Barack Obama "A Promised Land"

Vähe sellest, et see oli tellis nagu muiste (mõni lehekülg üle 700), see venis ka...

Aga see polnud tõele au andes ainult Obama süü. Tahes tahtmata on väga suur osa sellest raamatust pühendatud poliitilistele otsustele ja majandusele ja ma ei tea kummastki mitte midagi. Õnnetuseks võttis Obama presidendiohjad enda kätte just kõige halvemal võimalikul momendil, kui majandus korralikult kokku kukkus ja seda oli ju siin Euroopaski tunda. Nii et kümneid ja kümneid lehekülgi oligi sellele pühendatud. 

Mis mulle siis selle raamatu lugemise jooksul selgeks sai. 

1. Obama on mõnes mõttes nagu Victor Hugo, kelle kohta ma siin kunagi ammu kirjutasin, et talle vist õudselt meeldib omaenda häält kuulata. Seda on kohe tunda ja eks seda oli ka omal ajal ta kõnedest näha. Nad on naisega mõlemad tegelikult inimestena väga sümpaatsed, aga Michelle'i raamat oli kuidagi vahetum ja mõistetavam, aga see võib olla tingitud ka sellest, et tema rääkiski perest ja igapäevaelust ja kuidas kohanemisraskustega hakkama saadi jne. See oli puhtalt inimlik vaatenurk ja sellest saab aru ka rohujuuretasand. Ja no nii pikalt ta ka ei heietanud kui Barack. :) 

2. Poliitika on ikka vahel täielik liivakastimäng. Demokraadid ei hääleta vabariiklaste ettepanekute poolt ja vabariiklased ei hääleta demokraatide ettepaneku poolt – ja seda mitte sellepärast, et neil oleks midagi otseselt selle seaduse vastu, vaid ei saa ju laskuda nii madalale, et hääletada vastaspartei eelnõu poolt. Andeks, aga täielik liivakast. 

3. Paljalt valimiskampaaniatele kuluva raha eest võiks ilmselt toita ära mitu nälgivat kolmanda maailma riiki. 

4. Nad ikka arvavad täiesti siiralt, et Ameerika on terve maailma korrapidaja, olgu siis vahetund või mitte. 

5. Kui inimene on mustanahaline, siis tuleb kirjutada suure tähega Black, latiino kohta suure tähega Hispanic, loomulikult on põlisrahvad Native Americans, aga white peab olema väikese tähega. Selline väike fakt lihtsalt, et te kõik oskaksite. 

Ja kui ma siis olin ära lugenud kogu selle saaga valimiskampaaniast ja siis veel kõik need sajad leheküljed poliitikat ja majandust ja natuke isiklikumat ja vahetumat laadi juttu ka (see mulle meeldis!), siis selgus, et kallis rahvas, me jõudsime alles esimese valitsusaja lõppu selle telliskiviga. 

Aga ei, järge mina küll enam ei loe. Kui Michelle midagi veel kirjutab, siis kaalun asja. Samas tahan ma siiski blogilugejale südamele panna, et see temaatika ei ole lihtsalt tõesti minu rida, nii et kes seda asja paremini jagab, nendele on see kindlasti palju huvitavam. 

Buchi Emecheta "Second Class Citizen"

Dakaris elades lugesin puhtalt uudishimust läbi Emecheta romaani "Joys of Motherhood", mis oli koolis kohustuslik. "Destination Biafra" järgnes kohe, kuna tundus, et olin avastanud täiesti tundmatu pärli. Tol ajal ei teadnud ma Aafrika kirjanikest ülepea mitte midagi ja üllatus oli värskendav ja suur. 

"Second Class Citizen" jutustab noore nigeerlanna Adah' loo. Tema esimene õnnetus Nigeeria ühiskonnas seisneb selles, et ta sünnib tüdrukuna, ning juba see määratleb ta teisejärguliseks. Nigeeria on nimelt isegi Aafrika kontekstis üle keskmise meestekeskne. Ainult tänu oma põikpäise sihikindluse tõttu saab Adah' korraliku koolihariduse ning kindlustab endale hea töö. Ta saaks edasi õppida, sest töö võimaldab tal lahedasti ära elada, aga seda on meil kõigil siit Euroopast hea öelda. Adah on teismeline ja tema DNA ei luba tal veel aimata, et kõige parem oleks tal omaette. Adah abiellub ja kahekümne esimeseks eluaastaks on tal juba neli last. 

Abikaasa Francis on sedasorti mees, kes sõidab ära Londonisse, et hea haridus omandada, aga loomulikult peab tema keskenduma õppimisele ja tööd teha ei saa, sestap peab Adah teda oma palgaga Nigeeriast üleval pidama. Hoolimata sellest, et tal on juba selleks ajaks kaks väikest last. Õnnetuseks on Adah'l endal ka unistus - elada koos abikaasaga Inglismaal, kus oleks ju ometi temalgi võimalik ülikoolis käia, saada hea töö ja elada palju paremini, kui see Nigeerias elades võimalik oleks. Nii võtabki Adah oma kaks last ja pambud ning sõidab Londonisse. 

Kõik unistused lendavad vastu taevast. Adah' saab küll päris hea töö ja sellest nende pere ka söönuks kuidagimoodi saab, kuid nad peavad elama lutikatest mustavates kubrikutes, Adah jääb aina rasedaks ja üks sünnitus saadab ta peaaegu loojakarja. Francis kukub läbi kõigil eksamitel, aga ometi pole tal sugugi aega tööle minna ja isegi laste järele vaatab ta pika hambaga. Tagatipuks muutub ta ka vägivaldseks ja Adah' peas võtab aina selgemini maad mõte, et ta on enamat väärt. Alles siis, kui Francis põletab ära Adah' esimese romaani käsikirja, käib naise peas see viimane klõps ära ja 21-aastaselt kolib ta lõpuks Francise juurest kõigi oma nelja lapsega tükkis minema. 

See raamat räägib tegelikult väga ja väga paljude aafriklaste loo. Millegipärast on neil seal peas see Euroopa õhuloss - Euroopas on õnnelikud ja rikkad inimesed, ilusad kodud ja autod. Nii nad oma ilusad aedadega majad, suured pered (kes kõik aitavad meeleldi lapsi kasvatada) ja head töökohad jätavadki ning lähevad oma Euroopa unelmat taga ajama. Ja lõpetavad nagu Adah ja Francis. Francis oleks muidugi Nigeerias ka jobu olnud, aga vähemalt oleks nende elujärg olnud kordades parem, nad oleksid paremini sobitunud kultuuriruumi ja kindlasti ei oleks nad seal olnud "teise järgu kodanikud", nagu mustanahalisi Inglismaal vaadati. Ilmselt vaadatakse siiamaani. Isegi raamatu lõpuks ei mõelnud kumbki kordagi, et äkki läheks ikka Aafrikasse tagasi, kuigi elu ei läinud nagu üldse paremaks. Nad olid ju ometi Inglismaal ja Inglismaa on ju nii palju parem kui Nigeeria! 

Muidugi on ka teistsuguseid lugusid - meie erakoolist IB-diplomitega maailma lennanud rikaste perekondade väga hea gümnaasiumiharidusega noored aafriklased on üle keskmise edukad. Minu endistel õpilastel on ette näidata heade ülikoolide diplomid, nad on endale teinud nime tööturul ja paljud neist on õnnelikus mittetraditsioonilises abielus (loe: naine on mehega võrdne), enamik neist rahvuskaaslastega. Neil läheb tõesti hästi ja mul on nende üle siiralt hea meel. Oma lapsed ikkagi. Aga selleks peab eriti Aafrikas olema elus vägagi korralik stardipakett, sest head haridust saab seal ainult suure raha eest. 

Mul on ikka ka mõni õhuloss. Üks neist on see, et aafriklased saavad aru oma kodu ja kultuuri suurest väärtusest ja sellest, et nende "teise järgu kodaniku" staatus on vähemalt neil, kes Aafrikas elavad, ainult peas. Nad on harjunud sajandeid mõtlema, et otsutajad ja võimukandjad on valged, ja isegi kui nende riigid on praegu iseseisvad, on neil ikka veel tunne, et inglased või prantslased - mis koloonia nad siis parasjagu olid - teeks neid asju paremini. Enesekindluse puudus on paljude probleemide vundament. 

Emecheta kirjutab nii, et on hea lugeda ja lihtne peategelast mõista. Tundub, et see raamat on sündinud südamevalust ja frustratsioonist, nagu teisedki Emecheta raamatud, mida ma lugenud olen. Ta lõpetab raamatu hetkel, mil Adah on just Francise oma turjalt maha raputanud, ja ma tahaksin nii väga loota, et nüüd saab ta kirjutada raamatu, saab töötada ja kogu teenitud raha hoida endale ja lastele, mitte seda oma puukabikaasa peale raisata. Tahaksin loota, et lapsed saavad korraliku hariduse ja et neist on emale ka vanaduspõlves palju rõõmu. 

