Betty Rowlands "Mõrv koidikul" // "Mõrv Larkfield Barnis"

Taas kord kimbuke, seekord siis jälle tagasi Mel Craigi lainetel, et temaga korralikult ühele poole saada, enne kui Sukey taas ootab.

Üldiselt on asjad läinud natukene untsu. Võtsin nüüd netist lahti õige Mel Craigi raamatute järjekorra ja selgus, et kuigi ma olin neid viis tükki lugenud (ja nelja neist bloginud), siis teine raamat oli vahelt täiesti ära jäänud. Ma siis võtsin selle vahepeale ja võib-olla natuke see häiris, et taustalugu oli natuke sassis ja romantilised suundumused täiesti valed, aga laias laastus see konkreetse loo kulgu ei seganud ja võib-olla oligi vaheldusüllatuseks hea. 

See koidikuraamat (Mel nr 2) pakkus kunsti, kirjandust ja itaaliapäraseid tuliseid karaktereid. Kui ikka auhinna kätteandmisel võidumaali autor maalil oleva imekauni neiu kõri läbi hakib, siis läheb lugu käima küll. Kui imeilus Angelica (pildi modell) ühel päeval samal viisil tapetuna leitakse, pole ime, et esmane kahtlus langeb tulisele kunstnikule, aga üllatus küll, sellel on täiesti vettpidav alibi. Selle üle lugeja muidugi üldse ei imesta, et just Melissa on see, kes satub alustuseks täiesti juhuslikult sellele auhinnatseremooniale ja hiljem ka täitsa juhuslikult kolledžisse kirjandusõpetajaks, kus sekretäriks on absoluutselt juhuslikult seesama Angelica. Selliseid asju juhtub ju kogu aeg päriselus ka. :) 

"Larkfield Barnis" (Mel nr 7) on aga kronoloogia jälle paigas ja Melissa koos oma "õige" partneriga, kes on politseiuurijana küll erru läinud, aga alustanud eradetektiivibüroo pidamisega. Kui büroosse saabub endast väljas daam, kes oma abikaasat kahtlustab milleski muus kui üle aisa löömises, aga ei taha seda rääkida detektiivile, vaid mingil põhjusel just Melissale, ongi jälle mõlemad ilusti mõrvaloos ninapidi sees. Seekord on tegemist terve seeria roimadega ja kuigi pealtnäha kõigi viie ohvri puhul kattuvad politsei poolt mitte avaldatud detailid, siis hakkab peagi tekkima küsimärke ja uurimine viib isegi ootamatutesse suundadesse. 

Kuna Melissa-raamatuid on kokku 12, siis ma lihtsalt lähen nendega nüüd edasi, kuni ma kaheks nädalaks õppima sõidan ja enam nii palju lugelemisaega ei leia. :) 

Betty Rowlands "Surm Dearley härrastemajas"

Ma hoiatan, et siit tuleb veel järjest krimkasid, sest ma ei viitsi selle palavaga muud lugeda ja need on sellised ühepäevased ampsud, just parajad. 

Üllatusin, et see konkreetne raamat ei olegi Melissa Craigi lugu, vaid hoopis Sukey Reynoldsiga peaosas. Lugesin selle järelsõnast ka autori arvamust, et palju see Melissa oma elus ikka saab sekeldustesse sattuda, nii oligi vaja alustada uut seeriat. Kavalal kombel kirjutas ta Sukey Reynoldsi kriminoloogiks, kes käib kuriteopaikadel sõrmejälgi võtmas jne. Sellises ametis satub kindlasti loomulikumalt kuritegude keskele kui kirjanik Melissa Craig, olgugi ta krimikirjanik. :) 

Tundub, et see Sukey on natuke siuke daredevil ka, kes on nüüd jälle üle hulga aja see inimene, kes topib oma nina täpselt sinna, kuhu uurijad ei ole tal kohe üldse lubanud minna. Tal on muidugi seal oma isiklikke niite mängus ka, sest surnud on tema eksabikaasa naine ja loomulikult kahtlustatakse esmajärjekorras sellisel juhul ju abikaasat. Nagu sageli sellistes raamatutes ja Midsomeris juhtub, on kadunukese surm ka pigem rõõmuks kõigile, kes temaga koos elama või töötama peavad, sest naine on tõesti vastik ja seetõttu on ka kahtlusaluseid palju. 

Ma läksin pärast seda Melissa peale üle  tagasi, et olla "korralik" ja temaga ühele poole ikkagi saada ja alles siis Sukey juurde tagasi pöörduda. Aga Sukey meeldib mulle karakterina väga, üldjuhul on ta mõistlik pluss hea ema oma teismelisele pojale. Lisaks ootab teda vist ka karjääripööre, sest uurimise lõpus tehakse Sukeyle ettepanek ise ka uurijakursustele minna: see annaks ka autorile võimaluse kuriteopaigas sahkeramise asemele Sukey sinna legit saata, nagu noored ütlevad. :) 

Zadie Smith "Petis"

Varraku kuuraamat (aga millise kuu, ei mäleta enam) – suur tänu taas kord kostitamast! 

Zadie Smithi "Valged hambad" ei olnud just päris minu maitse, aga kõrgelt hinnatud autoreid tuleb proovida vähemalt kaks korda lugeda. Ma arvan, et siia ma nüüd selle piiri tõmban ka, sest ei saa lõputult oodata, et see acquired taste kunagi pärale jõuab, kui teda veel silmapiirilgi näha pole. Ma ei pane seda talle süüks, aga no vahel on nii. 

Ma olin raamatuga jõudnud umbes 130. leheküljele, kui mind hakkas natuke liiga palju silma, et autor käib ajaloos eksisteerinud kuulsate inimeste nimedega kuidagi harjumatult vabalt ringi, sest absurdiromaan see küll ei ole, kus võib-olla oleks eeldatav, et Tuhkatriinu joob Kaja Kallasega kohvi vms. Thackeray ja Dickens jalutasid peategelase majja elegantselt sisse igal võimalikul ja võimatul hetkel ja siis ma ikkagi guugeldasin ja leidsin, et "Petis" on ajaloolisem romaan, kui ma arvasin. William Ainsworth oli reaalselt olemas, kirjutas reaalseid raamatuid ja ühel hetkel oli üks tema romaanidest Dickensi omast kordades populaarsem. Asjalood teadagi muutusid ja kuigi minu loetud materjali põhjal oli Ainsworth oma eluajal tuntum kui romaan seda välja näitas, siis tänaseks on asjalood tõesti nii, et neid raamatuid ei loe enam praktiliselt keegi. Raamatu kesksel tegelasel Elizal on selle kohta ka oma arvamus, aga siinkohal ma jätan selle hea lugeja enda avastada. 

Kuigi Ainsworth leiab ka ise raamatu lõpus, et ta on oma loominguga teatud sorti petis, siis pealkiri seostub ikkagi pigem raamatu teise peamise liiniga nn Nõudlejast, kes väidab, et just tema on Austraaliasse sõites kaduma jäänud Sir Roger Tichborne ja et just talle kuulub perekonna pärandus. Kuna tol ajal veel igaühe pildid internetis ei laiutanud, on identiteedi kinnitamise või kõrvale lükkamisega palju tegemist ja kohtuprotsess kestab kuid. Ja kuna Nõudlejal on kaasas ka tema väidetavate sugulaste teener Jamaica istanduste päevilt, saab tema loost ja mälestustest raamatu kolmas tegevusliin. 

Minu jaoks oligi seda kõike liiga palju. Nõudleja liini vastu polnud mul midagi, las ta siis oli, kuna see hõlmas ka Ainsworthi pere liikmeid ja mõjutas neid omajagu. Aga Jamaica teema, olgugi see Zadie Smithi juurte kodumaa ja  ilmselt südameasi, oli ja jäi romaanis siiski võõrkehaks. Oleks piisanud kergest vestlusest, kus põhiprobleemid ära markeeritakse, aga see lugu laiutas kümnetel lehekülgedel ja venis rohkem kui Nõudleja kohtuprotsess. Ma olen enam kui kindel, et Smith oleks võinud selle teema rahulikult täiesti eraldi raamatuna kirjutada, sest seal olid ka hoopis teised tegelaskujud, kelle seos põhitegelastega ei olnud traagelniitidest kuigi palju tugevam. Less is more. 

Kuulasin Raamatukupja tungival soovitusel ära ka taskuhäälingu, kus Smith ise "Petisest" räägib. See kinnitas veel kord minu arvamust, et Jamaica orjanduse teema on tema jaoks liiga oluline, et seda poolvägivaldselt sellisesse romaani suruda, kus ta piisavalt tähelepanu ei saa. Aga podcast ise oli väga huvitav, nagu oligi arvata. Alati on põnev kulisside taha vaadata ja Smith on hea jutuvestja. 

