Maryse Condé "Mangroovi ületamine"

Kuna eelmises postituses unustasin seda mainida, siis nii "Buddha pööningul" kui "Mangroovi ületamine" on Varraku poolt mulle saadetud raamatud, kuigi see pikem paus on mul ajaarvamise sassi löönud ja ma enam ei mäleta, mis kuu väljaanded need olid. Aga kindlasti on need mõlemad ikka veel väga uued raamatud. Suur tänu Varrakule, kes jätkuvalt minu riiulit heas ja kvaliteetses konditsioonis hoiab!

Kui viimased kaks raamatut olid stiililt kas dokumentaalsed (Ferrante) või võimalikult napid (Otsuka), siis Maryse Condé stiil on lopsakas nagu seesama Guadeloupe'i loodus, mida ta raamatus nii sagedasti kirjeldab. Inimesed, puud ja muud taimed elustuvad vaimusilma ees kergesti ja sõnakuulelikult ja vahelduseks oli see värskendav. 

"Mangroovi ületamine" algab kahtlase võõramaalase Francis Sancheri surnukeha avastamisega kusagilt metsa vahelt mudast. Pea kogu raamat keskendub kohaliku traditsiooni järgi peetud surnuvalvele – kuigi enamik kohalikke teda kas võõrastas või vihkas (ise teda tegelikult tundmata), on traditsioonid vanemad kui ükskõik kes ja kohale tuli minna. Iga peatükk on pühendatud ühele elanikule, vaadates sügavamale tema hingesoppidesse, proovides teda mõista. Rivière au Seli küla, kus tegevus toimub, on üks suur segapundar erinevatest rahvustest ja nende segudest, erinevatest usutunnistustest, nahavärvidest ja ühiskonnakihtidest – seal on Aafrika orjade, India immigrantide ja Haiti mustatööliste järeltulijaid. Kuid hoolimata kogu sellest segapudrust on just Francis Sancher "võõras" ja temale ei andestata seda, et ta "logeleb" ja tööd ei rüga, aga hoopiski mitte ei andestata seda, et ta kaks kohalikku kaunitari "ära narrib". 

Pealkiri "Mangroovi ületamine" on sümbolistlik. Mäletan ise hästi Senegali mangroove ja nende risti-rästi põimunud juuri. Tõlkija Ulla Kihva selgitab järelsõnas, et mangroovid on võrdkujuks põlvkondlike, rassiliste, sooliste ja seisuslike probleemide rägastikule, millest surnuvalve lõpuks (kui kõigile on antud võimalus oma elu sisse sügavam pilk heita) jõuavad kõik otsusele, et sellest rägast tuleb välja murda ja elada oma elu nii, nagu see just endale õigem tundub. Eriliselt tõusevad esile naiskarakterid, kellel Guadeloup'i patriarhaalses ühiskonnas liiga palju vabadust ja sõnaõigust ei ole.

Silma jäi ka see, kuidas Condé erinevate jutustajate puhul sõnavalikuid muudab. Kohalik taime- ja muidu tark Sonson näiteks räägib, kuidas pärast osalist pimedaks jäämist on tema "vasakus silmas maad võtnud öö" või kuidas külaelanikud "vihkasid Mirad nii, nagu sool vihkab vett". Kuid ühiskonnakriitilisem õpetaja ütleb, et tema õpilaste "nahk oli must nagu nende vanemate viletsus" ja oma kadunud noorust ei võrdle ta millegi nii lihtsaga nagu sool, vaid kirjeldab, kuidas see "oli sulanud nagu püha Neitsi altari küünal" ja sellest jäi alles "vaid leige loiguke lahtunud unistusi". 

Jäin mõtlema ka selle üle, kui kaua lubatakse Eesti raamatutes veel kasutada seda n-tähega algavat sõna mustanahaliste kohta, mida ma igaks juhuks blogis avalikult välja kirjutada ei julge, sest ilmselt tabaks mind pahameelelaviin. Samas on mõlema raamatu puhul see absoluutselt vajalik, sest mina ei ole ka nõus sellega, et me viisakusest lausa ajalugu ümber kirjutama hakkame. Raamatud kirjeldavad aega ja kohta, kui kõnealune sõna oligi ainus, mida kasutada oli. Oleks maitselagedalt kunstlik ja kindlasti ajalooliselt ebatäpne panna kõik inimesed kasutama sõna "mustanahaline". 

Viimaseks väikeseks huvitavaks vinjetiks jäägu siia Ulla Kihva märkus järelsõnas, et tänu Eesti Loodusuurijate Seltsi botaanika terminoloogia komisjonile sai tuttuue eestikeelse nime üle kahekümne Guadeloupe'il kasvava ja raamatus mainitud taime. Kirjandus rikastab ka teadust! 

Julie Otsuka "Buddha pööningul"

20. sajandi esimeses pooles saabus USA-sse Jaapani immigrantide laine, ning oli terve plejaad naisi, kes sõitsid San Franciscosse jaapanlastest meestega abielluma. 

