Javier Marías "Armumised"

Kord kuus on mul rõõmus päev, kui tuleb Varraku kuuraamat. Aga vahel juhtub, et mind tabab totaalne üllatus, sest täiesti ootamatult on Toledo kirjastus otsustanud oma "kuldlugejat" (nende pandud nimi!) natuke poputada. Ühel ilusal novembripäeval oli mul lõpuks aega poputusraamat lahti lüüa ja sealt tuli välja veel teinegi tore üllatus, vt Joonis 2. 😀 Suur-suur aitäh, tubli ja töökas Toledo kollektiiv! 

Mul oli ka just eile uue kolleegiga juttu sellest, et Toledo on üks nendest kirjastustest, kelle nimi on juba iseenesest nagu kvaliteedimärk. Nad kuidagi oskavad väga hästi raamatuid valida. Mäletan, et ükskord sain neilt väga üllatava raamatu pealkirjaga "Armuvalu" ja mõtlesin, et Toledo on hakanud mingeid Mehhiko seebikaid avaldama, aga tuli välja (loomulikult), et tegemist oli väga tõsise ja mitmekihilise raamatuga. Seega ei pilgutanud ma ka "Armumiste" pealkirja peale ripsmekarvagi, vaid avasin ta julgelt. 

Ja sealt ta tuli, see hispaaniakeelse kirjanduse fluidum, mis sõudis üle lehekülgede nagu üks suur laine või pikk muusikaline fraas, ilmtingimata legato. Kui nii kaine pilguga vaadata, siis sündmused, mis raamatus toimuvad, on suhteliselt tormilised, aga sellegipoolest on kogu see sõnavoog otsast lõpuni välja kuidagi sordiini all, torm toimub hoopis kuskil allhoovustes. Seda paremini hoiab see aga lugeja sisemist pinget. 

Javier Marías kirjutab nagu esseist, lükkides üksteise otsa sõnu ja mõtteid, millest ilmselt mitte ükski pole juhuslik, eriti kui minategelane María jõuab oma isikliku sisemise tormini ja üritab kõigest sotti saada, mis tema ümber toimub. Nendes mõtisklustes leiab näiteks viieleheküljelise lõigu, mida ma siin tsiteerima ei hakkaks, aga eks seegi näita María sees valitsevat segadust ja raskusi mõtete struktureerimisega. (Iseenesest ei oleks vist halb mõte seda lõiku oma lõigupuudega õpilastele näidata ja leebelt selgitada, et näete, seda võib teha küll, aga ainult siis, kui oskate kirjutada nagu Javier Marías...) 

Aga armumised, kas siis neid ka üldse on? On, ikka on. Lihtsalt armumised ei pruugi alati lõppeda nii, et see mõlemale osapoolele sobiks. 

Korraga vaimustavad meid asjad, mis polnud meile varem pähegi tulnud, meil tekivad ootamatud maaniad, paneme tähele üksikasju, mis varem oleksid jäänud märkamatuks ja mida meie taju oleks me elupäevade lõpuni eiranud, koondame oma energia küsimustele, mis puudutavad meid kõigest kaudselt või kunstlikult või tahtmatult, otsekui oleksime otsustanud elada ekraanil või laval või mõnes romaanis, kauges väljamõeldud maailmas, mis haarab meid endasse ja köidab rohkem kui meie päris maailm, mille jätame ajutiselt ootele või tagaplaanile, millest me ühtlasi puhkame (miski pole nii ahvatlev kui anduda teisele, olgugi vaid kujutlustes, ja teha enda omaks tema mured ning sukelduda tema ellu, mis on juba seetõttu kergem, et see pole meie oma). Võib-olla on liialdus seda niimoodi väljendada, aga me anname end algul selle teenistusse, kes on võtnud meid armastada, või vähemalt oleme tema jaoks olemas, ja enamik meist teeb seda ilma igasuguse teeskluseta, see tähendab mõtlemata sellele, et tuleb päev, kui me muutume tugevamaks ja tunneme end kindlalt, kui ta vaatab meile pettumuse ja nõutusega otsa, taibates, et tegelikult ei lähe meile põrmugi korda see, mis meid alles hiljuti erutas, et meid tüütab tema jutt, ilma et teemad oleksid muutunud või vähem huvitavad. 

Sellest, mis raamatus toimub, pole ma nüüd küll sõnakestki rääkinud, aga jäägu teile siis kogu see avastamisrõõm. Seal toimub küll. Ja liilia raamatukaanel pole ka ilmaasjata. 

Õppeaasta alguse tervitus Toledolt. 💕

Irene Solà "Mina laulan ja mägi tantsib"

Mul on nüüd natuke sassis, aga vist on nii, et see on Varraku septembrikuu raamat. 

