Andreï Makine "Ühe elu muusika"

"Andreï Makine on öelnud, et esimestest romaanidest saadik kannustab teda kirjutama soov võidelda mõistuse poolt kehtestatud enesestmõistetavuste vastu, mis vangistavad meid ühiskonna poolt etteantud määratlustesse. Pärit ortodokssest kultuurist, mis on tema sõnul poeetiline ja vastandub prantsuse mõistusekultusele, leiab ta, et kõige parem romaan on tegelikult see, millest pole võimalik rääkida, seda lugedes tuleb lasta end sellel kaasa viia, viibida seal kontempleerides ja väljudes leida, et oled muutunud." (Triinu Tamm, järelsõna "Ühe elu muusikale")

Minu teine Makine, esimest saab meenutada siit. Lingi alt saab ka infot Makine'i kohta. Panen lõppu tema pildi ka ja no ta on juba välimuselt ikka selgelt venelane, mitte prantslane. Kui keegi veel kahtlekski. :) 

Olen väga nõus tõlkija Triinu Tamme järelsõnas öelduga, et Makine ei olegi nagu ei prantsuse ega vene kirjanik, sest ta on pigem kuskil seal kahe vahel. Tamm ütleb ka, et kui tavaliselt prantsuse kirjandus vaatab rohkem autori naba, siis Makine võtab ette  väga laiad ja suured teemad ja et tema tegelased on sageli skemaatilised, pigem ajastuoluliste märksõnade ja teemade kandjad. Võib-olla on see skemaatilisus taotluslik, sest kui näiteks Perrini raamatus oli tähtis just nimelt tegelane oma inimlikkuses, siis Makine ei kirjuta niivõrd inimesest kui tervest ajastust ja rahvast. Enamikus (võib-olla ka kõigis, ma päris lõpuni kursis ei ole) tema raamatutes on see 20. sajandi Venemaa, mida ta isiklikust kogemusest tunneb, mida ta mäletab ja mille ahelatest ta Prantsusmaale "ära kargas". 

"Ühe ajastu muusika" räägib loo mehest, paljutõotavast noorest pianistist, kes "dissidentide" pojana valib vangilaagri asemel valeidentiteedi ja sõjaväe teise maailmasõja ajal. Suurem osa sellest väga lühikesest (82 lk) romaanist kirjeldab sõda sellisena nagu see on, isegi stilistiliselt jõhkralt, brutaalselt. Tundub, et pärast identiteedivahetust ja vanemate ära viimist on Alekseil täiesti suva. Pommid kukuvad vasakule ja paremale, no mis siis. Sain näkku haavata, on nagu on. Ei mingit draamat, ei mingit sügavat psüholoogilist traumat. Kui ellu jään, on hästi. Kui ei jää, mis seal ikka...

Raamatukaantel öeldakse, et Aleksei Bergi lugu on ühtlasi Venemaa ajalugu aastatel 1930–1950 ja täpselt nii see on, sest rahvavaenlasteks kuulutamine, Siberisse viimine, teine maailmasõda ja veel pärast sõdagi silmitsi seismine "eelmise elu" ja selle tagajärgedega – selles kõiges on nii palju rohkem kui üheainsa inimese elusaatus. Aleksei on ajastu portree, just nagu eelpool öeldud, sest Makine võtab nii-öelda laiemalt. 

Makine on ilmselgelt kriitiline selle vastu, kuidas Venemaal asjad käivad. Ta lausa defineerib homo soveticust: "Kui ma nad üles ärataksin ja küsiksin nende elu kohta, vastaksid nad kõhklematult, et nende kodumaa on lausa paradiis, ehk mõned hilinevad rongid välja arvata. Ja kui valjuhääldi kuulutaks korraga metalsel häälel sõja puhkemist, läheks kogu see mass liikvele, valmis läbi elama sõda nagu midagi täiesti enesestmõistetavat, valmis kannatama, ennast ohverdama, olles täiesti loomulikult nõus taluma nälga, surma või elu siin jaamahoone poris, liiprite taga laiuvate tasandike pakases." Ta kirjutab ka: ""Teatrientsüklopeedia", mille tema isa kolmekümnendate alguses avaldas, on kõrvaldatud kõigist raamatukogudest. Mõned nimed, kellest ta kirjutas, peavad kaduma, sest kadunud on need, kes neid kandsid." 

Ja ikkagi mainib veebilehel Franceinfo temaga tehtud intervjuu Makine'i "tingimusteta armastust Venemaa vastu", mis kandub (küll ühe teise romaani) "igale leheküljele". Kodu on kodu. 

Andreï Makine "Sõber armeenlane"

Hulk aastaid hiljem sain teada, et jutt oli pooleteisest miljonist hävitatud inimesest. Ja kui Vardan ka oleks seda sünget arvu oma jutus esile toonud, oleks see ikkagi ära kadunud teiste arvude, teiste hukkunute hulka: ligi nelikümmend miljonit surnut Venemaal revolutsiooni ajal ja pärast Stalini tapatalgutes, miljonid anonüümsed või mitte, kes hävitati natsilaagrites... Kui loendatakse miljonites, siis igasugune meeleliigutuse võime nüristub, siiraimgi soov kaasa tunda nõrgeneb. Ja ajaloolise uurimise tulemuseks saab tahes või tahtmatult analüüs, faktide kaalumine ja mõistuslik näitlikustamine, mis libiseb ohtlikult lähedale piirile, kust algab õigustamine. 

