Heinrich Eisenschmidt "Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus"

 #2/2026 

Raamatud leiavad minu juurde tee erinevaid kanaleid pidi. Seekord saadan tänusõnad Hollandi poole, kus minu armas Raamatukubjas ilmselt mõnusasti teetassi või veiniklaasi kõrval viimast puhkuseõhtut peab ja tunde ette valmistab. 

Autor ise nimetab oma teost raamatukeseks, mis on tema mahtu arvestades õiglane määratlus – vaid 60 lehekülge teksti. Aga samas on see tihe ja mälestusi tulvil tekst ning arvestades seda, et ma olen ju ka ise juba 29 aastat õpetaja olnud, lähenesin ma Eisenschmidti memuaaridele suure huviga. Ja hämmastusin. 

Võiks ju arvata, et 19. sajandi esimese kolmandiku lõpus anti kooliharidust katekismuse ja kepiga, aga võta näpust! Pedagoogilised võtted, mis Krümmeri koolis kasutusel olid ja mida ka Eisenschmidt ise igati heaks kiidab, on ülimalt kaasaegsed ka 21. sajandi esimese veerandi lõpus. Korduvalt rõhutab autor näiteks seda, kui oluline on õpilaste ja õpetajate vaheline usaldus. Ta teeb isegi ettepanekuid, millised tegevused võiksid sellele kaasa aidata. Samuti manitseb ta, et kui usaldus juba loodud, siis ei tohi seda kurjasti ära kasutada ja konfidentsiaalsust rikkuda. Krümmer isegi oli Eisenschmidti sõnul "täiesti isalik", mis tähendas, et sageli olid koolijuhi uksed valla ja õpilased võisid sinna minna, lihtsalt diivanile maha potsatada ja direktoriga juttu puhuda ja nalja teha. Aga samas teda ka kardeti nagu tuld, kui mingi pahandusega maha oli saadud, ning tema möirged "levitasid ravivat ja hoiatavat hirmu üle kogu maja". 

Kirjeldatakse nii mõndagi värvikat õpetajanatuuri ja leidsin end kergelt muigamast, kui matemaatikaõpetaja kohta öeldakse, et "ilmselt oli ta enese tublidus põhjuseks, et ta sageli liiga kiiresti edasi läks ja õpilastelt liiga palju ootas". Neid matemaatikaõpetajaid (ja ilmselt ka teiste ainete omi) on ju praegu samamoodi. Samuti oli tore, kui õpilased ebaprofessionaalse õpetaja vahele võtsid ja vaba teemaga kirjandis rahumeeli kirjutasid, kuidas Trooja sõda võideti tänu Karl Suure kahurväele, ja said selle eest hea hinde. 

Oli ka üht-teist, mida plaanin kasutusele võtta, nagu näiteks õpetajahärra Hultschi hinnang mõnele õpilasele: "Tagasihoidlikele nõuetele vastav." 😉😉 Ja kehalise kasvatuse õpetajatel soovitan mõelda järgnevale: "Kits, poom ja redel on piisavad väga mitmesugusteks harjutusteks ega tohiks seetõttu üheltki kooliõuelt puududa. Et lapsed end ei vigastaks, selleks on Jumal neile kaks valvurit andnud, kes küll inimlikku hoolt ei asenda, kuid tähelepanu ja vastupidavuse koha pealt seda ületavadki, ma pean silmas valu ja hirmu." 😊 

Et Eisenschmidti enda suhted õpilastega head on, näitab seegi tema ülestähendus: "Juba loomu poolest kaldun ägedusele, sest iga ärrituse puhul tunnen, kuidas veri mulle pähe lööb. Aga armas noorsugu on nii mõistev, kui ta aru saab, et neile head soovitakse, ja on tänulik, kui ta edaspidises elus edukas on. Seega talub ta palju ja andestab kergesti."  

Raamatu lõpus saame teada, et Eisenschmidtil on tõsised tervisehädad, aga õnneks on tal seal Võrus olemas üks hea tuttav arst, keegi härra Kreutzwald. 

Mulle tundub, et nii Krümmer kui Eisenschmidt on täpselt sellised mehed, kelle me oma kooli avasüli vastu võtaksime, sest neil olid lihtsalt nii progressiivsed põhimõtted ja eks seda oli ka õpilaste suhtumisest neisse näha, et nad olid õigel teel. Seda, et Krümmeri õppasutus kinni pandi, põhjustas kooliisade tervis ja vene keele õpetajate puudus, muidu oleks võib-olla seal praegu meie Treffner nr 2. 

Muide, järelsõnast on aimata, et üks tema tütardest sai ka õpetajaks. Vähemalt õppis ta seda Cambridge'i õpetajate seminaris.

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

"Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud," ütles ta. "See on täiesti normaalne. See on ka üks raske küsimus. Saja kaheksakümne kilo ringis, ütleksin ma. Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. Enamasti kerkib see küsimus üles hilisemas elus. Ma ei tea, kas meie Selmaga oleme siis veel olemas. Seepärast ütlen ma seda sulle praegu: kui asi on sealmaal, kui see küsimus üles kerkib ja sulle midagi kohe pähe ei turgata, siis tuleta meelde, et sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest kuni lõpuni."

Kõik inimesed maakeral on teeninud ära selle, et neil oleks oma Selma ja oma Optik. Selma ja Optik on inimesed, kes raamatu jooksul aina kasvavad, kuigi nad on juba päris alguses täiesti täiskasvanud. Kasvavad suuremaks kui elu. Nad on Luise Põhjanael, tema ilmasammas ja piksevarras. Nad on vanaema ja vanaisa (kuigi Optik ei olegi tegelikult vanaisa), kes alati on, kes alati kuulavad ja kes kritiseerimise asemel aitavad sul endast sotti saada, kuigi sa ise ehk endast sotti ei saa. Ja igal Selmal on vaja, et tal oleks üks Optik, kes kannab endaga üht elusuurt saladust ja alles enne lõppu kingib Selmale "nii palju alguseid". 

Selma ja Optiku meelest peavad inimesed olema just sellised, nagu nad on, olgu tegemist oma kohustuste juurest maailma sisse laskma läinud pojaga (kes on küll ainult Selma poeg), ebauskliku meheõega või buda mungaga. Ainsana ei lepi nad joodikust jõhkardiga, kes oma väikese poja elu raskeks teeb, aga kui see väike poeg igaveseks kümneaastaseks jääbki, teevad Selma ja Optik kõik, et murdunud isa ei peaks hetkekski oma kurbusega üksi jääma. Ja ka Luise mitte.

"Ma ei taha üles ärgata," ütlesin ma. Ja ühe üürikese viivu oli kuulda ainult reisiäratuskella tiksumist. 
"Ma tean," ütles Selma lõpuks. "Aga me oleksime väga rõõmsad, kui sa suudaksid siiski selle kasuks otsustada."

Selma on vanaema, kes võtab Luise ja kogu tema maailma raskuse enda kanda, kui Luise parima sõbra kaotuse järel ise ennast enam kanda ei suuda. See on ilmselt raamatu suurim ja täpseim metafoor, mida siit minu juurest näha võis (sest igaüks näeb ju asju mitte nii, nagu teine inimene, vaid nii, nagu sinu juurest näha võib). Selma roll oli olla iseenesestmõistetavalt kohal, iseenesestmõistevalt toeks, kõigi jaoks. Mitte vastupidi.

Selma meelest oli alati liiga tülikas lasta end aidata. Kõige tülikam oli seejuures tagantjärele tänamine, leidis ta. Pigem kukuks ta katkiselt redelilt alla, saaks pigem lambijuhtmest elektrilöögi või seljavalu liiga rasketest kottidest, pigem vajuks ta läbi oma korteri põranda, kui et peaks abi paluma ja endale pärast tänamisega tüli tegema.

Ja siis on ju veel Alaska, iiri hundikoera sugemetega suur hall segavereline hiiglane, kes oskab eksternaliseerida kapseldunud valu. Ja Frederik. Mees, kes ei peaks, aga ikkagi tuleb. Läheb, aga ei lahku. Oma neljale ilmasambale toetudes saab Luise rahus ennast otsida ning leida ka julguse olla, kes ta olema peab. 

Vaadates, kuidas uks sulgub, mõtlesin ma sellele, mida Frederik oli öelnud, et ta oli otsustanud valida selle tee, ja mõtlesin, et mina pole veel iial midagi valinud, pigem on kõik mulle alati osaks langenud, ma mõtlesin, et ma pole millelegi tõeliselt "jah" öelnud, vaid jätnud alati vaid "ei" ütlemata. 

