Édouard Louis "Ühe naise võitlused ja metamorfoosid"

Seda pilti vaadates tundsin, kuidas keel minust kaob. Nähes teda vabana, kogu kehaga tuleviku poole pööratuna, naasid mu mällu need aastad, mis ta oli isaga jaganud, alandused, mis isa lasi talle osaks saada, vaesus, need ta elu kakskümmend maskuliinsest vägivallast ja viletsusest rikutud, peaaegu hävitatud aastat tema kahekümne viienda ja neljakümne viienda eluaasta vahel, vanuses, mil teised õpivad elu tundma, kogevad vabadust, reisivad, kohtuvad iseendaga. 

Alustan taas tänuga Varrakule, kes mulle selle raamatu saatis. Aitäh! 

Eddie Belleguelle oli omal ajal väga katkine poiss väga katkisest perest. See sai selgeks juba esimeses raamatus, mida ma tema loomingust lugesin, "Muutuda: meetod". Ma saan aru, et ka kõik ülejäänud raamatud, mille ta kirjutanud on, räägivad tema enda elust. Vägisi tundub, et Louis kirjutab autoteraapilist kirjandust, mis võib-olla pole veel kirjanduslik termin, aga peaks olema. Tõsi see ju on, et Louis kirjutab kogu enda ja oma pere minevikku selleks, et sellega rahu teha – aga teha rahu ka oma vanematega, keda ta lapsena kunagi ei mõistnud ja kelle pärast tal pidevalt piinlik oli. Õnneks on ta ka veel piisavalt noor inimene ja elu omajagu ees, nii et kui see aitab tal oma deemonitest jagu saada ja elada painajateta õnnelikku elu, siis minu poolest kirjutagu mitu riiulit neid raamatuid täis. 

Kasu pole ju sellest ühekülgne. Louis kirjutab hästi, midagi ilustamata, aga ka dramatiseerimata, ja läbi tema tööde on küll näha, et oma kunagist probleemidele (ja probleemsest pereliikmetele) silma vaatamine on suureks abiks. Kindlasti on tema lugejaskonnas inimesi, kes sellest julgust võiks saada ja eeskuju võtta. 

"Muutuda: meetod" rääkis autori piinlikkusest oma lapsepõlve ja perekonna pärast ja muutumisest haritud linnaelanikuks, kes ringleb elitaarses seltskonnas. "Kes tappis mu isa?" võtab halastamatult ette süsteemi, mis tema invaliidistunud isa ilmselt ka päriselt liiga vara hauda saatis. Ma millegipärast poleks imestunud, kui lapsepõlve-Eddie oleks suurest rõõmust isa üle heisanud väiksemat sorti riigilipu, aga tänane Édouard mõistab, miks inimesed on sellised, nagu nad on, ja et sageli ei ole nendel lihtsalt enda olude suhtes eriti valikut ja sõnaõigust. Ja nüüd siis on ta luubi alla võtnud oma ema elu. 

Kahekümneselt oli tal kaks last, ei mingit haridust ja abikaasa, keda ta juba vihkas, vaid mõne kooseluaasta järel. 

Kuidas küll juhtub, et mõnel veab kohe algusest peale valesti? Ja kui ta teeb vigade paranduse ja sellest hukule määratud suhtest lahkub, satub ta kohe järgmisesse, mis ei ole grammigi parem? Dr Phil ilmselt ütleks, et tegemist on madala enesehinnanguga, nii et inimene ei arvagi end paremat väärt olevat. Alles palju hiljem suudab Monique oma identiteedi tagasi võtta.

Ma alustasin seda raamatut, tahtes jutustada ühe naise lugu, aga nüüd ma saan aru, et sinu lugu on inimese lugu, kes võitles õiguse eest eksistentsile naisena, selle mitte-eksistentsi vastu, millesse sundisid sind elu ja elu mu isaga. 

Monique ikkagi lõpuks selle sammu teha suudab, nagu me Édouardiga mõlemad juba tegelikult öelnud oleme. Ta kolib linna ja nagu Eddie puhul, on esimene reaktsioon ka tema puhul oma taustast täiesti lahti ütlemine ja oma mineviku suhtes piinlikkuse tundmine. Aga Édouardil on olnud ka rohkem aega kõike seedida ja perspektiivi panna. 

Ma ikkagi väga soovitan seda lugeda. See on hea meie empaatiavõimele, pealegi kirjutab Louis ju tõesti hästi. Väike sajaleheküljeline raamatuke on hingelt väga suur ja meie kõigi õnneks läheb Monique'il ka paremini kui tema teisel mehel ja see on üks suur potentsiaalne lootuskiir paljudele oma elus lõksus olevatele naistele, aga miks mitte ka meestele. 

Tänaseks on mul Louisi suhtes ikkagi täiesti soft spot kuskil lugejahinges. Veidral kombel on mulle juba mitu inimest teinud etteheite, et ma teda originaalis ei loe. Niisiis võtan ma selle visatud väljakutsekinda vastu ja tõotan pühalikult, et järgmine kord proovin. 