Aga ega ma ju ei tea. 

Nadine Gordimer "July's people"

 Ja taas kord tänu Hollandi postituvidele ja armsale Raamatukupjale!

"July's people" on lugu apartheidi lõpust Lõuna-Aafrikas, küll aga on see kirjaniku täielik fantaasia, kuna Gordimer kirjutas raamatu enne apartheidi tegelikku lõppu. Tema loos hakkavad mustad valgete vastu mässama, võtavad Johannesburgi üle ja see paneb alguse kodusõjale. 

Raamatu peategelased, valge perekond eesotsas pereisa Bami ja ema Maureeniga, on sunnitud Johannesburgist põgenema ning andma end omaenda teenri July armu alla - July viib nad oma kodukülla varjule. 

Võib juba arvata, et ei ole kerge Aafrika savihütikeses hakkama saada, kui oled harjunud elama suures majas ja sul on olnud teenrid. Aga Maureen ja Bam annavad oma parima - Maureen käib naistega söödavaid taimi korjamas, Bam meestega jahil. Nende kolm last kohanevad kiiresti ja saavad kohalike lastega sõpradeks, nii nagu see päriseluski lastega ikka on. 

Kogu see asi on nagu üks segane ümberpööratud reaalsus, kus viimsed saavad esimeseks ja esimesed viimseiks ning endised peremehed sõltuvad täiesti oma endise alluva heast tahtest. Pealegi kardavad valged pidevalt oma elu pärast ning nad ei julge jõest kaugemale minnagi. 

Omaette sümboliks saab perekonna pikap, mille July pere suureks meelehärmiks "üle võtab". See on küll ainus loogiline samm, kuna valged ei saa ju nagunii turule või poodi minna, kuid mina nägin selles küll järjekordset võimuvahetust - kellel pikap, sellel võim, sest rattad annavad ju vabaduse minna ja tulla. Kõige eelneva tõttu ei ole ma absoluutselt nõus raamatu tagakaanel oleva lausega, nagu kirjeldaks Gordimer seda, kuidas Smaleside perel Julyga võrdselt elades läheb. Kohe kindlasti mitte pole nad võrdsed - võõras kontekstis elades pole kohalikega võrdne keegi, seda olen ma Senegalis omal nahal tunda saanud. Isegi see ei loe, kellel on rohkem raha. Kohalik on alati võrdsem. Tagatipuks varastatakse ära ka Bami püss, nii et temal pole enam nagu mitte midagi. 

Raamat lõpeb sellega, et üle jõe maandub helikopter ning Maureen kahlab jooksujalu läbi jõe helikopteri poole. Üksi, ilma oma perekonnata. Teadmata, kas helikopteris on päästjad või vaenlased. 

Gordimer on selle kirja pannud stiilis, mida ühel õpetajal kooliaasta alguse segaduses üldse kerge lugeda pole. Tekst jookseb ühes joas, dialooge eristab muust tekstist vaid mõttekriips ja kohati oli keeruline aru saada, kes isegi räägib. Ma olen üsna kindel, et kui ma oleksin raamatu pealkirja kuulda võtnud ja näiteks juulikuus seda lugenud, poleks see nii keeruline ülesanne olnud. See on järjest lugemise raamat, mitte selline, mida loed mõne lehekülje kaupa, sest aega lihtsalt rohkem pole. Ehk siis - soovitan, kuid lugege siis, kui teil tõesti aega on. 

Jokha Alharthi "Celestial bodies"

Järjest enam taban ma ennast mõttelt, et kirjandus ja muusika on väga sarnased, kui arvestada inimeste tarbimisharjumusi. Ikka ja jälle läheb peale kas kergekaaluline popp (asi, mida ingliskeelses kirjanduses saaks kategoriseerida fraasiga popular fiction) või mainstream klassika, mis koolis nina alla toodud on. Me teame Eesti, Venemaa ja ingliskeelsete riikide muusikat ja kirjandust, aga kui palju me teame teiste riikide raamatutest ja kirjanikest? Kuid mida rohkem sa muusikat kuulad või raamatuid loed, seda enam tahaks midagi teistsugust, huvitavat - ja huvitavat leiab sageli nn "nurga tagant". Seepärast, kui keegi küsib lugemissoovitusi, siis minu soovitus ongi see: vaadake nurga taha!

Olen ise viimaste aastate jooksul avastanud näiteks päris palju hispaaniakeelse maailma kirjandust, nii Hispaania enda kui Lõuna-Ameerika riikide oma. Samamoodi on mul suur respekt Aafrika kirjanike vastu, sest niipalju kui ma neid lugenud olen, on need olnud tõelised pärlid - Adichie, Achebe, Emecheta. Ning seekordne raamat on hoopis Omaanist. 

Omaan on väike kõrberiik, kus inimesed räägivad araabia keelt ning loomulikult - arvestades piirkonda - on see islamiriik. Oma viieaastase Senegali-pagasiga tunnen ma moslemite elu küll üsna hästi, aga selge on see, et kohalik kultuur ja tavad lisavad ikka elule oma koloriidi. Näiteks ei märganud ma raamatus mitte ühelgi mehel rohkem kui üht naist, kuigi islamiseadused seda lubaksid. Küll aga abielluti ikka nii, et isa tuli ja ütles tütrele, et nüüd on nõnda, et sina lähed sellele ja sellele mehele. 

Oli väga huvitav jälgida, kuidas kolm sama pere tütarlast sellise uudise nii erinevalt vastu võtsid. Vanim täieliku apaatiaga. Keskmine vaikse rõõmuga, et saab ometi mehe, tänu kellele tema saab lapsi sünnitada. Ja kolmas keeldus kategooriliselt ja tekitas skandaali, kuna ta oli juba ennast ühele noormehele ära lubanud ja ei tahtnud kuuldagi sellest, et noormees oli juba ammu Kanadasse õppima läinud ja tal polnud mingit kavatsust sealt tagasi tulla (olgu öeldud, et tegelikult ta ikka tuli tagasi ja nad abiellusid ka, aga see oli ainus selle pere abieludest, milles tüdruk nii väga pettus, et lõpuks lahutas). 

Üldse oli paeluv lugeda, KUI erinev võib ikka üks kultuur meie omast olla. Seal on olulised hoopis mingid muud asjad ja põhimõtted, inimestel on sagedasti muud unistused kui meil siin, eriti naistel. Aga näiteks emaarmastus on tõesti üks universaalsemaid nähtusi maailmas, isegi kui abikaasade vaheline suhe on väga erinev sellest, mida meie soovime oma elus näha. Kasvatus on muidugi ka loomulikult täiesti erinev. 

Taevakehade sümboolika käib läbi siit-sealt, aga päriselt otsi kokku hakkab see siduma üsna raamatu lõpus, kus keskmise tütre mees tahab oma naist panna tiirlema endaga samal orbiidil. Kuid oma vaikse järjekindlusega paneb Asma abikaasa mõistma, et ta on tegelikult hoopis üks teine taevakeha ja käib ikka täitsa oma rada. 

Iseenesest oli Alharthi kasutanud päris omamoodi kirjanduslikku võtet ja kirjutanud kogu loo täiesti suvalises järjekorras. Kogu kronoloogia hüppab igas võimalikus suunas ja ausalt öeldes tegi see alguses jälgimise täitsa keeruliseks. Aga kui juba tegelased tuttavaks said, siis polnud enam hullu. Küll aga tuli mul tunnistada, nagu omal ajal ka Dostojevski "Idiooti" lugedes, et ma saan aru, miks see on hea raamat, aga päris lõpuni ma ennast selle looga ära ei ühendanud. 

Samas jällegi näen ma seda raamatut kui üht täiesti teistmoodi värvikombinatsiooniga nurka oma lugemuse seinavaibal ja loomulikult ei ole ma ühegi lisatud mustri pärast õnnetu. Vastupidi. 

Lewis Carroll, Martin Gardner "The Annotated Alice. The Definitive Edition"

See nõuab nüüd natuke selgitust.

Tegelikult on tegemist Lewis Carrolli kahe Inglise kirjanduse tüviteksti, "Alice imedemaal" ja "Alice peeglitagusel maal" kommenteeritud tekstidega. Tuletame meelde, et Carroll (kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson) kirjutas esimese Alice'i raamatu aastal 1865 ja teise 1871. Elukutselt oli ta matemaatik ja tal oli ka kirikuõpetaja väljaõpe, kuid vaimulikuna ta ei tegutsenud, vaid töötas matemaatika ja loogikaõppejõuna kolledžis, mille dekaaniks juhtus olema Henry Liddell. Henryl oli seitsmeaastane tütar, Alice. Ja täiesti juhuslikult meeldisid Charlesile kõigist inimestest kõige enam just väikesed tüdrukud. Eriti Alice Liddell. Poisse ta pelgas ja naist ta ka kunagi ei võtnud. 

