Haruki Murakami "Sputnik, mu arm"

Miks peavad kõik inimesed olema nii üksildased? Miks on vaja muutuda nii üksildaseks? Maailmas elab ju nii palju inimesi ja kõik nad igatsevad teise inimese järele, aga mispärast me peame siis olema nii hirmus üksildased? Miks? Kas inimeste üksildus toidab seda planeeti, et see saaks jätkata tiirlemist ümber Päikese?

Nagu ikka, on mul seoses kooliaasta lõpuga olnud pikk paus, aga saabugu sellele põuale nüüd kuulsusetu lõpp. Siit tuleb Varraku järjekordne kingiraamat. (Vahemärkus: lugesin mingil hetkel mais veel kaks krimkat ka, aga las need jäävad.)

"Sputnik, mu arm" on tegelikult üsna tüüpiline Murakami, mis on juba alustuseks kompliment. Loo jutustaja, kelle nime me teada ei saagi, on salamisi armunud Sumiresse, kellel on aga hoopis teine sättumus ja kes on salamisi armunud endast oluliselt eluküpsemasse korealannasse nimega Myū (seda tähekuju muideks polegi nii lihtne leida), kes on tegelikult Sumire tööandja. Sumire tahaks südame poolest küll hoopis kirjanik olla, aga see ei tule tal veel liiga hästi välja ja kuidagi on vaja end ju elatada. Nii ta veiniäri ajava Myū asjaajajaks satubki ja reisib temaga mööda ilma ringi. Tudengieluga võrreldes on see suur samm luksuse suunas edasi, aga Sumire jaoks on tass ikkagi pooltühi või isegi kolmveerandtühi, sest nii kirjaniku kutsumus kui Myū on jätkuvalt tema jaoks kättesaamatu paleus. 

Toas valitses haudvaikus. Ta pea oli klaar nagu talvine öötaevas. Suur Vanker ja Põhjanael sirasid ka täpselt seal, kus nad olema pidid. Oli nii palju asju, millest ta kirjutada tahtis. Palju lugusid, mida jutustada. Kui ta peas oleks õigesse kohta tehtud avaus, oleks sealt laavana välja jooksnud põletavad mõtted ja ideed, millest oleks üksteise järel pidanud sündima intellektuaalselt uudseid vaimusünnitisi. Sellise "harukordselt andeka uue suure tegija" äkilist esilekerkimist oleksid kõik pidanud kohe märkama. Siis oleks ajalehtede kultuurikülgedel ilmunud muretult naeratava Sumire näopilt ning ta korteri ukse taga oleksid tungelnud kirjastajate hordid. 
Kuid kahjuks midagi sellist ei juhtunud. Tegelikult ei suutnud Sumire mitte ühtegi raamatut lõpuni kirjutada.

Lugu võtab aga kriminaalse pöörde, kui Sumire oma tööandjaga ühel Kreeka saarel puhates kaduma läheb. Myū helistab minategelasele ja kutsub ta endale appi ja tegelikult siit läheb lugu ka sellesse suusajälge, milles Murakami ennast pigem rohkem kui vähem mugavalt tunneb, ja mähib lugeja maagilise realismi valgesse uttu. Hellalt, aga kindlalt. Seekord võtab ta ette paralleelmaailma võimalikkuse ja selle, kuhuni selle piirid ulatuda võivad. 

Kuna Murakami pole krimikirjanik, siis hoolimata loo põnevlikest sugemetest viskab ta lõpplahenduse asemel õhku nii mõnedki küsimärgid. Lugeja hooleks jääb otsustada, kas ta tahab need lahtised otsad kuidagi ise kinni siduda või leppida sellega, et mitte kõik asjad maailmas ei ole must-valgelt selged. Closure jääb tulemata, aga ma olen ikka seda meelt olnud, et ebameeldivad aistingud on ajule kasulikud. Ja kuigi Sputnik on raamatus hoopis teise sünniloo ja tähendusega, on see ka metafoorina siiski kohane, sest inimesed selles loos tiirlevad küll üksteisele lähedal, kuid kokku nad kunagi ei saagi. 

Murakami kirjutab muidugi meisterlikult ja meeldiv lugemiskogemus on temaga alati garanteeritud. Õnneks teeb ka Maret Nukke tõlge autorile au. Nii ripub kuu taevas nagu ärakurnatud neer või nagu virge vaeslaps ning Myū viskab oliivikive tuhatoosi "väga elegantse liigutusega nagu luuletaja, kes lisab teksti kirjavahemärke". 

