Christina Wahldén "Sissepääs keelatud"

Politseiõdede sarja teine raamat, ühtlasi Varraku augustiraamat. Suur aitäh! Ja mul õnnestus ta ära lugeda nii värskena, et Goodreadsis pole veel isegi eestikeelset versiooni, pidin leppima rootsikeelse originaaliga. :) 

Küll need krimisarjad on ikka toredad. Ma olen lugenud, et Wahldén saab kriitikat ka, et pole nagu nii tihe või nii hea või mis iganes, aga mulle küll meeldis. See on just selline mõnus kerge sari, millega meenub mulle just Facebooki poolt meelde tuletatud Vladislav Koržetsi termin oma lemmiktegevuse kohta, milleks oli "lugelemine". Politseiõdede sari on just nimelt selline lugelemise jaoks mõeldud sari. 

Ikka veel on teine maailmasõda käimas, ikka veel tulevad Balti riikidest sõjapõgenikud, ikka veel on Lussanil oma rakuke, millesse kuuluvad ka politseiõed Rut ja Svea. Aga seekord on lugu palju spiooni- või partisanilõhnalisem ja vähem kriminaalne. Tegelikult tunduski see pigem põneviku kui kriminaalromaanina, kui päris aus olla. Sisse tulevad ka uued liinid, sest kuigi Lussani vend oli tõbras juba eelmises raamatus, on ta seekord veel Eriti Suur Tõbras, sest temas on tõstnud pead kunstikoguja, kahjuks kogub ta juutidelt ja teistelt natside poolt varastatud kunsti. 

Seekordne osa on ka palju teatraalsem, seda päris otse, kuna Kuningliku Draamateatri grimeerija on Lussani partisanirakukese otsene riietaja, parukameister ja meigikunstnik. Just tema annab vapratele vastupanuliikumise naistele uue isiksuse, millega spioone taga aetakse ja paljastatakse. 

Natuke mõnes kohas ikkagi tundus, et oleks andnud asju paremini välja kirjutada. Oli üks minu jaoks täiesti õhku rippuma jäänud koht, oli ühe tõprast seelikuküti liin, millega ma väga rahul polnud. Oleks andnud tihendada küll. Samuti oli Sveal ja Rutil selles raamatus hoopis väiksem roll kui esimeses osas, eriti võrreldes Lussani ja tema perega, nii et see "politseiõed uurivad" on üsna tinglik alapealkiri. Aga mul on lootus, et ehk järgmiseks korraks on see sõda läbi ja saavad Svea ja Rut oma peategelaste kohad tagasi. 

Lõppkokkuvõttes jah, ikka loen kolmandat osa ka, kui see ilmub. Puhtalt meelelahutusliku poole pealt on ta ju tore ja põnev ka. 

Christina Wahldén "Komblusbüroo"

Varraku augustiraamat.

Ega mul enne novembri lõppu õiget lugemis- ja blogimisaega ei tulegi, aga leevendan seda põuda natukenegi. 

"Komblusbüroo" jookseb nagu suhteliselt tavaline muhekrimi, aga omad toredad ja teistmoodi nüansid selles tõepoolest on. Tegevus toimub 1944. aasta juunis Gotlandi saarel ja ühe kõrvalliinina on seal isegi sees paadipõgenike teema. Eestlased on nii väike rahvas, et kui keegi väliskirjanik Eestit möödaminneski mainib, siis tekitab see ikka äratundmisrõõmu, eriti kui seda tehakse realistlikult (sest eks ole neidki, kus kirjutatakse küll, aga täiesti umbluud, mis tõele absoluutselt ei vasta, sest kirjanik ei tea tegelikult Eestist peaaegu midagi). 

Peateema on siiski krimilugu – algab kõik sellest, et ilmselt tegeletakse ühes väikeses Gotlandi pansionaadis tütarlaste teenuste abil sõduritele "rõõmu valmistamisega". Asja saadetakse uurima kaks politseiõde, nagu neid nimetati – tollal ei saanud naised Rootsis päris "akrediteeritud" politseinikena töötada, aga said olla natuke nagu tänapäeva abipolitseinikud. Kohale jõudes aga selgub, et komblusküsimus ei ole sugugi ainus, mis pansionaadis viltu on, sest nii mõnigi tüdruk on teadmata kadunuks jäänud. Rutil ja Sveal ei ole küll mõrva uurimiseks volitusi ja nagu igas heas krimiraamatus, nii satuvad nemadki jäärapäise õiglusjanu tõttu politseis õhukesele jääle, aga nad  ei lase end sellest heidutada.  

Teise (ja paadipõgenike teemaga võrreldes palju olulisema) liinina kulgeb raamatus ka vastupanuliikumise lugu eesotsas krahvinna Lussan Kangiga. Krahvinna nime poolest, aga vennaga pahuksis ja naisena perekonna varast pea mitte krossilegi pretendeeriv Lussan on küll eakas, aga vahe nagu väits. Ja kõigele krooniks saab lõpuks veel ka tagaajamist ja muud laadi põnevust. 

Christina Waldén sai tegelikult tuule tiibadesse krimireporterina ajalehes Svenska Dagbladet, kus ta eelkõige kajastas naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda. Ei ole siis ime, et "Komblusbüroo" nii tugevalt naistele ja nende tollal olematutele õigustele keskendub. On ka teada, et see on alles esimene osa politseiõdede sarjast. Goodreadsi andmetel ilmus selle aasta mais teine osa. Jääme ootama, millal "Komblusbüroo" tõlkija Ruth Laidmets või keegi teine selle ette võtab. :)