Varraku novembriraamat. 

 

Andreï Makine'i nimetamine Prantsuse kirjanikuks on tegelikult mõneti tinglik. Ka teda tutvustav artikkel Vikipeedias alustab tema nimetamisega Andreï Sergueïevitch Makine'iks, nii et ei raamatu pealkiri ega tegevuspaik (Siber) ei peaks lugejale suur üllatus olema. Makine sündis Krasnojarskis, aga kuna ta vanaema oli Prantsusmaal sündinud, õppis väike Andreï (kes siis oli veel ilmselgelt lihtsalt Andrei) temalt juba lapsena nii prantsuse keelt kui sai üht-teist teada ka Prantsusmaast endast. Kui 1987. aastal avanes Makine'ile võimalus õpetajate vahetusprogrammi raames Prantsusmaale minna, siis tagasi ta enam ei tulnudki, vaid palus asüüli ja see palve ka rahuldati. 

 

"Sõber armeenlane" jutustab loo 1970. aastate Siberist, kus kohalik lastekodupoiss sõbruneb põdura armeenlase Vardaniga, kes võlub teda oma erilisusega juba esimesest kohtumisest peale. Vardan viib ta enda poole koju, piirkonda, mida kutsutakse "Armeenia kuningriigiks". Inimesed, kes seal elavad, ootavad kiviviske kaugusel vanglas olevatele inimestele määratavat kohtuotsust.  

Vähehaaval hakkab peategelasele, kelle nime me kunagi teada ei saagi (kuigi kuna Makine ka ise suure osa oma lapsepõlvest lastekodus viibis, võib aimata mõnetist autobiograafilisust), avanema uus dimensioon – on olemas inimesi, kes ei olegi üks suur nõukogude rahvus, vaid rahvas, kellel on pikk ja võimas ajalugu, aga sellest võimsusest ei ole enam järel mitte midagi. Vastupidi, saatuse vingerpussina on sellest võimsast rahvast saanud peaaegu äraneetud rahvas, kellelt on kõik võetud ja kes on langenud jõhkra genotsiidi ohvriks. 

 

Huvitav, et juba teine raamat minu selleaastases lugemisvaras räägib Armeenia genotsiidist. Nii Piret Jaaks oma "Taeva tütardega" kui Makine selle raamatuga küll kirjeldavad mõlemad mingil määral ka tegelikke sündmusi, küll aga on nende fookus mõlemal millelgi muul. Piret Jaaks näitab naise emalõvilikku meelekindlust, kui on ka eriti ränkades oludes vaja laste eest seista. Makine räägib pigem läbi rahvusliku mälu, ja ka raamatu enda tegelastega juhtuvat ei "näita" ta otse, vaid ainult läbi tagajärgede. Hämmastaval kombel on see ehk veelgi liigutavam. 

 

Vardan on kindlasti küpsem kui enamik temaealisi. Aga nõnda juhtub, kui sinu elu varjutavad krooniline haigus, mure vangistatud pereliikmete pärast ja rahvusliku ajaloo paine. Vardan põeb "armeenia haigust", mille ametlik nimi on pärilik vahemere palavik. Peale palaviku kuuluvad selle sümptomite alla veel põletik rindkeres, liigestes ja alakõhus ja kuigi tänapäeval on see hõlpsasti kontrolli all hoitav seisund, siis tol ajal paranemisvõimalus (ja sageli ka väljavaade normaalse pikkusega elu elada) puudus. 

 

The Guardian ütleb, et Makine kirjutab kahekultuuriliselt, ühendades oma Venemaa juured (kirjutab ta ju enamasti Venemaast) ja prantslasliku kirjutamisstiili. Ma olen täitsa nõus, et Makine kirjutab nagu prantslane. Kui ma just eile kirjutasin hispaaniakeelse kirjanduse fluidumist, siis prantslased kirjutavad ikka pigem väga klaarilt, aga natuke filosoofiselt, samas otsekohesusest hoolimata alati hea maitse piirides. Seega, täiesti erinev raamat "Armumistest", mahuliselt isegi veel lühem, aga suudab ikka puudutada.  

 

Raamatu on eesti keelde tõlkinud Malle Talvet. Ma ei suuda hoiduda natuke kroonikalikust killust, et Malle Talveti abikaasa on Andres Mustonen ja vend üks minu enda lemmikõppejõude Jüri Talvet. Siiani on meeles, kuidas Jüri Talvet loengus meile iseenda tõlkes Quevedo luulet luges ja ma mõtlesin, et huh, hästi tõlgib (ma ei mäleta muidugi, mis luuletus see oli, aga ta oli ridadesse nii kõlaliselt kui rütmiliselt terve karja hobuste kabjaplagina panna suutnud). Ju see on siis nendel perekonna viga. :)