Pean kohe täheldama, et lugesin 1966. aasta LR väljaannet (tlk August Sang), mille lõppu on lisatud Roger Garaudy pikk uurimuslik essee Kafkast. Tundub, et vaid mõni aasta hiljem kuulutati Garaudy Nõukogude Liidus persona non grata'ks, aga Eesti kirjandusskeene võib küll ilmselt olla tänulik, et see kirjutis Henno Rajandi tõlkes juba lugejateni jõudnud oli. Garaudy filosoofiaharidus piilub muidugi läbi igast reast ja reavahest ja ma olen päris kindel, et päris palju oli seal ka mõttekordust. Olen siiski tänulik, et sain Kafkast parema ülevaate, kui üks tema teistest raamatutest isolatsioonis loetud teos mulle muidu võimaldanud oleks.
Üks suuremaid vastuolusid Kafka elus, mille juurde ka Garaudy aina ja aina tagasi jõuab, on ühelt poolt Kafka põlgus bürokraatliku süsteemi vastu, mis inimese koos tema õiguste ja vajadustega lihtsalt katki hekseldab nagu hakklihamasinas, ja teiselt poolt tema igapäevane töö ametnikuna just sellessamas bürokraatlikus süsteemis. Ilmselt see ongi üks põhilisi jõude "Protsessi" taga, kus Josef K. ühel ilusal hommikul ametnike poolt üles tiritakse, vahistatakse, üle kuulatakse ja isegi uuesti vabastatakse, nii et ta saab oma tööd pangas jätkata, aga ometigi on alanud protsess, mille üle tal puudub igasugune kontroll. Alustuseks ei ole tal isegi elementaarset infot selle kohta, milles teda süüdistatakse (ja teadmata see jääbki) või kes seda teeb. Isegi kohtu peab ta ise üles leidma, nii et kogu see ekslemine ja pimeduses kobamine nii füüsilistes pööningukoridorides kohtusaali või -ametnikke otsides kui ka sümboolses tähenduses maalib pildi, mis ilmselt samastub Kafka enda nägemusega teda ümbritsevast maailmast.
Viimastel aastatel aina enam kõlapinda ja tähtsust omandanud Deci ja Ryani enesemääramisteooria, millest ka meie oma koolis väga tugevasti lähtume, näitab, kui tähtis on inimese rahulolutunde jaoks kuuluvuse tunnetamine. Garaudy räägib pikalt sellest, et Kafka nagu ei kuulunudki ühtegi sotsiaalsesse või vaimsesse ühiskonda päriselt. Ta elas Tšehhimaal, Austria-Ungari valitsuse all, oli saksakeelne, aga siiski juut, nii et ükski grupp teda päriselt ei tahtnud. Ta isa oli suurtööstur ja esindas paljut, millega Kafka ei nõustunud, nii et päris rahupaika ja "oma inimesi" ei leidnud ta ei kodus ega väljaspool kodu. Võib ju olla, et just tänu sellele pidevale rahutusele ja võõrandumisele sündisid tema surematud teosed (sest just neid teemasid need tunduvad kajastavat), aga ikkagi ei saa ma siinkohal üle kergest nukrusest, et inimene peab kogu oma elu ära elama nii, et ta õnne ja rahulolu tunda ei saagi.
Üks äärmiselt huvitav fakt on ka see, et Franz Kafka üleüldse Austria kirjanikuks kuulutatud on. Enamuse oma elust elas ta ju Tšehhimaal, aga nagu juba ennegi mainisin, oli see piirkond toona Austria-Ungari osa ja tegelikult Kafka ka suri Austrias ja kirjutas saksa keeles. Nõnda ongi austerlased ta monopoliseerinud ja mis sinna siis ikka teha.
Mida siis kokkuvõtteks öelda, kui tahta ikkagi veel kord tulla tagasi "Protsessi" juurde, mis õigupoolest peaks ju selle blogi sisu peamiselt olema. Usutavasti ongi "Protsess" suuresti autobiograafiline, mida leiab ka Garaudy. Pole oluline, mis on Josef K. tegelikud tunded, soovid ja arvamused. Kui sind kord juba protsessi kistakse, ei ole sealt enam väljapääsu. Nagu peategelasele selgitab ka kohtukunstnik, on inimesel kolm võimalust: tegelik õigeksmõistmine (mida ei juhtu mitte iial), näiline õigeksmõistmine (mis ei lõpeta protsessi, vaid sellest saab üks igavene ringkäik süüdistuste ja näiliste õigeksmõistmiste vahel) ja venitamine (mille käigus tuleb pidevalt valvel olla ja protsessi aina käimas hoida). Selge on üks – väikest inimest ei tiri sellest hammasrattast välja enam mitte keegi ja isegi kui süüdimõistvat otsust ei tule, siis nii rahaline kui vaimne laostumine on üpris kindel. Võib-olla on Kafka oma peategelase suhtes isegi halastav, kui laseb tema piinad kahel klounil (mis ehk näitab Kafka suhtumist süsteemi) suhteliselt ruttu lõpetada.
On tekkinud tahtmine järgmiseks lugeda midagi tekstiliselt lihtsamat ja sisuliselt helgemat. Aga klassika on põhjusega klassika ja "Protsess", kuigi kindlasti lugeja suhtes nõudlik, toidab vaimu küll.
