Astri Kleppe "Emajõgi"

"Minu meelest ei peaks sa (vanusevahe) pärast nii palju muretsema. Inimesed asuvad elus alati eri etappides, kuid etapp ei pruugi alati kronoloogilise vanusega seotud olla." 

Tegelikult ma tahtsin seda raamatut juba siis väga, kui Varraku järgmises kuus ilmuvate teoste nimekiri välja tuli, aga no seal oli see Õnnepalu ka risti ees ja siis mulle meenus, et mul on paar Rahva Raamatu kinkekaarti, mille ma siis "Emajõe" e-raamatu nimel huugama panin. Ega ei kahetsenud ka. 

Üldiselt tasub ikka ja alati suhtuda kerge ettevaatusega sellesse, kui keegi välismaalane võtab nõuks Eestist kirjutada, eriti veel Nõukogude Eestist. Mulle on pigem jäänud mule, et "vabas maailmas" kasvanud inimesed ei suuda seda olukorda, mõtteviisi ja elu-olu üldse lõpuni mõista. Seepärast imestan isegi, miks see tutvustus mind kohe köitis. Võib-olla lihtsalt tundus intrigeeriv, et norralane kirjutab Tartust ja Emajõest. Aga nüüd ma pidin oma sõnu sööma. 

Internet vaikib, mil moel on Kleppe oma info leidnud või miks see Nõukogude Eesti tema jaoks nii oluline on, et sellesse süveneda on viitsinud. Aga ta on suutnud seda ka päriselt südamega mõista, või vähemalt on ta midagi väga õiget ära tabanud. Ta ei võõrasta, ta ei haletse, vaid laseb Sunnival ja Jaagul üsna eelarvamustevabalt juba sügaval nõukogude perioodil Eestisse tulla ja üsna pea pärast iseseisvumist uuesti. Kogu raamat on kirjutatud Sunniva silmade läbi ja tema suudab olla täiesti neutraalne vaatleja ja näha Jaagu peret kui inimesi (ja imehäid kokki), mitte nn vaeseid sugulasi, keda kas abistada või haletseda tuleb. Muidugi viivad nemad ka nänni, aga see ei ole kuidagi patroniseeriv, vaid pigem loogiline: meil on, anname teile ka. Lihtsalt. Ja ka detailid ei ole pingutatud, lihtsalt möödaminnes tuleb jutuks, et Viru hotelli toaseinad on lutikaid täis (mida ma võin kinnitada oma Kanadast Eestis käinud vanatädi jutu põhjal). 

Millegipärast reklaamitakse seda raamatut kui kiremõrva raamatut, mille taust hoopis uue külje pealt avanema peaks, ja seda on seal muidugi ka. Aga mulle ei jäänud küll kuskil muljet, et see oleks kuidagi põhiteema olnud. Jah, eks lugejal lubatakse küll sellesse mõrvaloosse siseneda ja mõista, miks asjad läksid nii, nagu nemad läksid. Aga see lugu on lõpuks ikkagi pigem vahend, mille kaudu Jaagu ema mõista. 

Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, mis selle raamatu põhipoint on ja kas seda üldse ongi. Tegevus jookseb paralleelselt okupeeritud Eestis, okupeeritud Poolas ja mitte kunagi sõdinud Rootsis. Sunniva puutub tänu Jaagule kokku nende kõigiga ja võib-olla see, kuidas tema maailmapilt avardub, see põhipoint ongi. 

Kindlasti tasub "Emajõgi" lugemist juba ka stilistilistel kaalutlustel. Arvatavasti on Sinijärvel õigus, kui ta ütleb, et mingi eriline kirjanduslik suursaavutus ei ole, aga kirjaoskus on küll Kleppel suurepärane. Ja ühel hetkel ma sain aru, et tegelikult pole ka see ilus lugemiskogemus mingi imestamist väärt asi, sest mulle tuli meelde, et raamatu on tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Mõne tõlkija peale kohe saab kindel olla. 

