Betty Rowlands "Mõrv koidikul" // "Mõrv Larkfield Barnis"

Taas kord kimbuke, seekord siis jälle tagasi Mel Craigi lainetel, et temaga korralikult ühele poole saada, enne kui Sukey taas ootab.

Üldiselt on asjad läinud natukene untsu. Võtsin nüüd netist lahti õige Mel Craigi raamatute järjekorra ja selgus, et kuigi ma olin neid viis tükki lugenud (ja nelja neist bloginud), siis teine raamat oli vahelt täiesti ära jäänud. Ma siis võtsin selle vahepeale ja võib-olla natuke see häiris, et taustalugu oli natuke sassis ja romantilised suundumused täiesti valed, aga laias laastus see konkreetse loo kulgu ei seganud ja võib-olla oligi vaheldusüllatuseks hea. 

See koidikuraamat (Mel nr 2) pakkus kunsti, kirjandust ja itaaliapäraseid tuliseid karaktereid. Kui ikka auhinna kätteandmisel võidumaali autor maalil oleva imekauni neiu kõri läbi hakib, siis läheb lugu käima küll. Kui imeilus Angelica (pildi modell) ühel päeval samal viisil tapetuna leitakse, pole ime, et esmane kahtlus langeb tulisele kunstnikule, aga üllatus küll, sellel on täiesti vettpidav alibi. Selle üle lugeja muidugi üldse ei imesta, et just Melissa on see, kes satub alustuseks täiesti juhuslikult sellele auhinnatseremooniale ja hiljem ka täitsa juhuslikult kolledžisse kirjandusõpetajaks, kus sekretäriks on absoluutselt juhuslikult seesama Angelica. Selliseid asju juhtub ju kogu aeg päriselus ka. :) 

"Larkfield Barnis" (Mel nr 7) on aga kronoloogia jälle paigas ja Melissa koos oma "õige" partneriga, kes on politseiuurijana küll erru läinud, aga alustanud eradetektiivibüroo pidamisega. Kui büroosse saabub endast väljas daam, kes oma abikaasat kahtlustab milleski muus kui üle aisa löömises, aga ei taha seda rääkida detektiivile, vaid mingil põhjusel just Melissale, ongi jälle mõlemad ilusti mõrvaloos ninapidi sees. Seekord on tegemist terve seeria roimadega ja kuigi pealtnäha kõigi viie ohvri puhul kattuvad politsei poolt mitte avaldatud detailid, siis hakkab peagi tekkima küsimärke ja uurimine viib isegi ootamatutesse suundadesse. 

Kuna Melissa-raamatuid on kokku 12, siis ma lihtsalt lähen nendega nüüd edasi, kuni ma kaheks nädalaks õppima sõidan ja enam nii palju lugelemisaega ei leia. :) 

Betty Rowlands "Surm Dearley härrastemajas"

Ma hoiatan, et siit tuleb veel järjest krimkasid, sest ma ei viitsi selle palavaga muud lugeda ja need on sellised ühepäevased ampsud, just parajad. 

Üllatusin, et see konkreetne raamat ei olegi Melissa Craigi lugu, vaid hoopis Sukey Reynoldsiga peaosas. Lugesin selle järelsõnast ka autori arvamust, et palju see Melissa oma elus ikka saab sekeldustesse sattuda, nii oligi vaja alustada uut seeriat. Kavalal kombel kirjutas ta Sukey Reynoldsi kriminoloogiks, kes käib kuriteopaikadel sõrmejälgi võtmas jne. Sellises ametis satub kindlasti loomulikumalt kuritegude keskele kui kirjanik Melissa Craig, olgugi ta krimikirjanik. :) 

Tundub, et see Sukey on natuke siuke daredevil ka, kes on nüüd jälle üle hulga aja see inimene, kes topib oma nina täpselt sinna, kuhu uurijad ei ole tal kohe üldse lubanud minna. Tal on muidugi seal oma isiklikke niite mängus ka, sest surnud on tema eksabikaasa naine ja loomulikult kahtlustatakse esmajärjekorras sellisel juhul ju abikaasat. Nagu sageli sellistes raamatutes ja Midsomeris juhtub, on kadunukese surm ka pigem rõõmuks kõigile, kes temaga koos elama või töötama peavad, sest naine on tõesti vastik ja seetõttu on ka kahtlusaluseid palju. 