Ma ei hakka siin hetkel peensustesse laskuma, aga selge on see - otseselt pedofiil Dodgson ikkagi vähemalt oma ajas ei olnud, kuna kõik need tema lapssõbrad, nagu ta neid ise kutsus, on temast alati väga suure kiindumusega rääkinud. Gardner arutleb, et võib-olla oli asi hoopis selles, et nii väikeste tüdrukutega oli ta kindel, et nendega ei juhtu midagi ja ta ei pea siis eraldi muretsema, et keegi midagi valesti mõistaks või tunneks. Tänapäeva standardite järgi ületas ta muidugi arvukalt igasuguseid piire ja Gardner neist ka pikalt räägib, nii et kellel huvi on, mida ta siis täpsemalt tegi ja mida mitte, tulge laenake minu käest raamat või ostke ise. 

Nagu ilmselt pea kõik teavad, on tegemist Alice'i kahe unenäoga. Mõlemad neist on umbselt täis igasugu sümboolikat, matemaatikat ja loogikat, nii et see pole nüüd küll miski ime, et kommentaarid on umbes kaks korda pikemad kui Carrolli tekst ise ongi. Ta armastab väga sõnamänge ja üsna tüüpiline mõlemale raamatule on see, et imedemaal ja peegli taga võtavad kõik tegelased ka idiomaatilisi väljendeid sõnasõnaliselt ja sellest sünnib lugejale omajagu palju nalja. 

"Alice peeglitagusel maal" lisab kõigele sellele veel ühe dimensiooni - malemängu. Tegelased on malenupud, Alice ise on ettur ja kes malemängust midagi teab, see on ka kursis, et kui ettur jõuab kaheksandale ruudule, võib mängija ise valida, mis vigur see nüüd etturi asemel on. Enamasti muidugi valitakse lipp (inglise keeles Queen), sest lipp saab igas suunas ja ükskõik kui kaugele liikuda. Loomulikult soovib Alice kuningannaks saada - ja saab ka. 

Igal ruudul kohtub Alice erinevate tegelastega. Eelviimasel ehk seitsmendal ruudul kohtab ta valget rüütlit (malendite seas on knight eesti keeles ratsu), kelle kirjeldusest ja ka Dodgsoni enda märkmetest on selge, et see rüütel on tema ise. Alice'i ja rüütli vahel areneb kergelt nostalgiline vestlus ja lõpuks ratsutab rüütel minema, kuid palub, et Alice talle nii kaua taskurätikuga järele lehvitaks, kui ta veel näha on. Sellest stseenist on kõik Carrolli uurijad ja kommenteerijad leidnud ilmselge vihje sellele, et kui Alice suureks saab (sest järgmisel ruudul saab ta ju ometi Kuningannaks), tuleb Dodgsonil temaga sümboolselt hüvasti jätta. 

Kindlasti ei ole võimalik ühes blogipostituses rääkida kõigest, mis imedemaal või peegli taga juhtub (peeglitaguses maailmas on näiteks paljuski tegemist paaride ja peegeldustega), aga ma tõesti väga sügavalt soovitan Alice'i lugusid lugeda koos kommentaaridega - tegemist on esiteks nii tugevate eraeluliste seostega, et neid teadmata ei saa poolestki jutust aru. Ja teiseks kirjutab Carroll oma lugusid viktoriaanlikul Inglismaal ja seda kultuuriruumi on vaja kõigile lahti rääkida, isegi inglastele. Aga ilmselgelt on tegemist, nagu mainitud, tüvitekstidega ja need on tegelikult ikka täitsa geniaalsed raamatud. 

Seda tahan ka ilmtingimata mainida, et võib-olla on Gardneri huvi Carrolli vastu tingitud sellest, et temagi oli matemaatik ja mõistis sellealaseid vihjeid tekstides ilma pikema selgitusetagi (ja neid on seal palju). Gardner on kõige tsiteeritum ja lugupeetum Carrolli-autoriteet. Tema esimene kommentaar ilmus juba 1960. aastal ja minu loetud raamat, milles ta on oma eelmist kaht kommenteeritud väljaannet veelgi täiendanud, 1999. aastal. 

Jäägu seda postitust lõpetama "Peeglitaguse maailma" viimane luuletus, millest peaks olema selge, et raamat on pühendatud Alice Pleasance Liddellile (vaatame rea algustähed üle, eks?). Lisan ka Alice'i foto, mille pildistas Dodgson ise. Pildi pätsasin Vikipeediast. 

George Orwell "Down And Out in Paris And London"

Selle raamatuga oli selline lugu, et ma olen ikka täitsa lootusetu. Monkey see, monkey do. Tegelesin parasjagu Pariisi märgilise Shakespeare & Company raamatupoe kohta käiva materjaliga ja mõtlesin, et vaatan lihtsalt, mis nende koduleht ka näitab. Kodulehel oli paraku võimalus posti teel raamatuid osta ja mina muidugi tõmbasin kõrvad lidusse ja sisestasin tellimuse. Naine, nõrkus on su nimi, ma ütlen küll! 

"Down and out in Paris and London" on Orwelli päris esimene raamat. Tema elus oli aeg, mil ta oli tõesti täiesti rahata ja ei suutnud pisimatki tuba rentida. Raamat räägibki tema heidikuajastust Pariisis ja hiljem ka Londonis 1920ndatel aastatel. 

Huvitav on seda lugu lugedes meeles hoida, et Orwell ei ole üldsegi vaesetest tingimustest võrsunud - hariduse sai ta alustuseks suisa Etonis (loomulikult ma ju lugesin korduvalt an Etonian asemel an Estonian ja iga kord tabas mind värske imestus). See näitab, kui kiiresti ja lihtsalt läheb inimesel korda totaalsesse vaesusse langeda, aga sealt välja ronida on juba teine tera. 

Pariisis hoiab Orwell endal hinge sees tänu sõpradele, kes tal töökohti leida aitavad. Nad möllivad hea juhuse tahtel end tööle suhteliselt kobedasse restorani, aga see kobedus on kõik ainult söögisaalis. Köögipool on kõike muud kui kõrge tasemega ja kogu selle räpa ette kujutamisega oli isegi raskusi - kui rasvaste nõude pesemiseks oli vaid külm vesi ja tükk seepi (kumbki ei võtnud rasva maha) ja lõpuks pühiti taldrikud lihtsalt oh-ei-kindlasti-mitte-puhta rätikuga jõu abil enamvähem puhtaks ning kui maha kukkunud toit läks kohe põrandalt (mida kattis juba päeva jooksul tekkinud kultuurikiht) taldrikusse tagasi, siis ma ei imesta üldse, et Orwell kirjutab raamatu lõpus muuhulgas, et kallisse restorani ei lähe ta enam iial sööma. 

Tema õnneks kutsub sõber teda Inglismaale tagasi, kus teda ootab eraõpetaja koht. Kahjuks selgub kohale jõudes, et õpilane on kuuks ajaks reisima läinud, aga raha Orwellil ju ometi enam pole. Selle kuu veedab ta vaeste öömajades, üks hullem kui teine, ja kirjeldab seda suhteliselt detailselt. Vahest nõrganärvilisematele liigagi detailselt. Viimases paaris peatükis lahkab Orwell üsnagi kriitiliselt Inglismaa seadusi, mis vaeseid puudutavad. Näiteks ei tohi nad kaht ööd järjest samas kohas ööbida, välja arvatud nädalavahetusel - aga siis ei tohi nad kuskile välja minna ja peavad lihtsalt istuma nagu silgud pütis ühe koha peal, kuna ruumi rohkemaks ei ole, ja lihtsalt igavlema. Orwell kirjutab selle stseeni lõpetuseks: "The room stank with ennui." 

Samuti ei tohi 1920ndate aastate Londoni vaesed, vastupidiselt Pariisile, tänaval magada. Nad tohivad seal istuda, aga kui nad uinuvad, ajavad politseinikud nad sealt minema kuhugi mujale. Ja kuna nad ka põhimõtteliselt töötada ei saa, siis on see üks tõeline nõiaring. Orwell kirjutab, kui palju need kümned tuhanded inimesed riigile umbes maksma lähevad, ja räägib, et riik oma seadustega ise on teinud seda, et neist inimestest ühiskonnale mitte mingit tulu ei tõuse. 

Pikalt kirjeldab ta ka vaeste ja kerjuste olemust, kuidas needsamad tingimused on neist võtnud viimase kui inimlikkuse. Ta paneb ka tähele, et kui keegi vaesele armuande jagab, siis see tekitab vaestes heategijate vastu mitte tänutunnet, vaid vaenulikkust, nii kummaline kui see ka pole - "A man receiving charity practically always hates his benefactor - it is a fixed characteristic of human nature; and, when he has fifty or a hundred others to back him, he will show it." Ehk tuleb see sellest, et see nii-öelda heategija on elav meenutus sellest, mis on kelle koht ühiskonnas? 