Kuulu järgi sõid sealsed inimesed ainult liha ja nende keha oli üleni karvane. (---) Sealne keel oli meie omast kümme korda raskem ja kombed arusaamatult veidrad. Raamatuid loeti tagant ettepoole ja vannis kasutati seepi. (---) Valge vastand polnud mitte  punane, vaid must. 

Laevareisi jooksul arutati, fantaseeriti ja võrreldi neile saadetud tulevaste meeste pilte. Kohale jõudes selgus küll, et pildid olid kas kakskümmend aastat vanad või hoopis kellegi teise omad, ja fotoga kaasas olnud ilusa kirjagi oli kirjutanud hoopis keegi teine. Aga seda nad veel ei teadnud. 

Kohale jõudes lõi reaalsus naised nagu kuvaldaga oodatud vormi. Juba kultuuriliselt oli naine oma mehe omand, tema kamandada ja kasutada nagu ta just heaks arvas. Loomulikult lisandus sinna veel immigrantide mitte kõige soositum staatus – jaapanlased tegid (ja väga korralikult) töid, mida ameeriklased ise teha ei tahtnud. Nad rügasid põldudel, kasvatasid puu- ja köögivilju, pesid jõukate kohalike pesu ja küürisid nende põrandaid. 

Vormiliselt on see üks huvitavamaid raamatuid, mis mulle viimaste aastate jooksul kätte sattunud on. Peatükid on kirjutatud meie vormis, aga igas lauses erineva naise kogemus. See tekitab üldistatud karakteri, ühisteks joonteks paratamatus ning kultuurile ja oludele alistumine, kuigi kogemused võivad üksteisest väga erineda. Meie-vorm on solidaarsuse vorm. 

Me sünnitasime tammede all suvel 45-kraadise palavusega. Me sünnitasime aasta külmimatel öödel ühetoalistes osmikutes puupliitide kõrval. Me sünnitasime delta tuulistel saartel kuus kuud pärast saabumist, ja beebid olid tillukesed ja läbipaistvad ja surid kolme päeva pärast. Me sünnitasime üheksa kuud pärast saabumist perfektsed musta juuksepahmakaga beebid. (---) Me sünnitasime nuttes nagu Nogiku, kellel tõusis palavik ja kes ei saanud kolm kuud voodist välja. Me sünnitasime ludinal, kahe tunniga, aga siis tekkis meil peavalu, mis jäi meiega viieks aastaks. Me sünnitasime kuus nädalat pärast seda, kui meie mees oli meid maha jätnud, tütre, kelle äraandmist me nüüd kibedalt kahetseme. 

Ja siis tuli Pearl Harbor, mida küll nimepidi ei mainita, aga ühtäkki hakati mehi kodudest ära viima ja tagatipuks leidis valitsus, et jaapanlased on ohuks julgeolekule, et nad on kõik kahtlased ja tuleb vähemalt rannikualadelt ümber asustada. Ja nii nad läksid. 

Mõned meist lahkusid nuttes. Ja mõned meist lahkusid lauldes. Üks meist lahkus, käsi suu peal ja hüsteeriliselt naerdes. Mõni meist lahkus purjuspäi. Teised meie seast lahkusid vaikselt, pead norus, piinlikkus- ja häbitundega. Üks vana mees Gilroyst lahkus kanderaamil. Üks teine vana mees (---) lahkus karkudega, Ameerika Leegioni müts silmile tõmmatud. (---) Üks mees Santa Barbarast lahkus, käes pruun nahkkohver kulunud kleebistega, millel seisis Paris ja London ja Hotel Metropole, Bayreuth. Tema naine lahkus temast kolm sammu tagapool, käes puust pesulaud ja raamatukogust laenutatud Emily Posti etiketiõpik. "Tähtaeg on alles järgmisel nädalal," ütles ta. 

Need peatükid on mitmeid lehekülgi pikad ja täiesti lõiguvabad. Laused on üksteise otsa pikitud nagu üks lõppematu pärlikee. Pärlid selles võivad tunduda äärmiselt sarnased, kuid ometigi neid ükshaaval vaadates on igaühes sees kellegi terve elu. Mida enam loed, seda enam muutub iga lüli omamoodi sümboliks, nii et suvalisel hetkel mainitud Buddha, mis kellelgi San Franciscost lahkudes pööningule maha jäi ja mida raamatus enam kordagi ei mainita, ronib sealt pööningult välja raamatupealkirjaks. 

Kui kellelegi veel segaseks jäi, siis see on ikka täiesti suurepärane raamat. 

Elena Ferrante "Minu geniaalne sõbranna"

Murran pikalt kestnud lugemispausi ja eetrivaikuse. Sügis saabus seekord nii paljude väikeste killustatud ülesannetega, et kõike seda ohjata on olnud mitte otseselt küll kontimurdev, kuid siiski vaimselt väsitav. Ka "Minu geniaalset sõbrannat" lugesin ma lõpuks mitu kuud. Praegu jääb küll veel võlgu ka umbes kolm raamatut, mille ma juba tegelikult suve lõpus ära lugesin, aga vähemalt ühe neist plaanin ma siiski ühel hetkel blogisse raiuda. 

