Buchi Emecheta "Second Class Citizen"

Dakaris elades lugesin puhtalt uudishimust läbi Emecheta romaani "Joys of Motherhood", mis oli koolis kohustuslik. "Destination Biafra" järgnes kohe, kuna tundus, et olin avastanud täiesti tundmatu pärli. Tol ajal ei teadnud ma Aafrika kirjanikest ülepea mitte midagi ja üllatus oli värskendav ja suur. 

"Second Class Citizen" jutustab noore nigeerlanna Adah' loo. Tema esimene õnnetus Nigeeria ühiskonnas seisneb selles, et ta sünnib tüdrukuna, ning juba see määratleb ta teisejärguliseks. Nigeeria on nimelt isegi Aafrika kontekstis üle keskmise meestekeskne. Ainult tänu oma põikpäise sihikindluse tõttu saab Adah' korraliku koolihariduse ning kindlustab endale hea töö. Ta saaks edasi õppida, sest töö võimaldab tal lahedasti ära elada, aga seda on meil kõigil siit Euroopast hea öelda. Adah on teismeline ja tema DNA ei luba tal veel aimata, et kõige parem oleks tal omaette. Adah abiellub ja kahekümne esimeseks eluaastaks on tal juba neli last. 

Abikaasa Francis on sedasorti mees, kes sõidab ära Londonisse, et hea haridus omandada, aga loomulikult peab tema keskenduma õppimisele ja tööd teha ei saa, sestap peab Adah teda oma palgaga Nigeeriast üleval pidama. Hoolimata sellest, et tal on juba selleks ajaks kaks väikest last. Õnnetuseks on Adah'l endal ka unistus - elada koos abikaasaga Inglismaal, kus oleks ju ometi temalgi võimalik ülikoolis käia, saada hea töö ja elada palju paremini, kui see Nigeerias elades võimalik oleks. Nii võtabki Adah oma kaks last ja pambud ning sõidab Londonisse. 

Kõik unistused lendavad vastu taevast. Adah' saab küll päris hea töö ja sellest nende pere ka söönuks kuidagimoodi saab, kuid nad peavad elama lutikatest mustavates kubrikutes, Adah jääb aina rasedaks ja üks sünnitus saadab ta peaaegu loojakarja. Francis kukub läbi kõigil eksamitel, aga ometi pole tal sugugi aega tööle minna ja isegi laste järele vaatab ta pika hambaga. Tagatipuks muutub ta ka vägivaldseks ja Adah' peas võtab aina selgemini maad mõte, et ta on enamat väärt. Alles siis, kui Francis põletab ära Adah' esimese romaani käsikirja, käib naise peas see viimane klõps ära ja 21-aastaselt kolib ta lõpuks Francise juurest kõigi oma nelja lapsega tükkis minema. 

See raamat räägib tegelikult väga ja väga paljude aafriklaste loo. Millegipärast on neil seal peas see Euroopa õhuloss - Euroopas on õnnelikud ja rikkad inimesed, ilusad kodud ja autod. Nii nad oma ilusad aedadega majad, suured pered (kes kõik aitavad meeleldi lapsi kasvatada) ja head töökohad jätavadki ning lähevad oma Euroopa unelmat taga ajama. Ja lõpetavad nagu Adah ja Francis. Francis oleks muidugi Nigeerias ka jobu olnud, aga vähemalt oleks nende elujärg olnud kordades parem, nad oleksid paremini sobitunud kultuuriruumi ja kindlasti ei oleks nad seal olnud "teise järgu kodanikud", nagu mustanahalisi Inglismaal vaadati. Ilmselt vaadatakse siiamaani. Isegi raamatu lõpuks ei mõelnud kumbki kordagi, et äkki läheks ikka Aafrikasse tagasi, kuigi elu ei läinud nagu üldse paremaks. Nad olid ju ometi Inglismaal ja Inglismaa on ju nii palju parem kui Nigeeria! 

Muidugi on ka teistsuguseid lugusid - meie erakoolist IB-diplomitega maailma lennanud rikaste perekondade väga hea gümnaasiumiharidusega noored aafriklased on üle keskmise edukad. Minu endistel õpilastel on ette näidata heade ülikoolide diplomid, nad on endale teinud nime tööturul ja paljud neist on õnnelikus mittetraditsioonilises abielus (loe: naine on mehega võrdne), enamik neist rahvuskaaslastega. Neil läheb tõesti hästi ja mul on nende üle siiralt hea meel. Oma lapsed ikkagi. Aga selleks peab eriti Aafrikas olema elus vägagi korralik stardipakett, sest head haridust saab seal ainult suure raha eest. 