Kui ma pean valima lemmikkirjaniku, siis ilmselt nimetan ma ikka Margaret Atwoodi. Aga mul on ka lemmikraamat - ja see on just nimelt Orwelli "Loomade farm". Ühiskonnakriitilisus saadab Orwelli kirjutisi läbivalt. Pärast Pariisi ja Londoni lugu kirjutab ta veel ühe raamatu, mis Inglismaa vaesust kajastab (täpsemalt Lancashires ja Yorkshires), seekord aga juba autsaiderina, kuna see oli põhimõtteliselt tellimustöö ja Orwellil endal oli siis korralik töökoht. Hiljem jätkavad seda joont juba "Loomade farm" ja "1984". Kui "Loomade farm" on geniaalne allegooria, siis "Pariisi ja Londoni heidikud" on lihtsalt aus ja räpane portree. 

Ah jaa, ärge siis unustage, et George Orwell on kirjanikunimi. Passi järgi oli tema nimi hoopiski Eric Arthur Blair ja kirjanikunime pätsas ta Orwelli jõelt East Anglias. 

"Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus eesti keeles viimati Tänapäeva "punase raamatu" seerias, tlk Sirje Veski. 

Aravind Adiga "The White Tiger"

Kallis kubjas kandis minu eest väga mitmekülgselt hoolt, et ma ikka ainult odavate krimkadega ennast kolme veretilga eest kergkirjandusele ei müü. See blogiartikkel saadab taas tänu Hollandi poole teele.  💚

"Valge tiiger" räägib loo Indiast kogu selle armetuses. Ilmas on ikka igasuguseid riike ja kuuled ju iga päev sedagi, kuidas inimestele ei sobi Eestis üks või teine asi, aga no tõepoolest, Indias on ikka päris hullusti. Raamatu peategelasele ei viitsita isegi mitte nime anda, perekond hüüab teda sõnaga "Munna", mis ei tähenda muud kui lihtsalt "poiss". Kui su oma pere isegi niipalju aega ja tahtmist ei leia, et sulle nime panna, siis on ikka halvasti küll. 

Munna võtab endale ühel hetkel ise nimeks Balram ja möllib ennast rikastele autojuhiks. Ta räägib avameelselt sellestsamast "orjamentaliteedist", mida eestlastelegi tihti ette heidetakse - kes teenriks on sündinud, see on oma peremehele lojaalne nagu koer ja võtab isegi siis vastutuse peremehe eest endale, kui tegemist on tapmisjuhtumiga. Teiseks takistab neid ikkagi ka väga sügavale juurdunud kastisüsteem, ja kuigi otseselt teenrikasti kui sellist loo kulgemise jooksul Indias enam pole, siis inimeste südameid on raskem muuta. Balram kutsub seda "kanakuudiks", kust välja rabeleda ühelgi linnul võimalik ei ole, rapsi palju tahad. 

Koolis ütleb inspektor Balramile (kelle akadeemilised oskused on teistest kõvasti üle), et ta on haruldane isend, nii-öelda valge tiiger. Ja ühel hetkel teeb ta tõeliselt haruldase otsuse kanakuudist välja murda ja see tal ka õnnestub. Ma ei hakka seda nüüd tulevastele lugejatele ette ära kirjutama, aga raamatu lõpuks (see on juba esimestest lehekülgedest selge ja sellepärast ei pea minagi sellest saladust tegema) on Balram self-made-man, rikas nagu troll ja võimu on tal rikkusest vaat et rohkemgi. On ta oma ratsarikkuses kuidagimoodi üllam kui tema kunagised peremehed - eks jätame iga lugeja enda otsustada.

Ma ei ole ise Indias käinud ja kindlasti ei tee ma nüüd ka selle raamatu põhjal järeldust, et India on üks haige ja läbikukkunud koht. Igas riigis on "põhjakoristajaid" ja korruptsiooni ka kindlasti, Balram on lihtsalt juhuse tahtel sündinud sellisesse ühiskonnagruppi, kes tahes-tahtmata näeb kõike negatiivset, mis näha on - nii seda, mida toob kaasa endaga vaesusest tingitud minnalaskmismeeleolu kui ka seda, mida teeb raha rikastega.  

Kogu raamat on üles ehitatud Balrami kirjana Hiina peaministrile, kes on Indiasse külla tulemas, sest Balram on võtnud nõuks talle tutvustada Indiat nii, nagu see tegelikult on. Tema kirjutamisstiil on sagedasti isegi lustlikult kergekäeline ja ka seal, kus see seda pole, on teksti lihtne jälgida. Ülearuseid filosoofilisi keerutamisi pole, ta lihtsalt laob kõik lugeja ette nii, nagu see on. Järeldused saab juba igaüks ise teha. 

Tõesti väga meeldis. Ja eesti keeles on "Valge tiiger" ka olemas, tõlkija Karin Suursalu (järelikult hea tõlge). 

John Maxwell Coetzee "Disgrace"

Võlg on võõra oma ja eriti halb on see, kui jääd võlgu oma isikliku raamatukupja ees, kes on sulle saatnud hunniku kvaliteetkirjandust. "Disgrace" on mul juba mitu kuud loetud raamatute riiulis, aga ei ole kuidagimoodi olnud õiget hetke. Nüüd otsutasin, et ei ole paremaid, halvemaid blogimisaegu, on ainult hetk, milles kirjutan praegu. Nii et armas raamatukubjas, siit ta tuleb. 

Huvilistele ütlen kohe ära, et raamat on tõlgitud ka eesti keelde ning seda saab otsida pealkirjaga "Häbi" - tõlkija Vladimir Indrikson, värsside tõlkija Harald Rajamets. Kuna ma ise lugesin seda inglise keeles, ei oska ma eestikeelset tõlget mitte mingil moel kommenteerida, aga olemas ta on. 

David Lurie on frivoolsete elukommetega inglise keele professor. Kuna ta regulaarprostituut keeldub temaga päris suhet loomast, võrgutab ta alustuseks ära sekretäri (kui paremat ei saa, kõlbab klišee ka, eksole) ja siis hakkab taga ajama üht oma tudengitest. Ja mida mehele ei anta, selle mees võtab. Kasvõi vägisi. Kui see karutükk välja tuleb, keeldub Lurie mingilgi kombel vabandamast, sest tema arvates on oluline elada nii, nagu kirg küsib. Skandaali tulemusena jääb Lurie oma tööst ilma ja lahkub ülikoolist, saba jalge vahel. 

Ta suundub oma tütre juurde maafarmi, et aeg maha võtta. Machomees nagu ta oma arust on, leiab ta iroonilisel kombel, et ta tütar ei olegi meestest ülepea huvitatud. Ja kui häbiks juba läks, siis vägistab kamp mustanahalisi Lurie tütre ära (sellesama rünnaku käigus pannakse Lurie ise põlema, õnneks pääseb ta suuremate vigastusteta) ja lõpuks abiellub Lucy ühe kallaletungija sugulasega. Mehega. 

Kõige selle tulemusena on üsna loogiline, et raamatu lõpuks on Lurie üpriski resigneerunud mees, aga ma kirjutan seda üsna mõtlikult. Resignatsioon nagu ütleks, et inimene on tohutult kannatanud ja oma kurjale elusaatusele vastu pannud jne. Aga Lurie puhul ma ei teagi, ega tal polnud algusest peale mingeid erilisi emotsioone. Tundub, et ta võtab iga järjestikust lööki mitte küll kergelt, aga emotsionaalse õlakehitusega. Võta nüüd kinni, kas see on stoilisus või tuimus. Mina kaldun teisele variandi poole, sest raamatu algusest peale on ta pigem siiski hedonist, kellel pole sooja ega külma sellest, mida näiteks tunnevad naised, keda ta ära kasutab. 

Coetzee kirjutab hästi tihedalt. Võib-olla see on üks asi, miks ma kohe peale lugemist klaviatuuri klõbistama ei hakanud - vaimutoit oli nii rammus, et vajas natuke seedimist. Ka lugemine ei olnud kiire, sest iga rida vajas läbi mõtlemist ja kaalumist. Tundus, et oleks reetmine lugemisse vähem panustada kui autor kirjutamisprotsessi. Ega ma ei jõua siingi kõike analüüsida, koerad ja Lurie hilisem suhe jne... 

Ja kui nüüd minna üldisema tausta juurde, siis toimub tegevus apartheidi-järgses Lõuna-Aafrikas. Ilmselt võiks ja ehk peakski seda meeles pidama, kui mustanahalised vägistajad leiavad endale õigustuse, et valged (nagu Lucy) on neid rõhunud jne. Iga must tahab maksta kätte ükskõik millisele valgele. 29. juunil 2020, pärast George Floydi surmaga käivitunud ohjeldamatuid massirahutusi, ei näe ma palju erinevust. Üldistamine teeb palju kurja. 

