Valeria Luiselli "Kadunud laste arhiiv"

Ma eeldan, et keegi, kes põgeneb, ei ole veel pagulane. Pagulane on see, kes on juba kuhugi jõudnud, teise riiki, aga peab ootama määramata aja, enne kui tegelikult, päriselt kohale jõuab. Pagulased ootavad kinnipidamiskeskustes, varjupaikades või laagrites; föderaalse järelvalve ja relvastatud ametnike pilgu all. Nad ootavad pikas järjekorras sööki, voodit, kuhu magama heita, ootavad, käsi püsti, et küsida, kas võib tualettruumi minna. Ootavad, et neid välja lastaks, ootavad telefonikõnet, kedagi, kes neile järele tuleks ja nad kaasa võtaks. Ja siis on pagulasi, kellel veab ja nad saavad oma perekonnaga jälle kokku, elavad uues kodus. Aga isegi nemad ootavad endiselt. Ootavad kohtuteate saabumist, kohtuotsust kas väljasaatmise või varjupaigaloa andmise kohta, ootavad, et teada saada, kus nad viimaks elama hakkavad ja mis tingimustel. Ootavad, et neid kooli vastu võetaks, et töökoha leiaks, et saaks arsti juurde minna. Ootavad viisasid, dokumente, lube. Ootavad vihjeid, instruktsioone, ja siis ootavad veel. Ootavad, et nende väärikus taastuks.

On lihtsalt imeline, kui sul on sõbralistis ka kirjastused. Ühel ilusal päeval potsatas mu Hollandi-Raamatukupja mahitusel (nagu ma aru sain) pakiautomaati Toledo järjekordne ja jällegi suurepärane raamat. Väga suured tänud nii Hollandisse kui Toledo tublidele töömesilastele, kes oskavad teri sõkaldest eraldada ja avaldada raamatuid, mis on ka avaldamist väärt. 

Samas tuleb aga kohe ka hoiatuseks öelda, et kerge see lugemine küll ei ole, ei stilistiliselt ega sisu poolest. Pole ausalt ka ime – autoripoolses järelsõnas tuleb välja, et raamatusse on väga sihilikult põimitud kujundeid ja fraase erinevatelt autoritelt. Samuti on teksti vahele pikitud nn arhiividokumente ja -fotosid, mis pole ka liiga tavaline võte.

Kui natuke lihtsustada, siis võib ju isegi mingi faabula taastada, sest on perekond, kes läheb vanemate kireprojektide tõttu New Yorgi kodust autoga matkates Arizona piirialadele. Juba enne reisi on vanemate abieluõnne hakanud pragundama nende erinevad huviobjektid: isa soovib uurida apatšide viimaseid iseseisva elu päevi, kuid ema soovib leida kaht Mehhikost tulnud, aga kaduma läinud lapseeas õde. Tüdrukute ema ütleb, et neid on pärast salaja Mehhiko-USA piiri ületamist kogumispunktis nähtud, aga ühest hetkest neid seal enam ei ole. 

 

Päris sisu ma ümber jutustada ei taha, sest üllatus- ja ahhetusmomendid jäägu ikka igaühele endale avastamiseks. Aga seda tahan küll öelda, et Luiselli kirjutab nii paljud asjad sümboliteks, mis tegevuse vältel aina suuremaid ja suuremaid mõõtmeid saavad. Arhiiv, kadunud olek, kaamera, auto, kaja jne aina korduvad ja kõlavad järjest valjemini, samas kui lugejas kasvavad nii pinge kui ilmselt ka ahastus asjade üle, mida ta kuidagi mõjutada ei suuda. 

