Robert Bryndza "The Night Stalker"

Teine raamat Erika Fosteri sarjast.

Pean kohe alguses ausalt ütlema, et kui ma olin esimese osa ("The Girl in the Ice") läbi lugenud, siis laadisin ma endale mõningase entusiasmiga ülejäänud Fosteri-sarja raamatud Kobosse. Esimese osaga võrreldes oli "The Night Stalker" siiski väike pettumus.

Võibolla olen ma viimasel ajal kaotanud oma tavapärase armastuse krimiromaanide vastu. Aga võibolla on õige ka see mulje, mis mind praegu närib - et teine osa lihtsalt polnudki nii hea kui esimene.

Mulle tundub, et tänapäeva krimikirjanikud tunnevad mingisugust painet kõike kuidagimoodi erutavalt põnevaks ajada. Vanakooli detektiivid nagu Miss Marple või Hercule Poirot või minu pärast kasvõi Nero Wolfe satuvad üliharva ise mingitesse ohuolukordadesse. Samas on varsti juba raske leida tänapäevast krimiromaani, kus ei oleks seda nn thrillerit sees. Mingil hetkel muutub see lihtsalt väsitavaks. Nagu ka see, et need briljantsed detektiivid ei suuda absoluutselt alluda reeglitele. Loo seisukohalt ehk see end õigustab, aga minu tagasihoidliku nägemuse järgi EI PEA igas viimases kui krimiloos põhiuurija peaaegu ära surema ja seda sellepärast, et ta eirab kõiki korraldusi, mis ülemused talle annavad.

Nii ma siis siin mõtlen, et kui ma järgmise krimiloo ette võtan, siis võiks see olla selline rahulik. Ja uurija võiks ka vähem tõmmelda. :D

Kirjutatud oli normaalselt, aga võrreldes Jennifer Clementi või minu poolest kasvõi Leelo Tunglaga võrreldes ei anna ikka näolegi.

Robert Bryndza "The Girl in the Ice"

Loed raamatut, mis peaks meeldima, sest kõik loevad (vähemalt autorit loevad) ja ütled "meh".

Võtad Kobost suvalise e-raamatu, mis maksab põhimõtteliselt mitte midagi, ja loed nii, et varbaküünte all on ka põnevusesurin sees. :D

Kui ma eelmises postituses kurtsin, et raamat ei läinud kuidagi käima ja alles kuskilt poole pealt hakkas natuke põnevaks minema, siis "The Girl in the Ice" võttis kohe alguses tuurid üles ja laskis täie lauluga lõpuni välja. Juba seegi, et ma kahe päevaga raamatu läbi lugesin ja eile alles peale keskööd voodisse sain, näitab, et oli põnev.

Imelik on kirjapandud loo kohta öelda, et tempo oli hoogne ja lõpupoole tõusis pidevalt, aga täpselt nii oli ka. Oma osa oli siin kindlasti ka sellel, et selle enamvähem 400 lk peale oli peatükke üle 80 - eriti lõpus olid need väga lühikesed, paar e-raamatu lehekülge, ja see toitis illusiooni, et kõik läheb väga kiiresti.

Ei taha siin väga sisust rääkida, põneviku värk, aga niipalju küll võin öelda, et tegemist on sarimõrvariga ja ohver, kellest uurimine käima läheb, leitakse sõnasõnaliselt loodusliku jää seest.

Ainus asi, mis mind pisut häiris, oli see krimkade puhul suhteliselt tüüpiline vastandumine detektiivide endi seas. Üks on sõnakuulelik, aga tohman. Teine on eriliselt taibukas, aga absoluutselt reeglitele ei allu. Ja kui põhimõtteliselt kaanest kaaneni on raamat täis asju, mida Erica Foster teeb ja mitte üldse ei tohiks teha, siis mingil hetkel see väsitab - sest ennegi on selliseid raamatuid loetud. Ma ei tea muidugi, kui realistlik see on, et üks uurija teeb, mida tahab, eemaldatakse uurimisest, teine uurija küpsetab mingi kohutava käki ja vualaa, tulebki allumatu, kuid briljantse mõttetööga uurija ja teeb puhta töö. Boonusena sureb ise ka peaaegu ära. Teise boonusena sureb peaaegu teine kord veel.

Kuid lõppkokkuvõttes, kui ma peaksin nüüd valima, kas ma tahan järgmise põnevikuna lugema Nesbot või Bryndzat, siis ilmselt valiksin viimase.