Birk Rohelend "Sa pead suudlema Silvat"

Kõik loevad. Või on vist juba lugenud.

Andsin alla. Lugesin ka. Tartu-teekond oli vaja ju kuidagi sisustada, liiklusteste ei jaksa ka inimene tundide kaupa teha.

Raamatut avades olin ma igaks juhuks natuke ettevaatlik, aga ettevaatus haihtus esimeste lehekülgedega nagu sellekevadine lumi. Oli ka raskeid hetki. Need olid need hetked, kui me olime Olerexist kohvi ostnud ja proovige ise auto tagaistmel, kus joogihoidikut pole, samaaegaselt hoida topsi ja raamatut ning siis veel lehte keerata. Ja neid oli vaja kogu aeg keerata, sest huvitav oli.

Oma olemuselt on see psühholoogiline põnevik. Põnevust on tõesti, pinge kannab kuni lõpuni välja ja venima vähemalt minu jaoks ei hakanud lugu kordagi. Ka psühholoogilise poole on autor korralikult välja kirjutanud ja Silva tegelaskuju loob selleks juba üksindagi korraliku taimelava - magamatuse käes vaevlev keskendumisraskustega eelkooliealise lapse kodune ema, kes igatseb oma tööd vahel rohkemgi kui lapse eest hoolitsemist. Laps tundub vahel pigem koormana, mis peaks olema iga ema jaoks Õudne Mõte Number Üks, aga samas on see nii inimlik. Muidugi on naisi, kes tõesti leiavadki, et nende elutöö ja suurim väljakutse on olla oma lastele kodune ema. Siis nii nad peaksidki tegema. Aga ma pigem kipun arvama, et vähemalt meie kultuuris on naine suuteline olema väga hea ema, kui ta saab end teostada ka mujal. Sest kui ta seda ei tee, jääb frustratsioon emadusele kõvasti jalgu. Minagi kammisin juba emapuhkuse lõpus kodus natuke sassi.

Nii et Silvat mõistavad paljud naised vägagi hästi, eriti ilmselt need, kellel kodus kasvamas ATH või ükskõik millise muu diagnoosiga (või veel diganoosimata) laps. Naised peaksid julgema tunnistada, et see võib neil käia üle jõu ning et neilgi on puhkust vaja, et üldse jaksata. Ja kõik ülejäänud peaksid vähemalt üritada sellest aru saada.

See pole mitte ainus psühholoogiline liin. On peresuhteid, mis funktsioneerivad, ning on ka neid, mis on täiesti düsfunktsionaalsed ja ei tohiks toimida, kuid millegipärast töötavad nagu õlitatud masin. Vahel tahaks lugedeski pead vastu seina taguda ja karjuda, et inimesed, kuidas te ometi võite?! Ometi nad võivad ja mingi põhjus selleks ju kuskil on...

Birk Rohelend on raamatusse üsna ambitsioonikalt sisse kirjutanud ka Stockholmi sündroomi. Ambitsioonikalt, kuna see oleks võinud väga kesiselt välja kukkuda, aga ta on sellega siiski suurepäraselt hakkama saanud.

Nagu ikka, ei taha ma eriti sisu välja anda, nii et lugege ise. Ütlen vaid niipalju, et on kriminaaljuurdlusi, on lihtsalt mõistatusi jne. Külades juhtub asju.

Mina panin Goodreadsis viis tärni.

Indrek Hargla "Kolmevaimukivi"

Hargla on kindlasti rohkem kui Melchior. Mina hakkasin teda lugema küll just Melchiori tõttu, aga olin kuulnud kõlakaid küll, et alustas Hargla hoopis ulmekirjanikuna. Mingil hetkel lugesin läbi ka "Doanizarre udulaama", mis on siiani tema teostest minu jaoks parim – tüüne, muinasjutuline, lüüriline.

"Kolmevaimukivi" on jutukogu ja mina neid mujale kui ulme või fantastika (kui selline vahetegemine isegi mitte meelevaldne pole) alla paigutada ei oska.