Ühtlasi sain ma ka üht-teist uut teada või jäi lihtsalt mõni mõte silma. Teise kategooriasse lahterduks see, kuidas perfektset rootsi keelt rääkiv Jaak (kes väikese poisina vanaemaga Rootsi ära tuli) ütleb ikkagi, et tema emakeel on eesti keel (loogiline) ja ta nimetab neid, kellele rootsi keel emakeeleks,  "sündinud rootslasteks". Selle peale mulle meenus Muhu aabitsa mõte, et muhulasi on kahte sorti: luodud muhulased ja tuodud muhulased. Jaak oli tuodud rootslane. 

Teiseks jäi mulle silma "silmapaistev semiootik" Tartu Ülikoolis. Huvitav, kas Kleppe oli meie "silmapaistva semiootikuga" tõesti nii kursis? No ja siis ma sain teada, et Linnutee on rootsi keeles Talvetee ja norra keeles ka Piimatee, nagu see Milky Way muudeski keeltes on. Ja seda ma ka ei teadnud, et Siberi nimi tähendab magavat maad. 

Mulle tõesti meeldis. See oli kuidagi sama voogav nagu Emajõgi ja lainetas mindki tagasi lapsepõlve ja tolleaegsesse tausta, seda olukorda naivistlikult patroniseerimata, ilustamata, koledamaks mõtlemata. 

Jo Nesbø "Veresidemed"

Igal katastroofil peaks olema eelmäng. Sissejuhatus, hoiatus selle kohta, mis tulema hakkab. 

/---/ Aga nii ei ole alati. Mõnikord paistab päike pilvitus taevas ja linnud sädistavad, kui sa taipad, et katastroof ei ole teel, see on juba juhtunud. 

Varraku detsembriraamat. Aitäh! 

Ma olen oma elus vist kahte Nesbø raamatut lugenud. Scandinavian noir on minu jaoks sedasorti žanr, mis balansseerib täpselt selle piiri peal, mida ma olen võimeline õuduse ja õõva arvestuses taluma. Mingist hulgast raamatutest alates jõudis see piir kätte ja hetkel on minu ja Scandinavian noir'i suhe täpselt selline, et kui, siis väga harva. Nüüd oli selle väga harva korra kord ja mõneks ajaks on sellega siis nüüd jälle rahu. 

Nesbø muidugi kirjutab hästi, selles suhtes ei ole talle mingeid etteheiteid. Samuti tahan kohe hakatuseks kiita tõlget (Riina Hanso), sest ükskõik mille peale ma selle loo jooksul nina krimpsutasin, tõlge see polnud. Keeleliselt hea lugeda. Samuti on Nesbø ikkagi loo punumisel väga kõva meister, sest see 366 lehekülge läks suhteliselt kiire lennuga. Pealegi ei saa salata, et ma pidin eile õhtul vara magama minema, aga NII vähe oli veel lugeda ja nii ma siis jälle keskööni tiksusin. Filosoofilisemaid ja rahulikuma loksuga raamatuid ei ole probleem normaalselt magamamineku ajal käest ära panna, aga need krimkad... 

Kindlasti on raamatusse hästi sisse põimitud psühholoogiline alateema – kui tugevad on ikkagi veresidemed? Ja kui neile üldse midagi saatuslikuks saab, siis kas see on väline surve või sisemine mädanemine? Lisaks tekib veel küsimus, mis saab siis, kui vennaarmastus hakkab romantilisele armastusele risti ette jääma. Kui ma päris sageli olen soigunud sellel teemal, et kirjanik on ülepeakaela kirjutanud, karaktereid pole välja arendatud, probleeme pole igast nurgast selgitatud, siis kõigi "Veresidemete" probleemide mitmetahulisuse kirjutab Nesbø vägagi rahuloldavalt lahti. 

Meeldis ka see, et "Veresidemed" ei ole mingi tavaline whodunnit, sest who on algusest peale kõigile teada ja küsimused on hoopis milleski muus ja probleemid kusagil mujal. 

Kui mul üldse midagi sellest raamatust kripeldama jäi, siis romantilises liinis oli minu jaoks natuke palju deus ex machina'id. Usutavust nappis, sest milline naine oleks nõus... Aga no mine sa neid naisi muidugi tea, eriti kui mees tuleb ja kuldne kuu on selgas, nagu on öelnud juba klassikud. 

Muhekrimi ta ei ole, lugeda omal vastutusel, aga kindlasti on palju hullemaid raamatuid kirjutatud, kui asi õudusse ja õõva puutub. Ja kirjutatud on hästi ja huvitavalt. Selle žanri austajad loevad kindlasti ilma igasuguse soovitusetagi, aga soovitan muidugi jaa. 

"Sa oled parim suur vend, kes minusugusel tolvanil olla võib." Ta ütles seda sellise soojuse ja siirusega, et pidin neelatama. Kui kaks elu on teineteisega nii läbi põimunud nagu meil, on võimatu kõike ühekorraga näha ja tunda. Sa võid keskenduda katkenditele, öelda "mäletad, kuidas", ja siis näib üheks põgusaks hetkeks, et eksisteerib ainult see juhtumine ja need tunded. 

Jørn Lier Horst "Talveks suletud"

#12 ja ametlikult viimane kolleegiväljakutse raamat. (Võib juhtuda, et tuleb ka bonus track.)

Jätsin selle raamatu meelega väljakutse viimaseks. Soovitused on olnud tõeline raskekahurvägi ja ma olen oma kolleegidele kirjeldamatult tänulik, et nad minu visatud kinda vastu võtsid ja mulle nii palju häid raamatuid (millest ükski poleks mul niisama nimekirjas olnud) ette söötsid. Oli tõeline rõõm! Ja kui Kehlmann oli kui magustoit, siis "Talveks suletud" oli selline kergem, kuid väga meeldiv kergem kohviring juustuvalikuga kogu selle gurmeesöömaaja lõpuks. 

Raamat on politseiinspektor William Wistingu põnevik, järjekorras autoril number seitse. "Talveks suletud" hakkab lahti rulluma hoopis suvilaröövide juhtumist, aga kuna ühes neist avastatakse tapetud mees, saab röövide juhtumist üks näiliselt keeruline segapuder, kus kõik nagu oleks omavahel seotud ja samas nagu pole ka. Osad niidid lennutavad uurijad isegi Vilniusse (seekord vedas, et Ida-Euroopa kurikaelad olid Leedust, mitte Eestist - phew!) ja inspektor Wistingu tütargi satub sündmuste keerisesse, mis komplitseerib alati olukorda.

Jorn Lier Horst on ise endine vanemuurija, mis ilmselt selgitab ka politseitöö väga sujuvat selgitust ja see on eeldatavasti täiesti adekvaatselt esitatud igapäevane ja realistlik pilt sellest, mis päriselt selliste uurimiste käigus toimub. Raamatus pole mingeid seletamatuid deus ex machina'id. Seal ei ole asju, mida krimilugude juures sageli kritiseeritakse – näiteks sageli tulevad politseiseriaalides või -raamatutes DNA-testi tulemused ulmeliselt kiiresti, vahel isegi tunni-paariga, aga siin öeldakse selgelt, et enne paari nädalat pole lootustki. Jäi lihtsalt silma kui võluvalt realistlik fakt. 

Siin pole ka muidu nii tavalist depressioonist või alkoholist painatud detektiivi, kes peale kõige muu oleks paljudes mõrvalugudes lausa kohustuslikus korras veel ka ülemustele allumatu, kuid lahendab segase mõrvaloo, mida on mõnda aega tulemusetult uuritud, geniaalselt, sisemise valgustusliku sähvatuse tulemusel. Ei, Wistingu ainus traagika on juba mitu aastat tagasi surnud naine, aga kuna tal on tütrega väga hea läbisaamine ja uus elukaaslanegi on tütrega igati sõbralikes suhetes, siis on ilmselge, et lugu ise kannab piisavalt hästi ja muud kila-kola pole kirjanikul vaja selle ümber tekitada. Tulemusele jõutakse järk-järgult ja pahalast ei hoita ka viimaste lehekülgedeni saladuses, vaid lugeja liigub igal sammul uurijatega kaasas ja saab kogu info kätte samaaegselt Wistinguga. Ei mingit Agatha Christiet, aga ehk see teebki Horsti raamatu sedavõrd meeldivaks, kuna lugejat peetakse võrdväärseks ja ta oleks nagu pidevalt ise uurimisrühma osa.

