Ruth Ware "Naine kajutist nr 10"

Vahepeale üks kergem lugemine ka.

Bestselleritega on alati selline lugu, et see teeb natuke ärevaks, kui tead, et kõik loevad. Kas ta ikka saab nii hea olla, kui kõigile meeldib? Näiteks "Klaaslaps" ongi nii hea ehk just selle pärast, et ta on nii vastuoluline - ja paljudele on kas siis teema või autori stiil liig mis liig. Aga noh, on ju ka väga häid raamatuid, mis on massidesse läinud. /Ülesanne lugejale - sisesta raamatu nimi/

Minu jaoks isiklikult jäi seos reisieelse sissemurdmise ja põhilise loo vahel - hoolimata autori pingutustest seda sidet muudkui luua ja luua ja luua - nõrgaks. See röövilugu jäi ka kahetsusväärselt lõpetamata. Mõelda vaid - kui see rööv oleks ka kuidagi seostunud hilisema pealooga?! Kui palju see oleks juurde andnud. Sellist ühist nimetajat kahjuks ei olnud ja nii see ots kuhugi õhku rippuma jäigi.

Ma ei ütleks nüüd seda ka, et see mingi eriline stilistiline šedööver oleks olnud. Tõlge oli kah täitsa okei, aga ikka pigem keskpärane - aga ausalt, ega tõlge ei saa ka parem olla kui algtekst. Mitmeski kohas tekkis küsitavusi ühes või teises kohas eesti keeles tehtud valikute üle, aga need võivad olla ka maitseasjad. Minu meelest on lihtsalt imelik kasutada eesti keeles väljendit "külmas päevavalguses", mis kuulu järgi hoopis päevavalguslampe tähistavad, mitte seda, mis ta inglise keeles tähendab. Kuid see selleks.

Ütleme siis nii, et kui ma kunagi raamatuvahetuse gruppides lammutama hakkan, siis selle teose ma võin küll loovutada. Ta polnud ju halb raamat, aga ega ma teda teist korda nüüd küll lugema ei hakka.

María Dueñas "Õmblejanna Madriidist"

Ühtlasi ka aitäh Toledo kirjastuse töökale kollektiivile, kes tellimusi usinasti ja kärmelt täidavad.



Raamatu sain kätte laupäeva õhtul, mil mul tõesti enam aega lugeda ei olnud, aga kuna mul on hetkel laps haige ja oli paar päeva rohkem aega, siis sai see 595 lk isegi ootamatult kiiresti otsa. Nii et kõigile, keda see huvitas (sest on the grapevine olen ma kuulnud, et huvitas), nüüd on läbi. :D

Peaks ütlema, et esimese 30 leheküljega oli juhtunud rohkem kui üheski Barbara Cartlandi raamatus (kuigi põhisüžee raamatu alguses oli üsna sama) ja enamuse inimeste eludes kokku. Pidin juba kirjutama "rohkem kui minu elus kokku", aga siis mulle tuli meelde, kuidas mina oma mehega kokku sain ja abiellusin ja siis ma võtsin oma sõnad ilusti tagasi jälle. Meenus ka Ibseni "Nora", mida lugedes ma tõsiselt Nora peale kuri olin - no kamoon, naine, sul on mees, kes sind armastab, kodu, ja sina leiad mingi läikivate sulgedega ilusasti siriseva sinilinnu, kes silme eest korra läbi laperdab ja juba sa järgnedki "oma südame kutsele" ja lased kõik vastu taevast. Võibolla küll ei olnud Ignacio ka päris Sira tüüp, aga nii üldiselt. Sinilind oli sama mõttetu.

Tõsine krahh Sira elus näitas päris tõeselt, kuidas meie kõigi elu võib päevapealt muutuda - vahel on see meie süü, vähemalt osaliselt, vahel mitte - ja kuidas me sellest välja ehk ei tulekski muidu kui sõprade ja lihtsalt heade inimeste toel.