Ka Luiselli ise on töötanud Mehhikost üle USA piiri tulnud dokumenteerimata laste aitamisega. nii et "Kadunud laste arhiivi" temaatika on talle tuttav ja südamele lähedal. Kellel neist lastest on vedanud, on saanud kokku oma juba Ühendriikides elavate sugulastega. Kellel aga vähem veab, lõpetab kas lennukis koos teiste tagasi saadetavate lastega või hoopis täpikestena kuskil Arizona kõrbe kaardil, sest tundub, et surnuid dokumenteeritakse hoopis hoolikamalt kui neid, kes ellu jäävad. Emana ei suuda ma ette kujutada, mis õudused peaks kodus lapsi varitsema, et ma lapsed üksi illegaalselt üle piiri põgenema saadaksin, olgugi et mingi nn "grupiülevaatajaga" koos. Lugematud kilomeetrid mitte rongis, vaid rongide katustel, ohtlikud jalgsirännakud läbi igasuguse elu suhtes vaenuliku kõrbe (kohati ka kuulirahe eest pagedes), lõppsihiks suvalised kogumispunktid USA ametnike armu all... Ja neid lapsi liigub tuhandeid!

Aga siiski pole raamat üksnes Mehhiko kadunud lastest. See on ka peategelaste perest, kes on ise üks suur sümbol, sest kummagi vanema ega ka kummagi lapse nime me ei tea ja ei saagi teada. Nii et ka nemad võivad olla ükskõik meist, ükskõik kes neist inimestest, kes millestki väga hoolivad, aga üksteisest selle tõttu lahku kasvavad. Või lapsed, kes oma vanemate tähelepanu eest üsna drastilisel kombel võitlema peavad. Seegi on omaette üldistav sümbol. 

Räägime tõlkija Anne Lange tööst ka. Mulle meeldivad alati sellised tõlked, mis mind sõnavalikuga üllatavad, eriti siis, kui ma pole selliseid sõnu kunagi isegi kuulnud. Näiteks kui raudteejaamu, lennujaamu või bussipeatusi nimetatakse "siirderuumideks" või kui piima "kõõnitakse" või kui mõtteavaldus on "känklik" (kumbagi pole sõnastikes olemas). Samas on tekstis ka mesilase hammustus ja vot sellega ma ei tea küll, mida peale hakata. :) 

Aa, ja muide. Suure osa "Kadunud laste arhiivist" kirjutas Luiselli järelsõna andmetel Pariisis Shakespeare&Co raamatupoe teisel korrusel Silvia Whitmani hoole all, nii et Luiselli on Shakespeare&Co tumbleweed! 

Nagu juba ütlesin, suurepärane raamat, kuid kindlasti on vaja ennast selle lugemiseks õigele lainepikkusele saada ja süveneda, sest meelelahutuskirjandus see ei ole. 

Ángeles Mastretta "Armuvalu"

Veel üks Toledo pärl.

Üldse ei imesta, et mu vend mööda jalutades imestas: "Misasja sina loed? 'Armuvalu???'" Peab tunnistama, et pealkiri eksitas mindki. Samas olin ma üpris kindel, et olgu mis on, mingit nõretavat naistekat Toledo nüüd küll välja ei anna. Olin julge ja proovisin, kahetsema ei pidanud.

Raamat räägib Emilia Sauri, kuid sama palju ka tema vanemate, loo. Diego ja Josefa armuvad esimesest pilgust, ja kui neil oma abielu jooksul ka pisut kemplemist ette tuleb, siis üldiselt võiksid nad olla õnneliku abielu võrdkuju. Isegi oma hingestatumate vaidluste ajal on selge, et nende suhet see ei muuda. Pere seisab kindlalt kui müür ja selles keskkonnas on Emilial võimalik kasvada täpselt nii enesekindlaks nooreks naiseks, nagu temast tuleb.

Emilia õpib isa apteegis palju rohutarkust ning vanemate teadmata vahetab ta peretuttavast arsti juures tšellotunnid arstiteaduse tundide vastu ja temast tuleb kindla käe ja hea diagnoosimisoskusega - kuigi ilma diplomita - arst.