Alustame autorist. Elena Ferrante on pseudonüüm, kuna (tema enda väitel) kui raamat kord juba valmis on, eksisteerib see autorist sõltumata. Kuna ta on avaldanud ka eraelulisi vihjeid, siis teadaolevalt on ta sündinud Napolis, elanud periooditi Itaaliast väljas, ilmselt on ta emaks vähemalt ühele lapsele ning peale raamatute kirjutamise ta ka tõlgib ja peab õpetajaametit. Tema võimalikku identiteeti on uuritud üht- ja teistpidi, kuni selleni välja, et lugejad on ise hakanud nurisema, et kui inimene ei taha, siis pole vaja urgitseda. 

Tema päritolu arvestades pole ime, et tema tuntuimateks teosteks on saanudki Napoli-romaanide sari, mis räägib kahe tüdruku, Lila ja Lenu sõprusest. Kuigi nad sünnivad ühes naabruskonnas ja nende elu ka algab üsna ühtmoodi, lõpevad sarnasused üsna ruttu sel hetkel, kui Lila vanemad tal enam koolis käia ei luba ja tüdruk peab tööle hakkama, Lenu aga oma haridusteed jätkab. Lila tundub küll olevat üliandekas, talle nagu jääks kõik ise külge, Lenu teeb selle aga tasa oma järjepidevuse ja töökusega. Kui Lenu vähemalt enda silmis on lihtsalt üks tavaline tüdruk, siis Lila on isepäine, vahel isegi hoolimatu või kuri. Igatahes tundub, et tal pole sooja ega külma sellest, mida teised temast arvavad, ja Lila enesekindlus kannab teda vähemalt teismelisena kaugemale, kui Lenu kõige oma haridusega küünib. Vähemalt Lenu enda arvates. 

Lila jääb raamatu lõpuni välja minu jaoks ikkagi mõistatuseks. Ta on nagu viitsütikuga pomm, mis võib ükskõik mis suvalisel hetkel teadmata suunas plahvatada. Kui ta ühel ilusal päeval otsustab hakata poodnik Stefano tüdrukuks ja temaga kihlub, siis ei Lenu ega mina ei mõelnud välja, kas ta tegi seda lihtsalt vaesusest pääsemiseks või mingi mõjuvõimu saavutamiseks, sest ta küll äkitselt rahuneb ja hakkab enda eest hoolitsema (ilusaid riideid ja kõike muud saab ta endale nüüd lubada), kuid kuidagi täiesti kaob ära just see, mis Lilast enne Lila oli teinud. Raamat lõpeb pulmaga ja kuigi Stefano on siiani olnud lahkus ja sõbralikkus ise, siis nüüd saab ometi selgeks, et vein on rikka peigmehe külaliste laudadel hoopis teise kvaliteediga kui vaese pruudi külalistele serveeritakse, teeninduse kiirusest rääkimata. Raamatu viimane lause (mida ma EI tsiteeri) annab juba ise ainest vähemalt järgmisele raamatule, kui mitte enam. 

Itaalia võib praeguseks olla romantika ja dolce vita sümbol, aga 1950. aastate Napoli ei tundu küll kohana, kus oleks väga elada tahtnud. Itaallased on küll alati olnud ka emotsionaalsuse võrdkujuks, aga kogu seda vägivalda ja kõiki neid tülinorimisi ja suvalistel hetkedel ja põhjustel tekkinud massikaklusi oleks ilmselt üsna väsitav taluda. Nende endi jaoks tundub see küll nii tavaline asi, et pigem suhtutakse sellesse kui väikesesse igapäevasesse ebameeldivusse. 

Ega tegelikult teagi, kas raamatu Lenu (Elena Greco) on Elena Ferrante ise või siis ei. Samasugune mõistatus tundub kriitikute jaoks olevat see, misasi see ikkagi on, mis tema raamatutes inimesi köidab. Mulle jäi eelkõige mulje, et Ferrante kuidagi eriliselt rabe kirjutamisviis (ta ühendab pealauseid komadega, mida ma kogu aeg oma õpilastel keelan teha 😏) on hästi kooskõlas Lenu enda rabeduse ja ebakindlusega, mis ilmselt teismeeaga paratamatult kaasas käib. On sellega kuidas on, Ferrantet armastatakse ja loetakse ning 2016. aastal nimetas ajakiri Time ta isegi aasta saja mõjukama inimese hulka. Minugi poolt kindel soovitus ja kuna raamat lõppes, nagu mu enda teismelised ütleksid, "täiesti lambiselt", aga samas kõige põnevama koha peal ja ilma igasuguse kokkuvõtva peatüki, lõigu või lausetagi, siis karta on, et tuleb sarjaga jätkata. 

Anders de la Motte, Måns Nilsson "Maakleri surm"

Ning jätkub suvelugemine. Järjekordne uue sarja esimene raamat.

Rootslaste kirjutatud küll, aga nordic noir see kohe kindlasti pole. Pigem sinna Sandhami kanti, kus ka vist enam ühtegi inimest hinges ei ole, arvestades mahakoksamiste sagedust nii napi populatsiooni kohta, aga kus päike ikka paistab ja kes järel on, on ilusad ja head. Samas päris Pipi Pikksuka ja Tjorveni Rootsi see ka pole, sest jalgu pannakse taha, kus juhtub ja vähegi vajalik tundub. 