Küllap ma ükskord need ülejäänud eestikeelsed Murakamid ka ära loen. Ükskord. :) 

Julie Otsuka "Buddha pööningul"

20. sajandi esimeses pooles saabus USA-sse Jaapani immigrantide laine, ning oli terve plejaad naisi, kes sõitsid San Franciscosse jaapanlastest meestega abielluma. 

Kuulu järgi sõid sealsed inimesed ainult liha ja nende keha oli üleni karvane. (---) Sealne keel oli meie omast kümme korda raskem ja kombed arusaamatult veidrad. Raamatuid loeti tagant ettepoole ja vannis kasutati seepi. (---) Valge vastand polnud mitte  punane, vaid must. 

Laevareisi jooksul arutati, fantaseeriti ja võrreldi neile saadetud tulevaste meeste pilte. Kohale jõudes selgus küll, et pildid olid kas kakskümmend aastat vanad või hoopis kellegi teise omad, ja fotoga kaasas olnud ilusa kirjagi oli kirjutanud hoopis keegi teine. Aga seda nad veel ei teadnud. 

Kohale jõudes lõi reaalsus naised nagu kuvaldaga oodatud vormi. Juba kultuuriliselt oli naine oma mehe omand, tema kamandada ja kasutada nagu ta just heaks arvas. Loomulikult lisandus sinna veel immigrantide mitte kõige soositum staatus – jaapanlased tegid (ja väga korralikult) töid, mida ameeriklased ise teha ei tahtnud. Nad rügasid põldudel, kasvatasid puu- ja köögivilju, pesid jõukate kohalike pesu ja küürisid nende põrandaid. 

Vormiliselt on see üks huvitavamaid raamatuid, mis mulle viimaste aastate jooksul kätte sattunud on. Peatükid on kirjutatud meie vormis, aga igas lauses erineva naise kogemus. See tekitab üldistatud karakteri, ühisteks joonteks paratamatus ning kultuurile ja oludele alistumine, kuigi kogemused võivad üksteisest väga erineda. Meie-vorm on solidaarsuse vorm. 

Me sünnitasime tammede all suvel 45-kraadise palavusega. Me sünnitasime aasta külmimatel öödel ühetoalistes osmikutes puupliitide kõrval. Me sünnitasime delta tuulistel saartel kuus kuud pärast saabumist, ja beebid olid tillukesed ja läbipaistvad ja surid kolme päeva pärast. Me sünnitasime üheksa kuud pärast saabumist perfektsed musta juuksepahmakaga beebid. (---) Me sünnitasime nuttes nagu Nogiku, kellel tõusis palavik ja kes ei saanud kolm kuud voodist välja. Me sünnitasime ludinal, kahe tunniga, aga siis tekkis meil peavalu, mis jäi meiega viieks aastaks. Me sünnitasime kuus nädalat pärast seda, kui meie mees oli meid maha jätnud, tütre, kelle äraandmist me nüüd kibedalt kahetseme. 

Ja siis tuli Pearl Harbor, mida küll nimepidi ei mainita, aga ühtäkki hakati mehi kodudest ära viima ja tagatipuks leidis valitsus, et jaapanlased on ohuks julgeolekule, et nad on kõik kahtlased ja tuleb vähemalt rannikualadelt ümber asustada. Ja nii nad läksid. 

Mõned meist lahkusid nuttes. Ja mõned meist lahkusid lauldes. Üks meist lahkus, käsi suu peal ja hüsteeriliselt naerdes. Mõni meist lahkus purjuspäi. Teised meie seast lahkusid vaikselt, pead norus, piinlikkus- ja häbitundega. Üks vana mees Gilroyst lahkus kanderaamil. Üks teine vana mees (---) lahkus karkudega, Ameerika Leegioni müts silmile tõmmatud. (---) Üks mees Santa Barbarast lahkus, käes pruun nahkkohver kulunud kleebistega, millel seisis Paris ja London ja Hotel Metropole, Bayreuth. Tema naine lahkus temast kolm sammu tagapool, käes puust pesulaud ja raamatukogust laenutatud Emily Posti etiketiõpik. "Tähtaeg on alles järgmisel nädalal," ütles ta. 

