Mu kallis Kubjas pärandas mulle koos Kruusa Kaljuga ka Saare Peedu. 😆
Ühe kirjanikuga jälle tutvust tehtud, kellest varem midagi polnud isegi kuulnud. Vikipeedia on tema suhtes väga napisõnaline, aga ega mind eriti ei hämmastanudki väike faktoid, et peale selle, et ta kirjutab, on Peedu Saar veel bioloog. Kes ikka oskaks nii detailselt loomi kirjeldada.
Samas, kogu raamat kõikus fantaasia ja absurdi piiril, nii et ilmselt ei olnud bioloogia-alased teadmised ka mingisugune primaarne nõue. Paralleelselt jookseb kaks lugu, mis näiliselt üksteisega üldse seotud pole: pahur paarisuhe ja loomade lõppematu inkarnatsioon. Raamatu algusest peale nuputasin ma lugedes, kuskohas ja kuidas need kaks lugu ükskord kokku saavad, sest kuidagi peab see ju toimuma. Tegelikult ju toimuski, ring sai raamatu lõpuks täis, aga päris lõpuni ma ei saanudki aru, mida need personifikatsioonid või allegooriad täpselt kandsid. Kindlasti oleks mõni targem kirjandusprofessor siinkohal võimeline kirjutama pika essee sellest, milliseid inimtüüpe ja nende sisemisi paineid iga loom, lind, putukas või üksildane kastehein täpselt kannab. Kinnitust sai tõik, et mina ei ole mõni targem kirjandusprofessor. Ma kirjutaks selle essee ilmselt valmis, sest filoloog ikka kirjutab ära, kui vaja on, aga tegelikult ma ikka üldse ei tea, mida Peedu Saar sellega mõtles. (Võib-olla peab ta peenikest naeru nagu Mati Unt kunagi, kui ta vaatas, kuidas arvustajad tema ridade vahelt midagi üüratult sügavat leidsid, aga temal oli lihtsalt ühest kohast lappama läinud ja siis ta kirjutaski puhtalt lusti pärast mingi täieliku jama kokku...)
Lugemine iseenesest oli tegelikult nauding, sest Peedu Saar oskab kahtlemata sõnu seada. Kirjeldused olid detailsed ja loomade põnevad karakterid reljeefsed ja nauditavad, nii et see minu igavene hämming luhtunud püüdlustest asjale pihta saada polnudki ehk primaarne. Ma vist loeks telefoniraamatu ka läbi, kui keegi suudaks selle ilusasti ära sõnastada.
Kui ma natuke guugeldasin ja tausta uurisin, siis leidsin, et kaasblogijatel on nii mitmelgi tulnud tõdeda, et nad ka ikka päriselt pihta ei saanud, mida autori enda päris mõte "Loomadega" oli. Kui ma peaks kuuli ähvarduselt midagi välja pakkuma, siis ilmselt ma jõuaksin siiski selleni välja, et ju need loomad ikka erinevad inimkarakterid olid. Loomad olid pidevas reinkarnatsiooniringis, aga ma ei ütleks, et need üleminekud alati mingist väga loogilisest ilmingust kantud olid. See on nagu põgus pilguheit nende inimeste/loomade eludesse, kuid õnnis hetk ei viibi veel ja juba kolm lehekülge hiljem lõpeb looma lugu, enamasti ilma kulminatsioonita vaid lihtsalt, niisama. Ja siis on seal kõrval need pärisinimesed ka, kes oma eluga samamoodi pusserdavad ja sugugi ei näita, et nad kuidagimoodi paremini või õnnelikumalt elada oskaksid. No kuidagi sedamoodi ma kirjutaksin selle essee ja loodaksin, et Peedu Saar seda kas mitte kuidagi ei näeks või oleks vähemasti patroneerivalt heatahtlik.
