Gabriel García Márquez "Õnnetu tund"

Varraku oktoobriraamat (aitäh!) ja kui ma ei eksi, siis minu neljas Márquez. 

"Õnnetu tunni" tegevus toimub ühes suvalises väikelinnas. Hiljutisest valitsevast korrast räägitakse kui terrorismiajastust ja ladvik naeratab malbelt ja annab kõigile lahkelt teada, kui suured õnneseened nad kõik on, et terror on ometi läbi. Kuid siiski hakkab vaikselt tilkuma hetki, mis näitavad, et polegi kõik nii roosiline, eriti kui paljud tüüri juures olevad inimesed on hoolimata valitsuse vahetusest ikka needsamad (nagu see kipub eriti väiksemates kohtades olema). 

Minu esimene Márquez oli "Sada aastat üksildust" ja ma mäletan sellest eredalt oma lugemisemotsiooni. Eelkõige olin hämmastunud, kuidas on võimalik kirjutada 350 lehekülge nii, et raamatus ei juhtu põhimõtteliselt mitte kui midagi, aga kogu see 350 lk mittemidagit on nii ilusasti kirjutatud, et ootamatult ta juba läbi saigi. Ma usun, et sellest raamatust sai alguse ka minu aastate jooksul aina kasvanud respekt hispaaniakeelse kirjanduse vastu. 

Ma ei ole kindel, kas sellise süžee juures on õiglane öelda, et "Õnnetu tund" on ilusasti kirjutatud. Võib-olla oleks kohasem kasutada sõna "mõjuvalt". Kindlasti tekitab see, kuidas Márquez sündmusi kirjeldab, emotsioone, muuhulgas empaatiat lihtsate inimeste jõuetuse suhtes, eriti kui nad nii-öelda tanki lüüakse ja neile määritakse pähe midagi, milles nad üldse süüdi ei pruugi ollagi. Samuti tekitab pahameelt, kui inimene püüab selgitada, et ta tahab lihtsalt neutraalne olla ja mitte pooli võtta, aga seda talle lihtsalt ei võimaldata. Raamatu alguses heatahtlikuna tundunud tegelased muutuvad järk-järgult aina enam antikangelasteks. Kes saab, see laseb jalga, kuigi kohalejääjad arvavad, et varem või hiljem tulevad nad ikka tagasi, sest "kuhu nad ka ei läheks, püsib neil meeles, et sellesse linna on maetud nende naba." Samuti on neid, kes jäävad ikka veel uskuma, et "õiglus lonkab, aga jõuab ikkagi kohale". 

Üldkokkuvõttes oli raamat (sisu poolest) üpris masendav – on oravarattaid, kust välja ei saagi, ükskõik kui palju tavaline reainimene ka muutust ei ihkaks. Tegelikult piisaks talle ju ka lihtsalt sellest, kui ta rahule jäetaks, aga sedagi tahta tundub olevat liiga palju. Autokraatlik võim kardab inimestele vähestki autonoomiat anda, nii on see paraku alati olnud. Rahulikke inimesi, kes ainult vaikselt oma elu elada tahtsid, on Euroopa koondus- ja töölaagrid täis olnud. 

Márquez on siiski meisterkirjanik ja on väga rahuldav, et Merilin Kotta on maha saanud nauditava tõlkega, kust saab lugeda, et "ainuüksi lõhnaõli kiiluvee järgi oleks ta ära tundnud kino omaniku, kui see tema juurde astus" või et "püsiva uduvihma all näis, nagu oleksid tänavad sillutatud äsja valmistatud seebiga". Või et valitsusevastaseid lendlehti "oleks võinud ära tunda kus ja millal tahes määratlematu jälje järgi, mille jätab ebaseaduslikkuse ärevus". Või kui kehtestatakse taas komandanditund, ütleb üks elanik: "See pidi varem või hiljem juhtuma. Kogu maa on vaid ämblikuvõrguga kokku traageldatud". 

Ehk siis võib vist lõppkokkuvõttes siiski öelda, et ilusasti kirjutatud. Niimoodi ta mind ära ei võlunud kui "Sada aastat üksildust", aga Goodreasis 4/5 ikkagi. 

 

Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat. 