Aga peab taas mainima, et selline mõnus ühepäevalugemine "Maakleri surm" ka oli. Ja kui see nüüd samamoodi jätkub, siis tuleb veel üks paralleel, seekord Midsomeriga, kus kõrvaldatakse peaaegu eranditult kõige ebameeldivamaid tegelasi. See võib olla seletatav sellega, et ebameeldivad inimesed võikski loogiliselt kõige enam ette jääda, aga võib-olla ka sellega, et lugejale sobib see ka paremini. Aga kes teab. 

Peategelasteks on siin omast arust puhkusel olev ja tervist parandav krimiuurija Peter Vinston (ühekordse V-ga), kohalikud võmmid eesotsas Tove Espingiga, kohalikud meeldivad ja natuke vähem meeldivad kogukonnaelanikud ja Vinstoni naine ja tütar uue pereisaga. 

Kui mind üldse midagi natuke häiris, siis oli "Maakleri surmas" minu jaoks ehk seekord natuke liiga arvukalt selliseid nii-öelda segavaid faktoreid. Vinston on puhkusel, aga siiski uurib asja, seda mingist hetkest alates kohaliku politseiülema meelehärmiks ja naise omaks juba kohe algusest. Vinstonil on ka tervisehäda, mis oma väikese paine loole siiski lisab, samas ega täpselt ei tea ka, mis seda põhjustab. Kohalik politseiülem tundub nii Espingile kui Vinstonile kaikaid kodaraisse loopivat. Sellest viimasest oleks ehk isegi piisanud. Natuke selline overkill tundus vahel olevat kõik see "Vinston jätkab põikpäiselt, hoolimata kõigist takistavatest teguritest." 

Aga lugeda sünnib see lugu kenasti ja hoiame siis silma peal juba kolmandal sarjal. Etteruttavalt tuleb öelda, et minu suvelugemine saab järje samuti krimiraamatuga ja samuti sarjaraamatuga, aga sealt on mul esimene ka juba loetud. Ja see on sama kerge lugemine kui mu viimased raamatud on olnud. Kogume jõudu mingiks suuremaks pauguks. 

Ahjaa, huvitava asjaoluna tuleb märkida, et raamatu andsid peaaegu paralleelselt välja nii Varrak kui Maalehe krimisari. Ausalt ma ei tea, kes Maalehele neid teeb, võib-olla on küsimus ainult erinevas kaanes, eks ma siis kuulen. 

Taylor Jenkins Reid "The Seven Husbands of Evelyn Hugo"

No nii, nüüd tuleb unpopular opinion. Olge kõik valmis. 

Kuigi ma olen üldiselt oma raamatute suhtes küllalt valiv ja minu kõrge Goodreadsi-hinnangute keskmine on eelkõige just sellega seotud, siis vahel ma ikka mõtlen, et noh, loen siis selle või teise raamatu puhtalt seetõttu, et kõik loevad ja tundub, et peaks ikka ise ka kursis olema. Et saaks kaasa rääkida või nii. Ja Goodreadsi keskmine sellele raamatule on üle nelja, nii et kui hull see siis ikka olla saab, mõtlesin mina. 

Kes on vahepeal ära unustanud, siis ma ei loe raamatuid, mis inglise keeles kategoriseeruks pealkirja alla "Chick lit", ehk siis puhtakujulised naistekad. Aga "Evelyn Hugo" just täpselt seda ongi. Ma ei taha kuidagimoodi öelda, et see oleks halvasti kirjutatud – kui sa oled inimene, kellele sellised raamatud meeldivad, siis ilmselt meeldib sulle see ka, võib-olla isegi väga. 

Aga mis teha, kogu see 389 lehekülge oli minu jaoks nagu Kroonika hapukurgihooajal. Raamatu alguses nagu tõepoolest lubaks – tundub, et raamatus on tulemas suuri paljastusi ekraaniikoon Evelyn Hugo elu kohta ning samuti visatakse üles intriig sellega, et Evelyn nõuab kirjutajaks ainult ja ainult Monique Granti, kes pole Evelyniga elus kohtunud ja kes on täiesti tundmatu ajakirjanik. Ikka ju tahad teada, millest selline valik ja meelekindlus selle juures. 

Tegelikult ei saa sellest raamatust teada eriti midagi huvitavat. On lihtsalt üks meeste paraad, kellest paljud on lihtsalt de jure tema abikaasad. Ja selleks, et raamatul ikka võimalikult palju lugejaid oleks, siis viskab Reid kesksena hoopis sisse Evelyni varjul olnud nn tõelise, kuid hoopistükkis omasoolise armastuse. Vahel hakkab vägisi tunduma, et heteroseksuaalsus ei müü ikka enam üldse. Ja kui sa pead lugema 389 lk põhimõtteliselt sama juttu seitsmes variatsioonis, siis ainus mõte on küll, et kaua võib. Ja see viimane nii-öelda big reveal selle kohta, mis Monique'il selle kõigega pistmist on, see on ka lihtsalt üle võlli skandaal, mis on üsna läbinähtavalt ja ilmselgelt mõeldud selleks, et lugeja ahhetaks ja haaraks kahe käega peast. Aga noh, vähemalt juhtus midagigi. 

