Antoine de Saint-Exupéry "Lõuna postilennuk. Inimeste maa"

Kolleegiväljakutse raamat #10. 

Olla inimene, see on täpsemalt öeldes – olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sõltuvat sinust. See tähendab olla uhke võidu üle, mille seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma. (lk 155)

Ilmselt teavad kõik "Väikest printsi", paljud on vähemalt kuulnud ka tema teisest kuulsast teosest "Öine lend". Aga kuna mulle soovitati hoopiski "Inimeste maad", ja veel prantsuse keeles, siis lõin ma hambad sellesse sisse ja närisin läbi ka, aga kuna Saint-Exupéry on siiski autor, kelle raamatuid tahaks nautida, mitte järada, siis ma lugesin ta eesti keeles otsa. Prantsuse keelest tehtud tõlked on ju teadagi imelise kvaliteediga (Merike Riives, Maria Hange) ja teiseks sain ma boonusena peale ka "Lõuna postilennuki". 

Ei ole vist ka kellelegi suur üllatus, et Saint-Exupéry oli kommertslendur ja et ta elas Saharas üle lennuõnnetuse. Kergelt on seda viimast juhtumit mainitud "Väikeses printsis", aga "Inimeste maas" kirjeldab ta juhtunut päris üksikasjalikult. Asi oli tegelikult nii tema kui ta kaaslase Prévot' jaoks vägagi kibe - esiteks oli puhas ime, et nad üldse ellu jäid, aga nagu ütles Prévot, oleks olnud isegi kergem kiirelt surra. Neil oli vaid ühe päeva jagu vett, natuke viinamarju ja üks apelsin ja veekadu oli nii suur, et nad isegi enam ei higistanud. Veepuudus ja väsimus tekitas miraaže, nad nägid ja kuulsid asju, mida polnud. Ja oli teine mitte väga väike ime, et üks beduiin neid neljandal päeval märkas ja surma veerelt välja kiskus. 

Nagu tema puhul kohane, kirjutab Saint-Exupéry nii oma lennuõnnetuse lugu kui kõike muud mõlemas jutustuses aeglaselt, rahulikult, lüüriliselt ja detailselt. "Lõuna postilennuk" vaatab lenduriametile ja elule pigem läbi Jacques Bernis' silmade, "Inimeste maa" on isiklikum. Samas on neis palju sarnast, sest lenduriamet nende väikeste põkadega, mis nende käsutuses olid, oli üsna üksildane ja kohe kindlasti ohtlik. Kaardid olid sageli primitiivsed ja isegi parematest eksemplaridest polnud sageli kasu. Kui Saint-Exupéry mentor talle enne esimest soololendu nõu annab, laseb ta kaardile märkida kolm apelsinipuud, väikese oja ja lambad, sest just need mõjutavad hädamaandumise tekkimise vajadusel seda, kas piloot tuleb sellest välja elusalt ja ühes tükis lennukiga. Üks väike mõttetu ojake võib olla piir elu ja surma vahel, lammastest rääkimata. 

Neil üksildastel tundidel maa ja taeva vahel kõlkudes muutuks ilmselt enamus meist filosoofiliseks. Ei ole siis ime, et ka Saint-Exupéry kasutab aega selleks, et mõtestada elu, inimesi ja suhteid. Ta mõtleb ka tehnika arengule ja tõdeb:

Mulle tundub, et need, keda kohutab liialt meie tehniline progress, ajavad segi eesmärgi ja abinõu. Kes võitleb ainult selle lootusega, et saavutada materiaalseid hüvesid, ei saavuta midagi, mille pärast maksaks elada. Masin ei ole ju eesmärk. Lennuk ei ole eesmärk, ta on tööriist. Samasugune tööriist nagu ader. (lk 154)

Nagu ka Steinbecki raamatut lugedes, peatus mõte pikemalt sõjateemalistel lõikudel. 