"Mida siit näha võib" on võrreldav Frederik Backmani raamatuga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust". Need on raamatud, mida lugedes tahaksid nii väga, et kõigil maailma lastel oleksid sellised vanaemad, kelle kohta kehtib üks telekast kuuldud lause: "Kui lapse elus on midagi halvasti, siis ei ole pehmemat kohta kui vanaema süli, kus ennast jälle paremini tundma hakata." 

Dörte Hansen "Mere äärde"

Mitte miski vertikaalne ei püsi sellel maastikul, ei kirikud, betoonist patud ega ka teravaviilulised rookatustega majad, isegi mitte puud. Voolamine, tulvamine ja pinnasenihked, tormid ja lagunemine ei lõpe. Kättevõidetud maa voolab sõrmede vahelt minema. Kõik siin tahab muutuda horisondiks. 

Kolleegiväljakutse raamat #3. 

Seda raamatut soovitati mulle mitmest suunast, kaaslausega "See on nii teistmoodi." Ma ei tea, kas ta nüüd stiili poolest nii hirmus originaalne on, sest oma lakoonilisuses seda sügavamaid ja mõjusamaid raamatuid on loetud teisigi. Aga kas peabki olema nii hirmus originaalne, et olla lihtsalt südantsoojendavalt hea? 

"Mere äärde" resoneerus minuga ilmselt nii kõlavalt eelkõige seetõttu, et mina olen samasugune saaretüdruk, kes on selle saarerahva, kes veel murrakut räägib, järgmine põlvkond. Meie saame veel aru, aga liiga palju ei räägi. Või noh, kui tahame või taustsüsteem on õige, räägime ikka ka. Aga meie lapsed enam mitte. Meie ajalugu on mehed merel ja naised "vaikselt ootamas" ja põldudel rügamas. Eske, kes käib murret kokku korjamas, on nagu mu tädi Ellen, kes minu lapsepõlves käis igal suvel oma tudengitega Muhust ja Saaremaalt murret lindistamas. Ja kõik, mida ütleb Eske, võiksime ütelda ka meie: 

Ta kuulas vanu heliülesvõtteid ja teadis, et enamik neist, kes lintidel rääkisid, laulsid ja luuletusi ütlesid, olid ammu surnud. Sedelikastidest leidis ta sõnu, mille oli peaaegu unustanud, oli neid viimati kuulnud väikese lapsena vanadelt naabritelt või oma vanavanematelt. Tema saare keel suri, ja ta mõistis seda alles siin, ühe võõra linna troostitus kontoris. 

Ja siis need turistid. A necessary evil, võiks öelda. Kui tahta seda aspekti võrrelda, siis Saaremaa on küll pärast keelutsooni ajalukku kadumist taas turismisaar olnud, aga kuna me oleme ikkagi nii suurel alal, siis turistid meid nii hullusti ei häiri. Küll aga kujutan ma ette, et kusagil Kihnus, kus turistil pole peaaegu mujale mahtudagi kui ükskõik kelle värava alla, võivad kohalike tunded olla väga sarnased. 

Igal sõidul on tarkpäid ja ülbitsejaid, kelle jaoks on inimene kutsaripukis idioot või lakei. Ja mõni pensionile jäänud ninatark, kes peab sulle tingimata selgitama tõusu- ja mõõnaaegse veeseisu erinevust. 

Solvatute seadused kehtivad ilmselt kõikidel saartel: turistide vastu ei tohi iial liiga sõbralik olla. Ei tohi naeratada. Nendega lobiseda. Nende küsimustele võib äärmisel juhul vastata ühesilbiliselt. Sest kätt, mis sind toidab, ei pea ju veel ka suudlema. 

Aga ma saan neist aru, nii turistidest kui ka inimestest, kes endale saarele maja ostavad. Saared müüvad ennekõike vaikust, aga ikkagi veel ka autentsust ja looduslähedust. Merd ei pea isegi näha olema, piisab teadmisest, et see on olemas, et saaksid kopsud õhku täis tõmmata ja tunda, kuidas koos hapnikuga tõmbad sa endasse ka suure sõõmu vabadust ja rahu. Inimesed naeratavad sulle ja tulevad sulle appi. Aeg liigub siin teisiti, aeglasemalt ja voolavamalt, ja järsku ei olegi enam nii kiire. 

Kõik saared tõmbavad ligi inimesi, kellel on haavad, lööve ihul ja hingel. Kes ei saa enam korralikult hingata või ei usu enam, kes on maha jäetud või kellegi maha jätnud. Ja meri peab selle siis korda tegema, ja tuul peab peale puhuma, kuni enam ei ole valus. 

Dörte Hansen on loonud raamatutäie saarekaraktereid, kes oleks nagu kõigi saarte elanike koondportree. On endisi merekarusid, kes on kapteniameti lõpus merelt kaasa võtnud ainult alkoholilembuse ja oskavad siiani mõista, kas torm tahab ainult pisut mürada ja ulguda või kas teda tuleb võtta isiklikult. On meremeeste naisi, kes ei oota sugugi nii vaikselt, nagu meestele meeldiks oodata, vaid on tegusad ja tugevad kui ilmasambad. On neid, kes tahavad sealt iga hinna eest ära. On kunstihingi, keda karvased merekarud perekonnas ei mõista, sest ükski prohvet pole kuulus omal maal. On neid, kes ennast leiavad, on neid, kes ennast kaotavad. On minusuguseid, kes nooruses saarelt võimalikult ruttu vehkat tahtsid teha, aga kes ühel hetkel ikkagi siia  tagasi jõuavad, sest saarlase rahusadam on ikka saarel. Ja siis on kõigele lisaks veel üks vaal. Surnud. 

Mudlum leidis, et tema selle teosega haakida ei suutnudki, sest midagi oli "liiga õigesti", nagu oleks kõik karakterid või olud kuidagi liiga teadlikult konstrueeritud, et lugejale meeldiks. Ei no halloo, ütleb saarlane minus Mudlumile. Kas enam ei tohigi mõista ja kirjutada, kuidas asjad tegelikult on? Tule proovi korra saare peal sündida ja siis võib-olla tunned sa hoopis, et kirjanik on ehk lihtsalt olnud nii tundliku lainepikkusega, et ongi päriselt aru saanud, mida tähendab elu saarel, eriti Põhjamere karmi kliimaga saarel. Samamoodi oli ta välja noppinud paar-kolm lauset, mille ta oleks teistmoodi tõlkinud, aga mina tahan ikkagi hoopis tõlkija Eve Soonestet kiita, sest pigem tuli minul korduvalt ette juhtumeid, kus tunnustavalt pead noogutasin. Mis iganes Mudlum ka ei ütleks, mina soovitan kindlasti. 

Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Kolleegiväljakutse raamat #11

Küngas, mille kõrgus on teadmata, solvab mõistust ja teeb teda rahutuks. Inimene ei saa edasi liikuda pidevalt oma asukohta määramata! Saladust, isegi väikest mitte, ei saa jätta teeservale. (lk 32)

Kui midagi tundub hirmuäratav, tuleb seda mõõta! (lk 16)

Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine" on üks äärmiselt omapärane raamat. The New Yorker kirjutas sellest artikli pealkirjaga "When Historical Fiction Goes Magical" ja maagilise realismi alla seda lahterdataksegi, "fiktiivse topeltbiograafiana". Neile, kes kirjanduslike määratlustega liiga kursis pole, selgituseks – maagilist realismi iseloomustab muuhulgas see, et loo seisukohast olulised maagilised süžee-elemendid on pandud tavalistesse, reaalselt eksisteerivatesse ja kõigile teada-tuntud paikadesse või konkreetsetesse ajastutesse. Kui te olete näiteks Mehis Heinsaart lugenud, siis enam-vähem mõistate (mäletate, ma ka siin blogis kirjutasin, et Heinsaar on murakamilik, ja Murakami on üks maailma tuntumaid maagilise realismi esindajaid). Kus lõpeb realism ja kus algab maagia, on sageli keeruline mõista, ja selles ongi asja mõte.

