Ivan Gontšarov "Oblomov"

Kolleegiväljakutse #2 (raamatukoguhoidja soovitus)

On isegi mõnevõrra huvitav, et minu lapse- ja noorpõlve lugemuse juures ei sattunud "Oblomov" kordagi minu mõttelisele lugemislauale ja sellest ei tulnud kordagi ka kirjandustundides juttu. Kuna Gontšarov palju rohkem kirjutanud polegi (kokku kolm märkimistväärivat romaani), pole see siiski ka mingi eriline ime. 

Räägime siin kohe sirgeks ka selle, et "Oblomovi" tõlkija on – param-param-paraa! – Anton Hansen Tammsaare kogu oma hiilguses. Oblomov lamab "nagu tomp ühmatanud tainast" ja toatüdrukust räägitakse, et "nägu poleks tal nagu olnudki: silma puutus ainult nina; see polnud küll kuigi suur, aga eraldus näost sedavõrd või oli see nii halvasti paika pandud, kusjuures ninaots oli veel ülespidi pööratud, mistõttu see jättiski näo varju: nägu oli värvitu ja lame, nii et ammu enne, kui seda tähele pandi, oli ninast saadud selge ettekujutus". Ühesõnaga, tõlge on puhas sulakuld. 

Kui veel mõni minusugune "pooliku haridusega" blogilugeja siin ringi luusib, siis Oblomov on raamatu alguses välja ilmudes noor mõisnik, kes küll oma kolmesaja hingega maamõisas ei ela, vaid veedab aega linnas mitte kui midagi tehes. Ta vedeleb päevad otsa voodis ja kamandab teener Zahharit, kes on põhimõtteliselt sama laisk, sest korter on räämas ja kogu majapidamine pilla-palla. Kui sõbrad üritavad Oblomovit kuhugi välja kutsuda, külla või üritusele, ei ole see sugugi võimalik, sest tal on nii palju teha – tema "plaan" mõisa kordaseadmiseks on töös ja kohe varsti valmimas. Samas, kui külaline lahkub, keerab Oblomov lihtsalt teise külje ja "plaan" jääb ikka pooleli. Selle mõisa köis lohiseb ka mõisniku enda käes, nii et tolmupilv taga. Sõber mõtleb sellele fenomenile välja lausa termini – oblomovlus. See tundub olevat tahtmatus midagi teha või millegi vastu huvi tunda, teisisõnu apaatsusega miksitud laiskus. Tundub, et termin on üsna laiapinnaliselt käibele läinud, sest kui guugeldada sõna "oblomovlus", leiab päris ohtralt erinevaid artikleid, mis sugugi mitte Gontšarovi romaanist ei räägi.

Mõneks ajaks tundub küll, et Oblomov ärkab elule, kui ta armub ära kaunisse Olgasse. See lugu kestab raamatu mahust arvestatava aja, ja ausalt, pean vist õnne tänama, et ma elan praegu ja mitte 19. sajandi Venemaal, sest need läbi lillede kilomeetripikkused õhkamised, milles tegelikult mitte midagi ei öelda, oleksid minu ATH-laadse aju täiesti krussi keeranud. 😁Ja minu jaoks "täiesti lampi" otsustab Oblomov ühtäkki, et nemad ikka kokku ei sobi mitte kuidagimoodi ja üldse nad raiskavad teineteise aega (või siis Olga raiskab enda aega), kuigi eelmisel päeval olid kõik nii armunud. Olga lähebki mõni aeg hiljem mehele hoopis Stolzile, kes Olgat ja Oblomovit üksteisele tutvustas. No ja Oblomov langeb oma oblomovlusse tagasi. 

Nii et pealtnäha üsna sirgjooneline lugu, Oblomov kui laiskvorstist negatiivne kangelane, elu täis Olga ja töökas Stolz positiivsust pakatavad kangelased. Siiski ei ole see kõik niisama lihtne. Kuigi Oblomov näib olevat täielik luuser, kirjeldab Stolz teda ometi kuldse ja siira hingena, keda ta väga leinab, kui Oblomov sureb. Neid omadusi kiidab ta sõbrast rääkides teistele juba isegi ammu enne viimast hüvastijättu sõbraga. Ja miks on Olga armastava ning samas tööka ja efektiivse Stolzi kõrval ikkagi niivõrd rahulolematu ja depressiooni piiril vaagub? Küsimus pole ju selles, et Stolz teda ei hindaks, pigem vastupidi – ta jagab naisega isegi kõike, mis ärides toimub, ja räägib temaga nagu võrdne võrdsega. Tundub, et Olga peaks ju olema väga õnnelik, aga siiski-siiski... Stolzis puudub midagi, mida Olga jõudis Oblomovi juures tundma õppida (asjaliku poolsakslasena on romantilise vene hinge vastu vist ikka raske saada). Lõppeks abiellus Oblomov ju enne surma oma perenaisega ja kuigi sellest kooselust palju ei räägita, siis jääb sellest ikkagi mulje kui ühest õnnelikust ja rahulolu täis suhtest. 