Olgu siis alustuseks kohe ära öeldud, et mulle järjekordselt väga meeldis. Lood on ju tegelikult väga erinevad, seal kirjeldatud maailmad, inimesed, probleemid – kõik. On soomeugri mütoloogiat segatuna seenetubaka, kreeka mütoloogia ja tont teab mille kõigega. On tänapäevast sürrealistlik-muinasjutulise mitte just õnneliku lõpuga armastuskolmnurka. On kosmo-krimi. On Lehola Lembitut hoopis ootamatu nurga alt. Ühes loos kohtuvad Einstein, Gustav Naan, Isaac Asimov ja Stephen Hawking.

Ühesõnaga, kõike saab. Kogu raamat on üks sigalahe rosolje absoluutselt kõigest, mida korraga ette kujutada võib, aga kuna see on üks tavaline Hargla raamat, siis on seal ka absoluutselt kõike seda, mida sa raudselt korraga ette kujutada ei oska, ning see on kõik kokku hakitud, segatud ja koorega üle kastetud erakordselt kergesulgse elegantsiga.

Väga maitsev.

Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

Ma saan praegu hakkama täiesti mässulise lükkega iseenda vastu, sest ma olen aina seda blogi pidanud ühe põhimõttega – raamatud loetud järjekorras. Aga praegu juhtub nii, et kaks loetud raamatut ootavad nüüd ilusti ja viisakalt ning lubavad Fredrik Bakmani kõige vanaemaga tükkis järjekorras ette.

Ma teadsin, et seda raamatut kiidetakse, aga ma ei süüvinud eriti sisukokkuvõtetesse ega arvamusavaldustesse, sest nii minuga juhtub, kui mul tekib kahtlus, et raamat võib tõesti hea olla. Ma ei taha lugeda kellegi arvamuse baasil, vaid avada raamat kui tabula rasa.

Ja nii ma jõudsingi elada läbi kõik emotsioonid. Raamatu alguses mõtlesin, et oh sa, siit tuleb jube lahe ja lõbus raamat. See eksiarvamus sai üsna ruttu oma esimesed hoobid, kui selgus, et vanaema loo lõpuni ei jagugi.

Siis läksid silmad uduseks. Eriti sellepärast, et Backman suutis seitsmeaastase – vabandust, peaaegu kaheksa-aastase – lapse kurbused ja hirmud välja kirjutada nii, nagu suudab seda ainult inimene, kes sellest kõigest päriselt aru saab.  Suutis kirjutada keerutamata välja selle, et igasugused emotsioonid on normaalsed ja et neil kõigil on põhjus. Kõvaks abiks selle juures on mereinglid, vorsad, naerutajad ja muud tegelased Miamase ja muude Peaaegu-Ärkvel-Maa muinasjutu-kuningriikides, kus Elsa ja vanaema koos käivad.

Ja vahepeal  läheb tegelikult täitsa põnevikuks. On minevikusaladusi, mis inimestele olevikus järele jõuavad, ja nende eest on väga raske ära joosta. Ja nad võivad olla väga hirmsad.

Vanaema ja Elsa maailm on imeline maailm. See on muinasjuttude maailm, kus kõik on loogiline ja mitte midagi ei sünni ilmaasjata. On monstrumeid ja koletisi, aga "kõik koletised ei ole sünnist saadik koletised, mõned koletised on murekoletised". Just see on minu jaoks üks kõige valjemini kajama jääv mõte – Elsa õpib (nagu võiksid õppida ka kõik täiskasvanud), et ükski inimene pole sünnist saati või üdini halb. "Elu teeb keeruliseks see, et ükski inimene pole sada protsenti mölakas ja peaaegu mitte keegi pole sada protsenti mittemölakas. Elamise kunst seisneb selles, et sa katsud nii palju kui võimalik püsida mittemölaklikul poolel. " (lk 312).

