Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Maailm on täis täiesti mõttetuid ja arusaamatuid inimesi, võib-olla pole neil omaette olles väga vigagi, aga sinul pole neist mingit kasu, sest nad ei ole sinu inimesed. Ja kui sa leiad nende miljonite hulgast, kusagilt kuu teiselt poolt selle päris oma inimese, siis on see õnnistus, see ongi kõige suurem õnn!" 

Ma olen Vadi romaanidest lugenud seni ainult "Neverlandi", millest ma ei saanudki sotti, kas ta oli nüüd maagiline realism või lihtsalt absurd. Naljakas oli see igatahes. "Kuu teine pool" ei olnud niimoodi naljakas, kuigi omad vallatud hetked olid sealgi. Pigem on see ühe perekonna päris tõsine lugu ilmselt eelmise sajandi kaheksakümnendatest kuni uude sajandisse välja. Ma ei ole ise näinud küll ühtki saadet sarjast "Suletud uste taga", aga mingis mõttes oli see romaan just nimelt sissevaade sellise pere ellu, kes võib-olla nii hirmus väga poleks enda presenteerimist välismaailmale liiga suure õhinaga tervitanud. 

Jutustaja võib raamatus olla küll Tom, aga keskne tegelane on seal ema. Ema, kes küll ühelt poolt on liim, mis peret koos hoiab, aga teisalt ka ilmselgelt kontrollib, eriti ähvardustega oma haige südame tõttu ära suremisest. Kõik muu on lausa klišee – poeg, kellele ema ise tunnistab, et armastab Tomi rohkem kui tütart Kerlit, saamatu isa, kes ise ei mõtle ega tee, vaid täidab komandöri (loe: ema) käsku nagu mõtlemisvõimetu reamees, ja poeg, kes on emaga perest kõige lähedasem ja kelle suurimaks probleemiks on võimetus luua toimivat lähisuhet. Ometi ei mõista Vadi ühtki oma tegelast juba eos hukka, vaid lihtsalt räägib, kuidas asjad on. Ta on jutuvestja, mitte kohtunik. Õnneks on lastel oidu emast ise lahti lasta – Kerli katkestab temaga üldse suhtlemise ja Tom teeb emale selgeks, kuidas ema saavutaks oma unelma, et Tomil kõik hästi läheks: "Ole siis hea ja ära tee selleks midagi."

Üldiselt jääb romaanist kõlama idee sellest, kuidas sinule kõige lähedasemad inimesed võivad tunduda täiesti arusaamatud, aga samas võivad sulle olulised inimesed tekkida su ellu absoluutselt ootamatutest kohtadest. Ning kui oled kord juba leidnud oma inimesed, kes sind mõistavad, siis võib juhtuda, et hakkad ise mõistma ka neid, kellest sa varem kunagi aru saanud pole, ning saad nendega rahu teha. 

Meeldis, kuidas Vadi olustikukirjeldustes vanad head kaheksakümnendad uuesti ellu äratab, olgu see siis vanaema karakullnahast müts (mis näeb välja nagu muti ajud) või koolipeol ämbris kokku segatud kokteil piiritusest, veest, magusast vahuveinist ja sõstramahlast, mis mühiseb võimsalt, olgugi et klimpi tõmbab. Sama elavalt kirjeldab ta juba hilisemal ajal suureks kasvanud Kerli tumerohelist eluviisi. Tomi sõnu kasutades: "Kui tahad laste verega tehtud toodangut, siis need poed oleksid kaugel-kaugel tühermaal, kuhu ei vii teed, ja kui sa siis oled läbi võsa ragistanud ja viimaks kohale jõudnud, seisaks poe ees suur infotahvel, kus on trükitähtedega kirjas: Meil on täna müügil ka ühed eriti mõnusad teksad, millega on kõvasti Gangest mürgitatud, kaks kaheksa-aastast tüdrukut on jätnud nende valmistamisel oma kopsud ja silmanägemise, neid jalga tõmmates lausa tunned, nagu kriibiks keegi küüntega su sääri, see pole lihtsalt sinine värv, mis jääb su kintsudele, need on verevalumid." 

Tekstilise külje pealt on Vadi hoogse sulega nagu Vadi ikka (nagu ilmselt ka näha ülaltoodud katketest). Stilistiliselt on ta sulnis segu absurdivaesemast Kivirähast ja ühest minu kolleegist, kelle häält ma korduvalt Vadi kirjutatud teksti lugedes oma kõrvus kuulma hakkasin. 

Urmas Vadi "Hing maanteeserval"

Urmas Vadi novellikogu "Hing maanteeserval" oli suurepärane lugemismaterjal, aga blogimist olen edasi lükanud, kuna seda polegi kogu selle vahva lugemise peale nii lihtne teha. Võib-olla on sellel oma osa ka just loetud Kõomägi raamatul, mis on samamoodi novellikogu ja stilistilise külje pealt suhteliselt sarnane - paljuski tahaks kirjutada suhteliselt samu kommentaare. Alustades sellest, et ma olen ühte sama autori raamatut juba lugenud - Vadi puhul oli selleks "Neverland", mis ei olnud tema novellidest väga erinev, lihtsalt nüüd oli tema tekst lühivormi kokku pressitud ja selle võrra rammusam. 

Alustame seekord raamatututvustusest. 