Ehk iseloomustab see üsna raamatu algusest leitav lõik Oblomovit kõige paremini: 

"Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? (---) Inimest – näidake mulle inimest! (---) Ja armastage teda!" 

Sümpaatne. 

ˇ                 

Ljudmila Ulitskaja "Lõbus matus"

Selline veider lugu, et ma ei tea täpselt ise ka, mis ma sellest raamatust arvan.

Sisu kohta niipalju, et see on täis Venemaalt Ameerikasse tulnud immigrante. Kõige keskmes on karismaatiline kunstnik ja tema ümber tiirleb terve hulk naisi - esimene armuke, ametlik abikaasa, praegune armuke ja tema tütar ja naabrinaine. Augustileitsakus on kunstnik jõudnud oma elu viimasele leheküljele ja siis saabki see lehekülg ka otsa. Raamatu sisukirjelduse kohaselt kujuneb matus 'üsnagi lõbusaks'.

Hm.

Üldiselt on see raamat stiili poolest täitsa vene kirjandus mis vene kirjandus. Kuna ma pole kirjandusteadlane, siis määratleda ma seda ei oska, aga venelaste raamatutes on mingi oma nimbus. Ma ei teagi, kas see on mõtetes või sõnades, aga olemas ta on. Ühegi teise rahva kirjandust ma niimoodi määratleda ei suudaks, aga vot venelasi küll.

Võibolla asi selles oligi, et venelastel on alati ridade vahel mingi oma nukrus või huumor või siis mõlemad korraga. Seekord ma sellele ilmselt päriselt pihta ei saanud, kuna tegemist on kõrgelt hinnatud raamatuga ja mina ütlesin raamatukaant sulgedes lihtsalt 'ahsoo'. Ma ei mõistnud päriselt neid naissatelliite ja üldsegi ei leidnud ma, et matus oleks kuskilt otsast nii lõbus olnud. Vägisi meenusid lapsepõlves nähtud vene filmid, mida määratleti telekavades kui 'musti komöödiaid' ja nendes polnud ühtki naljakat kohta ja ka meie vanemad ei leidnud seda musta huumorit üles.

Lihtsalt liiga diip. Koolinädal ka juba teises pooles ja mõttetegevus ehk enam mitte nii ergas.

Nii et ma otsustasin, et see on kindlasti üks hea raamat. Ainult et minu õngenöör oli liiga lühike.

Sergei Dovlatov "Kompromiss. Riiklik kaitseala."

"Markov tegi kuuendale pudelile põhja peale ja ütles: "On tulnud ettepanek püstitada siia tagasihoidlik obelisk." Ja pani pudeli mätta otsa..." 
("Riiklik kaitseala") 

Mõned asjad ei väsi hämmastamast. Näiteks see, kui tugev võib olla inimese organism. See kannatab ikka imeliselt suurtes hulkades alkoholi... 

Dovlatovi autobiograafilises raamatus on kõik kogu aeg kerges vines. Eks muidugi võis seda ju tingida kasvõi näiteks see, et Dovlatov töötas ajalehes Sovetskaja Estonija ja sai ise väga hästi aru, mis jama ta sinna kokku pidi kirjutama. Esimene osa raamatust, "Kompromiss", pajatabki lugusid nendest kompromissidest, mida autor pidi oma artikleid kirjutades tegema. Näiteks oli vaja kirjutada artikkel Tallinna 400000-ndast elanikust, aga kes see seal sünnitusmajas seda teab, kes täpselt see õige numbriga on. Nii siis praagiti välja üks ja teine sünnitaja, kuni lõpuks jõuti kõiki rahuldava perekonnani. Millegipärast pidi nimeks saama Lembit, sest see sobis ajalehe toimetajale kõige paremini. Ilmselgelt ei jäänud see nimi kuni sünnitunnistuse väljastamiseni püsima, sest tegemist oli läbinisti vene rahvusest perekonnaga. Aga vähemalt vennastus Dovlatov lapse isaga. Baaris, teadagi. 

