Jaroslav Havlíček "... That Particular Fault"

Kuna minu blogist satub iga kord üks artikkel ka kooli (väga kvaliteetsesse!) ajakirja Silmapiir, siis ei ole minu kirjanduslembus õpilastele tundmatu. Ühel ilusal sügispäeval teatas 11. klassi õpilane, et tema toob mulle nüüd oma lemmikraamatu lugeda. No kas mul saab midagi selle vastu olla? 

Selle ma pean küll üle küsima, kust ta selle raamatu üldse välja kaevas, sest ma pole elus sellisest kirjanikust midagi kuulnud ja ega ta kohta pole liiga palju infot ka. Kirjanikugeeni sai ta ilmselt isalt ja sellest vähesest saada olevast infost võib järeldada, et ta põhileib oli psühholoogiliste romaanide kirjutamine. Seda kinnitab ka "That particular fault", mis ilmselt ühegi muu žanri alla ei liigitu. Aga mingid autobiograafilised kokkupuutepunktid on raamatus ka olemas, näiteks on peategelane samamoodi abielus seebivabrikandi tütrega nagu Havlíček isegi. 

Peategelane Peter tuleb puruvaesest taustast ja saab koolihariduse ainult headsoovijate armust. Karm lapsepõlv on Peteri suurimaks liikumapanevaks jõuks, sest kogu ta elu keskendub algusest peale ainult ühele eesmärgile: ta lihtsalt peab ennast üles töötama, saama rikkaks ja mõjukaks. Õnn naeratab talle Sonia näol, kes on rikas pärijanna, aga ka piisavalt kenake, et Peter tema ümber kohe võrku kuduma hakkaks. Asi läheb korda ja Sonia isa võtab ta perre vastu ja annab kohe ka mõista, et Peterist saab seebivabriku tulevik. Mis võiks siin veel halvasti minna? 

Jamad algavad perega koos elava onuga, kes on kindlal arvamusel, et ta on nähtamatu. Pere mängib temaga kaasa ja seegi tundub üsna süütu vastutulek peast sassis inimesele, aga onu tunneb ülemäärast huvi Sonia ja tema naiselikkuse vastu. Sellest saab alguse Sonia hirm, hullumeelse onu püüe tüdrukut vallutada, Sonia arvamus, et tema rasedus on onu rünnaku tulemus (ei ole), tema eemale hoidmine intiimsuhetest seadusliku abikaasaga ja Sonia järjest süvenev geneetilise eeldusega hullumeelsus, mille tulemusena hakkab ta endale ette kujutama, et vahepeal juba ammu hullumajja viidud onu on tagasi, seekord päriselt nähtamatuna. 

Peteri elu võib vaadelda mitmeti. Ta on ise olnud tegelikult väga külmalt kalkuleeriv ja ta ei häbene seda ka tunnistada. Mitmeid kordi ütleb ta ise, et tegi kõike oma tuleviku jaoks ja oma poja heaks. Aga ma pean siiski ütlema, et abielu alguses ta nagu ikka hoolib oma naisest, ja kuigi pärast nii äi kui Sonia tädi kui ka teised ümberringi on veendunud, et Peter Soniast karvavõrdki ei hooli, siis ma ausalt ei ole samal arvamusel. Tegelikult oli Sonia see, kes Peteri eemale lükkas ja üldse ära oma lapsepõlvetuppa kolis, ning ühele abielumehele ei saa palju asju frustreerivamad olla. Aga see, et ta sirgelt oma naise surma põhjustab, ei ole enam vabandatav. Ja see, et nende armas poeg haigestub meningiiti ja jääb küll ellu, aga ajukahjustuse ja alaarenguga, on juba puhas boonus. Ma ei tea, võib-olla oli autoril sellega vaja näidata moraalset võitu, et kurjus ja külmus saab tasutud, aga minu jaoks isiklikult oli see juba natuke too much. Oleks see mingi gooti romaan, siis oleks arusaadav, aga lihtsalt psühholoogilises romaanis oleks ma võib-olla isegi eelistanud, et see Sonia surmaga olekski lõppenud. Oleks andnud aluse aruteluks, et headus ikkagi ei võida praegu meie maailmas alati. 

Üldise kommentaarina tahaksin ma veel öelda, et see oli üks väga sõnaohter raamat, 464 lk tihedat teksti. See pani mind mõtlema, kas see oli autori enda eelistus või oli see pigem minategelase ehk Peteri ennastimetlev stiil. Kui mõne "telliskivi" puhul on iga rida omal kohal, siis vat seda raamatut oleksin mina küll kärpinud. Samas võis see olla taotluslik, et pinge kannaks ja lugeja näriks pikemalt küüsi, sest mida pikem ootus, seda suurem rahuldus lõpplahendusest. Aga nagu ma juba ütlesin, ei olnud see lahendus ka minu suurim eelistus. 

Kas ma soovitaksin teistele? No ma arvan et ikka. Pahalase seisukohast on lugusid ennegi kirjutatud, aga see on siiski suhteliselt originaalne, mitte ära leierdatud temaatika ja problemaatika. Kahjuks seda raamatut eesti keeles ei ole ja kuna see pole ka vist mingi suur rahvusvaheline hitt (mistõttu ma julgesingi natuke rohkem spoilerdada kui tavaliselt), siis pole seda siin eriti kuskilt kätte saada nii või teisiti. Keskmiselt tugev raamat. 