Kuid paraku on 20. sajandi algus Mehhikos üks poliitliste kemplemiste ja kodusõja taimelava ning sellesse mässitakse ka Emilia elu armastus Daniel. Nende suhe on küll tormiline ja kõikehõlmav, kuid mida teha mehega, kellega teil on vastastikku selline armastus, aga kelle peale ei saa kunagi kindel olla, kuna ta kaob taas oma sõjakäikudele ning seda kuudeks ning aastateks? Ning kui sa oled siiski selline naine, kes ühel hetkel tahaks punuda pesa ja luua stabiilse kodu ja pere? Kas sellele on lahendust?

Ja nagu parimatele hispaaniakeelsete autorite poolt kirjutatud raamatutele ja Toledo tõlgetele kohane, on raamatu keel lihtsalt imekaunis ja stiil rahulik ning väljapeetud.

"Ja elu on helde. Sageli annab ta rohkemgi, kui paluda oskad. Aga meile ikka ei piisa."
"Mulle on piisanud," tunnistas Josefa.
"Sellepärast, et sa sündisid täiskuu ajal," vastas Diego.
"Ja mis kuu ajal mina sündisin?" päris Emilia.
"Sina sündisid elektrivalgel," vastas isa. "Kes teab, mida sina kõik elult tahtma hakkad." (lk 64)

Teine tsitaat tuleb eriti tõlkija (Maria Kall) kiituseks. Nautige.
Alles siis tuli Sol toolilt alla ja Emilia aitas tal lahti nööpida tillukesi organdiiga vooderdatud nööpe, mis jooksid üle kleidiselja otsekui külmajudin. (lk162)

Igatahes lugege. Sellel on ajalooväärtus, kirjandusväärtus ja naudinguväärtus.

Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa!

Omast kohast on sellised väljakutsed head, kuna satud raamatutele, mida poleks kunagi ise lugenud. Aga ikkagi tuleb pidevalt peale nii häid raamatuid, mis on tõesti suurem elamus. Kulutan oma aega parem nendele.

Carlos Fuentese "Inezi vaist" oli igal juhul vähemalt tugev lõpp. Hispaaniakeelne kirjandus on oma karvase käpa mulle juba mõni aeg tagasi kindlalt peale pannud. Nagu ma siin just kirjutasin, on vene kirjandusel oma äratuntav nägu. Nii ka hispaaniakeelsel. Rahulik, kiirustamata tekst voogab nagu laisk jõgi, et sellel paadiga liueldes oleks aega jälgida igat lille, puuoksa ja konna. Detailid on olulised, tegevus teisejärguline, taju prioriteet.

Just sedasama taju jahib autor ka selles raamatus. Aga seda teeb ta sulgkerge puudutusega, et mitte segada haprat tasakaalu, eriti arvestades seda, et see taju töötab täispööretel. See on kui unenägu, kus detailid võimenduvad ja viivad unenäo peaaegu psühhoosi piirile, kuna kõik võtab mingi palavikulise mõõtme.

Vurrkanniga lendavad kaasa Beliozi "Faust" ("Vaata, ma mängin Berliozi, sest see on kultuurisündmus, mis õigustab territoriaalset sündmust, mida me kutsume Prantsusmaaks." - lk 46) ja kristallpitsat ('ta läbipaistmatus oli muutunud läbipaistvuseks, läbistatuna paljudest ammustest pilkudest, mis ehk üksnes kristalli sees säilisid paradoksaalsel kombel elusana seetõttu, et nad olid sinna vangistatud' - lk 11), et sümboliseerida armastust, mis on ürgne, tugev, ei lase sind lahti, aga ei pruugi olla kuigi roosiline. Fausti kujundi kohta refereerib Lembit Liivak raamatu järelsõnas Fuentest ennast: "Maailm on täis fauste ja pseudofauste, kes ei teadvusta veenilaiendeid oma jalgadel ja eksponeerivad neid avalikult." Fuentes ütleb ka, et Fausti suur viga on mitte kunagi heastada oma eksimusi.

