Anne Frank "Anne Franki päevik. Tagakoda 1942-1944"

Minusugusel on hästi imelik päevikut pidada. Mitte ainult sellepärast, et ma pole seda kunagi teinud, aga ma arvan, et hiljem ei tunne vist ei mina ega keegi teine ühe kolmeteistaastase koolitüdruku pihtimuste vastu huvi. (lk 10)

Juhtus sedasi, et paar nädalat tagasi käisime mälumängus ja seal oli küsimus, millest minagi sain esimest korda teada, et Anne Franki päevikust on uus väljaanne. Väljajäteteta, sest eelmine väljaanne, mida ma isegi paar korda juba nooremas põlves lugenud olin, oli isa Otto Franki poolt siit-sealt tsenseeritud.

Täiesti juhuslikult tutvustas kooli raamatukogu juhataja meile uusi, vastsaabunud raamatuid, ja kas sa näed, seesama päeviku uusväljaanne ka täitsa olemas! Krabasin selle kohe laua pealt ära ja lugesin läbi.

Annel oli tegelikult päevikust juba endalgi kaks versiooni - üks originaal, teine mõeldud välja andmiseks, kuna oli raadiost kuulnud, et pärast sõda tahetakse sõjaaegseid mälestusi trükki lasta, kellel neid iganes ka poleks. Seepärast hakkas Anne ise juba oma teksti toimetama, asju ümber tõstma jne. Otto pani esimese trükki mineva versiooni jaoks kokku veel kolmanda variandi, tera siit ja tera sealt. Välja jättis ta kohad, mida pidas lugejate silmade jaoks sündsusetuks, kuid ka need, kus Anne oma ema põhjalikult ette võttis - ilmselgelt tahtis ta oma naise mainet kaitsta.

Ma lugesin ise seda algset trükki nii ammu, et ega ma päriselt ei mäletanud ju ka, mis seal oli ja mida polnud. Üsna kindlasti ei olnud seal tõesti neid Otto silmis sündsusetuid lehekülgi, kus Anne puberteedieas äkki aru saab, et tal on keha olemas ja et temast on saanud naine. Kas Peteriga musutamine vanas väljaandes oli või mitte, seda ma tõesti ei mäleta.

Anne on tegelikult täiesti tavaline teismeline. Täitsa nagu mina pubekana: "mitte keegi mind ei mõista", uksed plärtsuvad, sõnad veel rohkem. Hormoonid möllavad, õiglustunne on üleelusuuruses terav (nagu pubekatel ikka on, aga seda kahjuks oma mätta otsast). Kindlasti on ta arenenud tüdruk, oleks ehk olnud ka väljas, aga selline kinnine süsteem tekitab ilmselgelt ka teatud aktseleratsiooni. Väikeses suletud ruumis on surve suurem ja aeg-ajalt tekib ka plahvatusi, mida sageli - vähemalt oma emaga suheldes - põhjustab Anne ise.

Kindlasti oskab Anne väga hästi kirjutada, seda enam veel teismelise plikatirtsu kohta. Mäletan, kuidas ma esimest korda lugedes endale ütlesin, et ei no see nüüd küll ei saa 13-aastase kirjutatud olla, aga ilmselt ikka saab. Samas on seda ikkagi kogu aeg tunda, et tegelikult ongi teksti taga päriselt ka 13-aastane, sest analüüsivõime on tal ikka puudulik ja kogu maailm on täiesti must-valge. Samas, ega ma ju ise ka ei teaks, mismoodi mina ise puhiseks ja plärtsuks, kui ma peaksin kaks aastat mingis kubrikus veel seitsme inimesega ruumi jagama. Isegi oma tuba tal ei olnud.

Ja see pidev hirm! Ei tohi istuda ega astuda, nii et midagi kuulda oleks. Kaks aastat nii, et ei saa jalgagi toast välja! See on üle mõistuse õudne, aga veel hullem on seda kõike lugeda teadmises, et kohe keeran ma selle viimase lehekülje ja seal lõpeb see päevik ära. Ette hoiatamata. Ja kuna sa tead, mis pärast seda viimast lehekülge tuleb, siis seda õudsem on lugeda viimaseid sissekandeid, mis tegelikult pakatavad rõõmust ja lootusest, kuna rahvas hakkab Hitleri vastu keerama ja venelased muudkui tungivad edasi ja sakslased aina taanduvad.

Frankid ja nende korterikaaslased viidi ära 4. augustil 1944. Nelja päeva pärast viidi nad Hollandi juutide transiitlaagrisse ning päris viimase Auschwitzi viiva rongi peal olid ka kõik Frankid. Viimase rongiga! Anne ema seal ka suri, nälga ja kurnatusse. Tüdrukud viidi edasi Bergen-Belseni laagrisse, kus nad paraku mõlemad tüüfuse-epideemiale alla pidid vanduma. Nagu teada, tuli ainsana laagrist elusana tagasi Otto.

Õnneks pääsesid vähemasti eluga kõik, kes neid peitnud ja abistanud olid.

See on üks neist raamatutest, mida on vaja.