Need peatükid on mitmeid lehekülgi pikad ja täiesti lõiguvabad. Laused on üksteise otsa pikitud nagu üks lõppematu pärlikee. Pärlid selles võivad tunduda äärmiselt sarnased, kuid ometigi neid ükshaaval vaadates on igaühes sees kellegi terve elu. Mida enam loed, seda enam muutub iga lüli omamoodi sümboliks, nii et suvalisel hetkel mainitud Buddha, mis kellelgi San Franciscost lahkudes pööningule maha jäi ja mida raamatus enam kordagi ei mainita, ronib sealt pööningult välja raamatupealkirjaks. 

Kui kellelegi veel segaseks jäi, siis see on ikka täiesti suurepärane raamat. 

Hiro Arikawa "Kassid, kes valvavad meie üle"

Ja taas kolleegiväljakutse raamat. Siit tuleb üsna järjest paar tükki veel ja siis ma olengi peaaegu et ühel pool sellega. 

Ma ei ole väga suur Jaapani kultuuri asjatundja, aga selle soovitusraamatuga hakkas mulle küll tunduma, et jaapanlastel on kassidega mingi keiss. Väikese uurimistöö tulemusel selgub, et nii ongi. Kassid saabusid Jaapanisse kuuenda sajandi keskel ja sellest ajast peale on nad nii kirjanduses, kunstis kui folklooris kõvasti kanda kinnitanud. Nad pole küll ehk nii pühad loomad nagu lehmad Indias, aga neile omistatakse siiski igasuguseid võimeid. Näiteks arvatakse, et nad on kaitseolendid, hea õnne toojad, suudavad ennustada, kannavad edasi suuri tarkusi ja noh, peale kõige muu on nad lihtsalt nunnud. Mõelge ainult jaapanlaste kawaii (nunnudus) kultusele, alustades näiteks juba Hello Kittyga. 

Selles raamatus, mis ma kunagi varem lugesin, päästab kass raamatuid. Või no tegelikult ikkagi inimene, aga kass on teenäitaja rollis. Arikawa kassiraamatus, nagu juba pealkirigi ütleb, valvavad kassid inimeste üle, et neil ikka kõik hästi läheks. Ega nendel nüüd muid maagilisi võimeid ei ole kui see, et nad mõtlevad nagu inimesed, ja omavahel räägivad ka. Muidu on nad täitsa tavalised loomad oma haiguste ja muredega, osad on tänavakassid, osad antakse olude sunnil teise peresse (kuigi nad tahaks näiteks perepoega edasi kaitsta), või nad siis lihtsalt surevad ära. Ometi on nendel endil mingi üllas tunne, et nad kohe peavad oma peremehi silmas pidama ja et mingil seletamatul moel – sest need kassid ei TEE ju tegelikult mitte midagi muud kui oma kassiasju – mõjutab nende kohalolek peremehe heakäekäiku.

 

Ma ei ole "Rändava kassi kroonikaid" lugenud, aga mõnedele siinsetest novellilaadsetest lugudest on lisatud väljend "harulugu" just nimelt kroonikaraamatule. Võin küll ainult arvata, aga ilmselt on seal samad kassid ja/või inimesed tegelasteks. 

Nagu ka eelmine kassiraamat, on ka see rõhutatult lihtsakoeline, kuigi et see raamatupäästjakassiga raamat oli peaaegu et lausa infantiilselt kirja pandud. Hiro Arikawa on siiski natuke rohkem inimlikke igapäevamuresid ja -tegevusi sisse põiminud. Ainult nende kahe raamatu põhjal võiks ju otsustada, et Jaapani kirjandus on hoopis omaette väärtusmaailma ja kirjutamisstiiliga, väga rõhutatult minimalistlik ja äärmiselt omapärane. Võib-olla on ka Natsukawa ja Arikawa raamatutes sügavust ja kindlasti annavad need midagi teada jaapanlaste loomusest, kellele selliseid eriskummalisi raamatuid kirjutatakse. Siiski eelistan mina paraku ikkagi Murakamit ja nobelist Ishigurot, kes vähemalt minuga tunduvalt paremini haagivad. Aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga konformne.

Haruki Murakami "Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest"

Kolleegiväljakutse raamat #2. 