Peategelane on oma elule ja elu armastusele tagasi vaatav 92-aastane dirigent Gabriel Atlan-Ferrera, kelle arvates on orkestri juhtimine 'nagu noateral kõndimine, kus kasutatakse ära mõningate inimeste vajadust kuuluda ühte kehandisse, olla ansambli liikmed ja olla vabad, sest nad saavad käske ega pea neid teistele või iseendale andma'. Orkestri dirigendil on vabadust vähem, kuid võimu rohkem - samas 'kui kõrgel ka keegi ei istuks, ei istu ta kunagi kõrgemal omaenese tagumikust'. (mõlemad lk 16)

Gabrieli elus on olnud vaid üks suur armastus - lauljanna Inez, kes dirigenti ühtaegu inspireerib ja painab. Nende armastus on kõikehõlmav ja ürgne, segunedeski paralleelselt koopamaalingute-aegse armastuslooga, kus aga Inez end sugugi Gabrieliga ei näe.

Jah. Ma läksin sinna sügavale sisse. Aga ikkagi jõudsin vahepeal ka ärgata ja imestada, kas see, mida tõlkija nimetab Jalapi pipraks, võiks tegelikult ehk olla jalapeno. :)

Raamat kui üks suur aforism.

Jennifer Clement "Palved röövitud tüdrukute eest"

Kui sul veab, siis saad sa üle 20 aasta esimest korda oma üliägedate kursaõdedega kokku. Ja kui sul eriti hästi veab, siis on ühel neist tulnud pähe teistele raamat kinkida. Nagu näiteks sõber Piretil. :) 

Mehhiko on Mehhiko. "Meie maal võid sa minna õue jalutama ja leida hiiglasliku iguaani, tosinate suurte viljade all lookas papaiapuu, üüratu sipelgapesa, kanepitaimi, moone või laiba." (lk 33) "Guerreros on mõne takso armatuurlaual lausa papist silt kirjaga "Veriseid kehasid peale ei võta"." (lk 92) 

Sellises Mehhikos kasvab tütarlaps nimega Ladydi, kes ei ole oma nime saanud mitte sellest, et printsess Diana oli printsess Diana, vaid sellest, et Charles pettis Dianat samamoodi nagu Ladydi litsakas isa oma naist pettis. 

Ladydi elab Guerrero piirkonnas, ühes külas USA piiri ääres. Mehi seal pole, need on kõik Ühendriikidesse läinud. Keegi peale emade ei saa kaitsta oma lapsi, kui narkokartellid reidile tulevad ja tüdrukuid röövida tahavad. Tüdrukud riietuvad nagu poisid ja teevad end võimalikult inetuteks, et mitte kartellide ohvriteks sattuda, kuid alati ei aita seegi. Kaevata kellelegi pole. Kõik on korrumpeerunud. Kaitstud ei ole keegi. Ja Ladydi elu kisub ka vägisi käänuliseks.

Olen siin blogis ennegi öelnud, et on eriline rõõm lugeda proosat, mille on kirjutanud poeedid. "Palved röövitud tüdrukute eest" ei ole erand. Sõnal on kaal.

Jennifer Clement on 3.04.2016 Postimehes avaldatud intervjuus öelnud nõnda: "Mina usun, et ilukirjandusel on vägi, mida ajakirjandusel pole. Ilukirjandus annab hääle inimestele, kes muidu vaikivad või on vaigistatud ja võivad lugejas kaastunnet tekitada. Kirjandus on maailma põhjalikult muutnud. Tänu Charles Dickensi "Oliver Twistile" muudeti laste töötamise kohta käivaid seadusi. Jane Austeni ja Charlotte Brontë romaanid muutsid naiste omandiõigust. Prantsuse kirjanike Emile Zola ja Victor Hugo raamatud muutsid suhtumist vaesusesse ja kaevandustöölistesse. samas ei mäleta me ajakirjandusartikleid, mis sel ajal kirjutati." 

Mul oleks küll ääretult hea meel, kui see raamat annaks oma panuse kõikide nende tuhandete tüdrukute häälekandjana, kes igal aastal Mehhikos kaduma jäävad.