Kindlasti pole "Disgrace" või "Häbi" kerge raamat lugeda üheski keeles. Kindlasti pole see ka lugu, kus headus võidab kurjuse või keegi ratsutab õnnelikult päikeseloojangusse. See pole ka moralistlik raamat, et vaata, kui sa oled paha, siis saabub suur häbi. Jah, Lurie kaotab tänu oma tegudele töö, aga kõik ülejäänu ei ole otseselt tema elutegevusest sõltuv. Aga jama ajab ikkagi jama taga. 

Kokkuvõtteks - see on tõsine tükk ja selliseid raamatuid on tegelikult igale pühendunud lugejale aeg-ajalt vaja. Elu pole ainult lust ja laulupidu. 

Sky Sommers "Someone To Watch Over Me"

Sky Sommersist oleme me juba rääkinud, üsna hiljuti. Mälu saab värskendada siin.

"Someone To Watch Over Me" on natukene nagu "Thumbelina" järg. Ta seisab küll üksinda ka üsna kenasti, aga mina tundsin, et autori soovitus alustada Pöial-Liisi looga oli abiks. Eriti kuna Loretta käib seal vahepeal "kodus" ka. 

Kuna tegemist on järjega, siis on ka see raamat puhastverd muinaslugu. Seekord on põhisuunitluseks nii-öelda kaitseinglid. Ma ei ole küll päriselus see inimene, kes usuks, et inimesel oleks isiklik kaitseingel, aga muinasjutud meeldivad mulle väga ja sellena ma seda raamatut ka nautisin. 

426 lehekülje jooksul jõuab palju. Niisiis jälgibki autor päris mitut liini, kus inimesed vajavad ühes või teises dimensioonis (jah, neid on rohkem) kellegi, millegi või suisa iseenda eest päästmist. Aga kuna enamik päästeingleid on värvatud maalt, siis on nende häda selles, et mida kauem nemad maal on, seda rohkem inimeseks nad jälle saavad ning selle balansseerimiseks peavad nad Agentuuris (jajaa, see on koordineeritud üritus) ennast tagasi kalibreerimas käima. 

Hakkab tunduma, et Sky Sommers ei ole mitte ainult muinasjutusõber, vaid talle meeldib ka lihtsalt lustida. Mulle jubedalt meeldis lugu lohemaost, kellele küla oli ohvriks ühe daami jätnud, aga siis ilmnes, et tegelikult on lohemaod üleüldsegi taimetoitlased ja söövad palju parema meelega näiteks leiba. Ja damselid neid üldse ei huvita. :D 

Teine asi, mis seda liini tõestab. Loretta on sedasorti haldjas, kelle nimi on inglise keeles pixie. Ehk siis on ta natukene riukalik ja terava keelega ja muidu ka iseloomukas. Nüüd tulevad mõned näited. 

*Clearing her throat, the thumbelina braced herself for the famous wrath of pixies when interrupted (pixus interruptus). 

*The young pixie snorted at the 'child', instantly regaining the famous pixie arrogance (pixus arrogancia).

*Loretta fluttered her purple wings in annoyance (pixus disgruntus).

Tõesti oli lõbus. 

Raamatus jooksevad küll erinevad nii-öelda päästmispojektid paralleelselt, aga mingil hetkel hakkab siiski läbi kumama teadmine, et siin on ikka mingi põnevik lausa välja koorumas. Ja oligi nii, täiesti adekvaatne mõistatus seoses ühe päästetavaga, mida pidi lausa pandimensionaalselt lahendama. 

Ja lõpp, nagu ka "Thumbelina" puhul, valitav - kas optimistide või pessimistide oma. Kui eelmises raamatus olid tegelikult minu meelest mõlemad lõpud suhteliselt optimistlikud, siis seekord pidin nentima, et ma olen ikka vana hea romantik ja hääletasin tugevalt optimistliku lõpu poolt (kuigi lugesin läbi muidugi mõlemad). 

Jällegi korralik, tugev lugu, kenasti välja kirjutatud, vigiseda ei tahaks nagu otseselt millegi kallal. Karakterid on reljeefsed, lugu meelelahutuslik ja kohati hästi lõbus ka.  

Kindlasti soovitan, eriti kui aju on klassikalisest raskekahurväest väsinud ja tahaks midagi kergemat, aga kvaliteedis järele anda ka ei tahaks. 

Vilmos Kondor "Budapest noir"

Sugulasrahvaid ka vahele. 

Ma ei ole palju oma elus Ungari kirjanikke lugenud, neid pole siin palju võttagi kuskilt, aga oli aeg seda lünka natuke täita. 

"Budapest noir" on, nagu juba nimigi näitab, kriminaalromaan. Pealkirja järgi püüdleb see Skandinaavia noir'i poole, aga päris nii kaugele ma ei julgeks minna. 

Tegevus toimub aastal 1936 Budapestis. Mul jooksis kogu aeg paralleel Volker Kutcheri romaaniga "Märg kala", mida ma aasta alguses lugesin. "Märg kala" siin. Umbestäpselt sama ajastu ja väga sarnase tundega lugu. Keskne roim on juudist hea päritoluga raseda naise mõrv Budapesti lähistel, seda ajal, mil Ungari peaminister on just hinge heitnud ja olukord juba aastatki vaadetes keeruline. 

Lugu kalpsab ringi suurlinna madalamates sfäärides, kus on, nagu inglise keeles öeldakse, riffraff -elanikud. Prostitutsioon, organiseeritud kuritegevus, räpased võtted. See ei ole just seda tüüpi kriminaalromaan, mis mu lemmikute hulka kuulub. Mulle meeldivad ikka pigem sellised peened ja puhtad mõttemängud à la Hercule Poirot. Või siis nagu "Midsomer", kus politsei teeb oma tavatööd, aga see ei ole ka selline ühtlaselt räpane prostitutsiooni ja kuritegelike sündikaatide möll. 

"Budapest noir" on Vilmos Kondori esimene romaan ja tegelikult oleks päris huvitav lugeda, mis ta edapidi teinud on. Raamat on sarjast "juba lubab", tahaks näha, mida ta teistsuguse materjaliga teeb. Ma arvan, et kuna tegevust ja liine oli nii palju, siis ei tasu isegi vist hakata midagi stiilist rääkima. See on ikka puhas action-romaan, sest muud müdinat on selles kindlasti rohkem kui konkreetse mõrva uurimist. 

Soovitamisega jään natukene jänni. Selline natuke mittemidagiütlev, korralik töö, aga suhteliselt unustatav. 

Kevin Kwan "Crazy Rich Asians"

Ma ei oleks mitte elu sees sellist raamatut lugenud, kui mu 12-aastane tütar poleks mind käskinud seda teha.  Jutt tuleb lühike, aga lööv. 

Ühesõnaga, see on nüüd küll üks selline raamat, kus pealkiri tegelikult ütleb ära absoluutselt kõik, mis seal lugeda on. :D Nagu kaanel näha, on seal ka üks paar, loomulikult väga targad ja ilusad ja üldse mitte materiaalselt meelestatud. Ja siis on rikas pere, kes tahab seda untsu ajada. Ja siis on palju palju raha ja kallist moetoodangut ja spaasid ja mida kõike. 

Hiljuti juhtusin nägema umbes kolm minutit dokumentaalsarja, mis rääkis samast asjast - et Aasias on rikkad ikka nii rikkad, et meie siin ei suuda selliseid astronoomilisi summasid ja vara endale ette kujutadagi. Ehk siis seal on päris normaalne, kui kleit maksab miljoni. Kui arvestada, et raamatu keskmes on kahe sellise rahas püherdava inimese pulm - PULM, mõelge ainult! -, siis ega seal palju sisu jaoks aega ei jäägi. Sest meie, lihtsurelikud, peame ju ka ometi teadma iga kleidi või kostüümi lõiget ja kust see ikka pärit on ja mis eralennuk ühel ja missugune teisel on. 

Ei no ta ei ole halvasti kirjutatud. Aga selles raamatus saavad kokku kaks žanri, millest üht ma loen ainult oma õpilaste pärast (noortekad) ja teist üldse mitte (chick lit), nii et tulemus oli juba ette hukule määratud. 

Soovitan ikkagi noortele, nii nagu ta ilmselt mõeldud on. Aga ainult sellistele noortele, kelle minapilt on korras ja maailmataju realistlik. 

Sky Sommers "Thumbelina. The Bride Experiment"

See oli viimasel ajal loetud raamatutest üks huvitavamaid kontseptsioone. Raamatu autor on eestlane, kellel on täiesti tavaline maakeelne nimi. Aga kuna ta a) elas ja õppis Inglismaal ja b) on hariduselt jurist, siis kirjutab ta inglise keeles ja ilukirjandust ka pseudonüümi all, et eraldada oma erialaseid publikatsioone fiktsioonist. 

Ise ütleb autor järelsõnas, et tal on nõrkus muinasjuttude vastu - eks seda ole näha ka juba raamatu pealkirjast. Ta on võtnud meile kõigile tuttava Pöial-Liisi loo ja kirjutanud selle ümber nii-öelda täiskasvanute versiooniks, mis on palju vähem roosamanna kui meie oleme harjunud lastele lugema. Kui me aga mõtleme nüüd tagasi muinasjuttude originaalidele, siis paljude muinasjuttudega võrreldes on "Thumbelina. The Bride Experiment" veel isegi väga lapsesõbralik versioon. 

