Holly Watt "Meie vanad tapvad tõed"

Aitäh Varrakule veebruariraamatu eest! 

"Meie vanad tapvad tõed" on maiuspala põnevike armastajatele, võin kohe alustuseks ära öelda. Ausalt öeldes ma sisukirjeldust lugedes lõpuni kindel ei olnud, kas see on nüüd krimiraamat või lihtsalt psühholoogiline põnevik, mis omast kohast oli peaaegu pimekohting raamatuga. Teada oli küll see, et mingid saladused seal paljastuvad ja mingil hetkel on küsimus elus ja surmas. Nii ka oli. 

Alapealkiri oleks vabalt võinud olla ka "Kakskümmend aastat hiljem", sest just sel eesmärgil vanad ülikoolisõbrad kokku saavadki – ülikoolipõlves panid nad kõigi sõprade kohta kirja ennustuse, mis neist kahekümne aasta pärast on saada võinud, ja nüüd tulevad nad kokku neid lugema. Tegemist on tänaseks üsna kirju seltskonnaga. Ivost on saanud suur ärihai, Aydast tippadvokaat, Maggie on üsna korraliku karjääri teinud ajakirjanik (nagu Watt auhinnatud ajakirjanikuna isegi), Jude kahjuks on langenud substantside küüsi, Elizabeth ja Ollie on olnud abielus ja lahutanud, Rory on poliitikas ja Finley püüab oma Afganistani-kogemusega toime tulla. Ja Lily on äsja surnud, kusjuures pole selge, kas ta selle metroorongi ette kukkus või hüppas või on võimalik veel mingi kolmas, mõeldamatu variant.  

Tegelikult see ühel hetkel ikkagi krimiks kisub, kuigi ei politsei ega eradetektiivid ei ole loosse segatud, sest mida sa neid segad, kui tõendeid ei ole, on ainult järjest lahti kooruvad minevikusaladused ja sünnivad aina uued kahtlused. Tegevust näidatakse lugejale läbi Maggie silmade ja tema, ärgem unustagem, on uuriv ajakirjanik. Nagu igale heale kriminullile omane, toimub tegevus nn suletud süsteemis, Ivo mõisas Wintercrossis, linnadest kaugel Dartmoori nõmmede vahel. Kes sees, see sees, kes väljas, see väljas. Ja raamatu lugemise selguse jaoks on alati plussiks, kui tegelasi on kontrollitud hulk ja neid ei jaluta plejaadide kaupa aina uute tegevusliinidega läbi. 

Ega ma rohkem sisust rääkida ei saagi. Aga võin öelda, et neelasin selle paari päevaga alla. Hirmsasti oli vaja teada, kuidas lugu laheneb. Oli vaja teada saada, kas mu kahtlused, et mõni inimene on liiga täiuslik, vastab tõele, ja kuidas nende pealiskihid murenevad, kui üldse. Oli vaja näha, kas minu kuri kahtlus, et sellise ehitusega majas võib asi minna väga närvesöövaks, vastab tõele. Ja isegi kui selgub tõde, kuidas sellest nii kinnises süsteemis üldse teisest otsast eluga välja tulla. 

Koolivaheaega väga sobilik samas kerge, kuid väga põnev ja hästi kirjutatud raamat. Kõik need ennustused ja minevikusibula koorimised on tõesti suurepäraselt konstrueeritud ja tõlge oli ka sujuv (Krista Suits). Kiidan oma seekordse valiku heaks. :) 

Mati Laur "Talurahva seksuaalkäitumine 18. sajandi Liivimaal"

Ajasin selle raamatu ära õpetajate toas ajalooõpetaja käest. Faktis, et see oli ajalooõpetajal, peaks juba väljenduma ka see, et tegemist ei ole mingi "sellise" raamatu, vaid tõelise ja tõsise ajaloolise uurimusega, mis kobrutab viidetest ajalooürikutele. Nagu ka autor ise ütleb, ega me ei tea ju 18. sajandi talupoegadest Eestis palju midagi. Teame ainult üldist, kuidas nad pärisorjuses ägasid, oleme näinud pilte ja talumuuseume sellest, millised olid eluolud, aga inimesi see meile palju lähemale ei too. Selles uurimuses aga kasutatakse palju kohtumaterjale, mis on nimelised ja isiklikud ja räägivad päris inimeste päris elujuhtumitest. 

Kui teha üldine kokkuvõte raamatu sisust, siis saame alustuseks ja taustaks ülevaate kiriku tollasele vaatele abielule ja suhetele, siis räägitakse suhete algusest (eestlastel tundus vaatamata kiriku seisukohale ametlikust abielust suhteliselt ükskõik olevat, kui juba oldi kord end üksteisele ära lubatud), rasedusest ja sünnitamisest, vallasemadest ja kahjuks ka sellega seonduvatest lapsetappudest, abielust üldiselt, intsestist, abielurikkumisest, bigaamiast, prostitutsioonist, seksuaalvägivallast ja loomuvastastest ühendustest. 

Mõned väljapaistvamad nopped. Tollal oli arusaam, et rasestumiseks on orgasm vältimatult vajalik. See võib natuke naljakas ju tunduda, aga kui korraks mõelda, saame aru, et see pole nii naljakas ja lihtne. Näiteks kui naine jäi vägistamisest rasedaks, siis kuidas sa kohtule tõendad, et vägistamine toimus – kui jäid rasedaks, järelikult nautisid, muidu sa poleks ju orgasmini jõudnud... Samamoodi ei tulnud isegi kõne alla, et vahekorda oleks klassifitseeritud vägivaldsena, kui seda pani toime abikaasa (naist peeti mehe omandiks ja omand ei saa nõudmisi esitada) või kui ohver oli vallaline. Samuti oli eriti veider põhimõte, et kui vägivallatseja oli üksi, siis ei peetud seda mingil juhul vägistamiseks, sest ühe ründajaga oleks naine ju kindlasti hakkama saanud ja ilmselgelt ei rakendanud ta selle ärahoidmiseks piisavalt jõudu. 

Eestlastest talurahva arusaam neitsilikkusest oli ka pisut teine – nimelt peeti neitsiteks kõiki naisi, kel veel lapsi polnud, oldagu siis abielus või lihtsalt teadaolevalt kellegagi kokku elamas. Aga samas, kui abielueelseid intiimsuhteid salliti, siis abielurikkumisele ei vaadanud kindlasti mitte läbi sõrmede ei kirik ega ka muud võimud, see oli juba väga tõsine asi. Ainus pisut vabandav asjaolu oli nn abielurikkumine eksituse tõttu – elati ju pead-jalad segamini ja vahel võis pimedas eksitusi juhtuda. Huvitav oli ka karistuste määr, mis läks surmanuhtluseni välja, aga enamasti seda täide ei viidud, vaid vähendati karistust korralikule vitstega nüpeldamisele või rahatrahvile (kellel raha muidugi oli). 

Mõni fakt oli lihtsalt huvitav, näiteks see, et lõbumajades töötavad prostituudid pidid kandma erkkollast värvi riideid, samas kui näiteks Saksamaal pidid vallalised ja neitsid kandma punast, abielus naised sinist või rohelist ja lesed halli või musta riietust. Samuti oli tore meelde tuletada, et selle mõistmisel, kuidas lapsi üldse saadakse, on suur roll meie oma Karl Ernst von Baeril, kes munaraku avastas ja seda esimesena ka kirjeldas. 

Peab kindlasti ka mainima, et kuigi tegelikult on tegemist põhjaliku ja teadusliku uuringuga, siis kuivaks seda küll nimetada ei saa, sest kohtumaterjalid ju ikkagi tsiteerivad inimesi. Näiteks võib lugeda 1733. aasta Tartu maakohtu materjalidest, kuidas Uderna mõisateenija Made käest küsiti, miks ta juba kolmandat korda hooramise pärast kohtu ees seisab, ja vastuseks oli: "No juhtus sedamoodi." Ja kuna kohtumaterjalid üldiselt on suhteliselt põhjalikud (eriti Saaremaa omad!!!), siis saab talurahva elust suhteliselt värvika ülevaate. Kes soovib neid lähemalt uurida, loeb siis juba ise raamatut. 