Kehlmann on võtnud Alexander von Humboldti ja Carl Friedrich Gaussi, kaks noort Saksamaa teadurit, lugenud läbi nende elulood ja suutnud nendest kirjutada sellise raamatu, mille puhul on üsna raske protsentuaalselt määratleda, kui palju selles tõtt ja kui palju umbluud on. Eluloolised faktid iseenesest klapivad, aga selge on see, et kõige muuga on Kehlmann suhteliselt vabalt ümber käinud. 

Kes nad siis olid? Alexander von Humboldt jõudis palju, aga eelkõige on ta tuntud loodusteadlasena ja teda peetakse füüsilise geograafia üheks rajajaks. (Juttu on ka tema vennast Wilhelmist, keda minusugune filoloog muidugi ülikooliajast palju paremini mäletab, kuna tegemist siiski lingvistiga). Carl Friedrich Gauss oli matemaatik, füüsik, astronoom ja mida kõike veel. Gauss oli nii suur geenius, et tema aju säilitati pärast ta surma formaliinilahuses Göttingeni ülikoolis ja raamatu järelsõnast on lugeda, et seda on praeguseks uuritud mitmeid kordi, et geeniuse saladusele jälile saada (tulutult). Lõbus fakt on seejuures, et seda on mõõdetud ka magnetresonantstomograafiga, mis kasutab mõõtühikuna gausse! 

Muuseas kasutab Gauss ka Occami habemenoa printsiipi, ja võib-olla ma sellest isegi ei räägiks, aga ma just jõudsin siin eelmine kord tsiteerida Saint-Exupéry mõtet sellest, et täiustamine võrdub lihtsustamisega. Occami habemenoa printsiip on loodusteadustes kasutatav põhimõte, et kui mingile nähtusele on mitmeid seletusi, tuleb eelistada lihtsamat, vähemate eeldustega teooriat. See ei ole küll selline asi, mida saaks alati kasutada, aga miks minna ringiga, kui otse saab. Kui selgub, et otse ei saa, siis võetakse kasutusele keerukam teooria. Oli huvitav teadmine, mida kõrva taha panna.

Tegelikult ühendab neid 18. sajandi Saksa teadlasi palju – ja nagu teadlaste puhul ikka, on nende peamiseks liikumapanevaks jõuks uudishimu, soov teada ja mõista maailma, mis meid ümbritseb, nagu ülal tsitaadis mainitud. Nende teed isegi ristuvad, kuigi põgusalt. Aga nad teevad oma mõõtmisi väga erinevalt. Humboldt tiirutab mööda Lõuna-Ameerikat ja hiljem ka Venemaad, et koguda taimi, mõõta kõrgusi, uurida magnetvälju. Gauss piirdub kirjutuslaua ja oma briljantse mõistusega, käies vaid vahepeal siin-seal maamõõtmiste asjus, aga kuskile kaugele kolistama ei unista minna.  Kuid kas oli Humboldt selle võrra rohkem teadlane?

Kui nüüd näiteks mõelda, et me oleme teel olnud kakskümmend kolm nädalat, läbi sõitnud neliteist tuhat viissada versta ja läbinud kuussada viiskümmend kaheksa postijaama ja - ta kõhkles - kasutanud kahtteist tuhandet kahtsada kahtkümmet nelja hobust, muutub kaos korrapäraseks, see annab lootust. Kuid kui ta tõld läbi Berliini eeslinnade kihutas ja Humboldt endale ette kujutas, kuidas Gauss just parasjagu teleskoobiga vaatleb taevakehi, mille orbiite ta suudab edasi anda lihtsate valemitega, ei oleks ta korraga enam osanud öelda, kumb neist oli käinud kaugetel reisidel ja kumb alati kodus istunud. (lk 229)

"Maailma mõõtmine" on humoorikusele ja rohkele kirjanduslikule vabadusele vaatamata  populaarteaduslikult suhteliselt arvestatav teos, millele annab kindlasti väga palju juurde viis, kuidas Kehlmann selle kokku kirjutanud on. Piisavalt sageli oli see vägagi naljakas, ja tõlkija oma järelsõnas tunnistab, et tegelikult oli see veel naljakam ja veel lahedam, lihtsalt saksa ja eesti keele erinevused olid sagedasti liiga suured, et teksti kadudeta edasi anda. Tuleb siiski tunnustavalt märkida, et Kristel Kaljundi tõlge on hoolimata tema enesekriitikast täiesti esmaklassiline. Kuigi mina ei tea, mis seal küljendamise ja toimetamise ajal juhtus kokku-lahku kirjutamisega (keset rida on sõna keskel poolituskriips, samas mõned sõnad on lihtsalt lampi kokku kirjutatud), tõlkija pole selles küll kuidagi süüdi. "Maailma mõõtmist" oli lihtsalt lust lugeda, tekst vulises kui kevadine oja. Ja nagu ma juba mainisin, sageli ka väga lustiline. 

Ta kirjutas päevikusse, et ei jää õnneks iialgi merehaigeks. Seepeale oksendas ta natuke. (lk 34) 

Aga kuidas, ütles Gauss. Mis matemaatik see on, kes tunneb diferentsiaalvõrrandi ära alles siis, kui see teda jalast hammustab. (lk 173; pühendan oma matemaatikaõpetajatest kolleegidele, saavad kasutada)

Altkäemaksu ei tahtnud Humboldt põhimõtte pärast anda. Lõpuks lahendasid nad olukorra nii, et Humboldt andis raha Bonplandile ja too pistis selle omakorda vargsi kaptenile. (lk 149)

Alguses ütlesin, et "Maailma mõõtmine" on väga omapärane raamat, seda kõige posiitivsemas mõttes. Ta jääb kindlasti meelde, kuna eristub nii selgelt kõigest, mida ma siin viimaste aastate jooksul lugenud olen. 

Eike Linda Buchholz, Beate Zimmermann "Picasso"

    Puhanuna ja rõõmsana lugesin Pariisist naasnuna läbi enne reisi pooleli jäänud viimase "Väikese kunstiraamatu". Sedakorda Picassost. Eks ta reisi arvestades nüüd natuke lõnksust välja läks, sest kuigi Picasso on küll Pariisiga väga tugevalt seotud, siis meie reis oli lühike ja sõelale jäid kunstimaailmast impressionistid. Nemad said lausa teemapäeva, kuna külastasime nii Orsay muuseumi kui Givernyd. ;)  Aga Claude Monet'st ma olen siin juba kirjutanud ka õnneks. 

     Nii et Picasso juurde tagasi. Ja nagu ikka selle seeria puhul, ei arvusta ma mitte raamatut, vaid räägin sellest, mida mina kui kunsti-diletant ise õppisin. Vabandan ette, tegin nii lühidalt, kui suutsin, aga siiski... 

     Alustuseks peab muidugi mainima, et Picasso populaarsus naiste seas ei ole küll mingi imeasi, sest ta nägi tõesti hea välja. ;) Ka vanema härrasmehena säilis temas ühtaegu nii soliidsus kui atraktiivsus. Naised olidki Picasso jaoks suurim inspiratsiooniallikas ja nii nad järjest riburadapidi tema elust läbi käisid – Fernande, Eva, Olga, Marie-Thérèse, Dora, Françoise ja Jacqueline. Abielus oli ta neist vaid priimabaleriin Olga Koklovaga ja alles pärast tema surma ka Jacqueline Roque'iga. Igaühel oli kanda oma eriline roll ja teistest erinev inspiratsioonipalang, kuid ühtviisi olulised olid nad Picasso jaoks nii või teisiti. 

     Picasso võttis lapsepõlvest kaasa kunstnikust isalt saadud maalimise algtõed ja isa armastuse tuvide vastu, emalt aga perekonnanime. Isa meelehärmiks oli aga peagi selge, et "ilusat" akadeemilist kunsti sealt pikalt ei tule. Barcelonas käis ta läbi modernistidega ja kõvasti mõjutasid teda ka Toulouse-Lautrec ja juugendstiil. Ja nii ta katsetama hakkaski. 

     Ilmselt siiski suurim hetk tema elus saabus aastal 1900, mil ta Pariisi kolis. Algus polnud kiita, sest sõber Casagemas tegi õnnetu armastuse pärast enesetapu ja Picasso loomingus algas raskemeelsust väljendav sinine periood. Melanhoolne sinine imbus alustuseks üksikutesse elementidesse, kuid võttis lõpuks päris võimust ning muutis maalid vahel isegi täiesti monokroomseks. 

