Fredrik Backman "Karulinn"

Mõni aasta tagasi levis sotsiaalmeedias küsimus: kumba eelistaksid naised metsas kohata – kas karu või tundmatut meest? Vastused šokeerisid paljusid mehi, aga mitte naisi. Sest väga suur osa vastas: "Karu." 

Mitte sellepärast, et karu oleks "nunnu kaisukas", vaid sellepärast, et naiste isiklikud kogemused ja ühiskonnas levivad lood räägivad valusat keelt. (---) Inimesed on ohtlikumad kui loomad. Ja see hirm ei ole välja mõeldud – see on õpitud, seda on kogetud. (Saarte Hääl, Regina Piikmann) 

(Õiendus: Piikmanni karul ei ole mingit seost Karulinna karudega. Aga temaatikal on küll.)

___

Hoki on lihtne sport: kui soov võita on suurem kui hirm kaotada, siis tekib võimalus. Kartes ei võida keegi. 

___

Lapsevanem tunneb end alati liiga väikese tekina. Kuidas iganes sa katta üritad, ikka on kellelgi külm.

___

"Mina kardan ka, isa. Kõike. Pimedust ja ... kõike."
"Mida ma teha saan?"
"Mind armastada."

Tegime kolleegiga Backmani-rohevahetust. Tema sai minult laenuks vanaema-raamatu ja mina temalt Karulinna triloogia, nii et kvantiteedis jäin ma igatahes plussi. 

Fredrik, oh Fredrik, mida sa minuga küll teed? Sa poed inimeste kõige sügavamatesse hingesoppidesse, tirid kõik emotsioonid verilihale, aga siis võtad välja pehmendava palsami ja ravid selle südame, mis raamatutegelaste pärast kildudeks on purunenud, jälle enam-vähem terveks...

Ma arvasin, et "Minu sõbrad" on Backmani kõige süngem raamat. Tuleb välja, et ei ole. "Karulinnaga" läheb Backman teemadesse, mida päise päeva ajal seltskonnas kohvitassi taga arutada ei taheta, ja teeb seda armutult, jõhkra detailsusega, sest keegi peab. Seda nii keskse probleemiga kui kõigi alateemadega, mis ennast sinna tihedalt ümber kerivad nagu püüton ümber saaklooma, sest ükski suur probleem ei teki tühjast kohast. 

Alguses tundub, et Karulinn on üks vahva koht, kus hoki ühendab kogu linna mõne üksiku ebateadliku elemendi erandiga. Hoki annab põhjuse pühenduda, ennast tõestada, olla osa grupist. Ja kuna juunioride meeskond on ennast sel aastal mudast üles töötanud, on kogu linn edust ja triumfiootusest tiine. 

Aga mis on siiski edu hind? Kui sa oled eduka meeskonna kõige suurem staar ja kõik sind imetlevad, kui palju õigusi see sulle annab? Kui oled harjunud võitma, võtma kõiki võite jõuga, mis võite võid sa võtta jõuga väljaspool jäähalli? Ja lõpuks – kes on süüdi ja kes vastutab, kui asjad lähevad täiega metsa ja käest ära, sest keegi pole sulle kunagi millegi kohta öelnud, et seda sa ei saa või ei tohi? 

Backman toob lauale ühe mõeldamatult raske ja julma probleemi, mille vastu ohver on sageli täiesti kaitsetu, eriti kui pärast kujundatakse juhtunust täiesti vastupidine pilt. Sellest ei tule tervena välja mitte keegi. Backman ei tahagi luua illusiooni, nagu keegi saaks traumast üle. Aga kuna ta on täpselt selline kirjanik, nagu ta on, siis suudab ta isegi nii võimatus olukorras näidata, et kõik on võimalik üle elada ja sa ei pea laskma traumal ennast defineerida või jääda ühte hetke kogu eluks kinni. Mitte kunagi ei ole kõik läbi, ja see ongi Backmani suurim võlu – olgu see lein, trauma või ükskõik mis muu, lootus homsele, ülehomsele või järgmise nädala päikesepaistele jääb. Kui kõik laguneb algosakesteks, ka siis on võimalus alustada uuesti ja luua midagi uut, midagi paremat. 

Suur-suur aitäh ka tõlkija Kadri-Liis Haasmale selle eest, et ta sellise loo nii suure tundlikkuse ja pieteediga kirja pani. 

Fredrik Backman "Minu sõbrad"

Täiskasvanud kujutavad alati ette, et nad saavad lapsi kaitsta, takistades neid minemast ohtlikesse kohtadesse, kuid kõik teismelised teavad, et see on mõttetu, sest kõige ohtlikum koht maakeral on meie sees. 

___ 

Siis küsis ta teistelt neljateistaastastelt: "Kas te arvate, et me oleme siis ka veel parimad sõbrad, kui me suureks saame?" 

Selle peale vastas Joar rahulikult: "Ma ei usu, et me kõik elus oleme, kui me suureks saame." 

Nii mõnigi kord on mul Varraku kuuraamatut valides keeruline. Aga kui tuli uus Backman (tlk Kadi-Riin Haasma), siis hoolimata sellest, et ma olin seni lugenud ainult vanaema-raamatut ja Otto-raamatut, teadsin ma kohe, et seda ma tahan. Juba nende kahe eelmise põhjal oli selge, et Backman on kirjanik, keda meil kõigil vaja on, sest tema on üks nendest inimestest, tänu kellele maailm on õige pisut helgem paik, kui ta muidu seda oleks. 

"Minu sõbrad" algab Louisaga, kes "on vilets peaaegu kõiges, aga vihapidamine tuleb tal hästi välja", sest "see pole suurustamisena mõeldud, aga selles on ta tõesti maailmatasemel". Mida sa muud nii hästi veel oskaksidki, kui elul pole sulle juba kaheksateist aastat midagi muud pakkuda olnud kui asju, inimesi ja olukordi, mille peale viha pidada? Mõni lihas on lihtsalt hästi treenitud. 

Maailm, see maailm. Selles on nii palju mõttetuid rikkaid keskealisi ja vanu inimesi, kes kunstinäitusel "ei julge rääkida maalidest seintel, nad kardavad kohutavalt, et võivad valesti arvata, keegi teine peab esimesena midagi ütlema, et oleks teada, mida tohib armastada." See on täis vanemaid, kes "said sageli kuulda, et neil on ebanormaalne laps. Traagilisel kombel jäid nad seda uskuma. Seetõttu jäid nad ilma jumalikust rõõmust saada teada, et neil on eriline laps." See on täis ohte, mis varitsevad purjus pea ja püstiste rusikatega koduseinte vahel. 

Kui seda raamatut oleks kirjutanud näiteks Houellebecq või Dostojevski, siis oleks Louisal ilmselt täbarasti läinud, aga Louisa õnneks oli autoriks Backman. Tema teab väga hästi, kui palju on teismeliste maailmas ebaõiglust, välist kurjust ja halba õnne, aga samas tahab ta kohe kindlasti, et kõik raamatu tegelased ja lugejad teaksid, et kui hull olukord ka poleks, siis võib elul sulle ikkagi mõni üllatus varuks olla, isegi kui sa täiesti juhuslikult sellele üllatusele kuskil kõrvaltänavas otsa jooksed. 

See on minu senistest Backmanitest see kõige tumedam ja süngem, aga kuigi see on leina, vägivalla ja ebaõigluse raamat, on see kohe kindlasti ka lootuse raamat. See on kõige ilusam ood tõelisele, pühendunud ja tingimusteta sõprusele, mida ma kunagi lugenud olen, sest mis ka ei juhtuks, sõbrad on turvasüsteem, mis toimib alati, igas olukorras. Peret valida ei saa. Sõpru aga küll. 

Kui suur peab olema inimese süda, et ta mitte ainult ei vaata, vaid ka näeb, mõistab ja suudab kõik poolused sõnadesse valada nii, et juba esimesel mõnekümnel leheküljel oled sa nii laginal naernud kui ka korduvalt udutanud ja sa tahaksid kõiki maailma lapsi ja teismelisi kallistada ja öelda, et ära karda, veel on inimesi, kes hoolivad ja oskavad sind armastada?

Kirjutada nagu Backman oskab ainult Backman. 

"See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta."

"Kes?"

"Kõik inimesed, kes on proovinud." 

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

Juba vanaema-raamat niitis mind korralikult jalust. Arvasin, et ega see Ove-raamat nüüd sama hea küll ei saa olla. Aga oli.

On üks 59-aastane mees. Ta on üks vana karune poriseja, kes ei salli majade vahel sõitvaid autosid, kasse ja muidu tühikargajaid. Tänapäeval ei osata ju enam isegi ratast parandada! Ja kui sul ei ole enam naist ja kui sinult võetakse ka töö, siis on just paras aeg otsustada, et mis siin ikka enam teha jäänud on. Panen konksu lakke ja aitab küll.

Aga elul on Ovele veel üht-teist pakkuda. Kui naabrusesse kolib rase iraanlasest pereema oma Ove meelest mõttetu mehe ja kahe tüütu lapsega, ei jäta nad Ovet sugugi rahule. Õudselt napakad! Pereema ei jäta aga jonni ja tüütab Ovet nii kaua, et Ove isegi enam aru ei saa, mis värk on. Ja pealegi on Ovel vaja ühte katkist kassi aidata ja kohtuda mõne 'lilla inimesega'. Suremine osutub ootamatult keeruliseks.