Ja kuna muinasjutumaailm on üks suur maailm, siis põimub Pöial-Liisi lugu siin kaante vahel teistega. Lõpuks ometi saame teada, kuidas Tuhkatriinu lapsepõlv tegelikult möödus ja mis Pöial-Liisist päriselt sai, sest kui te arvate, et ta ratsutas oma tiivulise printsiga päikeseloojangusse, siis tutkit. Täiesti uue vaatenurga alt avaneb ka põhjus, miks liblikas Pöial-Liisit aitama pidi.   :)

Kontseptsiooni osas on kindlasti väga põnev valik autori poolt ka see, et ta on kirjutanud kaks lõppu - ühe optimistidele ja teise pessimistidele. Ja linnuke on mulle siristanud, et järgmisel raamatul on lausa neli võimalikku lõppu, millest üks on omaette raamat. Kõik see näitab päevselgelt, et Sky Sommers on selline kirjanik, kellel fantaasiast nüüd küll puudu ei tule. 

Kui ma seda nüüd kuidagi hindama hakkan, siis pean ütlema, et see oli üks viimase aja vahvamaid üllatusi loetud raamatute seas. See on nagu sõõm värsket õhku, kuna ta on nii ainulaadse ülesehituse ja algideega nagu ta on, pluss on see veel hästi kirjutatud ka, jookseb hästi. Väga meelelahutuslik ja paiguti ka turtsumapanevalt naljakas raamat. Kindlasti tasub nimi Sky Sommers endale kõrva taha panna, eriti kui otsid natuke kergemat lugemist ja vaheldust. 

Margaret Atwood "The Testaments"

Vot seda raamatut olin ma oodanud juba pea aasta. Siis ta tuli ja ma alustasin seda suure hurraaga ja siis jäi ta pooleli, sama õnnetult ootama nagu Õnnepalu. Aga nüüd, kui aega sain, lugesin ta suure lurpsatusena läbi.

Siin kirjutasin esimesest osast pealkirjaga "Teenijanna lugu" ehk "The Handmaid's Tale":
https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2017/10/margaret-atwood-handmaids-tale.html

Kes "Teenijanna lugu" lugenud või seriaali vaadanud on, see teab, et raamatu tegevus toimub nn Gileadi Vabariigis, kus valitseb ultrareligioosne riigikord, aga nagu igas totalitaarses riigis, on ka seal kulisside taga ladvikul hoopis teistsugune elu kui see, mida lihtrahvas näeb. Ja nagu iga totalitaarne riik, mõraneb ka see. Ikka tipust.

Raamatus jutustavad lugu paralleelselt kolm asjaosalist. Läheb aega, enne kui lugeja aru saab, kes täpsemalt need jutustajad on, aga nagu Atwoodi puhul ikka, on see taotluslik. Ta poetab teri justkui Hansuke metsas ja veab lugejat mööda seda rada omatahtsi edasi. Ikka sügavamale metsa, kuni lõpplahenduseni välja. Mina muidugi tatsan kuulekalt igale poole, kuhu Atwood mind vedada tahab.

Tegevuse poolest ei saaks öelda, et see mingi hull kanonaad oleks, aga Atwood kirjutab ridade vahele umbes sama palju kui trükimustaga välja. Ridade sees on tegevus, ridade vahel pinge. Kogu see asi on taas kord nii vastikult realistlik, et ma ütlen taas - poliitikud peaksid seda lugema kohustuslikus korras, et näha, KUHU võivad asjad välja viia. Utoopilist pole seal ju mitte midagi, kahjuks. Ja tegelikult on ju praegugi maailmas riike, kus asjad ühel või teisel moel küll võivad temaatika poolest varieeruda, aga totalitarism jääb totalitarismiks.

Atwood kirjutas "Testamendid" vastusena lugejate küsimustele, mis neil "Teenijanna lugu" lugedes tekkinud olid. Paljuski said ka minu küsimused vastused, kuigi kerge romantilise pintslitõmbena jäävad mõned asjad ka naaaatukene lahti ja lugeja fantaasia hooleks. Aga seda, kuidas Gileadi Vabariigi lõpp algas, saame teada küll.

Mis seal ikka. Tuli jälle 5/5 ära Goodreadsis.

Ja te lihtsalt vaadake seda kaanekujundust!

Tim Heath "The Song Birds"

Augusti lõpus Pärnus seminaril jagas Tim Heath autogramme. Ostsin kaks raamatut - mitte küll autogrammi pärast, aga mind intrigeeris just see raamat. Mind tõesti huvitas, kuidas üks küll Eestis resideeruv, kuid siiski välismaalane suudab Eestist raamatu kirjutada, kuna just hiljuti avaldati üks raamat, mille kirjutas, kui ma ei eksi, siis austraallane. Seal sõitsid eestlased koerarakenditega ringi ja muud toredat. Kuid Heath ise rõhutas korduvalt meiega vesteldes, et tema eestlastest sõbrad on seda lugenud ja öelnud, et mis Eestit puudutab, on autentne. No seda enam ma tahtsin seda ilu kaeda.

Ma ei ole raamatut lõpetades väga sageli totaalses segaduses. Aga sellega küll olin. Ma ei suuda absoluutselt määratleda, kas see mulle meeldis ja kas üldse saab sellist raamatut kirjutada - aga no ta ju kirjutas, eks.

Lühidalt sisust - 2019. aasta (pane tähele, NII uus raamat!) laulupeol plahvatab mingisugune pommilaadne toode, mis paiskab neli inimest tagasi Eesti minevikku. Kõige esimene neist avastab end saja aasta tagusest Tallinnast. Ja siis hakkavad riburada pidi erinevatel kümnenditel ilmuma ka teised. Lõpuks jõuab sündmustik 2019. aastasse tagasi ja kui nüüd keegi peaks tahtma seda raamatut ise lugeda, siis ma rohkem igaks juhuks täpsemalt sündmustest ja lõpplahendusest ei räägi.

Ma tegelikult mõistan, miks Tim Heath seda raamatut kirjutada tahtis - see on omalaadne pilguheit Eesti ajalukku, kuna käib läbi kõik olulisemad kümnendid. Ilmselt on selle raamatu mõte läbi n-ö päris inimeste silmade näidata eriti just igasugu mitte-eestlastele, kuidas asjad tegelikult käisid. Ma usun, et sellest perspektiivist võib üritust õnnestunuks lugeda.

Küll aga olen ma siiski pisut nõutu. Ma arvan, et välismaalasel ongi ehk võimatu kirjutada Eesti ajaloost sellist ilukirjanduslikku raamatut, mis meile tunduks üdini autentne. Kindlasti on see tubli sooritus, aga midagi jääb ikka kriipima. Teiseks tundus mulle, et Heath võttis ette lihtsalt liiga suure suutäie. Sada aastat ajalugu ühte raamatusse kirja panna, just üksikinimese silme läbi, nõuab kas mitut köidet või ühele perioodile keskendumist. Minu jaoks jäi see puudulikuks just selles vallas - autor keskendub päris toredasti näiteks metsavendade perioodile, aga siis lihtsalt lendab mingitest teistest aastatest niimoodi üle, et lõppkokkuvõttes jääb loost kokkuklopsitud mulje. Traagelniidid on igal pool näha, kui vaja oleks superliimi.

See, kuidas põhiideele vaadata, on küll täiesti omaette küsimus. Ajas rändamine on selline asi, mis ei tundu mulle isegi ulmekates usutav, saati siis ajaloolises põnevikus. Pigem selline, ma ei tea - umbluu. Aga ma olen täiesti kindel, et on palju potentsiaalseid lugejaid, keda see üldse ei häiriks.

Nii et lõppkokkuvõttes tahaksin ma autorile õlale patsutada ja teda tema pingutuse eest kiita. Tubli üritus. Välismaalastele, kellele meeldivad väikese kiiksuga ulmekad ja ajalugu, ilmselt väga meeldib.

Karin Fossum "Bad Intentions"

Endalegi üllatuseks avastasin, et see ei ole esimene Karin Fossumi raamat, mida ma lugenud olen. See on üks põhjus, miks ma ülepea seda blogi alustasin - nii lihtsalt lähevad loetud raamatud meelest, kui nad pole just mingid lugejat tõeliselt raputavad teosed.