     Vaid paar aastat hiljem tuli aga Pablo ellu Fernande, kes tõi endaga lüürilise roosa perioodi arlekiinide, boheemlaste ja ränduritega. See läks ka rahvale paremini peale ja Picasso kunsti hakati kenakesti ostma. Aga nagu me kõik teame, ei jäänud see roosamanna väga kauaks kestma, sest nüüd hakkas Picasso ikkagi otsima midagi uut ja huvitavat. "Avignoni neiud" raiusid kunstiskeenesse kena kubistliku augu ja näitasid, et realismi võib vabalt algosakesteks lõhkuda ja volilt tagasi panna. Kunstnik ei pidanudki ainult kujutama, vaid võis päriselt luua - täpselt nii, nagu tema parasjagu tahtis. Ja kui ta juba kokku panemas oli, siis võttis ta peale maalide ette ka kollaaži ja kolmemõõtmelise assamblaaži.  

     Üldiselt võiks siin nüüd jätkata veel kolm kilomeetrit sellega, kuidas Picasso jõudis katsetada klassitsismi, sürrealismi ja fotograafiaga, kuidas tema jaoks oli tähtis joon, kuidas tema loomingus oli nii harmooniline kui barbaarne periood, kuidas ta arendas välja täiesti oma stiili ja kuidas temast sai korraks isegi kommunist ja kuidas ta lõi teatrietenduste jaoks dekoratsioone, eesriideid ja kostüüme. Aga see kõik omandaks lõpuks blogi asemel raamatu mõõtmed. Ja kõik teed viivad Picasso puhul välja mitte küll Rooma, aga väikesesse, baskide jaoks pühasse Hispaania linna.

     "Guernica". Kes meist seda ei teaks või näinud poleks. Kuigi see oli tellimustöö, valas Picasso sinna sisse ilmselt kogu meeleheite ja empaatia, mida ta kodusõja ohvrite vastu tundis. Ka hilisemad sõda ja Korea veresauna kujutavad tööd ei jäta kahtlust, mida Picasso arvas nii agressoritest kui ohvritest. Need pildid ei ole kuskilt otsast "ilus kunst", aga raske on "Guernicat" vaadata ja see lihtsalt ära unustada. See lihtsalt mõjub, kõnetab, lausa karjub. Maailm ei ole alati ilus, armas ja õrn. Siin on hirmu ja õudust, mida ei saa maha vaikida. 

     Picassot võiks loomulikult kirjeldada sadade erinevate omadussõnadega, aga minu jaoks isiklikult jääb refrääniks sõna "julge". Tal oli julgust murda välja klassikalisest kunstist, julgust katsetada erinevate stiilide, värvide ja materjalidega, isegi erinevate meediumitega (teater), julgust astuda välja selle vastu, mida ta pidas ülekohtuseks ja põlastusväärseks, julgust lahti öelda sellest, mida ta enam õigeks ei pidanud (nt kommunistlik partei). Ta nagu ütleks kõigile meilegi: tee, mida armastad, otsi uut ja huvitavat, ära karda katsetada ja piire lõhkuda, seisa oma veendumuste eest – ja kui teed vea, siis ära jää sellesse kinni, vaid mine lihtsalt edasi. 

"Esimene armulaud" 1896. Oskas ju väga hästi maalida, isa rõõmuks. :) 

"Elu" 1903. Sinine periood.

"Veiderdajatepere" 1905. Roosa periood.

"Avignoni neiud" 1907. Kubism.

"Viiul 'Jolie Eva'" 1912. Kollaaž.

"Naine punases tugitoolis" 1932. Sürrealism.

"Nuttev naine" 1937. Barbaarne periood.

"Guernica" 1937

Noor Picasso

Küps Picasso

Udo Felbinger "Toulouse-Lautrec"

Väike kunstiraamat 4/5. Üksainus ongi veel järel. 

Ega mul polegi võimalik selle sarja puhul nii väga raamatut blogida kui kunstnikust endast rääkida, nii nagu on nende teistegagi juhtunud. Hakkame siis harutama. 

Henri de Toulouse-Lautrec oli pärit aristokraatlikust perest ja kuna tema kunstihuvi ka suhteliselt rahulikult soositi, oli tema küll üks neist, kes puruvaese ja nälgiva kunstniku stereotüüpi ei mahu. Kahjuks oli tal aga muid muresid - tal olid nimelt väga nõrgad luud ja lapsena murdis ta väikese vahega mõlemad jalad. Pärast seda jäi ta kasv kängu ja ilmselt ei saa see inimese psühholoogiale eriti hästi mõjuda. See võis mõjutada ka tema edasist elukäiku, eriti tema metsikut Pariisi-elu. 

Kui Toulouse-Lautrec Pariisi elama asus, vaimustus ta põhimõtteliselt eriti kahest asjast – Ooperiteatri baleriinidest ja Pariisi ööelust. Tema baleriinid on suhteliselt sarnase vaibiga Degas' baleriinidele, mis pole ka ime, sest ta pidas Degas'd oma suureks eeskujuks.  

Eeskujud eeskujudeks, aga oma sõna oli tal öelda kohe kindasti. Ta nuputas välja, et õlivärve võiks tugevasti lahjendada – nii tekkis tema piltidele hoopis omalaadne valgus ja elavus. Kuna ta selline isevärki ööelu-kroonik oli, siis just nimelt elavus ja hoogsus peakski ju olema selles maailmas oluline. Üks võimalus on see hoog muidugi piltidele sisse maalida, ja seda ta tegi ka. Aga sellega ta ei lõpeta – Toulouse-Lautreci töödel on sageli mingid figuurid maali servades "ära lõigatud", nagu nad oleks kogemata kaadri taha jäänud. Seetõttu tunduvad need maalid sageli isegi pisut nagu suvalisel hetkel võetud fotod (sest fotograafia oma võimalustega paelus Toulouse-Lautreci väga, kuigi ta ise sellega otseselt ei tegelenud, pealegi lõikas inimesi oma maalidel "poolikuks" ka Degas). Ei midagi poseeritut, vaid elu nii, nagu see tol hetkel oli. 

Kuigi ta alustas mõnes mõttes klassikalise maalikunstnikuna, siis ühel hetkel tegi ta Moulin Rouge'i jaoks ühe afiši ja sellega algas tema plakatiajastu, kuna ta sai üleöö kuulsaks ja tema tööd muutusid väga ihaldusväärseks. Peale litograafiatehnikas plakatite kujundas ta ajakirjade esikaasi ja illustratsioone, kus ta tavapärase maalitehnika asemel joonistas inimesi vaid mõne üksiku värviga, rõhutatud piirjoontega ja ilma varjudeta. See hämmastabki mind tema juures kõige rohkem – tema ampluaa oli uskumatult lai. Kui enamasti kipub kunstnik kuidagimoodi lineaarselt arenema, maalides nooruses üht, keskeas teist ja vanuigi näiteks kolmandat, siis Toulouse-Lautrec võib ükskõik mis hetkel teha ükskõik mida. :D Üritasin välja valida mõned tema tööd, mille ma siia alla panen enam-vähem kronoloogilises järjestuses, vaadake ise. Selles mõttes on ta nagu maalikunsti Kazuo Ishiguro, kelle raamatud on ka üksteisest täpselt nii erinevad, et ei tuleks kaant nägemata selle pealegi, et sama autori omad. Toulouse-Lautreci töödega on samamoodi. 

Kabareedes on teadupärast kaht asja ohjeldamatult. Alkoholi ja naisi. Toulouse-Lautrec ei hellitanud kummagagi ja ühel hetkel sattus ta isegi psühhiaatriakliinikusse joomaravile, kust ta aga ennast välja nihverdas ja sama rauaga edasi lasi. Nii ta oma elu lõpetas - alkohooliku ja süüfilisehaigena. Elu lõpus oli ta kodus ema hoole all ja vaatas üle kogu oma kunstipärandi, visates minema kõik, mis ta perfektsionismile ette jäi. Ta ütles emale: "Ma tean, et pean surema. Alles mõne nädala eest ei tahtnud ma öelda, et surm läheneb. Kartsin, et see võib teid liiga tugevasti ehmatada. Aga nüüd olete isegi sellest aru saanud. Ja nii on kõik korras. Kui hea, et lõpuks ometi saate mulle keeta teed nii palju, kui iganes soovite." 

