Robert Bryndza "Last Breath"/"Cold Blood"/"Deadly secrets"

Ma olen nüüd ilmselt patustanud kõige vastu, mis mu põhimõtted on seda blogi pidades siiani olnud. Esiteks olen ma jätnud kirjutamistesse kole pika vahe. Seda mitte sellepärast, et ma poleks midagi lugenud, aga lihtsalt on olnud kas liiga kiire või pole olnud sobivat hetke või tuju. Vaheaeg oli küll, aga siis ma olin reisil (sellest järgmine kord). Ja siis ma jäin ilmselt tänu temperatuuri järsule langusele - isegi Saaremaal sadas lund - haigeks. Siiani köhin ja tatistan, aga homseks riigieksamiks üritan ikka jalul olla.

Ühesõnaga, pikk vahe. Teine asi on see, et ma olen ikka üritanud ühe kuu raamatud samas kuus ära kirjutada. Nüüd läks see ka nahka.

Kolmandaks - ma pole veel kunagi mitut raamatut vist ühte postitusse kokku pannud. Nüüd see päev saabus, kuna esiteks saan ma siis kuidagigi järje peale ja teiseks ei ole Bryndza raamatud nii suures arengus ka oma taustaloo poolest, et neist hirmsasti palju kirjutada oleks.

Mulle Bryndza meeldib. Esiotsa juba sellepärast, et ta oli minu salaleid. Ma koperdasin talle kuskil netiavarustes otsa täitsa juhuslikult, vist lugesin isegi e-raamatuna. Ja alles siis, kui ma olin pärast esimest pääsukest endale öelnud, et tohoh, täitsa tubli tükk, hakkasid eestlased tema raamatuid tõlkima. Nüüd on ta muidugimõista juba väga popp ja raamatud müüvad nagu soojad saiad. Aga ikka on mul selline tunne, et mina olin essa.

Kõik kolm on täitsa kapsakad krimilood. Erika Foster plõksib küll, aga natuke vähem kui esimestes raamatutes, pealegi näitab ta üles suurt hoolivust oma äia vastu, mis kõik tõi päris mitu plussi tema kontole. See muidugi ei tähenda, et ta üldse porisenud poleks, aga no las ta siis oli. Igatahes oma lood ta ära lahendab.

Paar viimast raamatut hakkas ilmselt minema juba natuke sinna Kepleri nurka (mitte et ma oleks neid lugenud, aga ma olen lugenud kokkuvõtteid), nii et oli vahest õige pisut rohkem skandinaavia noiri poole kalduv. Sarimõrva ja värki. Loodan, et ta edaspidi hullemaks ei lähe.

Tellisin kusjuures need kolm raamatut kõik välismaalt, Book Depository'st, kuna eesti keeles vist esimene neist on, aga kaht viimast mitte. Mul oli vaja reisi peale lugemist kaasa ja kuna mu e-luger otsad andis (rahu tema põrmule), langetasin otsuse "millegi kerge" kasuks. Nii füüsilises kui pingutuslikus mõttes. Absoluutselt ei kahetse, raamatud on paremad kui suurem osa krimi, mis praegu välja antakse, tihe ja usutav, aga see ei tähenda, et mul praegu siinkohal midagi väga analüüsida oleks. Huvitavad raamatud lugeda, oli reisil just paras.

Robert Bryndza "Mustjas vesi"

Kunagi, kui ma endale Kobo e-lugeri ostsin (sest ma olen nii mõjutatav ja lasin oma raamatukupjal end ära rääkida), siis olid Bryndza kaks esimest raamatut ühed esimesed, mis ma sinna üldse peale laadisin. Ma ei olnud küll vähemalt märganud, et eesti keeles sellist autorit avaldatud oleks. Minu lugemised olid kusagil eelmise aasta alguses ja esimene neist, "Tüdruk jääs", on eesti keeles Rahva Raamatu andmetel samuti 2017. aasta väljalase. Ühesõnaga, Bryndza on Eesti väga ruttu vallutanud, sest kõik kolm on eesti keeles täiesti olemas. Originaalis on paar tükki veel, nii et tõlkijatel on nüüd käed-jalad tööd täis.

Bryndza on selline huvitav autor, et ta vastab absoluutselt kõigile kirjadele, mis talle kuhugi ta enda veebisaidile või Facebooki-lehele või Goodreadsi saadetakse. Mäletan, et pärast esimese raamatu lõpetamist kirjutasin ma FB-s mingi kommentaari (ma ka ei teadnud, et ta võiks kuulus olla või midagi, ma võtsin suvalise raamatu omast arust), kus ma ütlesin, et tubli tükk, aga see, et peategelasest uurija on viimasel ajal alati kas mingites õudsetes kompleksides või joodik ja ei kuuletu absoluutselt ülemuste otsestele käskudele, siis see hakkab mingil hetkel vaikselt ära tüütama. Seda on nii sageli muudes krimilugudes ka, kaua võib. Ja siis ta tõesti vastas ja ütles, et seda ta võib küll öelda, et päris musterinimesest Erikast ei saa, aga võibolla väheke paremaks kunagi läheb.

Ja "Mustjas vees" ongi Erika natuur vähe rahulikumaks kirjutatud. Nagu pubekaiga oleks üle läinud või midagi. Ta suudab korraldustest ja käsundusliinist kinni hoida, ta ei joo liigselt ei alkoholi ega kohvi, ühesõnaga lugejal oli rahulik loole endale keskenduda.