Lihtsalt öeldult on see raamat imeilusast naisest, kes on karjääri nimel valmis absoluutselt kõigeks, ja tema enda kahjuks käib tema elu ainult läbi meeste. Või pigem üle meeste. Sest muuks tal neid vaja ei ole kui filmimaailmas aina kõrgemale ronimiseks. Kui see nüüd pidi olema mingisugune ood sellele, kuidas vaene Evelyn omas ajastus ennast Hollywoodis muidu teostada saanud ei oleks, siis oleks seda andnud palju tihedamaks kirjutada. Kohe tuleb meelde "Keemiatundide" raamat, kus kesksel kohal just oligi samade kümnendite patriarhaalne maailm, aga kui palju komplekssem see raamat "Evelyn Hugost" ikkagi on ja kui palju paremini räägib see naise eneseteostusest! Evelyn lihtsalt kasutab Hollywoodi nägusamaid ja rikkamaid poissmehi sõna otseses mõttes ära, tundes rahuldust sellest, et tema liigub täpselt selles suunas, nagu tema tahab. Minu meelest on see kogu naissoo kõva alahindamine, isegi kuuekümnendatest rääkides. 

Ehk siis. See on raamatusoovitus kõigile Kroonika hardunud lugejatele, sest skandaalimaitseline on see raamat kindlasti ja kui sind huvitavad ilusad naised ja nende suhted, siis on see tõesti just sulle. Minu jaoks oli see isegi suvelugemiseks liiga üheülbaline ja etteaimatav. 

Reid ise on öelnud, et raamatu inspiratsiooniallikateks on sellised näitlejad nagu lausa kaheksa abikaasat ära pidanud Elizabeth Taylor, oma eluloo ajakirjandusele serveerinud Ava Gardner ja poolhispaanlasest Rita Hayworth (Evelyn Hugo on poolkuubalane).

Aga lõpetuseks ka hea uudis kõigile filmisõpradele – just mõni päev tagasi tuli välja uudis, et Netflix on otsustanud "Evelyn Hugo" raamatust filmi teha. Näitlejaid veel nimetatud pole, küll aga spekuleeritakse, et peaosatäitjaid on kaks, üks noore ja teine vana Evelyni rollis. Hoidke siis pilku peal. 

Betty Rowlands "Mõrv Viirpuu villas", "Mõrv mõisahotellis"

Tadam-tadamm – ja ongi käes kauaoodatud suvepuhkus ja koos sellega ajulõdvestav suvelugemine! Ma olen juba pikalt seda Rowlandsi sarja piidelnud, puhtalt esteetilistel kaalutlustel (kaaned väga meeldivad) ja need tundusid kuidagi sellised mõnusalt britilikud cosy crime stiilis lookesed. Ja nii oligi. 

Tegemist Melissa Craigi mõrvalugude sarja esimese ja neljanda raamatuga, kuigi mulle tundub, et selle sarja peab vist valimatult läbi lugema. See oli lihtsalt nii mõnus, kui mõrvalugude kohta niimoodi üldse öelda saab. Mel kolib Londonist väiksesse külla, kus ta jagab paarismaja toreda kunstnikust naabri Irisega. Neist saavad sõbrannad. Aga minu meelest ei ole vist tänu briti krimikirjanikele Inglismaale jäänud just palju külakesi, ei päriselt olemasolevaid ega väljamõeldisi nagu Midsomer või sellesinase sarja tegevuspaik Benbury, kus kedagi mingil hetkel maha poleks löödud. Kindlasti peab olema lahendusse segatud nutikas tsiviilisik, seekord siis krimikirjanik Mel Craig. 

Rowlandsi auks peab ütlema, et kogu tema külaõhustik on suhteliselt meisterliku pintsliga loodud. Kõik need külaelanikud oma erinevate ja kohati veidrate tüpaažidega (nagu neid ju ka igas Eesti külas ette tuleb), Inglismaa maastik kõigi oma jalgteede, karjamaade ja -väravatega, daamid koerakestega, vanad mõisahotellid, siniverelised ja lihtsalt tõusikud – kõike jagub. Ja Mel on ka õnneks suhteliselt normaalne inimene, kes ei torma lihtsalt pea ees ise asju selgeks tegema, vaid pigem põtkib vastu ja kriitilisel hetkel pöördub ikkagi politsei poole. Isegi politseiuurija on normaalne mees, kes Meli kuulab, aga politsei saladustesse alati ei pühenda. Nagu see päriselus ju olekski. Ehk siis nii Mel, Iris kui uurija Kenneth on meeldivad inimesed ja ma pean tunnistama, et teeks isegi nende seltsis väikese klaasikese leedrišampanjat, kui võimalus avaneks. 