Mul on ikka ka mõni õhuloss. Üks neist on see, et aafriklased saavad aru oma kodu ja kultuuri suurest väärtusest ja sellest, et nende "teise järgu kodaniku" staatus on vähemalt neil, kes Aafrikas elavad, ainult peas. Nad on harjunud sajandeid mõtlema, et otsutajad ja võimukandjad on valged, ja isegi kui nende riigid on praegu iseseisvad, on neil ikka veel tunne, et inglased või prantslased - mis koloonia nad siis parasjagu olid - teeks neid asju paremini. Enesekindluse puudus on paljude probleemide vundament. 

Emecheta kirjutab nii, et on hea lugeda ja lihtne peategelast mõista. Tundub, et see raamat on sündinud südamevalust ja frustratsioonist, nagu teisedki Emecheta raamatud, mida ma lugenud olen. Ta lõpetab raamatu hetkel, mil Adah on just Francise oma turjalt maha raputanud, ja ma tahaksin nii väga loota, et nüüd saab ta kirjutada raamatu, saab töötada ja kogu teenitud raha hoida endale ja lastele, mitte seda oma puukabikaasa peale raisata. Tahaksin loota, et lapsed saavad korraliku hariduse ja et neist on emale ka vanaduspõlves palju rõõmu. 

Aga ega ma ju ei tea. 

Chimamanda Ngozi Adichie "Half of a Yellow Sun" ("Pool kollast päikest")

Ma pean muidugi täheldama, et nii pikka vahet ei ole mu blogipostitustel vist olnudki. Eks oli tegureid - olime perega pea nädala Lõuna-Eestis ja seal ei olnud lugemiseks üldse mahti. Ja ka raamat oli jube paks, nii et siin laste ja tõlketöö ja kõige muu vahel end jagades läks ikka aega.

Ausalt öeldes tahtsin ma seda eesti keeles lugeda, aga olin tugev ja ei ostnud. Läksin hoopis raamatukokku ja seal eestikeelset polnudki hetkel saada, oli hoopis ingliskeelne. Mis mul selle vastugi võiks olla. Aga kuna mulle käib viimasel ajal - võibolla pisut kallutatult - närvidele see, et tõlkijatest keegi kusagil eriti rääkida ei taha, kui mingitest väljamaa raamatutest juttu on, siis mina näed ütlen, et eesti keelde pani "Pool kollast päikest" ümber Triinu Pakk. Kahjuks ainult ma ei oska teda rohkem siinkohal kiita, asjaolude tõttu. Asjaolu on ilmselt raamatu populaarsus.

Mul on väga hea meel, et Chimamanda Adichie ja ka Chinua Achebe Eestis nii laia kõlapinda on leidnud. Eriti just selliste raamatutega, mis ei räägi mingist tohutu kuulsast sündmusest või sellisest eeldatavast kultuurist, mida kõigile kogu aeg Aafrikast rääkides kandikul ette pakutakse. Neist raamatuist mitte kumbki ei ole klišeeline.

Adichie on ette võtnud teema, mis on ilmselt Nigeeria üks suuremaid ajaloolisi valupunkte - Biafra. Ausalt öeldes ma ei teagi paraku, kuidas uuema aja nigeerlased ja eriti igbod sellele episoodile oma ajaloos vaatavad. Ilmselt uurin ma selle ka välja, kuna mul on tänu viiele Aafrika-aastale jätkuvalt kõvasti igbodest sõpru ja tuttavaid ja huvitav oleks teada, kas sellele tänapäeval kohalikes koolides näiteks üldse mingit tähelepanu pööratakse, sest jutt käib paariaastasest periooodist ja ma pole kindel, kui palju nad seda üldse mäletada tahavad.

