Katrin Pauts "Minu Muhumaa"

Pean alustuseks ütlema, et ma olin selle raamatu lugemise või mitte lugemise suhtes väga kahtleval seisukohal. Niipalju kui ma kuulnud olin, mida Pauts seal kirjutab, oli see tundunud hoopis ühe teise Muhumaana, hoopis mitte sellisena, kus mina kõik oma lapsepõlve suved vanaema juures veetsin. Muhulasi olen ma ka ju omajagu tundnud ja taas kord on need hoopis ühed teistsugused inimesed, kui need, kellest Pauts räägib.

Ja sellepärast ma olingi kahevahel, kuni tuli isa ja ütles, et näed, ma siin lugesin, tahad ka? Siis otsustasingi, et oma silm on siiski kuningas. Las ma siis loen.

Eks see muidugi tõsi on, et igaühel on oma reaalsus. Raamatu pealkiri ongi ju "Minu Muhumaa" ja  võibki olla, et Pautsi Muhumaa on hoopis teine kui minu oma. Sellest on muidugi eelkõige ütlemata kahju. Lugedes mõtlesin korduvalt sellele, et jah, siin või teises kohas võidi tõesti ebaõiglaselt käituda, aga siiski ei saanud ma lahti tundest, et lõppkokkuvõttes on alati siiski kõik enda teha. Ma ei suuda küll ette kujutada muhulasi, kes hoolimata inimese avatusest ja sõbralikkusest oleksid tema vastu ebasõbralikult meelestatud. Aga mina olen muidugi ka lootusetu optimist.

Üks asi, mille vastu ma vaielda ei saa - kuna sellised asjad juhtuvad ja teiseks ma pole ka kohal olnud - on koolikiusamine, millest õpetajad lihtsalt mööda vaatavad. Seda juhtub.

Tuttav kirjandusteadlane arvas, et Pauts on 'sügavalt tõejärgse ajastu kirjanik', ning siis ma õppisingi ära, misasi on tõejärgne ajastu. Mõte selles, et kuna nagunii pole olemas objektiivset tõde, siis ongi igaühel oma Muhumaa, oma ükskõik mis.

Samas vestluses sain teada, et kuigi Pauts viskab lugejate ette teooria, nagu oleks Juhan Smuul oma lugudes ära kasutanud Vassiili Randmetsa kirjutisi, olevat see teooria siiski nüüd ümber lükatud, kuna Vassli (ema ütleb, et mitte keegi ei öelnud ühegi Vassli kohta ‘Vasseli’ juurde minema) lood olla Muhu muuseumis kenasti olemas.

Kogu oma subjektiivsusest hoolimata oli raamatus ka ikkagi informatiivseid lehekülgi, mis tõesti meeldisid. Näiteks seesamane Vassiili Randmets. Täitsa sürr. :D

Ja minu Muhumaa ei muutunud raamatu lugemisega sugugi. See on jätkuvalt üks vahva ja sõbralik saar, ilusa looduse ja ägedate nännedega, kes ei saagi vanaks.

Katrin Pauts "Öömees"

Ühes mõttes on Kazuo Ishiguro ja Katrin Pauts minu blogis ühel pulgal – mõlemalt on see nüüd kolmas raamat.

Pautsi pole muidugi mõtet mitte mingil muul moel nobelistidega võrrelda, küll aga pean ma tunnistama, et Pautsil läheb ka järjest paremini – kindlasti on see kirjanduslikult kõige kobedam katsetus tema sulest. Maavillasust läheb järjest vähemaks ja ei tundugi enam nagu koolitüdruku kirjanduslik katsetus. Mart Juur muidugi oma Kirjandusministeeriumis kiitis veel Pautsi neljandat raamatut, "Hull hobune". Nojah, miks mitte. Harjutamine teebki ju meistriks.  

Seekord on tegevus kõrvalises maakohas, peamiseks tegevuspaigaks vana raudteesild, mis on tihedalt seotud vana õõvastava Öömehe-legendiga. Öömees käib ja viib inimesi metsa ära ja tagasi need sealt enam ei tule. Eks seal ole päriselt ka muidugi paar verdtarretavat lugu juhtunud, mõrv sealhulgas, ja on ju ka hulle, kes tahavad ise legendi elus hoida. Nii need inimesed surema hakkavad ka.

 Karakterilahendused on ka seekord kuidagi paremad ja rohkem välja kirjutatud kui Pautsil varem. Ühesõnaga – päris hea ajaviitekirjandus, kuigi mitte ka palju enamat.