Pärast "Ogalindude" reekviemi oli mulle ühte väikest sonatiinikest väga vaja, eriti puhkuse alguse tähistamiseks. Doggerlandi-sarjale on nüüd ka teine lisandunud, mida ma tahan väga "ära lugeda". Piret Lemetti täitsa kobe tõlge väärib ka äramärkimist. Libiseb hästi. 😄

Colleen McCullough "Ogalinnud"

Ja ongi käes selleaastase kolleegiväljakutse viimase raamatu tutvustamise aeg. Tundub, et sellest hakkab saama kena traditsioon, sest ka sel aastal olen ma oma kolleegide valikuga kas rahul või väga rahul. 

"Ogalinnud" on tõeline perekonnasaaga. Pea 600 leheküljel rullub lahti kolme põlvkonna Clearyde elu, alguses puruvaesena Uus-Meremaal elades, aga peatselt kolib pere Austraaliasse. Nagu perekonnasaagale kohane, on see pigem vaatlev ja kirjeldav kui tegevusele keskenduv lugu. Igasuguseid pöördeid tuleb Clearyde elus ette loomulikult, aga nagu päriselus ikka, ei toimu need väga tihedalt üksteise järel. See annab autorile võimaluse iga perioodi vältel tegelasi süvitsi uurida ja kirjeldada, kuidas toimunud sündmused neid mõjutavad ning mida nad päriselt läbi elavad. 

Clearysid on palju, aga McCullough keskendub kronoloogilises järjekorras kõigepealt väikesele peretütrele Meggiele. Seejärel võetakse järgmiste perioodide käigus ette noor preester Ralph, pereisa Paddy, Meggie abikaasa Luke, pereema Fee, Meggie poeg Dane ja tütar Justine. Ükskõik kellele parasjagu ei keskenduta või millisest perioodist jutt ka ei käi, siis sisu poolest on see üks masendav raamat. Kuigi Clearyd päris ropust vaesusest pääsevad, on kõik muu, mis nende elus määravaks saab, siiski pigem negatiivse alatooniga. Kui vahel ka tundub, et asjad hakkavad minema õiges suunas, loobib elu kindlasti kusagilt tegelastele taas kaikaid kodaratesse. Sõna, mis eelkõige raamatust kummitama jääb, on "alistumine". Tegelikult on Fee juba raamatu alguses kõigega leppinud, aga riburadapidi juhtub see ka kõigi teistega. Valikuvabadust praktiliselt ei ole, leppida tuleb sellega, mis elu sulle ette toob. Tuleb kas alistuda või lihtsalt kõigele käega lüüa, aga seda viimast Clearyd ei tee. The show must go on. 

See pole esimene raamat, mida ma loen, kus kodu või maja tõuseb sümboli staatusesse. Nagu Daphne DuMaurieri "Rebeccas" saab Manderleyst lausa tegelane omaette, nii juhtub ka Drogheda mõisaga "Ogalindudes". See oleks nagu Clearyde pilet paremasse maailma, aga ometi ta ennast päris kätte ei annagi, on see siis preester Ralphi otsuste või Austraalia looduse üliraskete tingimuste tõttu. Ei ole seal ka sellist üldist südamerahu, mida õnneks nimetada. Aga muidugi teisalt oleks Clearyd ilma Droghedata lihtsalt puruvaesed edasi olnud ja lõppude lõpuks võisid nad seda oma koduks pidada. Samas kummitab kogu aeg kuskil kuklas mõte, et järeltulijaid polnud neil vist kuskilt peale Justine'i oodata, aga tema oli juba Londonis näitleja. Nii et teine paralleel tekib ka Vargamäega – teed ja rabad, aga jätta kellelegi pole... 

Kindlasti on "Ogalinnud" hea raamat. Kindlasti ei ole see igav raamat. Kindlasti tasub "Ogalinde" lugeda, aga kiirustada ei maksa. Selle raamatu suurim väärtus ongi peategelaste hinge süüvimine. McCullough oskab kirjutada nii, et isegi kui sa nendega alati nõus ei ole, siis suudad sa neid vähemasti mõista. 

Gert Kiiler "Eranuhke ei armasta keegi"

Eelviimane kolleegiväljakutse raamat. Ühtlasi märkasin, et ka minu Goodreadsi aasta eesmärk on juba eelmise raamatuga täis saanud.

Kiileri raamatu pakkusid mulle välja kaks eesti filli korraga. Nad reklaamisid seda kui toredat kerget lugemist, mida see tõesti ka oli. Samuti on kogu loo lähtepunkt originaalne – tegevus toimub 1961. aasta Viljandis, mis on saanud Eestis sisekuurordi staatuse. On olnud küll sõda, aga Nõukogude Liitu pole kunagi juhtunud ja kodanlikus Eestis arveldatakse kroonides. Tagakaanel öeldu peab täielikult paika: "Autor viib lugeja suure naudinguga seiklema sellisesse Eestisse, kus lokkab kapitalism, kõlab džäss ja voolab šampanja, ent inimesed jäävad ikka inimesteks kõigi oma saladuste, pahede ja ihadega." Pealegi on Tallinnas "lennujaamad". Mitmuses. 