Seekord on Erika juba lasknud ennast mõrvarühmast kuhugi pärapõrgusse üle viia, aga kuna karjäärist leitakse väikese tüdruku skelett, ei saa Erika muidugi seda teiste lahendada jätta. Ta saab kohale tuua ka oma vana kahurväe ja lähebki lahti. Lugu on keeruline, nii et isegi Erikal tekib kahtlusi, kas seda üldse lahendada võimalik ongi – lugu ei ole värske, algne uurimine jooksis liiva ja tollane uurija on omadega ka üsna sassis.

Aga have no fear – lahendus ikkagi tuleb. Isegi minusugusele vanale krimikalale üllatusena. :D

Krimi kohta täitsa kobe. Läckberg meeldib siiani terake rohkem, kuna tal on taustalugu tugevam, aga kui Bryndza Erika nii enamvähem selge peaga hoiab ja teda jälle haljale aasale takka üles lööma ei lase, siis võib sellest sarjast midagi tulla.

Ainus asi, mis mulle pea kohale küsimärgiga jutumulli tekitas, oli kaanepilt. Vees on seitsmeaastase tüdruku skelett. Mida see tädi seal kaane peal teeb, jääbki arusaamatuks.

Robert Bryndza "The Night Stalker"

Teine raamat Erika Fosteri sarjast.

Pean kohe alguses ausalt ütlema, et kui ma olin esimese osa ("The Girl in the Ice") läbi lugenud, siis laadisin ma endale mõningase entusiasmiga ülejäänud Fosteri-sarja raamatud Kobosse. Esimese osaga võrreldes oli "The Night Stalker" siiski väike pettumus.

Võibolla olen ma viimasel ajal kaotanud oma tavapärase armastuse krimiromaanide vastu. Aga võibolla on õige ka see mulje, mis mind praegu närib - et teine osa lihtsalt polnudki nii hea kui esimene.

Mulle tundub, et tänapäeva krimikirjanikud tunnevad mingisugust painet kõike kuidagimoodi erutavalt põnevaks ajada. Vanakooli detektiivid nagu Miss Marple või Hercule Poirot või minu pärast kasvõi Nero Wolfe satuvad üliharva ise mingitesse ohuolukordadesse. Samas on varsti juba raske leida tänapäevast krimiromaani, kus ei oleks seda nn thrillerit sees. Mingil hetkel muutub see lihtsalt väsitavaks. Nagu ka see, et need briljantsed detektiivid ei suuda absoluutselt alluda reeglitele. Loo seisukohalt ehk see end õigustab, aga minu tagasihoidliku nägemuse järgi EI PEA igas viimases kui krimiloos põhiuurija peaaegu ära surema ja seda sellepärast, et ta eirab kõiki korraldusi, mis ülemused talle annavad.

Nii ma siis siin mõtlen, et kui ma järgmise krimiloo ette võtan, siis võiks see olla selline rahulik. Ja uurija võiks ka vähem tõmmelda. :D

Kirjutatud oli normaalselt, aga võrreldes Jennifer Clementi või minu poolest kasvõi Leelo Tunglaga võrreldes ei anna ikka näolegi.

Robert Bryndza "The Girl in the Ice"

Loed raamatut, mis peaks meeldima, sest kõik loevad (vähemalt autorit loevad) ja ütled "meh".

Võtad Kobost suvalise e-raamatu, mis maksab põhimõtteliselt mitte midagi, ja loed nii, et varbaküünte all on ka põnevusesurin sees. :D

Kui ma eelmises postituses kurtsin, et raamat ei läinud kuidagi käima ja alles kuskilt poole pealt hakkas natuke põnevaks minema, siis "The Girl in the Ice" võttis kohe alguses tuurid üles ja laskis täie lauluga lõpuni välja. Juba seegi, et ma kahe päevaga raamatu läbi lugesin ja eile alles peale keskööd voodisse sain, näitab, et oli põnev.

Imelik on kirjapandud loo kohta öelda, et tempo oli hoogne ja lõpupoole tõusis pidevalt, aga täpselt nii oli ka. Oma osa oli siin kindlasti ka sellel, et selle enamvähem 400 lk peale oli peatükke üle 80 - eriti lõpus olid need väga lühikesed, paar e-raamatu lehekülge, ja see toitis illusiooni, et kõik läheb väga kiiresti.

Ei taha siin väga sisust rääkida, põneviku värk, aga niipalju küll võin öelda, et tegemist on sarimõrvariga ja ohver, kellest uurimine käima läheb, leitakse sõnasõnaliselt loodusliku jää seest.

Ainus asi, mis mind pisut häiris, oli see krimkade puhul suhteliselt tüüpiline vastandumine detektiivide endi seas. Üks on sõnakuulelik, aga tohman. Teine on eriliselt taibukas, aga absoluutselt reeglitele ei allu. Ja kui põhimõtteliselt kaanest kaaneni on raamat täis asju, mida Erica Foster teeb ja mitte üldse ei tohiks teha, siis mingil hetkel see väsitab - sest ennegi on selliseid raamatuid loetud. Ma ei tea muidugi, kui realistlik see on, et üks uurija teeb, mida tahab, eemaldatakse uurimisest, teine uurija küpsetab mingi kohutava käki ja vualaa, tulebki allumatu, kuid briljantse mõttetööga uurija ja teeb puhta töö. Boonusena sureb ise ka peaaegu ära. Teise boonusena sureb peaaegu teine kord veel.

Kuid lõppkokkuvõttes, kui ma peaksin nüüd valima, kas ma tahan järgmise põnevikuna lugema Nesbot või Bryndzat, siis ilmselt valiksin viimase.