Èdouard Louis "Kes tappis mu isa"

Varraku kuuraamat, ei mäleta, millise kuu. :) Aga suur aitäh! 

Ma olin äärmiselt üllatunud, kui avastasin, et "Kes tappis mu isa" on varasem raamat kui "Muutuda: meetod".  "Muutuda: meetod" on väga tugev lugu igatsusest millegi muu järele, kuna noor Eddy polnud rahul ei oma kodu, linna ega vanematega. Oma isa näitab Louis seal üsna negatiivses valguses kuni raamatu lõpuni välja, sest alles kodust kaua ära olnuna hakkab ta oma vanemaid mõistma ja selle kaudu on võimalik nendele andestada. 

"Kes tappis mu isa" on aga tervenisti nagu indulgents isale. Raamat on küll pisike, aga äärmiselt tuumakas. Louis otsib ja ka leiab oma lapsepõlvest hetki, mis kas isa olemust selgitavad või mis olid nende ühised toredad momendid. Nii koorub aegapidi lahti lugu isast, kelle äraolek on enamasti Eddyle rõõmuks ja kes igasugust naiselikku riietust meeste juures jälestab, aga kes paar korda pojale vahele jääb – kas siis sellega, et ooperit vaadates pisara pühib või sellega, et tal on sahtlipõhjas noorusest jäänud pilt, kus ta on riietunud cheerleader'iks ja näeb selle juures õnnelik välja. See on mees, kelle lapsepõlve juurde kuulus vägivaldne isa, kes lõpuks pere ka maha jättis. See on mees, kes on püüdnud hoolimata elus tõmmatud halbade kaartide siiski peret ära toita. Ja nii on Eddie sunnitud ütlema: "Mulle tundub tihti, et ma armastan sind." 

Ma proovin midagi sõnastada. Kui ma sellele täna mõtlen, on mul tunne, et su elu on olnud sinu tahte vastu – ja tõepoolest üleni sinu enda vastu – teatavat sorti negatiivne eksistents. Sul ei olnud raha, sa ei saanud õppida, sa ei saanud reisida, sa ei saanud oma unistusi ellu viia. Sinu elu saab keeles kirjeldada ainult läbi eituse. 

Raamat on jaotatud kolme ossa, nii pisuke kui see ka on. Esimene koosnebki mälupiltidest, mis Eddyl oma lapsepõlvest isaga seonduvad. Teine osa võtab juba vaikselt ette raamatu pealkirja, alustades sellest, kuidas Eddy poolvend oma kasuisa kallale läheb. Aga kolmandas osas läheb Louis juba väga konkreetseks, lugedes ette kõik suured poliitikud, kelle võimuloleku ajal võeti vastu seadused, mis tema tööõnnetuse tagajärjel invaliidiks muutunud isast tegi riigi silmis lihtsalt loodri, puhtalt sellepärast, et ta ei töötanud. See, miks ta töötada ei saanud, ei omanud poliitikute jaoks mingit tähtsust. Nii jõuabki ta järeldusele, et neli järjestikust presidenti on paras vastus raamatu pealkirjas esitatud küsimusele. Väikese inimese suur mure ja omaenda elu lõksu sattumine ei huvita lihtsalt mitte kui kedagi. 

Ma sain sellest aru, kui ma Pariisi elama läksin, kaugele sinust: domineerijate klass võib kritiseerida vasakpoolset valitsust, nad võivad kritiseerida parempoolset valitsust, aga ükski valitsus ei põhjusta neil mitte kunagi seedeprobleeme, ükski valitsus ei murra kunagi nende selga, ükski valitsus ei vii neid kunagi mere äärde. Poliitika ei muuda nende elu, või kui, siis väga vähe. See on samuti kummaline, nemad on need, kes teevad poliitikat, aga poliitikal pole nende elule peaaegu mingisugust mõju. Domineerijate klassi jaoks on poliitika enamasti esteetiline probleem: mõtlemise viis, maailmanägemise viis, oma isiku konstrueerimise viis. Meie jaoks oli see elu ja surma küsimus. 

Nii ongi vast kohane jätta raamatu žanr lihtsalt määratlemata. Algab see memuaarina, aga lõpeb väga terava ühiskonnakriitilise esseega, mille lugemine teeb korraga nii kurvaks kui kurjaks. Küll aga tahan kindlasti öelda, et kuigi "Kes tappis mu isa" tõlkija ei ole Tõnu Õnnepalu (nagu "Muutuda: meetodil"), siis Heli Allik ei jää küll kuidagi alla. Huvitav ongi, et kuigi stiililt on kaks raamatut tuntavalt erinevad, ei oska ma isegi arvata, kas tegemist on tõlkijate erineva käekirjaga – pigem ma arvan, et ka originaalis on need stiili poolest erinevad, kuna sisu on lihtsalt hoopis teine. Eks kirjanik valib vahendid vastavalt eesmärgile. 

