Anne Frank "Anne Franki päevik. Tagakoda 1942-1944"

Minusugusel on hästi imelik päevikut pidada. Mitte ainult sellepärast, et ma pole seda kunagi teinud, aga ma arvan, et hiljem ei tunne vist ei mina ega keegi teine ühe kolmeteistaastase koolitüdruku pihtimuste vastu huvi. (lk 10)

Juhtus sedasi, et paar nädalat tagasi käisime mälumängus ja seal oli küsimus, millest minagi sain esimest korda teada, et Anne Franki päevikust on uus väljaanne. Väljajäteteta, sest eelmine väljaanne, mida ma isegi paar korda juba nooremas põlves lugenud olin, oli isa Otto Franki poolt siit-sealt tsenseeritud.

Täiesti juhuslikult tutvustas kooli raamatukogu juhataja meile uusi, vastsaabunud raamatuid, ja kas sa näed, seesama päeviku uusväljaanne ka täitsa olemas! Krabasin selle kohe laua pealt ära ja lugesin läbi.

Annel oli tegelikult päevikust juba endalgi kaks versiooni - üks originaal, teine mõeldud välja andmiseks, kuna oli raadiost kuulnud, et pärast sõda tahetakse sõjaaegseid mälestusi trükki lasta, kellel neid iganes ka poleks. Seepärast hakkas Anne ise juba oma teksti toimetama, asju ümber tõstma jne. Otto pani esimese trükki mineva versiooni jaoks kokku veel kolmanda variandi, tera siit ja tera sealt. Välja jättis ta kohad, mida pidas lugejate silmade jaoks sündsusetuks, kuid ka need, kus Anne oma ema põhjalikult ette võttis - ilmselgelt tahtis ta oma naise mainet kaitsta.

Ma lugesin ise seda algset trükki nii ammu, et ega ma päriselt ei mäletanud ju ka, mis seal oli ja mida polnud. Üsna kindlasti ei olnud seal tõesti neid Otto silmis sündsusetuid lehekülgi, kus Anne puberteedieas äkki aru saab, et tal on keha olemas ja et temast on saanud naine. Kas Peteriga musutamine vanas väljaandes oli või mitte, seda ma tõesti ei mäleta.

Anne on tegelikult täiesti tavaline teismeline. Täitsa nagu mina pubekana: "mitte keegi mind ei mõista", uksed plärtsuvad, sõnad veel rohkem. Hormoonid möllavad, õiglustunne on üleelusuuruses terav (nagu pubekatel ikka on, aga seda kahjuks oma mätta otsast). Kindlasti on ta arenenud tüdruk, oleks ehk olnud ka väljas, aga selline kinnine süsteem tekitab ilmselgelt ka teatud aktseleratsiooni. Väikeses suletud ruumis on surve suurem ja aeg-ajalt tekib ka plahvatusi, mida sageli - vähemalt oma emaga suheldes - põhjustab Anne ise.

Kindlasti oskab Anne väga hästi kirjutada, seda enam veel teismelise plikatirtsu kohta. Mäletan, kuidas ma esimest korda lugedes endale ütlesin, et ei no see nüüd küll ei saa 13-aastase kirjutatud olla, aga ilmselt ikka saab. Samas on seda ikkagi kogu aeg tunda, et tegelikult ongi teksti taga päriselt ka 13-aastane, sest analüüsivõime on tal ikka puudulik ja kogu maailm on täiesti must-valge. Samas, ega ma ju ise ka ei teaks, mismoodi mina ise puhiseks ja plärtsuks, kui ma peaksin kaks aastat mingis kubrikus veel seitsme inimesega ruumi jagama. Isegi oma tuba tal ei olnud.

Ja see pidev hirm! Ei tohi istuda ega astuda, nii et midagi kuulda oleks. Kaks aastat nii, et ei saa jalgagi toast välja! See on üle mõistuse õudne, aga veel hullem on seda kõike lugeda teadmises, et kohe keeran ma selle viimase lehekülje ja seal lõpeb see päevik ära. Ette hoiatamata. Ja kuna sa tead, mis pärast seda viimast lehekülge tuleb, siis seda õudsem on lugeda viimaseid sissekandeid, mis tegelikult pakatavad rõõmust ja lootusest, kuna rahvas hakkab Hitleri vastu keerama ja venelased muudkui tungivad edasi ja sakslased aina taanduvad.

