Agatha Christie "Pärast matust"

Ma arvan, et suurem osa raamatusõpru on mingi hulga Agatha Christie raamatuid lugenud ja ETV on hoolitsenud selle eest, et me kõik oleksime Hercule Poirot' sarjale kolm tiiru peale teinud. Sellessamas sarjas on ka "Pärast matust" täiesti olemas ja ma mäletasin sealt tegelikult nii seda, kes oli pahalane, kui ka motiivi. Aga Christie raamatud on laias laastus ikkagi üle loetav kraam, seega mõtlesin, et teen vahelduseks ühe klassikalise krimka. 

Agatha Christie suhtes mul pretensioonid puuduvad. Tema lood on alati head ja Poirot' mõttekäigud jõuavadki alles mitmendal korral päriselt kohale. Esimene kord imestad, aga teine kord juba näed, kus ta korjas oma terakese siit ja teise sealt. Mulle tegelikult meeldivad tema raamatud seda rohkem, mida vähem on seal tegelasi, sest ka siin läks mul ikka aeg-ajalt meelest, kes on kadunukese õde või vend, kes on õe või vennaga abielus olnud (sest õde või vend on surnud) või kes on nende lapsed või laste abikaasad. Päris mitu korda pidin jälle lahti tegema raamatu alguses oleva sugupuu, aga no hea seegi, et see seal üldse oli.  

"Pärast matust" on raamat, kus süüdlast esimesel korral ära arvata on peaaegu võimatu. Tegelikult on Christie raamatud suuresti sellised ja ma vist olen ainult üks kord mõrvari ära arvanud. Sedagi ainult tänu sellele, et ma olin kaval ja ütlesin endale, et tema tundub kõige vähem tõenäoline, järelikult tema on – ja nii oligi. Ma olin siis muidugi ka väga noor, võib-olla nüüd oleks kergem, aga we will never know. Siinses loos oli motiiv küll väga hästi peidus. Ainult seda mõtlesin, et süüdlane ei paistnud küll tegelikult selline naine, kes nii keerulise loo välja suutis mõelda ja samm sammu haaval paika panna. Aga noh, mine tea. 

Küll aga on raamatul "hea üheksakümnendate kvaliteet". See oli aeg, kus palju ja kiiresti tõlgiti ja kirjastati ning samamoodi ilmus ajalehti igast mutimullaaugust. Tuli teha raha, ja kärmelt. Ei olnud siis imeasi, kui sõnu poolitati sealt, kus rida otsa sai, ja toimetajatele vist üldse liiga palju raha kulutada ei tahetud. Kes see nüüd teab, kas tõlkija oli veel kogenematu või mis teema selle toimetamisega oli, aga nii kahju kui mul seda ka öelda pole, eestikeelne tekst on küll suhteliselt õnnetul järjel. Ma õpetan oma gümnasistidele ikka, et kehva tõlke tunnete ära sellest, et te teate täpselt, mis sõnastus seal inglise keeles oli. Samuti olen ma teinud endale sellest südameasja, et modaaltegusõnu õpetades räägin ma neile hingestatult, kuidas "he must be hungry" ei tähenda, et ta peab näljane olema. No ei pea, täiskasvanud inimene, vaba tahe, sööb, millal tahab. Kui ei ole just vangis või koonduslaagris või ei pea dieeti. See raamat oli seda tüüpi vigu üsna täis, muust lauseehitusest rääkimata. Aga kui ma selle võin ka veel lihtsalt kõhuvaluga ära kannatada, siis idiomaatiliste väljendite otsetõlge paneb mu aju valutama ja nende puudust ka ei olnud. 

Varrak on selle 2010 uuesti välja andnud, samas tõlkes, aga ma ei oska öelda, kas seda on vahepeal toimetatud ka. Soovitan raamatukogus või -poes natuke lapata, sest minu väljaandes oli selliseid halbu valikuid võib-olla mitte igal leheküljel, aga see-eest teistel lehekülgedel tasakaalustamiseks jälle mitu. Kõige kindlam on muidugi lugeda originaalis. 

Agatha Christie "Midsummer Mysteries"

Võtsin kergeks suvelugemiseks vana hea Christie lühijuttude kogumiku. Mõni oli Poirot-seriaalist tuttav ka, aga üldiselt oli enamus lugusid sellised, mida ma varem õnneks ei teadnud. 