Kaanepilt: La Goulue siseneb kahe naisega Moulin Rouge'i, 1892

Hobusevanker (maalitud 16-aastasena 1880)

Tantsijannad, 1886

Tantsupidu Moulin de la Gallette'is, 1889

Moulin Rouge'is - tants, 1889-1890

Moulin Rouge: La Goulue, 1891

Moulin Rouge'i promenoir'is, 1892

Jardin de Paris: Jane Avril, 1893

Paul Leclercqi portree, 1897

Eksam Pariisi meditsiinifakulteedis, 1901 (teadaolevalt Toulouse-Lautreci viimane maal)

Birgit Zeidler "Monet"

"Monet' tundejõu ime seisneb selles, et ta kujutab kivi värelevana, vannitades seda kirgastes voogudes, mis sädemeid pritsides laiali põrkavad ja lagunevad. Muutumatu surnud maal on minevik. Nüüd elab isegi kivi. Me tajume, kuidas ta muutub. Ta kaob. Me näeme teda möödumas." (Prantsusmaa peaminister ja Monet’ sõber Georges Clémenceau Roueni katedraali seeriast)

Tegin seda raamatut lugedes märkmeid, palju märkmeid, ja pean nüüd mingi valiku tegema. Aga pikk tuleb ikka, hoiatan.

Oscar-Claude Monet alustas koolipõlves karikatuuride joonistamisega (esialgu signeeriski ta oma töid O. Monet) ja tegi nendega alustuseks endale päris korralikku raha. Võib-olla polekski ehk mõtet neist rääkida, aga mulle jäi kirjeldusest kõlama mõte, et ta polnud neis karikatuurides iial salvav või sakrastiline ning oli pigem kirjeldav kui kommenteeriv. Selle võttis ta kaasa kogu oma loomingusse. 

Eugène Boudin vedas noore karikaturisti välja, plein air maastikke maalima. Algselt lõpetati tööd küll ateljeedes, kuid tänu sellisele peenikesele väljamõeldisele nagu värvituubid said impressionistid hiljem oma maalid vabas õhus lõpetadagi. See ei tähenda, et Monet oleks ainult õues maalinud, aga kindlasti oli see aja märk. 

Impressionistide nime pani neile täiesti kogemata kunstikriitik Castagnary oma arvustuses näitusele, kus Monet esitles oma ilmselt tuntuimat tööd "Impressioon. Päikesetõus" (seda mäletan isegi mina koolist). See maal oli omamoodi ninanips teisele kriitikule, Gautierile, kes oli üht Daubigny tööd kirjeldades negatiivse tooniga öelnud, et too "rahuldub vaid impressiooniga, visandliku muljega loodusest" ja on "häbiväärselt hoolimatu detailide suhtes". Selle maali põhjal nimetaski Castagnary näitust "impressionistide näituseks", aga läks sellega ilmselt alt, kuna nimi jäi kohe külge. 

Monet "ei olnud tagasihoidliku elu kunstnik ja vältis läbi elu mistahes näotu kujutamist" (tsitaat raamatust). Näiteks maalis ta Seine'i alati ilusamana, kui see tol ajal tegelikult oli – kaasaegsed on rääkinud, et Seine oli tollal haisev solgijõgi, kus hulpisid isegi väljaheited, aga neid ju Monet ometi pildile ei pannud, väljapeetud esteet nagu ta oli. 

 

Sisulisemaks minnes teab vist iga natukegi kunstivooludega kursis olev inimene, et impressionistide jaoks oli peamine vahetu mulje. Kuna nad maalisid sageli vabas õhus ja iga pilvetups vaadet muutis, tuli maalida kiiresti ja nii muutusidki kujutatavad objektid mulje kõrval vähetähtsaks. Nende maale vaadates ei olegi niivõrd oluline, mis vaade see nüüd täpselt on. Oluline on valgus, õhk, liikumine ja eriti Monet' töödel ka vesi. Monet' päike ja vesi ongi üks peamisi põhjusi, miks ma nendelt maalidelt kuidagi välja ei saa ja miks ma neid lihtsalt lõputult vaadata võin, näiteks "Argenteuil' sild", kus vesi on kalda ääres täiesti liikumatu, aga jõe keskel väreleb nii, et seda on pea füüsiliselt tunda. Sageli maalis ta oma töid paadist ja see annab vaatajale veel omamoodi dimensiooni, sest tundub, nagu oleksid ise kogu selles valguse ja peegelduste mängus kõrvuni sees, mitte lihtsalt kusagil eemal vaatlejana. 

Jätame siinkohal pikemalt rääkimata Camille'st ja Alice'ist, rahapuudusest ja reisidest ja maabume veel Givernysse. Elu teises pooles juba rahalises kindlustatuses ostetud Giverny sai tema rahusadamaks. Ta kujundas aia tõeliseks kunstiteoseks ja lõi seal üle 250 maali. Kuhu enam ikka nii väga minna, kui sul on selline aed, kus on olemas isegi vesi – tema enda rajatud tiik lõputute vesiroosidega. Need on pildid, kus kaob perspektiivijoon, ja kuna taevas peegeldub veel, on need värvikompositsioonilises mõttes isegi tagurpidised, "pea alaspidi". 

Ma pean ütlema, et Cézanne'i maale vaadates näen ma värve ja konstruktsioone ja seda, kui uuenduslik ta oma ajas oli. Kuid kui ma vaatan impressionistide maale, eriti Monet' ja Renoiri omi, siis kuigi ma tean ka nende piltide taga olevat uuenduslikkust ja värvilugu, siis on see kõik täiesti teisejärguline.  Nii nagu nende endi jaoks oli oluline jäädvustada neile tol hetkel avanev impressioon, nii on ka minu jaoks nende maale vaadates oluline impressioon, mida need pildid minus tekitavad. Mind ei huvita sel hetkel nende elulood või tehnikad, sest need maalid teevad mind lihtsalt üdini rõõmsaks ja ma olen end korduvalt tabanud neil hetkil päris füüsiliselt naeratamast. Pikalt. 

 

Tegelikult pidi see raamatublogi olema, aga olgu see siis seekord selline "ainetel" postitus. Lisan mõned oma lemmikmaalid ka, kuigi seegi on meelevaldne valik. 

Impressioon. Päikesetõus. 

Argenteuil' sild

Jaapani sild ja vesiroositiik Givernys

Vesiroosid (Orangerie muuseumis)

Seine'i harujõgi Giverny lähedal udus

Nicola Nonhoff "Cézanne"

 Jätkub kunstivõhiku harimine. Raamat nr 2. 

Tegin pärast da Vincit elegantse seitsmepenikoormahüppe 19. sajandi Prantsusmaale ja kõik ülejäänud raamatud, mis mul sellest sarjast riiulis ootavad, on sellestsamast 19. sajandi ja 20. sajandi esimesest poolest. 

Cézanne'i isa oli pankur ja sai täitsa kenale järjele, aga nagu nende uusrikastega ikka on, siis aristokraatide hulka teda eriti muidugi ei tahetud ja selline kahe heinakuhja vahel elamine, kui sind kuskile kas siis enam või siis kõigest hoolimata ei taheta, ei pruugi inimese elus just kõige mugavam algus olla. Sõpru õnneks ikka oli, kooliajal oli Cézanne'il näiteks kaks truud semu, kellega kogu vaba aega veeta. Üks neist oli Jean Baptiste Baille, kes tänapäeval kellelegi eriti midagi ei ütle ja pole eriti põhjust ka, aga teine oli Émile Zola isiklikult. Elu lõpupoole võttis aga kirjanikuhärra nõuks kirjutada romaani "Looming", kus peategelaseks oli ilmselgelt ära tuntavate joontega kunstnik. Pärast seda olid nende suhted lootusetult sassis. (Nüüd on mul tahtmine lugeda riiulis seisvat ja oma järge truult ootavat "Nanat".)

Cézanne jõudis oma elu jooksul väga mitmeid kordi vahetada nii ainest, stiili kui värvipaletti. Keegi küll täpselt ei tea, millest see tuli, et ta noore kunstnikuna maalis süngetes toonides suisa vägivaldseid maale. Hiljem ta selles osas küll taltus ja lõi korraks kampa isegi impressionistidega, aga sellest peale sõpruse Pissarroga midagi erilist ei tulnud. Cézanne'il oli oma tee käia ja teda huvitas tasapinnalisus, motiiv ja omapärased vaatenurgad rohkem kui vesi, õhk ja valgus. 