Lugejad, kes põgusaltki teavad, kes on Perry Mason ja Della Street, siis Paul ja Eva on kohe kindlasti nende Eesti versioon. Rõõm on öelda, et see versioon ei ole kuskilt otsast maavillane, pigem kangastuvad pidevalt silme ees kõik filmid, mille tegevus toimub kuuekümnendate kergelt pahelises kiirete autode, stiilsete meeste ja naiste maailmas, kus raha paneb rattad käima ja kõike tehakse galantse sarmiga. Kiiler suudab kirjutada ühtaegu muretult ja kergelt (Archie Goodwini stiilis), aga ei komista ega väsi kusagil, pealegi keerutab Kiiler vähem kui Stout, nii et see kurnab aju palju vähem. Mõned toredamad näited ka. 

- Järsku oli igasugune rännutuhin ja seiklushimu minust kadunud nagu paha hais kohkunud skungi kerest.

- Bossi kerge ja sundimatu käeliigutus viis tal selle mõtte peast nagu tuuleiil daamilt kübara.

- See lihasmass, mis noorena asus rindkere piirkonnas, oli nüüd gravitatsioonile järele andnud ning langenud naba piirkonda.

- Ta takseeris mind üle laua pilguga, mis mulle sugugi ei meeldinud. Aga ma olengi tundlik inimene. 

- Marie hääl oli jahe ja emotsioonitu, sellega oleks võinud porgandit riivida.

"Eranuhke ei armasta keegi" on nagu sõõm värsket õhku, kihisev ja dändilikult elegantse joonega. See on kerge pahelisusega looritatud ning sellest immitseb rikkuse hõngu. Tegevus on huvitav, põnevus peab lõpuni ja see, et juba algusest on õhus, et pahad saavad karistada ja õiglus võidutseb, ei häiri mitte üks põrm. Väga vahva raamat!

Hiro Arikawa "Kassid, kes valvavad meie üle"

Ja taas kolleegiväljakutse raamat. Siit tuleb üsna järjest paar tükki veel ja siis ma olengi peaaegu et ühel pool sellega. 

Ma ei ole väga suur Jaapani kultuuri asjatundja, aga selle soovitusraamatuga hakkas mulle küll tunduma, et jaapanlastel on kassidega mingi keiss. Väikese uurimistöö tulemusel selgub, et nii ongi. Kassid saabusid Jaapanisse kuuenda sajandi keskel ja sellest ajast peale on nad nii kirjanduses, kunstis kui folklooris kõvasti kanda kinnitanud. Nad pole küll ehk nii pühad loomad nagu lehmad Indias, aga neile omistatakse siiski igasuguseid võimeid. Näiteks arvatakse, et nad on kaitseolendid, hea õnne toojad, suudavad ennustada, kannavad edasi suuri tarkusi ja noh, peale kõige muu on nad lihtsalt nunnud. Mõelge ainult jaapanlaste kawaii (nunnudus) kultusele, alustades näiteks juba Hello Kittyga. 

Selles raamatus, mis ma kunagi varem lugesin, päästab kass raamatuid. Või no tegelikult ikkagi inimene, aga kass on teenäitaja rollis. Arikawa kassiraamatus, nagu juba pealkirigi ütleb, valvavad kassid inimeste üle, et neil ikka kõik hästi läheks. Ega nendel nüüd muid maagilisi võimeid ei ole kui see, et nad mõtlevad nagu inimesed, ja omavahel räägivad ka. Muidu on nad täitsa tavalised loomad oma haiguste ja muredega, osad on tänavakassid, osad antakse olude sunnil teise peresse (kuigi nad tahaks näiteks perepoega edasi kaitsta), või nad siis lihtsalt surevad ära. Ometi on nendel endil mingi üllas tunne, et nad kohe peavad oma peremehi silmas pidama ja et mingil seletamatul moel – sest need kassid ei TEE ju tegelikult mitte midagi muud kui oma kassiasju – mõjutab nende kohalolek peremehe heakäekäiku.

 

Ma ei ole "Rändava kassi kroonikaid" lugenud, aga mõnedele siinsetest novellilaadsetest lugudest on lisatud väljend "harulugu" just nimelt kroonikaraamatule. Võin küll ainult arvata, aga ilmselt on seal samad kassid ja/või inimesed tegelasteks. 

Nagu ka eelmine kassiraamat, on ka see rõhutatult lihtsakoeline, kuigi et see raamatupäästjakassiga raamat oli peaaegu et lausa infantiilselt kirja pandud. Hiro Arikawa on siiski natuke rohkem inimlikke igapäevamuresid ja -tegevusi sisse põiminud. Ainult nende kahe raamatu põhjal võiks ju otsustada, et Jaapani kirjandus on hoopis omaette väärtusmaailma ja kirjutamisstiiliga, väga rõhutatult minimalistlik ja äärmiselt omapärane. Võib-olla on ka Natsukawa ja Arikawa raamatutes sügavust ja kindlasti annavad need midagi teada jaapanlaste loomusest, kellele selliseid eriskummalisi raamatuid kirjutatakse. Siiski eelistan mina paraku ikkagi Murakamit ja nobelist Ishigurot, kes vähemalt minuga tunduvalt paremini haagivad. Aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga konformne.