Kõik see muutis raamatu väga ligipääsetavaks ja usutavaks. See pole võib-olla kirjanduslikust seisukohast selline šedööver, nagu seda on siin olnud nii mõnigi eelnev raamat. Aga pole vajagi. Omas žanris on see ikkagi väga hea lugu ja jälle tuleb kindlasti ära märkida tõlkija, Kristina Sikora – no mitte midagi ei jäänud häirima, tekst oli väga mõnus. 

Siin lõppebki kolleegiväljakutse 2022. Suundugem uutele jahimaadele. :) 

Karin Fossum "Bad Intentions"

Endalegi üllatuseks avastasin, et see ei ole esimene Karin Fossumi raamat, mida ma lugenud olen. See on üks põhjus, miks ma ülepea seda blogi alustasin - nii lihtsalt lähevad loetud raamatud meelest, kui nad pole just mingid lugejat tõeliselt raputavad teosed.

Siin see esimene loetud raamat samalt autorilt:

https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2018/09/karin-fossum-harriet-krohni-morvalugu.html

Muidugi, blogi üle lugedes tuli raamat kohe meelde. Tuli meelde ka see, miks see mulle meeldis. Ja tegelikult on ka "Bad Intentions" samalaadne raamat. Ma isegi ei oska seda korralikult klassifitseerida. Otseselt põnevik see pole. Raamat on psühholoogiline ja seal on see "mis siis ikkagi juhtus" komponent ka täiesti olemas, aga ka psühholoogilise põneviku jaoks kaldub see nii tugevasti psühholoogia poole. Küsid küll endalt kogu aeg, mis siis ikkagi juhtus, või pigem miks siis ikkagi juhtus, tegelikult oli raske ka pooleli jätta. Aga ikka ei paindu keel seda põnevikuks nimetamast.

Otsustasin, et Karin Fossumi nime ma nüüd küll enam ära ei unusta. Ma tean, et ta on päris palju kirjutanud ja et ta on ka päris populaarne kirjanik. Need kaks, mida mina olen lugenud, olid head, tihedad ja laetud raamatud. Hakkab lausa tekkima huvi, kui palju raamatuid suudab kirjanik toota, enne kui need devalveeruma hakkavad - või ei saagi ideed otsa? Küsimus pole ju ainult loos endas, vaid Fossumi puhul pigem põhjustes, motiivides, kogu taustas, mis paneb inimesi tegema asju, mida nad seal teevad.

"Bad Intentions" räägib loo kolmest lapsepõlvesõbrast, kelle tänapäev on palju mustem ja süngem kui nende sõpruskonna lapsepõlv. Fossum küsib keerulisi küsimusi - kas kaudne süü on samaväärne kui otsene süü? Kui sa otseselt kellegi vastu kätt ei tõsta, aga kaudselt oled vastutav, siis KUI vastutav sa ikkagi oled?

Kindlasti soovitan. Väga värskendav muude põnevike vahel.

Karin Fossum "Harriet Krohni mõrvalugu"

Sedakorda täiesti teise nurga alt kirjutatud lugu, mitte tavapärane whodunnit. Küsimus pole absoluutselt selles, kes kuriteo toime pani - see on algusest peale selge, sest kogu lugu jutustatakse selle sooritaja seisukohast.

Charles ei ole tegelikult üldse kuritegelike kalduvustega. Ta on oma elu elanud täiesti tavalise mehena, abiellunud kena naisega, saanud toreda ja sihikindla tütre, kelle armastus hobuste ja ratsutamise vastu on midagi enamat kui tavaline tüdrukute huvi. Juliest on kujunemas professionaalne ratsutaja ja tal on piisavalt eesmärgikindlust, et koguda endale märkimisväärne summa omaenese hobuse ostmiseks. 

Kahjuks on Charles aga sattunud mängusõltuvuse küüsi ning see võtab temalt nii kõik olemasolevad finantsid kui ka need, millele ta pretendeerida ei tohiks - pere majapidamisraha ning eriti kahetsusväärsel kombel ka Julie' hobuse jaoks kogutud summa. Naine sureb ja Julie läheb internaatkooli, stipendiumiga, nii et ta tuleb omadega välja, kuid ei saa ka midagi lubada. Isaga ta suhtlema nõus ei ole, iseenesestki mõista. 