Frederik Backman on väärt kirjanik. Ta on suutnud kirjutada raamatu, mida lugedes naerad valju häälega ja sama lause poole pealt haarad taskuräti järele, sest silmad lekivad ja nina ka. Raamatu lõpus läheb taskurätikuid rohkem vaja. See on üks üdini julge ja soe raamat.

Ja Ene Mäe on saanud hakkama täiesti liialdamata geniaalse tõlkega.

Palun loe sina ka! 

Lisan lõppu veel ka autori tänusõnad raamatu lõpust:

Peamine tänu - Sinule, lugeja. Kui sinul ei oleks nii kahtlane maitse, peaksin ma tõenäoliselt endale mingi päristöö otsima.

Robert Bryndza "Mustjas vesi"

Kunagi, kui ma endale Kobo e-lugeri ostsin (sest ma olen nii mõjutatav ja lasin oma raamatukupjal end ära rääkida), siis olid Bryndza kaks esimest raamatut ühed esimesed, mis ma sinna üldse peale laadisin. Ma ei olnud küll vähemalt märganud, et eesti keeles sellist autorit avaldatud oleks. Minu lugemised olid kusagil eelmise aasta alguses ja esimene neist, "Tüdruk jääs", on eesti keeles Rahva Raamatu andmetel samuti 2017. aasta väljalase. Ühesõnaga, Bryndza on Eesti väga ruttu vallutanud, sest kõik kolm on eesti keeles täiesti olemas. Originaalis on paar tükki veel, nii et tõlkijatel on nüüd käed-jalad tööd täis.

Bryndza on selline huvitav autor, et ta vastab absoluutselt kõigile kirjadele, mis talle kuhugi ta enda veebisaidile või Facebooki-lehele või Goodreadsi saadetakse. Mäletan, et pärast esimese raamatu lõpetamist kirjutasin ma FB-s mingi kommentaari (ma ka ei teadnud, et ta võiks kuulus olla või midagi, ma võtsin suvalise raamatu omast arust), kus ma ütlesin, et tubli tükk, aga see, et peategelasest uurija on viimasel ajal alati kas mingites õudsetes kompleksides või joodik ja ei kuuletu absoluutselt ülemuste otsestele käskudele, siis see hakkab mingil hetkel vaikselt ära tüütama. Seda on nii sageli muudes krimilugudes ka, kaua võib. Ja siis ta tõesti vastas ja ütles, et seda ta võib küll öelda, et päris musterinimesest Erikast ei saa, aga võibolla väheke paremaks kunagi läheb.

Ja "Mustjas vees" ongi Erika natuur vähe rahulikumaks kirjutatud. Nagu pubekaiga oleks üle läinud või midagi. Ta suudab korraldustest ja käsundusliinist kinni hoida, ta ei joo liigselt ei alkoholi ega kohvi, ühesõnaga lugejal oli rahulik loole endale keskenduda.

Seekord on Erika juba lasknud ennast mõrvarühmast kuhugi pärapõrgusse üle viia, aga kuna karjäärist leitakse väikese tüdruku skelett, ei saa Erika muidugi seda teiste lahendada jätta. Ta saab kohale tuua ka oma vana kahurväe ja lähebki lahti. Lugu on keeruline, nii et isegi Erikal tekib kahtlusi, kas seda üldse lahendada võimalik ongi – lugu ei ole värske, algne uurimine jooksis liiva ja tollane uurija on omadega ka üsna sassis.

Aga have no fear – lahendus ikkagi tuleb. Isegi minusugusele vanale krimikalale üllatusena. :D

Krimi kohta täitsa kobe. Läckberg meeldib siiani terake rohkem, kuna tal on taustalugu tugevam, aga kui Bryndza Erika nii enamvähem selge peaga hoiab ja teda jälle haljale aasale takka üles lööma ei lase, siis võib sellest sarjast midagi tulla.

Ainus asi, mis mulle pea kohale küsimärgiga jutumulli tekitas, oli kaanepilt. Vees on seitsmeaastase tüdruku skelett. Mida see tädi seal kaane peal teeb, jääbki arusaamatuks.

