saatuse tahtel korraldab üritust muuhulgas ka raamatu-Alice'i isa. Tegevustik läheb üpriski kuumaks ning vürtsi lisavad tohutult omapärased karakterid.

Peale karakterite olid kui kirsiks tordil igasugused ägedad nimed. Kui perekonnas on lapsed Uhque ja Ylbe, siis palun ma siinkohal edastada raamatu tõlkijale (Ehte Puhang) itsitavad tervitused.Neid nimesid oli seal veel kamaluga. Hästi valitud tekstid ja lihtsalt ülihead tõlked on minu jaoks saanud Toledo firmamärgiks. Samuti meeldisid mulle väga raamatu lõpus olevad mõttetud pühendused.

Ühesõnaga, see oli armas ja naljakas ja igapidi nummipall. Kirjastuse lehe andmetel on see ka kuulutatud Hispaania parimaks lasteraamatuks. Ma kujutan ette, et lastele võib see väga meeldida. Igatahes kavatsen ma seda oma käblikutele ka propageerida, kuigi paraku on mu kaks vanemat last lugemislutika hammustuse vastu täiesti immuunsed. Proovime siiski. :)

Jenny Valentine "Fire colour one"

Vahepeale noortekaid kah.

"Fire colour one" räägib loo Irisest, kes on elanud suurema osa oma 16-aastasest elust ema ja ema uue partneri Lowelliga. Pärisisast teab ta vaid niipalju, et isa on nad maha jätnud ja pole nende vastu kõik need aastad huvi tundnud, mistõttu pole Irisel tema vastu just eriti soojad tunded, malbelt öeldes.

Aga emal ja Lowellil on omad probleemid - esiteks armastavad nad kõiki jooke, kus on kraadid sees. Teiseks on nad pankroti veerel. Kuid kus rahamure kõige suurem, seal üllatus kõige lähem. Ühel kenal päeval võtab ema kontakti Irise pärisisaga, kes teavitab neid oma peatsest surmast ja soovist Irist veel enne näha. Kuna Ernest (pärisisa) on miljonär, siis näeb Hannah (ema) sellest võimalust profiiti lõigata ja pankroti veerelt välja ronida.

Irisel aga on ka oma hädad. Kuna ilmselgelt ei Hannah ega Lowell temast ei hooli, siis otsib ta nagu normaalne teismeline sellises olukorras kunagi mingit väljendusvahendit, mille kaudu appi karjuda. Selle leiab ta tules ning õige pea on ta tule otsa pannud nii ema garderoobikapile kui omaenda koolimaja pööningule. Troubled youth.

Kui nad kolmekesi Los Angelesist tagasi Ernesti juurde Londonisse lendavad, maalib Ernest Irise vaimusilme ette (ja ma ei kasutanud seda maalimise kujundit ilmaasjata, kuna Ernest on kunstnik) hoopis teistsuguse lapsepõlve ja isa kui see, millest Iris ema kaudu kuulnud on. Ilmneb, et ta ei tea tõesti paljutki.

Ja lõppu ära ei räägi.

Üldiselt ma suhtun igasse alustatavasse noorteraamatusse kerge ettevaatlikkusega ja võibolla ma isegi lugesin esimesed leheküljed eelarvamusega. Aga tegelikult oli see ikkagi hästi kirjutatud lugu ühest täiesti tavalisest noorest tüdrukust, kellel pole lihtsalt üleüldsegi vedanud. Hoolimata sellest, et tal on sellised arsonisti kalduvused, ei ole see lootusetu luuserilugu, sest tegelikult on Iris arukas tüdruk ja see, kuidas ta on nõus Ernestile teist võimalust andma, on omaette võluv.

Kui algus ei saanudki hästi kohalt vedama, siis paar-kolmkümmend lehekülge edasi ei olnudki kogu aeg vaja vahepeal midagi võtta või teha või tuua, hakkas juures hoidma küll. Võib täitsa oma õpilastele lugeda soovitada. Huvitavaid käänakuid on ka lõpuni välja, ei saanud nelikümmend lehekülge enne lõppu lõdvaks lasta.

Heli Laaksonen "Ole ise"

Ma pole teinud sellest kunagi saladust, et ma ei ole eriline luulesõber. Kui eriti modernsemaid luuletajaid kiidetakse selle eest, millist uudset vormilist lähenemist nad on kasutanud või milline jõuline stiil tal on, siis mina ei saa kunagi aru, millest nad ometi räägivad. Samas on ka minul omad lemmikud, kelle luule mulle alati meeldib, kasvõi une pealt - Debora Vaarandi, Doris Kareva, Juhan Viiding, Kristiina Ehin. No ja Leelo Tungal võib ükskõik mida kirjutada, luulet või proosat, täiskasvanutele või lastele, ja I am totally sold.

Nii et kui filoloogist tädi mulle kinkis luuleraamatu - mille ta on ise toimetanud -, naeratasin ma küll lahkesti, aga mõttes siiski ohkasin.

Asjata. Väga meeldis.

Alustame üleüldsegi kontseptsioonist. Heli Laaksonen kirjutab oma luulet edelasoome murdes. Selle tõlkis mitte isegi eesti keelde, vaid hiiu murdesse Järvi Kokla. Muidugi on sellel jumet - kui kirjutati murdes, siis peaks ta ka jääma murdesse. Ja kuna hiiu keel ei ole saaremaa keelest just väga erinev, sain ma kogu sellest asjast isegi kenasti aru.

Peaks ütlema, et aplodeerin mõlemale. Nii autorile kui tõlkijale, sest ilmselgelt ei saanud see tõlge olla väga kerge ettevõtmine. Raamatu lõpus on muideks ka sõnastik. Maarottidele. :D

Aga no vaadake ise.

LEHM JA KASK

Ma taha olla lehm kase all.

Ma'p taha edugas olla.
Ma'p taha arvudid öppida.
Ma'p taha psühhuloogi juurde minna. 
Ma'p taha seda kirja posti viia.
Ma'p taha töötukassase helista.
Ma'p taha mäleta ühtegid pin-koodi. 

Las ma ole lehm kase all.
Viige mo väsin nahk kambri pärandale, 
ahju ede.


PÖLLUMEES

Pöllumihel aa täna hee tuju.
Teeb trakturiga pöllal ilusaid suuri ringisi
ja kutsub naise  vaatma. 


Nendes luuletustes on tõsiseid noote ka, aga kuidagi vormi poolest on see kõik kohutavalt lõbus. Nii et turtsud ära ja siis tuleb järelmaitsena kuidagi meelde, et tegelikult oli siin väike kurbus ka sees ikka.

Ma siis nüüd lisasin sinna alguses kirja pandud nimekirja Heli Laaksoneni (või soome keele moodi Laaksose) nime ka.

Vormi jätkuvalt ei oska arvustada. :)

Heli Laaksonen, foto Internetist: