Aga kuna iga algus on raske ja klientuur ei taha kohe kuidagi sinu kabinetile tormi joosta, siis on aega laialt käes ja raha jälle üldse pole. On aeg mõelda, kuidas teha nii, et aeg oleks ka päriselt raha. "Ahaa," mõtles Arthur ühel hetkel ja leidis, et on aeg idee ellu rakendada ja kirjutada üks uudisjutt.
Õnneks läks Arthuril kordades paremini kui herr Vesipruulil ning tema kriminaalsed uudisjutud on ka sada aastat hiljem palju kuulsamad kui tema nimi arstina (mul pole tegelikult õrna aimugi, kas ta praksis kunagi ka jalad alla võttis, kuigi on küll teada, et ta oli kõva vaktsiinidesse uskuja ja tahtis kangesti sisse viia kohustuslikku vaktsineerimist).
"Sherlock Holmesi memuaarid" on lühijuttude kogumik, mis on selles mõttes tore, et lahendustele saab korduvalt kaasa elada. Võib-olla mõni neist lugudest tundubki tänapäeva Keplerite valguses pisut naiivne, aga eks me räägime ju ka ajast sada aastat tagasi. Elu oligi teine. Ja Conan Doyle'i auks peab ütlema, et lood kannavad hoolimata auväärsest east ikka vägagi hästi. Klassika on põhjusega klassika ja ma tegelikult teeksin kõigile tänapäeva krimikirjanikele Conan Doyle'i ja Christie täiesti kohustuslikuks kirjanduseks. Nendelt on just eriti Skandinaavia noir'ide kirjutajail õppida, et tegelikult peaks primaarne olema ikkagi lahenduskäik ja tervikpilt, mitte mingid hirmust kangestunud üksikpildid, kus on võrdsetes kogustes verd, siseorganeid ja õõva. Klassikas on ikka midagi lugeda ja millelegi kaasa mõelda. Ja üldiselt, kui loed lugu esimest korda, siis ega ikka ära ei arva ka - ei Sherlocki lugudes ega Christie teostes.
Muide, Conan Doyle'i nimi on põhjustanud ka segadust, õigupoolest on Arthur seda ise tekitanud. Ametlikus dokumentatsioonis on ta perekonnanimi ainult Doyle. Conan käib tegelikult eesnimede hulka ning ka siis, kui ta sir'iks tehti, oli tema ajakirjanduses avaldatud rüütlinimi Sir Doyle, mitte Conan Doyle.