Gabriel García Márquezi peetakse hispaaniakeelse kirjanduse üheks suurimaks maagilise realismi esindajaks ja olgem ausad, tal on ka Nobeli preemia taskus, seda eelkõige just vana hea saja üksildusaasta eest. Ta veetis palju aega Euroopas ja kuna ta oli USA imperialismi häälekas vastane, oli tal pikka aega USA-sse reisimine keelatud. Selle lõpetas ära Bill Clinton, kelle lemmikraamat oligi juhuslikult "Sada aastat üksildust".

Surma eel kirjutas Márquez oma viimase raamatu, "Augustis kohtume". Küll aga ei tahtnud ta tegelikult seda ise välja andagi, kuna leidis, et nii halva tervise ja mäluga ei saa see midagi head olla. Tema kaks poega, Rodrigo ja Gonzalo, otsustasid aga lõpuks siiski, et raamat on liiga hea, et seda maiuspala mitte lugejateni viia – see polnud isegi pooleli, Márquez oli ise viimase versiooni peale märkinud, et see on nüüd "Gran OK final", ja nii läksidki poisid natuke vastu isa tahtmist kirjastuse jutule. 

"Augustis kohtume" on päris lühike (kuigi algselt mõeldud 600-leheküljelisena) lugu keskealisest naisest nimega Ana Magdalena Bach, kes kord aastas ühel saarel oma ema haua juures käib. Saarest saab aga peaaegu ootamatult tema jaoks koht, kus talle pakutakse võimalusi ennast ja oma kirglikumat poolt avastada, hoolimata näiliselt stabiilsest ja vaheldusrikkast abielust. Iga-aastased käigud annavad talle võimaluse olla ühel ööl aastas keegi, kes ta tegelikult ei ole. Ega muud vist ei tahakski ette rääkida, sest 93-leheküljelises teoses ei jääks siis enam pea midagi lugeja avastada. Küll aga on Márquez jätkuvalt väga hea sõnavaldaja ning maalib  vaimusilma ette üsna kirkaid pilte. Mingil seletamatul põhjusel tekkis mul tema raamatut lugedes paralleel õlimaaliga - tekst on rammus (mitte kerge nagu pastell), kuid samas siiski pehme ja mahe. Poiste otsus isa luigelaul avaldada oli ilmselt õige ja seda on ka nimetatud "ootamatuks kingituseks" tema kunsti austajatele. Väike hõrk kirjanduslik amuse-bouche.

Gabriel García Márquez "Kolonelile ei kirjuta keegi"

Järjest lühemaks need raamatud praegu jäävad. Seekord ainult sada väikese formaadiga lehekülge.

Tegelikult on mul üks kopsakam ka pooleli. Kuid mitte sellest...

Mõni aasta tagasi lugesin ma läbi sama autori Eriti Paksu Raamatu "Sada aastat üksildust". Siiani mäletan seda tunnet, eriti imelikku tunnet - sadade lehekülgede kaupa tegelikult mitte midagi ei juhtu, aga ometi loed rida realt, lause lauselt, sõna sõnalt, rahulikult ja aeglaselt. Mõnda autorit vaata lihtsalt loedki aeglaselt. Bulgakovit ja Márquezi ja selliseid. Naudid seda, kuidas raamat on kirjutatud, mitte niivõrd seda, mis seal sees on.

Sama sorti raamat on ka "Kolonelile ei kirjuta keegi". Tõesti meeldiv lugemine, stiili poolest. Ja iga rida on tähendusest tiine.

Sisu on... Ma ei teagi, mina olin kogu aeg kurb. Samas ma sain aru, et see kukeroju pidi olema tuleviku ja lootuse ja paremate aegade sümbol, aga no kaua sa elad ainult ja ainult tuleviku nimel, kui sul ikka mitte midagi ei ole. Absoluutselt mitte midagi. Eks oli muidugi ka aastaaeg vastav valitud, sügis oma pori ja vihmaga. Raamat algab surmaga ja lõpeb sellega, et kolonel valib toidu asemel kuke. No mina ei tea, kui lootusrikas see kõik tundub. Minule ei tundunud.

Kas ma soovitan - no kindlasti. Kas ma arvan, et see on hea raamat - kindlasti. Niipalju kui ma aru olen saanud, on see kirjaniku enda sõnul ta parim raamat. Mulle meeldis "Sada aastat üksildust" rohkem, aga ma ei hakkaks küll otsustama, kumb nendest parem on. Maitseasi.