Kuna Christie on minu jaoks alati olnud selline krimiraamatute crème de la crème, siis ennast mõnusasti lugema sättides nautisin juba ette. Kahjuks tuleb aga tunnistada, et minu elus on olnud palju paremaid Christie-lugemiskogemusi. Ilmselt oli suurimaks probleemiks see, et need olid suhteliselt lühikesed jutud ja ei lugu ise ega karakterid ei jõudnud eriti mitte kuhugi areneda. Samas ta ikkagi tahtis poolvägisi oma klassikalisi võtteid ära kasutada, nagu suletud keskkond ja valejälgedele juhtimine, ja lõppkokkuvõttes ei jõudnud need nii mõnigi kord loogiliselt lahenduseni. Jah, loomulikult ta selgitab lõpuks lahti, mis seal siis oli ja kuidas, aga mina lugejana ei olnud saanud piisavalt aega, võimalust ega ka fakte, et isegi üritada natuke kaasa mõelda. Lahendus tuli, nagu klassikud ütlevad, "tolksti, nagu see Pisuhänd". 

Ja ma nüüd vabandan oma lugemiskupja ja hea sõbra Pireti ees ette ja taha, aga ma tabasin end seda lugedes esimest korda mõttelt, et mulle meeldivad Christie lood eesti keeles rohkem kui inglise keeles. Ma ei oska seda fenomeni absoluutselt selgitada, aga ta on eesti keeles kuidagi tõsiseltvõetavam. See on absoluutselt täiesti subjektiivne arvamus ja ilmselt ei ole see Agatha Christie süü, sest ta ei saa ju originaalis olla halvem kui tõlgituna, aga näed... 

Järeldus sellest kogumikust on selline, et Agatha Christie on küll jätkuvalt krimikuninganna, aga ma piirdun edaspidi ikkagi tema pikemate lugudega. Kergeks suvelugemiseks käis küll, aga mingi tohutu elamus see nüüd küll ei olnud. 

Agatha Christie "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie."

Agatha Christie on Agatha Christie. Tundub, et kõik on kas lugenud, filme näinud või mõlemat. Üsna sümboolselt seob see raamat kaante vahele kokku Hercule Poirot' esimese ja viimase juhtumi Inglismaa pinnal. Veel sümboolsemalt toimuvad mõlemad samas majas. Esimene kord on tegemist peresisese juhtumiga, kus perenaine on abiellunud kõigile majakondsetele täiesti vastumeelse mehega. Peaaegu kõigile. Kui naine sureb, langeb kahtlus kohe automaatselt kõige loogilisemale potentsiaalsele mõrvarile - aga kas ikka on see nii, nagu pealt paistab?

Suure ja rõõmsa kokkusattumuse tahtel saavad Stylesis kokku kapten Hastings ja Hercule Poirot - viimane sõjapõgenikuna ning ka Hastings on sõjast päris räsitud. Ja nii nad pead kokku panevadki, ühelt poolt Poirot, vahe kui žiletitera, ja teisalt Hastings - armas, tuulepäine, kuid üdini lojaalne. Ja nii algab eluaegne sõprus ja vandeseltslus.

"Eesriie" viib meid aega, mil Poirot on oma eluloojangul ning kutsub Hastingsi kohale, et veel viimast korda 'jahti pidada'. Juhtum on keeruline, pealtnäha mitte mingit kahtlust äratanud kuritegude taga on Poirot märganud kellegi pahatahtlikku kätt - tegutsemas on eriti kurikaval sarimõrvar.

Muideks, kui ma seda lugesin, siis peaaegu päris lõpuni välja ei olnud ma kindel, et ma seda lugu üleüldse tean. See on muidugi iseenesest kahtlane - oma arust olen ma neid kõiki kas lugenud või telekast näinud. Eriti arvestades seda, kui põikpäise järjekindlusega ETV neid seeriaid aina näitab ja näitab... Sest äkki KELLELGI on veel üks osa nägemata. See selleks. Aga vaid mõni lehekülg enne lõppu (küll ühe vihje peale raamatus) tuli mulle meelde, et tean ikka küll, mis saab.