Ja kellegi lemmikraamat on see ju ka kindlasti. :) 

Eestikeelne tõlge Laura-Grit Lootus.

 

Alex Brown "Postkaart Pariisist"

No siit tuli küll kõiki klišeesid, mida suudaks ühe romantilise romaani puhul ette kujutada. Aga see polnud üldse nii halb, kui see esimene lause arvata lubaks. 

Ilmselt läksin ma reklaami ohvriks, sest sõna "Pariis" ükskõik kus tekitab minus selle efekti, mis multifilmitegelaste silmadesse tekitab need ringi käivad spiraalid ja siis on kohe hüpnoos ka käes. Nii ma ta sõbranna riiulist pihta panin. Aga kui võrrelda seda teise raamatuga, mille ma ka sealt pihta panin, siis see oli ikkagi juba kraad paremast klassist. 

Klišeekülje pealt on siin paljutki. On üksildane keskealine, kuid siiski nägus naisterahvas Annie, kelle elus ei toimu mitte midagi ega ka mitte kedagi. On sõbranna Joanile sülle kukkunud korter Pariisis, mida sõbranna ise ei suuda mitte kuidagi selgitada, sest ta on eluaeg Inglismaal elanud ja ei tea Pariisist midagi, aga ise on ta selle korteri üle vaatamiseks liiga vana. Annie läheb valguse linna ja sööb seal täpselt nii palju croissant'e ära, nagu üks inglanna Pariisi sattununa sööma peab, ja loputab selle kõik Odette'i kohvikus uute sõbrannade ja ohtra veini abil alla. On üks nägus prantslane, kes paneb Annie südame kohe puperdama ja loomulikult satuvad nad üksteise teedele risti ja kõik pirrud löövad lõkkele ja südamed tuksuma. Ja vanas heas Silvia Ilvese stiilis pole Annie loomulikult mitte kunagi elus end nii tundnud kui selle mehe kõrval. 

Aga positiivse külje pealt ei lähe see raamat liiga imalaks, pigem kerib seal ikkagi põnevust ka, sest korteri endise omaniku lugu hargneb tagasi mõlemasse maailmasõtta välja ja sellel ajal on pakkuda hulgaliselt saladusi ja salategevusi, mille Trixie on kõigi lugejate rõõmuks üsna detailselt oma ohtratesse päevikutesse kirja pannud. Sellega seoses pean tunnistama, et ma ikka päris suure innuga keerasin raamatu viimase kolmandiku lehekülgi, sest lõpplahendus polnud küll võib-olla täiesti ootamatu, kuid siiski mitte päris selge ja detailne. 

Mitte midagi maailma muutvat, aga ikkagi tore lugu ja päris hästi kirjutatud. Suuri probleem oli mul seekord aga tõlkega. ""Annie Lovell?" küsis naine rõõmsalt inglise keeles veetleva meloodilise prantsuse aktsendiga" oli veel niisama kulmukergitav. Küll aga on täiesti kindel, et kuigi inglise keeles tähistab "you" nii sind kui teid, siis võõrast inimest esmakordsel kohtumisel ei sinata küll mitte ükski prantslane, ükskõik kui sõbralik ta on. Samuti on ingliskeelses algtekstis ilmselt olnud palju pausitäitjaid nagu "oh, erm..." jne, aga panna intelligentne inimene eesti keeles iga lause alguses mökutama "oi, ee" või, veel hullem, "oi, ää" (ja seda kümneid ja kümneid kordi) mängis juba minu kannatlikkuse niigi pingul pillikeeltel. Ja misasi on jõeäärne pukseerimisrada, jäigi selgusetuks, aga kuna nad seal jalutasid, siis ma pakuksin välja, et need on Seine'i kaldapealsed. Mida või keda seal pukseeritakse, ei tea. Võib-olla koeri ja jalutuspartnereid. Ühesõnaga, natukenegi kultuurilise tausta ja Pariisi enda tundmist ei jookseks tõlkijal mööda külgi maha. 

Nii et soovitan pigem lugeda kergeks vahepalaks ja originaalkeeles. Ja niisama suusoojaks – Alex Brown on naine, mitte mees. :) 

Holly Watt "Meie vanad tapvad tõed"

Aitäh Varrakule veebruariraamatu eest! 

"Meie vanad tapvad tõed" on maiuspala põnevike armastajatele, võin kohe alustuseks ära öelda. Ausalt öeldes ma sisukirjeldust lugedes lõpuni kindel ei olnud, kas see on nüüd krimiraamat või lihtsalt psühholoogiline põnevik, mis omast kohast oli peaaegu pimekohting raamatuga. Teada oli küll see, et mingid saladused seal paljastuvad ja mingil hetkel on küsimus elus ja surmas. Nii ka oli. 

Alapealkiri oleks vabalt võinud olla ka "Kakskümmend aastat hiljem", sest just sel eesmärgil vanad ülikoolisõbrad kokku saavadki – ülikoolipõlves panid nad kõigi sõprade kohta kirja ennustuse, mis neist kahekümne aasta pärast on saada võinud, ja nüüd tulevad nad kokku neid lugema. Tegemist on tänaseks üsna kirju seltskonnaga. Ivost on saanud suur ärihai, Aydast tippadvokaat, Maggie on üsna korraliku karjääri teinud ajakirjanik (nagu Watt auhinnatud ajakirjanikuna isegi), Jude kahjuks on langenud substantside küüsi, Elizabeth ja Ollie on olnud abielus ja lahutanud, Rory on poliitikas ja Finley püüab oma Afganistani-kogemusega toime tulla. Ja Lily on äsja surnud, kusjuures pole selge, kas ta selle metroorongi ette kukkus või hüppas või on võimalik veel mingi kolmas, mõeldamatu variant.  

Tegelikult see ühel hetkel ikkagi krimiks kisub, kuigi ei politsei ega eradetektiivid ei ole loosse segatud, sest mida sa neid segad, kui tõendeid ei ole, on ainult järjest lahti kooruvad minevikusaladused ja sünnivad aina uued kahtlused. Tegevust näidatakse lugejale läbi Maggie silmade ja tema, ärgem unustagem, on uuriv ajakirjanik. Nagu igale heale kriminullile omane, toimub tegevus nn suletud süsteemis, Ivo mõisas Wintercrossis, linnadest kaugel Dartmoori nõmmede vahel. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas. Ja raamatu lugemise selguse jaoks on alati plussiks, kui tegelasi on kontrollitud hulk ja neid ei jaluta plejaadide kaupa aina uute tegevusliinidega läbi. 

Ega ma rohkem sisust rääkida ei saagi. Aga võin öelda, et neelasin selle paari päevaga alla. Hirmsasti oli vaja teada, kuidas lugu laheneb. Oli vaja teada saada, kas mu kahtlused, et mõni inimene on liiga täiuslik, vastab tõele, ja kuidas nende pealiskihid murenevad, kui üldse. Oli vaja näha, kas minu kuri kahtlus, et sellise ehitusega majas võib asi minna väga närvesöövaks, vastab tõele. Ja isegi kui selgub tõde, kuidas sellest nii kinnises süsteemis üldse teisest otsast eluga välja tulla. 

Koolivaheaega väga sobilik samas kerge, kuid väga põnev ja hästi kirjutatud raamat. Kõik need ennustused ja minevikusibula koorimised on tõesti suurepäraselt konstrueeritud ja tõlge oli ka sujuv (Krista Suits). Kiidan oma seekordse valiku heaks. :) 

Robert Galbraith "The Silkworm"

Ma eelistan kindlasti paberraamatuid, aga reisile ma ei viitsi neid kaasa vedada ja siis on Kobost väga palju abi. Seekordseks Pariisi-randevuuks olin ma endale laadinud teise osa Cormoran Strike'i sarjast, "The Silkworm". (Ma isegi ei hakka sel teemal siin patrama, KUI palju odavam on üldse ingliskeelne kirjandus originaalkeeles, kas siis e-raamatuna või üldse, aga sellel on ka omad põhjused, miks Eestis raamatud nii kallid on.) 