170 lühikest lehekülge, lugesin kuu aega. Aga veel vaid paar nädalat ja saab minu lugemisnälg paremini rahuldatud ja teie bloginälg loodetavasti ka. 

"Mina laulan ja mägi tantsib" on üks kummaline raamat, millest kuidagi ikkagi immitseb sellist kirjeldamatut hispaaniakeelse kirjanduse hõngu, kuigi tegelikult on raamat originaalis hoopis katalaanikeelne ja ma kujutan ette, kui närvi lähevad kõik katalaanid selle lause esimese poole peale. Aga kultuuriruum on ilmselt siiski sarnane. Taas üks raamat, milles loodus saab tegelase mõõtmed, kuigi peategelase kohale ta otseselt ei trügi. Meie tänapäeva linnastunud inimene (ehk siis mina) loeb ja adub, kuidas inimese suhe loodusega võib olla nii lähedane, et ta mõistab loodust ja oskab end justkui asetada loomade või taimede sisse ja täiesti uute silmadega ringi vaadata. 

Kuid kuigi loodusel on mägikülas elavatele inimestele suur mõju (ja alati mitte positiivne), on kesksel kohal siiski seesama mägiküla oma elanikega. Selles väikeses külas on küll mõnus elu, kuid ka omajagu traagikat – osalt looduse, osalt inimese poolt põhjustatud. Igal inimesel on oma lugu ja oma sügav sisemaailm. Näiteks saab kohe raamatu alguses välgutabamusest surma Domènec, täiesti tavaline talumees, kuid ometi nii rikka hingega, et kirjutab imeilusaid luuletusi. Sellest avastamata poeedist jäävad maha naine Sió ja kaks last, Mia ja Hilari. 

Kuigi raamat põikab siia ja sinna, tuleb see alati refräänina tagasi Domèneci järelejäänud pere juurde ja aegamisi saame teada, kuidas Sió ja laste elu pärast isa surma edasi läinud on. Koht on minu jaoks täiesti tundmatu ja ei oska ju ka nimede järgi arvata, mis aega lood asetuvad, no näiteks kui keegi kirjutaks Eestis jutu Maimust, siis ilmselt ei arvaks esimese hooga, et see võiks olla 14-aastane noor 2024. aasta Tallinnas. Aga Domènec ja Hilari kuskil Kataloonia mägikülas mind ajastuga eriti ei aidanud. Ilmselt sellepärast, et lugu oli nii sügavalt loodusega segi ja Solà oli ise inspiratsiooniks muide ka päris palju pärimuslugusid lugenud ja seda folkloori ka oma raamatusse põiminud, siis jõudsin ma ennast oma peas kuskile täpselt määratlemata kaugesse minevikku paigutada, kuni komistasin otsa ühele tegelasele, kellel oli Facebooki-konto. Niipalju siis kaugest ajaloost. 

"Mina laulan ja mägi tantsib" on järjekordne raamat, mida tasub lugeda puhtalt teksti pärast. No nagu luuletusi või nii. Maria Kalli tõlge aitab väga palju kaasa sellele, et lugu vuliseks nagu kevadiselt värske mägioja. Ja ega tegelikult ei panegi see lõppeks imestama, et Solà on ka luuletaja ja kunstnik, sest värvi ja rütmi selles on. 

Javier Cercas "Terra Alta"

Ma olen lõpuks jõudnud vähemalt Varraku uudiskirjandusega järjele ja blogin nende maikuu-raamatu ära maikuus. 

Saatsin austatud Raamatukupjale pildi lõigust, kus esines peategelase nimi Melchor, ja küsisin, mis ta arvab, kuidas ma seda valesti loen. Ta vastas õigesti: "Apteeker?" 😀 Nii juhtub, kui Harglat piisavalt palju lugeda. 

Melchor on võrdselt kriminaalse ja kangelasliku minevikuga politseuurija. Kuigi raamat algab ülijõhkra mõrvajuhtumiga (mis loomulikult raamatu lõpuks ka laheneb), siis see on taas üks sellistest põnevikest, mis on hoopis muu keskse teemaga. See on tegelikult Melchori loo raamat. Tema minevik, kardinaalsed elumuutused ja pere saavad kindlasti rohkem tähelepanu kui tegelik mõrvalugu, mis arvestades toimunu brutaalsust on ehk isegi ootamatu. Cercas läheb isegi nii kaugele, et tekitab loos pärast esimest uurimisnädalat paarikuulise pausi, mis tähendab, et praktiliselt kogu politseitööst ja uurijate mõttekäikudest jääb lugeja lihtsalt ilma. Nii et kes ainult põnevust otsivad, võivad pettuda. Aga mina eelistan lihtsalt hästi kirjutatud raamatuid keskpärastele või kehvadele, mis iganes nende sisu siis ka on. 