Frankid ja nende korterikaaslased viidi ära 4. augustil 1944. Nelja päeva pärast viidi nad Hollandi juutide transiitlaagrisse ning päris viimase Auschwitzi viiva rongi peal olid ka kõik Frankid. Viimase rongiga! Anne ema seal ka suri, nälga ja kurnatusse. Tüdrukud viidi edasi Bergen-Belseni laagrisse, kus nad paraku mõlemad tüüfuse-epideemiale alla pidid vanduma. Nagu teada, tuli ainsana laagrist elusana tagasi Otto.

Õnneks pääsesid vähemasti eluga kõik, kes neid peitnud ja abistanud olid.

See on üks neist raamatutest, mida on vaja.

"Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat"

Ei suutnud raamatupoodi jätta, kuigi eelarves seda küll kuidagi ei olnud...

Hendrik/Henk suutis mind esimese raamatuga juba ära võluda, nii et avasin teise osa suure rõõmuga. Üks aasta päevikupidamist on tal vahele jäänud ja nagu ta ise ütleb, siis otsustas ta uuesti kirjutama hakata, et vaim värske hoida. Ja kuna ta naine oli kunagi öelnud, et kõige rohkem kahetseb Hendrik oma elus neid asju, mis tal tegemata jäävad.

Kuna üks aasta vahele ka jäi, siis ilmselgelt on kõik täpselt nii palju vanemaks ka saanud. Tegevus toimub kesk mähkmeid, kunsthambaid, unustamisi, toidupudistamisi ja kukkumisi. Kindel pole ka terve vanadekodu tulevik ja ilmselge on see, et sellises asutuses ei saa palju aega mööduda ilma surma hinguseta. Eks kõigest sellest tulenevalt on raamatu alatoon minu jaoks üldiselt kurvem kui esimeses osas ja minuga juhtus jälle see, mida minuga väga-väga harva raamatut lugedes juhtub - pisardasin pisut.

Aga Hendrik ja tema sõbrad ei lase ennast sellel kõigel lõplikult heidutada. Nemad möllavad oma Vakumisu klubiga (Vanad, kuid mitte surnud) ikka edasi. Võetakse ka uusi liikmeid ja üritused-väljasõidud on jätkuvalt lustakad. Ja kuna Hendrik on enda eest hästi hoolitsev vanahärra, kes end iga päev kenasti lille lööb, tekib talle austajaidki - kes poeb söögilauas lähedale, kes kutsub rulaatorite tantsuõhtule.

Hendrikul on ka uueks aastaks kirjutamisplaanid valmis, kusjuures see ei ole päevikuvormis plaan ja ta ise ei suuda kuidagi ära oodata, millal juba selle kallale asuda saaks.

Mina küll loodan, et see ka avaldatakse! :D

Üldiselt oleks vaja, et kõik nooremapoolsed inimesed Groeni-lugusid loevad. Siis oleks kergem neil ka vanadust kõigi oma probleemidega mõista.

Raamatu on väga hästi tõlkinud Kaari Antzon.


Vledderis on võltsitud kunsti muuseum. Sinna ma tahaksin kord minna, aga kardan, et sellest ei tule midagi välja. Mina pooldaksin pimetesti, kuigi maalide puhul kõlab see veidi imelikult. Riputaks "päris" teoste vahele mõned kenad võltsingud, kataks nimesildid kinni ja laseks keskmisel publikul hindeid panna või autor ära arvata. Tahaks näha, kas mõni tõeline meisterkunstnik ka tippu jõub. Moodsa kunsti võiks naljapärast ka tagurpidi üles riputada. Näis, kas keegi saab aru. Arvan, et kõik jaapanlased ja hiinlased kukuksid kunstieksamil läbi. Nemad näevad enamikku maalidest alles palju hiljem, fotode pealt, mida nad maalidest teevad, ise nende ees poseerides. (1. okt)