Mäletan esimesest korrast seda, et kuna raamat on mahukas, jõudis sealt tegelasi ja tegevusliine läbi käia omajagu ja mingitel hetkedel mul tahtis järg ära kaduda, eriti kui ei olnud iga päev järjest võimalik lugeda. Rowlingu-sugune grafomaan ilmselt peaks seda nõrkuse märgiks, kui raamat oleks 300-leheküljeline ja väga selgete tegevusliinidega, sest see oleks siis ka rohkem etteaimatavam. Kuidas siis teisega, kas oli vähem segadust? Nii ja naa. Minu meelest oli vähem, aga mingitel hetkedel natuke paljuks ikkagi läks. Arvatavasti aitab kaasa järjest lugemine, aga reisiga ma seda läbi ei saanud ja koolmeistril tuleb ikka trimestri lõpus ette päevi (ja ka järjestikuseid päevi), kus raamatut pole aega kätte võtta ja aeg-ajalt läks lappama, kes seal oli nüüd kirjastaja ja kes kirjanik ja kes millise kirjastuse toimetaja. 

Nii et sellest lähtuvalt on nüüd siis ka selge, et tegevus toimub kirjanike ja kirjastamise maailmas. Kaduma läheb kirjanik, kes ilmselgelt arvab, et ta on parem, kui ta tegelikult on, ja tema egotrippi on jäänud maha väikese väeosa jagu haavatud naisi, pahaseid kirjastajaid ja viimane käsikiri, mis on tekitanud teatud ringkondades paksu pahandust ja solvumisi. Loomulikult selgub (nagu krimiraamatule kohane), et kadumisele lisaks on kirjanikuhärra maha notitud ja seda üpris võikal – ja pane tähele, viimases käsikirjas kirjeldatud!! – kombel. 

Cormoran ei ole õnneks kaugel ja lendab kärmelt pesale, et koos Robiniga algselt kadumist ja siis juba mõrva uurida. Ta on siiski palju tublim kui nii mõnegi krimisarja detektiivid ja teeb politseiga väga rahuldavat koostööd – teame ju küll neid raamatuid ka, kus politsei ei tea mitte midagi. Cormoran on varmas leitud materjali üle andma, aga ühel hetkel jõuab kätte temagi kannatuse piir (sest politsei ikkagi võiks ju natuke laiemalt mõelda) ja siis on ikkagi tark see asi ise ära lahendada. 

Krimiraamatutel kipub õnneks olema see positiivne külg, et need jõuavad alati rahuldava lõpptulemuseni, pahalane saab ühiskonnast vanglasse sorteeritud ja need, keda ebaõiglaselt on süüdistatud, saavad ka kaabukergituse saatel koju tagasi. Arvestades kriminullide sisu, ei spoilinud ma praegu sellega absoluutselt mitte midagi. 

Kui minu jaoks on 3/5 normaalne tugeva raamatu hinne, siis selle see ka saab. Mulle on vaikselt öeldud, et see sari läheb järjest paremaks ja järgmine osa ootab Kobos järgmist reisi, aga 5. märtsil on mul õpilasega vaja Tartusse sõita ja üks ots on kuus tundi, nii et... 

Nii Ayikwei Parkes "Sinise linnu saladus"

Taas väike tänuvibutus Hollandi poole sõber Raamatukupjale, kes mind varustas. Ma loen Aafrika kirjanikke väga hea meelega, eelkõige muidugi oma soojadele minevikusuhete tõttu selle mandriga, aga ka sellepärast, et Aafrika kultuur on väga rikas ja inimesed vaatavad elule läbi hoopis teise prisma. See prisma on aeg-ajalt väga värskendav, kui oled juba taas aastaid vaid läänemaailma kultuuriskeenel ringi uisutanud. 

"Sinise linnu saladus" oli isegi Aafrika kirjandusena, mis lääne omast sageli paljuski erineb, täiesti eriline. Alustame kasvõi kirjaniku keelekasutusest. Aafriklased räägivad tavaliselt tervet portsu erinevaid keeli - minu ghanalasest mees näiteks on võimeline suhtlema juba mitmes erinevas Ghana piires räägitavas keeles, aga samuti räägib ta vabalt üht ja siis natuke veel teist Senegali hõimukeelt. Enamasti räägivad kõik endistest Briti kolooniatest pärit inimesed peale "korraliku" inglise keele ka pidžinit, mida erinevatest ingliskeelsetest riikidest pärit inimesed ka suhtlemiseks eelistavad, ja kuna Senegal on prantsuskeelne riik, siis räägib mu abikaasa ka prantsuse keelt. See on üks suur keelte paabel ja kui asi läheb rahvusvaheliseks, pole mingist purismist ja lingua franca'st üldse mõtet rääkida. Nii ongi mõte selles, et kui raamatutegelased tõsta pärisellu, toimiksid sealgi samad fenomenid nagu tavaelus: politseinikud räägivad ametlikus suhtluses omavahel normaalset inglise keelt, külarahvaga pidžinit ja külarahvas omavahel tvii keelt, kuhu sekka mõne ingliskeelse sõna viskavad. 

Parkes on muidugi teinud geniaalse lükke, et ta kõik selle raamatu lehekülgedele laiali pintseldas. Ma kuulasin, kuidas ta ise originaalis (ehk siis põhiliselt ingliskeelsena) seda ette luges ja no ausõna, kõik mu ghanalastest ja nigeerlastest tuttavad rääkisid üksühele samamoodi. Alates regionaalsest inglise keele aktsendist, aga sama võluv oli tviikeelsete sõnade vahele pikkimine ja eriti loomulikult pidžin, millega mu mees mind aastaid on hulluks ajanud, aga samavõrd on seda ikkagi lõbus kuulata kui frustreeriv (sellest pole alguses absoluutselt võimalik aru saada, kuni kõrv harjub). 

Ja ometigi lugesin mina seda lugu ju eesti keelde tõlgituna. Ma tahaksin Heili Sepa täiesti üle kullata, sest see tohutu eeltöö, mida ta ilmselt pidi kogu selle Aafrika segapudru sees orienteerumiseks tegema, oli eeldatavasti kolossaalne. Tema valik oli jätta tviikeelsed sõnad tõlkimata (nagu originaaliski on), kuid lisada raamatu lõppu huvilistele väikese sõnaseletuste osa. Nagu järelsõnas on öeldud, need on soovijatele olemas, aga tekstis endas ei nügita lugejat aktiivselt sinnapoole. Väike pidžini-tõlkekröömike siia illustratsiooniks. Ausalt, nad räägivadki nii. 

Opanyin Poku, palun, kas te inglise keelt räägite? 

Naeratasin ja tegin palmiveinile põhja peale. Natu-natu. Ma käind Nkrumah' täiskasvanukoolis. 

Selge, kuula sis. Asi kibe-kibe. Mina dey kodus Accras, wey mul kõne, et keski naine kohand siin miskit, mis aiseb. On sul sest miskit teada? 

No kas pole võluv. 

Lõpuks võiks loo juurde ka jõuda, eks? Tegemist on krimilooga. Ghana külahütist leitakse kole tomp tundmata päritoluga säilmeid, mida kutsutakse uurima Inglismaal kriminoloogia väljaõppe saanud Kayo. Juba see on omaette lugu, kuidas ta uurimise juurde satub, aga oma tööd teeb ta täiesti kompetentselt. Nii hakkadki ootama tavapäraselt rulluvat whodunnit'it, aga võta näpust! Aafrikas käivad asjad täi-es-ti omasoodu. Ma ikkagi ei soovita seda lugeda kui kriminaalromaani, sest seal on kõik muu palju olulisem. Tuleb ennast lihtsalt lasta sellel Aafrika leelutusel kanda ja tänutäheks saada pihta sellele, kui sügav ja geneetiliselt muundamata on Aafrika kultuur ja inimeste mõttemaailm. Lahendus muidugi on, aga vat sellist lahendust te küll oodata ei oska! :) 

Väga-väga hea raamat ja lihtsalt erakordne tõlge. 

Sophie Hannah "Aasta viimane surm"

Ma olen ühte Hannah' Poirot-lugu lugenud. See ei olnud eriti hea tõlge ja ma mõtlesin, et teen uuesti proovi, äkki see oli tõlkest, et ma ei haakinud raamatuga sugugi. 

Ma ei saa ühest asjast lihtsalt aru. Kuidas võtab üks (täiesti keskpärane kusjuures) kirjanik endale selle julguse ja võib-olla isegi jultumuse mõelda, et Poirot on ikka nii äge tegelane ja kahju, et Christie ära suri. Kindlasti tahaksid inimesed veel Poirot-lugusid lugeda ja ma teen maailmale ju teene, kui ma inimestele annan, mida nad soovivad. Ja siis pannakse Agatha Christie nimi veel kaanele suuremalt kui pealkiri või tegeliku autori nimi (eelmine kord ma niimoodi orki lendasingi, sest mõtlesin, et mul on mingi Poirot-lugu vahepealt lugemata jäänud). 

