Kui Toledo kirjastus Facebookis teatas, et nendel on uus raamat välja tulnud, siis mõtlesin, et näed, jälle üks raamat, mille ma peaksin endale soetama. Aga tark ei torma - eile tuli mulle ootamatu pakiteade ja selgus, et kui raamat tahab sulle koju tulla, siis tuleb ta iseenese algatusel ja Toledo suurepäraste inimeste väikesl mahitusel niigi. Suur-suur-suur aitäh! 💓
Kuna tegemist on lasteraamatuga, siis võib siin spoilimist olla enam kui näiteks minu krimiraamatute tutvustustes. Olge siis hoiatatud igaks juhuks.
Jaime ja Greta on vend ja õde, kelle ema on kunstnik ja isa kirjanik. Vanaisa oma väimeest ei salli, sest kui ema arvab, et isa on professionaalne kirjanik, on vanaisa arvamusel, et isa on professionaalne logeleja (soovitan siinkohal siiski vanaisa üle kohtumõistmise pausile panna, sest raamatu lõpuks võib teie arvamus muutuda). On aasta 1937 ja Hispaanias käib kodusõda. Kuna see on lasteraamat, siis sõjast eriti palju juttu pole, küll aga on seda ridade vahelt näha küll, eriti kui väike Greta ei saa õudusunenägude pärast magadagi.
Ema viib lapsed oma isa juhitavasse sanatooriumisse, kus pole küll enam ühtki klienti, on vaid natuke teenindavat personali. Aga kuigi kilente pole, pole seal teisest küljest ka pomme ja Greta saab jälle magada. Sanatooriumisse ilmub aga koletis, päris jube elajas, kellel on silmad kus juhtub, jalgu "vähemalt sada või mitte ühtki", ja ta märatseb nii aias kui sanatooriumis sees üsna koledasti ringi. Ilmneb, et sanatooriumi ümber elab palju ka inimkoletisi, kes näevad sama moondunud ja jubedad välja. Kuid sanatooriumi klaverimängija ilus muusika ja lõõgastavad raviprotseduurid teevad loomkoletisest ilusa hobuse ja inimkoletistest jälle tavalised inimesed.
Raamatu epiloog selgitab, et lastele võib sõjast rääkida küll. Ja et sõda oma pommide ja hirmuga teeb nii loomadest kui inimestest äratundmatud koletised, nagu näiteks Hispaania kodusõda tegi selle küla inimestega, kes raamatus sanatooriumisse abi saama tulid.
Jah, ma arvasin selle küla nime ära kaks rida enne, kui see raamatus välja öeldi. Tagasi mõeldes oleks juba ammu enne klikk ära käima pidanud. Vaadake ise altpoolt.
"Kortsutatud paberid" on raamat, mis tuleks kiiremas korras lülitada koolides vähemalt soovitusliku lugemise nimekirja, kui mitte päris kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kui lasteraamat, mis on tegelikult täitsa kerge lugeda, annab lastele võimaluse mõista elu suuri, süngeid ja kurbi teemasid, siis on see ikka väga-väga hea raamat. Täiskasvanuna lugedes muidugi tajusin kõiki neid süngeid alatoone näiliselt lõbusate ridade vahelt juba päris algusest, nii et minu jaoks oli see üks tõsine raamat algusest peale. Kohe tekkis paralleel ka Frederik Bakmani imetabase raamatuga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust", kus vanaema selgitab Elsale, et "kõik koletised ei ole sünnist saadik koletised, mõned koletised on murekoletised".
Ma saan aru, et naistekaid on ka vaja. Aga ma ikkagi tahan tänada Toledot selle eest, et nad annavad järjepidevalt välja raamatuid, mida lõpetades tabab sind korralik - parema sõna puudumisel - raamatupohmakas. Sinna sisse sa jääd ja seal sina heljud ja välja... nagu ei tahakski.