Siin see esimene loetud raamat samalt autorilt:

https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2018/09/karin-fossum-harriet-krohni-morvalugu.html

Muidugi, blogi üle lugedes tuli raamat kohe meelde. Tuli meelde ka see, miks see mulle meeldis. Ja tegelikult on ka "Bad Intentions" samalaadne raamat. Ma isegi ei oska seda korralikult klassifitseerida. Otseselt põnevik see pole. Raamat on psühholoogiline ja seal on see "mis siis ikkagi juhtus" komponent ka täiesti olemas, aga ka psühholoogilise põneviku jaoks kaldub see nii tugevasti psühholoogia poole. Küsid küll endalt kogu aeg, mis siis ikkagi juhtus, või pigem miks siis ikkagi juhtus, tegelikult oli raske ka pooleli jätta. Aga ikka ei paindu keel seda põnevikuks nimetamast.

Otsustasin, et Karin Fossumi nime ma nüüd küll enam ära ei unusta. Ma tean, et ta on päris palju kirjutanud ja et ta on ka päris populaarne kirjanik. Need kaks, mida mina olen lugenud, olid head, tihedad ja laetud raamatud. Hakkab lausa tekkima huvi, kui palju raamatuid suudab kirjanik toota, enne kui need devalveeruma hakkavad - või ei saagi ideed otsa? Küsimus pole ju ainult loos endas, vaid Fossumi puhul pigem põhjustes, motiivides, kogu taustas, mis paneb inimesi tegema asju, mida nad seal teevad.

"Bad Intentions" räägib loo kolmest lapsepõlvesõbrast, kelle tänapäev on palju mustem ja süngem kui nende sõpruskonna lapsepõlv. Fossum küsib keerulisi küsimusi - kas kaudne süü on samaväärne kui otsene süü? Kui sa otseselt kellegi vastu kätt ei tõsta, aga kaudselt oled vastutav, siis KUI vastutav sa ikkagi oled?

Kindlasti soovitan. Väga värskendav muude põnevike vahel.

Richard Castle "Naked Heat"

Nagu eelmises sama autori raamatu blogipostis öeldud, kirjutab neid raamatuid tegelikult Tom Straw, kuid "Castle'i" TV-sarja fännidele on see tõeline maiuspala.

Esiteks on minu arvamust mööda teine raamat tugevam kui esimene. Lugu on põnevam ja kergem jälgida, mis võib olla osaliselt ka tingitud sellest, et raamatut oli ka füüsiliselt kergem lugeda, kuna trükk oli tunduvalt suurem ja köide kvaliteetsem. Tegevus toimub - Richard Castle'ile üldiselt sobivalt - meelelahutusmaailma A-staaridega. Näiliselt algab mitu erinevat uurimist korraga, nagu oleksid nad lihtsalt kogemata samasse piirkonda sattunud, aga hiljem muidugi selgub, et need on omavahel seotud kuriteod. Õnneks ei ole ka karakterid liiga lineaarsed, seega annab neiski uusi külgi avastada. Lõpuni välja. Minule vähemalt tundus teine raamat autentsemalt Richard Castle kui esimene.

Aga ükskõik kui head oleksid raamatus ette tulevad juhtumid ja ükskõik kui hästi poleks see kirjutatud, selle raamatusarja võlu seisneb ikkagi selle pseudoreaalsuses. Sa tead, et mingit Castle'it tegelikult ei ole, aga raamatu tagakaanel poseerib herr Castle kogu ilus koos väikese eluloonupukesega. Nagu päris. Ja raamatut ennast lugedes on loomulikult kogu tegelaskond silma ees - filmist mäletab iga fänn, mis nimelisteks Castle 12. osakonna uurijad raamatus kirjutas - ja seal nad täies hiilguses ongi. Loomulikult virvendasid minulgi pigem silme ees Stana Katici ja Nathan Fillioni kujuga Kate ja Castle kui mingid müstilised Nikki Heat ja Jameson Rook.

Maiuspala tuli minu meelest veel lõpus, tänusõnades. Kõigepealt tänab ta seal Kate Beckettit, Javier Espositot, Kevin Ryanit, Roy Montgomeryt ja Lanie Parishit. Normaalne. Ja kohe järgmise lehekülje alguses tänab ta Nathanit, Stanat, Seamust, Joni, Rubenit, Mollyt, Susanit ja Tamalat - jällegi teab iga fänn, et need on nüüd päris näitlejate nimed. See keerab aju täiesti lõbusasti krussi ja kõige veidram on see, et ma nautisin sellest iga sõlme.

Loomulikult on järelsõna lõppu märgitud kirjutamise paigaks the Hamptons.

Kokkuvõtteks - "Naked Heat" (mis on tegelikkuses üks Urban Decay naturaalsetes toonides silmavärvide komplekt) on korralik krimilugu, millele annab veel mitu mõõdet otsa see lustakas äraspidi reaalsus. Castle on küll ekraanilt maas, aga ma loodan tõesti, et neil raamatutel on edu.

Nicci French "Land of the living"

Raamat algab sellest, et peategelane ärkab pimeduses, teadmata, kus ta on või kuidas ta sinna sattus. Pikapeale meenub talle oma nimi ja eelnev elu. Selgub, et teda hoitakse vangis ja vangistaja hoiabki teda pimeduses. Esimene osa raamatust kirjeldab peategelase - Abigaili - vangistust. See on psühholoogiline kruttimine, mida lugedes mõtlesin, et ei suuda seda vist väga kaua lugeda. Mitte sellepärast, et see oleks olnud halvasti kirjutatud. Oli ehk liigagi hästi.

Järgnevad ka mõningad spoilerid. Lugemine omal vastutusel.

Minu suureks kergenduseks ei olnud kogu raamat sellest, kuidas ta seal pimedas istub. Abigailil õnnestub vangistusest siiski sääred teha. Ta põgeneb ning jõuab haiglasse, kus temaga kohtuvad erinevad arstid ja politseinikud. Ja õige lugu algab alles siis, kui haiglas jõuab arstide ja psühholoogide komisjon otsusele, et Abigaili minevikku ja tema vaimseid pingeid arvestades on ta selle loo ise välja mõelnud. Ta saadetakse koju tagasi, kuid sinna jõudes selgub, et ta on sealt ise välja kolinud. Ta ei mäleta sellest mitte kui midagi ning nüüd võtab ta oma ülesandeks välja uurida, mis juhtus nende päevade jooksul, mille kohal haigutab tema mälus üks suur must auk.

Loomulikult on see niigi raske, kuid veelgi ebamugavamaks teeb kõik selle teadmine, et isegi mõned lähedased ei kipu teda sõna-sõnalt uskuma. Kokku teeb see mitmekihilise psühooloogilise põneviku, kus ka lugeja ja Abigail ise tegelikult ei tea, mis on tõde ja mis vale. Mis siis, kui see kõik ongi Abigaili aju poolt kokku keeratud lugu? Kuidas edasi elada, kui tema lugu ongi väljamõeldis? Aga kuidas elada edasi, kui see EI  ole väljamõeldis ja teda kinni pidanud mees on ikka veel kusagil naisi jahtimas - sest ta oli ju Abigailile lugenud ette naise eelkäijate nimed ja andnud mõista, et need kõik on surnud. Sel juhul on kusagil sarimõrvar, kes armastab oma ohvreid vaimselt piinata. 

See on üks neist raamatutest, mille suhtes ma ei suuda kuidagi otsust langetada, kas see nüüd meeldis mulle või ei. Igasugune mälukaotus on muidugi täitsa võimalik, eriti kui arvestada peatraumat, mis Abigailil igatahes oli, selle vastu ei vaielnud isegi arstlik komisjon. Päriselt ta mälu ei taastunudki, aga ta sai küll leitud tõendite põhjal enamuse sündmuseid rekonstrueeritud. Ütleme nii, et mis toimus pärast vangistust, on täiesti usutav. Aga mida ta tegi enne, jättis teatavaid küsimärke. Kõik võib isegi olla kuidagi selgitatav, aga sel juhul on tegemist siiski suhteliselt katastroofiliselt ebastabiilse ja mõistusevaba inimesega ja sama võib öelda ka inimeste kohta tema ümber. 

Kas see oli huvitav raamat? Oli küll. Kas see oli hea raamat? Ma olen kõvasti hullemaid lugenud. See selle suve hitt oli ka psühholoogiline põnevik ja ma neist kahest eelistan kindlasti Nicci Frenchi. Aga nii hea see nüüd ka ei olnud, et ma vaimustusest kiljuksin. Kuigi kui lugeda arvustusi, siis enamus kiljub, nii et laske aga käia ja lugege. Lahendus saabub ka ja Nicci Frenchi auks peab ütlema, et see ei ole tavapärane whodunnit'i lihtsalt niisama lahendus.

Ja klatime selle nüüd ka ära, et kuigi ma räägin Nicci Frenchist lihtsuse mõttes kui normaalsest autorist, siis see on tegelikult pseudonüüm, mille taha on pugenud abielupaar Nicci Gerrard ja Sean French. 

Margaret Atwood "Stone Mattress"

Avaldan alustuseks tänu Karinale, kes mulle nii hea kingituse tegi. Väikese suunamisega. :D

Ausõna, Margaret Atwood võib küll vist ükskõik misasja võtta ja sellest loo välja kedrata. Ja veel millise.