Ja siis ma arvasin, et noh, jalad jälle all, mis nüüd selle poole raamatuga enam tehakse, mis veel lugemata oli, aga tegelikult siis see õige andmine alles käima läks. Päris hea meel oli, et just nüüd oli mul aega ilusti järjest lugeda ja nautida nii lugu kui ka head tõlget (aitäh! - mul on tõlgete vastu omamoodi newfound respect tekkinud viimasel aastal) ja et ei pidanud kõige huvitavama koha peal tööle minema või midagi. Lugu oli tõeliselt köitev ja ma hakkasin mingil hetkel mõtlema selle peale, et raamatust on tehtud menukas seriaal, aga mina seda vist vaadata ei suudaks. Pinget oli mingitel hetkedel nii palju, et lugeda võib, aga visuaalis oleks vist põnevuse ülepinge nii suur, et mul tekiks lühis. :D Samas, mõne padja ikka leiaks, kuhu kõige pinevamate kohtade ajal peituda... Jänes nagu ma olen.

Sira ei olnud jänes. Kaugel sellest. Selleks ajaks, kui algas Teine maailmasõda, olid tema isiklik sõda juba peetud ja kuigi ta nii mõnegi lahingu kaotas, siis sellesama isikliku sõja ta ikkagi võitis.  Mida ta hiljem isiklikus plaanis võitis või kaotas ja kumb pool peale jäi - kes teab. Epiloog on ka selles osas tahtlikult narritav-nörritav.

Aa, muide, tegevus käib 30. aastatel Hispaanias ja Marokos. Et te teaks. Hispaania kodusõda, Hitler, Franco. Kõik see värk. Ajaloolisi isikuid marsib läbi nagu Tulgi "Foogtis".

Kokkuvõtteks - "Õmblejanna Madriidis" on raamat, kus on koos nõretavalt melodramaatiline hävitav armastuslugu, ellujäämisromaan ja spiooniromaan. Kõik kenasti üksteise järel. :D

Mehis Tulk "Foogt"

Saingi ühele poole selle raamatuga, mida mul ei olnud plaaniski osta. Aga kuidas sa ei osta, kui sa raamatupoes raamatuhunnikuga autori otsa koperdad ja sul on nagunii plaanis seda raamatut lugeda.

Kui võtta muhulase Katrin Pautsi viimase aja hitt-krimiraamatud ja nüüd saarlasest Mehis Tulgi "Foogt", siis on need nagu siga ja kägu. Mõlemal kirjanikul on kindlasti oma lugejad ja no näe, minagi olen nüüd juba mõlemat lugenud, aga kui ma järgmine kord seisan raamatupoes ja mõtlen, kas osta endale koju Pautsi või Tulgi uus raamat, siis mina olen kohe kindlasti Tulgi sihtgrupp.

Esimese viiekümne lehekülje järel oli selge, et autor on ajaloolise tausta uurimise kallal kõvasti vaeva näinud. Eks ta on muidugi ilukirjanduslik teos, aga tundub, et tähtsamad tegelased on täiesti ajaloolised isikud (nagu minulegi koolipõlves loetud raamatust tuttav Vesse), sest allmärkusi on seal kubinal nagu rosinaid Kiire saias. Nii et mustab. Samas oli algus pigem pikaldane, sest Tulk kirjutab pikkade ja keeruliste lausetega, millest aimub, et ta istus ja kaalus iga lauset, iga sõna, mõeldes, kas see nüüd on ikka piisavalt tõsine kirjandusteose jaoks - eluaeg on ta ju ajakirjanik olnud ja lihtsamalt läbi saanud. Meenus kunagine Eurovisioni-laul, mida laulis rootslanna Sahlene ja kus oli rida "I tried so hard". :) Samas - eks seda lausetega keerutamist ja ilulemist on ka Ishigurole endale ette heidetud, ja tema sai selle keerutamise eest hoopis Nobeli preemia...

Aga ära räägi, mingil hetkel tõmbas loo ikka käima ja siis sai lugeja ka lõdvaks lasta ja lihtsalt nautida. Ei, see ei ole krimilugu. See on ajalugu. Seal on ka oma päris sisulugu, mis hargneb raamatulehekülgedel laiali nagu üks must ämblik, aga loo lõpuks saavad kõik koivad ikka jälle kokku ja lõpetamata ei jää midagi.

