Elizabeth Jane Howard "The Light Years"

Esimene osa Cazaleti-perekonna saagast.

Juttude järgi on Elizabeth Jane Howard suhteliselt "õpetamata" kirjanik, kuid sellegipoolest - või just tänu sellele? - on ta kirjutanud sirgjoonelise, sehkendamisteta perekonnakroonika, kus pole ülearu palju intriigi, segadust ega draamat.

Lugesin ja mõtlesin, miks see nii populaarne on. Võiks muidugi alustada sellest, et see on tüüpiline üla- ja alakorruse lugu, mis on ju teada-tuntud rahvalemmik. Hoobilt meenub vähemalt kaks Eestiski näidatud seriaali, mis mõlemad olid väga populaarsed, eriti muidugi Downton Abbey. Viimasega on muidki sarnasusi, kuna mõlemad (arvestades seda, et kaks sama paksu Howardi raamatut on mul riiulis veel) kajastavad päris pikka ajaperioodi.

Nagu juba ütlesin, ei ole Howardi kroonikas ülearu palju draamat. Cazaletid on 'upper middle class', nii et neil pole rahalisi raskusi ja ka perekondlikud sidemed on tugevad. Ei saaks aga öelda, et pinget või ebameeldivusi ei oleks üldse - piisab vaid mainida ajaperioodi, milles lugu lahti rullub. Aastad on 1937-1938, ehk siis kes vähegi ajalugu tunneb, see juba mõistab, et pinged on õhus. Perekond kolitakse pigem maakoju, potentsiaalse sõja jalust ära. Kollektiivselt käiakse gaasimaskide järel ning kaevatakse varjendit. Nii mõnigi pereliige on ähvardava sõjapilve varjus päris kössi vajunud.

Raamat küll lõpeb Chamberlaini ja Hitleri vahelise kokkuleppega, et sõda ei tule, aga no me kõik teame, millega järgmine raamat edasi läheb.

Nagu igas toredas peres, ükskõik kui ühte hoidvas, on alati ka süvavoolud, mida pealt sugugi näha ei pruugi olla. Võib ju juhtuda, et pereliikmete hulgas on keegi, kellele oma seaduslikust naisest ei piisa. Ja mis saab veel siis, kui ta ei suuda end täielikult kontrollida ka omaenda peaaegu täiskasvanud tütrega? Kas naine saab mehe kõrvalhüppest teada? Mida saab teha tütar?

Ning kui kolmekümnendatel aastatel leiab keegi pereliikmetest, et teda ei tõmbagi vastassugupool?

Ühesõnaga, ei saa sugugi öelda, et lugu oleks kuidagi üheülbaliselt roosa. Kuid siiski on see pigem rahulik lugemine, mis voolab hästi ning annab mõnusa lugemiselamuse. Ei saa liiga kiiresti otsa ka.

Eliis Grigor "Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise."

Raamat ootas juba mõnda aega riiulis. Nägin toona vist 14-aastase Eliisi intervjuud kunagi ETV-s, kui raamat ilmus, ja kohe mõtlesin, et kindlasti loen.

Alustuseks ei ole vaimse tervise häireteta inimesel võimalik saada selliste probleemidega inimesest aru ilma nii-öelda sisevaateta. Me võime lugeda ükskõik kui palju artikleid või raamatuid, mis arstid ja psühholoogid on kirjutanud, teadvustada endale sümptomeid ja mida kõike, aga TÕELISELT aru saada ei ole võimalik. Aga anorektiku või ükskõik millise taolise häirega inimese jaoks on ilma naljata ehk eluliselt oluline, et neid mõistetaks. Nagu ka Eliisi raamatust välja tuleb, kõik  ratsionaalsed jutud selle kohta, et toit on tervislik ja vajalik ja muu blaa-blaa ei aita neid üldse. Meenub ka John Greeni kilpkonnade-raamat ja paranoiline Aza.

Ma arvan, et meie ühiskond on juba teinud esimesi samme selles suunas, et vaimse tervise häirega inimeste olukorda paremini selgitada ja et nii kannatajad ise kui kõik ümberkaudsed inimesed mõistaksid, et kinnismõtted ei tähenda, et inimene on hull. Ja et nad mõistaksid ka seda, et neil on vaja kõigi meie toetust, et üleüldse oma olukorrast üle olla, sest sellest päriselt välja tulla tundub olevat juba väikest sorti kangelastegu, mida ei pruugi kunagi juhtuda.

Eliis ütleb ise tagakaanel: "Samuti loodan, et terved inimesed saavad selle raamatu abiga aru, mis toimub toitumishäirete käes vaevlejate sees ja millist võitlust me oma haigusega iga päev peame." Minu puhul läks see kindlasti korda.

Sügav kummardus Eliisi enda ees, kes oli nii vapper, et oma loo nii ausalt ja ilustamata kirja pani. Usun, et sellest on abi paljudele noortele, kes sama probleemi käes kannatavad.

Ja kõigile meile mõtteaineks - kasvatagem oma lapsi nii, et nad mitte kunagi mitte kellelegi ei viskaks nina peale nende välimust.

Lõpetuseks katkend raamatust.

