Jussi Adler-Olsen "Naine puuris"

Kuna mul see Storytel kord juba olemas on, siis ma  võtan sellest praegu tasuta katseajal viimast, sest äkki ma siiski otsustan, et ma ei taha teda raha eest edasi pidada. Lugesin läbi veel kaks krimkat ja üksteise järel ma nendest nüüd räägingi. 

Muidugi on alati riskantne lugeda selliseid krimilugusid, mis on mingi sarja esimeseks raamatuks. Rumala peaga astusin ma mõlema raamatuga sama reha otsa ja kardetu saigi tõeks – mõlemad olid täiesti roogitavad räimed, mis sageli osutub mõttelise lepingu mõttes siduvaks. Igaks juhuks lappisin teised sarja osad ka enda virtuaalsele äpiriiulile valmis... 

Jussi Adler-Olsen, kellest ma midagi kuulnud ei olnud, esindab klassikalist nordic noir'i, mis mingist piirist või mingist kogusest edasi ei ole enam minusugusele päikeselise loomuga lugejale lõpuks enam tervislik. Kuid kui seda nii jaopärast pakutakse, siis ei saa kindlasti vaielda vastu sellele, et need on enamasti ikkagi väga põnevad ja panevad lehekülgi keerama. Nii ka see. Ma arvan, et kell oli umbes üks öösel, kui ma ta lõpuks loetud sain, aga kuidas ma ei saa siis nüüd enne magamaminekut teada, kuidas see lugu lõpeb ja kas jõutakse või ei jõuta või... Õnneks ei olnud vaja ka hommikul vara tõusta.  

Nordic noir'i raamatud mängivad mingi omamoodi düstoopilise piiriga. Loed ja mõtled, et selliseid kohti ei saa ju olemas olla või et selliseid inimesi ei saa olemas olla, aga kui veidi edasi mõelda, siis muidugi on nii selliseid kohti kui ka selliseid inimesi. Õnneks on meid suuresti nende juhtumite üksikasjadest päästetud, sest meedia neid avaldama ei kipu, aga on ju olnud juhtumeid, kus leitakse äkki mitukümmend aastat kadunud olnud inimene, keda ongi reaalselt kuskil vangis hoitud ja seda mitte Hiltoni-väärilistes tingimustes, vaid kuskil kuudis või treileris vms. Ilmselt oli nende elu väga sarnane selle raamatu peategelase tingimustega (sõnasõnalise puuriga tegemist küll ei ole, aga ega palju ei puudu). Elu on vahem õudsemgi kui ükskõik milline põhjala tumekrimi (kas ma võin selle kirjandusliku termini nüüd patenteerida, kui ma selle ise välja mõtlesin?). 

Mis sarja puutub, siis see on nn "Osakond Q" sari ja tegelased on komissaar Carl, kes on pärast traagilisi läbielamisi tööle naasnud, aga keda väga vanale kohale tagasi erinevatel põhjustel ei oodata ja talle tehakse väljapoole hästi kõlav "eriosakond", mis uurib lahendamata juhtumeid, aga tegelikkuses on tegemist akendeta keldrikorruse toaga ja ühe "assistendiks" määratud (loe: koristaja) immigrant Assadiga, kelle kohta ma pean kohe ütlema, et temast sai minu absoluutne lemmiktegelane ja Tiina Toomet on suutnud ta hea, kuid kohati võluvate lapsustega keelekasutuse väga lahedalt edasi anda. Ma kohe ootasin neid Assadi jutte, kusjuures üsna kohe ilmneb, et Assad on väga nutikas ja temast on kasu palju rohkemaks kui koristamiseks ja siirupitee keetmiseks.

Ega ma rohkem vist öelda ei saagi, kuna tegemist on ikkagi põnevikuga ja kuna need mingid stilistilised šedöövrid ei ole ja ei peagi olema, siis muust ka väga kirjutada pole. Aga tegemist on kindlasti väga loetava raamatuga. Lihtsalt arvestage, et võib-olla kirjutate ka alla järgmise seitsme osa lugejalepingule. 

Charlotte Weize "Rosaarium"

Väike võlaõiendus, Varraku maikuu raamat (juuni jõudsin enne läbi). 

Ega Charlotte Weitze kohta liiga palju infot mulle arusaadavates keeltes saada polegi. Niipalju siiski leida oli, et ta sai 1996. aastal oma esikraamatuga Taani nn "uustulnuka" kirjanduspreemia, et tal on folkloristikakraad, et ta kirjutised balansseerivad sotsiaalse realismi ja fantastika või maagilise realismi piirimail ja et teda võrreldakse Blixeni, Kafka ja Murakamiga. Blixeni raamat ootab mul siiani riiulis viisakalt oma järge, aga ma saan täitsa aru, kust see Kafka ja Murakami võrdlus tuleb. Samuti saan ma aru sellest, kuidas ühe inimese raamatutes võib olla esindatud nii sotsiaalne realism kui maagiline realism, sest "Rosaarium" täpselt seda nagu just oligi. 