Lugedes sähvatas mulle pähe mõte, et Murakami teeb Õnnepalut. 😊 Oleme ju kõik harjunud Murakami kui romaanikirjanikuga, aga see on hoopis teistlaadi raamat, raamat temast enesest ja sellest, kuidas ta jookseb maratone ja osaleb triatlonidel, kuna pikamaajooks ja muidu pikem pingutus aitab tal romaane kirjutada, nii veider kui see ka poleks. Selline pikemat sorti pea 200-leheküljeline mõtisklus.

Murakami väidab, et tema otsus hakata kirjutama romaane sündis 1978. aasta 1. aprillil kell pool kaks päeval. See, et teda kohe edu saatis, polnud planeeritud. Pigem ei olevat ta kirjanikuna nii andekas nagu mõned teised, et lood lihtsalt voolaks temast välja. Murakami ütleb, et romaanikirjanikul on vaja eelkõige vastupidavust, kas siis pool aastat, aasta või veel kauem, et oma raamat üldse valmis saada. Ja sellepärast ta ütlebki, et käib jooksmas sellepärast, et olla parem romaanikirjanik – vastupidavus viib sihile. Ja kui veab, siis naudid ka protsessi. Ta lisab, et kui ta ei oleks pikamaajooksja, oleks ta ehk küll romaanikirjanik, aga täiesti kindlalt oleksid tema romaanid päris erinevad neist, mida ta praegu on kirjutanud. Ega ta ei oskagi öelda, mil moel erinevad, aga kindlasti hoopis teistsugused. 

Tundub tõesti, et läbi pikamaajooksu on võimalik kirjeldada inimese elu, õnnestumisi, ebaõnnestumisi ja vananemisega kaasas käivaid muutusi, mis on pigem ju siiski ebameeldivad. Tee trenni palju tahad, tulemused lähevad ikka halvemaks. Aga just ehk tänu sellele jõuab Murakami järeldusele, et kõige olulisem on mitte tulemus, vaid see, et jõuad finišisse ja et sa distantsi jooksul kordagi ei kõnni (sest ega siia pole kõndima tuldud!), vaid jooksed, ükskõik kui aeglaselt. No sellest võib tõesti juba välja lugeda kogu elufilosoofia! 

Tegelikult on Murakami ikka üks raudne mees. Kaheksakümnendate algusest, kui ta oma söögikoha kinni pani, "täiskohaga" kirjutama hakkas ja ühtlasi ka pikamaajooksja elu alustas (et olla parem romaanikirjanik, nagu öeldud), on ta läbinud üle 20 maratoni ja ka ühe nn ultramaratoni, mille pikkus oli – pange nüüd hästi tähele! – SADA kilomeetrit. Ega need inimesed vist päris normaalsed ei saa olla, kes arvavad, et parim viis oma pühapäeva veeta on tossud jalga panna ja joosta sada kilomeetrit... Kusjuures viimastel kümnetel kilomeetritel, kui ta oli suutnud endale sisendada, et ta on masin, mitte inimene, ja seetõttu ei tunne väsimust ega valu, möödus Murakami umbes kahesajast jooksjast (ta luges neid puhtalt igavusest, sest mida muud sa selle 11 ja poole tunni jooksul ikka teed).

Raamatus oli ka päris mitmeid pilte ja ma mõtlesin endamisi, et veider, kui lühikest kasvu ja õbluke ta ikka on. Tegelikult ei tohiks see ju kuskilt otsast imelik olla, sest jaapanlased ju täpselt sellised ongi. Aga ilmselt ma olen ta oma ettekujutuses mõelnud nii suureks kirjanikuks, et ka tegelik füüsiline vorm tuli ikka üllatusena.

Makrelle taevast ei sadanud ja kassid ei rääkinud, kuid kindlasti on see üks tihe raamat, mis räägib küll ühe pikamaajooksja elu võludest ja valudest. Tegelikult on see lõppkokkuvõttes kõik üks suur metafoor, nagu pealkirigi ütleb. Oli äärmiselt meeldiv lugemiselamus, aga ega Murakami muidugi halvemini ei oska ka. Ja kus ta saakski, ta ju teeb kõvasti jooksutrenni, et olla tasemel kirjanik! 

                                     Ultramaratoni 97. kilomeetril (foto Eizo Matsumura)

Haruki Murakami "Norra mets"

Minu klassi imearmsad õpilased kinkisid õpetajale Rahva Raamatu kinkekaardi. Õpetaja ostis selle eest raamatu, mida ta ammu-ammu juba lugeda on tahtnud.