Igbod ei ole Nigeeria suurim suguharu, küll aga on nad need, kes kõige rohkem silma hakkavad. Nad on häälekad ja tegelevad enamasti äriga, mis juba iseenesest nad üsna kenasti pildile paneb. Ka Dakaris oli hulganisti igbodest ärimehi ja ma võin omast kogemusest öelda, et see pole mingi vaikne bisnis. Kuna nad said järjest enam mõjuvõimu, hakkasid nad kuuekümnendate keskel hausadele, jorubadele ja kellele iganes veel närvidele käima ja nad hakkasid igbosid kõrvale puksima. See omakorda ei meeldinud igbodele, kes teatasid, et nemad löövad nüüd suurest Nigeeriast lahku ja teevad oma riigi, Biafra Vabariigi.

Ma pean tunnistama, et maailma Transnistriad on minu jaoks äärmiselt intrigeerivad. Osadel läheb paremini ja osadel halvemini. Biafrat küll mõned riigid isegi tunnustasid, aga mingit vabariiki nad üles ehitada ei saanud - riik algas ja lõppes sama kodusõjaga. Transnistria muudkui eksisteerib aastast 1990, aga mitte ükski iseseisev riik teda tunnustanud ei ole. Kuidas nendel see õnnestub, ei suuda minu aju päriselt mõista. Aga Kosovo jõudis ka päriselt iseseisvuseni.

Adichie kirjutab Biafra lahti inimese seisukohast - mida mõtlesid ja tundsid inimesed perioodil, mis asjad nii kaugele viisid, et midagi inimeste kollektiivses ajus plahvatas ja nad otsustasid võtta ette nii radikaalse muutuse. Kuidas hakkas tööle mõlemapoolne propagandamasin, nii et isegi kui objektiivselt võttes oli ammu juba selge, et see saab vaid ühtmoodi lõppeda, oli isegi nälgivatel biafralastel ikka veel vankumatu usk võitu. Ja nälg. Uskumatu, kõikehõlmav, tappev ja sandistav. Teated surmast, valeteated surmast. Must turg. Vaesus. Põgenikelaagrid. Südantlõhestav optimism. Ja lõppkokkuvõttes palju vastamata küsimusi, palju jäädavalt kadunud inimesi, lõpetamata otsi.

Kõige rohkem kummitama jääb Inglismaalt pärit ajakirjaniku raamatus kirjutatava romaani pealkiri: "The World Was Silent When We Died".

Nii et kui sul ühel hetkel on kõrini roosadest ajaviiteromaanidest või ükskõik mis sorti põnevikest ning oled valmis selleks, et päriselus juhtub palju suuremaid koledusi kui Stephen Kingi või Lars Kepleri raamatutes, siis "Pool kollast päikest" tasub kindlasti-kindlasti süvenemist, võtku see isegi sama kaua aega kui minul.

Chinua Achebe "Kõik vajub koost"

Sõidame Muhusse suguvõsa kokkutulekule. Mina loen äsja raamatukogust võetud raamatut. Minu ghanalasest mees heidab rooli tagant pilgu. "Ah, this is Things Fall Apart!" Selgub, et Ghanas on seda kohustusliku kirjandusena loetud.

Ja ei ole ka mingi ime. "Kõik vajub koost" on kindlasti väärt, et seda vähemasti Aafrikas suisa kohustuslikus korras loetakse.

Raamatu on imeliselt tõlkinud Heili Sepp ja kui ma vahel olen liigsete allmärkuste üle nurisenud, siis siin on nad kõik omal kohal.

Raamat räägib Okonkwo loo, kes on selline omamoodi self-made-man väikeses Nigeeria Igbo-külas. Igbod on üks Nigeeria suguharu, kellega me ka Senegalis elades kõige rohkem kokku puutusime. Nendel on veel nüüdki väga tugevad traditsioonid ja sageli tulevad need ikka veel enne kõiki muid põhimõtteid, mis inimestel moraali, religiooni või muu valdkonna mõttes olla võivad. Nad on üsna eneseteadlikud ja mehed ka naljalt mujalt naist ei võta kui omade seast.

Okonkwo külaski on auasi olla tugev ja eneseteadlik ning oma õiguste ja põhimõtete eest võidelda. Kui kohalike tavade vastu eksid, pagendatakse sind oma külast välja, näiteks seitsmeks aastaks, mõnes külas ka eluajaks.

Aga veel suurem kui au on kohalikud jumalused ja nende tahe. Jumalad otsustavad, millised lapsed võivad elama jääda ja millised mitte. Jumalad otsustavad, kas sa saad sel aastal jamssi või mitte. Ja nii edasi.