Üldiselt on see äärmiselt huvitav, kui sa vaatad mõnda maali ja siis loed, mis selle maali kohta öeldud on, ja siis uuesti vaadates näed seda hoopis teistmoodi. Hakkadki nägema kõiki neid murtud ja äraspidiseid perspektiive ja täiesti ajuvabasid proportsioone ja siis hakkad mõistma, et need teenivad kõik mingit hoopis suuremat eesmärki. Sest kui Cézanne'i kaasaegsed talle aeg-ajalt ette heitsid, et joonistada ta ei oska ja proportsioone ei tunne, siis oskas ja tundis küll, aga tal olid lihtsalt asjaga omad plaanid. Näiteks väitis ta, et inimene ei näe objekti nii-öelda ühest punktist, vaid et kui sa vaatad laual olevat korvi õuntega, siis osasid näed külje pealt ja osasid ülaltvaates jne. Ja siis tema niimoodi püüdiski neid kujutada, et osad eest ja osad ülalt ja mis kõik sinna vahele veel jääb. 

Ja sel ajal, kui impressionistid oma õrnu valguse ja õhu pilte maalisid (ärge te arvake siin nüüd midagi, mulle väga meeldivad impressionistid ja ma võin nende töid lõputult vaadata), murdis Cézanne oma kivimurru- ja mägede piltidega ennast hoopis kubismi poole, mida siis veel olemaski polnud. Mida enam elu lõpu poole, seda abstraktsemaks see kõik läks ja isegi piirjooned läksid peaaegu kaduma, nagu võib näha ka juuresolevalt pildilt (mõlemad portreed on samast mehest!). 

Iga maali ja selle kirjeldusega hakkasin ma järjest enam mõistma ka seda, kui tähtis oli tema jaoks pilt kui tervik, sest ta kandis sageli üht ja sama värvi erinevatele pildil olevatele elus või eluta objektidele. Kui lähemalt vaadata, siis tundub tõesti veider, et muru sees on valged täpid - aga pilti uuesti tervikuna silmitsedes näed küll, et see valge tuleb taevast või mäest ja seob kõik ühtseks tervikuks kokku. Kui impressionistide tööd on ilusad, graatsilised ja kerged, siis Cézanne on pigem rohmakas, robustne, jäik. Aga huvitav, tõesti huvitav. 

Ta oli ka meeletult keskendunud detailidele. Cézanne võis maalitavat inimest või objekti tundide kaupa vaadelda, ilma et ta pintsliga lõuendit puutunudki oleks. Sageli käisid tal ka portreteeritavad istumas nii, et sessiooni ajal Cézanne neid lihtsalt vaatas ja uuris. Maalima hakkas siis, kui modell uksest juba välja oli läinud. 

Tema ujujatest ja portreedest ja Sainte-Victoire'i mäe seeriast (mis muutus samamoodi järjest abstraktsemaks) ma isegi ei alusta, sest siis peaks rääkima jäämagi. Lugege ise. 

Elke Linda Buchholz "Leonardo da Vinci"

Ükskord tuli keegi kuskil selle peale, et ilmas on selliseid täiskasvanud inimesi, kes ühel hetkel oma elus mingil seletamatul – või siis ka seletataval – põhjusel leiavad, et kuigi neid koolis kunstiajalugu üldse ei huvitanud (ja joonistada oskab ka ainult muumitrolle), siis nüüd võiks ennast põhiasjadega kurssi viia. Ja nendele inimestele oleks vaja kiiret ja efektiivset lühikursust (ei, crash course on ikka väga palju ilmekam väljend). Nii sündis sari "Väike kunstiraamat" – sellistele minusugustele. 

Mul on neid riiulis veel, aga hakkasin nii-öelda algusest tulema. 

"Mona Lisast" ma isegi ei hakka rääkima (kuigi kui keegi tahab teada, miks Lisal on pildi peal juuksed lahti, kuigi abielunaisena peaks need kinni olema, siis ma võin teile seda rääkida, sest mind on "kasvatanud parimad"). Aga vaatasin neid maale ja mõtlesin, et pekki, mõni ikka oskab. :) 15. sajand tundub aastal 2021 eriti eelajalooline, aga vähemalt oli tol ajal Leonardo-sugusel kerge silma paista, nagu tol ajal ilmselt vähegi innovaatiliste inimestega olla võis. 

Ma võiksin ju rääkida sfumaatost, varjutamisest ja piirjoonte hägustamisest, mis Leonardo maalid nii üdini loomulikuks teevad. Võiksin rääkida ka sellest, kuidas just tema hakkas portreed ja tausta tervikuks sulatama. Või sellest, kuidas ta nuputas välja värvitooni heledusega mõjutatava perspektiivi, et maal oleks selline, nagu inimsilm loodust tegelikult näeb. Või siis sellest, kuidas jällegi just tema inimesed maalidel "liikuma" panna suutis, aga seda räägib teile ilmselt iga teine kunstiõpetaja. Samamoodi nagu iga teine kunstiõpetaja võiks pillata välismaakeelseid fraase nagu uomo universale, sest kui Leonardo polnud tõeline "universaal", kes siis veel. 

Seda, et Leonardo tundis huvi anatoomia ja tehnika vastu, teavad ilmselt kõik. Vähesemad teavad, et just tema nuputas välja esimese auto prototüübi (mina teadsin tänu inglise keele õpikule :D) ja joonistas põhimõtteliselt valmis helikopteri. Anatoomiast rääkides on kõik näinud Vitruviuse meest, aga ilmselt on vähem neid, kes on teadlikud, et Leonardo joonistas ka emaüsas olevat loodet. Ei, ta ei lõikunud rasedaid lahti, aga tiine lehma küll. Ja nuputas selle põhjal välja, kuidas inimese loode emaihus välja näha võiks. 

Viimased poolteist aastat olen ma olnud kõrvuni sees Pariisist rääkiva raamatu projektis. Muuhulgas on seal juttu Marly hobustest ja nendest võite lähemalt lugeda juba aprillis, kui raamat ilmub. Aga minu jaoks oli huvitav see, et kui Marly hobuste meisterlikkusest räägib näiteks fakt, et nad on tagajalgadel püsti (mida on matemaatiliselt väga raske skulpteerida), siis Leonardo üritas Sforzade ratsamonumendi jaoks hobust just nimelt tagajalgadele panna, aga tema sellega siiski veel hakkama ei saanud. Ta pidi oma ideest loobuma ja jooksma see hobune olekski jäänud, kui Leonardo oleks selle projekti lõpetanud. 

Leonardo armastas väga loodust. Ta tundis paljusid taimi ja loomi, vaatles neid äärmiselt tähelepanelikult ja joonistas neist lõputuid eskiise. Oma südameheaduses ostis ta linnumüüjatelt linde ja lasi neid siis lihtsalt vabaks. Ja hakkas taimetoitlaseks. 

On muidugi selliseid inimesi, kellel on kümme raamatut korraga pooleli ja see on täitsa okei. Mina olen jälle selline inimene, kes enamasti ei suuda isegi uut raamatut alustada, enne kui eelmine on lõpetatud. Sest korralik inimene teeb asjad korralikult lõpuni ja siis võtab järgmise käsile. Ja just sellepärast oleks Leonardo mind ikka täiesti hulluks ajanud, sest nii palju lõpetamata maale, skulptuure ja arhitektuuriprojekte pole maailmas vist küll mitte keegi teine toota suutnud. ;) 

Ja ei, ma ei räägi ühestki tema kuulsast maalist. Nendest räägitakse nagunii. 

Michelle Marly "Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm"

"Minu romaan ei pretendeeri küll ainsa tõe avastamisele, ent ajalugu on loodetavasti näidatud nii tõelähedasena kui võimalik. Siiski olin sunnitud teatud sündmusi kujutama tegevusraamistikus lühendatult või kulu poolest veidi nihkes, mis on põhjendatav dramaturgiaga. Sest minu lugu on ja jääb romaaniks. See ei ole aimeraamat ega peagi seda olema. Seepärast ärge pange mulle pahaks, armsad lugejad, kui leiate siit või sealt ehk siiski mõne vea."  (Järelsõnast)

Usun, et on tõsiseid ajaloohuvilisi või Chaneli-spetsialiste, keda eelnev lõik pigem pelutab. Raamatut ostes ausalt öeldes ei pannud minagi kaanel tähele sõna "romaan" ja seda nähes ütlesin "hmm". Sest on ju ennegi nähtud, kuidas mingi raamat või film on tehtud kellegi elu või mingi sündmuse ainetel ja siis see "ainetel" on tõest kui sellisest väga kaugel. Ma olen ikka mõelnud, kas kunsti nimel tõe otsene väänamine on ikka põhjendatud?