Kohe räägin, miks "Norra mets" minult Goodreadsis 5/5 sai. 

Murakamiga on lood sellised, et tema on maailmas üks maagilise realismi lipulaevu, "Norra mets" on aga kõike muud kui maagiline realism. Tundub, et Murakami isegi on selle määratlemisega hätta jäänud, raamatu järelsõnaski ei suuda ta otsustada, kas see on nüüd päris realismi esindaja, arengu- või armastusromaan. Tegelikult on seal kõiki kolme. 

Ma olin "Norra metsast" muidugi kuulnud, aga see, et pealkiri tuli hoopistükkis biitlite laulust (sõnad ja lingi laulule lisan lõppu), oli minugi jaoks üllatus. Tegelikult on laulus see wood hoopis puitmaterjalina mõeldud, aga kuna sellel sõnal metsa tähendus on ja raamatu kontekstis on see kindlasti täpsem, siis nii see on. 

Eriti minu olemasoleva Murakami-kogemuse põhjal, kus taevas on kaks kuud, kassid räägivad ja taevast sajab makrelle, oli "Norra mets" lihtsalt üks imeilus ja õrn kasvamise, armastamise ja läheduse lugu. Kokkuvõtte annaks teha väga kergelt, nagu Rahva Raamatu sisukirjelduses: "Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri „Norra mets” on pärit biitlite laulust, mille kuulamine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Raamatus keskendutakse üleüldisele Jaapani hariduskultuurile ning lisaks sellele kujutatakse minategelase hingeelu ja täiskasvanuks saamist." Nagu oleks lihtne ja sirgjooneline, aga tegelikult ei ole ma päriselt nõus sellele Jaapani hariduskultuurile keskendumisega, samuti nagu ma pole nõus ka RR kodulehel järgnevas lõigus öelduga, nagu oleks Murakami keskendunud inimeksistentsi mõttetusele. 

Mida siis mina "Norra metsast" välja lugesin? Mulle hirmsasti meeldisid selle raamatu tegelased, kes olid alati valmis ära kuulama, tõesti ilma kohut mõistmata kuulama, ning kes üritasid alati end ka kõige šokeerivamate avameelsushetkede ja ülestunnistuste puhul panna end rääkija asemele. Mulle meeldis, millise õrnuse ja armastusega nad üksteist kohtlesid. Jah, selles raamatus on palju surma, kaasa arvatud enesetappe, mis võiks ju muidugi viia järelduseni, et inimeksistents on mõttetu, eriti kui inimene pole vaimselt täie tervise juures. Aga Murakami tegelased on nii ligipääsetavad, ausad ja inimlikud, et tahes-tahtmata hakkad nende vastu tundma poolehoidu ja elad neile suurima südamesoojusega kaasa. Kogu "Norra metsa" õhustik on hoolimata tegelikest traagilistest sündmustest selline, et paneb lugeja inimestesse uskuma, sest nad on siiski ju ilusad ja head. See on ikkagi päriselt geenius, kes suudab kirjutada sellise suhteliselt karmi süžeega raamatu, millest jääb helisema lootus, mitte kindlasti inimeksistentsi mõttetus, sest kuni on mõistmist, ei ole miski mõttetu. 

Watanabe ja Naoko armastusel on palju paralleele "Norwegian wood" laulusõnadega. Nad on teineteise jaoks olemas, aga nagu väga lähestikku asuvad paralleelsed sirged, kes tegelikult päriselt kokku ei saagi. Ja kes on seda raamatut lugenud, võib ehk nõustuda ka sellega, et Watanabe külaskäikudega Naoko juurde mägedes asuvasse sanatooriumisse on sümboolselt üsna hästi neis sõnades ka kirjas (kuigi ilmselt võib see olla ka täiesti juhuslik): 

I once had a girl

Or should I say she once had me

She showed me her room

Isn't it good Norwegian wood?    

    She asked me to stay

    And she told me to sit anywhere

    So I looked around

    And I noticed there wasn't a chair

I sat on a rug biding my time

Drinking her wine

We talked until two and then she said

"It's time for bed"

    She told me she worked

    In the morning and started to laugh

    I told her I didn't

    And crawled off to sleep in the bath

And when I awoke I was alone

This bird had flown

So I lit a fire

Isn't it good Norwegian wood?