Ega Cercast üldiselt liiga lihtne lugeda pole, kui "Piiriseaduste" ja "Salamise sõdurite" põhjal mingeid järeldusi teha (Toledo kirjastuse väljaanded), pigem on need ikka acquired taste edasijõudnud lugejale. Selles mõttes on "Terra Alta" küll puhas ajaviitekirjandus, kuigi kvaliteetsem kui paljud kriminaalromaanid just Melchori ja tema elegantselt välja kirjutatud äärmiselt huvitava ja keerdkäike täis kujunemisloo ja sama ootamatute pööretega oleviku tõttu. 

Mis natuke nukraks tegi, oli see, et tõlge oli paiguti  veidi küsitav. Ega ta nüüd otsast otsani halb ei olnud, aga lauseehitus pani aeg-ajalt kukalt kratsima. Samamoodi küsisin ma enda käest raamatu algusest peale korduvalt, mida kurja on tõlkijale ja toimetajale teinud komad, et neid üldse marjamaale ei taheta lasta. Aga siis  leidsin ma need puuduolnud komad kõik ühest ja samast lausest korraga üles: 

"Kui Melchor järgmine kord Vivalesega iganädalasele lõunale läks, rääkis talle Cabrera visiidist ja advokaat, kellel polnud aimugi, kellele omistada pettuse, mida ta aastate eest oli sepitsenud, et Melchor pääseks viivitamatult politseikooli, lekkimist, manitses teda, et ta vähemalt mõnda aega ei kalduks oma tööülesannete täitmisest karvavõrdki kõrvale, lõpetaks tema pädevusse mitte kuuluva juhtumi uurimise ja ootaks, mis edasi saab." 

Et voilà! Siin on teile komad.

Kokkuvõtteks. "Terra Alta" meeldis mulle üle keskmise ja kindlasti tahan ma lugeda ka järgmisi Melchori-raamatuid (Varrak on teavitanud, et see on esimene sarjast), ja ma tahaksin neid lugeda isegi ilma mõrvaloota. Vahelduseks on päris hea, kui keerulisema temaatika ja tekstiga kirjanik võtab ette vähemnõudliku raamatu kirjutada, siis ei hirmuta lugejaid päris ära. 😁

Ja päris lõpetuseks – veidra kokkusattumuse tahtel lugesin ma "Terra Altat" teel Tallinnasse, õpilastega õppereisile. Samal päeval oli Tallinnas HeadRead festivali raames Mari Laane intervjuu Javier Cercasega, kuhu minul kandva kantseldamisrolli tõttu minemata jäi. Aga vähemalt oli mul lektüür väga kohane. 

Carlos Ruiz Zafón "Marina"

 Ma arvan, et see on üks ilusama kaanepildiga raamatuid, mis ma kunagi lugenud olen. Seda, miks sama autori "Uduprintsi" eestikeelsel väljaandel peaaegu äravahetamiseni sarnane kaanepilt on (võib-olla ma nüüd natuke liialdasin, aga no vaadake ise, ma panen pildi ka alla), peab Varrakult küsima. 

Tõlkija Kai Aareleid. (5/5)

Kui natuke sisust kuivalt rääkida, siis pajatab lugu 15-aastane Oskar, kes on seiklushimulise loomuga ja läheb meeleldi uurima vanu maju ja surnuaedu, kuhu mina elades nina ei topiks. Nagu hea loo puhul ikka, hakkab lugu hargnema ja mingist hetkest peale ei ole põhimõtteliselt võimalik "Marinat" enam kuskile žanri lahterdada. Peaasjalikult on see vist noorteromaan, aga see on ikka kõike muud ka - armastusromaan, krimilugu, mingi maagilise realismi ja lihtsalt maagia segu, kindlasti ka arenguromaan (Bildungsroman) ja võib-olla on see lihtsalt muinasjutt, sest need ei pea ka alati nii õnneliku lõpuga olema. Ma arvan, et me leiaks mõne määratluse veel, kui ainult tahaks. 

