Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Kolleegiväljakutse raamat.

Kui "Lohejooksjat" lugesin originaalis, siis "Tuhat hiilgavat päikest" oli Triin Taela tõlge, mille kohta ma juba alustuseks ära ütlen, et tõlkele pole mitte midagi ette heita. Hosseini elegantset inglise keelt pole ilmselt kerge sama voolavalt ümber panna, aga ometi on see õnneks läinud. 

Hosseini jätkab Afghanistani teemat, kuid "Tuhat hiilgavat päikest" on kuidagi eeldatavam, kuna räägib riigi karmimatest päevadest, Talibanini välja, ja eriti keskendub Hosseini kõigele sellele naise pilgu läbi (nii-öelda harjumuspärane Afghanistani-temaatika). 

On piisavalt halb, kui sõda ja sellega kaasas käiv pidev pommitamine võtab sinult kõik: kodu, sõbrad, pereliikmed. Aga veel halvem on sattuda vihma käest räästa alla nagu Mariam või Laila. Ilma Rashidita nad ei oleks ilmselt üldse ellu jäänudki, aga no ausõna, mõne asja kohta võiks öelda, et surm on vist ka kergem, sest parem ikka õudne lõpp kui lõputu õudus. Samas muidugi on meid siin hoopis teistmoodi kasvatatud ja lubatud mögiseda täpselt niipalju, kui parasjagu soovi on. On lubatud minna mehele, kellele tahame. Võime käia koolis ja – hoidku taevas! – isegi ülikoolis. Käia tööl. Olla keegi. Kui sind kasvatatakse teadmisega, et sa elad ja hingadki ainult oma tulevasele abikaasale, kellega sind pannakse paari 13-14-aastasena, siis ilmselt väga palju elult ei looda ega oota ka. 

Mariami ja Laila lugude lõpud on väga erinevad, kuid samas üksteisest nii sõltuvad. Kui mul ka raamatu lõpus korraks tekkis kahtlus, kas see kõik nüüd ikka liiga ilus pole, siis tuli mulle kohe ka meelde, millist ohvrit see üks õnnelik lõpp päriselt ikkagi nõudis. Just see, kuidas ülimast ohvrist sünnib kellegi teise õnn, südamerahu ja heaolu, võttis vähemalt minu jaoks lausa sümboli mõõtmed. Ja nagu mul ka "Lohejooksja" lõpus jäi helisema eelkõige lootus, siis samal noodil lõpeb ka "Tuhat hiilgavat päikest". Palju on kaotatud, kannatatud ja leinatud ning see ei unune ega saagi ununeda. Küll aga algab raamatu lõpus uus periood, uus hingamine ja just seesama lootus, et ees on paremad ajad. 

Kahjuks teame me täna, aastal 2023, et hea aeg naistele sai paar aastat tagasi jälle läbi. Taliban on võimuhoobade juures tagasi ja need hoovad keerasid kinni nii koolitee kui karjääriredeli, nii palju kui asi naistesse puutub. Hosseini seni viimane raamat ilmus 2018 – nüüd kuluks ära Laila loo järgmised peatükid nii kahekümnest stabiilsusaastast kui viimaste aastate uuest ekstremismilainest. Kahjuks olen ma tähele pannud, et minu sugestioonivõimed ei jõua kunagi autoriteni. 

Nagu "Lohejooksjat", ei ole ka seda raamatut liiga lihtne lugeda. Hosseini on oma detailides eriti kõige õudsamatel hetkedel üsna halastamatu, aga hoolimata sellest jääb tema kandvaks jooneks ikka inimlikkus, mõistmine ja headus. Ja neid on võimalik leida igalt poolt, ka kõige kohutavamatel aegadel. 

                                            Allikas: Khaled Hosseini Twitteri-konto

Khaled Hosseini "The Kite Runner"

Juhtub suhteliselt harva, et Goodreadsis mõni raamat minult 5/5 saab. Aga ta sai. 

Khaled Hosseini sündis Afganistanis, kuid pere kolis isa diplomaadistaatuse tõttu Pariisi, kui Hosseini oli alles laps. Ühel hetkel pidi pere koos nüüdseks 15-aastase Khalediga tagasi koju kolima, aga kommunistliku riigipöörde tõttu taotlesid nad hoopiski Ameerika Ühendriikidest asüüli. Taotlus rahuldati, noorest Khaledist sai meedik, aga ise on ta oma arstiaastaid võrrelnud vanemate poolt organiseeritud abieluga. Õige varsti pärast esimese raamatu ilmumist jättis ta arstikarjääri sootuks ja keskendus lugude jutustamisele. 

Kuigi Afganistanist ära kolides oli ta tõesti alles laps, siis ometigi on ilmselge, et kodumaa oma probleemide ja valudega on sügaval tema südames, kuna kõigi tema raamatute peategelane on afgaan. "Lohejooksja" (eestikeelse tõlke autor Helje Heinoja) on raamat Amirist, ja kuigi Amiri ja Hosseini enda elukäigud just liiga sarnased ei ole, ütleb Hosseini eessõnas ikkagi, et mida edasi see jutt arenes, seda enam hakkas Amir tema endaga segamini minema. 

"Lohejooksjas" on probleemteemasid mitmeid. On poiss, kes kasvab emata. Tema parim sõber on "alamast" hõimust ja pealekauba Amiri teener. On isa, keda austavad ja armastavad kõik, kuna ta paneb kõiki tähele ja aitab inimesi enda ümber, aga kes ei suuda saavutada lähedust oma ainsa pojaga. On kiusajatega rinda pistmist. On pettumist iseendas, sest sõber saab reedetud. On sõda, sellega vältimatult kaasnev pealekaebamine, põgenemine ja põgenikuna elamine ning tõdemus, et alles nüüd, mil enam mitte midagi endisest hiilgusest enam alles ei ole, on isa sulle kättesaadav. Ja siis jääd sa temast lihtsalt ilma. 

Ma lugesin seda raamatut südamevaluga. Ilmselt on neid juhuseid maailmas olnud lugematul hulgal, et lapseeas juhtub midagi, milles laps end süüdistab ja mida edasi lähevad nädalad, kuud ja aastad, kasvab ka süütunne, kuigi iga normaalne täiskasvanu oleks ilmselt suutnud talle selgeks teha, et ta poleks saanud juhtunusse tegelikult mitte midagi parata. Küll aga on tema edasised valikud sellised, et  lunahind, mida ta pärast kõige selle eest maksma peab, äärmiselt kõrge. 

Hosseini tekst lihtsalt voolab. Lihtne, täpne, mõjuv. Ei ole ühtki teemat, mis kuidagi "pooleli" jääks. Afganistani laste meelistegevusest – lohelennutamisest ja "lohejooksmisest" (termin, mille Hosseini ise välja mõtles) – saab kuni raamatu viimaste lehekülgedeni välja vabaduse ja vabanemise sümbol. Ja kuigi raamatul ei ole mingit happy end'i, siis ometigi lõpeb see millegi võib-olla isegi olulisemaga. Selleks on lootus.