Laulu saate kuulata siin: 

"Norra mets" - the Beatles

Ma tõesti arvan, et "Norra mets" on üks selline raamat, mida peab kindlasti lugema, et tekiks uus ja värske usk inimestesse ning sellesse, et kusagil on kindlasti keegi, kes saab sinust täiesti läbinisti aru ja kes kõigest hoolimata jääb sinu kõrvale. Lõpuni. 

Sōsuke Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

"Aegade hämarusest meieni jõudnud raamatutes on peidus suur vägi. Kui selliseid võimsaid lugusid loed, siis saad neist endale kindlameelsed sõbrad." (lk 18) 

"Raamatud ei saa sinu eest sinu elu elada. Raamatukoi, kes unustab oma elu elamata, on nagu iganenud teadmisi täis entsüklopeedia, ja kui keegi sellise raamatu kaant lahti ei tee, siis pole see midagi muud kui üks kasutu muuseumieksponaat." (lk 49) 

Varraku novembriraamat. 

Ma ei ole Jaapani kirjanduse asjatundja. Mulle väga meeldib Haruki Murakami maagiline realism ja nobelist Kazuo Ishigurost, kes küll suurema osa oma elust Inglismaal on elanud, on kolme raamatuga saanud üks mu suuri lemmikuid. Aga sellega enam-vähem ongi vist siiani piirdunud. 

Kogu raamatu jooksul mõtlesin ma sellele, et ma ei tea eriti, kuidas sellesse loosse suhtuda. Seda ei reklaamita välja nagu lasteraamatut, kuigi siis ma oleksin sellele kohe pihta saanud. On öeldud, et raamatuid päästev kass Tiiger on autori omamoodi kummardus Lewis Carrolli Irvik Kassile, ja seda paralleeli ma isegi näen. Tiiger on sama iseteadlik, ilmub, millal tahab, ja veab Rintarō ka täpselt sinna, kuhu tahab – raamatuid erinevatest ohtlikest olukordadest päästma. Iga nn labürint, kuhu nad satuvad, kujutab erinevat ohtu lugemisele, kas siis ahmitakse mõtlematult liiga palju, nuditakse suurteosed lühikokkuvõteteks vms. 

Ilmselgelt on raamatu mõte teha selgeks, kui väärtuslikud on raamatud ja kui suur kunst on kirjandus. Samuti on Rintarō pärinud vanaisalt antikvariaadi, kus on ainult nõudlikumat sorti väärtkirjandus – mida rohkem lugemisse panustad, seda nauditavam ja rahuldustpakkuvam see on. Võib-olla oli autori soov kirjutada raamat, mis oleks natuke nagu "Alice imedemaal" või "Väike prints", ehk selline universaalne lasteraamat-mis-on-tegelikult-täiskasvanute-raamat, kuigi ega ma tegelikult ju ei tea. Kui nii, siis mind see lugu ikkagi päris ära ei veennud, kuna kõike serveeriti natuke liiga lahtiselt. Samas võib see muidugi olla Jaapani kirjanduse mingisugune eripära, mida ma lihtsalt ei tunne. 

Pigem oli "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid" minu jaoks sarnasem "Pan Kleksi akadeemiaga", mis oli ilus sirgjooneline fantastiliste seiklustega lasteraamat. Sellisena oskaksin ma seda küll kõigile noortele lugejatele soovitada, sest oma seikluslikkuse poolest on see neile kindlasti huvitav ja boonuseks oleks tõesti see, kui nad hakkaksid lugemist rohkem hindama. 

Nii et kokkuvõtteks – seda juhtub ikkagi väga harva, kui ma tõesti ei oska öelda, mis ma raamatust arvan. Olen avatud mõttele, et see otsustamatus jääb sedakorda minu kapsaaeda. 

Aga kaanekujunduse koha pealt on mul väga kindel arvamus – see on imetore. 

Haruki Murakami "1Q84"

Mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob...

Selles mõttes erineb Murakami nüüd Ishigurost kindlasti, et vähemasti on "Kafka mererannal" ja "1Q84" selgelt sama fantaasiamaailma sünnitised. Murakami stiil on väga tugevalt äratuntav, nii et kui keegi mulle selle ilma kaanteta kätte pistnud oleks, siis selle pähkli oleks katki hammustanud küll. Ishiguro need kolm raamatut, mida mina lugenud olen, olid üksteisest nii erinevad, et autori pimesi määratlemisega oleksin mina kahtlemata kimpu jäänud.