See raamat oleks oluliselt parem ja ma ei teeks selle suhtes üldse nii palju kriitikat, kui Sophie Hannah oleks selle raamatu avaldanud sajaprotsendiliselt enda omana ja ükskõik millise enda poolt välja mõeldud detektiiviga. Siis oleks see täiesti roogitav räim olnud, sest lugu kui selline polnud üldse paha. Aga kui oled juba kord nii suur Poirot' austaja nagu näiteks mina, siis proovi palju sa proovid, ei ole see Poirot seal sugugi autentne. Ma ei tea, kui suur osa oli sellest tõlkel, sest ma ei saanud üle ega ümber sellestki šokist, et Catchpool ja Poirot üksteist sinatavad. See peaks olema küll tõlkijale selge, et kuni tegelased ingliskeelses originaaltekstis üksteist eesnimepidi ei kutsu, siis ei ole ka sinatamine õigustatud. Ma lihtsalt ei kujuta Poirot'd sellisesse familiaarsusesse langemas. Samuti ei oskaks isegi mina suure fännina kirjutada lugu nii, et Poirot oleks selles täiesti autentsete manerisimidega. Hannah ka ei oska. 

Seega olen ma jõudnud otsusele, et kolmandat katset ma nende wannabe-lugudega ei tee. Küll aga ei välista ma üldse võimalust, et ma loen Sophie Hannah "omatoodangut", sest nagu ma ütlesin, oli lugu iseenesest täiesti hea. 

Raamatu pealkiri on "Aasta viimane surm". Noh, eks see on minugi aasta viimane krimi- või üldse raamat. Sel aastal lugesin ma täpselt 50 raamatut ja Goodreads ütleb, et lühim neist oli 74 ja pikim 809 lk. Arvan, et hoolimata sügisesest ikaldusest võin ma oma lugemisaasta siiski edukaks lugeda, sest suurem jagu oli neist siiski hoolikalt valitud ja seega head elamused. Proovime samas vaimus jätkata. :) 

Edward Ruthefurd "Pariis"

Kui Varrak mulle taas järgmises kuus ilmuvate raamatute tutvustused saatis, siis polnud mul vaja pikalt mõelda. Paadunud Pariisi-haige nagu ma olen, olin ma müüdud juba raamatu pealkirja ja sisukirjelduse esimese lausega. Ega ma muidugi lehekülgede arvu ei vaadanud, aga kuigi üllatus raamatut saades oli suur, oli see siiski meeldiv üllatus. Üle 800-leheküljelisi telliseid ei satu kätte just sageli. 

Ai-ai-ai-ai, kui hea raamat see on! Ma soovitan seda nüüd kohe alguses kõigi oma olemasolevate jäsemetega. See oleks juba isegi ilma Pariisita olnud nauditav, sest see romaani osa siin on täiesti klassikaline mitme perekonna saaga läbi sajandite. On aristokraate, on töölisklassi esindajaid. On põhimõttekindlaid kõrge moraaliga inimesi, on sahkerdajatest tuulelippe. Kuigi raamatu tegevus algab belle époque'i ajal, hüppab tegevus nii edasi kui tagasi, nii et neidsamu perekondi võib jälgida lausa sajandite vältel, aastast 1261 kuni 1968. aastani välja. Vahel liiguvad need liinid paralleelselt, vahel lähenevad teineteisele, siis kaugenevad taas. Ja siis ristuvad. 

Kui vaatate kõiki neid järjehoidjaid, millega ma tavaliselt tsiteerimisväärilisi lauseid ära märgin, siis seekord teenivad need teist eesmärki. Olen juba nii mõnelegi sõbrale ja tuttavale öelnud, et "Pariisi" lugedes oli pidevalt tunne, nagu oleks keegi Marina Laikjõe raamatu "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" (mida mul oli au toimetada) romaaniks kirjutanud. Rutherfurd toob sisse kõik nimetamistväärt kohad ja ajaloolised isikud, millest ja kellest Pariisiga seoses üldse rääkida on, ajaloosündmustest rääkimata. Ma usun, et "Pariisi" on huvitav lugeda ka nendel, kes jalutuskäikude raamatut lugenud või muidu Pariisi ajaloo ja arhitektuuriga kursis pole (sest suur osa saab romaanis kaetud), aga minu jaoks oli see üks rosin teise otsa ja tuttavaid kohti, inimesi ja sündmusi ma seal järjest märgistasingi. Vahel ehk hea tunnis kasutada või midagi. 

Kuigi aasta pole veel päriselt läbi ja ilmselt mõne raamatu ma ikka veel ära loen, siis olen üsna kindel, et Edward Ruthefurdi "Pariis" jääb minu lugemisaasta üheks eredamaks täheks. Juba kõigele sellele uurimistööle mõeldes, mis autor pidi läbi tegema, tekib aukartus. Võib arvata, et Pariisi tutvustamine on talle olnud pea sama oluline kui romaani tegevusliinide arendamine, kuid kordagi ei jää muljet, et midagi oleks taustale lisatud inimeste harimise pärast. See kõik on äärmiselt orgaaniline. Ning nii erinevate perekondade lood keerulisemate ja helgemate perioodide taustal on inimlikud ning kerge on samastuda nii proletaarlaste kui aristokraatidega. 

Pitseriks kiidulalule olgu asjaolu, et "Pariisi" on tõlkinud härra Tõnis Värnik isiklikult. Loetagu! 

Emilia Hart "Weyward"

Varraku juuli(?)raamat. Aitäh! 

Kui inimene kirjutab oma esimese raamatu nii hästi, siis võib ta selle töö peale jäädagi. 2023. aasta Goodreadsi parima debüütromaani, kuid ka parima ajaloolise romaani tiitel ei tule niisama, eriti teades Goodreadsi mastaape. Hart sündis küll Austraalias, aga õppis Londonis inglise kirjandust ja niipalju kui ma aru sain, elab ta siiani Inglismaal. Ka "Weywardi" tegevus toimub Inglismaal. 

Raamatus jookseb paralleelselt kolme Weywardi naise liin: 1619. aasta ja Altha, 1942. aasta ja Violet ning 2019. aasta ja Kate. Kõik nad on omavahel seotud ja peavad igaüks omal moel meeste maailmas hakkama saama, võiks isegi öelda, et ellu jääda. Sõna otseses mõttes. Kuna ajastud on erinevad, on ka probleemid pealtnäha erinevad, aga juurpõhjused on ikka samad. 

Mitte väga ammu kirjutasin siin nõiaprotsessidest ja kuidas tegelikku nõidust polnud ju tegelikult mitte ühegi protsessi taga, sest kuidas oleks saanudki olla. Suuresti on ka "Weyward" naistest (eriti Altha ja Violeti puhul), kellel on loodusega lähedasem side kui teistel. Samas annab Hart kõigile oma tegelastele ikkagi ka selgelt maagilisi võimeid ja ausalt öeldes jäi see minu jaoks natuke raamatu miinuspoolele. See on ilmselt minu pragmaatilisuse viga. Mul pole midagi härripotterite ja sõrmusteisandate vastu, kuna need on selgelt muinasjutud. "Weyward" ei ole seda kindlasti, nii et selline korraks maagiasse kalpsamine natuke vähendas raamatu tõsiseltvõetavust. Mulle oleks meeldinud, kui kõik kolm naist oleksid enda eest võidelnud realistlikumate vahenditega. Deus ex machina Kate'i vägivaldse mehe eest pääsemiseks pani mõtlema, et näed, nüüd läks autor ikkagi seda teed, et Kate ei saanud ise hakkama... Kui Hart tahab edaspidi veel maagilise realismiga katsetada, siis loodan, et ta lõimib seda natuke tihkemalt oma lugudesse sisse. Praegu oli see liigestest kuidagi lahti.

Aga kirjutatud oli raamat sellest hoolimata üldiselt ikkagi hästi. Oli põnev ja mitmekihiline ning kindlasti oli see ka ajaloolise poole pealt huvitav ja ilmselt ka tõetruu. Eriti hästi suutis Hart kirjeldada nii 17. sajandi kui 1950ndate olustikku, mis tõenäoliselt taotluslikult tekitas vähemalt minus kui naissoost lugejas mingit empaatiast tingitud ja tollase ühiskonna kitsarinnalisusest põhjustatud frustratsiooni. Ei saa salata, et tundsin taas kord rõõmu sellest, et ma ei ole Altha või Violeti kaasaegne ja ei ela ka üheski riigis, kus ka tänapäeval kahjuks naine nagu inimene enam polegi... 