Kuidagimoodi tekivad tal suhted ikka inimestega, kes on küll intelligendid, aga joovad kõik nagu loomad. Raha pole neil kunagi, võlgu ja alkoholi aga alati. Purjus peaga ollakse ka sõnakamad ja julgemad kui kaine peaga, võetakse sõna isegi valitseva riigikorra vastu. Siinkohal tutvustan teile Kadriorus elavat härra Buši. 

"Tallinas tähistati oktoobripühi. (---) Inimesed kandsid loosungeid ja juhtide näopilte. Militsionäärid valvasid korra järele. Kõigi meeleolu oli ülev. Ütle mis sa ütled, aga ikkagi pidupäev. 
Ka Buš kõndis rongkäigus. Vähe sellest, tal oli käes puuvarda külge löödud vineeritükk. See nägi välja nagu lumelabidas. Vineeril oli rohelise guašiga maalitud hoogne kiri:
"Anname maailma imperialismi vaenlastele tõsise vastulöögi!"
Selle plakatiga oli Buš kõndinud Kadriorust klaverivabrikuni. Alles siis militsionäärid taipasid."
("Kompromiss")

Lood ise on aga oma iroonilisuses nauditavalt kirjutatud, naerma ajab sageli - või siis vähemalt sarkastiliselt muigama - ja aeg-ajalt tabasin ma end mõttelt, et meist juba kümme aastat nooremad ei saa ilmselt sellistest nõukogude olukirjeldustest enam seda fiilingut, mis meie. 

Teine osa, "Riiklik kaitseala", räägib sellest, kuidas autor - väidetavalt tema, kuigi raamatus teise nimega - töötab Puškini muuseumis Mihhailovskojes ekskursioonijuhina. Ikka sama. Viina jookseb ojadena ja kraanid keeratakse täisvõimsusel voolama pärast seda, kui ta endine naine otsustab nende ühise tütrega Iisraeli kaudu Ameerikasse emigreeruda. Õnnestub see ettekäändel, et nad on juudid (mida nad ongi) ja nagu raamatus korduvalt mainitakse, on juudid ainsad, keda NL-ist emigreeruda lubatakse. 

Dovlatovi eluloost on näha, et ta ise (ka armeenia ja juudi rahvuse segu) läks 1979. aastal Ameerikasse ja elas seal oma elupäevade lõpuni, tehes kaastööd raadiole Vaba Euroopa. Vikipeedia teab, et Dovlatovil olnud põhimõte, et kõik sõnad ühes lauses peavad algama erineva algustähega. Raamatu tõlkes ei ole seda küll järgitud, tuleb tunnistada, aga see oleks ka ilmselgelt igale tõlkijale väga raskesti tulev saavutus. Dovlatovi raamatuid NL-is ei avaldatud ja kuigi Eesti NSV-s peaaegu seda tehti, hävitas KGB kogu tiraaži siiski ära. See leiab ka raamatus mainimist. 

Kindlasti on see raamat kõigile neile, kes veel mäletavad nõukogude aega või kes vähemalt tahavad seda mõista. 

Ljubov Voronkova "Vanem õde. Isiklik õnn."

Ei ole see juulikuu mõeldud lugemise jaoks, ilmselgelt. Võrreldes marulise juuniga on loetud vaid kübemeid.

FB lugemisgrupis on üks ja teine viimasel ajal lugenud raamatut "Vanem õde. Isiklik õnn." Mälestusi on mul sellest lapsepõlvest kuhjaga, siis lugesin seda aina ja aina üle. Aga kuidagimoodi on keegi selle kuhugi pistnud, nii et meil kodus seda enam leida ei ole. Kuid oh õnne, sõber Hele pakkus kuskilt korterist üle jäävaid raamatuid kõigile soovijatele ja koos paari muu raamatuga leidis just "Vanem õde. Isiklik õnn" tee minu juurde tagasi.

Loomulikult on see nõukogude raamat, eestikeelne väljaanne aastast 1963. Punaseid ideid on seal sees küll ja veel, kuid siiski jääb see pigem taustale. Põhiliin on sügavalt inimlik - ema kaotus, 13-aastane vanem õde peab lisaks oma kooli- ja muudele kohustustele kanda võtma ka emarolli, tõeline sõprus ja võltsid "sõbrannad", produktiivse elu elamine vastandatuna jõude logelemisele ja asjadega uhkeldamisele ning väikese poisi sattumine pahandustesse, kui mõni aasta vanem halvale teele sattunud poiss ta "oma tiiva alla" võtab. Pärast selgub siiski, et ka see nii-öelda pätt on oma koduste olude ohver ja kui ta internaatkooli pannakse, mõjub keskkonnavahetus talle positiivselt.