Charles on puntras. Ja Harrietil on kodus raha ja lauahõbedat. Selles näeb Charles lahendust. Ning raha ja hõbeda ta kätte ka saab, kuigi rööv läheb plaanipärasest keerulisemalt ja lõpeb nii, nagu pealkirjas öeldud. Kui võlad tasutud ja Julie'ga asjad klaarid, algavad südametunnistuse piinad. Ka uurimine käib ning küsitlused ei ole kergete killast. Kas Charles pääseb süüdimõistmisest? Kas südametunnistus jätab ta rahule? Kas ta näeb end kurjategijana? Kas Julie saab teada? Need on küsimused, mis autorit huvitavad. 

Meeldis rohkem kui "Petta surma", just selle pärast, et vaatenurk oli uudne. Kas inimene, kes viimses ahastuses sooritab kuritöö, mis oli küll ette kavatsetud, kuid lõppes ikkagi hoopis teise kuritööga, on kurjategija, samasugune mõrvar kui need, kes tegid seda kõike teadlikult ja ettekavatsetult? Saab neid kaaluda sama margapuuga? Nii et kindlasti enam kui Harriet Krohni mõrvalugu on see pigem siiski Charles Olaf Torpi lugu.

Head kaasamõtlemist!

Bobbie Peers "Krüptoportaal"

Vahel juhtub mõni ime. Siinkohal toon ära vestluse oma kuuendas klassis käiva pojaga, kes ei ole veel eluski vabatahtlikult ühtki raamatut peale kohustusliku kirjanduse läbi lugenud. Suvelugemiseks oli neile antud üks viimase kümne aasta jooksul välja antud raamat. Selleks ostsin talle "Lüriidiumivarga", mis talle väga meeldis.

Mina: "Kuule, "Lüriidiumivarga" järg on välja tulnud. Kas ma pean selle tellima?"
Poeg: "Jaa, muidugi!"

Ta ütles "jaa"!!!!!! Loomulikult korjasin ma oma kondid kokku ja suundusin RR lehele "Krüptoportaali" tellima. Kuna laps ise praegu "Tom Sawyerit" loeb, siis ütlesin endale, et carpe diem, ja lugesin Ishigurode ja Atwoodide vahele ühe lasteka.

No on küll huvitav. Iseenesest meeldis see mulle rohkem kui esimene osa. Kuna tegemist ei ole mitte krimi-, vaid ulmepõnevikuga, ei ole ka võimalik päris lõppu niisama lihtsalt ära arvata. William Wenton läheb tagasi Posthumaansete Uuringute Instituuti ja seal läheb seekord ikka päris mölluks lahti. Ma kujutan ette, et kui see raamat filmiks tehakse, on see selline tõsine märulifilm nagu vana hea Rambo või midagi sellist. :D

Kallid lapsevanemad, ostke või laenutage oma lastele alguses "Lüriidiumivaras" ja siis "Krüptoportaal" ja kuna raamatu lõpus on selge, et see ei jää viimaseks osaks, siis järgmine ka. Kui see minu poja lugema pani, paneb teised ilmselt ka. See on nagu selle põlvkonna Harry Potter.

Jo Nesbø "Lumememm"

Minu teine katsetus Nesboga tutvust teha.
Läks paremini küll.

Aru ma ei saa, miks pooled kriminaalinspektorid igal pool raamatutes ja seriaalides nii neurootilised on. Ilmselt võib selles muidugi midagi olla, töö pole ka selline, et iga päev tuled koju õnnestatud meeleseisundis, vaid rõõm südames ja lõbus viisijupp huulil. Aga seekord ei olnud õnneks ka Harry Hole ise omadega nii puntras kui selles esimeses "Nahkhiire" loos, mida ma temast lugesin.

Muideks, vihje just sellelesamale "Nahkhiirele" oli seal ka sees. Selles mõttes oli lõppkokkuvõttes päris tore, et ma seda enne ikkagi lugenud olin.

Ja lõpuks on pahad käes ja kõige lähemad head ka elus ja (peaaegu) täie tervise juures.

Samas, ega ma isegi pärast "Lumememme" mingi eriline Nesbo austaja ei ole, aga kõike arvesse võttes on ta ikka oma žanris pigem hea kirjanik.