"Oma uues novellikogumikus nendib Urmas Vadi, et tahame või ei, kord avastame end maanteeservalt ja küsime, kuhu jäi meie hing? Ja kas armastus kestab kauem kui elu? Aga kirjandus? On meil üldse hingesugulasi? Kas keegi püüab meid kinni, kui me kukume? Mis meist maha jääb? Mida näitab mu sisemine kompass? Võin ma täna teie juures magada?" – Nii võib lugeda raamatupoodide netilehekülgedelt. 

Tutvustusest kumab suhteliselt selgelt läbi hinge müümise teema ja peab tunnistama, et loometegelaste – näiteks kirjanike – puhul võib see küsimus teravalt tõstatuda küll. Näiteks jookseb ühes jutus erepunase niidina originaalsuse lõng. On küla, kus elavad ainult kirjanikud, ja kopeerimine on keelatud umbes sama kõvasti kui nõukogude ajal valitsusevastased pamfletid. Kui keegi õnnetu laenutab alevi raamatukogust Baudelaire'i "Kurja lilled", on tema naine sellest nii heitunud, et annab mehe ise külavanemale üles. End võõrast tekstist mõjutada laskmine saab kurjasti karistatud ja tahes-tahtmata tulevad meelde kõik need kümned korrad, kus keegi väidab, et üks või teine (euro)laul on teise pealt maha viksitud. Kahjuks muidugi päriselus originaalsus alati ei maksa, sest peale mainstream'i on võimalik olla kas originaalne või veider, ja alati pole neil kahel väga vahet. Ja sellega see lugu isegi veel ei lõpe. 

Või siis lugu, kus tegevus toimub ühel väga neutraalsel Läänemere saarel loomemajas, kus peategelaseks kirjanik Urmas. Tema saab hakkama sellega, et viskab sellesse patoloogiliselt rahulikku majja tõelise Molotovi kokteili – ta julgeb kritiseerida kaaskirjaniku luulet! Kas tohib olla loomeinimese vastu kristalselt aus? Või tuleb kaaskirjanikku suhtuda nagu pereliikmesse, keda peab vankumatult ja vastuvaidlematult alati kõiges lihtsalt toetama ja kiitma? Ja ka see lugu sellega veel ei lõpe. 

Kõik pole päris literaadilood ka. Näiteks on kogus lugu, kus inimene tuleb teisele appi lihtsalt aeda korda tegema, aga teatab, et "see vajab kompleksset lähenemist" ja lõpetab sellega, et korraldab kogu aiaomaniku elu ära, kaasa arvatud raamaturiiulid, ja kui omanik lõpuks julgeb end kokku võtta ja küsida, mis värk on, siis selgub, et nad on juba nelikümmend aastat abielus olnud. Olgem ausad - selliseid natuke hädiseid mehi ja naisi, kes kõik enda hoolde ja organiseerida võtavad, on nii Eestis kui mujal maailmaski küll ja veel. 👩

Kuna tegemist on siiski novellikoguga, siis sellist ühest kokkuvõtet ongi keeruline teha ja kõigist lugudest omaette eraldi pole ka mõtet rääkida. Võib-olla saab küll üldistavalt öelda, et Vadi on selline natuke vähem kontsentreeritud Kõomägi. Temaatika ja stiil on piisavalt sarnased, aga päris nii reljeefseid olukordi kui "Perifeeria kangelastes" Vadil siiski pole. "Hing maanteeserval" on mõnus ja rahulik raamat, mis just otseselt ei raputa, aga jätab kindlasti oma vaikse, kuid kindla jälje lugemismällu. 

Urmas Vadi "Neverland"

"Neverlandi" juurde suunas mind sõber Kadri Muhust. Hästi tegi.

See on jälle üks nendest raamatutest, mille tagakaant kinni pannes jääd seda vaatama ja mõtled tükk aega, mis see siis nüüd oli.

Raamat algab nagu raamat ikka - on mingid peategelased, kuskilt midagi hargub, on mingid täitsa tavalised konfliktid. Ja siis läheb äkki andmiseks. Kõigele keeratakse mingi erakordselt vintis vint peale ja raamatu lõpus toimub kuidagi samalaadne efekt sellega, kui mingile asjale keerad ja keerad ja keerad muudkui pinget sisse ja siis lased selle lahti ja kõik läheb mingi vallanduva jõu tõttu ebemetena lendu. Sina vaatad nendele ebemetele kuskile universumisse järele, käed jõuetult rippu.

Vadi ütles ise ühes intervjuus "Sirbile" just "Neverlandi" kohta, et kirjandus peaks olema selline, mis pole kirjutatud ema silmadele. Eks ta enamvähem selline on ka - on kõike, piinliku groteskini välja.

Kaitseliidule ei suuda ma vist enam iial mõelda ilma, et mulle Roman ja tema mäger silma ette ei tuleks.

Ja ma pole päris kindel, kas ma enam kunagi "Kuritööd ja karistust" loen. Kui, siis kindlasti mitte samamoodi nagu varem, kindlasti mitte ühegi kirve vahetus läheduses...

Lisaks annan ma pühaliku tõotuse, et ma ei vooli leivast mitte üht kujukest.

"Neverland" on väga hästi kirjutatud raamat. Seda on hea lugeda ja kindlasti kuulub ta värskema Eesti kirjanduse paremikku. Kõike, mida üks hea raamat tegema peab - ärritama, panema kaasa tundma, muretsema jne - see kindlasti ka teeb.