Aga nagu Michelle Marly sealsamas lõigus ka ütles, on ta üritanud kirjutada nii tõelähedaselt kui võimalik. Eks ma pean ära ootama, kui minu isiklik Chaneli-spetsialist Marina raamatuga ühele poole saab, aga raamat kui selline mulle tõesti sümpatiseeris. Olen ju ikka öelnud sedagi, et ajalooraamatutest ei saa eales keskaegsest Tallinnast nii elavat pilti kui näiteks Hargla Melchiori-lugudest. Ja kui nüüd võtta käesolevat raamatut kui üritust inimestele näidata, milline Coco Chanel oli ja mis teda selliseks kujundas, miks "Chanel No 5" talle nii oluline oli ja kuidas see sündis, siis sellise inimlikul tasandil mõistmise tekitas Michelle Marly küll. 

"Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm" ei ole Chaneli elulugu, vaid just nimelt No 5 parfüümi sünnilugu. Idee oli tal sündinud koos oma elu armastuse Arthur Capeli ehk Boyga, kes autoõnnetuses traagiliselt hukkus ja sellest ei saanud Coco vist elu lõpuni päriselt üle. Küll aga jäi lõhn nende mõlema pärandina kogu maailma heljuma. Ilmselt võiks see olla kohustuslik kirjandus kõigile neile, kes arvavad, et Chanelil oli terve rodu lõhnu, millest järjekorras viies oli see kõige-kõigem, aga no see polnud päriselt nii. Numbriga viis oli Chanelil oma teema juba lapsepõlvest saadik ja ma nii hirmsasti loodan, et see ei olnud Marly kirjanduslik liialdus. Arvestades teema olulisust ehk polnud. 

Lõhna sünniloosse on segatud rohkem või vähem terve hulk vene ladvikut, kas siis poliitilist või kunstialast. Tema elust jalutavad läbi impressaario Djagilev, geniaalne helilooja Igor Stravinski ja  pagendatud suurvürst Dmitri Romanov ning tema õde. Samuti käib tema elust väga lähedalt läbi näiteks Pablo Picasso. 

Coco Chanelile on vaja teha tõeliselt sügav kummardus. Sellise lapsepõlvega võiks ju ka oma saatusega resigneerunult leppida, aga Chanel oli esiteks tõeline self-made-businesswoman ja teiseks suutis ta endas arendada nii kordumatu stiilitaju kui kunsti- ja muusikahuvi. 

Soovin proovida mööda vaadata sellest, et raamat oleks tahtnud veel ühte keeletoimetamise tiiru, sest lauseehitus ei tahtnud vähemalt raamatu esimeses kolmandikus hästi kulgeda. Edaspidi läks kas paremaks või ma ei pannud seda enam lihtsalt tähele. Kahjuks ei saaks ma seda raamatut ka originaalis lugeda, kuna see on saksakeelne. Kuid nagu ma ülalpool juba mainisin, on lõppkokkuvõttes tegemist väga sümpaatse raamatuga, mis tekitab inimlikku mõistmist. Ja vahel on see olulisem kui see, et oleks kasutatud täpselt samu sõnu või astutud täpselt nii mitu sammu, kui Coco Chanel seda päriselt tegi. 

Volker Kutscher “Märg kala"

On tore, kui sul on tuttavaid tõlkijaid (Tiina Aro), kes sulle aeg-ajalt ka oma töö vilju kingivad.

"Märg kala" on ajalooline kriminull, mille tegevus toimub 1920ndate aastate Berliinis, kahe sõja vahel. Ei ole kõige hullem aeg Saksamaa ajaloos - natsid ei olnud veel jõudnud pead tõsta. Aga pole ka kõige parem - poliitiline seis on segane, punased ideed voolavad üle Berliini ja politseis on tegemist nii poliitilisel, kriminaal- kui ka komblusosakonnal.

Lugu algab sellest, et Berliinis avastatakse kanalisse sõitnud autost laip, mille saamislugu ei taha kuidagi lahenema hakata ning sellest kipub saama "märg kala", nagu politseis kutsutakse lahendamata juhtumeid. Poolkogemata hakkab lugu hargnema siis, kui kombluspolitseis töötav komissar Rath tõendusmaterjalidele otsa koperdab. Aga kui juba hargnema hakkab, siis läheb ikka kümnes eri suunas ja vahepeal pidi kõvasti keskenduma, et kogu selles tohuvabohus kuidagimoodi orienteeruda, kuna kahtlusaluseid tekkis ja suri aina ja aina.

Kui mõrvar selgub, ei ole lugu ka veel läbi, kuna teda paljastada on sootuks keerulisem kui tema isikut kindlaks teha. Ja kui seegi õnnestub, siis ei pruugi see veel tähendada, et lugu oleks saanud kõiki rahuldava lahenduse. Ehk siis see pole selline tavaline leiame-mõrvari-pistame-pokri-rahu-maa-peal lugu kohe kindlasti mitte. See on üks kompleksne poliitilis-kriminaalne lugu, kus tõmmatakse eest nii mõnedki maskid, mille taha varjuvad räpased pollarid ja kes kõik veel.

Ajaloohuvilistele kriminullisõpradele meeldib see kindlasti. Ma tahan südamest loota, et ka ülejäänud sari (jaa, see on sarja esimene raamat!) kenasti eesti keelde pandud saab.

Kui keegi soovib komissar Rathiga lähemalt tutvuda, siis annab raamatu tagakaas meile teada, et sari on aluseks rahvusvahelisele teleproduktsioonile "Babylon Berlin".

Ottokar Domma "Usin õpilane Ottokar. Rüblik Ottokar. Maailmaparandaja Ottokar."

Mõni raamat on puhas kuld. Eriti mõni nii-öelda lasteraamat, mis aga pakub rõõmu ja äratundmist ka vanemale generatsioonile.

Lapsena lugesin meie kodueksemplari korduvalt ja korduvalt. Kahjuks on see tänaseks kuskile kadunud, nii et olin väga rõõmus, kui Raamatuvahetuse kaudu endale uuesti Ottokari-lood sain. Loomulikult on selles raamatus ka nostalgilist äratundmist küll ja veel, kuna tegu siiski sotsialistliku Saksamaaga. Kuigi ma tean ka inimesi, kes oma nõukogudelikus lapsepõlves tänasel päeval mitte midagi nostalgilist ei näe ning lapsepõlv kangastub neile kui üks suur repressioonide rida, siis mina siiski ütlen, et lapsepõlv on lapsepõlv ning selle õnnelikkus või ebaõnn sõltub ikkagi paljuski muudest faktoritest kui riigikorrast.

Sõber Tiina - kes Ottokari-lugusid samamoodi armastab kui ma ise - ütleb kaaspedagoogina, et tänapäeval oleks pooled Ottokari õpetajad ahistamissüüdistusega koolist ammu lahti lastud. Osad ahistavad kolleege ja teised õpilasi. Aga kui see õnnetu Luschmil välja arvata, siis teiste õpetajate igasugu nimetamiste ja eriti Burschelmanni tahumatuse taga näevad nii õpilased kui lastevanemad siiski üldist heatahtlikkust ja soovi lapsi harida. Ja Luschmilistki saavad noored haridusjüngrid tänu Burschelmannile lõppeks paremini aru.

Aga nagu ma ütlesin, on raamat lihtsalt puhas kuld.