Hartil ilmus sel aastal ka teine raamat, "The Sirens". Tundub, et kas selles loos jookseb paralleelselt nii minevik kui olevik ja žanri poolest on ta ka vist umbes sama. Ei välista, et proovin korra veel temaga õnne. 

Lucy Foley "The Invitation"

Seda raamatut mulle soovitati ja kuna väljakutses oli punkt "Üks korralik naistekas", siis ma võtsin selle riski, hoolimata sellest, et ma ei loe naistekaid. 

Ütleme siis kohe alguses ära, et ka pärast lõpetamist olen ma jätkuvalt arvamusel, et ka üks tõeliselt hea ja "üldse mitte tavaline" naistekas on päeva lõpuks siiski naistekas. Jah, sellel oli võrdlemisi huvitava nurga alt kirjutatud taustalugu, mis sidus kokku tänapäeva ja kaugemas mõõdus mineviku, aga ikkagi oli üldine süžee nagu ikka: armastajad, kellest üks on päratu rikas ja teine vaene kui kirikurott. Toimub kosmiline põkkumine, sädemeid lendab, aga kohe mõistavad mõlemad, et sellest ei saa midagi tulla. Minnakse lahku, aga saatus veeretab nad kokku ja võitlevad nad selle vastu mis nad võitlevad, loodus ja kirg teevad oma töö. 

Pole võimalik, et seda spoileriks lugeda saab. Suurem jagu romantikaraamatuid on laias laastus samale mallile üles ehitatud. 

Aga loomulikult, kui sa oled romantilise kirjanduse austaja, siis kindlasti ma soovitan sulle seda raamatut. See pole sugugi halvasti kirjutatud ja oma korraliku annuse eskapismi (mida isegi mina pisut nautisin) annab ta raudselt. Samuti jätsin ma praegu lahti rääkimata taustaloo, mis tegelikult kenasti olevikuga põimub ja kui hästi järele mõelda, oli isegi igatpidi realistlik ja loogiline. 

And that's all she wrote. :) 

PS Kaanepilt on huvitav, sest minu meelest polnud seal ükski tegelane sellise välimusega. 

Agatha Christie "Pärast matust"

Ma arvan, et suurem osa raamatusõpru on mingi hulga Agatha Christie raamatuid lugenud ja ETV on hoolitsenud selle eest, et me kõik oleksime Hercule Poirot' sarjale kolm tiiru peale teinud. Sellessamas sarjas on ka "Pärast matust" täiesti olemas ja ma mäletasin sealt tegelikult nii seda, kes oli pahalane, kui ka motiivi. Aga Christie raamatud on laias laastus ikkagi üle loetav kraam, seega mõtlesin, et teen vahelduseks ühe klassikalise krimka. 

Agatha Christie suhtes mul pretensioonid puuduvad. Tema lood on alati head ja Poirot' mõttekäigud jõuavadki alles mitmendal korral päriselt kohale. Esimene kord imestad, aga teine kord juba näed, kus ta korjas oma terakese siit ja teise sealt. Mulle tegelikult meeldivad tema raamatud seda rohkem, mida vähem on seal tegelasi, sest ka siin läks mul ikka aeg-ajalt meelest, kes on kadunukese õde või vend, kes on õe või vennaga abielus olnud (sest õde või vend on surnud) või kes on nende lapsed või laste abikaasad. Päris mitu korda pidin jälle lahti tegema raamatu alguses oleva sugupuu, aga no hea seegi, et see seal üldse oli.  

"Pärast matust" on raamat, kus süüdlast esimesel korral ära arvata on peaaegu võimatu. Tegelikult on Christie raamatud suuresti sellised ja ma vist olen ainult üks kord mõrvari ära arvanud. Sedagi ainult tänu sellele, et ma olin kaval ja ütlesin endale, et tema tundub kõige vähem tõenäoline, järelikult tema on – ja nii oligi. Ma olin siis muidugi ka väga noor, võib-olla nüüd oleks kergem, aga we will never know. Siinses loos oli motiiv küll väga hästi peidus. Ainult seda mõtlesin, et süüdlane ei paistnud küll tegelikult selline naine, kes nii keerulise loo välja suutis mõelda ja samm sammu haaval paika panna. Aga noh, mine tea. 

Küll aga on raamatul "hea üheksakümnendate kvaliteet". See oli aeg, kus palju ja kiiresti tõlgiti ja kirjastati ning samamoodi ilmus ajalehti igast mutimullaaugust. Tuli teha raha, ja kärmelt. Ei olnud siis imeasi, kui sõnu poolitati sealt, kus rida otsa sai, ja toimetajatele vist üldse liiga palju raha kulutada ei tahetud. Kes see nüüd teab, kas tõlkija oli veel kogenematu või mis teema selle toimetamisega oli, aga nii kahju kui mul seda ka öelda pole, eestikeelne tekst on küll suhteliselt õnnetul järjel. Ma õpetan oma gümnasistidele ikka, et kehva tõlke tunnete ära sellest, et te teate täpselt, mis sõnastus seal inglise keeles oli. Samuti olen ma teinud endale sellest südameasja, et modaaltegusõnu õpetades räägin ma neile hingestatult, kuidas "he must be hungry" ei tähenda, et ta peab näljane olema. No ei pea, täiskasvanud inimene, vaba tahe, sööb, millal tahab. Kui ei ole just vangis või koonduslaagris või ei pea dieeti. See raamat oli seda tüüpi vigu üsna täis, muust lauseehitusest rääkimata. Aga kui ma selle võin ka veel lihtsalt kõhuvaluga ära kannatada, siis idiomaatiliste väljendite otsetõlge paneb mu aju valutama ja nende puudust ka ei olnud. 

Varrak on selle 2010 uuesti välja andnud, samas tõlkes, aga ma ei oska öelda, kas seda on vahepeal toimetatud ka. Soovitan raamatukogus või -poes natuke lapata, sest minu väljaandes oli selliseid halbu valikuid võib-olla mitte igal leheküljel, aga see-eest teistel lehekülgedel tasakaalustamiseks jälle mitu. Kõige kindlam on muidugi lugeda originaalis. 

Gerald Durrell "Kolm piletit Adventure'isse"

Miskipärast soovisid Guyana kütid, et neile makstaks püütud boade ja anakondade eest pikkuse pealt, seega tuli alati madu välja võtta ja ära mõõta, hoolimata sellest, mis tujus ta parajasti juhtus olema. See anakonda juhtus olema äärmiselt halvas tujus. Aja jooksul sai mulle küll selgeks, et ainult väga harukordsel juhul võib leida mõne anakonda, kes ei oleks halvas tujus, kuid tol hetkel ei olnud ma veel nende sandist iseloomust teadlik. 

Lugemise väljakutse grupis on sel aastal minu suureks rõõmuks Gerald Durrelli punkt, kuid selle tasakaalustamiseks otsustati minu suureks meelehärmiks, et "Minu pere ja muud loomad" see ei peaks olema ("lugege midagi muud ka"). Tegelikult mul liiga palju vahet pole, millist Durrelli raamatut kätte võtta, sest need on kõik üks puhas kuld ja lust. Võib-olla ma oleksin isegi eelistanud kõike arvestades lugeda Bafuti fonni seiklusi ("Võeh, torre tants."), aga maakodus jäi riiulil silma "Kolm piletit Adventure'isse" ja miks siis mitte. 

Omavahel öeldes olen ma seda enne ka lugenud, aga ammu. Pärast "Taimetoitlast" tasakaalustas see mu maailma jälle ilusti ära. Durrell on kirjanik, kes võib vist telefoniraamatu ka naljakaks kirjutada. Nii lühikese vaheaja järel oli see juba teine raamat, mis pani mind rõdul lugedes naabrite rõõmuks korduvalt valjusti naerma, oli see siis hoko Cuthberti pärast, kes oli inimeste seltskonna ja kontakti järgi hull, sipelgakaru püüdmise seiklus kuskil pampa pärapõrgus või väike sipelgakaru kohaliku nimega Issand Olgu Kiidetud. 

Huumor on raamatus siiski lisandväärtus. Põhiline teema on ikkagi Lõuna-Ameerika fauna ja sellega kaasnevalt loomulikult ka floora. Kui me saame kord juba mööda sellest, et mõne inimese jaoks on selline loomade kogumine ja loomaaiad üldse moraalselt mõistmatu kontseptsioon (kuigi loomaaiad on ülipalju teinud ära ka liikide säilimise nimel) ning sellest, et tänapäeval avaldataks see raamat kindlasti toimetajapoolsete muudatustega kohalike nimetuses (mustanahalised ja põlisameeriklased on seal ikka veel nn vanade nimedega), siis on see üks tore ja õpetlik loodusraamat. Kuna must-valged joonistused ei anna edasi piisavalt head pilti, siis ma guugeldasin neid loomi ja linde lugemise kõrvale värvifotodena vaatamiseks ja mõistsin kindlasti paremini, mis neid isendeid seal nii eriliseks tegi. 