Ma mäletan ka seda dokumentaalfilmi, mis Poirot' filmidest vändatud oli. David Suchet - maailma kõige õigem Poirot (ma üldse ei saa aru, miks peale seda üldse peaks keegi tahtma mingit wannabe Poirot'd veel maailmale pakkuda, Hollywood vms) rääkis seal "Eesriide" filmimisest. Ta oli seda tehes väga emotsionaalne ja miks mitte emotsioone valla lasta - tema tegelaskuju, keda ta aastaid mängis ning läbi ja lõhki tundis, suri ju selles osas. Just sellepärast olid filmitegijad ka otsustanud, et mitte "Eesriiet" ei filmita viimasena. Selle otsa tehti veel üks vähem kurb osa, et kogu seda aastatepikkust tööd saaks kroonida ikka üks korralik pidu (sest mis sa pidutsed, kui sa alles ära surid). Minu meelest väga mõistlik otsus.

Muideks, liigub ringi väide, et Poirot' ossa soovitas Suchet'd Agatha Christie perekond ise, olles teda kusagil mängimas näinud. Ja veel väike fakt - viimased osad filmiti alles aastal 2013 (esimene hooaeg oli aastal 1989).

Christie' raamatuid võib alati une pealt lugeda, ta on selline krimihuviliste Astrid Lindgren.

Agatha Christie "The Man In the Brown Suit"

Agatha Christie neljas raamat üldse. Nii et päris varajane linnukene.

Kui oled harjunud Marple'i ja Poirot' lugudega, siis oli see pigem lahjavõitu. Esiteks oli seda lugedes raske hoomata, et autoriks on Christie. Küll ma mõtlesin ja mõtlesin, miks see nii "vale" tundub. Lõpuks mõtlesin välja - see ei olegi niivõrd krimiromaan kui seiklusjutt.

Peategelaseks on Anne, nutikas neiu, kes hakkab ajama lahendamata mõrva jälgi. Süžee oli iseenesest okei, kuigi minu jaoks isiklikult läks see lugu vahepeal väheke liiga keeruliseks, ei jõudnud enam kõiki neid nükkeid seal jälgida. Nagu mainisin, siis Anne'i enda seiklused on raamatus keskmes ja mõrvalugu on kuskil tagaplaanil.  Deus ex machinaid oli ka siin ja seal, nii et vahepeal oli tunne nagu "Jane Eyre'i" lugedes, kui Jane kuskil tühjal nõmmel müstiliselt Rochesteri häält end hüüdmas kuulis - kaldus juba fantastika valdkonda.

Nii et nii kahju kui sellest ka poleks, on see minu meelest kõige ebahuvitavam (vähemalt minu jaoks) Christie teostest.

Aga kuna ma olen elus ka palju hullemaid raamatuid lugenud, siis kolm tärni ikka sai. :D

Agatha Christie "The Big Four"

Telekas oli eelmine nädal just see Poirot' seeria. Ma isegi ei hakanud seda vaatama. Ainus täiesti totaalselt ebaõnnestunud osa. Ilmselt ajalimiidi huvides. Olin kunagi Aafrikas seda raamatuna lugenud ja minu meelest oli see kõige thrillerilikum Christie juttudest üldse. Mäletan, et täitsa kõhe oli lugedagi.

Ja siis see seeria. Väga vähe oli seal originaalist, tõesti väga vähe. Nii et kui ma telekavas "Suurt nelikut" nägin, siis ma isegi ei vaevunud.

Samas meenus mulle, et ma ei mäleta ka raamatu sisust muud, kui et see oli kõigist Christie lugusest üks haaravamaid. Laadisin ta siis e-raamatuna alla ja ega pettuma küll ei pidanud. Natuke vähem creepy oli, sest ma ikkagi teadsin, mis on Poirot' silmamoondus ja mis mitte, aga tõesti ei mäletanud sisu kulgu.

Kes pole veel lugenud ja Christie meeldib, siis kindlasti lugege. Ja kes filmi on vaadanud - uskuge, raamat ei ole selline ajuvaba jamps. Poirot' ja rahvusvahelise, eriti mõjuvõimsa ja kuritegeliku isiku vastasseis on lugemist väärt. Ja Poirot ise on ju vägagi võluv, just nagu Hastings oma heatahtlikus tormakuses. Ka nende kahe omavaheline sõprus on selle raamatu üks eredamaid jooni.