František Jílek "Mees Vincist"

Minu 17-aastane tütar ütleb, et igal eestlasel on kodus kaks asja, mida nad keegi ise kunagi ei osta, aga kuskilt nad alati koju siginevad: mesi ja kadakast võinuga. Ma lisaksin siia veel raamatu "Mees Vincist", mida ma olen näinud lugematutes raamaturiiulites. Keegi võiks nüüd ainult uurida välja, kui paljusid nendest raamatutest ka avatud ja otsast otsani läbi loetud on, sest raamatut on omajagu ja ma ei tea, kui suured kunstihuvilised Eesti inimesed on. Seda ma küll tean, et minu gümnaasiumiaegne sõbranna ja pinginaaber luges "Da Vinci koodi" niimoodi, et "Mees Vincist" oli kõrval ja kontrollis, kas maalidel on ikka kõik nii, nagu Dan Brown kirjutas. Oli küll, aga seda, et Dan Browni järeldused olid muidugi kirjanduslikult loovad, me keegi sel ajal liiga hästi ei mõistnud. Aga see selleks. 

Ma olen Leonardo da Vincist juba siin blogis ennegi kirjutanud. SIIN Aga František Jílek (kes on uurinud ka teiste suurmeeste elu, näiteks Nobeli, Edisoni, Jules Verne'i jne oma) on muidugi väga-väga palju põhjalikum kui see väike kunstiraamat, mida ma eelmine kord lugesin. Kogu raamat on üks suur püüd lugejale da Vinci ära selgitada, läbi tema lapsepõlve, suhte vaese ema ja rikka isaga, kes teda oma pojaks lõpuks ikkagi ei tunnistanud, kui ta juba ametliku naisega ikkagi lapse sai. Eelkõige jäigi mulje, et ema oli Leonardo Põhjanael, sest ikka ja jälle maalib ta emasid, rohkem või vähem pühasid, ja kõigist neist maalidest imbub välja suurt hellust, armastust ja südamesoojust. 

Muidugi, nagu ma juba eelmine kordki ütlesin, da Vinci oleks mind oma poolelijäetud projektide ja maalidega täiesti hulluks ajanud. Neid maale, millega ta ühele poole jõudis, ei olnud ju üldse palju. Jílek läheb iga pilti lahates väga süvitsi ja ma isegi mitmes kohas mõtlesin, et no kuidas sa ikka nii täpselt tead... Kunstikriitik ma pole, seda tunnistan, aga mind hämmastab ikkagi see enesekindlus, millega kirjandus- ja kunstiteadlased väidavad, mida kunstnik või kirjanik selle kõigega mõtles. (Taas meenub Mati Unt, kes kord telekas mõnusasti pajatas, kuidas tal üks raamat läks lihtsalt käest ära täielikuks absurdiks ja kuidas siis pärast kõik kriitikud leidsid ridade vahelt tohutult sügavaid mõtteid, mida seal üldse polnud.) 

Aga no kõige selle juurde tagasi tulles mulle väga meeldis Leonardo tausta tundma õppida, seda, kes olid tema sõbrad (neid eriti polnudki) ja rivaalid (neid ikka oli, Michelangelo kaasa arvatud), ja kuidas ta põhimõtteliselt terve elu ikkagi vireles, kuni François I ta Itaaliast ära Prantsusmaale tõi, tellimustööks tehtud "Mona Lisa" vargsi kaenlas. Ja vähemalt selle raamatu järgi polegi tegelikult liiga kindel, et see seal peal Lisa Gherardini on, sest see võis olla veel hoopis teine või ka kolmas naine või üldse nende naiste koondportree... 

Erilise huviga lugesin ma loomulikult nende maalide tausta, mis tänapäeval Louvre'is ripuvad ja mida ma ka ise mitu korda imetlemas olen käinud. Minu enda lemmik vist ongi pigem "Madonna kaljukoopas", mille koopia on Londonis, aga originaal ikkagi Louvre'is. Londoni madonnale ja teistele tegelastele on ilmselt klerikaalide survel joonistatud nimbus ja pisikesele Jeesusele kaenlasse rist. Louvre'i maalil neid ei ole, on lihtne ja väga inimlik emade ja väikeste laste idüll, nagu Leonardo ise ilma igasuguse kahtluseta eelistas (tema ilmalikest suundumustest on räägitud palju, kuni Dan Browni illuminaaditeooriani välja). Ja ausalt, kui ma neid pilte kõrvuti vaatan, siis ma pigem jään uskuma, et vähemasti osaliselt on Londoni versioon tema õpilase tehtud koopia. 

"Mees Vincist" ootas pikalt, et ma ta lõpuks ette võtaksin (maht ikkagi pisut pelutas). Tema elu ei olnud lihtne, aga ega tema maalidki poleks ilmselt need, mis nad on, kui ta taust oleks olnud teistsugune. Sageli tundub, et mida keerulisem on inimese elukäik, seda parem ja rikkam on tema looming. Kui teil on vähegi kunstihuvi, siis kindlasti on see raamat, mida lugeda, sest õppida saab sellest Leonardo ja tema mustmiljoni projekti ja poolelijäänud maali kohta väga palju. Ja kui õnnelik võib maailm olla, et meil on tänapäeval muuseumid, kus selliseid meistriteoseid vaatamas saab käia, ja tehnika, mille abil saab taastada kogu esialgses hiilguses pealtnäha täiesti lagunenud "Püha õhtusöömaaja".