Kui üldse Tulgi esikromaanile midagi tõsisemalt ette heita, siis väike libastumine Arnold Rüütli teemal, mille hea lugeja ise omal ajal üles leiab. Ma kujutan ette, kuidas ta võibolla iseendaga dialoogi pidas, kas see sisse panna või mitte, ja lõpuks otsustas sisse panna. Minu soovitus järgmiseks korraks - ära enam tee! Samas vihje pealinnas toimetavale apteegiisand Melchiorile oli täiesti omal kohal.

Siinkohal ka veel üks tsitaat.

"Võim võtab sellelt, kellele see antud on, vaba tahte, ning teeb temast suurema sulase, kui üks lihtne sulane on. Teeb temast iseenda sulase. Sa võid olla käskijaks sadadele, ehk isegi tuhandetele, aga mitte enam iseendale." (lk 446)

Ühesõnaga, kodusaarlane Mehis Tulk on hakkama saanud ühe igati kopsaka ajaloolise romaaniga ja kui ta mulle raamatupoes ütles, et "nagu näete, on siia kirjutatud "esimene raamat", nii et oodata on teist ka", siis minu kõrvus kõlab see igatahes lubaduse, mitte ähvardusena. :D

Mart Juur "Iff. Suur loterii"

Ükskord juhtus nii, et isehakanud sugulane, ansambli Supernova laulja ja laulukirjutaja Rainer võttis ühendust ja ütles, et neil on üks laul Eesti Laulu poolfinaali pääsenud ja kas mu mees oleks nõus nende bändile ja ka solistile juuksuriks tulema. Sest see oleks lihtsalt nii äge.

Eks me siis läinud ka, poolfinaali koos lastega ja finaali ilma lasteta. Robbie tegi oma töö ära, poisid nägid välja nagu ponksid. Ja juhuslikult oli nende solistiks Iff.

Eile oli Kuressaares Iffi uue plaadi ja raamatu esitlus. Muidugi käisime. Käisin ka Rahva Raamatus tema autogrammitunnil ja see lõppes mitte ainult ühe, vaid kahe signeeritud raamatuga (maksma minnes kohtusin leti ees Mehis Tulgiga, kes oli just uue partii "Foogte" müügile toonud ja kui ma küsisin, et oi, kas neid võib siit kohe võtta, ütles ta et jaa, ja kas ma tahan, et ta midagi raamatu sisse kirjutab ka...). Pluss veel ühe allahinnatuga. Aga see selleks. Raamatust pidin rääkima.

Mina olin isiklikult kuulnud sellest raamatust ja selle mõttest eelnevalt. Tean, et oli pettunud inimesi, kes arvasid, et see on Iffi elulooraamat. Ta ise on aga korduvalt enne juba rääkinud, et tema eluajal temast elulooraamatut ei ole ega tule. "Suur loterii" on raamat tema jaoks kuidagi märgilise või muidu tähtsusega lauludest, osad neist meile tuntumad ja osad vähem tuntud. Seal on nende laulude sõnad, igaühe juures ka mingi sellega seostuv lugu ja lisaks hunnikute viisi pilte.

Ma ütleks, et kui keegi sellise raamatu ideega välja tuleb, siis võib see olla ainult Iffi või Mäksi kaliibriga laulja. Mingi suvalise laulja lauludest lugeda ei tea kas viitsikski. Aga no Linna on Linna ja tema laule teavad nagunii ka paljud peast. Need on juba aastakümneid ta enda repertuaarist kaugele välja kasvanud.

Mina ütleks, et väga tore lugemine. Ivo Linna on nagu Kristiina Šmigun, kogu rahva oma. Ja kui te minu käest küsite, siis saab ilmselt sellest raamatust tema isiku kohta rohkem teada kui tavalisest elulookirjeldusest.

Lugege kõik. See on ju Iff.