Alustame siis aastat anomaalselt, Raamatukupja pärandusega.
Väikene SPOILER ALERT ka, sest päris ilma ma hakkama ei saa. Püüan siiski nii vähe kui võimalik.
See oli üks ütlemata kummaline raamat. Algas nagu "Dexter" ja ma jõudsin juba mõelda, et see pole küll raamat, mida ma hirmus hea meelega lugeda tahaksin, aga üsna kohe sai selgeks, et lugejale lihtsalt tutvustatakse erinevaid tegelasi ja mingil moel on nad kõik omavahel kuidagi seotud. Veel veidi hiljem hakkas punase niidina kogu aeg jalgu jääma mingi Pariis – New York kole tormine lennureis ja see lubas mõista, et nad saavad seal kõik kokku. Aga ka oma kõige metsikumates fantaasiates ei oleks ma arvanud, et sellest tuleb selline täiesti omamoodi ulme- või paralleelreaalsuse raamat.
Äkitselt selgub, et tormis on toimunud mingi anomaalia ja kolm kuud pärast originaalreisi soovib järsku maanduda teine, täiesti identne reis, samade reisijatega. Mitte et nad tuleksid teist korda New Yorki, need on täpselt samad inimesed, kuigi juba kolm kuud varem on nad New Yorgis maandunud ja oma eludega rahulikult edasi läinud. Loomulikult alarmeeritakse kõik julgeolekuorganid ja hakatakse asja uurima, kuid ka välja nuputama, mis nüüd siis edasi saab. Inimesi on ju topelt.
Selline probleemiasetus loob kirjanikule karakterite arendamiseks äärmiselt tänuväärse pinnase. Mida sina teeksid, kui sa saaksid teada, et kusagil on olemas teine sina, täpselt samade mälestuste ja tunnetega, välimusest rääkimata? Kuidas eluga edasi minna: kes saab korteri, kes abikaasa, kes lapsed? Tegevuslikult on minu meelest raamatus ikkagi lüngad sees ja me ei saa teada, kuidas näiteks võimud jõudsid järeldusele, et senimaani väga salastatud juhtum tuleb Stephen Colberti saatesse välja tuua, ehk siis ikkagi avalikustada. Nii et tegevusliku külje pealt oleks kindlasti mõned selgitused tervitatavad olnud, aga siiski just see karakterite sisse vaatamine oli piisavalt hästi välja kirjutatud ja pigem ka usutav, kui juba kord nende lähteandmetega leppida, mis raamat välja pakkus.
Omaette põnev on viimane lehekülg, mis on kirjutatud kalligrammi vormis, kus iga järgnev rida annab järjest vähem tähti. Le Tellier ise on öelnud, et seal puuduvate tähtede all on kindlasti tekst, aga ta keeldub lugejatele ütlemast, mis see oli, nii et see on anyone's guess. Tõlkija elu see muidugi kergemaks ei ole teinud ja see on ilmselt üks neid kohti, kus tal tuli mingi otsus vastu võtta ja sellega lihtsalt elada...
Ma seda poliitilist sopsutamist siinkohal isegi ei tahaks puutuda, mis rahvusvahelises kriisis loomulikult tekkis. Ütlen vaid niipalju, et asjasse on segatud nii USA, Prantsusmaa kui Hiina presidendid kõigi oma nõunikega. Ja seda ka võib öelda, et projekti haaratud teadlased pakuvad toimunud anomaalsele sündmusele omalt poolt välja kolm erinevat selgitust, millest kõige tugevamana jääb sõelale kloonimise või programmeerimise idee. Muidu oleks ju võinud seda isegi natuke düstoopiliseks romaaniks pidada, aga siinkohal jõudis see minu jaoks ikkagi sellesse punkti, kus lõpeb koos asfaldiga viimanegi realistlikkuse kübe ja kus meid kõiki ootab puhas fantaasia.
Mis ma siis oskan öelda. Ei olnud kindlasti halb raamat. Kindlasti meeldib neile, kes on minust suuremad ulme- või fantaasiafännid. Aga karakterite valikud ja areng olid kirjutatud tõesti hästi. Kiita tasub ka Sirje Keevalliku tõlget, sest lugeda oli seda hea ja temaatika ja autoriga tundus kõik hästi sobivat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar