Indrek Hargla "French ja Koulu Tarbatus"

Küll neid Harglaid satub mulle nina alla sageli. :) Tegelikult seisis see konkreetne raamat mul juba mitu kuud riiulis ja ootas oma aega. Nüüd tundsin, et on aeg pisut ka meelt lahutada.

Sest seda võib Frenchi ja Koulu sekeldustest ikka ja alati oodata. Mäletan juba esimesest osast, kuidas ma peaaegu pidevalt naerda itsitasin. Umbes samamoodi läks nüüd ka.

"French ja Koulu" klassifitseerub, kui mu mälu mind ei peta, fantastiliseks ulmeraamatuks. Eks ta on ka, sest üks lugu on fantastilisem kui teine (ja seda lausa kahes mõttes) ning ulme on ta ka, sest tegevus nagu toimuks 1920. aastatel ja nagu ei toimuks ka, sest ta on ikka totaalne aurupunk-paralleelmaailm.

Raamatus on kokku kolm erinevat lugu. Esimeses loeme, kuidas Koulu on kirjutanud laulumängu karskusest ja kutsunud kokku karvased ja sulelised, et seda imeasja kaeda. Ja Frenchi ülesandeks on oma kõrtsis nii karsklasi kui ka kõiki muid sööta ja joota. Peaasi, et alkoholivaba õlu karsklastele ja õige kesvamärjuke malevlastele eesotsas Leiboga omavahel sassi ei läheks. Aga mine sa neid kõrtsiabilisi tea...

Teises loos on lugeda kokkutulekust, mis oli küll mõeldud rahvaluuleteadlastale ja regivärsiveeretajatele, aga mingi segaduse tõttu on kokku tulnud hoopiski semiootikud - fuih! Peale selle toimub kokkutuleku ajal mõrv ja teine semiootik läheb kaduma ning kui nüüd French ja Koulu appi ei tule, üks oma kavaluse ja knihvide ja teine oma tarkuse ja taidudega, siis jääb asi lahendamata. Aga nad tulevad. Ja see on üks korralik harglalik krimi, kergete Melchiori-sugemetega.

Ja siis veel kolmas lugu, kus French koperdab nii Hiina maailmaränduri kui ühe kopsaka luupainaja otsa.

Ning kõiki kolme lugu läbib punase joonena Nell, Frenchi unelmate Nell...

Jäägu siia lõppu kumisema kirjeldus Fräulein von Zetzist. Ta on ju ometigi filoloog nagu minagi.

Ta kandis väga ranget halli kostüümi, kombekat muhvi, tema hallisegused tumepruunid juuksed olid alati kukla taha krunni sõlmatud - sõnaga, ta oleks võinud olla mu õudusunenägude matemaatikaõpetaja. Minu teada oli ta ka vanatüdruk ja paistis selleks jäävatki, sest pehmelt öeldes oli aeg teinud oma töö ja kuigi vaevarikas see töö ei olnud. Selja peal kühmus Brunhildel ka kerge küür ning tema kehahoid ja kõnnak olid justkui kipakad. Üldse oli ta kuidagi tahutud ja järskude näojoontega naisterahvas. Fräulein von Zetzt oli filoloog ja sellega on kõik öeldud.  (lk 121)

Ahjaa, üks viga oli ka, kui esimese raamatuga võrrelda.

Puristajat ei olnud. :D

Samas on kaanepilt sellel uuel väljaandel ikka eluhea!

Tõeline hea tuju raamat.

(Pilt: Rahva Raamat)

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium"

Järjekordne kauaoodatud teos! Sest kes juba kord Melchiori küüsi on langenud, selle langemine on olnud suur ja pauguga. Ega sealt enam välja ei saa.

Ütlen kohe ära ka selle, et üks minu lemmikosa selles raamatus oli lõpp, mis andis kindla vihje, et ega see nüüd viimane osa selles sarjas küll ei olnud. Ja miks peakski Hargla pistma potti hane, mis ilmselgelt kuldmune haub?

Ma teen siinkohal suure kummarduse autorile ka selle eest, et nagu ma ikka ütlen, ega tavainimene ajalugu ei hooma, kui ta sellest juturaamatust ei loe. Me oleme ju kõik koolis keskaega õppinud, oleme ka rääkinud keskaegsest Tallinnast ja talupoegade elust ja linnainimeste elust tol ajal, aga üks asi on kuiv fakt, sootuks teine terve raamat, mis põimib nii palju erinevaid detaile kokku, alates kõneviisist ja lõpetades toiduga.

Sisust väga kirjutada ei tahagi, krimka ikkagi. Küll aga võib vist rahulikult öelda, et noore Melchiori lugu läheb edasi ja seekord saab ta (ja saab lugeja ka lõpuks) teada, kuidas see nn Wakenstede needus alguse sai. Siiski on see pigem marginaalne temaatika, põhiaur läheb Tallinnas lahti rulluvale krimiloole.

Järjest enam hakkab mulle tunduma, et kuigi tegevus ja temaatika on teised, kirjutab Hargla sama klassikalist krimi nagu näiteks Christie. Kõik tunnusjooned on olemas: tegelasi ei ole liiga palju. Ilmne kahtlusalune ei olegi kurjam. Kirjanik jätab siia-sinna mingeid vihjeid, millele mõtled peale lahenduse selgumist, et näed, oleks ju võinud ise ka aru saada. Lõpplahendus selgub, nagu Poirot' lugudes, kui kahtlusalused kokku kogutakse ja Melchior loo ära jutustab. Ja jälle on lugeja läinud haneks ja üldse mitte õiget inimest kahtlustanud. Ühesõnaga, klassika!

Tahan ka selle raamatu puhul kiita kaanekujundust, mille autor on Pavel Kardis. Väga äge pilt!

Harglale nobedat sulge. Rahvas ju ikkagi ootab!

Indrek Hargla "Kolmevaimukivi"

Hargla on kindlasti rohkem kui Melchior. Mina hakkasin teda lugema küll just Melchiori tõttu, aga olin kuulnud kõlakaid küll, et alustas Hargla hoopis ulmekirjanikuna. Mingil hetkel lugesin läbi ka "Doanizarre udulaama", mis on siiani tema teostest minu jaoks parim – tüüne, muinasjutuline, lüüriline.

"Kolmevaimukivi" on jutukogu ja mina neid mujale kui ulme või fantastika (kui selline vahetegemine isegi mitte meelevaldne pole) alla paigutada ei oska.

Olgu siis alustuseks kohe ära öeldud, et mulle järjekordselt väga meeldis. Lood on ju tegelikult väga erinevad, seal kirjeldatud maailmad, inimesed, probleemid – kõik. On soomeugri mütoloogiat segatuna seenetubaka, kreeka mütoloogia ja tont teab mille kõigega. On tänapäevast sürrealistlik-muinasjutulise mitte just õnneliku lõpuga armastuskolmnurka. On kosmo-krimi. On Lehola Lembitut hoopis ootamatu nurga alt. Ühes loos kohtuvad Einstein, Gustav Naan, Isaac Asimov ja Stephen Hawking.

Ühesõnaga, kõike saab. Kogu raamat on üks sigalahe rosolje absoluutselt kõigest, mida korraga ette kujutada võib, aga kuna see on üks tavaline Hargla raamat, siis on seal ka absoluutselt kõike seda, mida sa raudselt korraga ette kujutada ei oska, ning see on kõik kokku hakitud, segatud ja koorega üle kastetud erakordselt kergesulgse elegantsiga.

Väga maitsev.

Indrek Hargla "Merivälja"

Ma ei ole seriaali vaadanud. Meelega pole vaadanud. Tahtsin enne raamatut lugeda. Koolis oli majandusjuhataja ära rääkinud küll selle algse Merivälja-legendi, nii et põhimõtteliselt ajaloolist tausta ma teadsin.

Kui ma olin raamatuga poole peal, siis tuli vennaga sellest juttu. Tema oli mõnda osa seriaalist ka näinud ja kui ta rääkis, mis näitlejad seriaalis milliseid tegelaskujusid teevad, siis ma müügisin rahulolust nagu Melker Merlkersson keset päikselist pühapäeva veejuhet tehes. Sest Hargla on tuntud headuses välja joonistanud Eriti Reljeefseid Karaktereid, kellele lavastaja on seriaalis leidnud just täpselt õiged näitlejad. Eriti elavalt kujutasin ma ette Liina Tennosaart Ingana ja Argo Aadlit Fabiani osas. Juba hakkaski naljakas. Minu lugupidamine!

Ütleme nii, et suuremalt jaolt oli see minu jaoks küll puhas korraga ulme ja reaalsusega segatud lugu, millel on kõik põhilised muinasjutu tunnusjooned. Kuigi mis need ulme- ja fantastikaraamatud oma olemuselt muud on kui muinasjutud. Nõiad, ufod, särgidvärgid. Aga lugu on muidugi põnevalt - ja kohati väga humoorikalt - kirjutatud ja nagu isa ütles - "hoiab juures".

Mis mulle Hargla lugude juures meeldib, on see, et temal ei ole ka kunagi kuskil seinal ühtki püssi, mis loo jooksul pauku ei tee. Kui tee peal sõidab invaskuutriga mees, siis on kohe algusest peale teada, et see ei jää lihtsalt tee peal sõitvaks meheks. Ballasti tal pole.

Hargla on nagu Eesti kirjanduse Andrew Lloyd Webber, kellel pidi olema lausa mingisugune matemaatiline valem selle kohta, millised meloodiad inimestcele meeldivad. Mingi valemi on Hargla kas välja mõelnud või siis tundlad välja ajanud ja kuskilt kirjanduskosmosest need lained vastu võtnud, sest tema lood on küll tõesti alati sellised, et raske käest panna. Nii et põhimõtteliselt oli see mõnes mõttes isegi hea, et tütrel oli eile noroviirus ja nagunii ma enne poolt kolme öösel magama ei saanud. Saigi raamat just täpselt läbi. :)

Kui nüüd võrrelda Hargla lugu ja päris-lugu, siis ma eelistan Hargla oma. Sellel on vähemalt lahendus. Mulle ei meeldi lõputa lood ("Švejk" ajas mu hulluks sellega, et ta ei saanudki läbi!) ja kuna seda ei teata ju päriselt siiamaani, mismoodi ja mis eesmärgil selline metall sinna krundile sattus, siis minusugusele inimesele, kes armastab lõpetatust, on see üks vastik kratsimata sügelus.

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat"

Mul ei olnud üldsegi mitte plaanis seda raamatut endale koju osta. Eriti kuna meie tubli raamatukoguhoidja oli mind nagunii juba rampsis selle järjekorda number üheks pannud. Aga siis juhtus selline asi, et isand rahvakirjanik tuli nädal aega tagasi meile siia Rahva Raamatusse autogramme jagama ja kuidas ma siis ei lähe ja ei võta seda autogrammi. Ja siis juba kindlasti mitte paberitükile, eks.

Nii ta mulle siia koju tuli. Ja peale Viivi Luige on Hargla mul siin vähemasti omateada ainus kirjanik, kelle juba kolmandat raamatut ma siia blogisse usinasti tipin.

Ei saa mina aru, miks mõni inimene ütleb, et Hargla ei kirjuta hästi. Kirjutab küll, isegi väga hästi. Hargla ei pretendeeri süvafilosoofiale, aga tema lugu on alati põnev, haarab esimestest lehekülgedest kaasa ja on kirjutatud väga nauditavalt. Ma pole ka nõus sellega, mida keegi ütles - et algus venivat ja sellel pole raamatu enda põhisisuga mingit pistmist. Täitsa vale. Minu meelest ei veninud miski ja see on juba omaette saavutus, kuna raamatut on 558 lehekülge.

Melchior on küll juba vana, aga kurikaelu ajab ta taga samasuguse januga nagu ikka. Kätte muidugi saab ka, see on selge. Pisut kuuleme ka tema lastest, kellest üks on Lübeckis ja teine Pirital kloostris. Läbi käib ka Wakenstede needuse lõng, aga õige õrnalt.

Melchiori lood ei ole lihtsalt niisama krimi. Kogu see ajalooline taust sinna taha kirjutada, puistata mingeid fakte nagu muuseas - ma ei usu, et see niisama lihtne on olnud. Ja sellepärast ongi Hargla lood midagi enamat kui lihtsalt krimilood. See annab ka mingi muu dimensiooni, viib sind maailma, kus sa iga päev ei ela ja ei saagi elada, ja samas ka ei ole see meile muudest allikatest väga tuntud. Hargla viib meid keskaegsesse Tallinnasse peadpidi sisse ja tutvustab meile tollast eluolu paremini kui ükski ajalooõpik seda teha suudaks.

Veel üks põnev tähelepanek, mis on küll kõigile silmaga näha, aga ega me selle peale eriti ei mõtle - Melchior märkab, et Tallinn on hall linn ja Tartu punane. Tõesti, nii on! Tartus on kõik punasest kivist. Ja Tallinnas hallist.

Kuna noore Melciori ja sellesinatse Wakenstede needuse lugu raamatus päevselgelt pooleli jääb, siis on eeldatav, et Harglal on seitsmes Melchior ilmselt rauas. Mina vaid rõõmustan selle üle, sest seltsimees rahvakirjanikku olen ma nõus lugema tundide kaupa.