Kui direktor kord jälle klassiuksest sisse astus, võtsimegi selle oma südameasjaks. Preili Uta Kraut oli meile jutustanud Kuust, marsist, Jupiterist ja äralöödud kätega Veenusest ning me pidime kõigest sellest ühe loo kokku panema. Minu sõber Harald vatras siis, kuidas ta istub kosmoselaeva juhtpuldi ees ja silmitseb ekraani. Äkki karjatas Harald: "Häire! Mootorid täiskäik edasi, vahetame asukohta, vastu tuleb parv hemorroide!" See oli alles põnev. Aga samal hetkel pahvatas õpetaja Kraut ohjeldamatult naerma ja seltsimees direktor lõi endale kätega vastu põlvi. (lk 18)

Kui minu ema kirja kätte sai, vastas ta samuti mulle karmi pilguga otsa ja küsis, millega ma siis jälle olen hakkama saanud? (---) Mina vastasin, et ei tasu iga tühise asja pärast kohe ärrituda, ja surnud hiire pärast ei visanud õpetaja Seidenschnur ka vedru välja, ta ainult karjus natuke. Ja kui õpetaja Burschelmannil kummardades püksid rebenesid, siis naersid kõik, mitte mina üksi. Ja õpetaja Luschmili katkise auto pärast ei tasuks ka sellist lärmi lüüa.
Minu ema võttis mule kohe kõrvad pihku ja küsis, mis autoga lahti on ja kas ma veel mingit kahju olen tekitanud. Mina vastasin, et ei, ja see juhtus nii: me tegime lumememme ja õpetaja Luschmil sõitis selle naljapärast katki ja naeris seejuures kahjurõõmsalt. Paari päeva pärast tegime uue lumememme, ja nimelt tuletõrjehüdrandi ümber. Õpetaja Luschmil pärast seda enam nii rõõmsalt ei naernud. (lk 96)

Samas võib ka teada saada, et tuleb välja uurida, mis põhjustab Wally pükste katkinemist ja mis juhtub, kui laiajad laiavad ja kümnendikud korda peavad.

Klassika, mida ma kindlasti loen aina üle ja üle.

Jean-Luc Bannalec "Mõrv Bretagne'i rannikul"

Teine raamat Heliose cosy crime raamatusarjast.

Komissar Dupin figureeris ka esimeses raamatus, nii et tema oli oma ülemuste vältimise ja kohviarmastusega vana tuttav. Peab ütlema, et lugu oli taas kord üks lihtne ja suhteliselt ühetasandiline. Just nagu raamatusarja nimetuski ütleb - mõnus pretensioonitu krimilugu. Väga oma ajusid ragistama ei pea.

Mis väga meeldis, oli mõnus bretooni hõng. Meri, saarekesed, soe ilm,  sukeldujad, hea prantsuse köök (eriti mereandidest). Sellist mõnusat päikeselist Prantsusmaad oli loos tõesti igal leheküljel ja tuleb siinkohal lugejale nentida, et Prantsuse köök on oma tee leidnud ka UNESCO kultuuripärandi nimistusse. (Seda ma sain teada nüüd kevadel viimasteks prantsuse keele tundideks viktoriini ette valmistades) Päris mitmes kohas raamatut lugedes hakkasin ma juba peaaegu toidulõhnu tundma ja kõht läks tühjaks.

Vahel tekkis küll ka küsimusi. Mitte loo enda, vaid tõlke suhtes. Ma saan väga hästi aru, kui prantsuskeelseid toidunimetusi ära ei tõlgita. Samas ei osanud ma enda jaoks põhjendada seda, miks tõlkija otsustas kohvi asemel kasutada prantsuskeelset kuju café - NII eriline see prantsuse kohv nüüd ka ei ole. Ja kui ma sellega juba jõudsin peaaegu ära harjuda, oli seesama café ühes lauses sõnaga briošš.

No mis mõttes nagu.

Ühesõnaga. Mitte midagi erilist, aga vahelduseks väärtkirjanduse vahele täitsa loetav.

Ja Jean-Luc Bannalec on tegelikult hoopis sakslane Jörg Bong.

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis“

Noh, nüüd alles tuleb blogipostitusi nagu Vändrast saelaudu. Nii juhtub, kui loed, aga kirjutada ei viitsi. Eks nüüd tuleb vanad võlad ära tasuda.

Ma mäletan küll, et Helios otsis mingil ajal eestikeelset vastet ingliskeelsele žanrimääratlusele cosy crime. Välja pakuti igasugu variante, aga lõppkokkuvõttes ei valinud kirjastus neist ühtki välja ja jättis selle ingliskeelseks. Nii ma siis lugesingi läbi oma esimese cosy crime raamatu.

Tegevus toimub - nagu parimates krimiromaanides ikka - suhteliselt suletud süsteemis, milleks seekord on Loode-Prantsusmaa idülliline ja kunstilembene külakene. Mõrvatakse kohaliku hotelli omanik - ja mitte ainult. Põhimõtteliselt on tegemist Midsomeri mõrvade prantslasliku versiooniga. Väike küla, kus inimesed surevad ikka kahe-kolmekaupa, ja isegi see ei suuda matta raamatu üldist kergust ja lendlevust.

Peategelane ja kurjamite püüdja on komissar Georges Dupin, kes otse loomulikult on järjekordne pealinnast deporteeritud ja sageli mitte- või valesti mõistetud geniaalne, kuid täitsa omamoodi meetoditega uurija. Aga no mis sa siin meetodite üle kohut mõistad, kui kurikaelad saavad kinni nabitud ja võid tagakaant sulgedes rahuldatuna tassist viimase kohvilonksu rüübata.

Usutavasti leiab cosy crime edaspidigi tee minu riiulile.

Norman Ohler "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis"

I've seen the needle and the damage done, (---)
Every junkie's like a setting sun. 
(Neil Young, lk 214)


Kui meil kõigil on siiamaani olnud ettekujutus, et Saksamaa vallutused sõja alguses olid nii kiired ja efektiivsed sellepärast, et nendel oli hea väljaõpe ja strateegia, siis unustage ära.

Tegelikkuses olid nad kõik lihtsalt sõnaselge laksu all.

Põhimõtteliselt manustasid pea kõik Saksa sõjaväeosad (eriti maavägi) iga päev kuni viis  tabletti Pervitini-nimelist "ergutit", mille toimeaine oli metamfetamiin. Selle tiivul suutsid sõdurid olla ööpäevade kaupa üleval ja kuna neil oli ka vähenenud ohutunne, muutub perspektiiv sellest, kuidas nad mõistmatult kiiresti Prantsusmaa vallutasid, totaalselt.

Pervitini kasutasid ka tsiviilisikud täiesti massiliselt. "Olid need siis sekretärid, kes kiiremini trükkisid; näitlejad, kes end etenduse-eelselt virgutasid; kirjanikud, kes metamfetamiinist saadud stiimulit selgel ööl kirjutuslaua taga rakendasid; vabrikutöölised, kes oma toodangut suurendasid - pervitiin levis kõikides ühiskonnakihtides. Mööblipakkijad pakkisid rohkem mööblit, tuletõrjujad tõrjusid rohkem tuld, juuksurid lõikasid kiiremini juukseid, öövalvurid ei tukastanud enam, vedurijuhid sõitsid nurisemata ja pikamaa-autojuhid tallasid puhkepause võtmata gaasipedaali mööda rekordajaga rajatud kiirteid." (lk 46)

Sõjaväe eesotsas oli füürer, kes oli enne sõda keelustanud igasuguse uimastite tarvitamise ja ka suitsetamise ning alkoholi tarvitamise ning toitus vaid taimetoidust. Milline eeskuju, mh? Sõja alguses aga palkas ta endale ihuarsti, kes pidi tema seedehäiretega tegelema, et füürer oleks nõupidamisteks ja strateegilisteks ideedeks ergas ja hea enesetundega. Kõhugaasid on nii tüütud, eks? Ihuarst Morell leidis ka, et probleem tuleb võimalikult kiiresti lahendada, ning tegi füürerile süsti. No arvake, mis sorti süsti.

Sõja lõpuks oli asi juba nii kaugel, et Hitler oli tavaline narkar, ning metamfetamiinist oli ta juba ammu liikunud kokaiini ja morfiini peale. Ega ta ise sellest vist väga aru ei saanud, et talle päevast päeva narkootikume süstitakse ja et kogu oma jutu juures karskusest ja taimetoidust oli temast saanud riigi esisõltlane.

Ja vähe sellest, sõja viimases otsas söödeti ka mereväele sisse tablette, mis sisaldasid - pange tähele! - metamfetamiini, kokaiini JA morfiini. Õnneks küll lühikest aega, sest isegi ülemused said aru, et see tegi nüüd küll asja hullemaks.

Raamat on valitud The Guardiani poolt 2016. aasta parimaks raamatuks. Kogu loo taga on meeletul hulgal läbi uuritud dokumente, millest osad on ka raamatusse üles pildistatud. Raamatu lõpus on kümnete lehekülgede kaupa viiteid ja kasutatud kirjandust. Nii et tegemist pole mitte mingisuguse fiktsiooniga, vaid vägagi põhjaliku uurimistööga.

Kindlasti avab nii mõnedki silmad Kolmandale Reichile hoopis uuest vaatenurgast.