Bobbie Peers "Krüptoportaal"

Vahel juhtub mõni ime. Siinkohal toon ära vestluse oma kuuendas klassis käiva pojaga, kes ei ole veel eluski vabatahtlikult ühtki raamatut peale kohustusliku kirjanduse läbi lugenud. Suvelugemiseks oli neile antud üks viimase kümne aasta jooksul välja antud raamat. Selleks ostsin talle "Lüriidiumivarga", mis talle väga meeldis.

Mina: "Kuule, "Lüriidiumivarga" järg on välja tulnud. Kas ma pean selle tellima?"
Poeg: "Jaa, muidugi!"

Ta ütles "jaa"!!!!!! Loomulikult korjasin ma oma kondid kokku ja suundusin RR lehele "Krüptoportaali" tellima. Kuna laps ise praegu "Tom Sawyerit" loeb, siis ütlesin endale, et carpe diem, ja lugesin Ishigurode ja Atwoodide vahele ühe lasteka.

No on küll huvitav. Iseenesest meeldis see mulle rohkem kui esimene osa. Kuna tegemist ei ole mitte krimi-, vaid ulmepõnevikuga, ei ole ka võimalik päris lõppu niisama lihtsalt ära arvata. William Wenton läheb tagasi Posthumaansete Uuringute Instituuti ja seal läheb seekord ikka päris mölluks lahti. Ma kujutan ette, et kui see raamat filmiks tehakse, on see selline tõsine märulifilm nagu vana hea Rambo või midagi sellist. :D

Kallid lapsevanemad, ostke või laenutage oma lastele alguses "Lüriidiumivaras" ja siis "Krüptoportaal" ja kuna raamatu lõpus on selge, et see ei jää viimaseks osaks, siis järgmine ka. Kui see minu poja lugema pani, paneb teised ilmselt ka. See on nagu selle põlvkonna Harry Potter.

Bobbie Peers "Lüriidiumivaras"

Kui lapsel on vaja suvel läbi lugeda kohustusliku kirjanduse korras üks viimase kümne aasta jooksul välja antud raamat ja FB lugejate grupis on ühte raamatut palju kiidetud, siis lähebki nii, et ema ostab lapsele "Lüriidiumivarga" ja loeb selle alustuseks ise läbi.

Norra lastele meeldis see lugu isegi nii väga, et kuulutasid selle 2016. aasta parimaks lasteraamatuks. Peab ütlema, et lastel on hea maitse ja lapsed armastavad põnevust ja kriminaalsust. Seda on Keräneni populaarsusestki näha ja tegelikult ongi "Lüriidiumivargal" paljugi Keräneni raamatutega ühist. Ja muidugi kõigi nende teistega, kes lastele krimkasid kirjutavad.

Ma absoluutselt ei mäleta selle raamatu autorit ega isegi mitte pealkirja, aga ma lugesin lapsena ühte sellist lugu, kus käis mingi jant ja tagaajamine mingi keemilise valemi peale. Valemiga sai toota sellist materjali, millest sai teha absoluutselt kõike ja see oli väga tugev, purunemiskindel. Lugu oli väga põnev ja kui keegi mäletab sellist raamatut, siis palun tuletage mulle selle nimi meelde. Ma loeksin selle ka heameelega üle.

Aga "Lüriidiumivaras" on ühest Inglismaal sündinud poisist, kelle vanaisaga on seotud suured saladused ja need saladused on seadnud ohtu poisi vanemad, kuid eelkõige siiski poisi enda. Saladuste hulka kuulub ka müstiline aine lüriidium, mis oleks Mendelejevile hoobilt Nobeli preemia toonud, arvestades selle ülierilisi omadusi. Inimesi on loos loomulikult häid ja on ka pahasid, vahepeal ei saagi aru, kes on kes, nii et pöördeid ja põnevust jagub. Peatükid on lastele sobivalt üsna lühikesed ja selles mõttes on seda väga mõnus lugeda ka nendel lastel, kes väga lugemist ei armasta.

Lapsevanemad, nüüd raamatupoodi või -kokku. Ja jutud käivad, et järg tuleb ka kohe. :D