Eva Koff "Sinine mägi"

Küsisin oma FB lugejate rühmast viimase aja Eesti kirjanduse soovitusi. Väga valjult jäi kõlama Eva Koff oma esikromaaniga "Sinine mägi". Ütlesin endale: "Las mina proovin siis ka. "

Meeldis esimesest leheküljest peale. Meeldis väga. Ah et miks või – kohe teile selgeks teen ma.  😊 (Aga nüüd aitab lauluvihjetest, hakkame tõsiseks!)

Mõtlesin lugedes pidevalt sellele, et kui mina liigun näiteks 200 meetri ulatuses punktist A punkti B, siis ma pean nii-öelda silmas sihti ja mõtlen sellele. Eks ma ikka muidugi näen, mis ümberringi toimub, kuulen linnulaulu ja näen kaht lilleõit murus, aga Eva Koff suudaks ilmselt ka sellest 200 meetrist raamatu kirjutada. Milline tohutu detailirohkus! Ikka ja jälle hämmastusin, et jaa, tõesti, sellel asjal on sellised ja sellised nüansid, aga ma ei ole neid endale niimoodi otseselt teadvustanud. Koff suudab nad niimoodi kokku kirjutada, et kõik need pisidetailid on nagu tillukesed Swarovski kristallid, mis teevad kogu loo imeliselt säravaks. Lugesin pidevas hämmeldusseisundis.

Koff on suutnud just nende detailide jaoks leida ka parima stilistilise võtte – lauseehitus on komarohke, eklektiline, koosneb paljudest pisikestest osakestest. Just sellinesama pisiosadest eklektiliselt kokku pandud on ka lugu ise – kolme naise lood hüplevad ühelt mälestuselt teisele, ajas edasi-tagasi. See ei ole üheselt voogav lugu. Hüplik, aga nii täpne, mõtlesin ma. Eks meie enda mõtted ja mälestused olegi sellised – me ei mõtle ju ka oma elule tagasi ühe voona – et ma hakkan nüüd lapsepõlvest tulema ja lõpetan siin, kus ma praegu olen. Ei ole ju. Meie endi mõtted hüplevad täpselt samamoodi nagu Liisi, Elfi ja Adele mälestused.

Tekkis tahtmatu paralleel Mathura "Jääminekuga", kuigi stilistiliselt on nad väga erinevad. Mõlemal on täiesti olemasolev lugu, aga vähemalt minu jaoks oli see lugu isegi pigem teisejärguline. Oluline on hoopis mingi muu fluidum, inimese tunded, kogemused, taju. Ja tohutult-tohutult hea tekst.

Ei ole palju selliseid Eesti raamatuid, mille tagakaant kinni pannes jääd veel mõneks ajaks selle mõjusfääri ja ei saa mullist tulema. Eva Koffi raamat on selline.

Becky Albertalli "The Upside of Unrequited"

Kui ma sel aastal soovitasin oma abiturientidel ingliskeelseid raamatuid lugeda, et ennast eksami eel lainele saada, siis vedasin ma neile kodust hunniku raamatuid kooli. Kõik laste õnne nimel. Päris mitu neist olid noorteromaanid ja need läksid ka kõige paremini vist peale, niipalju kui mina aru sain.

Ma siis mõtlesin, et okei, lapsed ju nagunii endale eriti raamatuid ei osta, eriti võõrkeelseid (kuigi Õhtuleht kirjutas vastupidist), siis ma võin ju seda endale lubada, et ostan ise mõned young adult’id kokku, loen läbi ja siis oskan järgmisele abituuriumile ka soovitada. Rääkimata kooli vedamisest. "The Upside of Unrequited" ongi esimene sellest seeriast.