Veel paar fakti. Esiteks, tegemist on 2023. parima ajalooraamatuga. Ja ei, esimese öö õigus on folkloor. Olgu siis see ka selge. 

 

Robert Galbraith "The Silkworm"

Ma eelistan kindlasti paberraamatuid, aga reisile ma ei viitsi neid kaasa vedada ja siis on Kobost väga palju abi. Seekordseks Pariisi-randevuuks olin ma endale laadinud teise osa Cormoran Strike'i sarjast, "The Silkworm". (Ma isegi ei hakka sel teemal siin patrama, KUI palju odavam on üldse ingliskeelne kirjandus originaalkeeles, kas siis e-raamatuna või üldse, aga sellel on ka omad põhjused, miks Eestis raamatud nii kallid on.) 

Mäletan esimesest korrast seda, et kuna raamat on mahukas, jõudis sealt tegelasi ja tegevusliine läbi käia omajagu ja mingitel hetkedel mul tahtis järg ära kaduda, eriti kui ei olnud iga päev järjest võimalik lugeda. Rowlingu-sugune grafomaan ilmselt peaks seda nõrkuse märgiks, kui raamat oleks 300-leheküljeline ja väga selgete tegevusliinidega, sest see oleks siis ka rohkem etteaimatavam. Kuidas siis teisega, kas oli vähem segadust? Nii ja naa. Minu meelest oli vähem, aga mingitel hetkedel natuke paljuks ikkagi läks. Arvatavasti aitab kaasa järjest lugemine, aga reisiga ma seda läbi ei saanud ja koolmeistril tuleb ikka trimestri lõpus ette päevi (ja ka järjestikuseid päevi), kus raamatut pole aega kätte võtta ja aeg-ajalt läks lappama, kes seal oli nüüd kirjastaja ja kes kirjanik ja kes millise kirjastuse toimetaja. 

Nii et sellest lähtuvalt on nüüd siis ka selge, et tegevus toimub kirjanike ja kirjastamise maailmas. Kaduma läheb kirjanik, kes ilmselgelt arvab, et ta on parem, kui ta tegelikult on, ja tema egotrippi on jäänud maha väikese väeosa jagu haavatud naisi, pahaseid kirjastajaid ja viimane käsikiri, mis on tekitanud teatud ringkondades paksu pahandust ja solvumisi. Loomulikult selgub (nagu krimiraamatule kohane), et kadumisele lisaks on kirjanikuhärra maha notitud ja seda üpris võikal – ja pane tähele, viimases käsikirjas kirjeldatud!! – kombel. 

Cormoran ei ole õnneks kaugel ja lendab kärmelt pesale, et koos Robiniga algselt kadumist ja siis juba mõrva uurida. Ta on siiski palju tublim kui nii mõnegi krimisarja detektiivid ja teeb politseiga väga rahuldavat koostööd – teame ju küll neid raamatuid ka, kus politsei ei tea mitte midagi. Cormoran on varmas leitud materjali üle andma, aga ühel hetkel jõuab kätte temagi kannatuse piir (sest politsei ikkagi võiks ju natuke laiemalt mõelda) ja siis on ikkagi tark see asi ise ära lahendada. 

Krimiraamatutel kipub õnneks olema see positiivne külg, et need jõuavad alati rahuldava lõpptulemuseni, pahalane saab ühiskonnast vanglasse sorteeritud ja need, keda ebaõiglaselt on süüdistatud, saavad ka kaabukergituse saatel koju tagasi. Arvestades kriminullide sisu, ei spoilinud ma praegu sellega absoluutselt mitte midagi. 

Kui minu jaoks on 3/5 normaalne tugeva raamatu hinne, siis selle see ka saab. Mulle on vaikselt öeldud, et see sari läheb järjest paremaks ja järgmine osa ootab Kobos järgmist reisi, aga 5. märtsil on mul õpilasega vaja Tartusse sõita ja üks ots on kuus tundi, nii et...