Kui tuleb valge mees oma uue usuga, siis tekib loomulikult konflikte igal rindel - nii maiste kui taevaste vägede vahel.

Minul kui viis aastat Lääne-Aafrikas ja igbodega tihedalt suhelnud inimesel oli seda tõesti nostalgilinegi lugeda. Kõik need söögid ja asjad... Suu hakkas vett jooksma. Bitterleaf soup, egusi soup, fufu, kõiksugu toredad ja maitsvad asjad käisid pidevalt läbi. Õnneks on tänapäeval võimalik Eestis vähemalt jamssi ja fufu'd kätte saada, nii et kuigi see on kallis, siis maitse saab aeg-ajalt suhu.

Aga need, kellel Lääne-Aafrika toiduga intensiivne suhe puudub, naudivad raamatut kindlasti samuti, kuigi teistel põhjustel. Achebe kirjutab lihtsalt, aga tähtsamad asjad on ta suutnud kirjutada ridade vahele, ja seda üsna fortissimo - eriti kui tõesti koost vajuma hakkab kõik, mida on sugupõlvede kaupa kalliks ja ainuõigeks peetud. Konflikt uue ja vana kultuuri vahel ei annagi tegelikult lõpuni välja mingit ühest tulemust ega vastust küsimusele, kumb see siis nüüd targem on.

Kui me seal ninapidi viis aastat koos olime, siis minulegi olid paljud igbo kultuuri mõtted võõrad - näiteks käivad nende naised (mitte küll kõik) siiani tänaval meeter maad mehest taga ja teevad ära kõik kodutööd, isegi kui nad tööl käivad, täpselt samu pikki päevi kui nende mehed. Aga kui ma Aafrikas üldse ühegi asja ära õppisin, siis on see just see, et mitte keegi ei tohiks hakata ühelegi kultuurile ette kirjutama, mida nemad tahtma peaksid. Igbo naised kasvavad maast madalast oma tulevastele meestele, ja isegi kui meie silmis on selles paljugi viltu, siis see ei ole meie asi. Eriti kui need naised niimoodi ise elada tahavad.

Mul on väga-väga hea meel, et ka Aafrika kirjanikke nagu Achebe ja Adichie on hakatud eesti keelde tõlkima. Kindlasti on need lugemist väärt, kindlasti ei ole neil ainult eksootikaväärtus. Nendel on ikka tõsine kirjandusväärtus. Minu unelmates hakatakse tõlkima ka Buchi Emecheta raamatuid, mis ausalt öeldes on neist kolmest siiski minu lemmik. Ehk jõuan ära oodata.

Lõpetuseks raamatupildile lisaks ka veel üks koduköögine pilt. :P

Chimamanda Ngozi Adichie "Americanah"

Jälle kingitus, seekord sõber Piretilt Hollandist. Esiteks ootas see tükk aega, millal järg selleni jõuab. Teiseks võttis see ka siis kaua aega, kui ma kord alustanud olin. Raamat on paks ja peale selle väga pisikese šriftiga kirjutatud, nii et tavalehekülgi oleks seal ilmselt olnud 700 või nii.

Lugu algab ja lõpeb Nigeerias. Ifemelu on noor tüdruk, kes riigis valitsevate segaste olude tõttu lahkub ja läheb ülikooli Ameerikasse. Algus on raske, aga siis elab ta sinna sisse, leiab paar boyfriendi ja avastab, et on olemas selline asi nagu rass. Ja et sellega on inimestel probleeme. Ifemelu hakkab kirjutama sellekohast blogi - aafriklased, afroameeriklased, valged ameeriklased, latiinoameeriklased ja igasugu vääritimõistmised, mis nende vahel tekivad.

Peab ütlema, et olles ise viis aastat Aafrikas elanud ja eriti palju nigeerlastega suhelnud, oli see üks ütlemata põnev lugemine. Üldiselt mõistsin ma Ifemelut hästi, aga eks temagi langes vahepeal sellesse lõksu, et kõik nagu peaksid teda mõistma, aga temal endal tundus olevat teise poole mõistmisega pisut raskusi.

Vahepeal läks asi ka natuke venima ja lõpp oli kuidagi kohustuslik, aga muidu üldiselt kirjastiili poolest, loo poolest ja perspektiivi poolest ka oli meeldiv lugemine. Ei pea kahetsema sihitult kulutatud tundide pärast. Soovitan. Minu käest saab laenata. :D