Aitäh, söömishäire, et andsid mulle põhjuse vihata oma keha ja toitu; ärritunud meeleolu, sõprade kaotuse, depressiooni, suhete halvenemise, tervisehäired, toitainevaese toidulaua, pideva külmatunde, nõrkuse, iga söögikorra etteplaneerimise, kalorite lugemise; õpetasid mind valetama, toitu petma ja ära viskama, olema emotsioonitu ja iseendale valetama. 
Aitäh sulle, et sa keerasid minu elu pea peale ja tekitasid ainult kaose, mida ma ei suuda võib-olla enam üldse parandada. Suur tänu nende jubedate asjade eest ja nüüd mine minema minu elust! Jäta mind igavesti rahule, sest mul on sinust kõrini. Sa pole mulle ega mitte kellelegi hea. (lk 123-124)

Matthew Walker "Miks me magame"

Ma olen tegelikult päris rõõmus, et juba kolmas (!) eelkoopia postituviga minuni lendas. Sedakorda saatis selle mulle tõlkija Triin Olvet. Julge tegu temast. :)

Teisedki, kes seda lugenud on, ütlevad sama, mida tundsin mina - lugeda oli väga raske. Mitte sellepärast, et oleks halb raamat, risti vastupidi! Väga hea on. Selleni jõuan. Aga kuna tegemist oli uneteadlase kirjutatud raamatuga une tähtsusest, siis olid lugedes kogu aeg süümekad, sest lugemise ajal oleks pidanud juba magama ju...

Oled närviline? Immuunsüsteem ei pea hästi? Koolis ei tule kontrolltöös vastused meelde? Ei taha vanaduses Alzheimeri tõppe haigestuda? Tahad, et gripivaktsiin päriselt ka toimiks?

Siis mine magama!

Eks me ju kõik teame, et uni on oluline. Meile küll koolides kaagutatakse kogu aeg, et lapse uni on väga tähtis ja kaheksa tundi peab täis magama. Lugedes jäi mulje, et Ameerikas seda ei tehta ja et lapsed peavad ikka täiesti näotult vara üles tõusma, et kooli minna (kool algab juba 7.20!). Ja seda me oleme ka kuulnud, et kõige kasulikum on õppida just enne uinumist, aga lõppeks saab siit raamatust ka teada, mis mehhanismid selle taga toimivad.

Ühe teadlase poolt kirjutatuna üllatavalt arusaadavalt ja huvitavalt kirjutatud. Peatükid olid loogilised ja nagu autor isegi ütles, oleks võinud neid lugeda täiesti suvalises järjekorras. Mina korraliku inimesena lugesin järjest ja ei läinudki kaua, kui keerasingi hommikuse äratuse 45 minutit hilisemaks. Sest kui loed, kuidas nii Reagan kui Thatcher mõlemad elu jooksul kiitlesid, et nad ei vaja öösel üle nelja ja poole tunni und, ja lõpetasid mõlemad Alzheimeriga, siis võib kella hilisemaks helisema keerata küll. Selle näite peale märkis autor kuivalt, et Donald Trump on tuntud selle poolest, et oma sõnul vajab ta kaks tundi und öö jooksul.

Ma võiksin siinkohal jäädagi rääkima sellest, kuidas rooli taga mõjub magamatus samamoodi kui alkoholijoove jne jne, aga lugege ise, kui poole detsembri paiku raamat välja tuleb. Ja keerake juba praegu kas äratus hilisemaks või minge varem magama.

Ei saa ka üle sellest, et võrreldes selle esimese tõlkeraamatu eelkoopiaga, mida ma lugesin, oli tõlkijatöö ikka väga hea! Mitte et oleks raamat päris veatu olnud, aga need, mis mulle silma hakkasid, olid mõned üksikud selged näpukad. Kas oli sõna vahelt ära või midagi taolist, ühesõnaga köömes.

Nõnda et kui teile kuskil jookseb kas Facebooki-seinale või kuhugi sisse reklaam, et ilmunud on Matthew Walkeri "Miks me magame", siis kobige poodi. Seda peaks lugema iga inimene ja iseäranis iga lapsevanem!

Liane Moriarty "Big Little Lies"

Avastasin õudusega, et ma pole sellest raamatust veel üldse kirjutanudki!

Kõik loevad. Kõik vaatavad. Mina pole vaadanud, aga näitlejate plejaad on ... kuidas öeldagi... massiivne. Nüüd tahaks juba vaadata.

Kui lugeda sisukirjeldust, siis kõlab see nagu üks üsna keskpärane naistekas - lasteaias käivate laste emad, osad rikkad, osad mitte nii väga. Suletud uste taga on asju. Noh, ühesõnaga - tüüpiline.

Aga võta ikka näpust! Esiteks läks lugu kohe algusest hooga käima. Madeline oma energiaga (Reese Witherspooni kujutan tõesti hästi selles osas ette) lükkas kiirenduse sisse ja kogu see mammade koloonia pani üsna tõepäraselt aina gaasi juurde. Kohe tekkis konflikt (küll laste vahel), mis kiskus päris tõsiseks ja samas ei saanud kohest lahendust, nii et see jäi kuklasse kummitama. Esimestelt lehekülgedelt algas ka läbi kogu raamatu jätkuv politseiküsitluste jada, mis pillas iga kord mingi pisikese purukese, millest täiesti piisas, et lõpplahenduse järele isu tekitada. Kohe oli klaar, et keegi on surnud, aga kes ja mis asjaoludel ja kes sellele kaasa aitas, jäigi kuni pea päris lõpuni saladuseks.

Jube hästi kirjutatud. Kindlasti polnud see mingi tavaline naistekas, pigem oli see tugeva taustalooga põnevik. Ka see suletud uste tagune tegevus oli realistlik - kui perekond näib liiga hea, et olla tõsi, siis võibolla see polegi tõsi.

Ühesõnaga jaa. Kerge lugemine, aga põnev otsast lõpuni, haaravalt kirjutatud, head karakterid. Väga hästi konstrueeritud. Loe või veel Moriarty lugusid - ei jõua ju alati Rothi välja vedada.