Ma pole varem Zafóni lugenud, aga ma olen ikka öelnud, et mingi määramatu ühine joon on hispaaniakeelsel kirjandusel täiesti olemas, nagu ka venelastel või prantslastel. Venelasi painab mingi igavene spliin. Prantslased on romantikud. Aga hispaanlastel on imeline oskus kirjutada rusuvatest asjadest nii, et see põimub mingi ootamatu kerguse, hapruse ja iluga. "Marina" on põhiliselt ikkagi sünge, ükskõik kust otsast vaadata. On räpaseid rentsleid, Frankensteini koletise laadseid tooteid (ei tea, kas üks tegelane on meelega Maria Shelley nimeline?), reetmist ja kättemaksu. Must liblikas, mis iseenesest on ju kaunis, on suhteliselt koleda sisu sümboliks. 

Aga ka selles kohutavas maailmas on Marina ja tema isa nagu üks helge oaas, mis soojendab ja sisendab lootust. Nad on üdini head ja näevad ka teistes head, hoolimata pereema traagilisest kaotusest, mis kunstnikust isa nii rängalt tabas, et ta maalimise igaveseks lõpetas. 

Zafón kirjutab süžeele vaatamata ilusasti, väga ilusasti. Ja ta kirjutab nii-öelda lõpuni välja – kogu see hirmus lugu ja taustsüsteem teenib oma eesmärki, sest selle taustal tõusevad Marina ja ta isa sooja päikesena kõigest kõrgemale ja kõigest olulisemaks. Kuni on inimesi, keda armastada, ei ole kõik kadunud. 

Diego Arboleda, Raúl Sagospe "Kortsutatud paberid"

Kui Toledo kirjastus Facebookis teatas, et nendel on uus raamat välja tulnud, siis mõtlesin, et näed, jälle üks raamat, mille ma peaksin endale soetama. Aga tark ei torma - eile tuli mulle ootamatu pakiteade ja selgus, et kui raamat tahab sulle koju tulla, siis tuleb ta iseenese algatusel ja Toledo suurepäraste inimeste väikesl mahitusel niigi. Suur-suur-suur aitäh!  💓

Kuna tegemist on lasteraamatuga, siis võib siin spoilimist olla enam kui näiteks minu krimiraamatute tutvustustes. Olge siis hoiatatud igaks juhuks. 

Jaime ja Greta on vend ja õde, kelle ema on kunstnik ja isa kirjanik. Vanaisa oma väimeest ei salli, sest kui ema arvab, et isa on professionaalne kirjanik, on vanaisa arvamusel, et isa on professionaalne logeleja (soovitan siinkohal siiski vanaisa üle kohtumõistmise pausile panna, sest raamatu lõpuks võib teie arvamus muutuda). On aasta 1937 ja Hispaanias käib kodusõda. Kuna see on lasteraamat, siis sõjast eriti palju juttu pole, küll aga on seda ridade vahelt näha küll, eriti kui väike Greta ei saa õudusunenägude pärast magadagi. 

Ema viib lapsed oma isa juhitavasse sanatooriumisse, kus pole küll enam ühtki klienti, on vaid natuke teenindavat personali. Aga kuigi kilente pole, pole seal teisest küljest ka pomme ja Greta saab jälle magada. Sanatooriumisse ilmub aga koletis, päris jube elajas, kellel on silmad kus juhtub, jalgu "vähemalt sada või mitte ühtki", ja ta märatseb nii aias kui sanatooriumis sees üsna koledasti ringi. Ilmneb, et sanatooriumi ümber elab palju ka inimkoletisi, kes näevad sama moondunud ja jubedad välja. Kuid sanatooriumi klaverimängija ilus muusika ja lõõgastavad raviprotseduurid teevad loomkoletisest ilusa hobuse ja inimkoletistest jälle tavalised inimesed. 

Raamatu epiloog selgitab, et lastele võib sõjast rääkida küll. Ja et sõda oma pommide ja hirmuga teeb nii loomadest kui inimestest äratundmatud koletised, nagu näiteks Hispaania kodusõda tegi selle küla inimestega, kes raamatus sanatooriumisse abi saama tulid.

Jah, ma arvasin selle küla nime ära kaks rida enne, kui see raamatus välja öeldi. Tagasi mõeldes oleks juba ammu enne klikk ära käima pidanud. Vaadake ise altpoolt.

"Kortsutatud paberid" on raamat, mis tuleks kiiremas korras lülitada koolides vähemalt soovitusliku lugemise nimekirja, kui mitte päris kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kui lasteraamat, mis on tegelikult täitsa kerge lugeda, annab lastele võimaluse mõista elu suuri, süngeid ja kurbi teemasid, siis on see ikka väga-väga hea raamat. Täiskasvanuna lugedes muidugi tajusin kõiki neid süngeid alatoone näiliselt lõbusate ridade vahelt juba päris algusest, nii et minu jaoks oli see üks tõsine raamat algusest peale. Kohe tekkis paralleel ka Frederik Bakmani imetabase raamatuga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust", kus vanaema selgitab Elsale, et "kõik koletised ei ole sünnist saadik koletised, mõned koletised on murekoletised". 