Bobbie Peers "Lüriidiumivaras"

Kui lapsel on vaja suvel läbi lugeda kohustusliku kirjanduse korras üks viimase kümne aasta jooksul välja antud raamat ja FB lugejate grupis on ühte raamatut palju kiidetud, siis lähebki nii, et ema ostab lapsele "Lüriidiumivarga" ja loeb selle alustuseks ise läbi.

Norra lastele meeldis see lugu isegi nii väga, et kuulutasid selle 2016. aasta parimaks lasteraamatuks. Peab ütlema, et lastel on hea maitse ja lapsed armastavad põnevust ja kriminaalsust. Seda on Keräneni populaarsusestki näha ja tegelikult ongi "Lüriidiumivargal" paljugi Keräneni raamatutega ühist. Ja muidugi kõigi nende teistega, kes lastele krimkasid kirjutavad.

Ma absoluutselt ei mäleta selle raamatu autorit ega isegi mitte pealkirja, aga ma lugesin lapsena ühte sellist lugu, kus käis mingi jant ja tagaajamine mingi keemilise valemi peale. Valemiga sai toota sellist materjali, millest sai teha absoluutselt kõike ja see oli väga tugev, purunemiskindel. Lugu oli väga põnev ja kui keegi mäletab sellist raamatut, siis palun tuletage mulle selle nimi meelde. Ma loeksin selle ka heameelega üle.

Aga "Lüriidiumivaras" on ühest Inglismaal sündinud poisist, kelle vanaisaga on seotud suured saladused ja need saladused on seadnud ohtu poisi vanemad, kuid eelkõige siiski poisi enda. Saladuste hulka kuulub ka müstiline aine lüriidium, mis oleks Mendelejevile hoobilt Nobeli preemia toonud, arvestades selle ülierilisi omadusi. Inimesi on loos loomulikult häid ja on ka pahasid, vahepeal ei saagi aru, kes on kes, nii et pöördeid ja põnevust jagub. Peatükid on lastele sobivalt üsna lühikesed ja selles mõttes on seda väga mõnus lugeda ka nendel lastel, kes väga lugemist ei armasta.

Lapsevanemad, nüüd raamatupoodi või -kokku. Ja jutud käivad, et järg tuleb ka kohe. :D

Jo Nesbø "The Bat"

Kõik muudkui loevad Nesbø  raamatuid, vähemalt FB lugejate grupis. On jäänud mulje, et on kuidagi populaarne kirjanik. Tartus RR-is möllates jäi "The Bat" mulle näppu ja kuna kaanel oli kirjas, et see on detektiiv Harry Hole' esimene lugu, siis tundus just Nesbøga alustamise jaoks paras olevat. Mis sealt keskelt ikka hakata, eks ole. 

Pärast ma muidugi arvustustest lugesin, et kirjanik ise peab kaht esimest raamatut sellest seeriast kõige viletsamaks. Bugger. :D 

Eks võibolla näitab juba seegi midagi, et ma lugesin selle raamatu esimest 200 lehekülge kuidagi eriliselt kaua. Ei läinud ega läinud käima. Teine pool oli tunduvalt parem, aga ikkagi jäi tunne, et midagi oli puudu ja midagi oli üle. Tundus, et autor keskendus valedele asjadele, loo ja karakterite asemel Austraaliale ja aborigeenidele. Jajaa, Austraalia. Juba seegi oli alustuseks kentsakas - kui sa oled Norra kirjanik ja kirjutad norra rahvusest detektiivist, siis misasi paneb sind teda kohe esimeses loos Austraaliasse lennutama? Võibolla oleks kogu lugu väheke usutavam olnud, kui Harry oleks saanud rahulikult kodus askeldada.  Okei, see polnud küll tema kui detektiivi päris esimene juhtum, aga ikkagi oli tunne, et mingi algus oli kuskilt puudu. 

Sestap ma kobisesin ka Goodreadsis, et ma päriselt ikka ei tea, kas ma viitsin teisi Nesbø lugusid ugema hakata. Eks elu näitab. Praegu küll on tunne, et maailmas on nii palju häid raamatuid, et isegi kui alates kolmandast loost on need lood tal oluliselt paremad, siis pole see ka vist minu jaoks piisav porgand. 

Nii et oli kah. Vilets kindlasti mitte, aga ei olnud ikka päris selline lehepööraja ka, mis öösiti magada ei lase.