Ruth Ware "Luku taga"

See on nüüd jälle üks selline "peab-kindlasti-lugema-muidu-sured" raamat. Ruth Ware on väga populaarseks muutunud ja tema raamatute ümber käib väga palju juttu ja mis seal salata, reklaami on ka kõvasti.

Hakkame siis kuskilt otsast harutama. Lühidalt öeldes süüdistatakse vanas  mõisamajas töötanud lapsehoidjat peretütre mõrvas, aga ise ta väidab, et pole seda teinud. Raamat ongi tema pöördumine advokaadi poole, et oma lugu ära rääkida.

Ruth Ware on klassikalisest krimist üle võtnud eraldatud tegevuspaiga ja selle, et tegelasi ehk võimalikke kahtlusaluseid on vähe. Ühesõnaga, kondikava konstrueerimise on ta õppinud vanakooli meistritelt ja see on talle plussiks.

Aga noh, siia me siis nüüd kiitusega toppama jääme ka. Kui kümnenda kajuti naisega oli mul probleeme loo usutavusega, siis nüüd hakkas aga jälle pihta. Selles raamatus häiris mind nii palju, et ma olin kohe tusane.

Esiteks, alustame sellest, et kogu raamat on üles ehitatud Rowan Caine'i ülestunnistusena. No kujutage nüüd ise ette inimest, kes kirjutab advokaadile, et see võtaks tema juhtumi üle. Ja siin on väike väljavõte sellest niinimetatud kirjast.

Maddie oli kõige kummalisem - kramplik ja kange, nagu oleks otsustanud mulle mitte naeratada, aga ma ei andnud alla, leidsin varjatud viise tema kiitmiseks, kuni tüdruk paistis vastutahtsi leebuvat ja isegi naeris, kui Petra roosat tainast suhu toppis ja siis välja sülitas, soolaka maitse pärast öökides ja kõõksudes, naljakas vastikusgrimass tillukesel pontsakal näol." (lk 77)

No halloo. Sa kirjutad advokaadile! Mida peaks üks advokaat selle jogaga peale hakkama? Advokaat tahaks kindlasti näha süüdistatu versiooni juhtunust, aga armas aeg, fakte ja asjassepuutuvaid asjaolusid. Mida on juristil teha roosa plöga ja pontsaka näoga, ma küll ei tea. Kahjuks ei suutnud ma sellepärast Ruth Ware'i ponnistusi väga tõsiselt võtta. Miks ometi ei teinud ta otsust lihtsalt kirjutada lugu välja lapsehoidja silme läbi ja siia-sinna lisada katkeid mingist na-tu-ke-gi realistlikult kõlavast kirjast, sellest mina aru ei saa.

Ja siis oli seal terve see maja täiesti napakas. Nutimaja võib ju olla, aga kõik need asjad, mis seal juhtusid, olid ikka natuke liig mis liig. Mul on tunne, et kui keegi sellest kunagi filmi viitsib teha, siis näeb see välja nagu mingi odav kaheksakümnendate õudusfilm. Kogu see asi on täiesti üle vuhvitud ja asja teeb veel hullemaks nii-öelda "lahendus", kes kõike seda kummitusvärki seal põhjustas. Eelnevate kirjelduste põhjal on täiesti selge, et nii see nüüd küll olla ei saanud. Ei klapi!

Seegi pole veel kõik. Seal on, kujutate ette, mürgiaed ka veel. Mürgiaed, mille tõttu on seal majas juba üks laps enne ka surnud. Et oleks ikka rohkem. Ja veel rohkem. Ja siis natukene veel.

Mina ei tea, kas Ruth Ware on oma edust tiivustatuna nüüd hirmus julgeks läinud, aga ei maksa. Pärast kajutinaise lugu ma korra juba mõtlesin, et ma ei viitsi ta raamatuid rohkem lugedagi, aga paar vahepealset olid täitsa palju kobedamad. Aga nüüd ma leian end jälle mõtisklemast, et a) kas ma rohkem ikka viitsin ja b) mis mõttes nad seda nii hirmsasti kiidavad?

Ah, ühesõnaga, mina ei tea. Lugege ja nautige, aga mina panin Goodreadsis pingutuste eest 2/5.

Üks positiivne asi veel - tõlkija oli tubli ja õpetas mulle ühe täiesti uue sõna: tüsilik ("keerukas, komplitseeritud"). Aitäh!

Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi nii suurtes võlgades, et liigkasuvõtjad sulle kuklasse hingavad, ning siis äkki saad teada, et oled vist saanud kopsaka päranduse, kuid pärandajat ja tema teisi sugulasi peale oma ema kordagi elus näinud pole - mis siis saab? Ja kui asi läheb ohtlikuks, kuidas siis end päästa - sest sa ei tunne ju seal kedagi! 

Üks järjekordne überpopp Rahva Raamatu hitiklubi raamat. Esimene Ruth Ware'(i???, ma ei teagi, kuidas teda käänata eesti keeles) raamat, mis ma lugesin, oli "Naine kajutist nr 10" ja see mulle eriti korda ei läinud, kuna omast arust krimka lahenes kuidagi lagedalt ja sinna oli sisse kirjutatud mingeid otsi, mis mitte kuhugi ei arenenud. Siis mõtlesin, et annan autorile teise võimaluse ja lugesin "Valetamise mängu" ja see oli juba palju parem. Ja sestap julgesin ma ka "Proua Westaway surma" endale tulla lasta.