Ma saan aru, et naistekaid on ka vaja. Aga ma ikkagi tahan tänada Toledot selle eest, et nad annavad järjepidevalt välja raamatuid, mida lõpetades tabab sind korralik - parema sõna puudumisel - raamatupohmakas. Sinna sisse sa jääd ja seal sina heljud ja välja... nagu ei tahakski. 

                                            (Pablo Picasso "Guernica")

Diego Arboleda, Raúl Sagospe "Lewis Carrolli lugemine keelatud"

Ja kui juba noortekas loetud, siis võib ju vahelduseks ka lasteraamatuid lugeda. :D

Üldiselt ostan ma lasteraamatuid eelkõige oma kolmele käblikule, aga selle ostsin endale - sellepärast ka blogi.

Toledo kirjastus on järjekordselt kümnesse tabanud. On lasteraamatud ja on kvaliteetsed lasteraamatud. See tuli kvaliteedimärgiga. Lugemine oli nagu guilty pleasure, pugesin laste eest peitu magamistuppa ja nahistasin seal lugeda, väga vaikselt, et nendele minu olemasolu ei meenuks.

Eugéne Chignon on nooruke koduõpetajanna, kes oskab küll hästi prantsuse ja inglise keelt, kuid on - nagu raamatus teda nimetatakse - katastrofinna. Kui tema nähtavale ilmub, oleks tark absoluutselt kõik liikuvad esemed (ja kindlasti esmajärjekorras purunevad esemed) silma eest kaugele ära panna.

Eugéne saab Ameerikasse väga veidra töö - ta peab õpetama väikest Alice'it, kuid ta ei tohi iitsatadagi Lewis Carrollist ja tema raamatutest. Nendest ei tohi juttugi teha ning üleüldse ähvardab teda silmapilkne vallandamine, kui ta vähegi vääratama peaks. Perekonnas on karm isa, kindlakäeline ema, ema veider pidevnäljas vend ning Alice, kes näeb välja täpselt nagu Carrolli Alice, aga seda ei tohi ju öelda.

Eriti keeruliseks teeb saladuse hoidmise see, et Carrolli-Alice'i prototüüp on linna tulemas ning saatuse tahtel korraldab üritust muuhulgas ka raamatu-Alice'i isa. Tegevustik läheb üpriski kuumaks ning vürtsi lisavad tohutult omapärased karakterid.

Peale karakterite olid kui kirsiks tordil igasugused ägedad nimed. Kui perekonnas on lapsed Uhque ja Ylbe, siis palun ma siinkohal edastada raamatu tõlkijale (Ehte Puhang) itsitavad tervitused.Neid nimesid oli seal veel kamaluga. Hästi valitud tekstid ja lihtsalt ülihead tõlked on minu jaoks saanud Toledo firmamärgiks. Samuti meeldisid mulle väga raamatu lõpus olevad mõttetud pühendused.

Ühesõnaga, see oli armas ja naljakas ja igapidi nummipall. Kirjastuse lehe andmetel on see ka kuulutatud Hispaania parimaks lasteraamatuks. Ma kujutan ette, et lastele võib see väga meeldida. Igatahes kavatsen ma seda oma käblikutele ka propageerida, kuigi paraku on mu kaks vanemat last lugemislutika hammustuse vastu täiesti immuunsed. Proovime siiski. :)

Enrique Vila-Matas "Dublinesk"

Down stucco sidestreets,
Where light is pewter
And afternoon mist
Brings lights on in shops
Above race-guides and rosaries,
A funeral passes.

The hearse is ahead,
But after there follows
A troop of streetwalkers
In wide flowered hats,
Leg-of-mutton sleeves,
And ankle-length dresses.

There is an air of great friendliness,
As if they were honouring
One they were fond of;
Some caper a few steps,
Skirts held skilfully
(Someone claps time),

And of great sadness also.
As they wend away
A voice is heard singing
Of Kitty, or Katy,
As if the name meant once
All love, all beauty. 

(Dublinesque, Philip Larkin)

Tegelikult on Larkini luuletus, mis raamatus üsna kesksel kohal on, ka suurepäraselt ära tõlgitud. Aga enda harimine pole kunagi kedagi lollimaks teinud. 

Nagu näha ka juuresolevalt pildilt, lugesin ma seda raamatut hooga, mis kahandas tunduvalt mu minijärjehoidjate hulka. Mõni on kohe selline. Kui keegi aforisme kogub, siis siit tuleb neid hulganisti - mõni autori enda oma, suurem jagu kellegi teise oma, sest lugu on umbselt täis tsitaate ja viiteid teiste kirjanike teostele. 