Tähelepanelik blogilugeja on märganud, et ma olen just hiljuti veel kaks noorteromaani läbi lugenud ("Suicide notes" ja "Aristotle and Dante discover the secrets of the universe"). Ma ei tea, kuidas mul on neid niimoodi õnnestunud noppida või ongi see viimasel ajal tolerantsi edendamise mõttes pea igas noortekas teemaks, aga kui juba kolmandas noorteraamatus järjest on suur rõhuasetus ühel ja samal ühiskonnavähemusel, siis pean mina tõdema, et kuigi ma mingi -foob ei ole, siis it’s getting a tad old. Mul on mõned raamatud veel tellitud, äkki leian nende hulgast ühe, kus enamusgrupid on proportsionaalselt adekvaatsemat tähelepanu saanud. Aga mine tea, võibolla on mul lihtsalt väga õnnelik käsi…

Aga siiski. Kui nüüd välja arvata see ülalmainitud aspekt ja see, et esimese kümne leheküljega oli selge, kuhupidi me nüüd kõik koos astuma hakkame, ning järgmise kümnega see, kuidas ülejäänud raamat lahti rullub ja ühtlasi ka häppilt lõppeb, siis kirjutatud oli see tegelikult hästi. Sõnakasutus oli lahe ja kuna minajutustaja oli 17-aastane tüdruk, siis õnneks ei tundunud see ka kuidagi autori poolt punnitatud ja kunstlikult lahedamaks voolitud. Huumor oli krapsakas ja tegelikult oligi just sellepärast omast kohast armas lugeda, et põnevust ei olnud ja sai jälgida, kuidas täpselt see häppi end nüüd siis tuleb kah.

Nõnda et noortele ilmselt meeldib väga ja Murakami armastajad jäävad oma liistude juurde.

Deborah Rodriguez "The Kabul Beauty School"

Igal hommikul lähen tööle. Vahel läheb mehega väheke ütlemiseks. Enamasti ta kuulab ja võtab arvesse. Ise ma ta valisin. Vahel rüüstan palja käsivarre puu vastu marraskile. Praegu käin autokoolis.

Täiesti suvalised ja igapäevased asjad, täiesti enesestmõistetavad.

Või kas ikka on? Kui maailmas on siiani paiku, kus naisel ei ole mitte mingit sõnaõigust, teda ei peeta päriselt inimeseks, ta ei tohi käia tööl (ja põhimõtteliselt üldse mitte kodust väljas), ta ei tohi kindlasti käia paljaste käsivartega, autoga sõita ja üleüldse mitte mingit arvamust isegi omada, rääkimata selle välja ütlemisest.

Afganistan on üks selline koht, kus praeguseks on asjad küll väheke muutunud, aga Talibani all ja traditsiooniliselt on see siiski väga meestekeskne riik.

"The Beauty School of Kabul" räägib autori enda Afganistani-kogemusest. Ta läks sinna heategevusorganisatsiooni kaudu, kuid sai kiiresti aru, et tema juuksuriamet võib osutuda palju olulisemaks, kui talle endale alguses tundus. Ilusalongid annavad ju võimaluse ka nii kaua allasurutud elu elanud naistele – seal saaksid nad töötada ja raha teenida ning tunda pisukest iseseisvust. Ja nii ta panebki aluse iluteenuste koolile, kus ta küll ise kohalikele naistele väljaõpet annab, kuid õpib ka ise nii mõndagi. Rääkimata muidugi sellest, et igal naisel on rääkida oma lugu – suurem jagu neist on südantlõhestavalt ebaõiglased ja kurvad.

Raamat on küll põhimõtteliselt tõsine ja oma dokumentaalsuses erakordselt haarav, kuid sinna sisse on pakitud ka väga palju inimlikku soojust, mõistmist ja omajagu tõeliselt naljakaid seiku. Üsna koomiline on ka Debbie mehelemineku lugu – kui ameeriklanna poolkogemata kohalikule afgaanile teiseks naiseks läheb, siis on see ju ometi üsna ootamatu, eriti kui arvestada, et Debbie on paras karakter ja pähkel ilmselt ka lääne meeste jaoks.

Tõeliselt väärt raamat.