See on põlvkond, kes kunagi ei söö värsket leiba, sest kõigepealt tuleb vana ära süüa, ja kes tumepruuniks läinud banaani küljest veel paar tükki ära lõikab, mis "kõlbavad veel küll". Põlvkond, kelle jaoks on "patt toitu ära visata", isegi kui enne tuleb selle pealt kärbsed minema ajada või hallitus maha kraapida. Kes istub päevast päeva pigem katkiste vedrudega tugitoolis, kui et uue ostab. Ja kes kogu aeg ainult hädaldab, kui kalliks kõik on läinud, olles hinna eelnevalt kuldnatesse ümber arvestanud. (9. okt)

"Salapäevik. Hendrik Groen, 83 1/4 aastat vana"

Autori nimi on teadmata. Igatahes ei ole see Hendrik Groen, nagu siit-sealt olen kuulnud ja guugeldades on välja tulnud. Hollandlastel on kah oma Eleonora Berg.

Hollandis elav sõber Piret ütles, et kui raamat välja tuli, ei olnud ka vastavasisulises telesaates kohal kirjanik, vaid kaks daami vanadekodust, kes olid toimuva üle ilmselgelt elevil. Olla olnud lõbus saade.

Vanadusega võibki minna kolme pidi - sa kas masendud ja vingud, või siis hääbud vaikselt, või siis lepid ja võtad elu niipalju täie rinnaga, kui vähegi võimalik. Just seda viimast Hendrik Groen (õige hääldus olla Hrrrruun, võimalikult rohke süljega) otsustanud ongi. Koos mõne erksama sõbraga moodustatakse klubi ja hakatakse korraldama väljasõite ja muid vahvaid üritusi, mis neile kõigile väga meeldivad.

Õnnetuseks ei jäta vanaduse hädad neidki puutumata ja Hendrik peab alustama - nagu ta ise ütleb - omastehoolekandega. Koos on sellest hoolimata siiski ka suuri raskusi kergem taluda.

Kirjandus peab puudutama ja tekitama emotsioone. Hendrik ise on üks väga humoorikas härra ja seetõttu on raamatut raske naeru pugistamata lugeda. Samas on kas ridade vahel või päris otse välja öeldud ka palju sellist, mille pärast on lugeja kogu aeg kõkutamisest hoolimata pisut kurb. Ja vahel natuke rohkem kurb. Sellepärast ongi raamatut kinni pannes tunne, et lugesid head raamatut, sest elasid kaasa. Naersid naerjatega ja nutsid nutjatega.

Väike näide neist paljudest hetkedest raamatus, mil sa ei tea, kas targem oleks kaasa tunda või siis lihtsalt naerda (enamasti saab nali võitu):

"Teete juba suuri edusamme," oli arst öelnud.
"Ühe jalaga on see siiski õige raske!" oli Evert vastanud. 

 Ja ega Hendrik oma sõpradega ka päriselust kõrvale jäänud ei ole. Poliitika on vanadekoduski popp, ja seda võib näha järgmisest kommentaarist:

Muidu aga tuleb kõrgetel ametipostidel olijate suhtes kahtlus säilitada: briti poliitik Cameron sõitis keskkonna säästmise huvides rattaga parlamenti, aga oma koti laskis ametiautoga järele tuua.

Üks pisike näide veel ka selle kohta, et isegi väljaspool klubi juhtub vanadekodus aeg-ajalt tähelepanuväärseid sündmusi.

"Tunnen hobuse maitset!" hüüdis paks Bakker kõva häälega üle söögisaali. Selle peale tundsid kõik, kes olid pikkpoissi tellinud, äkki hobuse maitset." 
(---)
Lõpuks vahetati kõigil pikkpoiss praetud lesta vastu. Et selles võiks hobuseliha olla, tundus kõigile üsna ebatõenäoline. 

Jajaa. Ma juba lähen Goodreadsi viit tärni panema.