Teksti kvaliteet on muidugi kosmiline. Mõneti on see just kvaliteeditaseme poolest võrreldav Philip Rothiga, aga vahe on selles, et Rothi lugedes ei olnud mul pidevalt huulil sardoonilist irvet. "Dublinesk" räägib küll iseenesest loo, mida võiks pidada traagiliseks - alkohoolikust ja arvutiautistist endine kirjastaja, kelle äri on läinud pankrotti ja naine ähvardab ta maha jätta (ja lõpuks jätabki), kui mees uuesti jooma hakkab jne jne -, aga ometigi on kogu see lugu vürtsitatud paraja irooniakogusega. Ja sardoonilisele naeratusele lisaks kerkis aeg ajalt üllatusest ka emb-kumb kulm, kuna lõik või lausegi võttis siin-seal täiesti ootamatu pöörde. 

Mõni näide.

Kuu särab - mis tal muud üle jääb - üle eimillegi uue. (lk 262)

Celia, mu arm, sa ei kujuta ette kui aeglaselt langeb lumi universumile ja kõikidele elavatele ja surnutele ja sellele lollakale Corki noormehele. (lk 288)

"Ma tahan selle Celia vana armukesega rääkida." 

"Kas ta polegi siis surnud?"

"Sa tead väga hästi, ema, et sellised pisiasjad meid ei kõiguta." (lk 323)

Seesinane endine kirjastaja Riba mõtleb välja üldise romaaniteooria, mille järgi peaks igas korralikus romaanis olema viis põhielementi: intertekstilisus (seda on "Dublineskis" ikka korralikult), seosed kõrgema poeesiaga (vabalt), moraalse maastiku allakäigu teadvustamine (ikka saab), stiili kerge ülimus süžee suhtes (ilmselgelt) ja kellana edasitiksuv kirjutus (tiksub seal edasi-tagasi, aga tiksub ikka lõppkokkuvõttes edasi). Kirjanduse kui sellise pärast valutab ta südant ja näeb, kuidas "õudusromaanide kuldvasikas sünnitab tobeda legendi passiivsest lugejast" - mis, kui järele mõelda, polegi ju nii vale. Ja siis ongi vaja võtta James Joyce'i tüvitekst ja selle põhjal hakata pidama kirjanduse matuseid. 

Mulle tõesti väga-väga meeldis. Kui mõnda raamatut lugedes tundub, et igasugu vihjeid ja intertekstilisust on liigagi, et kirjanik nagu eputaks oma teadmistega, siis "Dublinesk" on läbinisti võluv ja omamoodi armas raamat. Ja tekitas soovi ka Joyce'i "Ulysses" korralikult läbi lugeda - ülikooliajal käis see törts ülejala. 

Kuna välja on raamatu andnud Toledo kirjastus, siis kui nad kunagi seda blogi lugema satuvad (sest tavaliselt satuvad), siis ma küsiksin neilt a) kui palju nad oma kirjastuse võlu ja valu Riba omaga samastavad (sest ka Riba andis välja väärtkirjandust ja otsis 'seda ühte' uut kirjanikku, keda tema avastada saaks) ja b) kas läbiv 'Worldi fail' on näpukas või oli ka originaalis selline kirjapilt. :P 

Ja taas tahaksin ma eraldi kiita tõlkijat, kelleks sedakorda jällegi Triin Lõbus. Ma olen seisukohal ja jään sellele alati, et kui asi puudutab ilukirjandust, siis on tõlkija ikkagi kaasautor, mitte lihtsalt vahendaja. Kui tegemist on suvalise naistekaga, mille tekst mingit erilist pingutust ei nõua, siis see on iseasi. Kuid sellise alusteksti puhul, kus iga lause on ilmselgelt olnud kui pisikene pärl, oleks lausa kuritegu kasutada keskmise või kahtlase kvaliteediga tõlkija teenuseid. "Dublineski" tõlge on särav ja värske. Lihtsalt suurepärane. 

Antonio Muñoz Molina "Talv Lissabonis"

Olete te kunagi näinud sellist und, kus kõik on väga segane, asjad ja inimesed hüppavad igalt poolt uuesti välja, täiesti sürreaalsetest kohtadest, aga see kõik peab nii olema ja unes ei teki mitte mingisugustki kahtlust, miks need inimesed seal on, miks sa ise seal oled, miks toimub mingi liikumine punktist A punkti B (aga see võib vabalt olla C või D, sest sa ise ka päris täpselt ei tea, ainult seda teadki, et kõik on õige) jne jne.