Ja hoopis eraldi teema on selles loos Bob, kes pole hoopiski isegi kaugelt mitte zooloog või algselt kuidagi selle ekspeditsiooniga seotud. Bob on kunstnik, kellega nad oma reisi alguses kohtuvad. Ta on tulnud kohalikke maalima, aga kuna ta ei saa soovitud küladesse liigse veerohkuse tõttu minna, ei viitsi ta ka niisama passida ja läheb lihtsalt grupiga kaasa. Ma ei tea, kas ta päris hästi ette kujutas, mis afääri ta ennast segada laskis, aga ta on minu meelest täiesti ideaalne täiendus kogu ekspeditsioonile. Tegelikult ei olegi nagu kogu reisi jooksul kuidagi aru saada, nagu ta poleks algusest peale selle grupi osa ja samal eesmärgil Guyanasse tulnud. Ta otsib ja püüab loomi samasuguse innu ja surmapõlgavusega kui kõik teised. 

Durrellil on oskus kirjutada loodusteaduslikud faktid kergesti mõistetavaks ja emotsioonid tuntavaks. Ma ei tea, kui populaarne ta praegu võiks nooremate seas olla, aga meie põlvkond on ikkagi Durrelliga üles kasvanud. 

Durrell jättis endast maha loomaaia ja loodusfondi (mille patroon on printsess Anne) ning tema järgi on nimetatud muuhulgas Durrelli öögeko ja üks Madagaskaril elav mangust. 

Robert Galbraith "The Cuckoo's Calling"

Kolleegiväljakutse raamat #6, rahvatantsuõpetaja soovitus. Taas kord tuli soovitus eesti keeles, aga see on minu puhkuseks laaditud ja ka ära loetud raamatutest viimane, seega rahakotisõbralikumalt ingliskeelsena. 

Ma olen juba mõni aasta mõelnud, et võiks need Galbraithi raamatud ette võtta, sest "Harry Potter" on tõesti väga hästi kirjutatud. Ega lapsed ilmaasjata neid nii hooga ei lugenud, eriti arvestades seda, kui õudselt paksud need tänapäeva laste jaoks on. Seega oli arvata, et ka krimkad sama hästi kirjutatud on. Pealegi oli nüüd põhjust ka uurida, miks J. K. Rowlingule üldse selline pseudonüüm. Ma tegelikult natuke juba arvasin ka, et küllap ta ei tahtnud mingit võrdlust "Harry Potteriga", kuna temaatika ja žanr täiesti teine. Ennast meheks luuletada on juba ka päris hea touch, aga nimi Robert tuleb väidetavalt tema poliitilise lemmiku Robert F. Kennedylt, kombineerituna ta lapsepõlve fantaasianimega Ella Galbraith. 

Uurija Cormoran Strike'i seeria koosneb seitsmest raamatust, nii et kui tahta nendega jätkata, siis on tööpõld lai, sest Rowling/Galbraith teadupärast mingite sajaleheküljeliste teostega üldse jändama ei hakka. Raamat algab Cormorani ja tema poolkogemata tööle tulnud assistendi Robini kohmakast esmakohtumisest, aga kuna meie juba praegu teame, et raamatuid on seitse, siis kogu see krobeline algus ja valestardid ikkagi päädivad sellega, et hoolimata Robini kihlatu vastuseisust, ta enda kahtlustest ja Cormorani karusest loomusest tüürib asi ikkagi selle poole, et ühe mõrvalooga see ilmselgelt ei piirdu. 

Mõrvalugu ise oli täiesti roogitav räim. Minu jaoks aga oli sedakorda lehekülgi selle loo jaoks natuke liiga palju. Ma ei tea, kui palju ma selle üle virisema peakski, sest tegelikult on taustalugu sarja jaoks ju väga oluline, aga paiguti hakkas just see taustakirjeldus pisut venima. Kindlasti ei olnud see nii järeleandmatult põnev kui "Harry Potter", mida on imelik isegi öelda, arvestades, et viimane on ikkagi lasteraamat ja Strike'i-lood peaks olema täiskasvanute pärusmaa. Aga võib-olla lõi siin lihtsalt välja ka minu lapsemeelsus. :) Õnneks said kõik õhku jäänud otsad lõpplahendusega kenasti kokku seotud, mis pole muidugi mingi ime, sest Rowling on oma tegelaste ja tegevusliinidega väga-väga hoolas. Tal on iga raamatu kohta suured tabelid ja värvikoodid, mis aitavad kõike nüansse meeles pidada. 

Nõnda ma peangi vist võtma sama seisukoha nagu Sharon Sala seeriaga – kui tuleb tahtmine krimkat lugeda, siis on Strike'i-sari täitsa arvestatav kandidaat. 

Daniel Freeman "Paranoia"

Raamatublogija suurim rõõm peale teadmise, et blogi tõesti loetakse, on ka see, et aeg-ajalt tabab sind ootamatult pakiteade. Suur-suur aitäh Triin Olvetile (ka selle raamatu tõlkija) ja Argo kirjastusele! 

Iga kord, kui ma mõnda Argo raamatut lugema hakkan, olen ma kergelt ebalev – ma ei ole suurem asi teaduseinimene ja ma ikka kahtlen, kas see järjekordne raamat on üldse minule. Aga ikka ja jälle selgub, et taas on kirjastus välja nokkinud raamatu, mis selgitab seisundeid või nähtusi nii lihtsalt ja huvitavalt, et seda on ootamatult põnev lugeda. 

Paranoiliste inimestega on suurem jagu meist kas rohkem või vähem kokku puutunud. Vahel kutsume me paranoilisteks ka neid kaasteelisi, kes mõne asja pärast lihtsalt natuke rohkem muretsevad. Aga päris paljudel meie ühiskonna liikmetel on hirmud ja pettekujutelmad võtnud kliinilise mõõtme. Päris hirmus on omaenda peas vangis olla, nii et see halvab kogu sinu elu ja rikub suhted lähedastega. Ei suuda ette kujutada, mis tunne on hommikul ärgata ja teada, et sa ei saa (ega tahagi) kodust välja minna, sest väljas varitseb liiga palju ohte. 

Psühhiaatrilised seisundid ja mured on meditsiinilises mõttes suhteliselt uus teema. Või noh, nendest on küll teatud, aga neid on võetud kui meeltesegadust või näiteks skisofreenia üht sümptomit. Praeguseks on aga juba mõistetud, et asi on palju komplekssem. Diagnoosid võivad küll paranoiaga käsikäes käia, aga nad on ravitavad / mõjutatavad ka täiesti eraldi. Samuti tekitavad paranoiat ka muud tegurid, nagu näiteks magamatus. Lõpuks jõuab Freeman välja ka vandenõuteooriateni. Usaldamatus on ehk ka aja märk, aga ikkagi on asjasse segatud palju muud haridustaseme ja sotsiaalse kindlustatuseni välja. 

Õnneks on Freeman aja jooksul avastanud ka vägagi tõhusaid viise, kuidas ebaratsionaalseid hirme vähendada, kinnismõtteid leevendada ning kasvatada julgust jälle välja minna ja oma elu tagasi võtta. Minu jaoks oli suur üllatus (aga kohe tundus see kõik ka täiesti loogiline), et paranoia raviks on üks efektiivsemaid viise virtuaalreaalsus, kus inimene saab omas tempos ja kontrollitud situatsioonis harjutada, harjutada ja harjutada, kuni uus käitumismall kinnistub ja inimene on valmis ka päris reaalsusega taas silmitsi seisma. Täiesti imeline! 

Kindlasti ei ole vaja karta, et see on mingi kuiv ja keeruline teadusuuring. Freeman räägib tõesti köitvalt ja läbi paljude näidete, kui palju on viimaste aastatega selles valdkonnas edusamme tehtud – ja paljuski ilma rohtudeta ja pikkade haiglaravideta. Tõepoolest, müts maha selliste arstide ees, kes tõesti hoolivad ja urgitsevad ja uurivad nii kaua ja põhjalikult, et nad tõesti mõistavad, milles on asi. 

Olgu siis möödaminnes ka öeldud, et nagu ka Toledo puhul, on Argo raamatud alati kvaliteedi peale minek. Tõlked on lihtsalt nii mõnusad lugeda. 

John le Carré "Tuvitunnel. Lugusid minu elust"

Varraku veebruariraamat. Aitäh! 