Ma läksin pärast seda Melissa peale üle  tagasi, et olla "korralik" ja temaga ühele poole ikkagi saada ja alles siis Sukey juurde tagasi pöörduda. Aga Sukey meeldib mulle karakterina väga, üldjuhul on ta mõistlik pluss hea ema oma teismelisele pojale. Lisaks ootab teda vist ka karjääripööre, sest uurimise lõpus tehakse Sukeyle ettepanek ise ka uurijakursustele minna: see annaks ka autorile võimaluse kuriteopaigas sahkeramise asemele Sukey sinna legit saata, nagu noored ütlevad. :) 

Betty Rowlands "Mõrv talvisel pärastlõunal" / "Mõrv puuviljaaias"

Aastalõpu aju-udus suutsin lugeda vaid muhekrimi. Vallavalitsus oli mind premeerinud väikese raamatupoe kinkekaardiga ja tundus, et on just õige aeg värskendada tutvust Betty Rowlandsi ja tema loodud Melissa Craigiga, kes on ametilt krimikirjanik ja eraeluliselt üks suuremat sorti nuhkalbert, kes lihtsalt ei suuda oma nina igale poole toppimata jätta, kui keegi kuskil sussid püsti viskab. 

"Mõrv talvisel päraslõunal" oli ootamatult tiheda süžeega. Kohalik kirjanik sureb, Melissal palutakse ta raamat lõpuni kirjutada ja otse loomulikult leiab Melissa kadunukese majast mõrvarelva (kuigi mõrva isegi ei kahtlustatud). Romaanikirjutamisel selgub, et pooleliolev raamat ise võis olla mõrva põhjuseks. 

Puuviljaaias sureb aga loomingulise puhkemaja peremees. Selle raamatu boonuseks on muidugi see, et nagu tavaliselt juhtub ka Midsomeris, sureb inimene, keda loo alguses on tutvustatud kui ülimalt ebameeldivat inimest. 😉 Ja mis te arvate, kas Melissa oli mõrva ajaks sinna oma romaani kirjutama tulnud, et ta saaks taas ennast kõigesse mässida ja end ohtlikesse olukordadesse panna? 

Mõlemad raamatud teenisid sama eesmärki – aidata mind taas lugemisjärjele. Kui pole kaua normaalselt süüa saanud, siis peab vaikselt kergemini seeditavate roogadega kuskilt pihta hakkama. Rowlands ongi just selline väike amuse-bouche, mis kellegi maailma just ei muuda, aga on tore ja meelelahutuslik. Kirjutatud on need lood stilistiliselt täiesti pretensioonitult, aga lobedalt. Ja ega siin muud öelda ei olegi. 

Betty Rowlands "Mõrv Viirpuu villas", "Mõrv mõisahotellis"

Tadam-tadamm – ja ongi käes kauaoodatud suvepuhkus ja koos sellega ajulõdvestav suvelugemine! Ma olen juba pikalt seda Rowlandsi sarja piidelnud, puhtalt esteetilistel kaalutlustel (kaaned väga meeldivad) ja need tundusid kuidagi sellised mõnusalt britilikud cosy crime stiilis lookesed. Ja nii oligi. 

Tegemist Melissa Craigi mõrvalugude sarja esimese ja neljanda raamatuga, kuigi mulle tundub, et selle sarja peab vist valimatult läbi lugema. See oli lihtsalt nii mõnus, kui mõrvalugude kohta niimoodi üldse öelda saab. Mel kolib Londonist väiksesse külla, kus ta jagab paarismaja toreda kunstnikust naabri Irisega. Neist saavad sõbrannad. Aga minu meelest ei ole vist tänu briti krimikirjanikele Inglismaale jäänud just palju külakesi, ei päriselt olemasolevaid ega väljamõeldisi nagu Midsomer või sellesinase sarja tegevuspaik Benbury, kus kedagi mingil hetkel maha poleks löödud. Kindlasti peab olema lahendusse segatud nutikas tsiviilisik, seekord siis krimikirjanik Mel Craig. 

Rowlandsi auks peab ütlema, et kogu tema külaõhustik on suhteliselt meisterliku pintsliga loodud. Kõik need külaelanikud oma erinevate ja kohati veidrate tüpaažidega (nagu neid ju ka igas Eesti külas ette tuleb), Inglismaa maastik kõigi oma jalgteede, karjamaade ja -väravatega, daamid koerakestega, vanad mõisahotellid, siniverelised ja lihtsalt tõusikud – kõike jagub. Ja Mel on ka õnneks suhteliselt normaalne inimene, kes ei torma lihtsalt pea ees ise asju selgeks tegema, vaid pigem põtkib vastu ja kriitilisel hetkel pöördub ikkagi politsei poole. Isegi politseiuurija on normaalne mees, kes Meli kuulab, aga politsei saladustesse alati ei pühenda. Nagu see päriselus ju olekski. Ehk siis nii Mel, Iris kui uurija Kenneth on meeldivad inimesed ja ma pean tunnistama, et teeks isegi nende seltsis väikese klaasikese leedrišampanjat, kui võimalus avaneks. 

Pärast "Ogalindude" reekviemi oli mulle ühte väikest sonatiinikest väga vaja, eriti puhkuse alguse tähistamiseks. Doggerlandi-sarjale on nüüd ka teine lisandunud, mida ma tahan väga "ära lugeda". Piret Lemetti täitsa kobe tõlge väärib ka äramärkimist. Libiseb hästi. 😄