Meg Rosoff "Picture me gone"

Sama autori raamatu "Nii ma nüüd elan" lugesin ma kord juba tänu üheksanda klassi eesti keele lõpueksamile läbi. Leiate selle mu juuni 2018 postitustest.

Seekord on lugu 12-aastasest tüdrukust Milast, kellel on isaga plaanitud reis USA-sse, et isa vana sõpra külastada. Vaid päev-paar enne reisi selgub aga, et mees on jäljetult kadunud ja jätnud naise, beebi ja koera. Mila ja isa otsustavad siiski sõita - sõbra külastamise asemel saab sellest nüüd sõbra otsimise retk, mille käigus tuleb päevavalgele nii mõndagi üllatavat.

Kui "Nii ma nüüd elan" on pigem noorteraamat, siis "Picture me gone" on pigem lasteraamat, kuna rõhk on pigem süžeel kui sellel, mis ridade vahel on (kuigi loomulikult on sealgi, mida leida). Mila on terane tüdruk, kelle interpersonaalne IQ on ilmselt kusagil pilvepiiril, kuna ta on võimeline inimese käitumisest ja olekust lugema mikromärke, mis talle nende kohta olulist infot annavad. Mina isiklikult leidsin, et raseduse äraarvamine enne seda, kui naine ise seda teadis, oli natuke liiga hoogne sulekaar kirjaniku poolt, aga no mine tea.

Raamatu lõppedes olin ma kuidagi ebaleval seisukohal. Lõpplahendus oli võibolla eeldatav ja loogiline, aga võibolla isegi liiga. Kuna sinnani oli tegemist eriliselt terase tütarlapse ja ka eriliste ilmastikutingimustega (lumesadu aprillikuus, millest oleks võinud ja ka midagi välja lugeda) siis oli lõpp kuidagi väga argine. Ma oleksin lootnud midagi kriminaalsemat või ekstraordinaarsemat. Aga võibolla olen ma lihtsalt liiga täiskasvanu ja sellepärast tunduski raamatu lõpp nagu kõige tavalisem ümberjutustus suhteprobleemidega perest.

Ja võibolla oli mul lihtsalt pärast Rothi ja Vila-Matast raske tulla maailma, kus "sometimes a cigar is just a cigar" (Sigmund Freud).

Tegelikult ma arvan, et see on tore raamat ja sihtgrupile kindlasti väga vahva lugemiselamus. Kirjutatud on ju kenasti.

Meg Rosoff "Nii ma nüüd elan"

Juhtus nii, et ma olin omast arust lõpetanud oma aasta viimase tunni ja läksin õpetajate tuppa võtit ära viima, et siis koju lugema minna.

Õppealajuhataja aga rõõmustas mind nähes, et oo, siin sa oledki - kas sa ikka tead, et pead praegu üheksanda klassi lõpueksamil istuma?
Ei teadnud... Aga et ei oleks pärast piinavalt valus mõttetult istutud tundide pärast, lidusin ma kooli raamatukokku ja lasin raamatukoguhoidjal riiulite vahelt endale kettaheite teha. Talle sattus kätte just see raamat.

Eks ta öelnud ka, et see on noorteromaan, aga mul polnud aega hakata uut küsima. Tegin eksamile jõudnuda lõõtsutades kerge eelarvamusega raamatu lahti ja küsisin endalt õige pea, et assanugis, kes see nii hästi tõlgib (Kätlin Kaldmaa tõlgib täpselt nii hästi). Ja üsna varsti oli eksam läbi ja mina ütlesin, et nähh, millal mul jälle nii rahulikku lugemisaega tekib. Sest raamat oli heaks läinud.

Viieteistaastane tüdruk saadetakse isa ja kasuema juurest ärevatel aegadel (algamas on sõda) Inglismaale sugulaste juurde. Sugulaste lapsed saavad temaga kiiresti sõbraks ja kõik on idüll ja lill, kuni ka Inglismaal sõda pihta hakkab. Lapsed kaotavad kodu, nad on emast ära lõigatud, varsti lahutatakse ka neid.

Noorteromaani jaoks suhteliselt üllatav sisu. Juttu ei ole ühestki reaalselt toimunud sõjast, ei ole ka mingi konkreetne hetkel potentsiaalne konflikt see, mis raamatus lahvatab. On omad ja on vaenlased, aga kes need on, pole üldse tähtis. Oluline on see, mida sõda inimestega teeb ja kui habras on stabiilne ja helge elu. Ja kui ruttu see kõik käib.

Kui te ei ole sõjas olnud ja tahate teada, kui kaua võtab aega, et harjuda ära sellega, et sa kaotad kõik, mida sa arvad, et vajad või armastad, siis ma võin öelda, et vastus on: "Väga vähe." (lk 93)

Me ei suutnud edasi elada. Me elasime edasi. Elusolemine oli see, mida me ajaviiteks tegime. (lk 129)

Üks teine kord hakkas major McEvoy kõnelema taluprobleemidest piirkonnas, mida ta üritas kontrolli all hoida, ja need probleemid seisnesid lehmades, keda ei saanud pärast tagavarageneraatorite seiskumist lüpsimasinaga lüpsta ja seda tuli teha käsitsi, või nad said udarapõletiku ja surid. Vaat see on kindlasti üks sõja kõrvalprodukt, mida te kindlasti ette ei osanud kujutada. (lk 72)


Vot selline raamat. Oleks kindlasti väärt kohta kohustusliku kirjanduse nimekirjas.