Carin Gerhardsen "Isa, ema, lapsed" / "Unelaul"

Paneme need kaks kokku. Sama sari ikkagi (Hammarby), samad tegelased, sama lugu. 

"Piparkoogimaja" järjed ei valmistanud pettumust. Teises osas avastab väike kolmeaastane Hanna, et ema on väikevennaga kuhugi välja läinud ja tema maha jätnud. Ta on ema peale kuri, aga ühe kolmeaastase kohta on ta õnneks väga kraps ja leidlik. 

Samal ajal hakkab Sjöbergi meeskond uurima päris mitut kuritegu, kuid lugeja ei lase end petta ja teab, et kui kriminull hakkab otsast väga haralise kahvliga minema, siis kuskil on ikkagi see kokkusaamise tund ja koht ja mitme kuritöö asemel on tegemist üheainsa kurikaelaga. 

Sjöberg ise, armastav pereisa ja abikaasa, mängib aga eraelus päris ohtlikku mängu tulega, mille on käima lükanud korduv painajalik unenägu. Mõtlesin, et Sjöberg, sa oled ikka nii otu... Samas krutib ennast kiiremini jooksma ka kõrvaltegelaste elu. Petra teeb avastuse, mida ta ei suuda õieti seedidagi, sest kui sa ei saa usaldada ka oma töökaaslast, keda siis üldse? 

"Unelaulus" on aga vaat et kõik tegelased natuke probleemidega. Nagu sageli juhtub, on mõrvatööde põhjused kuskil kaugel minevikus ja nagu ilmneb, on see igiammune juhtum kõiki jäädavalt kahjustanud. Seekord puudutab juhtum üht Sjöbergi kolleegi ka väga isiklikult ja töökaaslastele avanevad tema küljed ja teadmised tema kohta, mida keegi kahtlustanudki ei ole. 

Taustaloos saab Sjöberg oma unenägude selgituse kätte ja tundub, et sellega seoses võiks mõistus ka koju tulla. Lootust selleks tundub olevat. Samuti saab selgeks, et Petra on õnneks olnud valedel jälgedel ja lugeja saab ka teada, kelle jälgedel ta oleks pidanud olema (kui nüüd jälle seda järgmises osas pea peale ei keerata), aga Petra veel mitte. 

Ma pean nõustuma nendega, kes sarja Läckbergi Fjällbackaga võrdlevad. Sarnasusi on palju, nii stiili kui sisu poolest. Ja kuna tublid politseinikud hakkavad mulle juba vaata et armsaks saama, siis praegusel überkiirel perioodil koolis ei julge ma lubada, et aju üldse rohkem vastu võtta suudab kui ladna sulega kirjutatud krimkasid. Eks ma korgin enda premeerimiseks kohe järgmise osa lahti, sest kuidagi peab inimene ennast lohutama, kui 70-leheküljelise õpilasuurimuse kallal terve päev istutud on. :) 

Carin Gerhardsen "Piparkoogimaja"

Hammarby-sarja esimene raamat (ohkan, sest neid on ka kaheksa...). 

Kuigi ka Skandinaaviast ja ilmselt kvalifitseerub ka noir'iks, siis ometi on see pisut helgem vähemalt oma taustaloo poolest, sest peauurija Connyl on äärmiselt tore, armastav ja toetav perekond karja lärmakate, kuid vahvate lastega (kelle sekka kuuluvad ka adopteeritud kaksikud). Samuti ei ole siin ka kuskilt näha mingit nn politseiniku painet: kõik on normaalsed inimesed, saavad omavahel hästi läbi ja ülemused isegi kuulavad oma alluvad täiesti viisakalt ära, kui need täiesti mõjuvatel põhjustel vahel natuke mingist lubatud piirist üle astuvad. 

Lugu ise muidugi nii helge ei ole ja tuhkur hobune ratsutab, surm seljas, läbi mitmegi inimese maja (raamatus pole mingit hobust, ärge otsima hakake). Nagu eelmiseski raamatus, on kuritööde juured kuskil kaugel aastate hämaruses, aga siin peab küll autorile au andma, et ta võtab sellele taustale värvi andmiseks piisavalt aega. On üheselt selge, et mingit vabandust lugeja kellelegi otsima ei pea, aga ometi on võimalik mõista, kuidas ja kust sünnivad inimesed, kes selliseid tegusid ühel hetkel oma elus toime panema hakkavad. Koolikiusamisele pööratakse praegu ikkagi juba õrnas eas õnneks palju rohkem tähelepanu ja ükskõiksuse surmapatus ei saa enam väga kedagi süüdistada. Aga praegu ei ole ka aasta 1968.

Mingid ühised nimetajad Rootsi krimis kindlasti on. Kui oled lugenud Adolfssoni ja Läckbergi raamatuid, siis neis kõigis on palju sarnast – isegi kui lugu ise on üsna võigas või traagiline, siis ometigi paistab vaimusilmas kuskilt kerges suveõhus lehvivate pitskardinate vahelt sisse suviselt soe ja rõõmus päike ja laual aurava kohvitassi kõrval lõhnab värskelt ahjust tulnud kaneelirull. See on mingi je ne sais quoi, milles on kindlasti oma koht politsei usaldusväärsusel. Nad oleks kõik nagu konstaabel Björkid Lillköpingis, sõbralikud, aga turvalisuse etalonid.  

Tjah. Ju ma ikka loen seda sarja edasi ka.