Douglas Adams "The Restaurant at the End of the Universe"

Eesti keeles ka välja antud, pealkirjaga "Universumi lõpu restoran". Sarja teine raamat.

Jätkuvad inimeste ja tulnukate võluvad ja peadpööritavad seiklused pärast maailma lõppu. Inimeste fantaasia jaburuste väljamõtlemisel on täiesti piiritu, adun ma ikka ja jälle. Ja kui sellise fantaasiaga ühendada veel ülihea huumorisoon, siis on tulemus täielik winner.

Kui esimene osa oli rohkem nali ja lust, siis restorani-osas on juba selgelt tunda isegi rohkem ühiskonnakriitilist nooti. Näiteks otsustavad ühe planeedi nutikamad elanikud jätta alles kõige terasemate ja paremate klassi ning lisaks neile endile ka äärmiselt vajaliku töötegijate klassi, saadavad nad nn keskklassi (juuksurid, ametnikud ja telefoniaparaatide puhastajad) teisele planeedile, kus need panevad aluse oma ühiskonnale. Rahaks kuulutatakse puulehed ja kui selgub, et neid on liiga palju ja tekib kohutav inflatsioon, siis leitakse lahendus metsade maha põletamise näol, sest see tõstab raha väärtust, kui materjali vähem saada on.
Duh.
Tõmbab mitmeid paralleele tänapäeva inimeste "lahendustele" ühiskonna- ja majandusprobleemidele.

Ford muidugi on välja nuputanud ka inimeste põhiolemuse, sealhulgas alljärgneva tõe:

Aga muidugi täiesti omaette klass on Universumi lõpu restoran ise, sealsed karakterid ja meelelahutusprogramm. Kuna tegemist on siiski hetkega, mil Universum on jõudnud oma viimaste minutiteni, siis on kõik juba ära olnud ja vesteldes kasutatakse palju minevikuvormi. Nt ei küsita "Kuidas sul läheb?" vaid "Kuidas sul läks?"

Inglise keele oskajad võivad järgmistelt piltidelt saada pisut aimu Universumi lõpu restoranis tekkivatest keelelistest ja muidu probleemidest.

Mõtlesin juba lõbustatult, kuidas ma niigi inglise keele ajavormide käes vaevlevatele lapsukestele koolis NEID ajavorme õpetan... 

Keelega lustimist on mujalgi, näiteks kui peategelastele pakutakse toreda nimega jooki. 

Pean tunnistama, et mul tekkis alles lõigu lõpus ahaa-elamus ja sain aru, millest nad räägivad. 

Loomulikult on planeetidel muudki huvitavat. Näiteks liftid, kelle intelligentsus põhjustab neile lõppkokkuvõttes ainult neuroosi. 

Ah, teate, lugege ise raamatut. Oma telliskivi pilti ma just paar postitust tagasi näitasin, panen siia hoopis eestikeelse väljaande, mida saate sõpradelt ja raamatukogust, sest isegi vanavaras tundub see igalt poolt läbi müüdud olevat. 

Douglas Adams "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy"

Mõnel hetkel tabab sind üllatus sealt, kust sa seda oodatagi ei oska.

Tellisin mina Rahva Raamatust raamatuid. Lastele kohustuslikku ja muidu kirjandust. Mõtlesin, et võtaks ikka ühe endale ka. Silma jäi "Pöidlaküüdi teejuht galaktikas" originaalis, inglise keeles. Kuna ma olin seda kord eesti keeles lugenud ja tõlkest mitte eriti vaimustunud, oli mul nüüd hea võimalus originaal ette võtta - sest lugu ise oli sürrealistlikult lahe. Intergalaktiline hääletamine ühelt kosmosesõidukilt teisele on juba mõtte poolest naljakas, eks?

No ma siis tellisin selle raamatu, kuna just hiljuti oli sellest ka FB grupis juttu olnud ja räägiti, et ka järjed sellele on sama lahedad. Kuusteist neliteist on ka täitsa paras hind ühele väikesele pehmes köites raamatule, mõtlesin.

Kui siis pakk kohale jõudis, tuli sealt välja tohutu, eraldi kilesse pakitud telliskivi, 815 lk, hõbetatud leheservade ja kõvade kaantega. :D

Seda ma küll ei osanud oodata. Kuusteist neliteist oli tõesti ju paras hind väikesele paperbackile, nii et ma ei vaadanud ei kaante parameetreid ega lk arvu...

Väga lahe üllatus oli. Kaane järgi on seal viis romaani ja üks lühem lugu, nii et jagub mõneks ajaks.

Esimese raamatuga sain nüüd ühele poole. Oli täpselt sama lahe, nagu mäletasin. Itsitasin kuuldavalt ikka ja jälle, sest mis muud sul teha on, kui Vogonid loevad oma verdtarretavalt halba luulet (kõrgeima karistusena kuulajatele), kui pessimistliku roboti nutulaul paneb kosmoselaeva enesetappu sooritama või kui universumit valitsevad valged hiired saavad teada vastuse kogu universumit ja kõike muud puudutavale küsimusele (mida ma teile vot ei ütle, lugege ise).

“You know," said Arthur, "it's at times like this, when I'm trapped in a Vogon airlock with a man from Betelgeuse, and about to die of asphyxiation in deep space that I really wish I'd listened to what my mother told me when I was young."
"Why, what did she tell you?"
"I don't know, I didn't listen.”

Lisan ka pildid oma üllatusmunast. :)