Väga hästi kirjutatud raamat. Hoolimata n-ö punasest taustast võttis mitu korda päris vesiseks. Kommunism oli iseenesest muidugi utoopia, inimesed ei ole selleks nii suurtes massides kindlasti valmis, aga paljud ideed olid positiivsed. Näiteks see, et kui lapsel koolis ilmseid probleeme tekkis, siis oli alati keegi, kes sellele tähelepanu pööras. Lastele pakuti ka organiseeritud ja positiivset tegevust, nii et selliseid Kletkini-suguseid tänaval hulkujaid oli äärmiselt vähe. Õpetati, et kõik tööd on väärtuslikud - ei halvustatud koristajaid ega muid musta töö tegijaid. Jällegi - inimlikult väga head põhimõtted.

Eks neid nõukogudeaegseid raamatuid on igasuguseid. Aga see konkreetne raamat ei ole niisugune kommunistlik propaganda, et seda lugeda ei võiks. Kindlasti võtab "Vanem õde. Isiklik õnn." mu peatselt saabuvates uutes raamaturiiulites sisse oma kindla koha ja seab end seal mugavasti sisse. Tema jääb. :)

Svetlana Aleksijevitš "Sõda ei ole naise nägu"

"Kas saab olla värvilisi sõjafilme? Seal oli kõik must. Ainult veri oli teist värvi, ainult veri oli punane..." (lk 49)

Valgevene kirjanik Svetlana Aleksijevitš on aastast 2015 nobelist. Temalt pärineb mitmeid raamatuid, tuntuimad nendest portreteerivad inimesi nende lugude kaudu -  sellest tekib mingi ajastu koondportree. Tema raamatus "Pruugitud aeg" on lood nn homo soveticusest, kes läänemaailmaga kokkupuutes oma kohta nagu enam ei leiagi. Teised lood, raamatus "Tšernobõli palve", ei vaja tänu pealkirjale pikemat selgitust. Aleksijevitš muudkui käib ja käib oma diktofoniga mööda endist Nõukogude Liitu ja muudkui lindistab ja lindistab.

"Sõda ei ole naise nägu" koondab endas lugusid nõukogude naistest, kes Suures Isamaasõjas võitlesid. Kes sanitarina, kes kuulipildujana, kes sapöörina, kes partisanina, jne jne.

Eks see oli siililegi selge, et sõda ei ole mingi lust ja lillepidu. Aga need lood on kohati siiski uskumatult jõledad ka siis, kui midagi taolist nii või teisiti ootadki. Liiga rasked, et kasvõi siin neid refereerida. Vähemasti neid kõige hullemaid.

Uskumatu on see, kuidas inimene võib mõelda, et mingi inimlik idee on suurem kui ta ise. Enamus neist läks ju vabatahtlikult. Isegi nurusid ennast korduvalt ja korduvalt eesliinile. Osad neist olid ju emad...

On naisi, kes suutsid kõigest hoolimata sõjaväeski säilitada mingi naiseliku alge. Oli neid, kes seda ei suutnud. Nad polnudki enam ei mehed ega naised, vaid sõdurid. Pärast sõda oli isegi raske harjuda tavaeluga:

"Olime harjunud, et on normtoidus, kõik on riigi kulul, nüüd läksid leivapoodi, võtsid leiva, nii palju, kui sul tarvis, ja unustasid maksta. Müüja, ta juba teadis sind, sai aru, milles on asi, ja tal oli piinlik meelde tuletada, aga sina ei maksnud, võtsid ja läksid. Pärast oli sinul juba piinlik, järgmine päev vabandasid, võtsid midagi muud ja maksid kõige eest korraga."  (lk 49)

Sõda ei ole loomulik. Sõda on mõistetamatu. Ja sõjas ei ole mitte keegi võitja, rääkige mis tahate. See jääb inimese sisse. Kui ei vea, on inimene elu lõpuni täitsa sassis. Kui veab, hakkab inimene hindama seda, mis tal on. Seda, et miski muu polegi tähtsam kui elu.

"Ma ei armasta sõjamänguasju, laste sõjamänguasju. Tanke ja automaate... Kes need välja mõtles? Mul pöörab see hinge pahupidi. Ma ei ole kunagi ostnud ega kinkinud lastele sõjamänguasju. Ei omadele ega võõrastele. (- - -) Sellepärast, et inimese elu - see on niisugune and... Suur and! Inimene ise ei ole selle anni peremees." (lk 341)

Nõrganärvilistele rangelt mittesoovitatav.