Ja saitegi "Talve Lissabonis" läbi.

Nüüd selgitame. TEGELIKULT on selles loos täitsa faabula. Isegi põnevik. Aga kogu loo üle on tõmmatud mingi lüürilise müstilisuse loor. Kui hakkaksin ütlema, et seda on mingite võtetega vürtsitatud, siis oleks see vale, sest vürtsikus on erksus. Aga see on pigem tõesti nagu film noir, millega seda võrreldud ongi.

Tegevus toimub lõpuks tõesti isegi Lissabonis. Suuremas osa raamatust on Lissabon pigem sümbol, mingi kaemus, mille poole püüeldakse, mida igatsetakse. See on paik, kus peaksid täituma unistused ja kus saab olla õnnelik. Aga kui raamatu lõpuks Lissaboni ka jõutakse, siis on see veel trööstitum paik kui kõik eelmised. Õnn, nagu öeldakse, on inimeses endas. Või siis teda pole. Peategelaste elu on keerdkäike täis, on ohtu, on armastust (kuigi kuna see armastus on kolmnurga kujuga, siis enamasti küll on õnnehetked armastusloos üürikesed ja väljavaateta), on painet. Kindlasti võiks sellist armastust nimetada ka romantiliseks, aga ma olen ikka vist piisavalt vana ja igav ja ütlen, et aitäh, sellist põnevust ja kurblikku romanssi mulle endale küll tarvis ei ole.

Aga oi-oi, kui hästi on raamat kirjutatud! Kogu see unenäolisus, õnneliku lõputa loo kurblikkus, kogu filmilint jookseb, kindlasti must-valgena (jazz on ju ka ometi vaata et peategelane), pausid kannavad.

Ja eraldi kummarduse (sügava) teen tõlkija Triin Lõbusale. (Pikk aplaus.)

Ja teine kummardus (sama sügav) minu virtuaalsõpradele Toledos!

Javier Cercas "Salamise sõdurid"

Ma tegin endaga mõnevõrra distsiplineeriva kokkuleppe - ei loe enne ridagi uuest raamatust, kuni kõik loetud raamatud blogisse kantud ei ole.

Jäänud on veel kolm postitust. :D
Ja siit tuleb neist esimene.

Minu Toledo-lembus on juba teada. Tellisin siis järjekordse portsu raamatuid (sest neid pole iial küll ja riiulites on veel ruumi üsna rohkelt) ja kommi sain pealekauba. Väga hea komm oli, muide. Aitäh.

Esimeseks sellest kolmplektist võtsin ette "Salamise sõdurid", sest salamisi oli mul hea meel selle üle, et see on natuke õhem ka kui "Õmblejanna Madriidist" - õpetajal pole detsembrikuus just ülearu palju aega.

Raamatu läbiv teema on Hispaania kodusõda, tegelased reaalselt eksisteerinud, mõlemad pooled esindatud. Suurimat tähelepanu pälvib Rafael Sanchez Mazas, kes kodusõja lõpupoole üsna imelisel moel ja ehku peale hukkamisest pääseb. Lugu ise on üsna haarav ja ajaloohuvilistele on see kindlasti üks väike tore maiuspala. Tegemist on kirjaniku läbimurderomaaniga ja kindlasti on see hästi kirjutatud, aga ma peaks ütlema, et minu ajaloohuvi ei olnud võibolla päris piisav. :D

Seda ma nüüd ka päris öelda ei saa, et mulle poleks see lugu meeldinud. Nautisin ikka ja mulle läks korda just inimlik aspekt kõige selle sõjanduse juures. Kuna raamat keskendus ka kangelase kui sellise olemusele, siis see läks mulle rohkem korda kui otsene tegevus. Raamatu üks kangelasi ütleb, et elus kangelasi ei ole olemas - kõik kangelased on "surnud, surnud, surnud". Ma ei tea. Ei ole ikka nõus küll. Võibolla on see nii sõjakangelastega, aga kangelasi on meil igal sammul, täiesti elavaid. Oleneb ilmselt kangelase määratlusest, ja selles on ilmselt igal inimesel täiesti oma vaatepunkt.

Nii et raamat, võibolla mitte küll lemmik, pani mõtisklema ja endamisi aru pidama.

María Dueñas "Õmblejanna Madriidist"

Ühtlasi ka aitäh Toledo kirjastuse töökale kollektiivile, kes tellimusi usinasti ja kärmelt täidavad.