Nagu Backman vanaema-raamatus näitas, et ta saab lastest viimse kui ihurakuni aru, näitab ta ka nüüd, et ta mõistab vanu karuseid leskmehi, kes kuidagimoodi isegi endast aru ei saa. See on järjekordne suure südamesoojusega kirjutatud raamat, mida lugedes saab mitmeski kohas valjuhäälselt naerma turtsatada, aga ühel hetkel hakkab silmis torkima ja mõni minut edasi on juba tõemeeli taskurätikuid vaja.

Ovele olid arusaadavad asjad, mida oli võimalik näha ja käega katsuda. Betoon ja tsement. Klaas ja teras. Tööriistad. Asjad, mida oli võimalik välja rehkendada. Ta sai aru täisnurkadest ja selgetest juhistest. Konstruktsioonide mudelitest ja joonistest. Asjadest, mida oli võimalik paberile joonistada. Ta oli mustvalge mees.
Ja naine oli värv. Kõik Ove värvid.  (lk 43)

Omaette väärtus on muidugi - taas kord! - Ene Mäe lihtsalt suurepärasel tõlkel.
Ove ja Rune seisid oma maja ees, käed jonnakalt püksitaskus, nagu uue aja muistised, sellal kui väikesel majadevahelisel tänaval paradeerisid upsakad greibisuuruste lipsusõlmedega kinnisvaramaaklerid ja vaatasid neid, nagu raisakullid silmitsevad vananevaid vesipühvleid. (lk 232)

No kuidas sa ei naudi igat rida?

Kuldne raamat. Kuus tärni viiest.

Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

Ma saan praegu hakkama täiesti mässulise lükkega iseenda vastu, sest ma olen aina seda blogi pidanud ühe põhimõttega – raamatud loetud järjekorras. Aga praegu juhtub nii, et kaks loetud raamatut ootavad nüüd ilusti ja viisakalt ning lubavad Fredrik Bakmani kõige vanaemaga tükkis järjekorras ette.

Ma teadsin, et seda raamatut kiidetakse, aga ma ei süüvinud eriti sisukokkuvõtetesse ega arvamusavaldustesse, sest nii minuga juhtub, kui mul tekib kahtlus, et raamat võib tõesti hea olla. Ma ei taha lugeda kellegi arvamuse baasil, vaid avada raamat kui tabula rasa.

Ja nii ma jõudsingi elada läbi kõik emotsioonid. Raamatu alguses mõtlesin, et oh sa, siit tuleb jube lahe ja lõbus raamat. See eksiarvamus sai üsna ruttu oma esimesed hoobid, kui selgus, et vanaema loo lõpuni ei jagugi.

Siis läksid silmad uduseks. Eriti sellepärast, et Backman suutis seitsmeaastase – vabandust, peaaegu kaheksa-aastase – lapse kurbused ja hirmud välja kirjutada nii, nagu suudab seda ainult inimene, kes sellest kõigest päriselt aru saab.  Suutis kirjutada keerutamata välja selle, et igasugused emotsioonid on normaalsed ja et neil kõigil on põhjus. Kõvaks abiks selle juures on mereinglid, vorsad, naerutajad ja muud tegelased Miamase ja muude Peaaegu-Ärkvel-Maa muinasjutu-kuningriikides, kus Elsa ja vanaema koos käivad.

Ja vahepeal  läheb tegelikult täitsa põnevikuks. On minevikusaladusi, mis inimestele olevikus järele jõuavad, ja nende eest on väga raske ära joosta. Ja nad võivad olla väga hirmsad.

Vanaema ja Elsa maailm on imeline maailm. See on muinasjuttude maailm, kus kõik on loogiline ja mitte midagi ei sünni ilmaasjata. On monstrumeid ja koletisi, aga "kõik koletised ei ole sünnist saadik koletised, mõned koletised on murekoletised". Just see on minu jaoks üks kõige valjemini kajama jääv mõte – Elsa õpib (nagu võiksid õppida ka kõik täiskasvanud), et ükski inimene pole sünnist saati või üdini halb. "Elu teeb keeruliseks see, et ükski inimene pole sada protsenti mölakas ja peaaegu mitte keegi pole sada protsenti mittemölakas. Elamise kunst seisneb selles, et sa katsud nii palju kui võimalik püsida mittemölaklikul poolel. " (lk 312).

Frederik Backman on väärt kirjanik. Ta on suutnud kirjutada raamatu, mida lugedes naerad valju häälega ja sama lause poole pealt haarad taskuräti järele, sest silmad lekivad ja nina ka. Raamatu lõpus läheb taskurätikuid rohkem vaja. See on üks üdini julge ja soe raamat.

Ja Ene Mäe on saanud hakkama täiesti liialdamata geniaalse tõlkega.

Palun loe sina ka! 

Lisan lõppu veel ka autori tänusõnad raamatu lõpust:

Peamine tänu - Sinule, lugeja. Kui sinul ei oleks nii kahtlane maitse, peaksin ma tõenäoliselt endale mingi päristöö otsima.