"1Q84" vihjab päris otse nii Orwelli raamatule "1984" (isegi raamatu tegevus toimub samal aastal, aga kuna see on siiski paralleelmaailm, nimetab üks peategelastest selle 1Q84-ks, kusjuures Q tähendus on 'question mark', sest tegelane ei suuda seda maailma lõpuni mõista) kui ka jäneseurgu lennanud Alice'ile, uru aset täitmas kiirteelt maha viiv avariiredel.

Murakami raamatud on nagu täiskasvanuile kirjutatud muinaslood - olemuselt täiesti ebarealistlikud, aga kirjutatud on nii, et hakkad igaks juhuks ümberringi vaatama, kas kõik ikka on nagu vanasti. Igaks juhuks loed taevas kuud ka üle. Äkki on kaks...

Raamat on muidugimõista tubli tükk, enam kui seitsesada lehekülge ja see on alles kaks esimest raamatut! Ja üks on veel. Kindlasti pole mul lähiajal plaanis kolmandat osa lugeda, aga kuna see on juba selline aju-uss, et see maailm uuristab ennast sulle sisse ja siis ei saa vist päriselt sealt enne välja ka, kui raamat täiesti finito on, tuleb see ükskord ikkagi ära lõpetada. Pealegi, miks mitte lugeda - lugu voogab kenasti, tegevust on, fantaasia lendab.

Sellise huvitava fakti leidsin ka, et esimene väljaanne müüdi läbi samal päeval, kui see lettidele ilmus. Mamma mia.

Jah. Väga meeldis. Ja arvestades tohutut lehekülgede arvu, kulges lugemine siiski pigem väga kiiresti.

Leoš Janáčeki 'Sinfonietta' kuulasin ka ära.

Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go" ("Ära lase mul minna")

Ishiguro on üks põhjus, miks mul nii kaua kirjutamisega aega läks – Ishiguro juba on selline, et seda tuleb aeglaselt lugeda ja siis natukene seedida. 

See oli minu kolmas Ishiguro-raamat ja ma pean küll ütlema, et kõik need kolm on olnud väga-väga erinevad raamatud.

"Never Let Me Go" algab nagu iga teine internaatkoolis elava tüdruku kirjeldus oma koolielust. Kuid ikka enam ja enam hakkab tulema vihjeid sellele, et see ikka päris nii tavaline internaatkool ei olegi. Ja aina selgemaks saab ka see, et see on ikka päris omamoodi kool ja et midagi väga veidrat on toimumas. Enne kui arugi saad, on lugeja lennutatud järjekordsesse düstoopilisse maailma, kus osadel inimestel ei olegi muud funktsiooni kui varuosade funktsioon.

"Never Let Me Go" on iseenesest laul, lauljaks Judy Bridgewater. Peategelane Kathy kuulab seda laulu ikka ja jälle. Nagu ka Maarja Kangro raamatut "Hüppa tulle" lugedes läksin nüüdki Youtube’i ja kontrollisin üle. Oli laul. Kuulasin. Päris hea laul. Ja laulu all esimene kommentaar "Hands up who is here because of Kazuo Ishiguro! " :D

Käpp läks püsti ka.

Mulle meeldivad düstoopilised romaanid – minu meelest peaks need tegema kohustuslikuks lugemiseks kõigile, kes meie riike ja rahvaid juhivad, sest need on toredasti hoiatavad näited, mis saab siis, kui… Peale selle on Ishigurost saanud üks mu lemmikuid jutuvestjaid. Ta tõesti punub oma lood kokku tihedalt ja sa satudki kuidagi otsapidi sinna juttu ise ka sisse ja mingil hetkel hakkab lugu nii häirima, et tahaks jubedalt välja. Siis enam ei saa. Tuleb juba lõpuni lugeda.

Nii et väga-väga hea raamat. Minu koduses raamatukogus on nüüd need kolm raamatut, mis ma pärast Kazuo Ishiguro Nobeli-preemiat endale soetasin, kõik ka läbi loetud. Kiidan heaks, aga soovitan siiski vaid nendele, kelle jaoks lugemine on midagi enamat kui pinnapealne meelelahutus. 

Haruki Murakami "Kafka mererannal"

Ta naeratus on võluv, kuid ajas ja ruumis piiratud. (lk 199)

Minu esimene Murakami.

