"Down and out in Paris and London" on Orwelli päris esimene raamat. Tema elus oli aeg, mil ta oli tõesti täiesti rahata ja ei suutnud pisimatki tuba rentida. Raamat räägibki tema heidikuajastust Pariisis ja hiljem ka Londonis 1920ndatel aastatel.
Huvitav on seda lugu lugedes meeles hoida, et Orwell ei ole üldsegi vaesetest tingimustest võrsunud - hariduse sai ta alustuseks suisa Etonis (loomulikult ma ju lugesin korduvalt an Etonian asemel an Estonian ja iga kord tabas mind värske imestus). See näitab, kui kiiresti ja lihtsalt läheb inimesel korda totaalsesse vaesusse langeda, aga sealt välja ronida on juba teine tera.
Pariisis hoiab Orwell endal hinge sees tänu sõpradele, kes tal töökohti leida aitavad. Nad möllivad hea juhuse tahtel end tööle suhteliselt kobedasse restorani, aga see kobedus on kõik ainult söögisaalis. Köögipool on kõike muud kui kõrge tasemega ja kogu selle räpa ette kujutamisega oli isegi raskusi - kui rasvaste nõude pesemiseks oli vaid külm vesi ja tükk seepi (kumbki ei võtnud rasva maha) ja lõpuks pühiti taldrikud lihtsalt oh-ei-kindlasti-mitte-puhta rätikuga jõu abil enamvähem puhtaks ning kui maha kukkunud toit läks kohe põrandalt (mida kattis juba päeva jooksul tekkinud kultuurikiht) taldrikusse tagasi, siis ma ei imesta üldse, et Orwell kirjutab raamatu lõpus muuhulgas, et kallisse restorani ei lähe ta enam iial sööma.
Tema õnneks kutsub sõber teda Inglismaale tagasi, kus teda ootab eraõpetaja koht. Kahjuks selgub kohale jõudes, et õpilane on kuuks ajaks reisima läinud, aga raha Orwellil ju ometi enam pole. Selle kuu veedab ta vaeste öömajades, üks hullem kui teine, ja kirjeldab seda suhteliselt detailselt. Vahest nõrganärvilisematele liigagi detailselt. Viimases paaris peatükis lahkab Orwell üsnagi kriitiliselt Inglismaa seadusi, mis vaeseid puudutavad. Näiteks ei tohi nad kaht ööd järjest samas kohas ööbida, välja arvatud nädalavahetusel - aga siis ei tohi nad kuskile välja minna ja peavad lihtsalt istuma nagu silgud pütis ühe koha peal, kuna ruumi rohkemaks ei ole, ja lihtsalt igavlema. Orwell kirjutab selle stseeni lõpetuseks: "The room stank with ennui."
Samuti ei tohi 1920ndate aastate Londoni vaesed, vastupidiselt Pariisile, tänaval magada. Nad tohivad seal istuda, aga kui nad uinuvad, ajavad politseinikud nad sealt minema kuhugi mujale. Ja kuna nad ka põhimõtteliselt töötada ei saa, siis on see üks tõeline nõiaring. Orwell kirjutab, kui palju need kümned tuhanded inimesed riigile umbes maksma lähevad, ja räägib, et riik oma seadustega ise on teinud seda, et neist inimestest ühiskonnale mitte mingit tulu ei tõuse.
Pikalt kirjeldab ta ka vaeste ja kerjuste olemust, kuidas needsamad tingimused on neist võtnud viimase kui inimlikkuse. Ta paneb ka tähele, et kui keegi vaesele armuande jagab, siis see tekitab vaestes heategijate vastu mitte tänutunnet, vaid vaenulikkust, nii kummaline kui see ka pole - "A man receiving charity practically always hates his benefactor - it is a fixed characteristic of human nature; and, when he has fifty or a hundred others to back him, he will show it." Ehk tuleb see sellest, et see nii-öelda heategija on elav meenutus sellest, mis on kelle koht ühiskonnas?
Kui ma pean valima lemmikkirjaniku, siis ilmselt nimetan ma ikka Margaret Atwoodi. Aga mul on ka lemmikraamat - ja see on just nimelt Orwelli "Loomade farm". Ühiskonnakriitilisus saadab Orwelli kirjutisi läbivalt. Pärast Pariisi ja Londoni lugu kirjutab ta veel ühe raamatu, mis Inglismaa vaesust kajastab (täpsemalt Lancashires ja Yorkshires), seekord aga juba autsaiderina, kuna see oli põhimõtteliselt tellimustöö ja Orwellil endal oli siis korralik töökoht. Hiljem jätkavad seda joont juba "Loomade farm" ja "1984". Kui "Loomade farm" on geniaalne allegooria, siis "Pariisi ja Londoni heidikud" on lihtsalt aus ja räpane portree.
Ah jaa, ärge siis unustage, et George Orwell on kirjanikunimi. Passi järgi oli tema nimi hoopiski Eric Arthur Blair ja kirjanikunime pätsas ta Orwelli jõelt East Anglias.
"Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus eesti keeles viimati Tänapäeva "punase raamatu" seerias, tlk Sirje Veski.