Seekord otsustasin valida dokumentaalkirjanduse. Tavaliselt ma eelistan kindlalt ilukirjandust, mulle ei meeldi spiooniraamatud ja ma ei ole ühtki John le Carré raamatut enne lugenud, seetõttu üllatas see valik mind ennastki. 

Lühidalt taustaks niipalju, et John le Carré varjunime taga varjab end David John Moore Cornwell. Noorena töötas ta Briti luure heaks, kuid hiljem sai kirjanik temas spioonist võitu ja suurema osa oma elust oli ta siiski kirjanik. "Tuvitunnel" on autobiograafiline mälestustekogu, milles räägitakse tema mõlemast tegevusvaldkonnast, ja ega ei teagi täpselt, millest ta oleks kirjutanud, kui ta poleks salaluures teeninud. Ehk ei olegi nii väga õige öelda, et ta kirjutab romaanides oma kogemustest, küll aga saab kindlasti öelda, et tema luurajaelu viis teda kokku paljude inimestega, kelle ta oma raamatutegelasteks kirjutas. Üldse tundubki seda raamatut lugedes, et tõelise kirjanikuna oli John le Carré alati vaatleja ja märkaja. Eks spioneerimine nõuabki tähelepanelikku silma, aga kindlasti aitas see tal luua enda spioonilugudes suhteliselt mahlakaid tüpaaže. 

Pean tunnistama, et spiooniromaane ei loe ma eelkõige sellepärast, et minu aju ei suuda nende metsikute keerkäikudega järge pidada, mis seal tavaliselt amokki jooksevad. Ka "Tuvitunnelis" olid luureteenistuse juhtumitest rääkivad peatükid keerulised jälgida. Minu õnneks on raamatus siiski isegi rohkem neid lehekülgi, mis jutustasid hilisematest reisidest. Loomulikult ei ole Carré mingisugune niisama huvireisija, tema reisid viivad teda Gaza sektorisse, hutude ja tutside konflikti keskele, Moskvasse KGB ülemustega viina võtma ja nii edasi. 

Huvitaval kombel kirjeldab Carré oma lapsepõlve kogu selle keerukuses mitte raamatu alguses ega isegi mitte ka lõpus, vaid mõni peatükk enne lõppu, kusagil eikellegimaal. Kui kasvad vägivaldse ja skeemitava isaga, kelle pärast ema on pikkadeks aastateks oma poegade juurest lahkunud, on ilmselt kerge luureteenistusel ennast värvata lasta, sest tegelikult ei seo sind ju miski. Kuigi terve elu on tal oma vanematest olnud pigem kahju kui kasu, siis ometi hoolib ta neist lõpuni. 

Oli huvitav raamat, sest elu oli tal kindlasti põnevust täis (see on nüüd küll sedasorti põnevus, millest on mõnusam raamatut lugeda kui seda ise läbi elada) ja kirjutada ta mõistab. Ma ei usu, et ma sellepärast ta spiooniromaane lugema hakkan, aga mängin küll mõttega, et äkki viitsin selle kõige kuulsama külma käest pääsenud spiooni loo põhjal vändatud filmi vaadata, olevat kuulus ja kõik. 

Graham Swift "Emadepüha"

Varraku jaanuariraamat. 

Kindlasti tekib heal blogilugejal küsimus – miks emadepüha ja mitte emadepäev? Raamat seda põgusalt ka mainib, aga ma igaks juhuks ikka guugeldasin ja leidsin, et nii ongi: emadepüha oli Inglismaal päev, mil teenijarahvale anti vaba päev oma perekonna külastamiseks. Suurt seost emadepäevaga selle praeguses tähenduses ei olnud. 

"Emadepüha" seda üht päeva aastas kirjeldabki. Jane Fairchildil pole perekonda, kelle juurde minna, kuna ta on leidlaps. Küll aga on ta kutsutud naabermõisa perepojaga viimasele kohtumisele, sest Paul hakkab kahe nädala pärast naist võtma ja nende randevuutamine ei saa enam jätkuda. 

Just hiljuti kuulasin üht podcasti, kus kirjandusteadlased omavahel Eesti raamatu aasta puhul arutasid, kui oluline on see, et meie noored loeksid sotsiaalmeedia postitustele vahele ka lugusid, millel on algus, teemaarendus ja lõpp, sest sotsiaalmeedia selliseid lugusid ei jutusta. On ainult hetked, nii-öelda keskpaigad. "Emadepüha" lugedes tõstis minus pead mõte, et vot sellel raamatul nüüd küll eriti palju algust ega lõppu ei ole. Me kuuleme küll natuke Jane'i elu õnnetust algusest ja teame nii Pauli kui Jane'i saatust pärast emadepüha päeva, aga see on ikkagi pigem põgus pilguheit. Kogu tähelepanu koondub väga kontsentreeritult sellele ühele hommikupoolikule, mille Jane ja Paul veel viimast korda omavahel veedavad. 

Teine kirjanduslik ekskurss, mis minu peas tekkis, oli Anton Hansen Tammsaare jutustusse "Tähtis päev". Jane'i päev oli rõhutatult "tema" päev, nagu ütles korduvalt ka tema mõisa peremees, nagu ka karjapoiss Juhku päev oli tema päev. Aga kui Juhku ei osanudki sellega lõpuks midagi tarka peale hakata, siis Jane'i jaoks oli see tõepoolest elu ehk kõige olulisem päev. Kuigi see oli päev, mis lõpetas temale olulise suhte, siis ometigi tunneb Jane vabanemistunnet ja mõistab, et siin tema elu hoopis algab. Elu on tema jaoks samal ajal nii julm kui samaväärselt helde, sest tema elukäik muutub tõesti täielikult. Ja erinevalt Juhkust saab iga hetk selles hommikupoolikus tähelepanu, neil on oma koht ja oma kordumatu tähtsus. 

Ega siin eriti sisust rääkida ei saagi, sest ilmselt rikuks see paljude lugemismõnu. Küll aga jagaksin veel oma juurdlemist teemal "mis seal originaalis küll olla võis". :) Nimelt on Jane'i jaoks sõnadel väga tähtis roll ja ta valib väga hoolikalt, mis sõna millegi kohta kasutada. Muuhulgas juurdleb ta, mis oleks ühe teose kohta sobilikum sõna: kas jutustus, jutt, lugu või pajatus. Aplodatsioon (minu viimase aja lemmiksõna, kuigi ma tean, et sellist pole olemas) tõlkija Krista Kaerale muidugi. Aga põnev oleks küll originaali valikuid näha. 

"Emadepüha" on küll suhteliselt lühike romaan (nii et sedagi võiks jutuks või looks kutsuda), aga äärmiselt detailitundlik (kohati suisa naturalistlik) ja ilusas keeles kirjutatud, pigem minimalistlikus laadis miniatuur kui romaan, aga seda kontsentreeritum see on. Ei imesta, et see on võitnud auhindu ja on ka filmiks vändatud. Hiilisin treilerit ja appikene, seal mängivad Olivia Colman ja Colin Firth (Jane'i majarahvas) ja Pauli osas on Josh O'Connor, laiemalt ehk tuntud kui prints Charlesi osatäitja sarjas "The Crown". Peaosas minu jaoks tundmatu Odessa Young, aga ma ei vaatagi eriti filme. See eelmine plejaad juba isegi ütleb, et film on kvaliteedimärgiga. Nii ka raamat.

Henry James "Tuvi tiivad"

Varraku mingi eelmise aasta kas äkki juunikuu raamat või midagi sellist. Ta seisis mul pikalt riiulis, paras tellis ikkagi, pealegi oli Krista Kaer (raamatu tõlkija) ise ka kuskil kommenteerinud Henry Jamesi pikki ja keerulisi lauseid. Mõte oli umbestäpselt selline, et lugeda on raske, aga kui juba ära harjud, siis tasub ära. 

Eks ta laias laastus nõnda oli ka. Ma lugesin seda muude asjade kõrvale ikkagi kuid, vahepeal ma arvan ta kuu-kaks mul päriselt ka seisis kuskil poole peal. Võib-olla ongi kõige õigem öelda, et "Tuvi tiibade" lugemine tundus pigem nagu töö, mitte niivõrd nauding. Samas muidugi kui see oleks täiesti ebameeldiv olnud, ega ma siis poleks temaga kindlasti ka lõppu jõudnud. 

Huvitav oli minu jaoks kooskõla lauseehituse ja tegevuse enda vahel. Kommenteerisin paarile sõbrannale ka Messengeri-vestluses, et on põimlaused, on keerulised põimlaused ja on Henry Jamesi põimlaused. Need on vahel pool kilomeetrit pikad. Toon ühe suvalise näite. 