Ma ei lugenud teadlikult enne ei selle ega ühegi teise Murakami raamatu kohta ei arvustusi ega niisama tutvustusi. Keegi ütles kuskil, et Murakami kas meeldib või siis kohe üldse ei meeldi.

Mina ilmselgelt kuulun sinna esimesse. Mulle väga meeldis.

15-aastane Tamura Kafka (kuigi Kafka ei ole tema pärisnimi, ta võttis selle ise, kuna see tähendavat tšehhi keeles ronka - lähemal uurimisel siiski hakki) lahkub 15-aastaselt kodust isa juurest, kellest me vähemalt isana ei tea muud, kui et Tamura peab teda väga halvaks isaks, kes ta elu ära rikkunud on. Tal pole erilist vahet, kuhu minna. Peaasi, et ära põgeneda saaks.

Ja siis on veel Nakata, 60-aastane papi, kes oli poisikesena väga tark ja lootustandev, aga mingi segase ja ilmselt sõjalise intsidendi järel saanud mingit sorti ajukahjustuse ja nüüd on ta "kõva peaga, aga mitte nupust nikastanud", nagu ta ise ütleb. Lugeda ja kirjutada ta enam pärast salapärast juhtumit ei oska. Nakata ei muretse mitte millegi pärast, aga ta teab, et peab midagi tähtsat tegema. Ajal pole tähtsust, aga elu kannab teda sinna, kus ta saab põhimõtteliselt päästa vähemasti mõne inimese maailma. Ka tee peal Nakata üles korjanud rullnokk muutub väliselt napaka papiga koos olles sootuks rahulikuks, intelligentseks ja motiveeritud olendiks. Siin selgitab ta Nakatale Beethoveni kurba saatust:

"Beethoven oli hästi vinge helilooja ja noorest peast oli ta üks Euroopa kuulsamaid klaverimängijaid. Muusika esitajana oli ta väga tunnustatud. Aga ühel päeval kaotas ta haiguse tõttu kõrvakuulmise. Praktiliselt midagi ei kuuld enam. See, kui helilooja kuulmise kaotab, on ikka täitsa lõpp, saad aru? (---) Kui helilooja kuulmise kaotab, siis on see sama, kui kokk kaotab maitsmismeele. Või nagu konn, kes ei oska enam ujuda. Või nagu juhiloast ilma jäänud rekkajuht. Igal mehel läheks selle peale silme eest mustaks. Eksole? A Beethoven ei and alla. Ei noh ma arvan, et ju tal natuke deprekas ikka oli, aga ta ei last ebaõnnel endast võitu saada. Umbes nii, et ah, mis raskused, nendest saame üle! Pärast seda kirjutas muusikat muudkui edasi ja hakkas hoopis sügavamat musa kirjutama kui enne."  (lk 442)

Fatalismi on raamatus omajagu. Lase lihtsalt minna ja küll siis jõuad sinna, kus vaja. (Disagree, aga for the art's sake... las siis olla)

Ja siis on ses loos veel omajagu kummalisi tegelasi (nt Johnny Walker ja kolonel Sanders) ning omajagu kummalisi juhtumisi (taevast sajab makrelle ja kaane, kassid kõnelevad jne).

Kui üldiselt on raamat selline filosoofilise fantastika laadne kulgemine ja sõna nauditav lugeda, siis mitmeski kohas tabasin end häälekalt naerupurskelt. Ja juhtus ka midagi sellist, mida minuga raamatut lugedes absoluutselt mitte kunagi mitte kordagi enne juhtunud ei olnud - õnnestus ühes kohas hakata füüsiliselt nii tugevasti öökima, et panin silmad kinni ja keerasin ruttu paar lehte edasi. Kes on lugenud, see ilmselt teab, mis neil leheküljel Johnny Walkeri ja kassidega toimub.

Armastust on, aga see on selline 15-aastase poisi oma ja mis sest ikka kirjeldada. Oidipuse kompleksi saab ka, kes klassikat armastab.

Mainimist tasub ka see, et vastupidiselt Bulgakovile põleb Murakami raamatus käsikiri uhke leegiga täiesti tuhaks.
"Ma küll ei tea, mis sinna kirjutatud oli, aga igal juhul on see kõik nüüd ilusti kadund. Kuju ja vormi omavaid asju sai maailmas nüüd natuke vähemaks, aga selle arvelt tõusis eimillegi hulk." (lk 502)