Lugedes meenus mulle üks päriseluline väike lugu eelkooliealisest lapsest, kelle ema leidis õhtul akna peal kuud vaatamas, nägu pisaratest üleni märg. Kui ema küsis, mis mure lapsel on, sai ta vastuseks: "I don't know how to think about the moon." "Rosaarium" ei ole küll mingi pisarakiskuja raamat, aga sellise "I don't know how to think about it" tunde lõi see küll. Mul on nii Kafkat kui Murakamit lugedes olnud tunne, et see nn raamatu-reaalsus läheb nii tummiselt raskeks ja hakkab kuidagi mööda teadvust aeglaselt ja tihkelt voolama ja loob sinna mingi hoopis uue raja, nagu laavajõgi, mis lihtsalt läheb omatahtsi. Maailma, mida loob maagiline realism, ei ole meie elu-reaalsuses kunagi eksisteerinud, aga kõik need kirjanikud on lausa meisterlikult selle suutnud edasi anda nii elavalt, et kuskil vaimusilmas lood sa selle paiga ikkagi endale ära ka ja otsustad, et noh, mis siis ikka – kui Murakami maailmas võib taevast makrelle sadada, siis võib vabalt Weitze omas inimene võrseid ka ajada. Mis seal siis nii imelikku on. 

Raamat koosneb kolmest osast ja kuigi juba lugedes oli päris selge, et kolmas osa on teise osa järg, siis alles raamatu lõpus jõudis mulle kohale, et tegelikult oli teine osa ka esimese osa järg, nii et põhimõtteliselt on "Rosaarium" perekonnakroonika. Tegevuspaik pendeldab Poola ürgmetsast Taani ja sealt ka lõpuks Ameerikasse välja. Weitze valutab ilmselgelt südant looduse ja jätkusuutlikkuse pärast – sotsiaalne realism – ja vaatleb inimese ja looduse suhteid, eriti seda, kui lähedale võib inimene loodusele jõuda ja kas ka loodusega täiesti üheks saada, nii et ta ressursse enam ei raiska ja võib toimida põhimõtteliselt nullenergiamajana – see ots läks küll pauguga tavarealismi õhupallist välja ja maandus maagilise realismi pehmel padjal. Aga tegi seda väga maaliliselt ja ilusasti ja mingi lootuse ta tulevikuks ju andis ka, iseasi kas selline tulevik kõiki ka rahuldaks. 

Nagu juba tavaks saanud, on see "Moodsa aja" sari end minu jaoks jälle tõestanud. Ma võiks vist ka iga kuu pimesi selle sarja raamatu tellida ja mitte kahetseda. Oma osa selles on alati olnud ka tõlkel (seekord tõlkja Eva Velsker). Mul on tõesti hea meel, et üheksakümnendad on läbi ja päris igaüht, kes natuke inglise keelt oskab, niisama "proovima" ei lasta, sest hea tõlge on kindlasti raamatule lisaväärtus. 

Thomas Rydahl "Eremiit"

Kuna aasta hakkab lõpu poole tiksuma, siis mõtlesin, et ma ju võin PROOVIDA Facebookis lugemise väljakutsega ühele poole saada. Eelmisel aastal ma ei lugenud vist ühtki raamatut lihtsalt sellepärast, et väljakutse tehtud saaks. Sel aastal katsetan, aga ma pigem arvan, et järgmisel aastal ma lähen jälle seda teed, et loen, mida ainult tahan. Kui läheb mingi punkti alla, siis läheb. Aga ega ma ei tea, mis järgmine aasta toob.

E-tähega algava raamatu punkti lugesin raamatukogu juhataja soovitusel "Eremiidi". Tagakaanetutvustus oli küll paljutõotav. Rannast leitakse mahajäetud autost kast, milles on väikese beebi surnukeha. Politsei mätsib asja kinni, kuna nad ei viitsi sellega tegeleda.

No täitsa lubab, eks. Tegevus toimub Fuerteventura saarel Hispaanias, kus elab muuhulgas ka Taanist pärit, kuid juba aastaid tagasi sealt pärast lahutust ära kolinud taksojuht Erhard. Erhard leiab, et kuna politsei on leidnud viisi, kuidas juhtum ära lõpetada, aga nende välja mõeldud lugu on puhas vale, siis on nüüd paras aeg asi enda kätte võtta.

Lugesin ja lugesin ja ei saanud lahti tundest, et kuu-uurija Katrin Lust on endale hingesugulase leidnud. Inimene võtab endale pähe, et mõrva uurimine on just täpselt see asi, mis on temale jõukohane tegevus ja tema ongi kutsutud ja seatud seda tegema. Erhard jättis mulle sellise kergelt imeliku mulje, kui ma nüüd kenasti ütlen.

Kirjutatud oli ka sedasi... Kirjanikku tuleb muidugi tunnustada, üle 400 lehekülje lugu ikkagi kirjutatud, eks see võtnud omajagu aega ja kõik. Aga minu kui lugeja seisukohast mämmutas autor lõputult, saba ja sarvedeta, üht ja sama. Ning samas neid asju, mida oleks taustaloona teada tahtnud (sõrme kaotamise lugu, Taaniga sidemete katkestamise lugu) jälle üldse seal ei olnud.

Lugesin just Murakami "1Q84" raamatut, kus üks kirjanik kirjutas teise loo ümber ja siis see võitis auhinna. Kange tahtmine oli sellele mehele nüüd ka Thomas Rydahli raamat sokutada - süžee idee pole ju paha, aga lugu oleks kõvasti toimetamist tahtnud.

Otseselt pooleli ei jätnud, aga soovitada ka ei oska.