Võib-olla on ilus surra teatud territooriumi vallutamise nimel, aga tänapäeva sõda hävitab kõik selle, mida ta loodab soodustada. Praegusel ajal ei tule enam kõne alla ohverdada veidi verd selleks, et elustada tervet rahvasugu. Sellest ajast peale, kui sõditakse lennukite ja ipriidi abil, on sõda vaid verine kirurgia. (---) Võidab see, kes kõduneb viimasena. Ja mõlemad vastased kõdunevad koos. (lk 248)

Antoine Marie Jean-Baptiste Roger, Saint-Exupéry krahv, hukkus Teises maailmasõjas 1944. aastal. Tema lennuki rusud leiti ja pikalt ei olnud päriselt teada, mis juhtus, kuni endine Luftwaffe lendur Horst Rippert tunnistas 88-aastasena, et tema tulistas Saint-Exupéry lennuki alla. Ta tunnistas ka seda, et kui ta oleks teadnud, kes lennukit juhtis, poleks ta seda elus alla lasknud, sest Saint-Exupéry oli tema lemmikkirjanik. 

Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints"

Kuigi ka minul haigutavad lugemuse põhihariduses sügavad lüngad, siis üks neist sai nüüd ometigi täidetud. Jah, päriselt, ma ei olnud kunagi "Väikest printsi" lugenud. Ma tean, ma tean.

Meie koolis on see kusagil põhikooli keskel kohustuslik kirjandus. Ilmselt on seda tõesti võimalik lugeda ka selles eas ja leida sealt lugemisrõõmu, aga "Väike prints" pole tõesti kusagilt otsast lasteraamat. Pigem võiks öelda, et see on petlikult lihtsakoeline. Ja kui me räägime kogu aeg, et Hemingway kirjutab jäämäe meetodil, siis "Väike prints" ei ole tegelikult isegi oluliselt vee all. Pigem on seal sellised in-your-face põhitõed, millest elu koosneb ja mis on tegelikult kõigil kogu aeg silma all, aga me lihtsalt otsustame neist mööda vaadata.

Lapsed on sirgjoonelisemad. What you see is what you get, ja vahel on ehk meilegi vaja meelde tuletada, et ei ole vaja alati otsida mingit sügavat mõtet kusagilt ma-ei-tea-milliste ridade vahelt. Vahel tuleb lihtsalt silmad lahti teha.

Ausõna, seda raamatut tsiteerides jätan ma leheküljenumbrid välja täie mõistuse juures ja absoluutselt sihilikult. Niisugused elutõed on nii aegumatud ja üldised, et leheküljenumbrid oleksid pigem banaalsed.

"Võim põhineb mõistusel. Kui sa käsid oma rahval minna ja ennast merre heita, siis teeb ta revolutsiooni. Mul on õigus nõuda sõnakuulmist, sest minu käsud on mõistlikud."

"Noh, siis mõistad iseenda üle kohut," sõnas kuningas. "See on kõige raskem. Iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui teiste üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark."

"Ahaa! Näe, sealt tuleb imetleja mulle külla!" hüüdis uhkeldaja juba kaugelt, kui ta väikest printsi märkas. Uhkeldajale on ju kõik teised inimesed ainult imetlejad.

"Inimesed? Minu arvates peaks neid olema kuus või seitse tükki. Kunagi palju aastaid tagasi nägin ma neid. Aga seda ei või iialgi teada, kus nad parajasti on. Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks." 

"Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu." 

Ja nii edasi. Ja nii edasi. "Väike prints" on kogu oma lihtsuses ja isegi hapruses suurepärane elutõdede manifest. Ma arvan, et võib-olla kord viie aasta tagant oleks seda täitsa paras üle lugeda ja meelde tuletada, et kõige tähtsamad asjad elus ei ole keerulised. Oleks meis vaid kõigis piisavalt last, et ei enda ega meid ümbritsevate inimeste elu komplitseerituks elada.

Raamatu taustast ka huvitavat - kuna Saint Exupéry oli ise lennunduspioneer, siis loo alguses kirjeldatud lennuõnnetus Sahara kõrbes oli tema enda läbielatud kogemus. Roosi kirjutas ta spekulatsioonidele vastavalt maha oma El Salvadorist pärit naise pealt. Viimane ülaltoodud tsistaat, raamatus rebasele omistatud, on tõenäoliselt tema sõbra Sylvia Reinhardti lause (prantsuse keeles on rebane le renard). Ja ohustavad ahvileivapuud võisid tähistada kasvavat natsismi.

"Väike prints" on prantslaste "Kevade" - see valiti 20. sajandi parimaks raamatuks. Oli ka põhjust.