Kui arvestada seda, et raamatus on 351 lehekülge ja ma lugesin selle ühe õhtuga läbi, siis võib küll vist järeldada, et oli huvitav raamat. On kuulda olnud ka teistelt, et see on tema parim teos. Sellega saab nõustuda. Ballasti ei olnud, kõik oli põhjendatud, oli ootamatuid pöördeid, mis olid samas täiesti usutavad, tegevus tihe. Nii et tibens-tobens.

Ei ole mingi eriline šedööver, aga ikkagi ei ole valus sihitult piineldud tundide pärast. Ja ka kulutatud rahast ei ole kahju.

Ruth Ware "Valetamise mäng"

Facebooki lugemisväljakutse grupis on üks teema, mille jaoks ma seda raamatut üldse lugema hakkasin - "anna autorile uus võimalus". :D

No ei meeldinud mulle see kümnenda kajuti naise raamat. See oli nii ebausutavate liinidega ja kuidagi all over the place, otsad ei jooksnud kokku, mingid liinid olid täitsa mõttetud ja nii edasi. Eks ma siin ka juba olen korra seda kirunud. Aga ma ikka mõtlesin, et kui kõik muudkui kiidavad ja kiidavad, siis okei, ma annan talle ka uue võimaluse.

Põhimõtteliselt hästi tegin. "Valetamise mäng" oli hoopis teist masti raamat, üldse mitte mingi keskpärane krimka.

Neli sõbrannat – jälle internaatkooli ajast – on omavahel teinud pakti, et kui neil üksteist mingil kriisihetkel vaja on, siis saadetakse teistele sõnum "ma vajan teid" ja kõik reageerivad kohe, isegi kui mingit muud selgitust ei ole. Ja teine asi – nad on ka kooli ajal mänginud valetamise mängu, punktide peale – kes suudab kõige rohkem teisi ninapidi vedada. Asi algab väikestest süütutest valedest, aga elu ise veeretab nende teele selliseid asju, mida välja rääkida ei saa, aga endale hoida on väga raske.

Ja kuigi mängul on ranged reeglid ning üks neist ütleb, et ülejäänud kolmele mitte kunagi valetada ei tohi, siis kas nad on ikka kõik seda reeglit järginud või on nendel ka üksteise ees saladusi?  Ning mis saab siis, kui mineviku valed neid täiskasvanuna kätte saavad?

Vägisi tuleb meelde nõuanne "tõtt rääkida on palju kergem kui valetada, siis ei pea kogu aeg mõtlema, mida ma seekord rääkisin". Eks ka nende noorte naiste puhul on lugu põhimõtteliselt sama. Pani tahes-tahtmata mõtlema, kui palju kergem oleks olnud nende elu, kui palju vähem oleks olnud neil probleeme oma lähisuhetes jne jne.

Jah. See kõlbas lugeda küll. Ruth Ware on end minu silmis kuhjaga rehabiliteerinud ja ma võin täiesti vabalt teda lugeda veel.

Ruth Ware "Naine kajutist nr 10"

Vahepeale üks kergem lugemine ka.

Bestselleritega on alati selline lugu, et see teeb natuke ärevaks, kui tead, et kõik loevad. Kas ta ikka saab nii hea olla, kui kõigile meeldib? Näiteks "Klaaslaps" ongi nii hea ehk just selle pärast, et ta on nii vastuoluline - ja paljudele on kas siis teema või autori stiil liig mis liig. Aga noh, on ju ka väga häid raamatuid, mis on massidesse läinud. /Ülesanne lugejale - sisesta raamatu nimi/

Minu jaoks isiklikult jäi seos reisieelse sissemurdmise ja põhilise loo vahel - hoolimata autori pingutustest seda sidet muudkui luua ja luua ja luua - nõrgaks. See röövilugu jäi ka kahetsusväärselt lõpetamata. Mõelda vaid - kui see rööv oleks ka kuidagi seostunud hilisema pealooga?! Kui palju see oleks juurde andnud. Sellist ühist nimetajat kahjuks ei olnud ja nii see ots kuhugi õhku rippuma jäigi.

Ma ei ütleks nüüd seda ka, et see mingi eriline stilistiline šedööver oleks olnud. Tõlge oli kah täitsa okei, aga ikka pigem keskpärane - aga ausalt, ega tõlge ei saa ka parem olla kui algtekst. Mitmeski kohas tekkis küsitavusi ühes või teises kohas eesti keeles tehtud valikute üle, aga need võivad olla ka maitseasjad. Minu meelest on lihtsalt imelik kasutada eesti keeles väljendit "külmas päevavalguses", mis kuulu järgi hoopis päevavalguslampe tähistavad, mitte seda, mis ta inglise keeles tähendab. Kuid see selleks.

Ütleme siis nii, et kui ma kunagi raamatuvahetuse gruppides lammutama hakkan, siis selle teose ma võin küll loovutada. Ta polnud ju halb raamat, aga ega ma teda teist korda nüüd küll lugema ei hakka.