Kui Kate hakkas juba elust rohkem teada saades asjade üle järele mõtlema, ei suutnud ta kuidagi aru saada, kuidas oleks tädi Maud saanud olla teistsugune; – selleks ajaks oli ta juba adunud, millised oleksid võinud olla paljud teised asjad, ometi oli ta taibanud, et kui nad olid kõik teadlikult elanud Ultima Thule külma hinguse surve all, siis antud tõsiasju arvestades ei oleks nad saanud kuidagi ka teisiti toimida. 

Iseenesest saab ju aru küll, aga kui selliseid lauseid tuleb ja tuleb ja lõik on ka täpselt lehekülje pikkune või natuke üle selle, siis ei, seda ei ole just kerge lugeda. Asja ei tee lihtsamaks ka see, et mõte keerutab täpselt samamoodi nagu lause. Pidin korduvalt lauseid või lõike üle lugema, et üldse aru saada, mida seal öelda on tahetud. Ja kui lausete ja mõtete keerutamisest veel väheks jäi, siis lisame veel siia ka tahu, et selles raamatus ei ütle mitte keegi mitte midagi otse välja. Või kui, siis haruharva. Tiirutatakse mingite mõtete ümber nagu kassid ümber palava pudru ja mingil tabamatul põhjusel saavad NEMAD kõik aru, millest teised räägivad. Mina ei saanud. Dialooge stiilis "no siis meil jääb üle ainult üks võimalus" ja see üks võimalus on partnerile päevselge, aga lugejal polegi nagu millelegi toetuda, on seal palju. Sellest siis minu ülaltoodud mõte, et lauseehitus ja sisu on võrdselt ja ilmselt väga teadlikult keerukaks ja segasekski kirjutatud. 

Tahes-tahtmata meenusid need meemid, kus kuulsad teosed on ühe lausega kokku võetud. Näiteks nii: 

Eks ta nüüd spoiler on, aga kuna selle raamatu juures süžee ongi ilmselt väga teisejärguline, siis ilmselt vahet pole ja mul tuli ikkagi selline kiuslik mõte see kokkuvõte "Tuvi tiibade" kohta ka ära teha. See võiks umbes nii kõlada, et "Rahata armunud teevad ebaõnnestunud katse kasseerida sisse rikka tiisikusse sureva pärijanna raha." Seda öeldakse raamatus lihtsalt 584 lehekülje pikkuselt, aga muidu kõik sama. :) 

Ei, ma ei ütle, et see raamat oli halb. Ükski raamat ei saa klassikaks ilmaasjata. Noorena suremine, rikka pärijanna raha ära kasutamise soov (kuigi pärijannat armastavad kõik) ja sellega seoses tekkivad kurikavalad plaanid on ka üsna ajatu teema. Aga kerge lugemine "Tuvi tiivad" küll ei ole, see on selge. Läheneda respektiga. 

Erilise kummarduse tahan ma lõpetuseks teha Krista Kaerale, sest seda raamatut tõlkida oli ilmselgelt kolossaalne ettevõtmine ja tõlge on ju suurepärane. 

Graham Robb "Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes"

Varraku juuniraamat. 

Ma natuke pelgan alati neid suuri telliseid, sest kui alguses juba selgub, et ei meeldigi, siis on lood küll halvad. Aga suure frakofiilina ei suutnud ma sellest ka mööda vaadata – tundus nagu raamat, mis peaks riiulis olemas olema. 

Graham Robb on inglane, kuid Prantsusmaal päris palju elanud (õppinud ja reisinud, kusjuures paljuski koos abikaasaga jalgratastel vändates) ja seda niimoodi tundma õppinud, nagu meist paljud elades seda ei saa ega suuda. Peale selle, et Robb saab jalgrattal külastada kohti, kus turistid ei käi, on ta ajaloolane ja tema marsruudid on alati seotud Prantsusmaa ajaloo ja kõigi nende läbituustitud ajalooürikutega. Seetõttu on juba ette selge, et kindlasti ootab raamatus palju uut infot. 

Stiililt on see mõnes mõttes väga sarnane meie Pariisi-raamatuga (Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis") – ka Robb on otsustanud, et palju huvitavam on lugeda päris inimeste päris lugusid kui lihtsalt kuivi fakte, millest enamik ununeb juba enne, kui lehekülje lõpuni jõuad. Robb ei pretendeeri sellele, et tema raamat esitaks ammendavat ajalugu. Tema eesmärk on noppida välja kõige põnevamad lood ja anda lugejale mitte läbilõige Prantsusmaa ajaloost, vaid viiluke siit ja lõiguke sealt, seda küll kronoloogilises järjekorras, aga siiski suuri lahmakaid ajaloost vahele jättes. 

Kui nüüd tuua mõni näide, kellest ja millest mulle eriti lugeda meeldis, siis minu jaoks varem absoluutselt avastamata kuju Gerbert Aurillacist rabas mind näiteks täiesti jalust, ja hoopiski mitte sellepärast, et temast sai esimene prantslasest paavst, vaid kogu selle teaduse pärast, mis tema peas pulbitses ja millest sündis ka igasugu põnevaid agregaate. Just tema oli see, kes tutvustas läänemaailmale abakust ja ilmselt ka araabia numbreid ning leiutas pendelkella. Muuhulgas. Või siis näiteks see teadmine, et juba 16. sajandil oli Prantsusmaal olemas Michelini soovitusnimekirja eelkäija. Väga huvitavad olid peatükid Napoléon III-st ja Madame Bovary prototüübist. 

Mis ma oskan kosta – tõesti meeldis. Graham Robbi on õnnistatud ka päris hea naljasoonega, nii et aeg-ajalt on seiklustele vahele pikitud ka mõni huumorirosin. Vahel on need rosinad ka lausa elust enesest, näiteks arvas Päikesekuninga ihuarst, et seedetrakti rolli sõdade võitmisel ei tohiks kunagi alahinnata; või siis kui 18. sajandil pärast Tuileries' lossi vallutamist hakati riiki ilmalikustama ja aristokraatiat kaotama, pidi üks õpetlane oma aadressi (Saint-Denis' tänav) lühendama lihtsalt silbiks Nis, kuna pühakuid (saint) enam ei ole ja aristokraatiat (eessõna "de" nimedes) ka mitte... 

Kindlasti ei saa siinkohal mainimata jätta, et Malle Talveti suurepärane tõlge on kindlasti selle raamatu üks suuri väärtusi. 

Vist juba saite aru, et ma soovitan seda seiklusliku ajaloo raamatut kõigile, kel Prantsusmaa või muidu ajaloo suhtes südames soe koht olemas on. 

Betty Rowlands "Mõrv talvisel pärastlõunal" / "Mõrv puuviljaaias"

Aastalõpu aju-udus suutsin lugeda vaid muhekrimi. Vallavalitsus oli mind premeerinud väikese raamatupoe kinkekaardiga ja tundus, et on just õige aeg värskendada tutvust Betty Rowlandsi ja tema loodud Melissa Craigiga, kes on ametilt krimikirjanik ja eraeluliselt üks suuremat sorti nuhkalbert, kes lihtsalt ei suuda oma nina igale poole toppimata jätta, kui keegi kuskil sussid püsti viskab. 

"Mõrv talvisel päraslõunal" oli ootamatult tiheda süžeega. Kohalik kirjanik sureb, Melissal palutakse ta raamat lõpuni kirjutada ja otse loomulikult leiab Melissa kadunukese majast mõrvarelva (kuigi mõrva isegi ei kahtlustatud). Romaanikirjutamisel selgub, et pooleliolev raamat ise võis olla mõrva põhjuseks. 

Puuviljaaias sureb aga loomingulise puhkemaja peremees. Selle raamatu boonuseks on muidugi see, et nagu tavaliselt juhtub ka Midsomeris, sureb inimene, keda loo alguses on tutvustatud kui ülimalt ebameeldivat inimest. 😉 Ja mis te arvate, kas Melissa oli mõrva ajaks sinna oma romaani kirjutama tulnud, et ta saaks taas ennast kõigesse mässida ja end ohtlikesse olukordadesse panna? 

Mõlemad raamatud teenisid sama eesmärki – aidata mind taas lugemisjärjele. Kui pole kaua normaalselt süüa saanud, siis peab vaikselt kergemini seeditavate roogadega kuskilt pihta hakkama. Rowlands ongi just selline väike amuse-bouche, mis kellegi maailma just ei muuda, aga on tore ja meelelahutuslik. Kirjutatud on need lood stilistiliselt täiesti pretensioonitult, aga lobedalt. Ja ega siin muud öelda ei olegi.