Édouard Louis "Muutuda: meetod"

"Kas kirjandus suudab tänapäeval muuta inimese elu? Noor prantsuse kirjanik Édouard Louis on tõestuseks, et see on veel võimalik,» märgib kultuuriajaloolane Marek Tamm. «Autobiograafiline jutustus «Muutuda: meetod» on kriipiv lugu lapsepõlve ahistavast maailmast, kust autoril õnnestus pääseda tänu kirjandusele, tänu raamatutele. See teos on ühtaegu nii sügavalt isiklik tunnistus kui ka terav sotsiaalne kriitika, ent samuti kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda." (Postimees, 19.02.2024)

Varraku veebruariraamat. 

Ma tahtsin seda kohe, kui veebruaris ilmuvate raamatute nimekirja nägin. Puhtalt sellepärast, et selle on prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu, kelle nimi on mulle nagu porgand eeslile. (*Viskab pilgu raamaturiiuli ülemisele korrusele, kus kõik mu Õnnepalud kenasti üles rivistatud on.) 

Édouard Louis on kirjaniku poolt endale ise võetud nimi. Sündides oli ta Eddy Bellegeule, aga kuna terve raamat (ja tegelikult mitu raamatut veel enne seda) räägib sellest, kuidas ta oma lapsepõlvest ja sünnikodust lahti üritab murda, siis pole midagi imestada, et protsessi käigus ka nimi muutub. Kogu see protsess ongi täpselt nii metoodiline nagu pealkiri ütleb. Samm-sammult, päev-päevalt töötab noor Eddy selle poole, et mitte ainult elus edasi liikuda, vaid öelda täiesti lahti oma elust vaeses ja räpakas kodus, räuskava ema ja joodikust isa seltsis ja saada vaat et sõna otseses mõttes täiesti uueks inimeseks. Juba linna gümnaasiumi saamine on väga suur asi, aga iga samm edasi näitab Eddyle, kuhu kõik veel liikuda on – puhtamaks, siledamaks, targemaks, ilusamaks, haritumaks. Elu on Eddy vastu küll piisavalt armuline, viies teda kokku inimestega, kes teda vajaliku know-how'ga (ja ka materiaalsete vahenditega) varustavad, aga ka uuest elust Amiensis ei piisa. Sest on ju veel ka Pariis ja École Normale Supérieure, Prantsusmaa üks ihaldatumaid ja prestiižsemaid koole. Pariisis omakorda on rikkad härrased, sponsorid, kes jagavad Eddy sättumust, nii et tegelikult ei teagi lõpuks, kes seal keda ära kasutab, aga lõpuks võib küll öelda, et Eddy liigub ihaldatud seltskonnas, ihaldatud rõivis ja räägib sundimatult täiesti ennekuulmatult intelligentset juttu. Metamorfoos on täielik. 

Ja kuigi nüüdseks juba ammu Édouardi nime kandev Eddy on jõudnud täpselt sinna, kuhu ta on soovinud jõuda, märkab ta peagi, et see seltskond ei rahulda tema vajadusi absoluutselt ja kuigi ta ei taha küll iial elada sama elu, mis ta lapsepõlves elama oli sunnitud, vaatab ta möödanikku läbi hoopis uue elukogenud spektri. 

Édouard Louis on ühes intervjuus Medium portaalile ise öelnud, et tema raamatuid võib nimetada paradoksaalseteks – ta kirjutab töölisklassist (oma pere puhul nimetab ta seda "töötuklassiks", sest kellelgi tema peres polnud püsivat töökohta) ja töölisklassile, nende elu parandamiseks, aga ilmselt ei loe mitte ükski neist inimestest tema raamatuid kunagi. Tõsi ta ilmselt on, kuid samas ta loodab, et kuidagimoodi suudavad ta raamatud siiski nende inimeste elu parandada, just nagu Simone de Beauvoiri raamatud muutsid elu naiste jaoks (isegi nende jaoks, kes Beauvoiri ei lugenud). Huvitava faktina märgib ta ka seda, et suurem jagu prantslastest literaate on kodanlased, kes tegelikult ei mõista töölisklassi elu. Vähe sellest, ka Louis’ enda esimene käsikiri, kus ta oma lapsepõlvest kirjutab, lükati mitme kirjastuse poolt tagasi, sest "mitte keegi Prantsusmaal ei usu" tema poolt kirjeldatud igapäevaelu. Nii vaeseid Prantsusmaal ju ei ole! 

Kuigi kõik Louis’ teosed on autobiograafilised, kutsub ta neid ise romaanideks. Seda põhjusel, et tema nägemuses tähendab romaan struktureeritust ja konstruktsiooni ning mitte iga struktureeritud ja konstrueeritud raamat ei ole tingimata puhas ilukirjandus. 

Ja kas me palun võime korraks veel peatuda tõlkel? See on otsekui hõrk gurmee, Louis à la Õnnepalu, kus koostisaineid on koheldud tõelise respektiga ja roog on lugejale filigraanselt serveeritud. Iga suutäis on tõeliselt dekadentne nauding. Selle raamatu sisu ja vorm on nii kvaliteetsed, et peaaegu tekib kahetsus, et raamat juba ongi läbi ja kellelgi teisel on see imeline kogemus veel ees.