Pille-Riin Purje "Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist"

Järjekordne kolleegiväljakutse teos. Ja nagu Ulfsaki-raamatut, soovitati mulle ka seda sõnadega "see ei ole tavaline elulooraamat". Taas tõsi. 

Selles elulooraamatus põhimõtteliselt puuduvad siduvad vahetekstid. On mälestused ja Pille-Riin Purje enda märkmed ajast, kui ta Põldroosi rolle vaatamas käis. Aga mälestusi on palju, perekonnalt ja koolikaaslastelt ja kolleegidelt, nii et jah, pilt tekib temast päris selge. Purje intuitsioon just selline formaat valida õigustab ennast täielikult. 

Pole kahtlustki, et Dan Põldroos oli ilmselt üks loomulikult andekamaid näitlejaid, kes eales Eesti lavadel käinud. Paljud lavaka-aegsed kursakaaslased ja hilisemad kolleegid ütlevad oma meenutustes kui ühest suust, et ega ta kodus väga oma rollidega tööd ei teinud, tema tuli lihtsalt lavale ja tegi. Ja kohe oli õige. Samuti oli ta ülihea improviseerija, kes tekstiraamatus olnud ühest lausest võlus lõpuks välja kaks lehekülge teksti, nii et laval ei teadnud partnerid kunagi, mis sealt tulema hakkab, ja kuna Põldroosi huumor lihtsalt voolas temast välja, oli ka partneritel aeg-ajalt raske end laval talitseda. Suurepärane vedamine see andekus muidugi, aga võib-olla oli see ka varjatud needus, sest ainult talendiga ei vea ühelgi alal välja, sest mingil hetkel läheb raskeks ja kui tööharjumust ei ole, siis kuidas oma õpitud abitusega toime ülepea tullagi? 

Teine häda, mis teda juba koolipõlvest saatis, oli liigne alkoholilembus. See käis temaga kaasas terve elu, vahepeal olid küll ampulliga mingid vahed sees (terve aasta, kui ta isaks saada planeeris – ja sai ka). Lõppkokkuvõttes maksis see vist temale kas otsesemalt või kaudsemalt ka teatrikoha. Ära läks ta küll ise, et talle see kammitsetus jne ei sobi, aga tegelikult ei jäänud talle enam ka tekstid pähe (ega ta üritanudki neid meelde jätta) ja ajas laval asju sassi, kuna kainet päeva oli tal harva. Järgnes teleperiood, "Wremja" ja muud jantimised, mille kohta on ka teatriinimeste seas väga vastakaid arvamusi. Kes näeb Põldroosi ja Uuspõllu karakterites peent huumorit, kes puhast haltuurat. (Muide, "rullnokad" on Dan Põldroosi poolt välja mõeldud sõna.) Päris mitmed ütlevad, et Põldroosi äraminekust teatri lavalaudadelt on tõeliselt kahju, sest tegelikult oli temas sees tundlik ja hea karakternäitleja. Aga isegi kui Põldroos proovis veel mõnda rolli erinevates teatrites, olid tema probleemid ikkagi samad: ikka kogu aeg vines ja asju sassi ajamas, ikka ei saa rolli pähe, ikka arvab, et talle on kõik lubatud. 

Inimesena meenutatakse teda nagu ühest suust äärmiselt suure ja lahke hingega mehena, kelle lugemus oli tohutu ja kes austas Vene filmikunsti ja Võssotskit. Ta oli hea abikaasa ja nii vähe kui ta oma tütrega koos olla jõudis, armastav isa, kes oli oma tütre üle väga uhke. Ta oli suurepärane kokk, kes sai hakkama mitte ainult praekartulitega, vaid keerukate retseptidega kokaraamatutest. Ilmselt oli ta oma  sarmi pärinud isalt, kes küll kunagi nendega koos ei elanud ja vahetas naisi nagu taskurätte (Dan Põldroosil on poolõde, Ave Alavainu tütar), aga kes Daniga siiski palju tegeles ja koos aega viitis. 

Aga loomulikult lasub algusest peale raamatul see paine, et Dan Põldroosi meie hulgas enam ei ole. Nagu ta ise varmalt kuulutanud oli, et ta sureb noorelt ja ta nii tahabki, nõnda ka läks. Surma kui sellist raamatus palju ei lahata, lihtsalt möödaminnes keegi oma mälestustes mainib, et une pealt, aga eks ta organism oli kindlasti juba väsinud ka. Nii mõnigi ütleb, et Dan põletas oma eluküünalt küll kahest otsast, lisaks veel alkoholi laastav mõju, ja voilà – läinud ta 37-aastaselt oligi. 

Ega mina ise ausalt teda näitlejana eriti ei mäleta, sest “Wremja” sihtgrupp ma kohe kindlasti ei olnud ja Põldroosi elu viimastel aastatel olin ma üldse ära Aafrikas, nii et ma teda ikka teadsin, küll aga jõudis minuni teadmine tema surmast alles kunagi päris palju hiljem. Ega ma Eesti kultuurielu liiga palju tollal ei jälginud. Aga selge on see, et Põldroos on näitleja, kelle kohta kõigil on palju öelda ja kelles oli väga palju erinevaid kihte.