Indrek Hargla "French ja Koulu"

"Kuidas ennast tunneb?" küsis hiiglane.
"Tänan, ei ole viga," vastasin ma viisakalt. "Kus Koulu on?"
"Teeme nii, et mina küsin ja tema  vastab, siis läheb kiiremini. (- - - ) Kuidas ta pealkiri on?"
"French."
"Meretagune pealkiri? On väljamaalane?"
"Mitte seal, kus ma sündinud olen."
"On naljahammas ka?"
"Hommikuti ja tühja kõhuga." 

Nii toimub esimene kohtumine rahvamaleva vanema Leibo ja peategelase Frenchi vahel. Nad kohtuvad Maavallas (ilmselt Eesti) Tarbatus ajal, mil Maavallas valitseb maausk, liigeldakse mobiilide ja dirižaablitega ning ärksamad kõrtsipidajad pakuvad mugulate (kartulite), kama ja leiva kõrvale ka pissasid. Peetakse laulutalguid ja rammumeeste lümpjat.

Koulu on küll peremees ja French tema ori, aga peategelane ja tegelik nupumees on siiski French. Igast kitsikusest leidub tal väljapääs, ja peab ütlema, et Koulu roll suuremas osas raamatust on olla ära röövitud ja siis Frenchi poolt päästetud saada.

Peale Frenchi enda võluva loomuse on jutud täis pikitud ka näiliselt hooletult siia-sinna pillutud elutõdesid, nt "Vainu oli poissmees, seda võis kohe näha köögiks nimetatava ruumi kraanikausist, sest erinevalt abielumehest peseb poissmees nõusid enne sööki."
No kuidas sa ei itsita.

Mulle on Hargla ennegi meeldinud, aga see raamat võtab ikka kogu koogi. Ma kohe kujutasin elavalt ette, kuidas Hargla arvuti taga tipib, ise muigab või mõnes kohas lausa itsitab. Sulg on tal igatahes jooksnud erakordselt ladusalt isegi tema enda kohta.

Raamatu tagakaanel on "Frenchi ja Koulut" nimetatud lõbusaks fantasy-romaaniks, mis on "muutunud Eesti ulmekirjanduse kultusteoseks". Ma pean ikka oma ulmekirjanduse mõõdet laiendama, sest minu jaoks on ulme alati olnud kas kauges tulevikus või kuskil universumi muudel planeetidel. Ma üritasin kogu selle 520 lehekülge endale ette kujutada, et see on ulmeromaan, aga no ei õnnestunud. Steampunk - palun väga. Ulme... Nomaitia.

Kokkuvõtteks võib öelda, et igati tore ja lahe suvelugemine. Isegi ei kujuta ette, et "French ja Koulu" võiks kellelegi mitte meeldida, kuna nii süžee kui tegelaskujud on lihtsalt võluvad ja seiklused lõbusad ja samas ka põnevad. Nii et kes veel pole lugenud, andke minna.

Indrek Hargla "Doanizarre udulaam"

Ma ei ole tegelikult väga suur ulmesõber, nt "Asum" ei olnud üldse minu rida. Küll aga sobis mulle galaktika ja pöidlaküüdi raamat väga, nii et ikka oleneb väga raamatust.

Hargla teostest olin varem lugenud nii kõiki Melchiori raamatuid kui ka "Raudrästiku aega", nii et Doanizarre-raamat oli midagi totaalselt uut, kuigi tegelikult Hargla ajajoont arvestades oli see just nimelt vana. Ma olen aru saanud, et ta alustas ulmekirjanikuna ja Melchior oli mingi teise tulemise naljatus.

Inimesed jagunevad Hargla suhtes üsna polaarselt kahte lehte. Kellele ei meeldi üks ja kellele teine asi. Minule meeldib. Ma leian, et Hargla lood on hoogsad, tegelaskujud joonistuvad sellesama hoogsa pintsliga kohe alguses värvikalt välja ja minu jaoks on selline sisu ikkagi olulisem kui vorm, lauseehitus jms.

Nii et kes Harglat või ulmet armastab, sellele on see kindlasti üks mõnus väike amps. Ja peale udulaama allegooria on seal paras annus puhtalt inimlikku tunnet - allaandmise veerele jõudmist, enda uuesti leidmist hoopis uues keskkonnas ja jõudmist uuele tasandile, mis päädib eneseohverdusega ühiskonna hüvanguks.