Kui esimene osa lõppeb sellega, et Frank jõuab Ameerikasse, siis teine osa sellega ka algab ning Frank kirjutab oma elust New Yorgis, mis on olnud nii tema kui ka kõigi teiste pereliikmete unistuseks, kui nad Iirimaal vaesuses virelesid. Frank alustab hotellis lobi koristajana, teenib USA sõjaväes, töötab siis sadamas transana ning lõpuks jõuab ka selleni, et läheb ülikooli ning temast saab õpetaja.
Umbes 500 lehekülge, nagu seda raamatut on, annab muidugi võimaluse eelnenud lause äärmiselt detailselt välja kirjutada. Raamatukubjas Hollandist on arvamusel, et teine osa on esimesest nõrgem. Ma andsin ka ühe tärni vähem kui esimesele osale, aga kindlasti ei ole see esimesest osast halvemini kirjutatud. Seda küll mitte - Frank McCourt on lihtsalt suurepärane sõnaseadja. Tema laused jooksevad vahel küll pikalt, aga lugu läheb kiiresti ja leheküljed pööravad ennast peaaegu et ise. Nii mõnigi kord purskasin ma ka valju häälega naerma.
Võibolla võtsin ma selle ühe punkti vähemaks pigem Franki enda eest. Mingist ajast hakkas natuke närvidele käima see pidev joomine (ei vabanda seda alati välja ka sellega, et kõik iirlased joovad, kasvõi seltskonna mõttes) ja see, et ta ei osanud oma unelmate naisest kinni hoida. Mehed!
Kuigi teine osa pole küll nii masendavalt traagiline kui esimene, siis oma melanhoolne alatoon on sellelgi osal. Raskusi on palju, Frank hakkab ikkagi tulema päris põhjast. Ja raamatu lõpupoole sureb tema ema, kes selleks ajaks (nagu ka kõik ta kolm elus olevat venda) juba samamoodi New Yorgis elab. Ja siis sureb isa ka, aga sellest kurvem on muidugi see, et Frank ei oska selle üle isegi kurvastada, kuna isa on olnud selline, keda pole esiteks olnud ja teiseks on ta neile ka keelanud teenitud raha, nii et pere on pidanud vaesuses virelema. Isa käib küll ka korraks Ameerikas külas, kuna oma jutu järgi on ta alkoholist loobunud ja on nüüd puhas kui prillikivi, aga selgub, et see kõik on puhas vale ja ta pakitakse ilusti tagasi Iirimaale viivale laevale.
Nii et teise osa lõpuks on Frank jäänud ilma emast ja isast ning elab lahus oma naisest ja lapsest, keda ta tegelikult väga armastab. Küll on ta aga leidnud õpetajatöös oma kutsumuse ja teeb seda tööd hästi, hoolimata suhteliselt konarlikust algusest.
Kuigi McCourt ei ole võibolla musternäidis suurepärasest mehest, on ta oma memuaarides hämmastavalt aus - ei oskagi öelda, kas minul oleks julgust kõike seda kirja panna teades, et õpilased kindlasti kasvõi huvi pärast loevad...
Väga hea raamat!