"Stone mattress" hõlmab üheksat lühijuttu, esimesed neist on omavahel seotud (igaüks jätkab sealt, kus eelmine lugu pooleli jäi, erineva silmapaari läbi, kuid kõik peategelased on omavahel mingis seoses) ja teised täiesti iseseisvad üksused. Kui esimesed lood viivad lugeja kirjanike maailma kulisside taha, siis on seal ka hoopis selliseid lugusid, millel selle valdkonnaga üldse pistmist pole. Nimilugu näiteks paneb inimesed klassikalisse suletud süsteemi (ekskursioonilaeval) ning kui kokku saavad inimesed, kes on kunagi ammu teismelistena kohtunud ja nende vahel on ka midagi juhtunud, siis nüüd on just paras aeg kätte maksta.

On ka lugu, mis algab abielu lagunemisega ning olude sunnil läheb hüljatud abikaasa samal päeval tööle ning antiigikaupmehena ostab ära suvalise konteinerhoidla, kust leiab kellegi sissepakitud pulma, mis ilmselgelt pidamata jäi, koos peigmehe surnukehaga. Kohale ilmub ka endine pruut, kes on loomulikult kõigega seotud, ning lugu jääb pooleli sellest kohast, kus lugeja peab ise välja mõtlema, kas antiigikaupmees koksatakse maha või mis sellest üldse saab.

Nii mitugi korda tabasin end mõttelt, et Atwood võtab ikka täiesti jabura teema, näiteks sellise loo, mis võiks vabalt olla mingi odava õudusfilmi stsenaarium - no selline, mis on nii jabur, et õudne üldse ei ole. Aga tema kirjutab selle välja niimoodi, et sa vajud sinna ridade vahele ja aiva närid küüsi ja lappad palavikuliselt lehti edasi, et näha, mida Atwood oma tegelastega lõpuks teeb. Ja ma vist eelmise Atwoodi-raamatu juures mainisin ka seda tema kirjutamise meistriklassi reklaami, kus ta ütleb, et kõige olulisem asi kirjutamise juures on see, et "hold my attention". Ta ise järgib seda iseenda nõuannet tõepoolest.

Teine asi, mis mulle sealt meisterklassist meelde jäi, oli see, mis ta ütles "Teenijanna loo" kohta - "I didn't make it up". Ja selgitas, et seal pole ühtki asja, mis mingil hetkel ajaloos kusagil poleks toimunud. Ilmselt see reaalsuslaks on ka asi, mis köidab rohkem kui mingi täiesti väljamõeldud jutulõng. Näiteks võiks tuua loo, mille tegevus toimub vanadekodus. Loo alguses räägib Atwood, kuidas peategelasest memm näeb pisikesi väga ülesvuntsitult riides mehikesi ja tillukesi naisi, kes ta laua peal ümber suhkrutoosi tantsivad ja muid trikke teevad. Jõudsin juba mõelda, et no see on nüüd küll puha fantaasia, kui juba tuligi välja, et peategelasel on Charles Bonneti sündroom, mille üks ilming ongi just sellised hallutsinatsioonid. Palun. "I didn't make it up."

Tuleb ka tunnistada, et lühijutud on minu jaoks kõige halvem kirjandusžanr üldse. Väga raske on niisuguse väikese mahuga kirjutada kompaktselt mingi mõjus lugu. Maarja Kangro ja Margaret Atwood saavad suurepäraselt hakkama ja nad on taastanud minu usu lühijuttu.

Atwood on jätkuvalt kirjanik, kes minult Goodreadsis 5/5 hindeid skoorib. Ma ei jõua kuidagi ära oodata, millal ilmub "Teenijanna loo" järg "Testament" - sügiseni on aega maa ja ilm, aga ma igatahes tellisin selle endale ette ära ja minu suureks rõõmuks on avaldatud ka kaanepilt, mis mulle väga-väga meeldib!

Braavo.

Ann Dee Ellis "This is what I did"

Lugesin vahepeale vahelduseks ka ühe noorteraamatu.

"This is what I did" on raamat, mille pealkirigi annab juba mõista, et peategelasel on mingi patt või mure minevikutaagana kaasas. Vanemad on kolinud, et poeg minevikutaagast välja tuleks ja saaks uue algusega paremini minema. Kahjuks aga on uues koolis saadud hais ninna, et mingi jama eelmises elukohas oli. Kuigi täpselt ei teata, mis see on, ujub lugu siiski välja, kuigi keegi jätkuvalt ei tea, kas see on nüüd see päris lugu või siiski mitte. 

Muidugi on inimlik, et skandaal puhutakse kiiresti suureks. Kuid sellega kaasneb ka kiusamine - ja me ei räägi siin lihtsalt tõrjutusest ega koledatest nimedest. Ma räägin süstemaatilisest ja füüsilisest kiusamisest, mis iseenesest ka ei ole üldse mitte ebarealistlik. Eks ole ju Eestiski kuulda olnud päris hulludest juhtumitest ja nii mõneski riigis on selline kiusamine päris tavaline, kui artikleid lugeda. 

Noorteraamat nagu noorteraamat ikka - draamat on palju nagu teismeliste maailmas ongi ja ilmselt nagu hea kirjandustava noorteraamatult nõuab. On ka häppi end, nagu hea noorteraamatute kirjandustava ka ilmselt nõuab. Meeldis, et see polnud ka mingi pastakast imetud lahendus, mida oleks raske uskuda. Võib-olla õpib mõni noor sellest raamatust, et olgu asjad nii hullud kui tahes, kui asjad vanematele või usaldusväärsele sõbrale lihtsalt ära rääkida, hakkavad asjad lahenema. 

Täiskasvanu jaoks seal palju muidugi polnud, mille peale vaimustusest müügima hakata, aga see polegi nii mõeldud. See on noorteraamat ja sellena on ta täiesti loetav. 

Mayim Bialik "Girling up"

Mayim Bialik on laiemale üldsusele eelkõige tuntud komöödiasarjast "Suure Paugu teooria", kus ta mängib Amy Farrah Fowlerit. Kuna see on ülepea üks paremaid komöödiasarju - või kahjuks tuleb nüüd juba öelda, et oli -, siis ma olen juhtunud ka mõningaid näitlejatega tehtud intervjuusid vaatama. Mayim Bialiku oma oli neist üks silmiavamaid.

Ilmselt on teised fännid juba ammu teadlikud sellest, et Bialik on tervest sellest seltskonnast ainus, kellel on ka päriselt doktorikraad, ja veel milline - doktorikraad neurobioloogias! See ilmselt aitas natukene kaasa ka rolli saamisel, ja Bialiku õnneks on "Suure Paugu teoorias" kõik faktid teaduslikult piinlikult täpsed. Vähemalt tema enda sõnul ei ole ta pidanud sarja kirjutajaid parandama.

Intervjuus tutvustati ka üht tema kirjutatud raamatutest, sedasama "Girling Up", mis on kirjutatud puberteedieas tüdrukutele ning seda kõige muu hulgas ka neurobioloogi vaatepunktist. Eks ole neid raamatuid ju loetud ka, aga mis mulle selles siin kõige rohkem meeldis, oli see lai spekter, mille Bialik ette võtnud on. Loomulikult räägib ta füüsilistest ja hormonaalsetest muutustest, emotsioonidetulvast jne, aga mulle imponeeris eriti see, et ta võtab pikalt-laialt ette tervisliku toitumise ja kehakuvandi ning just nimelt selle võtab ta ette teaduslikust seisukohast, rääkides vägagi lapsesõbralikult lahti, mis juhtub, kui sa sööd ebatervislikult, ja mis siis, kui sa ei söö. Loomulikult puudutab ta ka söömishäireid ja nende ohtlikkust.

Teine asi, mis mulle väga-väga meeldis, oli eelviimane peatükk. Terve peatükk sellest, kuidas tulla toime stressiga - sest seda ju teismelistel on kõvasti. Nõuanded on väga mõistlikud ja suunavad positiivsetele lahendustele nagu jooga, rutiini murdmine või füüsiline tegevus, mitte enese- või teistehävituslikule enese välja elamisele.

Viimane peatükk räägib sellest, kuidas mõelda tulevikust ning millised on võimalused pärast kooli lõppu. Ja õnneks rõhutab Bialik seda, et kui ei taha minna ülikooli, vaid õpid ameti, on seegi täiesti okei.

Siia vahele, väikeseks vinjetiks või episoodiks, nagu ütleb klassika, hetk intervjuust, kus meessoost intervjueerija tahtis teada, kas pealkiri on üheselt mõistetav või on selle taga veel mingi üldistavam filosoofia, ning küsis: "Is it possible for ME to girl up?" Mayim Bialik vastas, säde silmis: "I don't know. How gender-fluid are you feeling tonight?" ;)

Mina ütleksin, et see on kõige parem murdeealistele kirjutatud raamat, mida mina lugenud olen. Ma väga loodan, et tüdrukud arvavad sedasama.