Raamatu sain kätte laupäeva õhtul, mil mul tõesti enam aega lugeda ei olnud, aga kuna mul on hetkel laps haige ja oli paar päeva rohkem aega, siis sai see 595 lk isegi ootamatult kiiresti otsa. Nii et kõigile, keda see huvitas (sest on the grapevine olen ma kuulnud, et huvitas), nüüd on läbi. :D

Peaks ütlema, et esimese 30 leheküljega oli juhtunud rohkem kui üheski Barbara Cartlandi raamatus (kuigi põhisüžee raamatu alguses oli üsna sama) ja enamuse inimeste eludes kokku. Pidin juba kirjutama "rohkem kui minu elus kokku", aga siis mulle tuli meelde, kuidas mina oma mehega kokku sain ja abiellusin ja siis ma võtsin oma sõnad ilusti tagasi jälle. Meenus ka Ibseni "Nora", mida lugedes ma tõsiselt Nora peale kuri olin - no kamoon, naine, sul on mees, kes sind armastab, kodu, ja sina leiad mingi läikivate sulgedega ilusasti siriseva sinilinnu, kes silme eest korra läbi laperdab ja juba sa järgnedki "oma südame kutsele" ja lased kõik vastu taevast. Võibolla küll ei olnud Ignacio ka päris Sira tüüp, aga nii üldiselt. Sinilind oli sama mõttetu.

Tõsine krahh Sira elus näitas päris tõeselt, kuidas meie kõigi elu võib päevapealt muutuda - vahel on see meie süü, vähemalt osaliselt, vahel mitte - ja kuidas me sellest välja ehk ei tulekski muidu kui sõprade ja lihtsalt heade inimeste toel.

Ja siis ma arvasin, et noh, jalad jälle all, mis nüüd selle poole raamatuga enam tehakse, mis veel lugemata oli, aga tegelikult siis see õige andmine alles käima läks. Päris hea meel oli, et just nüüd oli mul aega ilusti järjest lugeda ja nautida nii lugu kui ka head tõlget (aitäh! - mul on tõlgete vastu omamoodi newfound respect tekkinud viimasel aastal) ja et ei pidanud kõige huvitavama koha peal tööle minema või midagi. Lugu oli tõeliselt köitev ja ma hakkasin mingil hetkel mõtlema selle peale, et raamatust on tehtud menukas seriaal, aga mina seda vist vaadata ei suudaks. Pinget oli mingitel hetkedel nii palju, et lugeda võib, aga visuaalis oleks vist põnevuse ülepinge nii suur, et mul tekiks lühis. :D Samas, mõne padja ikka leiaks, kuhu kõige pinevamate kohtade ajal peituda... Jänes nagu ma olen.

Sira ei olnud jänes. Kaugel sellest. Selleks ajaks, kui algas Teine maailmasõda, olid tema isiklik sõda juba peetud ja kuigi ta nii mõnegi lahingu kaotas, siis sellesama isikliku sõja ta ikkagi võitis.  Mida ta hiljem isiklikus plaanis võitis või kaotas ja kumb pool peale jäi - kes teab. Epiloog on ka selles osas tahtlikult narritav-nörritav.

Aa, muide, tegevus käib 30. aastatel Hispaanias ja Marokos. Et te teaks. Hispaania kodusõda, Hitler, Franco. Kõik see värk. Ajaloolisi isikuid marsib läbi nagu Tulgi "Foogtis".

Kokkuvõtteks - "Õmblejanna Madriidis" on raamat, kus on koos nõretavalt melodramaatiline hävitav armastuslugu, ellujäämisromaan ja spiooniromaan. Kõik kenasti üksteise järel. :D

Eduardo Mendoza "Gurbilt teateid ei ole"

Oli see vast huumoripärl!

Absurdihuumorit kas armastad või üldse ei salli. Mina olen väga absurdihuumorilembene ja seetõttu sobis Facebooki lugejatenurgakeses reklaamitud raamat, mille ma Tartu RR-st Saaremaale vedasin (no mis ma teen) mulle enam kui hästi.

Kaks tulnukat maanduvad Maa ja maalaste uurimise eesmärgil Katalooniasse, võtavad inimeste kuju ja hakkavad möllu tegema. :D

Gurb on see, kes kohe alustuseks kaduma läheb, kuna on võtnud blondi poplauljanna kuju ja sukeldub kohe väga populaarsena rahva sekka ja kaob. Teateid temalt ei tule ega tule. Nimetu minategelane üritab kõigest väest teda leida ja kui see lõpuks õnnestub, teevad mõlemad ühise elumuutva otsuse. Aga seda lugege ise.

Panen siia isutekitamiseks ühe lehekülje raamatust.

Mul on olnud lustlik pühapäevapärastlõuna. :P